Obsah (12)

§ 424§ 120§ 418§ 414§ 25§ 64§ 50§ 83§ 56§ 16§ 113§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2012.a Tallinn Kriminaalasja number 1-12- 2165 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed J

§ 424

, §120, § 25 lg 1, 2 113; § 418 lg 1 ja § 414 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 29.05.2012.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatav I. Paluoja ja tema kaitsja adv Rünno Roosmaa Prokurör Kaitsja Anne Sillaots Adv Rünno Roosmaa Süüdistatav Ilmar Paluoja isikukood 35211044218 Eesti kodanik, xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, kriminaalkorras karistamata elukoht varem RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu

1. mai 2012.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Ilmar Paluojalt riigieelarve tuludesse 321.84 eurot (kolmsada kakskümmend üks eurot ja 84 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
2. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu 29.05.2012.a otsusega tunnistati Ilmar Paluoja süüdi

§ 424

järgi ja karistati 1-aastase vangistusega,

§ 120

järgi 6-kuulise vangistusega,

§ 418

lg 1 järgi 1-aastase vangistusega,

§ 414

lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega ning

§ 25

lg 1, 2 – 113 järgi 6-aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust.

§ 50

lg 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks.

§ 83lg 1 alusel konfiskeeriti I.

Paluojale kuuluv sõiduauto Ford Sierra nr 951 APA. 2. Ilmar Paluoja tunnistati

§ 418

lg 1 järgi süüdi selles, et tema, omamata relva soetamis- ja relvaluba, sai vähemalt 23.09.2011.a, oma elukoha xxxxxxxxxxxx asuva eramu pööningult enda valdusesse laskekõlbuliku tulirelva - kaheraudsest sileraudsest jahipüssist mudel BM kaliiber 16 nr 159961 valmistatud kärbiku, millist hoidis ebaseaduslikult enda valduses kuni 25.09.2011.a. 25.09.2011.a toimetas Ilmar Paluoja oma elukohast xxxxxxxxxxx sõiduautoga Ford Sierra registreerimismärgiga xxxxxxx ebaseaduslikult eelpool kirjeldatud kärbiku Pärnumaal Sindis Pärnu maantee 125a asuva Tammeoja bussipeatusesse, kus sooritas sellega 25.09.2011.a ajavahemikul kell 18.30-18.43

§ 25lg 1, 2 ja § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Seega rikkus Ilmar Paluoja Relvaseaduse § 9 lg 1 nõudeid, mille kohaselt isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama politseile ning andma talle leiu üle Relvaseaduse § 44 l 3 ja 4 kehtestatud korras; § 34 lg 2 nõudeid, mille kohaselt füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks Relvaseaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras; § 45 lg 1 nõudeid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena ning § 55 lg 1 nõudeid, mille kohaselt relva ja laskemoona edasitoimetamise õigus on soetamisluba või relvaluba omaval füüsilisel isikul.

414 lg 1 järgi tunnistati ta süüdi selles, et omamata lõhkematerjali käitlemise luba, sai 23.09.2011.a oma elukohas xxxxxxxxxxx eramu pööningult enda valdusesse püssirohu, mille toimetas enda eramu territooriumil asuvasse garaaži ning hoidis ebaseaduslikult kuni 26.09.2011.a toimunud läbiotsimiseni enda elukohas, eramu juurde kuuluvas garaažis paiskelõhkeainete hulka kuuluvat suitsuta püssirohtu 149,9 grammi ja paiskelõhkeainete hulka kuuluvat musta ehk suitsuga püssirohtu 238,8 grammi. Ilmar Paluoja rikkus Lõhkematerjaliseaduse § 4 lg 1 nõudeid, mille kohaselt isik, kes on leidnud lõhkematerjali sisaldava leiu, peab sellest viivitamata teatama politseile või Päästeametile;§ 14 lg 1 nõudeid, mille kohaselt lõhkematerjali käitlemise luba annab nõuetekohase tehnilise varustatuse ja personali olemasolu korral õiguse lõhkematerjali ja pürotehnilise toote valmistamiseks, hoidmiseks ja kasutamiseks ja § 14 lg 11 nõudeid, mille kohaselt lõhkematerjali käitlemisluba annab õiguse ka lõhkematerjali omandamiseks ja võõrandamiseks.

§ 424järgi tunnistati I.

Paluoja süüdi selles, et ta juhtis 25.09.2011.a kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, kuid ajavahemikul kell 18.30-18.43, Pärnumaal Sindi linnas Pärnu maantee 125a asuva Tammeoja bussipeatuse juures temale kui omanikule kuuluvat punast värvi mootorsõidukit Ford Sierra registreerimismärgiga xxx xxx joobeseisundis. Ilmar Paluojalt võeti 25.09.2011.a vereproov, kust leiti etanooli (2,21+/0,07) mg/g, k=2, seega rikkus Ilmar Paluoja Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja lg 4 p 1 nõudeid.

§ 120järgi tunnistati I.

Paluoja süüdi selles, et olles alkoholijoobes, 25.09.2011.a ajavahemikul kell 18.30-18.43 sisenes avatud esiukse kaudu Pärnumaal Sindis Pärnu maanteel Tammeoja bussipeatuses väljasõitu ootavasse bussi nr 40 Volvo 288 BCF, mida juhtis Hannes Õun. Seejärel suunas paremas käes oleva vinnastatud laskekõlbuliku kärbiku toru bussijuhi Hannes Õuna pea ja kaela piirkonna poole ning öeldes bussis esiukse juures bussiistmel istuvale A P silma vaadates, et A P hakkaks jooksma. Kui A P oli Ilmar Paluojale öelnud, et tema ei lähe bussist kusagile, hoidis Ilmar Paluoja vinnastatud kärbiku toru H Õ pea ja kaela piirkonnast umbes 10-50 cm kaugusel, vaadates samal ajal A P poole ning ähvardades H Õ ja A P tapmisega, teatas, et sellisel juhul teeb tema täna H Õ ja A P kaks laipa. Ilmar Paluoja käitumine põhjustas A P reaalse hirmu oma elu ja tervise pärast, kuna ähvardamise ajal oli Ilmar Paluojal käes vinnastatud kärbik.

§ 25lg 1, 2 ja § 113 järgi tunnistati I.

Paluoja süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes, 25.09.2011.a kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, kuid ajavahemikul kell 18.30-18.43, sisenes Pärnumaal Sindi linnas Pärnu maantee 125a asuva Tammeoja bussipeatuses väljasõitu ootavasse bussiliini nr 40 Volvo bussi avatud esiukse kaudu, misjärel sirutas enda parema käe koos käes olnud laskekõlbuliku kaheraudsest sileraudsest jahipüssist mudel BM kaliiber 16 nr 159961 valmistatud kärbikuga enda ette välja ning suunas kärbiku toru bussijuhi istmel istuva H Õ pea ja kaela piirkonna suunas ja hoidis kärbiku toru H Õ pea ja kaela piirkonnast umbes 10 -50 cm kaugusel, vinnastades samal ajal parema käe pöidlaga kärbiku kaks kukke, misjärel hoidis parema käe ühte sõrme kärbiku päästikul. Kuna H Õ nägi, et Ilmar Paluoja sihib teda vinnastatud kärbikuga ning sai aru, et Ilmar Paluoja kavatseb teda kärbikust tulistada, lükkas H Õ enda parema käe labaga Ilmar Paluoja käes oleva kärbiku toru endast eemale paremale poole bussiistmete poole, misjärel Ilmar Paluoja vajutas kärbiku päästikule, mille tulemusel väljusid kärbiku paremast rauast haavlid, millised tabasid bussi istet. Seejärel lükkas Hs Õ Ilmar Paluoja bussist esiukse kaudu välja, misjärel H Õ väänas Ilmar Paluoja käest kärbikrelva ära ja sidus Ilmar Paluoja käed püksirihmaga kinni. Ilmar Paluojal jäi kuritegu lõpule viimata tema tahtest mitteoleneval põhjusel, kuna H Õ takistas tema tegevust ning pidas ta sündmuskohal kinni. APELLATSIOONIDE SISU 3. I. Paluoja kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune

§ 25lg 1, 2 -113 järgi süüdi tunnistati ning uue otsusega I.

Paluoja õigeksmõistmist. Muus osas palub kaitsja tühistada otsuse mõistetud vangistuse reaalses ärakandmises, kohaldada osaliselt tingimisi karistust, lugedes ärakantavaks osaks vahistuses viibitud aeg. Kaitsja leiab, et kohus ei hinnanud tõendeid KrMS § 61 lg 2 alusel nende kogumis. Kohtuotsusest tuleneb, et kohus on analüüsinud asitõendi vaatlusprotokolle, sündmuskoha vaatlusprotokolli koos lisatud fotodega, läbiotsimisprotokolli ning kannatanute H. Õ ja A. P ütlusi. Kaitsja on seisukohal, et kohtuotsuses toodud asitõendite loetelust puudub tulirelva vinnastamisse puutuvalt tugevat argumenti sisaldav ekspertiisiakt nr 11E-TB0129. Nimelt märgib ekspert, et lask ekspertiisiks esitatud vinnastatud kukkedega kärbikust ilma päästikule vajutamata löökidest vastu kärbikut ja kärbiku kukutamisel 1 m kõrguselt linoleumkattega põrandale on paremast relvarauast võimalik. See arvamus loob reaalse võimaluse I. Paluoja ütluste tõesuseks. I. Paluoja on kinnitanud, et oli tulirelva kodus enne metsa minekut ära laadinud ning H. Õ ja tema vahelise rabelemise käigus sündmuskohal relva lukk vinnastus. Ka mäletab I. Paluoja selgelt, et relvast kinnihoidmise ajal olid tema näpud päästiku peal, mille ta siis tahtmatult rabelemise käigus vajutas. Veel lisab ta, et selle relva kukke ei ole võimalik ühe käega vinnastada, sest kuke tahatõmbamine on raske. Veel on süüdistatav kinnitanud, et ta pole tahtnud H. Õ viga teha, soovis üksnes hirmutada. H. Õ muidugi ehmus ja üritas ennast kaitsta, kuid millegi eest, mida I. Paluojal kavas polnud. Süüks arvatud teo toimepanemise soovi puudumist kinnitab veel fakt, et I. Paluoja ei ole varem karistatud. Maakohus, jättes tähtsust omava asitõendi välja ülalmärgitud nimekirjast, on ebavõrdselt hinnanud ekspertiisiakti teiste asitõenditega. Kaitsja leiab, et maakohus, tuginedes suures osas pelgalt piltidele ja kõnele, ei vasta otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja on ka eiratud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Mõistetud karistusse puutuvalt märgib kaitsja, et nii

§ 56

lg 1 kui 306 p 5, 6 kohustavad kohut arvestama karistuse mõistmisel süüdistatava isikut iseloomustavate andmetega. Kohtuotsuses ei räägita sõnagi sellest, et I. Paluoja on enamus süüdistusi tunnistanud ja avaldanud kahetsust, või seda, et ta on perekonnainimene, aga sealjuures invaliid ja kogu juhtunu sai võimalikuks mitmete asjade kokkulangemise tulemusel. 4. Ilmar Paluoja toetab enda süüditunnistamist üksnes osas, milles ta on ise end süüdi tunnistanud.

§ 25

lg 1, 2 -113 järgi ta oma süüd ei tunnista ja seetõttu tuleb teda ka õigeks mõista. Lisaks leiab I. Paluoja, et tunnistajate ütlustes on palju ebakõlasid, esineb tegematajätmisi süüdistuse koostamisel. Ta viitab KrMS §-le 77 lg 1 ja leiab, et tegemata on jäetud vastastamised, kuigi süüdistatava ja kannatanute ütlused lähevad olulistes punktides lahku. Pole selgitatud, kuidas on relva võimalik ühe käega vinnastada. Kuigi E. N (Jahimeeste Liidu tegevjuht) väidab, et selline vinnastamine on võimalik, väidab apellant, et see vinnastamisviis on ohtlik ja ükski jahimees seda ei tarvita. I. Paluoja leiab, et E. N kui ekspert ei olnud pädev. I. Paluoja leiab, et vaja oleks läbi viia eksperiment. Apellant juhib tähelepanu sellele, et kannatanud on rääkinud, et kuulsid vinnastamislaadset heli, püssikuke vinnastamisest enam juttu ei olnud. Otsuses on aga kannatanu jutt, et I. Paluoja vinnastas vähemalt ühe relvakuke. I. Paluoja on seisukohal, et kohtuasi on pahatahtlikult kallutatud tema süüditunnistamiseks raskendavatel asjaoludel. Uurimise käigus on ka tegemata § 93 lg 1 p 3 ettenähtud toimingud. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 5. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid apellatsioonide juurde ja taotlesid

§ 25lg 1, 2 -113 järgi I.

Paluoja õigeksmõistmist. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust, need tuleb rahuldamata jätta. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus hindas I. Paluoja süüditunnistamisel tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nii nagu seda nõuab KrMS § 61 lg
2. Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kaitsja apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks kohus tuginenud pelgalt piltidele ja kõnele, mistõttu ei vasta ka otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseeseme tuvastatud asjaoludele, on kohtukolleegiumi hinnangul väär ja eksitav. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on oma järeldustes tuginenud maakohtu istungil kontrollitud tõenditele, neid vastastikuses seoses analüüsinud ja nagu eespool märgitud, kogumis hinnanud. Teisalt osundab kohtukolleegium, et vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-3-07; 3-1-1-23-11; 31-1-100-12). Käesolevas kohtuasjas ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tuvastatav, kuivõrd maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel vastuolud puuduvad. Kaitsja väide, mille kohaselt on maakohus ekspertiisiakti nr 11E-TB0129 kui tähtsust omava asitõendi asitõendite loetelust välja jätnud, on asjakohatu. KrMS § 124 lg 1 sätestatust tulenevalt ei ole ekspertiisiakt käsitatav asitõendina. Asitõend on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Ekspertiisiakt on KrMS § 63 lg 1 kohaselt asitõendi kõrval eraldiseisev tõend. Vaidlusalust ekspertiisiakti on maakohus aga oma otsuses käsitlenud I. Paluoja käitumises

§ 418lg 1 ja 414 lg 1 tunnuste tuvastamisel (lk 5).

Seega on etteheide, et kohus on osa tõendeid arvestamata jätnud, alusetu. Kaitsja poolt viidatud ekspertiisiaktist nähtuv eksperdiarvamus, mille kohaselt lask ekspertiisiks esitatud vinnastatud kukkedega kärbikust ilma päästikule vajutamiseta löökidest vastu kärbikut ja kärbiku kukutamisel 1 m kõrguselt linoleumkattega põrandale on paremast relvarauast võimalik, ei oma vaidlustatud süüdistust silmas pidades tähendust. Nii kannatanute kokkulangevate ütluste ja neid ütlusi kinnitavate teiste faktiliste asjaolude kohaselt ei toimunud bussis mingit rüselust, pole tuvastatud ka, et H. Õ oleks I. Paluoja käes olnud kärbiku vastu löönud. Mis puudutab I. Paluoja enda selgitusi juhtunu kohta, siis kohtukolleegium märgib, et maakohus on tema ütlusi teiste, omavahel haakuvate tõenditega kõrvutanud ja leidnud põhjendatult, et need kui teiste tõenditega vastuolus olevad, on kummutatud ja seetõttu pole arvestatavad. I. Paluoja leiab, et kohtueelne uurimine oli puudulik, pole tehtud vastastamisi, läbi viidud eksperimenti. Kohtukolleegium süüdistatavaga ei nõustu ning märgib, et prokuratuuril ja uurimisasutusel on õigus ise otsustada, kas lähtuvalt tõendamisvajadusest on tarvilik kuriteo asjaolude selgitamiseks eksperimente korraldada või vastastamisi läbi viia. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et tõendid, mis kinnitavad kahtlusteta I. Paluoja süüd

§ 25lg 1, 2 – 113 järgi, on piisavad.

Peale selle leiab I. Paluoja, et E. N (Jahimeeste Liidu tegevjuht) ei olnud eksperdina pädev. Esmalt tuleb märkida, et E. N ei ole käesoleva kriminaalasja menetluses eksperdina osalenud. E. N kui kauaaegne jahimees ja Pärnumaa Jahimeeste Liidu tegevjuht kuulati kohtueelses menetluses üle kui asjatundja /I kd tl 70-71/. Ta on selgitanud, et sileraudsest jahipüssist mudel BM kaliiber 16 valmistatud kärbikut on võimalik ühe käe sõrmega vinnastada. Tulistades sellise relvaga 1 m pealt, ei ole võimalik haavlil laiali lennata, haavlid väljuvad relvatorust ühtse joana ja on suure purustusjõuga, selliselt distantsilt inimese ülakehasse tulistades on võimalik inimene tappa. 4,5 mm haavliga lastakse surmavalt rebast, kobrast, metskitse ja ilvest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole E. Nõmme ütlustes alust kahelda, neid ei sea iseenesest kahtluse alla ka süüdistatava mittenõustumine nende ütlustega. Süüdistatava kaitsja väidab, et I. Paluoja ei ole tahtnud H. Õ viga teha, soovis teda üksnes hirmutada. Apellant leiab, et kriminaalse teo toimepanemise soovi puudumise fakti toetab see, et I. Paluoja on varem karistamata ning et ilmselt on I. Paluoja elus varemgi tulnud ette alkoholitarbimist ja konfliktsituatsioone. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga. Tulenevalt

§ 16

lg 1 ja § 25 lg 1 on süüteokatse võimalik nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-128-06). Seega piisab süüteokatse toimepanemise omistamiseks sellest, kui isik pidas vähemalt võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib süüteokoosseis realiseeruda. I. Paluoja, sihtides sõrm päästikul teist isikut ca 50 cm kauguselt vinnastatud, 4,5 mm haavlitega laetud kärbikust, möönis tapmise süüteokoosseisu saabumist. Asjaolu, et I. Paluoja varasem karistatus puudub, ei oma siinjuures tähendust. Viitamine varasemale alkoholipruukimisele ja konfliktsituatsioonide esinemisele jääb arusaamatuks. Küll on aga kõnekas see, et H. Õ vastu suunatud ründele eelnevalt oli I. Paluoja oma sõiduautolt numbrimärgid kõrvaldanud ning bussi sisenemisel kannatanu A. P korralduse andnud jooksma hakata, et muidu tuleb laipu rohkem.

§ 25

lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Ning vastupidi – kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on isik oma tegevusega veel üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistusstaadiumis. Maakohtus on tuvastamist leidnud, et I. Paluoja tegi kõik endast oleneva

§ 113realiseerimiseks.

Viimaseks vajalikuks tegevuseks oli kärbiku päästikule vajutamine, mida I. Paluoja ka tegi, kuid et vahetult enne seda suutis kannatanu relvatoru endast kõrvale suunata, jäi I. Paluoja soovitud tagajärg saabumata. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on põhjendatult I. Paluoja

§ 25lg 1, 2 – 113 järgi süüdi tunnistanud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on I. Paluojale mõistetud karistus põhjendatud ja seaduslik. Tähele tuleb panna, et

§ 56lg 1kohaselt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü.

Sellest on ka maakohus lähtunud. Apellandi etteheide, et kohus pole arvestanud süüdistatava kahetsust, ei ole põhjendatud. Olukorras, kus süüdistatav talle etteheidetavat tegu omaks ei võta ning vaidlustab süüditunnistamise, ei saa paraku rääkida kahetsusest. Kuigi

§ 57

lg 2 kohaselt võib kohus karistuse kohaldamisel arvestada ka nimetatud paragrahvi 1. lõikes loetlemata kergendavaid asjaolusid, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul apellatsioonis viidatud perekonnaseis ja töövõimetus 30% ulatuses nendeks asjaoludeks, mis mõistetud karistuse tühistamiseks võiksid alust anda. I. Paluojale on ju maakohus mõistnud

§ 25

lg 1, 2 – 113 järgi karistuse sanktsiooni minimaalses määras ning moodustanud liitkaristuse süüdimõistetule soodsaimal viisil – lugenud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. Mis puudutab I. Paluoja tervislikku seisundit, siis kohtukolleegium märgib, et VangS § 49 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. VangS § 52 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega on seadusest tulenevalt arstiabi I. Paluojale ka vanglatingimustes tagatud.

1. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 29.05.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. I. Paluoja kaitsja adv Rünno Roosmaa esitas taotluse määrata tema poolt I. Paluojale apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises ja apellatsioonimenetluses (konsultatsioonid kaitsealusega, apellatsiooni koostamine, ringkonnakohtu istungil osalemine) osutatud õigusabi eest ning õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja ja sõidukulude katteks Advokaadibüroole Roosmaa makstavaks tasuks 321.84 eurot (sealhulgas 20% käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri 2009.a otsuse punktidest 5, 16, 18, 19, 47.3, 52 ja 54 rahuldada. KrMS 185 lg 2 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile süüdistatava kanda. Malle Preimer Julia Katškovskaja Urmas Reinola