S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: Indrek Vürst, ik 36612120346, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta Indrek Vürsti kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 01.11.2012 otsusele nr 2316,12,010859 Indrek Vürsti karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 01.11.2012 otsus nr 2316,12,010859 Indrek Vürsti karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 10.10.2012 kell 05.16 Sõle 47 Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,77 +/0,05 mg, seega lõplik mõõtetulemus 0,72 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et kaebuse esitajal on sügavalt kahju juhtunu pärast. Samas leitakse, et 6 kuuline lisakaristuse tähtaeg on ebamõistlikult raske kui arvestada põhikaristuse suurust, mis on juba niigi raske koorem. Kaebuse esitaja leiab, et ka kergem karistus oleks piisavalt mõjus, mistõttu palutakse vähendada määratud lisa- ja põhikaristust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et arvestades eelnevaid maksmata trahve on teda raske usaldada. Siiski samal päeval pöördus raviasutusse ning viibis statsionaarsel ravil, võitlemaks sõltuvusega. Selle kohta esitab tõendid. Alkoholi tarvitamine toimus sõbra juures ja auto oli maja juurde halvasti pargitud. Läks autost asju võtma ja otsustas auto teise kohta ära parkida. Peeti samas maja juures kinni. Tegemist on mõtlematusega. Sooviks veel ühte võimalust. Sõlmimisel on tööleping Soomes ja mõne kuuga suudaks trahvid ära tasuda. Soomes töötamiseks on aga vajalik juhtimisõigus. Seetõttu oleks oluline lisakaristuse vähendamine, iga karistust lühendav päev on oluline. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et nende poolt on tehtud õige otsus, järgitud on KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse määramise aluseid. Tegemist on tahtliku teoga, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust, ka täna on kahetsust avaldanud. Karistus on karistuse eesmärkide saavutamiseks määratud õige ja proportsionaalne. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega ja kohtuistungil kaebuse esitaja poolt esitatud meditsiiniasutusse pöördumist tõendavate tõenditega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra mõningal määral ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,77 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,72 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline 2 piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on sätestatud piirmäära ülemmääras, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Juhul, kui alkoholisisaldus oleks olnud 0,75 mg/l, oleks tegemist KarS § 424 sätestatud kuriteoga. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte ainult suur, vaid ka väärteo mõttes maksimaalne võimalikust suurusest. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteomenetluse jooksul ei ole karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud, küll on kohtuväline menetleja lugenud tuvastatuks karistust kergendava asjaolu kahetsuse näol ning ka kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja kahetsust. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud 2012 aasta jooksul väärtegude toimepanemise eest neljal korral, neist kahel korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Samas nähtub väärteoasjast, et kaebuse esitajat on korduvalt karistatud ka NPALS § 151 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest, millest saab järeldada isiku soosivat suhtumist joovastavatesse ainetesse. Peale selle on kaebuse esitajat karistatud ka KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest nii rahalise karistuse kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega on kaebuse esitajal kohtu arvates juba piisav kogemus liiklusalaste süütegude toimepanemise eest määratavate ja mõistetavate karistuste osas. Ometigi selline varasem kogemus ei sundinud kaebuse esitajat hoiduma uue raske liiklusalase väärteo toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik viis end alkoholi tarvitades juhile keelatud seisundisse ning asus seejärel, olles oma seisundist teadlik, sõidukit juhtima. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalset määra, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine karistust kergendavat asjaolu arvestades keskmises määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et juhtimisõiguse vajalikkus on temale oluline seoses sõlmitava töölepinguga. Samas peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et temale sobiva töö tegemiseks võib tal juhtimisõigus olla eluliselt tähtis. Kohus asub seisukohale, et kaebuse 3 esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks oli liiklusnõuete ja liiklusseaduse sätete tundmine ning juhtimisõiguse andmine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka oma varasema kogemuse pinnalt sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Seetõttu on ta teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine juhtimisõiguse olemasolust tulenev mugav elulaad säiliks. Kohus peab siinjuures silmas mitte kaebuse esitamise õiguse kasutamist, vaid liiklusalase süüteo toimepanemisest hoidumist. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik asus teadlikult, vaatamata varasemale kogemusele nii rahaliste mõjutusvahendite kohaldamise kui ka juhtimisõiguse piiramise osas, aktiivselt liikluses osalema juhile keelatud seisundis, kujutades sellega ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele. Seetõttu asub kohus seisukohale, et puudub igasugune alus määratud põhi- või lisakaristuse kergendamiseks, rääkimata siis lisakaristuse tühistamisest. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.