Obsah (12)

§ 121§ 120§ 218§ 199§ 25§ 266§ 238§ 65§ 64§ 68§ 7§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-2196 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja

§ 121, § 120, § 266 lg 1, § 199 lg 2 p.

9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. aprilli
2. aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Merike Allikmäe Prokurör Ringkonnaprokurör Diana Helila Süüdistatav I. P. , isikukood XXXXXXXXXXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vangistuses alates 01.11.2011.a. Kaitsja Merike Allikmäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. aprilli
4. aasta otsus kriminaalasjas nr 1-12-2196 I.P. süüdistuses

§ 121, § 120, § 266 lg 1, § 199 lg 2 p 9 järgi muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. I. P. süüdistatakse selles, et tema
2. aasta juunikuu alguses kella 14.30 ajal, viibides Tallinnas Peterburi tee 6a asuvas baaris Hansa – Grill, lõi Ž. V. ühel korral kõhu piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Samuti tema 13.08.2011 kella 14.00 ajal, viibides Tallinnas Peterburi tee 6a asuvas baaris Hansa – Grill, lõi Ž. V. käega näo piirkonda ja seejärel, haarates põrandaharja, lõi sellega kannatanut kolmel korral parema jala piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Samuti tema 12.10.2011 kella 00.05 ajal, viibides kodus X X X – XX asuvas korteris, viskas M. P. suunas kööginuga, kuid kuritegu jäi I. P-il lõpule viimata temast mitte olenevatel põhjustel, sest kannatanu nägi noa viset ning jõudis sellest kõrvale põigata. Samuti tema 12.10.2011 kella 06.30 ajal, viibides kodus X X X -XX asuvas korteris, haaras M. P. käevarrest kinni ning tõukas kannatanut. Sellise tegevusega põhjustas I. P. kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustuse – hematoomi vasaku käe õla piirkonnas, mis on fikseeritud M. P. 13.10.2011 isiku läbivaatuse protokollis /I tlk 134 – 136/. Seega I. P. teise inimese löömisega ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega pani toime

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

I. P. süüdistatakse selles, et tema 05.09.2011 kella 07.45 ajal, viibides Tallinnas Peterburi tee 6a asuvas baaris Hansa – Grill ja haarates 1 kg kaaluva kaaluvihi, ähvardas N. P. tervisekahjustuse tekitamisega. Kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, kuna I. P. ähvardamise ajal käitus ebaadekvaatselt ning hoidis käes kaaluvihi, mis oli löögiks valmisasendis. Seega I. P. tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, pani toime

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

I. P. süüdistatakse selles, et tema, olles 22.03.2011 ja 06.05.2011 karistatud Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo poolt

§ 218

lg 1 järgi ehk väheväärtuslike asjade varguste eest, uuesti, ajavahemikus 10.08.2011 – 12.08.2011 X, X X/X – XX asuvast korterist võõra vallasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis S. B-lt ära sularaha summas 940 eurot, millega tekitas kannatanule kahju summas 940 eurot. Samuti tema, olles 15.09.2011 karistatud Harju Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 9 –

§ 25

lg 2 alusel, seega isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, uuesti, 30.10.2011 kella 09.40 ajal võttis ära võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Tallinnas Viru Väljak 4 Tallinna Kaubamaja AS - le asuvast kauplusest ühe konservi Karuliha maksumusega 12, 39 eurot, pannes selle endale jopepõue ning möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi I. P-l lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu. Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, uuesti, 01.11.2011 kella 17.47 ajal võttis ära võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Tallinnas Tähesaju tee 8 asuvast kauplusest BAUHAUS ühe paki patareisid ENERGIZER CR2 maksumusega 7, 67 eurot ning möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi I. P-il lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu. Seega I. P.v võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani toime

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 I. P. süüdistatakse selles, et tema 05.09.2011 kella 07.45 ajal tungis ebaseaduslikult, s.o valdaja tahte vastaselt, Tallinnas Peterburi tee 6a asuvasse baari Hansa – Grill, kasutades selleks baari köögiust, mis on lubatud kasutamiseks üksnes baaritöötajatele. Seega I. P. valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku sissetungimisega pani toime

§ 266lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas I. P. süüdi pärast Harju Maakohtu 19.10.2011.a. otsust toimepandud kuritegudes

§ 199lg 2 p.

9 - § 25 lg 2 järgi (30.10.2011.a. ja 01.11.2011.a. episoodid) ja karistas vangistusega 6 kuud.

§ 238

lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 19.10.2011.a.

otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse võrra (170 ÜKT tundi ümberarvestatuna vangistuseks on 2 k 25 päeva) ja mõistis liitkaristuseks pärast Harju Maakohtu 19.10.2011.a. otsust toimepandud kuritegude eest 6 kuud 25 päeva vangistust. Tunnistas I. P. süüdi enne Harju Maakohtu 19.10.2011.a. otsust toimepandud kuritegudes:

§ 266

lg 1 järgi ja karistas vangistusega 2 kuud,

§ 121

järgi ja karistas vangistusega 1 aasta,

§ 120

järgi ja karistas vangistusega 6 kuud,

§ 199lg 2 p.

9 järgi (10.-12.08.2011.a. episood) ja karistas vangistusega 5 kuud.

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskema suurendamise teel mõistis pärast Harju Maakohtu 19.10.2011.a. otsust toimepandud kuritegude eest liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja luges karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 65lg 1 alusel moodustas liitkaristuse enne Harju Maakohtu 19.10.2011.a.

otsust toimepandud kuritegude eest mõistetud karistuse (1 aasta vangistust) ja

§ 65

lg 2 alusel moodustatud liitkaristusega (6 kuud 25 päeva vangistust) üksikkaristustest raskema suurendamise teel ja mõistis karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja 30.10.2011.31.10.2011.a., s.o. 2 päeva. Kandmisele kuuluks karistuseks luges 1 aasta 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestas alates viimasest kinnipidamisest – 01.11.2011.a. APELLATSIOON: 3. Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o. kvalifikatsiooni osas. Palub teha asjas uus otsus, millega tühistada kohtuotsus I. P. suhtes osaliselt kuriteo kvalifikatsiooni osas ja talle mõistetud karistuse osas ja mõista süüdistatavale leebem karistus. Vaidlustab maakohtu otsuse, kuna on tegemist tõenditest ebaõige järelduste tegemisega, v.a. süüdi mõistmise II ja III episood

§ 199

lg 2 p 9 järgi ja

§ 266lg 1 järgi.

3.1. I. P-´ile esitatud süüdistus

§ 121järgi ta ennast juunis 2011 ja 13.08.11 toime pandud süüteos Ž.

V. suhtes süüdi ei tunnista. Eeluurimisel ja kohtuistungil ta oma süüd eitas ning ütlusi anda ei soovinud. 3 Asjas on tõendiks kannatanu Ž. V. ütlused selle kohta, et I. P. juunikuus 2011 lõi teda põlvega kõhu piirkonda ning tunnistaja I. Š. ütlused, mis kannatanu omadega ei ühti. Tunnistaja räägib jalaga reie piirkonda löömisest millalgi suvel kella 14.00 kuni 15.00 ajal ning ei saa kindel olla, et tegemist on sama sündmusega, mis on süüdistuses. Võimalik, et I. P. on korduvalt baaris Hansa Grill korda rikkunud, kuid tõendid, mille põhjal saaks üheselt järeldada tema süüd juunikuus, puuduvad. Kuna süüdistatav ütlusi ei andnud, siis ainsa tõendina kannatanu ütlused süü tuvastamiseks, on see ebapiisav tõend. 13.08.2011 episoodis on tõendiks Ž. V. ütlused selle kohta, et I. P. 13.08.11 lõi teda käega vastu nägu. Kannatanu lõi löögi tagajärjel oma põsesarna vastu vitriini. Samuti lõi kannatanut 3 korda põrandaharjaga vastu paremat jalga. Tunnistaja I. T. ütlused kannatanu omadega ei ühti. Tunnistaja räägib põrandaharjaga vastu seina surumisest ja ühel korral reie piirkonda ja kõhu piirkonda löömisest augustikuul 2011 ning ei saa kindel olla, et tegemist on sama sündmusega, mis on süüdistuses. Ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaksid kehalist väärkohtlemist kohtualuse poolt. Tuvastatud ei ole kuriteo motiiv. Võimalik, et I. P. on korduvalt baaris Hansa Grill korda rikkunud, kuid tõendid, mille põhjal saaks üheselt järeldada tema süüd 13.08.2011, puuduvad. Kuna süüdistatav ütlusi ei andnud ning oma süüd ta eitab, siis ainsa tõendina asjas, milleks on kannatanu ütlused, on see ebapiisav. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kahtlused nendes episoodides tuleb

§ 7lg 3 alusel tõlgendada I.

P-´i kasuks. 3.

1. 13.
3. episoodis on kohus arvestanud kannatanu ütlusi I. P. alkoholilembuse ja korteris lärmamise kohta ning tunnistajana nende naaber G.I. ütlusi. Tunnistaja ütlused ei kinnita tervise kahjustamist, löömist, peksmist ega muud valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist. Tunnistaja räägib oktoobri alguses segi paisatud eluruumist ning kannatanult kuuldud juttu noaga ähvardamise kohta, mida ta ise pealt ei näinud. Antud tegevus ei moodusta

§ 121lõpuleviidud kuritegu.

RKKK 3-1-1-28-07- p 7 kohaselt: Tervise kahjustamiseks

§ 121

mõttes on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse, kusjuures tervisekahjustuse kui tagajärje tegelikul saabumisel ei ole selle kuriteo objektiivse koosseisu täitmise aspektist tähtsust - teo kvalifitseerimiseks

§ 121

järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, mis suudab kehalise tervisekahjustuse tekitada. Eelöeldust aga ei tulene, nagu võiks tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost

§ 121

mõttes rääkida olukorras, kus tervise kahjustamisele suunatud tegu ennast ei ole aset leidnud. Vastupidi - olukorras, kus kannatanu tervis pole reaalselt kahjustunud, saab tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost

§ 121

mõttes rääkida üksnes juhul, kui tervise kahjustamisele suunatud tegu on toimunud, kuid selle teo tervist kahjustav potentsiaal pole objektiivsetel põhjustel realiseerunud (nt kannatanu käe liigesest välja väänamine ei põhjusta talle tervisekahjustust, sest anatoomilise iseärasuse tõttu liigub tema käsi liigesest välja ja tagasi probleemitult). Juhul aga, kui tegu, millega üritatakse teise isiku tervist kahjustada, jääb süüdistatavast sõltumatutel põhjustel lõpule viimata, saab rääkida üksnes tervise kahjustamise katsest. I. P. tunnistas oma ema vastu toimepandud kuritegude puhul vaid tema kätest haaramist, eitades ema suunas kööginoa viskamist. Kuigi tõendina on M. P. kannatanu läbivaatuse protokollis on sündmusele järgnenud järgmisel päeval fikseeritud hematoom vasaku käe õla piirkonnas (I kd. lk.134-136), ei ole need piisavad tõendid I. P. süü küsimuse 4 lahendamiseks, seda enam, et (I kd lk 146) vastastamisprotokollist nähtub, et M. P. ei oska öelda, kas I. P. püüdis teda tabada või lihtsalt viskas noa tema poole. Hematoom võis tekkida olukorras, kui I. P. tema kätest haaras. I. P. kinnitas, et tal ei olnud tahtlust M. P-le tervisekahjustust põhjustada. Olukorras, kus kannatanu oma pojaga tülitses, ei saa eeldada, et süüdlane sai aru, et tema selline tegevus võib valu või kehavigastusi põhjustada. Antud juhul ei nähtu, et tegu oleks toime pandud tahtlikult, s.o., et I. P. oleks käitunud eesmärgiga tekitada oma emale tahtlikult füüsilist valu ja kehavigastusi kehalise väärkohtlemise eesmärgil, seda isegi kui kohus ei usu, et kannatanu selle teo välja mõtles. I. P. tuleb õigeks mõista süüdistatuna

§ 121

järgi, kuna antud asjas ei ole piisavalt tuvastatud faktilisi asjaolusid, et saaks anda hinnangu sellele, et teise inimese löömine ja valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, oleks põhjustatud tahtlikult kohtualuse poolt. Alternatiivina on võimalik, et tegu kvalifitseerida

§ 121- § 25 lg 2 järgi.

3.3 Süüdistatav ise ütles kohtus, et ta baaris Hansa-Grill ähvardamist tervisekahjustuse tekitamisega ei mäleta. Kohus on usutavaks lugenud kannatanu N. P. ja tunnistaja A. N. ütlused, mille kohaselt sisenes 05.09.2011.a. kella 7.45 ajal baari, Meesterahvas hakkas N. P-t solvama ebatsensuursete väljenditega ja olles võtnud kätte ühekilose kaaluvihi, tõstis selle tema suunas löögiks, lähenes talle, ise samal nõudes, et kannatanu lahkuks baarist ning tõukas teise käega õla piirkonda. Kannatanu hakkas karjuma ning kohale jooksis baaridaam A. Kahekesi tõukasid nad meesterahva baarist välja. Teisel ülekuulamisel on kannatanu kinnitanud, et mees reageeris tema sõnadele agressiivselt, kas tahtis teda lüüa või mitte ei oska ta täpselt ütelda. Võimalik, et tahtis teda hirmutada. Kuigi esimesel ülekuulamisel ta rääkis, et mees hakkas teda solvama ebatsensuursete väljenditega ning tõstis kaaluvihi löögiks, ei nähtu ümberlükkamatult nagu mees oleks ähvardanud teda tervisekahjustuse tekitamisega. I. P. ei ole sõnaliselt lubanud kasutada kaaluvihti ründevahendina ning kuna seda ta ka ei mäleta, siis on tõesed kannatanu enda ütlused selle kohta, et ta ei oska ta täpselt ütelda, kas mees tahtis teda lüüa või mitte. Seega ei saanud kannatanu põhjendatult arvata, et süüdlasel oleks olnud ähvarduse täideviimise kavatsus. Antud tõendite põhjal ei ole võimalik hinnata ähvarduse veenvust. Tuleb kahelda, et selline süüdistatava tegevus tekitas kannatanus hirmutunnet, kuna kannatanu ja tunnistaja ta baarist välja viskasid. Ei saa rääkida kartusest, et isik võinuks teda tõepoolest lüüa, kuna tõenditest ei nähtu, et I. P. oleks pidanud võimalikuks, et kannatanu tema ähvardust reaalsena oleks võtnud. Antud episoodis tuleb I. P. õigeks mõista. 3.4. I. P. kinnitas, et ta viibis 10.08-12.08.2011 X X/X-XX korteris, kuid sularaha summas 940 eurot ta ei võtnud. Eelmenetluses võttis ta süü omaks, kuna kartis, et vastasel korral võetakse ta vahi alla. Tõenditest nähtub, et kannatanu S. B. ise ostis alkoholi ning koos D. nimelise isiku ja kohtualusega ta seda ajavahemikus 10.08.-12.08.2011 tarvitas. Kahtlustab neid varguses. I. P. sõnul oli temaga D. nimeline isik. Antud asjas on 23.02.2012 süüdi mõistetud D. M.

§ 199lg 2 p 4 alusel ning temalt on S.

B. kasuks välja mõistetud 186,35 eurot. Tõendina materjalides tema ütlused puuduvad, kuid on vähe usutav, et isik, kes varastas korterist esemeid jättis raha sealt võtmata. Kohus mõistis I. P-lt välja kahju 940 eurot. 5 Kuna S. B. juures tarvitati alkoholi mitu päeva, siis ei nähtu materjalidest, kes oli D. nimeline isik, kes kannatanu sõnul samuti seal viibis ning kes võis kannatanult raha 940 eurot võtta. I. P. selgitas esmalt süü omaksvõtu kohta on usutav ning kannatanu enda käitumine, s.o. ühine alkoholi tarvitamine mitu päeva, võimaldas tema raha kaotsi mineku. Kannatanu sõnad „lülitus välja“ on kinnitus rohkest alkoholi tarbimisest ja kontrolli kaotamisest olukorras, kus tema juures viibis veel 4 joomakaaslast. sealhulgas D. nimeline isik, keda ta nägi esmakordselt. I. P. tuleb õigeks mõista süüdistatuna

§ 199

lg 2 järgi, kuna antud asjas ei ole piisavalt tuvastatud faktilisi asjaolusid, et saaks olla veendunud, et varguse pani toime I. P. Maakohtu tõendite analüüs ja järeldused tuginevad oletustele, mitte aga tõsikindlalt tuvastatule. Varguse episoodis olevad tõendid on vastuolulised, kuna kõiki isikuid, kes vahetult sellega seotud olid, üle ei ole kuulatud. Kohus ei ole kummutanud süüdistatava versiooni, et ta tunnistas oma süüd vaid hirmust sattuda vahi alla. Kõike ülaltoodut arvesse võttes on maakohtu otsus ebaõige. Apellatsioonikohus on KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Kaitsealune leiab, et tema õigused saavad kaitstud kõigi tõendite ja asjaolude hindamisel ringkonnakohtu lahendiga. Süüdistatav tugineb asjas olevatele tõenditele ja uusi tõendeid esitada ei soovi. PROKURÖRI SEISUKOHT: 4. Puutuvalt Ž. V. suhtes toime pandud vägivallategudesse, prokurör leiab, et lisaks Ž. V. ütlustele on kohus analüüsinud ka tunnistajate ütlusi, mis riimuvad kannatanu ütlustega. Tegemist ei ole vastuoluliste ütlustega olukorras, kus kannatanu väidab, et tema suhtes pandi kuritegu toime juunikuu alguses ning tunnistaja ütleb, et millalgi suvel 2011 nägi ta kannatanu löömist. Samuti ei ole vastuoluliste ütlustega tegemist, kui tunnistaja nägi lööki reie piirkonda, kuid kannatanu ütlustest nähtub, et teda löödi kõhu piirkonda. Kuna löök tabas kannatanut, siis kannatanu paremini teab, kuhu löök teda tabas ning tunnistajale võis tunduda, et löödi reie piirkonda. Oluline on see, et vägivallategu on kannatanu suhtes toime pandud ning mõlemad nii tunnistaja kui kannatanu väidavad, et löödi jalaga. Löögi tabamise lokalisatsiooni lahknevus ütlustes ei ole oluline puudus, mille pärast võiks lugeda, et isik ei ole kuriteo toime pannud. Kriminaaltoimiku materjalidega on tõendatud Ž. V. suhtes 13.08.2011 toime pandud vägivallategu. Harju Maakohus on ka selles episoodis lisaks kannatanu ütlustele analüüsinud ka tunnistaja I. T. ütlusi. Kahelda kannatanu ja tunnistaja ütlustes ei ole alust. Ka selle episoodi juures löögi tabamise lokalisatsiooni lahknevus ütlustes ei anna veel alust arvata, et tegu ei ole toime pandud. Seejuures tuleb lähtuda kannatanu ütlustest, kuna tegemist on isikuga, keda vahetult löögid tabavad, mistõttu saab tema just anda usaldusväärseid ütlusi selle kohta, mitu korda teda löödi ning kuhu löögid teda tabasid. Tunnistaja saab kinnitada vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. Mis puutub M. P. suhtes toime pandud süütegudesse, siis kaitsja leiab, et I. P. oleks pidanud kohus mõistma süüdi mitte kui lõpule viidud teos, vaid katses. Kui vaadata I. P-le esitatud süüdistust, siis süüdistus noa viskamise osas ongi esitatud katsena tekitada kannatanule 6 tervisekahjustuse, kuid kuna teised vägivallateod, mis on I. P-le inkrimineeritud, on lõpule viidud kuriteod, siis lõppkvalifikatsioon ongi kui lõpule viidud

§ 121järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Apellatsioonist nähtub, et I. P. tunnistab end süüdi selles, et ta haaras M. P. käest, kuid ei teinud seda tahtlikult. Haarates isikut käest ning veel sellise jõuga, et pärast haaramist tekkib isikul sel kohal hematoom, siis isik vähemalt kaudse tahtlusega peab võimalikuks, et ta tekitab kannatanule vähemalt valu ja möönab seda. Harju Maakohus on õigesti leidnud, et I. P. tegutses kannatanu suhtes kavatsetult, ka kohtuistungil on ta seda väitnud, et haaras emal käest kinni selleks, et teda lükata tuppa. Oma apellatsioonis taotleb kaitsja I. P. õigeksmõistmist

§ 120

järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kuna ta leiab, et kaheldav on asjaolu, et kannatanu võttis I. P. ähvardust tõsiselt. Harju Maakohus ka selles episoodis on analüüsinud nii kannatanu kui tunnistaja ütlusi ning motiveerinud, miks selline süüdistatava käitumine on ähvardav kannatanu suhtes.

§ 120

järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette

§ 120objektiivse koosseisu realiseerimist.

Kuid ainult sellest ei piisa, et ähvardatu võtab ähvardust tõsiselt, vaid lisaks sellele tuleb ka tuvastada asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb (Riigikohtu lahend 3-1-1-59-11). Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Ähvardus reeglina peab tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Tegevus, mille käigus isik haarab 1 kg kaaluvihi ning hoides seda löögiasendis suundub sellega kannatanu poole, on igati hirmuäratav ning tekitab hirmutunnet mitte ainult kannatanus, vaid ka mõistlikus kõrvalseisjas, pannes kartma kannatanu tervise pärast. I. P. ei tunnista end süüdi ka varguse episoodis, mis oli toime pandud ajavahemikus 10.08.2011 – 12.08.2011. Ka selles episoodis on Harju Maakohus oma seisukohta põhjendanud ning motiveerinud. Süüdistatav ei suutnud kohtuistungil veenvalt põhjendada, miks ta kohtueelses menetluses tunnistas end süüdi, aga kohtumenetluses eitab kuritegu. Samas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et süüdistatav teadis, kus varastatud raha kannatanul enne vargust oli. Raha varastati karbist, mis asetses köögis kapi peal. Süüdistatav ja kannatanu ei ole omavahel sõbrad, vaid lihtsalt tuttavad ning kannatanu ei ole süüdistatavale näidanud, kus ta raha hoiab. Lähtuvalt eeltoodust palub jätta 10.04.2012 Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas number 112-2196 muutmata nii kvalifikatsiooni ja karistuse osas. Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud, ka karistuse osas. Harju Maakohus on analüüsinud lühimenetluses toimikus olevaid kirjalikke tõendeid ning esitanud osundatud analüüsi tulemina põhjaliku järelduse, milles põhjendab üksikasjalikult, miks kohus leidis, et süüdistatava tegu on kvalifitseeritav

§ 121

,

§ 120

,

§ 199

2 p 9 ja

266 lg 1 järgi. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. 5.
2. Kolleegium esmalt märgib, et apellatsiooni sisu ja lõplikus taotluses on vastuolu kuna taotluses palub kaitsja tühistada maakohtus otsus kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas, kuid apellatsiooni põhiosas on kaitsja välja tuues episoodide kaupa ka leidnud, et süüdimõistva otsuse tegemiseks pole piisavalt tõendeid ning I. P. tuleb enamus vaidlustatud episoodides õigeks mõista. Riigikohus on oma lahendites ( nt 3-1-1-67-09, 3-1-1-5-08) sedastanud, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab see, et apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga. Eeltoodust lähtuvalt võtab ringkonnakohus aluseks apellatsiooni motiivid. 5.
3. Vaidlustatud teise isiku kehalise väärkohtlemise episoodide osas märgib kolleegium järgmist. 5.2.
4. Kannatanu Ž. V. suhtes toimepandu osas on kaitsja leidnud, et süüdistatav end nimetatud episoodides süüdi ei tunnista, ütlusi ei anna. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest ei piisa süüdimõistva otsuse tegemiseks. Tunnistaja I. T. ütlused 13.08.2011 aasta episoodi kohta ei ühti kannatanu ütlustega. Kolleegium leiab, et antud juhul on Ž. V. suhtes toimepandud kuriteod leidnud tõendamist ning maakohus on kannatanu suhtes toimepandud kuritegudes seaduslikult I. P. süüdi tunnistanud ning karistanud. Tõenditena on nendes episoodides käsitatavad ja hinnatavad eelkõige kannatanu ütlused, milliseid on kohus vahetult uurinud. Kannatanu ütlus on otsene tõend süüdistatava poolt tema väärkohtlemises. Nii on Ž. V. andnud ütlusi sellest, et 2011 aasta juunis viibides oma töökohal Hansa- Grill välisukse juures koos samas äris töötava kokaga I-ga, tuli tema juurde baari tihe külastaja, keda hüütakse Š-ks ja lõi teda põlvega kõhtu ning seepeale lahkus. Löögi tagajärjel tundis tugevat valu( t.lk. 42-46). Analoogseid ütlusi sündmuse kohta on andnud ka tunnistaja I. Š., kelle ütluste kohaselt viibis ta 2011 aasta suvel koos Ž. V-ga, oma töökoha Hansa-Grill välisukse juures, kui neile lähenes I. P. , kes tihti käib seal baaris ja segab kliente. Pärast tema korralekutsumist, lähenes I. P. neile ja lõi jalaga Ž. V. puusa piirkonda( t.lk. 54-59). 13.08.2011 episoodi osas on kannatanu andnud ütlusi, et kella 14.00 paiku läks ta baari terrassi põrandat pühkima, kui meesterahvas hüüdnimega Š. hakkas baari ukse juures olevaid pudeleid katki lööma. Tema kutsus meesterahvast korrale ja seepeale viimane lähenes talle ning lõi tugevasti käega vastu nägu. Löögist lõi ta põsesarna vastu vitriini. Klient tuli nendele vahele ja lükkas mehe eemale. Mees haaras põrandaharja ja lõi kannatanule sellega vastu jalga. Löökidest tundis valu ja näkku tekkis ka hematoom. Sündmusi nägi baaridaam I. T.( t.lk. 42-46). 8 Tunnistaja I. T. ütluste kohaselt 2011 aasta augustis töötas tema baaridaamina Hansa –Grill baaris kui sina tuli I. P. ja hakkas pudeleid lõhkuma. Tema ja baaris töötava Ž. V. vahel tekkis konflikt. Pärast järjekordse kliendi teenindamist nägi kui I. P. surub harjavarrega Žanna V. vastu seina. Viimane tõukas teda eemale ja seepeale lõi I. P. harjavarrega kannatanut vastu puusa või kõhtu ja lõi ka vastu nägu. Tema jooksis terrassile ja hakkas karjuma. Kannatanu nuttis ja põsk oli punane( t.lk. 64-69). Kolleegium ei nõustu kaitsja väidetega, et tunnistaja I. T. ja kannatanu ütlused on erinevad. Asjaolu, et kannatanu ei andnud ütlusi I. P. poolt tema harjaga vastu seina surumisest ei anna alust tuvastada vastuolu, mis seaks kahtluse alla tunnistaja ja kannatanu ütlusi sellest, et I. P. lõi teda valusasti käega vastu nägu ja harjavarrega vastu jalgu. Nii kannatanu, tunnistaja I. Š. kui I. T. on kannatanu peksja ära tundnud ja teavad teda kui I. P. , kes pidevalt käib baaris töötegemist ja kliente häirimas( t.lk. 48-50, 61-63, 71-73). 5.2.
5. 12.10.2011 aasta öösel ja varahommikul toimepandud kuriteoepisoodides on tõendiks kannatanu M. P. ütlused selles, et poeg on sageli alkoholijoobes ja kui ta hakkab keelama, muutub poeg vägivaldseks. 12.10.2011 kui ta öösel läks tualetti, viskas poeg teda kööginoaga. Kuna ta seda nägi, suutis noa eest ära astuda, nuga teda ei vigastanud. Hommikul aga võttis poeg teda õlgadest tugevasti kinni ja lükkas tuppa. Ta tundis valu. Haardest tekkisid vasakule käsivarrele sinikad. Kannatanu läbivaatusel fikseeritud kannatanu vasakul käe õlal hematoom( t.lk. 134-136). Tunnistaja G. I. ütlustega on kinnitust leidnud, et I. P. on tihti alkoholijoobes ning lärmab ja on ka teda solvanud. Kolleegium leiab, et kuigi vastavalt KrMS § 66 lg 21 pole tunnistaja G. I. ütlused I. P. poolt oma ema noaga viskamisest tõendiks ei sea selline asjaolu kahtluse alla kannatanu vastavasisulisi ütlusi ega tunnistaja ütlusi I. P. üldise käitumise kohta. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud argumentatsioon noaga viskamise osas kuriteo jäämine katsestaadiumisse on antud juhul ainetu, kuna kohus on noaga viskamise episoodis juba märkinud, et tegemist on

§ 121katsega kuid kuna I.

P. on toime pannud ka lõpuleviidud teise inimese väärkohtlemise, on kuriteokatse hõlmatud lõpuleviidud kuritegudega ning selle eraldi kvalifitseerimine seetõttu välistatud. Kolleegiumil puudub alus seada kahtluse alla kannatanu, süüdistatava ema, ütluste usaldusväärsust ning ka apellant pole nende tegelikkusele vastavuses kahelnud. Asjaolu, et kannatanu ei oska hinnata millisel eesmärgil süüdistatav tema suunas noa viskas, pole antud juhul aluseks süüdistatava õigeksmõistmiseks. Tõsiseltvõetavaks pole ka apellandi väited, et kannatanu õlgadest haaramisel jõuga, millest tekib hematoom ning tema lükkamisel, polnud süüdistataval tahtlust kuritegu toime panna. Süüdistatav haaras kannatanust kinni tahtlikult, tegi seda jõuliselt ning kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et

§ 121ettenähtud subjektiivne külg on täidetud.

Süüdistatava poolt kannatanute väärkohtlemine on toime pandud kavatsetult. 5.3 Ähvardamise süüdistuse osas peab kolleegium vajalikuks osutada, et

§ 120

järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist ja süüdlase karistamine ähvardamise eest on võimalik 9 siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks ehk see peab olema väljendatud viisil, mis on adressaadile veenev. Lisaks märgib kolleegium, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Tõendiks olevate kannatanu ütluste kohaselt on ta andnud muutumatuid ütlusi sellest, et baari Hansa-Grill kööki sisenenud meesterahvas võttis kätte 1 kilose kaaluvihi ja tõstes selle üles hakkas tema suunas liikuima ning käskis tal lahkuda. Kuigi tema nägi meest esmakordselt oli arusaadav, et tegemist on alkoholijoobes ja ebaadekvaatselt käituva isikuga. Tal oli hirm oma elu ja tervise pärast( t.lk. 28-32, 34-38). Seega on alust tuvastada, et kannatanu pidas sellise süüdistatava käitumise tõttu oma elu ja tervist ohus olevaks ja tundis hirmutunnet. Siinjuures osutab kolleegium, et tähtsust pole asjaolul kas süüdlasel ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus. Seega pole oluline, kas I. P. kavatses kannatanut selle kaaluvihiga lüüa või mitte, piisab, kui süüdistatava käitumine andis aluse selle võimalikkusele ning sellega kaasneva hirmu tekkimisele kannatanul. Ka tunnistaja A. N.( 1 kd. t.lk. 75-80)on kinnitanud kannatanu ütlusi toimunu osas ning on andnud ütlusi, et jooksis baarist kööki Natalja karjete peale. Nägi köögis I. P. , keda teab kui skandaalitsevat isikut, kes pidevalt käib baaris korda rikkumas ning kes on kasutanud vägivalda koristaja suhtes. N. oli hirmul oma elu ja tervise pärast kuna I. P. oli ähvardanud teda kaaluvihaga. Koos õnnestus neil I. P. köögist välja ajada. Kohtukolleegium leiab, et kuigi tunnistaja ei näinud kaaluvihiga kannatanu ähvardamist, oli tegemist siiski hirmutava olukorraga ka tunnistaja jaoks, kes teades süüdistatavat kui vägivaldset isikut, nägi teda kannatanuga rüselemas. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt I. P. süüdi tunnistamine

§ 120

järgi on seaduslik ja kohtu poolt ka põhjendatud ning apellatsiooni väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ning I. P. õigeksmõistmiseks. 5.

1. Kannatanu S. B. raha varguse osas on kannatanu ütlustega on tuvastatav, et enne tema vara varguse avastamist olid tal külas I. P. koos viimase tuttavaga. Ajal, mil tema magas olid tema asjad ja sularaha varastatud. Kohtueelsel uurimisel on I. P. kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi sellest, et ta tõepoolest läks koos D-ga S. B. korterisse. Ta otsis köögis suhkrut ja avastas karbist raha, umbes 900 eurot. Keegi ei näinud kui ta raha võttis( 2 kd. t.lk. 28). Maakohtus pole süüdistatav enda ülekuulamist taotlenud, kuid pole ennast kannatanu raha varguse toimepanemises süüdi enam tunnistanud ja on väitnud, et võttis kuriteo omaks, et saaks vabadusse. Seega on maakohtus tegemist olukorraga, kus süüdistatav, nõustudes lühimenetlusega ja loobudes ütluste andmisest, on võtnud seadusliku võimaluse tema ristküsitlemiseks ning tema ütluste usaldusväärsuse kontrolliks vastavalt KrMS §
2. Kohtukolleegium leiab, et antud olukorras, lühimenetluses asja arutades, kus asi lahendatakse kriminaalasja materjalide põhjal, oli kohtul seaduslik õigus anda hinnang ka süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ning kõrvutades neid teiste kriminaalasjas kogutud ja vahetult uuritud tõenditega, võtta tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused aluseks tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel. Nii on kohus ka teinud ning on seaduslikult I. P. ka selles kuriteoepisoodis süüdi tunnistanud. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud 10 seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellant on taotlenud uue otsuse tegemist samade tõendite pinnal, millistele on ka maakohus toetunud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.
3. Mõistetud karistust pole eraldi vaidlustatud. Kaitsja on taotlenud kergema karistuse mõistmist, kuid apellatsiooni põhiosas pole taotlust täpsustatud ega ka motiveeritud. Kolleegium ei rahuldanud kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust süüdistatava tegude ümberkvalifitseerimisest, seega nimetatud alusel pole leebema karistuse mõistmine põhjendatud. Maakohus on mõistetud karistusi põhjendanud. I. P. on isikuks, kes osa kuritegusid on toime pannud enne eelmist kohtuotsust, kuid osa ka pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Maakohus on kõike arvestanud ning on lõplikuks, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistnud 1aasta, 3 kuud ning 28 päeva vangistust. Mõistetud üksikkaristused jäävad enamus sanktsiooni miinimummäära ligilähedasteks, vaid

§ 121järgi mõistetud 1 aastane vangistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra.

Maakohus on põhistanud ka sellise karistuse mõistmist ning kolleegium nõustub kohtu põhjenduste ja järeldustega.

§ 64

lg 1 alusel, mitme kuriteo toimepanemise eest, on kohus liitkaristuse mõistmisel vaid osaliselt suurendanud raskeimat üksikkaristust. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistused on kooskõlas

§ 56

ettenähtuga ning kandmisele kuuluva karistus, arvestades nii toimepandud kuritegude rohkust, liiki, süüdistatava isikut on samuti seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium leiab, et ka mõistetud karistuse osas maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. aprilli 2012.aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Sten Lind 11