lg 2 p 1,2 (uus redaktsioon
Apellatsiooni esitaja Marika Štabova ja tema kaitsja adv. Leelo Viil Süüdistatav Marika Štabova (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kriminaalasi Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Advokaat Leelo Viil Elle-Mai Velling Harju Maakohtu otsus 7.novembrist 2012.a. Marika Štabova suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Marika Štabovalt riigieelarve tuludesse 38,40 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 7.novembri 2012 otsusega süüdi tunnistada Marika ŠTABOVA
lg 1 (eelmises redaktsioonis
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista Marika Štabovale 1 aasta 4 kuud vangistust.
lg 1 alusel Marika Štabova eelvangistuses viibitud aeg alates 03.10.2011 kuni 13.04.2012 , s.o. 6 kuud ja 14 päeva lugeda karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 9 kuud ja 16 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev, s.o. kohtuotsuse tegemise päev 07.november 2012a. Marika Štabova suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada ning KrMS § 130 lg 41 alusel valida uueks tõkendiks – vahistamine ning vahistada Marika Štabova kohtusaalist.
lg 4 ja
lg 1 alusel konfiskeerida Marika Štabova kinnipidamisel ja elukoha läbiotsimisel ära võetud sularaha summas 545 eurot, mis on kantud 28.12.2011.a. Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole. Muude asitõendite hulgas otsustati asitõend - mobiiltelefon Nokia 3120, imei 355723021227051 – hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Marika Štabova mõisteti süüdi selles, et tema olles varem toime pannud
¹ sätestatud kuriteo (Tallinna Linnakohtu otsus 1-1199/04/21.05.2004), koos Svetlana Arensburgeriga rentis ajavahemikul 01.
lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Riigikohus on rõhutanud, et karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mistõttu kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Käesolevas asjas ei ole karistust kergendavate asjaoludena piisaval määral arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele. 3 Nimetatud asjaolud vaieldamatult esinevad ja
Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Kohtuotsuse kohaselt ei ole Marika Štabova avaldatud kahetsus piisavaks põhjuseks, miks kohus võiks jätta talle mõistetava vangistuse jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Maakohus märkis, et Marika Štabova põhjendab ebaseadusliku tegevusega uuesti tegelemist majanduslikult raske olukorraga, millest ta ei osanud muul moel väljapääsu leida, mis annab aga kohtule tunnistust sellest, et Marika Štabova ei ole aru saanud, et majanduslikult raskest olukorrast pääsemiseks ei saa kasutada ebaseaduslikke teid. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Marika Štabova oli kuriteo toimepanemise ajal 60-aastane, põdes hüpertooniatõbe ja sellest tulenevalt oli ei õnnestunud tal pikema aja jooksul leida endale jõukohast tööd. Samas ei olnud ta jõudnud veel ka pensioniikka ning ei saanud muid toetusi. Marika Štaboval ei olnud mingit vara ega isikuid, kes oleksid võinud teda abistada. Seega on maakohus õigesti märkinud, et süüdistatav ei suutnud oma majanduslikele probleemidele lahendust leida ja asus uuesti kuritegu toime panema, hoolimata teadmisest, et selline tegevus võib kaasa tuua vangi sattumise. Kaitsja arvates see kohtu argument ei põhjenda veenvalt reaalse vangistuse kohaldamise vajalikkust. Marika Štabova ei ole isik, kes ei soovi tööle asuda või kelle materiaalsed probleemid on tekkinud alkoholi või narkootiliste ainete tarvitamise tõttu, millest tulenevalt peaks olema vajalik tema hoiakute muutmiseks kohaldada pikemaajalist vangistust. Marika Štabova soovib saada sissetulekuid seaduslikul teel ning saab aru oma tegude keelatusest ning kahetseb toimepandut. Reaalse vangistuse ärakandmise tulemusena võib süüdistatava tervis veelgi halveneda ning majanduslikud probleemid süveneda. Samas pikemaajaline suhtlemine kriminaalhooldajaga võib Marika Štabova hoiakuid muuta ja aidata tal toime tulla ka õiguskuulekalt käitudes. Süüdistatav kinnitas, et ta on võimeline vastutustundlikult ning distsiplineeritult käituma ja täitma kontrollnõudeid.
ja 75 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Eeltoodu alusel ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et karistuse eesmärgid on saavutatavad üksnes reaalse ja mitte lühiajalise vangistusega. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Tallinna Ringkonnakohtu 21.detsembri 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 7.jaanuarini 2013. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad süüdistatav ja prokurör. 4 Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohus on põhjendatult leidnud, et M. Štabovat ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna tal puudub legaalne sissetulek ning just sissetuleku puudumise tõttu asus M. Štabova ebaseaduslikult raha teenima. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud M. Štabova poolset süü tunnistamist, kahetsust ning süüdimõistetu selgitust, et ebaseadusliku tegevusega uuesti tegelemise põhjuseks oli majanduslikult raske olukord, millest ta ei osanud muul moel väljapääsu leida. Prokurör nõustub I astme kohtuotsuses tooduga, M. Štabova ei ole aru saanud, et majanduslikult raskest olukorrast pääsemiseks ei saa kasutada ebaseaduslikke teid ja tulenevalt sellest, et M. Štabova on varem samalaadse kuriteo toimepanemise eest karistatud šokivangistusega, pani ta uuesti toime kuriteo, mille sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et M.Štabova avaldatud kahetsus ei ole piisavaks argumendiks, miks võiks tema suhtes kohaldatud vangistuse jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. M. Štabova tervislik seisund võimaldab ravi saamist ka kinnipidamisasutuses ning prokuröri arvates ei ole põhjuseks tingimusliku vangistuse kohaldamiseks. M. Štabova suhtes kohaldatud konfiskeerimine on prokuratuuri seiskohalt seaduslik ja põhjendatud. Kohus tuvastas, et M. Štaboval puudus selline legaalne sissetulek, mis oleks võimaldanud omada temalt leitud sularaha ning temale kuuluvaid esemeid, sealhulgas kasutas M.Štabova kuriteo toimepanemiseks temalt leitud mobiiltelefone. Sellest tulenevalt on kohus õigustatult need konfiskeerinud. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu 07.11.2012 otsus muutmata. Süüdistatav kordab sisuliselt oma kirjalikes seisukohtades apellatsioonis esitatud väiteid. Eraldi toob ta välja oma tervisliku seisundi ja selle olulise halvenemise vanglas viibimise ajal. Tema tervislik seisund tekitab talle tõsiseid probleeme reaalse vangistuse kandmiseks. Ka palub ta tagastada temalt konfiskeeritud mobiiltelefon Nokia 3120, millist ta ei ole kasutanud kuriteo toimepanemiseks ja milline on soetatud tema poolt järelmaksuga ajal, kui ta töötas ametlikult. Ka palub süüdistatav võimaluse korral hüvitada kaitsja õigusabi kulud kuna vanglas olles ei ole tal selleks võimalust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonide väidetega apellatsioonimenetluse poolte kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on Marika Štabovale karistust mõistes põhjalikult ja arusaadavalt selgitanud süüdistatavale karistuse mõistmist. Maakohtu otsuses on põhjendatud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja nendest lähtudes selgitatud , miks ei ole Marika Štabovale võimalik mõista rahalist karistust, miks tuleb temale mõistetud reaalne vangistus kindlasti ka reaalselt ära kanda. Põhjendatud on ka konkreetselt mõistetud karistusmäära. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu sellekohaste 5 põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide, et maakohus ei ole veenvalt argumenteerinud Marika Štabovale reaalse vangistuse mõistmist. Tegemist on ilmselgelt ebaõige väitega. Kaitsja taotluse osas jätta M.Štabovale mõistetud karistus tingimisi kohaldamata, peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks viidata Riigikohtu poolt korduvalt välja öeldud seisukohtadele, viimati otsuses 3-1-1-116-12, et isiku karistusest tingimisi vabastamine
või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis
§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nagu kohtukolleegium märkis, maakohus on oma otsuses mõistetud karistusliiki ja – määra jälgitavalt põhjendanud. Selliseid kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid, mis annaks alust rääkida põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekusest, käesoleval juhul ei esine. Kohus ei saa aktsepteerida arusaama, et isikuid, kes ei leia elatusvahendite teenimiseks legaalseid võimalusi ja valivad äraelamiseks vajalike vahendite teenimiseks kergema vastupanu tee e. kuritegeliku teenistuse, peaksid saama kohtu poolt leebemalt koheldud. Kohtuotsuse üheks põhinõudeks on selle arusaadavus igale otsuse lugejale. Millise maine osaliseks saaks kohus ja mis mõtteid tekitaks see õiguskuulekas lugejas, kui kohus põhjendaks otsuses kergema karistuse mõistmist sellega, et arvestab karistuse mõistmisel süüdlase väidet, et ta ei leidnud seaduslikke võimalusi raha teenimiseks ning oli seetõttu sunnitud asuma kuritegelikule teele ja veel enam teenima endale elatusvahendeid n.ö. teiste tegevuse arvelt. Käesoleval juhul on M.Štabovale reaalse vangistuse mõistmise peamiseks argumendiks fakt, et ta on varem samasuguse kuriteo eest karistatud tingimusliku vangistusega, kuid see karistus ei mõjutanud teda kuritegudest hoiduma. Valitsev arusaam, et raskem karistus on põhjendatud siis, kui varasemad karistused on end ammendanud, põhineb just hinnangul, kuidas on varasemad karistused isikule mõjunud. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu ongi põhjendatud raskema karistuse mõistmine. Süüdistatava väited tema tervise halvenemise kohta, ei saa mõjutada seaduslikku ja põhjendatud karistust selle kergendamise suunas. Vastavalt Vangistusseaduse prg.-le 52 osutatakse vanglas tervishoiuteenuseid vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele ning võimaluste puudumise ja vajaduse korral suunatakse haige ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Süüdistatava taotluse mitte hävitada ja tagastada temale mobiiltelefon Nokia 3120, imei 355723021227051 jätab kohtukolleegium samuti rahuldamata. Vaidlusalune mobiiltelefon oli kohtueelsel uurimisel tunnistatud asitõendiks, kui kuriteo 6 toimepanemise vahend. Maakohtu istungil taotles prokurör selle mobiiltelefoni, kui kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist. Maakohtu istungil süüdistatav ega tema kaitsja mobiiltelefoni tagastamist ei taotlenud. Apellatsioonis esitatud põhjendus, et süüdistatav on oma raha eest selle telefoni soetanud järelmaksuga ja juba ammu enne kuriteo toimepanemist, ei oma tähtsust. Isiklike ja seaduslike vahenditega soetatud esemete sattumine kuriteo toimepanemise vahendiks, on kohtupraktikas tavaline. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on konkreetse telefoni kontaktide loetelus muuhulgas mitmete hotellide kontakte, samuti ajalehe kontakt jms., siis on põhjendatud alus järeldada, et ka vaidlusalust mobiiltelefoni kasutas süüdistatav temale süüdistuses inkrimineeritud tegude toimepanemisel. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 7.novembrist 2012.a. Marika Štabova suhtes muutmata. Süüdistatava kaitsja adv. L.Viil taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 57,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni koostamiseks 1 tunni, mille eest on ettenähtud tasu 32 eurot. Kohtuotsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumiseks kulutas kaitsja 1 pooltunni, mille eest tasu on 16 eurot. 9,60 eurot moodustab käibemaks. Kohtukolleegium tunnistab põhjendatuks apellatsiooni koostamise eest taotletava tasu – 32 eurot, millele lisandub käibemaks 6.40 eurot e. kokku 38, 40 eurot. Kohtuotsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumise eest kohtukolleegiumi seisukohast maakohtus kaitset teostanud advokaat apellatsioonimenetluses tasu saama ei pea. Nimelt on kohtukolleegium seisukohal, et see tegevus kuulub tema kohustuste hulka, mille eest on ta maakohtus sisuliselt tasu saanud. On ilmselge, et kaitsja peab tutvuma kohtuotsusega ja protokolliga ka siis, kui apellatsiooni ei esitata juba ainuüksi seetõttu, et otsustada apellatsiooni esitamise vajadus ja kui otsustatakse apellatsiooni mitte esitada, sellisel juhul apellatsioonikohtult tasu ei küsita. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Süüdistatava taotlus jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda, rahuldamisele ei kuulu. Maakohus jättis kõik menetluskulud süüdistatava kanda ning seda maakohtu otsustust apellatsioonides vaidlustatud ei ole. Asjaolusid, mis oleks andnud maakohtule põhjendatud aluse jätta osaliselt menetluskulud riigi kanda ei esinenud maakohtus ning ei esine ka käesolevas menetlusetapis. Otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatava enda kanda on täielikult kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega, millised on esitatud Riigikohtu lahendites 3-1-1-38-11 p.-s 27 ja 3-1-1105-12 p.-s 7. Seega tuleb käesoleva otsusega KrMS prg. 185 lg 2 alusel süüdistatavalt välja mõista 38,40 eurot riigielarvesse. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Urmas Reinola 7 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.