1-13-390/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja

1. veebruar 2013 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-13-390 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. detsembri 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse Janar Parts, Riina Parts ja Joa Parts esindaja vandeadvokaadi Tarmo Pilv kaebus liik RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ringkonnakohus määras: jätta Janar Parts, Riina Parts ja Joa Parts esindaja advokaat Tarmo Pilve kaebus Riigiprokuratuuri
3. detsembri 2012 määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud
4. Kriminaalasjas nr 12760000155 alustati menetlust KarS § 291 tunnustel Janar Partsi 21.10.2009 kuriteoteate põhjal selles, et 08.10.2009 kella 21.15 paiku XXX juures kasutasid politseiametnikud tema suhtes vägivalda.
5. Kriminaaltoimiku materjalid sisaldavad koopiaid Tartu Maakohtu menetluses olevast kriminaalasjast nr 09260104649, millest nähtuvalt on J. Partsile esitatud süüdistus KarS § 121 (isiklike suhete pinnalt tekkinud tüli käigus 08.10.2009 kella 20.00 paiku kägistas K.K ning lõi talle ühel korral rusikaga näopiirkonda) ja KarS § 274 lg 1 (08.10.2009 kella 21.15 ajal osutas vastupanu ja kasutas füüsilist vägivalda teda kinni pidada püüdnud oma ametikohustusi täitnud vanemkonstaabel A. I. suhtes) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Nimetatud kriminaalasjas on 01.09.2010 koostatud süüdistusakt, mis on saadetud kohtusse.
6. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 07.11.2012 määrusega kriminaalmenetlus lõpetati aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Määruse kohaselt on J. Partsil fikseeritud vigastused, mis oma lokalisatsiooni ja iseloomu poolest on sarnased vigastusega, mis võisid tekkida politseiametnike ütlustest nähtuval moel isiku kinnipidamisel, tema maha surumisel ning käeraudade kasutamisel. Fikseeritud vigastused ei ole iseloomulikud korduvatele, ca 15 minuti jooksul väldanud rusikate ja jalgadega löökide tagajärjel tekkivatele vigastustele. KarS §-s 291 nähakse ette kriminaalvastutus ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. Ebaseaduslikuks tuleb pidada vägivalla, s.o jõu kasutamist siis, kui selleks polnud seaduslikku alust või ületati lubatud intensiivsuse piire. Kogutud materjalidest nähtub, et politseiametnikud kasutasid J. Partsi, Riina Partsi ja Joa Partsi suhtes küll füüsilist jõudu, kuid jõu kasutamine oli seaduslik. Kõnealusel juhtumil eiras J. Parts võimuesindajate seaduslikke korraldusi, s.o tema tegevus seisnes allumatuses politseiametnike seaduslikele korraldustele ning vastuhakus politseiametnike tegevusele. Eeltoodud põhjusel peeti J. Parts kinni, kasutades seejuures käeraudu. Sealjuures oli vältimatu õigusrikkuja pikalipanek. Sellest tulenevalt oli jõu kasutamiseks olemas seaduslik alus. Politseiametnikud ei ületanud lubatud intensiivsuse piire, kuna J. Partsi näol oli tegemist isikuga, kes ei täitnud politseiametnike seaduslikke korraldusi ning lõi omalt poolt olukorra, mis ei võimaldanud õigusrikkumise asjaolusid adekvaatselt selgitada. R. Parts ja J. Parts takistasid politseiametnike tegevust ning suulistele korraldustele eemale minna nad ei reageerinud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et füüsilise jõu kasutamine R. Partsi ja J. Partsi suhtes oli vajalik ning vältimatu, politseiametnike käitumises ülemäärase ja ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamist R. ja J. Partsi suhtes ei tuvastatud.
7. Mitte nõustudes lõpetamisega, esitasid J. Parts, R. Parts ja J. Parts Riigiprokuratuuri kaebuse, milles paluvad tühistada kriminaalmenetluse lõpetamine ja jätkata kriminaalmenetlust kolme politseiametniku suhtes KarS § 291 tunnustel. Kaebuse kohaselt on ilmselge, et vägivalda kasutati ning selline vägivalla kasutamine oli ebaseaduslik, kuna see oli suunatud J. Partsi tervise kahjustamisele. Sellega ei taotletud kannatanu käitumise suunamist, kuivõrd kannatanu oli maha surutud ja palus löömine lõpetada. Tarvitatud vägivald ei mahu seaduse piiresse, vägivallaga tekitati põhjendamatult valu ja tervisekahjustusi kannatanule. Ebaseaduslikku vägivalda kasutati ka R. Partsi suhtes, kuna jõu sellises ulatuses kasutamiseks ei olnud vajadust, vägivald oli suunatud tema tervise kahjustamisele, kuivõrd selline tegevus ei saanud tingida olukorra rahunemist. Joa Partsi suhtes tarvitatud vägivald ei olnud samuti kooskõlas seaduse ja selle eesmärkidega, põhjust tekitada talle valu ja kannatusi ei olnud, kuna isik kaitses oma poega politsei ebaseadusliku vägivalla eest. Riigiprokuratuuri määruse sisu
8. Juhtiv riigiprokurör, tutvunud kaebusega, leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna selles sisalduvad põhjendused ei anna alust kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kaebuses ei heideta ette ühegi menetlustoimingu tegemata jätmist ega taotleta ka täiendavate menetlustoimingute tegemist. Seega kaebuse esitaja nõustub, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kahtlused politseipoolse ebaseadusliku vägivalla kohta on tõendatud, eelnev menetleja on seisukohal, et olemasolevad tõendid kinnitavad kasutatud vägivalla seadusega lubatud piiridesse jäämist. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti -2- tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. 5.1 Vaidlust ei ole selles, et 08.10.2009 oli tehtud politseile väljakutse aadressile XXX, kus alkoholijoobes J. Parts kasutas vägivalda oma elukaaslase suhtes. Samuti ei ole vaidlust selles, et 08.10.2009 toimunud intsidendis politseiametnike ja kaebuse esitajate vahel toimus konflikt ning jõu kasutamine. Vaidlus on selles, kas jõu kasutamine jäi seadusega lubatud piiridesse või mitte, mis siis sisustaks objektiivselt KarS § 291 esinemist. 5.2 Kaebuse motiivide kohaselt oli vägivald suunatud isikute tervise kahjustamisele. Samas nähtub kogutud tõenditest, et jõu kasutamise tingis kaebuse esitajate käitumine ning jõudu kasutati ulatuses, mis oli vajalik olukorra lahendamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt kogutud tõendid ei kinnita J. Partsi suhtes vägivalla toimepanemist sellisena nagu isik oma ütlustes kirjeldab ja nagu kaebuses viidatakse. J. Partsil fikseeritud vigastused ei viita korduvatele pea ja keha piirkonda rusikate ning jalgade löökide tagajärjel tekkivatele vigastustele ca 15 minuti jooksul. Fikseeritud vigastuste iseloom annab aluse järelduseks, et need võisid tekkida sündmuste sellises kulgemises nagu on seda kirjeldanud J. Partsi kinni pidanud politseinikud. J. Partsi suhtes jõu kasutamist tingis asjaolu, et isik hakkas teda kinni pidanud politseiametnikele vastu, püüdes rabeledes ja lüües nende haardest end vabastada. Eeltoodust järeldub, et jõu kasutamiseks esines seaduslik alus, s.o politseiametnikud olid õigustatud kasutama jõudu neile pandud ülesannete täitmiseks, milleks oli siis ühelt poolt kuriteos kahtlustatava isiku kinnipidamine ning teisalt joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine PolS § 152 lg 3 p 1 ja § 152 lg 51 lg 1 alusel (tl 57). Puuduvad objektiivsed tõendid, et kasutatud vägivald ametiülesannete täitmisel oleks ületanud vajalikkuse ja lubatud intensiivsuse piire või ei olnud vastavuses saavutatava eesmärgiga. Neist asjaoludest tulenevalt ei saa pidada kasutatud jõudu ebaseaduslikuks ja prokuröri järeldused kuriteokoosseisu puudumise kohta vastavad seadusele ning on põhjendatud. 5.3 Jõu kasutamist R. ja J. Partsi suhtes on lõpetamise määruses loetud lubatavaks, vajalikuks ning vältimatuks põhjusel, et nimetatud isikud takistasid politseiametnikke nende ametiülesannete täitmisel, s.o takistasid nende tegevust J. Partsi kinnipidamisel ning suulistele korraldustele eemale minna nad ei reageerinud. Kaebuses küll õigustavad R. ja J. Parts oma käitumist sellega, et nad kaitsesid oma poega, kuid samas on jäetud tähelepanuta ja/või teadlikult ignoreeritakse seda, et J. Parts ei allunud politseiametnike seaduslikele korraldustele ning hakkas teda kinni pidanud isikutele jõuga vastu. Nagu eelnevalt põhistatud, siis selline J. Partsi suhtes vägivalla tarvitamine nagu kirjeldavad kaebuse esitajad ja mis nende arvates õigustas nende sekkumist, ei leidnud tuvastamist. Teisisõnu, puuduvad objektiivsed tõendid, et tõepoolest politseiametnike poolt jõu kasutamine oli kantud isikute tervise kahjustamise eesmärgist ning see ületas vajalikkuse ja lubatavuse piire. Kaebuses esitatud taotluse sisu
9. Kaebuse esitaja taotleb tühistada Riigiprokuratuuri 19.12.2012 kaebuse rahuldamata jätmise määrus ja uuendada kriminaalasja menetlus. Kaebaja esitas omapoolse nägemuse toimunust. Tema õiguslikud põhjendused on järgmised. 6.1 Kaebajale jääb arusaamatuks, mil määral tuleb prokuratuurile ette heita toimingute tegemist või tegemata jätmist, kuivõrd kaebajad ei ole ega pea olema teadlikud menetlustoimingutest, mida kriminaalmenetluses kasutatakse. Kriminaalmenetluse üks eesmärke ongi vajalike tõendite ja asjaolude väljaselgitamine. -3- 6.2 Kaebaja ei ole rahul seisukohaga, et kontrollimisele kuulub üksnes see, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ja kohtupraktikale, ei ole õige, sest Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-56-06, p-s 7 märkinud, et Riigiprokuratuur on kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta. 6.3 Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt objektiivsed tõendid, et politseiametnike poolt jõu kasutamine oli kantud isikute tervise kahjustamise eesmärgist ning see ületas vajalikkuse ja lubatavuse piire, ei ole õigustatud. Objektiivselt tõendavad juhtunut SA TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas diagnoositud vigastused ja nende ulatus. Riigiprokuratuur pidi vastavalt eeltoodud Riigikohtu lahendile kontrollima ja analüüsima politseiametnike tegevust ka sel juhul, kui vägivald ei olnud suunatud tervise kahjustamisele. 6.4 Riigiprokuratuuri määrusest ei tulene, miks eelistatakse politseiametnike ütlusi kolme kannatanu ütlustele ja tõendatud vigastustele. Riigiprokuratuuri määruses on leitud, et R. ja J. Parts takistasid politseiametnikke nende ametikohustuste täitmisel ja ei reageerinud suulistele korraldustele. J. Partsi suhtes oli vägivald õigustatud, kuna ta osutas kinnipidamisel vastupanu. Kaebuse esitaja palub vahet teha kasutataval jõul, mida tarvitati kinnipidamisel ning vägivallal, mida tarvitati isiku suhtes, kes lamas maas ja palus löömine lõpetada. 6.5 R. ja J. Partsi suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust politseiametnike vastu toimepandud süütegude sätete alusel, milles Riigiprokuratuur neid süüdistab. Seega ei ole tõendatud, et R. ja J. Parts takistasid politseiametnikke teenistuskohustuste täitmisel või eirasid nende poolt antud korraldusi. Kokkuvõtvalt leiab kaebuse esitaja, et arvestatud ei ole kannatanute ütlusi ja tegelikke faktilisi asjaolusid. Riigiprokuratuur on vääralt leidnud, et politseiametnike poolt kasutatud vägivald mahtus seaduses ettenähtud piiridesse. Tõendeid ja asjaolusid on meelevaldselt tõlgendatud kannatanute kahjuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. Ringkonnakohus leiab, et Janar, Riina ja Joa Partsi esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda järgnevalt.
11. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et tulenevalt KrMS § 208 mõttest, ei anna see ringkonnakohtule kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel pädevust teha prokuratuurile ettekirjutusi tõendite sisulise hindamise osas. Eeltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus käsitlemata kaitsja tõendite hindamisega seotud vastuväited riigiprokuratuuri määrusele. Ringkonnakohus selgitab, et kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on kontrollida, kas olemasolevate tõendite põhjal esineb alus kellelegi süüdistuse esitamiseks. Selle käigus võib kohus leida, et vaja on koguda täiendavaid tõendeid. Kohus peab aga arvestama menetluse vaba kujundamise põhimõttega ja menetlustoimingutele kuluva ressursiga. Vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus saab juhtida -4- tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnd asjaolu täiendavalt selgitada.
12. Esindaja leiab, et kaebajad ei ole ega pea olema teadlikud menetlustoimingutest, mida kriminaalmenetluses kasutatakse. Kriminaalmenetluse üks eesmärke ongi vajalike tõendite ja asjaolude väljaselgitamine. Seega jääb talle arusaamatuks, mil määral tuleb prokuratuurile ette heita toimingute tegemist või tegemata jätmist. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud kohtueelses menetluses selgitama nii kahtlustatavat süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Menetluse vaba kujundamise põhimõtte raames võivad uurimisasutused ja prokuratuur kasutada seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja muude tingimuste loomiseks. Käesolevas menetluses on üle kuulatud vahetult sündmust pealt näinud isikulised tõendiallikad ja uuritud dokumentaalseid tõendeid. Ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei ole selle esitajal tõendite kogumise osas menetlejale etteheiteid olnud. Seepärast on Riigiprokuratuur sedastanud, et kaebuse esitaja nõustub, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Partside kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. KrMS § 208 lg 1 p 5 kohaselt peab kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel ringkonnakohtus kaebuses märkima kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Antud juhul neid märgitud ei ole ja ka ringkonnakohus ise ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda.
13. Määruskaebuse esitaja heidab ette, et Riigiprokuratuuri määruses on vaid märgitud, et kannatanute vigastused vastavad politseiametnike poolt antud ütlustele, ent tuleb arvestada, et politseiametnikud ei soovi arusaadavalt anda ennast süüstavaid ütlusi. Ringkonnakohus kaebuse esitajaga ei nõustu ja leiab, et prokuratuuril tuleb kontrollida ka erinevaid kaitseversioone. Kriminaalmenetluse jätkamine on välistatud üksnes juhul, kui menetluse käigus selgub, et kahtlustatava(te) kaitseversioon on põhjendatud või prokuratuuril ei õnnestu selle paikapidavust ümber lükata. Sellisel juhul ei ole võimalik kahtlustatava käitumises kuriteo tunnuseid sedastada ning kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetada. Väär on seisukoht, et käesoleval juhul on kriminaalmenetlus lõpetatud vaid politseinike antud ütlusi arvestades. Prokuratuur on sedastanud, et J. Partsi peksmist politseitöötajate poolt ei kinnita ka selle löömise juures viibinud S.P ning tunnistaja K.K , samuti ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et politseinikud oleksid J. Partsi korduvalt jalgade ja rusikatega löönud. Seega hinnates ühelt poolt politsei tegevuse peale kaebuse esitanud isikute ja teiselt poolt sündmust pealt näinud isikute ütlusi ning objektiivseid tõendeid (SA TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart ) tuleb tõendeid kogumis hinnates nõustuda Riigiprokuratuuriga selles, et need ei kinnita J. Partsi suhtes vägivalla toimepanemist sellisena nagu isik oma ütlustes kirjeldab ja nagu kaebuses viidatakse.
14. Kaebuse esitaja hinnangul pidid Riigiprokuratuur vastavalt Riigikohtu lahendi 3-1-1-56-06 p-le 7 kontrollima ja analüüsima politseiametnike tegevust ka sel juhul, kui vägivald ei olnud suunatud tervise kahjustamisele. Riigiprokuratuur on sedastanud, et Janar Partsi suhtes toimus jõu kasutamine. Jõu kasutamist ei ole eitanud ka isikulised tõendiallikad. Seega on Riigiprokuratuur õigesti märkinud, et arvestades teokoosseisu (KarS § 291 kohaselt nähakse kriminaalvastutus ametiülesandeid täitva ametniku poolt relva, erivahendi või vägivalla kasutamise eest), tuleb antud juhul anda hinnang sellele, kas jõu kasutamine jäi seadusega lubatud piiridesse või mitte. -5- Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri järeldustega, et jõu kasutamise tingis kaebuse esitajate käitumine ning jõudu kasutati ulatuses, mis oli vajalik olukorra lahendamiseks. Kogutud tõendite valguses ei saa nõustuda kaebuse esitajaga selleski, et J. Partsi suhtes kasutati jõudu mitte ainult tema kinnipidamisel vaid ajal, mil ta lamas maas ja palus löömine lõpetada.
15. Kaebuse esitaja vastuväite kohta, et Riina ja Joa Partsi osas ei ole politseiametnike vastu toimepandud süütegude sätete alusel menetlust alustatud ja järelikult ei ole ka tõendatud, et kannatanud takistasid politseiametnikke nende teenistuskohustuste täitmisel või eirasid nende poolt antud korraldusi, märgib ringkonnakohus järgmist. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur tõepoolest kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Samas väljub kaitsja tõstatatud küsimus käesoleva kriminaalmenetluse raamest ja tuleb seega jätta tähelepanuta. Eeltoodud põhjendustel ei rahulda ringkonnakohus Janar, Riina ja Joa Partsi esindaja taotlust menetluse uuendamiseks. Maarika Kuusk kohtunik -6-