S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: Aleksei Helandi, ik: 37402040296, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta Aleksei Helandi kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 03.09.2012 otsusele nr 2302,12,012361 Aleksei Helandi karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palits 03.09.2012 otsusele nr 2302,12,012361 Aleksei Helandi karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 7 kuuks selles, et menetlusalune isik 12.08.2012 kell 23.50 Järveotsa tee 1 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega vähendataks rahatrahvi ja määrataks see tasumisele 1 aasta jooksul ning mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist või vähendada äravõtmise aega miinimumini. Kaebuse esitaja leiab, et määratud karistus on liiga range ega ole proportsionaalne toimepandud süüteoga, samuti ei ole arvesse võetud kaebuse esitaja majanduslikkus seisundit ning lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitajale on rahatrahv määratud peaaegu maksimummääras, kuid karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebuse esitaja on töötu ja trahvi tasumine ei ole kaebuse esitajale jõukohane. Mis puudutab lisakaristust, siis LS § 129 lg 1 kohaselt kui juhtimisõigus on isikult ära võetud vähemalt kuueks kuuks, saab juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt liiklusteooriaeksami, kuid juhtimisõigus taastub pärast karistusaja ärakandmist. Kaebuse esitaja arvates ei ole lisakaristuse kohaldamine vajalik ega põhjendatud ning lisakaristus on määratud peaaegu ülemmääras. Nii pika ajaga kaasneb vajadus uuesti sooritada liiklusteooriaeksam, mis on aega ja raha nõudev. Kaebuse esitajalt ei ole kunagi juhtimisõigust ära võetud ja viimane liiklusalane väärtegu on toime pandud enam kui seitse aastat tagasi. Kaebuse esitaja on küll hetkel töötu, kuid juhtimisõiguse omamine omab tähtsust töökoha leidmiseks. Viimane töökoht oli seotud ehitusega ja see tegevusala eeldab sõiduki olemasolu kuna on vaja vedada tööriistu. Kaebuse esitaja otsib tööd ning loodab, et õnnestub seda leida, kuid lisakaristuse kehtimajäämise korral on võimalus tööd leida piiratud. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiks nii pikaks ajaks juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli sõbra juures Kakumäel, tarvitas seltskonnas viina. Helistasid teised tuttavad ja kutsusid Järveotsa tee 1 asuvasse baari. Ei tahtnud minna, kuid lõpuks läks. Alkoholi tarvitamise ja sõiduki juhtimisele asumise vahel oli ajavahemik 30 kuni 40 minutit. Kahetseb, enam ei kordu. Kohtuväline menetleja leidis, et karistus on määratud õigesti, isik on teo toime pannud tahtlikult. Alkoholi kogust organismis arvestades on karistus proportsionaalne. Juhtimisõiguse äravõtmist on kohaldatud õigesti. Ei vaidle kui kohus peab võimalikuks määrata trahvi tasumisele 1 aasta jooksul. 2 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatust mõningal määral ületavas määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,63 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,58 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja kohtulikus vaidluses, et on süüst aru saanud, kahetseb toimepandut ja selline tegu enam ei kordu. Sellega kaebuse esitaja piirdus. Kohus leiab, et kohtuistungil avaldatud kahetsus ei olnud nii siiras, et seda saaks karistust kergendava asjaoluna arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes puhtsüdamliku kahetsusena. Arvestades seda, et kaebuse esitaja tarvitas alkoholi ja asus seejärel teiste tuttavate kutse peale sõidukit juhtima, et ühineda järgmise alkoholi tarvitava seltskonnaga, leiab kohus, et kohtuistungil avaldatud kahetsuse siiruses on piisavalt alust kahtlemiseks. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, seejuures ka samalaadsete süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest ja see karistus oli uue teo toimepanemise ajaks kustunud. Karistusandmete kohaselt on kaebuse esitajat viimane kord karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest 2 aastat tagasi ning tegemist oli lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Seega kaebuses toodud väide, et kaebuse esitajat karistati liiklusalase väärteo toimepanemise eest seitse aastat tagasi, ei vasta tõele. Isegi asjaolu, et kaebuse esitaja on suutnud viimased kaks aastat käituda õiguskuulekalt, ei takistanud kaebuse esitajat käitumast viisil, et teda tuli karistada LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja 3 kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud. Seejuures, olles eelnevalt alkoholi tarvitanud, pidas ta vajalikuks juhtida sõidukit, et liikuda järgmisesse seltskonda, pidades kõige olulisemaks sellises seisundis mootorsõiduki juhina liikluses osalemist. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, seda, et varasem kehtiv karistus ei sundinud isikut uue ohtliku süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses vastavuses süü suurusega ning täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kaebuse esitaja ise viis end juhile keelatud seisundisse ning oli sellisest seisundist teadlik, mistõttu sõidukit juhtima asudes pani ta temale inkrimineeritud teo toime tahtlikult, tegutsedes eesmärgipäraselt. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et tal on töö leidmine raskendatud. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse sätete ja nõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid, kuivõrd menetlusalust isikut on erinevate väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajal oli tal kustumata karistus. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus sobiva töö otsimisel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli tema enda kaebuse kohaselt teada, et soovides ehituse alal töötada peab olema tööriistade vedamiseks sõiduk ja juhtimisõigus selle sõiduki juhtimiseks. Seda teadis ta nii Kakumäele sõites kui ka seal alkoholi tarvitades ja seejärel Tallinna tagasi sõites. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 7 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt arvestanud nii menetlusaluse isiku süü suurusega kui ka õiguskorra kaitsmise huvidega, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest eemal hoitakse. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras vastab süü suurusele ja kaebuse esitanud isiku teo ohtlikkusele. Mis puudutab kaebuse etteheidet, et nii pikaks ajaks juhtimisõiguse äravõtmine tingib juhtimisõiguse taastamiseks liiklusteooria eksami tegemise, siis arvestades kaebuse esitaja teo iseloomu vajab kaebuse esitaja ilmselgelt liiklusalaste teadmiste värskendamist eksami vormis ja selline teadmiste uuendamine on kaebuse esitajale vajalik. Kohus leiab, et igasugune alus määratud lisakaristuse 4 kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Kaebuse esitaja taotles ka määratud trahvi tasumise võimaldamist osade kaupa ning kaebuse sisust võiks järeldada, et seda on põhjendatud sellega, et kaebuse esitaja on töötu. Samas ei ole kaebusele peale vaidlustatud otsuse lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebuse esitajal sissetulek puudub. Ka töötuna arvel olemise kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit, rääkimata siis Maksu- ja Tolliameti teatisest deklareeritud tulude puudumise kohta. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab menetlusalune isik esitama kohtule või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on ka mõjuvad. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi kaebuses märgitud põhjust tõendavat tõendit, kuigi kaebuse väidete kohaselt ei ole kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja majandusliku olukorraga. Ka kohtuistungil ei esitatud ühtegi tõendit, millest saaks andmeid kaebuse esitaja majandusliku olukorra kohta, mistõttu ei ole ei kohtuvälisele menetlejale ega kohtule esitatud põhjendusi, mida saaks hinnata mõjuvatena ja otsustada selle pinnalt trahvi tasumist ositi. Kogu väärteomenetluse jooksul ei ole kaebuse esitaja pidanud vajalikuks avaldada andmeid oma majandusliku olukorra kohta, mistõttu leiab kohus, et majandusliku olukorraga arvestamata jätmise etteheide ei ole põhjendatud, kuivõrd seda majanduslikku olukorda pole peetud vajalikuks tõendada. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.