1-12-6450 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-6450
(11240104397)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Sergei Ivanov üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
- novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Sergei Ivanov Prokurör Ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav Sergei Ivanov süüdistuses KarS § 275 järgi Elukoht: XXX , isikukood: 35901292233, ilma kodakondsuseta, keskharidus, emakeel: vene keel, töövõimetuspensionär 80% Karistatus: Narva Linnakohtu 25.02.2005 otsusega KarS § 121 järgi rahalise karistusega 2000 krooni (127,82 eurot) Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja Vandeadvokaat Galina Tšelnokova RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
- novembri 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-12-6450 muutmata ja süüdistatava Sergei Ivanovi apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 30.11.2012 otsusega tunnistati Sergei Ivanov süüdi KarS § 275 järgi ning karistati 4-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui S. Ivanov ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 järgi kohaldatud kontrollnõudeid. S. Ivanov oli kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 275 järgi selles, et tema 29.08.2011 kella 12.00 paiku, viibides Narvas Kreenholmi 39h asuvas kaupluses Maxima isiku läbivaatuse käigus ja seejärel 29.08.2011 kella 13.00 paiku Narvas Vabaduse 5 asuvas Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonnas väärteoprotokolli koostamise ajal solvas oma teenistusülesandeid täitnud Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna konstaablit J.V. seoses tema ametikohustuste täitmisega sõnadega (musor – varem kasutatud vulgaarne väljend miilitsa kohta, kondoom, pederast, lits, žid – juut, kasutatakse juudi rahvusest isikute kohta, kuid algselt sõna ebatsensuurse tähendusega), mis alandavad inimese au ja väärikust. Maakohus, tuginedes kannatanu ja tunnistajate D.K. ja A.M. ütlustele, leidis, et S. Ivanovile esitatud süüdistus on tõendatud. Kohus luges kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärseteks, kuna nende vahel puudusid olulised vastuolud ning need andsid juhtunust kohtule tervikpildi. Kohus ei leidnud alust arvata, et kannatanu võinuks süüdistatavat laimata. Süüdistatava S. Ivanovi ütlused seevastu ei olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed, kuivõrd süüdistatava ütlusi kinnitavad muud tõendid puudusid ning tema ütlused olid vastuolus kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Samuti olid süüdistatava kohtus antud ütlused vastuolus tema enda eeluurimisel antud ütlustega, kus S. Ivanov tunnistas end täielikult süüdi. Eelnevast lähtudes luges maakohus tuvastatuks, et süüdistatav kasutas politseitöötaja J.V. i suhtes solvavaid väljendeid seoses viimase poolt oma ametikohustuste täitmisega, realiseerides sellega KarS §-s 275 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu. Kohtu hinnangul pani süüdistatav kirjeldatud teo toime otsese tahtlusega. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S. Ivanov, taotledes selle tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. S. Ivanov leiab, et maakohus on ta alusetult süüdi tunnistanud ning tema süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Maakohus tugines apellandi hinnangul ebaõigesti tunnistajate ütlustele, sest tunnistajad on samuti politseitöötajad ja seega kannatanu kolleegid. Seetõttu andsid tunnistajad ka kannatanuga kokkulangevaid ütlusi. Seega leiab apellant, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ning ta on alusetult süüdi tunnistatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning S. Ivanovi apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu otsus muutmata. 2 Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi S. Ivanovile süüks arvatud sündmuse kulgemise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Põhimõtteliselt ei taotle apellant apellatsioonis muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Seoses sellega osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Nimetatud arusaamast järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad S. Ivanovi süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o võimuesindaja solvamise S. Ivanovi poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise S. Ivanovi süüküsimuse lahendamisel. Esitatud apellatsioonis on S. Ivanov leidnud, et maakohus on tema süüditunnistamisel alusetult toetunud kannatanu ja tunnistajate ütlustele. Oma väidet põhjendab S. Ivanov asjaoluga, et kannatanu ja tunnistajad on omavahel kolleegid ning seepärast on ka tunnistajad kannatanuga solidaarsed ning annavad sarnaselt kannatanuga teda süüstavaid ütlusi. Lähtudes S. Ivanovi apellatsioonist on ringkonnakohtu hinnangul käesoleva kriminaalasja sõlmprobleemiks küsimus kahe S. Ivanovi suhtes süüstavaid ütlusi andva isiku, s.o tunnistajate D. K. ja A. M. ütluste usaldusväärsuses ning tegelikkusele vastavuses. Ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, leiab, et puudub igasugune põhjus kahelda kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Kohtuistungil on kannatanu J.V. andnud ütlusi, et S. Ivanov kasutas
- augustil 2011, ajal kui ta koostas politseijaoskonnas süüdistatava suhtes väärteoprotokolli, tema suhtes ebatsensuurseid väljendeid, mis olid solvavad. Kannatanu ütlused langevad kokku tunnistajate D. K ja A. M ütlustega, kes mõlemad on kinnitanud, et väärteoprotokolli koostamise ajal kasutas S. Ivanov kannatanu J.V. i suhtes ebatsensuurseid väljendeid ning need oli kahtlemata kannatanu suhtes solvavad. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanu ütlused on kokkulangevad tunnistajate ütlustega tuleb neid ütlusi pidada usaldusväärseteks ning maakohus on igati põhjendatult arvestanud neid ütlusi kui usaldusväärseid S. Ivanovi süüküsimuse otsustamisel. Apellatsioonis tõstatatud väidetele vastab ringkonnakohus vaid järgmist. 3 Ringkonnakohus leiab, et aktsepteerimaks S. Ivanovi apellatsioonis esitatud väidet tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse kohta, tuleks jõuda sisuliselt järeldusele, et nii D. K kui ka A. M annavad S. Ivanovi suhtes teadvalt valeütlusi. Kolleegiumi arvates ei ole kriminaalasjas ühtki tõendit, mis S. Ivanovi taolist väidet kinnitaks ning see on vaid süüdistatava paljasõnaline ja meelevaldne arvamus. Sisuliselt tähendaks S. Ivanovi väite jaatamine seda, et kannatanu on astunud kontakti tunnistajatega, kooskõlastanud nendega valeütlused ning seejärel on tunnistajad asunud neid valeütlusi menetluse käigus esitama. Asjaolude sellist esinemist peab ringkonnakohus aga enam kui ebatõenäoliseks. Samas ei saa jätta ka tähelepanuta, et valeütluste andmise eest näeb Karistusseadustik ette kriminaalvastutuse ning kriminaalasjas pole tuvastamist leidnud ainsatki motiivi, miks peaksid tunnistajad riskima võimalusega saada ise kriminaalkorras karistatud. Ülaltoodust lähtudes tuleb S. Ivanovi apellatsioon jätta rahuldamata ja maakohtu süüdimõistev kohtuotsus tema suhtes muutmata. Aarne Sarjas Mati Kartau 4 Tiit Lõhmus