Obsah (6)

§ 200§ 122§ 120§ 114§ 64§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2012.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11- 9563 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed St

§ 200lg 1, § 120, § 122 ja § 114 p 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.04.2012.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav E. Ivanov ja tema kaitsja adv Sven Sillar Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Eduard Ivanov isikukood 39108060269, kodakondsuseta, elukoht X XXXXX X, õppis Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis, varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Adv Sven Sillar RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. aprilli 2012.a otsus muutmata. Süüdistatava Eduard Ivanovi ja tema kaitsja adv Sven Sillari apelltasioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Eduard Ivanovilt riigieelarve tuludesse 537.60 eurot (viissada kolmkümmend seitse eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
2. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu 25.04.2012.a otsusega tunnistati Eduard Ivanov süüdi

§ 122

järgi ja karistati 2-aastase vangistusega,

§ 120

järgi 2-kuulise vangistusega ning

§ 114

p 1 järgi 12-aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti E.

Ivanovile liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg loeti karistuse kandmise hulka, kantuks loeti 3 päeva vangistust ning karistusaja alguseks arvati 22.03.2011.a.

§ 200lg 1 järgi mõisteti E.

Ivanov tõendamatuse tõttu õigeks. 2.

§ 122

järgi tunnistati Eduard Ivanov süüdi selles, et ta ajavahemikul 2009.a detsembrist kuni 01.04.2010.a järjepidevalt – vähemalt neljal erineval korral - tarvitas oma õe I. I. (s XXXX.a.) suhtes füüsilist vägivalda – 2009.a. detsembri lõpus tuvastamata kuupäeval Tallinnas X XX-XX korteris haaras kätega I. I-l kõrist ja kägistas teda, millega põhjustas I. I-le füüsilist valu; 2010.a. jaanuaris tuvastamata kuupäeval sealsamas korteris lõi I. I-t rusikaga näkku lõua piirkonda, millega tekitas I. I-le füüsilist valu; 15.03.2010.a. õhtul sealsamas korteris lõi I. I-le rusikaga vastu pead, millega tekitas I. I-le füüsilist valu; 01.04.2010.a kella 09.30 paiku sealsamas korteris haaras I. I-l juustest kinni ja lõi teda rusikatega korduvalt vastu pead ja nägu, misjärel tiris I. I. voodilt põrandale ja peksis teda käte ja jalgadega vastu keha, seejärel võttis koridorist puidust kurika, millega lõi I. I-t korduvalt vastu keha, käsi ja jalgu, millise käitumisega põhjustas I. I-le suurt füüsilist valu ning peapõrutuse, hematoomid parema käe küünarnukil, paremal jalasäärel ja hüppeliigesel, vasaku ja parema reie tagaküljel tuhara all ja vasaku silma all.

§ 120

järgi tunnistati ta süüdi selles, et 2009 aasta detsembrikuu lõpus tuvastamata kuupäeval sealsamas korteris peale I. I. kõrist kätega haaramist ja kägistamist ähvardas I. I-t tapmisega.

§ 114

p 1 järgi tunnistati Eduard Ivanov süüdi selles, et ta ööl vastu 14.detsembrit 2010.a Tallinnas X XX-XX korteris pani toime I. I. tahtliku tapmise julmal ja piinaval viisil, lüües teda paljukordselt ja tugevajõuliselt, sh ka ohvri istuvas ja lamavas asendis olles, sirge terava servaga massiivse raievahendiga pea, kaela ja käte piirkonda, millega põhjustas I. I-le pea, kaela ja käte terava trauma peaajupõrutuse, ajukelmetealuste verevalumite ja koljuluude murdudega, mis tüsistusid peaajuturse ja ägeda verekaotusega välimisest verejooksust ehk eluohtliku tervisekahjustuse, millise vigastuste tagajärjel I. I. suri maksimaalselt mõnekümne minuti järel peale vigastuste tekitamist ööl vastu 14.detsembrit 2010.a. sündmuskohal. Peale seda tegi E. Ivanov kõik selleks, et kirjeldatud mõrva toimumist korteris varjata ja et I. I. surnukeha ei leitaks - ta toimetas I. I. surnukeha sama korteri rõdule ja peitis seal mitmete tekkide, pleedide ja madratsi alla, kuskohas surnukeha ilma spetsiaalselt rõdule sisenemata näha polnud, seejärel puhastas E. Ivanov toas kus mõrv toime pandi, põranda väga põhjalikult 2 erinevate voodipesu esemetega - padjapüüride, linade ja tekikottidega, millised ta võttis väikeses toas asuvast riidekapist ning peale vere pühkimist paigutas verised voodipesu esemed padjapüüridesse ja jättis rõdule surnukeha kõrvale, samuti võttis ta sündmuskohalt kaasa mõrva toimepanemisel kasutatud raievahendi. Lisaks sellele E. Ivanov kirjeldatud mõrva varjamise ja kohtueelse menetluse eksiteele viimise eesmärgil saatis 27.detsembril 2010.a. kell 15.09 mobiiltelefonilt abonentnumbriga XXXXXXXX sõnumi tema ja I. I. ema V. I. kasutuses olevale mobiiltelefonile. Oma alaealiselt õelt I. I-lt elu võttes põhjustas Eduard Ivanov tervisekahjustuste arvu, paiknemist ja iseloomu arvestades oma ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ning väljendas põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes, millise käitumisega pani ta toime tapmise julmal ja piinaval viisil. 3. Eduard Ivanovi süüdistati veel

§ 200lg 1 järgi selles, et ta 15.03.2010.a samas korteris, pärast I.

I. rusikaga vastu pead löömist, nähes I .Ivanova käes helistamiseks valmis I. I-le nende mõlema ema V. I. poolt kingitud mobiiltelefoni Nokia 2323, kiskus E. Ivanov selle õel kätt väänates käest ja lõi I. I-t veel kolm korda rusikaga vastu pead ning kaks korda jalaga vastu vasakut jalga ning seejärel kasutas nimetatud telefoni nagu enda oma ega tagastanud seda ei I. I-le ega V. I-le. Kohus leidis, et röövimise toimepanemine E. Ivanovi poolt ei ole piisavalt leidnud ning mõistis ta õigeks. tõendamist APELLATSIOONIDE SISU 4. Eduard Ivanov taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist

§ 114p 1 järgi.

Apellandi põhjendused on järgmised. Tema DNA leidmine hommikumantli mitmest kohast ei viita sugugi lohistamisele. Seda hommikumantlit kasutasid kõik pereliikmed. E. Ivanov esitab mitmed võimalused DNA sattumise kohta hommikumantlile. Pealegi ei ole võimalik surnukeha ühe käega lohistada. DNA leiti aga ainult paremal ja vasakul hõlmal, vasaku kaenla all ja vasakul käisel. Kuna ta viibis õe korteris väga tihti, ei oma tema DNA leidmine rõdul olnud voodipesult mingit tähendust. E. Ivanov märgib, et DNA ekspertiiside tulemusi analüüsis maakohus teda süüdistava hoiakuga, tema kahjuks. E. Ivanov märgib ka seda, et õe ja venna DNA-d on väga sarnased ja eristada on neid raske, kui üldse võimalik. E. Ivanov ei pea DNA ekspertiiside tulemusi kuigi usaldusväärseiks. Apellant viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-15-12 ja märgib, et süüdistatava sõrmejälje ja DNA vanus, st jätmise aeg peab olema tõendatud. Seda ei ole aga maakohtu otsuses välja toodud. Kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et I. I-il esinevad lõikehaavad võisid olla tekitatud kõikide ekspertiisiks esitatud nugadega. Samas ei leitud ühelgi noal mingeid jälgi, mis viitaksid, et nendega oleks toime pandud mõrv. Mõrvarelva, millega tekitati raiehaavad, ei ole leitud. Arusaamatuks jääb, miks peaks mõrvar ühed mõrvarelvad sündmuspaigale jätma ja teised kuhugi peitma. E. Ivanov ei nõustu kohtuga selles, nagu poleks võõral tapjal mingit põhjust arvutikõlareid ära peita, et seda tegi E. Ivanov aja võitmiseks, kuivõrd ema pidi tulema hommikul kella 8 paiku. Pole tõendatud, et ainult E. Ivanov teadis ema saabumise aega. Ka siin on tõlgendatud asjaolud tema kahjuks. 3 Apellant viitab E. O. , A. I. , A. E. ja J. M. ütlustele ja märgib, et need on suuresti vastuolulised. Eksitakse kuupäevadega ja ka sisuliselt. Kohtuotsuses on toodud J. M. ütlused, et E. Ivanov peksnud I. I. pesapallikurikaga. Tegelikult seda ei olnud. Tunnistajate ütlustes esineb faktivigu, millegipärast loetakse aga need õigeks ja näidatakse teda halvas valguses. Apellant ei ole nõus, et tema alibit kinnitavate tunnistajate ütlused on kohtu poolt ebausaldusväärseks loetud. Maakohus on arvestanud tunnistajate ütlusi valikuliselt ja süüdistatava kahjuks. Ka ei nõustu apellant kohtu poolt esitatud versiooniga, mis on seoses naabri kuuldud A. nimega. Muuhulgas ei tundnud naaber E. Ivanovi häält kohtuistungil ära, mis talle diktofonist ette mängiti. Tõestatud ei ole mõrvamotiivi. Segaseks jääb otsus osas, kus käsitatakse mõrvarelvi, ei saa aru, kas noad, millega võidi vigastused tekitada, olid siis korteris, samal ajal kui raievahend oli sealt ära toimetatud. Kohus luges apellandi kahjuks fakti, et sõnum, mis saadeti 15.09 27.12.2010.a. V. I-le, oli sama IMEI koodiga, mida E. Ivanov kasutas kuni oktoobrini, samas jättis arvestamata, et seda telefoni kasutas kogu perekond ning see võis vabalt olla ka I. I. korteris, kust see võidi kaasa võtta. Mõistetamatuks jääb ka sõnumi tähendus, pole teada, mida I. I. tahtis ja kes mida tegi, et selle eest peaks vabandama. E. Ivanov rõhutab, et tema ei ole tapja, tõeline mõrtsukas on vabaduses. 5. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja E. Ivanovi õigeksmõistmist

§ 114p 1 järgi.

Alternatiivselt taotleb kaitsja oma kaitsealusele omistatud teo ümberkvalifitseerimist

§ 113-le.

Kaitsja viitab kohtuotsusele ja nõustub kohtuga selles, et E. Ivanovi bioloogilise materjali leidumine selles korteris ei tõenda iseenesest veel E. Ivanovi süüd. Samas, kui analüüsida, milliste tõenditega on kohus lugenud tõendatuks E. Ivanovi süü tapmises, siis ainsaks tõendiks on tegelikult just E. Ivanovi DNA esinemine korteris paiknevatel asjadel ja surnu riietel. Kohus on püüdnud küll süüdimõistva otsuse tegemiseks leida kinnitust tunnistajate ütlustest, mobiililt sõnumi saatmisest, kuid neist ei järeldu puhtjuriidiliselt mitte midagi, küll tekitavad aga oletusi ja kahtlusi. Need tuleb aga süüdistatava kasuks tõlgendada. Kaitsja möönab, et need mitte midagi ütlevad tõendid kogumis võisid kallutada kohtu siseveendumuse tekkimist, kuid siseveendumus, mis rajaneb ja kujunes tõendivälistele asjaoludele – s.o oletustele, ei saa olla aluseks seadusliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohtuotsuses tuleb ära näidata siseveendumuse kujunemine läbi tõendite, käesoleval juhul on selliseks ainsaks tõendiks DNA analüüs kui kaudne tõend. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-15-12, kus on põhjalik käsitlus sellest, et ainuüksi sõrmejäljest kui kaudsest tõendist ei piisa, et lugeda isiku süü tapmises tuvastatuks. Kaitsja ei näe erinevust DNA jäljel ja sõrmejäljel, mistõttu on viidatud lahendis väljendatud seisukohad kõik kohandatavad ka käesoleva asja lahendamisel. Kaitsja palub hinnata kõiki asjas kogutud tõendeid, sh süüdistatavat õigustavaid tõendeid, sündmust kuulnud naabri ütlusi ning alibi tähendusega tunnistajate ütlusi kogumis ja teha E. Ivanovi õigeksmõistev otsus. 4 5.1 Alternatiivselt. Süüdistusaktis on teo kvalifikatsiooni põhjendatud sellega, et süüdistatav võttis elu oma alaealiselt õelt põhjustades tervisekahjustuste arvu arvestades ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet. Kaitsja leiab, et

§ 114p 1 ei saa sisustada läbi määratlemata mõiste pika aja jooksul.

Samuti on asjakohatu süüdistusaktis märgitu, et oma teoga väljendas E. Ivanov põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimkeha väärtuse suhtes, millise käitumisega pani toime tapmise julmal ja piinaval viisil. Iga tapmine on julm ja hoolimatu inimelu vastu. Sellisest motiveeringust ei piisa

§ 114p 1 koosseisu täitmiseks.

Tapmist piinaval ja julmal viisil iseloomustab eelkõige süüdistatava teo subjektiivne külg. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud E. Ivanovi soovi põhjustada hukkunule piina, pigem lihtsalt tapmissoovi. Kaitsjale jääb süüdistusaktist ja kohtuotsusest mulje, et

§ 114p 1 järgi on tegu kvalifitseeritud seetõttu, et E.

Ivanov tappis oma õe. Alaealise õe tapmist ei loe aga seadusandja eraldiseisvana tapmise raskendavaks asjaoluks. Kaitsja leiab, et kui ka nõustuda E. Ivanovi süüdiolekuga, siis on tema tegu hinnatav

§ 113

järgi ja sellest tulenevalt tulnuks mõista talle sanktsiooni keskmisest määrast lühem karistus. Peale eelneva ei nõustu kaitsja mõistetud karistuste liitmisega (raskeimat üksikkaristust suurendati), märkides, et kõik etteheidetud teod olid suunatud ühe ja sama isiku ja õigushüve vastu. Kohtul tulnuks karistused raskeimaga kaetuks lugeda. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

1. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Otsus on põhjalikult motiveeritud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. 7.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ning mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-48-09). Kohtukolleegium selliseid vigu ei tuvastanud. 7.2 Kaitsja, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, põhjendab ühelt poolt oma taotlust sellega, et kuivõrd maakohus on E. Ivanovi süü oma õe mõrvas tuvastatuks lugenud vaid ühele kaudsele tõendile (DNA ekspertiiside tulemused) tuginedes, tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-15-12 väljendatud seisukohast, mille kohaselt ei saa aktsepteeritavaks pidada isiku süüditunnistamist üksnes ühe kaudse tõendi baasil. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses käsitatud kaasus ei ole 5 käesoleva kaasusega kuigivõrd analoogne. E. Ivanovi süüditunnistamine ei tugine kaugeltki ühele kaudsele tõendile, tegemist on paljude tõenditega, s.o tõendite kogumiga. Seda möönab ka kaitsja, kui palub hinnata mitmeid kogutud tõendeid. Siinjuures tuleb märkida sedagi, et senise Riigikohtu praktika kohaselt võib kuriteo toimepanemine olla tuvastatud tuginevalt üksnes kaudsetele tõenditele ning süüdimõistev kohtuotsus võib olla põhjendatud ja seaduslik ka siis, kui selles on tuginetud vaid ühele tõendile (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-21-09; 3-1-1-8-10; 3-1-1-15-10; 3-1-1-68-11; 3-1-1-10-11; 3-1-1-109-10; 3-1-1-87-11 jt). Kaitsja poolt viidatud otsusest nr 3-1-1-15-12 nähtub, et Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole sugugi loobunud oma varem väljendatud seisukohtadest, mis puudutavad nii kaudsete tõendite kogumi pinnalt kui ühest tõendist lähtuvat kuriteo toimepanemise tõendatuks lugemist. Otsuses vaid rõhutatakse, et üksnes ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama ning et ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul saab aktsepteeritavaks pidada tuginemist otsesele tõendile – täpsemalt öeldes ütlustele. Teisalt kordas kriminaalkolleegium oma varem väljendatud seisukohta, mille kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine kaudsetele tõenditele tuginevalt. Kuid seejuures on otsuses rõhutatud, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingi asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Sellisel juhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada sellise uue kvaliteediga asjaolude kogum, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Just kaudsete tõenditega tõendamisel omandab erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine tõendite paljusust. Vaidlustatud süüdistusasjas tõendite paljusus esineb ning kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus neist paljudest tõenditest tuleneva teabe põhjal objektiivselt ja loogiliselt kujundanud just sellise asjaolude kogumi, mis võimaldasid kohtul teha tõsikindlaid järeldusi I. I. mõrva asjaolude kohta. Tõsi, et maakohtu poolt kontrollitud tõendid eraldivõetuna annavad väga napilt, vaid riivamisi teavet tõendamiseseme asjaoludest, kuid nagu ka maakohuski, rõhutab kohtukolleegium, et ei ole eluliselt usutav, et väga paljud erinevad tõenditest tulenevad asjaolud on juhuslikus ning just E. Ivanovile mittesoodsas kokkulangevuses. E. Ivanovile kui mõrva toimepanijale osutab kohtus uuritud ja omavahel haakuvate tõendite kogum. Kontrollitud on arvukalt tõendeid ning nendest tuleneva teabe omavaheline kooskõla ja sidusus välistavad kahtluse E. Ivanovi süüs. 7.3 Viidates konkreetsematele tõenditele, palub kaitsja hinnata alibi tähendusega tunnistajate ütlusi. Kohtukolleegium märgib, et seda on maakohus väga põhjalikult teinud – esitanud tunnistajate J. ja A. T. ning S. L. ütluste sisu, analüüsi ja järeldused (lk 11, 13). Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses sedastatuga, märgib, et need kolm tunnistajat küll eeldasid kodukorda silmas pidades, et E. Ivanov viibis ööl vastu
3. detsembrit nende korteris, kuid veendumust E. Ivanovi kindla alibi kohta ei sisendanud. Seda enam, et vaieldamatult on tuvastatud E. Ivanovi öösiti eemalviibimine T. kodust 2010.a detsembris. Seda fakti tunnistab J. T. ja süüdistatav ka ise. Kuriteo sündmust kuulnud naabri J. B. ütlused ei ole kohtukolleegiumi hinnangul sugugi E. Ivanovi õigustavad /I kd tl 46-48/. Tõsi, et tunnistaja väitis end kuulnud olevat naisehäält ütlemas nime A. , kuid nende ütluste põhjal tekkinud kahtlus, et I. I. tapjaks võis olla keegi A., välistati menetluse käigus. Kohtueelsel uurimisel kontrolliti kümneid selle nimekujuga 6 sobituvaid ja I. I-ga mingilgi määral suhtluses olnud isikuid, kuid mingit alust nende isikute seostamiseks I. I. tapmisega ei tuvastatud. Siinjuures tuleb silmas pidada sedagi, et tuvastatud faktilised asjaolud välistasid igasuguse juhusliku kallaletungi I. I-le. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei pea vajalikuks kaitsja poolt viidatud tõenditel pikemalt peatuda, kuivõrd apellatsioonis maakohtu järeldusi kummutav analüüs puudub. 7.4 Mis puudutab E. Ivanovi apellatsiooni läbivat etteheidet, nagu oleks maakohus tõendeid tema kahjuks ja valikuliselt hinnanud, siis kohtukolleegium, soostumata süüdistatavaga vähimalgi määral, märgib, et maakohus on kõiki tõendeid vastastikuses koosmõjus analüüsinud, objektiivselt kogumis hinnanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline, otsuse lugejale jälgitav. Ka DNA ekspertiiside käigus tuvastatut on maakohus väga põhjalikult analüüsinud (lk 7-9, 14), arvestanud sealjuures E. Ivanovi poolt esitatud versioone tema DNA sattumise kohta sündmuskoha erinevatesse paikadesse ja seal olnud esemetele. Määravat tähtsust DNA ekspertiisidega tuvastatule maakohus ei olegi omistanud, rõhutades, et E. Ivanovi bioloogilise materjali leidumine selles korteris ei tõenda iseenesest veel E. Ivanovi süüd. Kohtukolleegium tõdeb, et DNA eksperdi arvamused on tõendid paljude teiste hulgas, kuid E. Ivanovi DNA leidumine just mõrvaga ja mõrvajälgede kõrvaldamisega seostatavatest kohtadest ja esemetelt viitavad E. Ivanovile kui kuriteo toimepanijale, mitte aga kellelegi teisele. E. Ivanovi poolt apellatsioonis väljendatud arusaam, nagu oleks DNA eksperdiarvamused kui tõendid ebausaldusväärsed ning et õe ja venna DNA-d on võimatu eristada, on tema subjektiivne arvamus, mis ei kahanda maakohtu poolt neile tõenditele antud hinnangut. Siinjuures tuleb tähele panna sedagi, et alates aprillist 2010 E. Ivanov X XX-XX korteris enam ei elanud. Mõrva toimepanemise vahenditesse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et sündmuskohalt neid ei leitud. Tapmisvahendi leidmine ei olegi obligatoorseks eelduseks kellelegi konkreetsele isikule mõrvasüüdistuse esitamisel. Käesolevas asjas jäigi raievahend tuvastamata. Nuge ei leitud aga mitte sündmuskohalt, vaid need (3 kööginuga) tuvastati 03.06.2011.a toimunud läbiotsimise käigus süüdistatava elukohas X vallas X X XX-X korteri juurde kuuluvast keldrist kirjutuslaua kapikese sahtlist käteräti sisse mähituna /II tl 95-97/. Eksperdi hinnangul sobisid need noad I. I. mõrva toimepanemise riistaks, neilt leiti üksnes E. Ivanovilt pärinevat bioloogilist materjali /III tl 182-184; 265-270/. Täit kindlust, et just neid nuge I. I. tapmisel kasutati, ei ole, kuid paraku nende sobivus mõrvariistaks ja seotus E. Ivanoviga räägib jällegi, nagu paljud teised tõendid süüdistuse poolt. Mõrva motiiv koorub välja kohtulikul uurimisel tuvastatud tehioludest. I. I. , olnud korduvalt venna vägivalla ohvriks, laskis oma sõpradel E. Ivanovi korrale kutsuda, mis tipnes viimase suhtes vägivalla tarvitamisega. Ka oli I. I. avaldanud politseile, kuidas E. Ivanov teda peksnud oli. E. Ivanovi suhtes alustati kriminaalmenetlust. Põhjust õele kätte maksta oli piisavalt. Mis puudutab mõrva ööle eelnevat õhtut, kui X XX-XX korteris viibis V. I. oma kolme lapse E., I. ja A-ga, peretuttava N. P. ja kinnisvaramaakleriga, siis V. I. on kinnitanud, et lubas I-le järgmisel hommikul kell 8 tagasi tulla, mida kuulis ka E. Ivanov. Neist asjaoludest ei ole kohus järeldanud, nagu teadnuks üksnes E. Ivanov V. I. tulekust järgmisel hommikul. On tuvastatud lihtsalt fakt, et E. Ivanov oli ema tulekust järgmisel hommikul teadlik. Siinjuures tuleb silmas pidada, et teiste isikute suhtes, kes mõrvale eelnevalt korteris viibisid, on kuriteo toimepanemise kahtlus täielikult välistatud. 7 Fakti, et 27.12.2010.a saadeti V. I-le tundmatult abonementnumbrilt sõnum, ei ole maakohus sugugi ületähtsustanud, otsuses on jälitusprotokolli pinnalt tehtud üksnes järeldus, et sõnumi saatmine E. Ivanovi poolt oli võimalik, teiste pereliikmete poolt aga mitte (lk 9) 7.5 E. Ivanovi süü tõendatusse puutuvalt märgib kohtukolleegium lõpetuseks, et süüdistatav ega tema kaitsja pole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega E. Ivanov I. I. piinamises ja tapmisega ähvardamises süüdi tunnistati. Seega tuleb siinjuures õigustatult rõhutada maakohtu otsuses väljendatud seisukohta, et ööl vastu
4. detsembrit 2010.a X korteris toimunu oli E. Ivanovi varasema vägivaldse käitumismustri ja peresisese võimuvõitluse loogiline jätk. Muutus ju vägivald I. I. suhtes järk-järgult räigemaks, päädis pesapallikurikaga peksmisega ja tapmisähvardusega. Kohtukolleegiumi hinnangul on vaieldamatult tõendamist leidnud, et I. I. tappis ööl vastu 14.12.2010.a tema vend Eduard Ivanov. Kahtlusi, et kuriteo võinuks toime panna keegi teine, kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. 7.6 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult Eduard Ivanovi süüdi tunnistanud I. I. mõrvas piinaval ja julmal viisil. Kohus on tapmise viisi tuvastanud kontrollitud tõenditele tuginedes ning oma seisukohta põhjendanud (lk 16-17). Kohtukolleegium kordab, et tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-125-96 osundanud samuti, et vähemalt 1015 minuti vältel suurt valu põhjustanud paljude vigastuste tekitamine on piinav viis. Oma lahendis nr 3-1-1-106-97 selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et otsustamaks, kas tapmine pandi toime piinaval viisil, tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja laadi, valutunde kestust jm tapmise toimepanemise viisi iseloomustavaid asjaolusid. Käesolevas süüdistusasjas ei ole kahtlust, et nii suure hulga vigastuste tekitamine, nagu seda tuvastati I. I. puhul, tõid kaasa suure valu enne kui saabus teadvusekadu ja järgnes surm. Nii nagu maakohuski, peab kohtukolleegium vajalikuks osundada kohtuarsti arvamusele, millest nähtub, et raiehaavad, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid labakätel on tekitatud suure tõenäosusega enesekaitse käigus pea piirkonda suunatud löökide pareerimisel, ka on tervisekahjustuste tekitamise ajal kannatanu kehaasend olnud muutuv /III kd tl 159-160/. Seega on selge, et teadvusekadu ei saabunud kohe, kannatanu püüdis end kogu jõust kaitsta ja pole kahtlust, et vähemalt 10-15 minuti vältel tundis ta kirjeldamatuid piinu. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et E. Ivanov tappis oma õe julmal viisil, märkides, et julmus väljendub erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes – tapmise julmast viisist annavad tunnistust vigastused ohvri kehal – äraraiutud pöial, raiehaavadega sõrmed, haavad kõris ja kaelal, raiehaavad peas. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha kohaselt on tapmise julma viisina käsitatav kannatanule põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamine (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-114-06 p 8.3). Julmalt tegutseb see, kes põhjustab kannatanule vigastusi, mis ei ole tapmise kui sellise toimepanemiseks vajalik. Kaitsja mulje, nagu oleks E. Ivanovi tegu

§ 114järgi kvalifitseeritud seetõttu, et ta tappis oma õe, on ekslik.

Kohus on tapmise nii piinava kui julma viisi tuvastatuks lugenud faktilistele asjaoludele tuginevalt, karistusseaduse sätte mõtet ja väljakujunenud kohtupraktikat järgides. Tõsi, et alaealise õe tapmist ei loe seadusandja eraldiseisvana tapmise raskendavaks asjaoluks, kuid käesolevas asjas ei saa kuidagi ka teo toimepanija ja tema ohvri suhtest mööda minna, alaealise õe tapmine ning seda piinaval ja julmal viisil, viitab paratamatult teo toimepanija erilisele julmusele. 8 7.7 Kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tulnuks maakohtul E. Ivanovile liitkaristust mõistes lähtuda üksikkaristustest kergemate karistuste raskeima karistusega kaetuks lugemise põhimõttest (absorptsiooniprintsiip), kuivõrd kõik teod olid suunatud ühe ja sama isiku ja õigushüve vastu, kohtukolleegium ei nõustu.

§ 64

lg 1 sõnastus lubab kohtul liitkaristuse mõistmisel esmalt kohaldada nn asperatsioonipõhimõtet, suurendades mõistetud karistustest raskeimat. Kohus võib karistust suurendada, kuni see tema arvates vastab süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Karistuse suurendamise piirid on sätestatud sama paragrahvi lõikes 3 – liitkaristus ei tohi ületada üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosas vastavas paragrahvis sätestatud raskema karistuse ülemmäära. Seega seadusest ega ka kohtupraktikast kaitsja poolt esitatud liitkaristuse moodustamise viis ei tulene. E. Ivanovile mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. 7.8 Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.04.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. E. Ivanovi kaitsja adv Sven Sillar esitas taotluse määrata tema poolt E. Ivanovile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises (kriminaalasja materjalide läbitöötamine, nõupidamised E. Ivanoviga, apellatsiooni koostamine) ja ringkonnakohtu istungil osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole makstavaks tasuks 704 eurot (arvestades erikoefitsienti 2), millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja 844.80 euro hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse p 16 kohaselt ei või apellatsioonimenetluse ettevalmistamise eest määratud tasu ületada 192 eurot (erikoefitsiendi 2 kohaldamisel 384 eurot). Seega tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 5, 16, 19 kaitsja taotlus rahuldada 448 euro ulatuses (2x192+32), millele lisandub käibemaks 89.60 eurot, kokku seega 537.60 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb E. Ivanovi suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Malle Preimer Sten Lind 9 Urmas Reinola