Obsah (7)

§ 30§ 132§ 123§ 87§ 133§ 22§ 19

4-12-6860 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2013 a Haapsalu kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-12-6860 Kohtukoosseis Kohtuni

§ 30

lg 2 alusel Liiklusseaduse § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos ja anda väärteoasja materjalid Lääne Maakonna alaealiste komisjonile.

1. Määratud kaitsjale makstud tasu 153 eurot 60 senti jätta riigi kanda.
2. Saata kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise soovist Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Menetluse käik 1 4-12-6860 21.12.2012 saabus Pärnu Maakohtusse G.R. kaebus otsusele väärteoasjas nr 2570,12,004222 /tl 2/, milles vaidlustati määratud rahatrahvi suurust. 28.12.2012 saabus kohtusse täiendatud kaebus /tl 11/, milles taotletakse rahatrahvi vähendamist või kaotamist. 10.01.2013 saatis kohtuväline menetleja kohtu nõudmisel kohtule väärteotoimiku ja seisukoha /KT tl 14/ kaebuse osas, milles leitakse, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 14.01.2013 kohtumäärusega määras kohus alaealisele kaebuse esitajale riigi õigusabi /tl 15-16/ ja vastavalt Riigi Õigusabi Infosüsteemi teatisele on õigusabi osutajaks määratud advokaat P.Rajavere /tl 17/. 24.01.2013 saatis kaitsja kohtule seisukoha kaebuse suhtes /tl 22-24/. 29.01.2013 saatis Lääne Maavalitsuse alaealiste komisjon kohtule vastuse G.R. kohta /KT tl 34/. Kohus võttis asja materjalide juurde G.R. karistusregistri õiendid /tl 18-19/. Kohus saatis täiendavad tõendid menetlusosalistele. Kaitsja esitas kohtule oma seisukoha 04.02.2013 /tl 40-42/, mille kohus edastas koheselt ka kohtuvälisele menetlejale. Kohtuväline menetleja ja kaebuse esitaja on kohtule teatanud /KT tl 40-43, 48-49/, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku (edaspidi

) § 120 lg 1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi

§ 132

sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et kaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteokirjeldus väärteoprotokolli järgi Väärteoprotokollis arvatakse G.R. süüks järgmise väärteo toimepanemist - 12.11.

1. a kell 12.58 Lääne maakonnas Haapssalu linnas K tn *, liikus K tn * suunas, juhtis mootorsõidukit Volkswagen Sharan reg nr * omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. G.R. rikkus sellega LS § 90 lg 1 p 1 ja pani toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 201 lg 1 järgi / VTT tl 3/. Väärteoprotokollis ja väärteootsuses olev teokirjeldus ühtivad. PPA Lääne Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo 05.12.2012 otsusega väärteoasjas nr 2570,12,004222 karistati G. R. eelkirjeldatud rikkumise eest LS § 201 lg 1 alusel rahatrahviga 25 trahviühikut s.o 100 eurot /VTT tl 2/. Kaebus Kaebuse leitakse, et karistuse mõistmisel ei ole sisuliselt arvestatud isiku süüd, teo tehiolusid ega menetlusaluse isiku alaealisust ja sellest tulenevat võimet kanda karistust. Süü suurust hinnatakse tavaliselt konkreetse õigusvastase teo tehiolude põhjal. G. R. on andnud väärteo-asjas ütlusi, et ta juhtis mootorsõidukit, kui tal paluti auto H G juures ära parkida. Vastupidist ei ole väärteoasjas tõendatud. Õigustamata mitte kuidagi õigusrikkumist on ilmne, et sellise auto juhtimise puhul parklas auto parkimisel on teo üldohtlikkus oluliselt väiksem kui auto juhtimisel tänaval või maanteel, sõites ühest punktist teise. Konkreetse mootorsõiduki juhtimise puhul on menetlusaluse isiku süü väiksem, kuna sõidukit juhiti tänavaliiklusest eraldatud, hõreda liiklusega alal ja väiksel kiirusel, st juhtimisega ei kaasnenud olulist ohtu kaasliiklejatele. Seda arvestades võib väita, et süüdlase süü ei ole arvestades konkreetse teo tehiolusid suur. G. R. on alaealine ning ta on väärteoasja kohtuvälises menetluses avaldanud, et ta on ***. Kui *, mida tõendab ** tõend – lisa 1 ja *, siis ei ole tal *, millest rahatrahvi tasuda. 2 4-12-6860 G. R.le mõistetud karistus: rahatrahv 25 trahviühikut võib olla mõistlik võrreldes LS § 201 lg.1 sätestatud rahatrahvi ülemmäära, 100 trahviühikut, st mõistetud trahv moodustab 1/4 maksimumtrahvist, kuid ei ole vastavuses tema isikust tulenevas võimes seda karistust kanda. Nimetatud rahatrahvi rahaline väljendus 100 euro ületab G. R. * tema kasvatamiseks Riiklike peretoetuste seaduse alusel makstava igakuise lastetoetuse (19,18 € kuus) summat enam kui 5kordselt. Võrdluses lastetoetuse summasse ei saa alaealisele mõistetud trahvi sugugi väikseks pidada. Karistamise üheks eesmärgiks on vastavalt KarS § 56 mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. G. R. on varem täielikult karistamata. G. R. oli ja on võimalik mõjutada tulevikus süütegude toimepanemisest hoiduma ka leebemate mõjutusvahenditega, kui rahatrahv. Arvestades, et G. R. oli ja on alaealine, peaks väärteoasja menetluse esmaseks eesmärgiks olema isiku mõjutamine ja kasvatamine, mitte karistamine ja riigieelarvesse vahendite kogumine. 17-aastast varem karistamata noort tuleks nagu iga varem karistamata alaealist vähemalt esmakordsel õigusrikkumisel üritada mõjutada karistust kohaldamata ja väärteoasi lõpetada VäMS § 30 lg.2 alusel, saates väärteoasja materjalid alaealiste asjade komisjoni alaealise mõjutusvahendi seaduses sätestatud mõjutusvahendi kohaldamiseks. Oluline on, et G. R. karistamine toob talle kaasa karistuslikke mõjutusi, mis on ebaproportsionaalselt rasked võrreldes tema rikkumise tehiolude ja süü suurusega. G. R. karistamine muudaks tal Liiklusseaduse § 106 lg.1 p.3 alusel võimatuks mootorsõiduki juhtimisõiguse taotlemise kuni väärteoasja karistusandmete kustumiseni karistusregistris. G. R. soovib mootorsõiduki juhtimisõigust omandada ja on selleks käinud autokoolis, mida tõendab Klimberg autokool õpingukaart (lisa 2).
2. eluaasta täitumisel saaks ta sooritada koolieksamid ja nende õnnestumisel teha Maanteeametis riigieksamid, kuid kehtiv karistus LS § 201 järgi muudaks tal võimatuks karistusandmete kehtivusajal juhtimisõigust taotleda. Kui kohus siiski leiab, et G. R. väärteoasja ei ole võimalik VäMS § 30 lg.2 alusel lõpetada materjalide saatmiseks alaealiste komisjonile, tuleks rahuldada G. R. kaebuses esitatud taotlus ja mõistetud rahatrahvi vähendada, ajatades trahvi tasumine osade kaupa maksmiseks nii, et igakuine makse ei ületaks 15 eurot. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuväline menetleja leiab, et isik kes on käinud autokoolis ja lubatud õppesõidule teeliikluses vastavalt õpingukaardile AL * peaks olema teadlik nii liiklusreeglite nõuetest, kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat karistada rahatrahviga. Menetlusalusele isikule peaks olema väga hästi teada, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda võib halvendada tema majanduslikku olukorda antud juhul ka juhilubade taotlemist. Olles taolisest riskist teadlik, peab isik ise valima sellise käitumisviisi, et tema majanduslik olukord ei halveneks määratava trahvi tõttu. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Vastupidiselt menetlusaluse isiku kaitsja poolt väljatoodule, leiab kohtuväline menetleja, et vahetult kooli juures parkimiseks manöövreid sooritava kogenematu juhi näol on tegemist vägagi ohtliku juhiga, kuivõrd kooli ümbruses viibivad õpilased võivad sattuda oskamatusest sooritatud manöövri ohvriks. Kiirus võib ju parkides väiksem olla kuid jalakäija sõiduki vastu siiski ei saa ja kannatajaks pooleks jääks siiski tema, olenemata siis kiirusest. Kui täiskasvanud inimene oskaks kõrvale astuda ja liiklust jälgida siis erivanustes laste suhtes ei saa iial kindel olla milliselt käituvad nemad. Seega ei saa rääkida justkui kooli juures sõidukit juhtides oleks menetlusaluse isiku süü väiksem. Vaevalt ükski lapsevanem sooviks, et koolide ümbruses, kus nende lapsed õpivad sõidavad ringi juhtimisõigust mitte omavad juhid, kes oma tegevusega seavad ohtu nende järglaste elu ja tervise. . Karistus rikkumise eest määrati menetlusalusele isikule mitte **. Vastutus lasub siiski rikkujal endal. Alaealisus ei välista rahatrahvi määramist väärteoasjades. Seda on kinnitanud ka Riigikohus oma 3 4-12-6860 lahendis nr 3-1-1-57-03 öeldes, et rahatrahvi, erinevalt rahalisest karistusest saab mõista ka nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel puudub iseseisev sissetulek. Täiendavalt võib lisada, et kui menetlusalusel isikul ei ole võimalik rahatrahvi tasuda ning täitemenetluse seadustiku § 201 kohaselt puudub ka vara millele sissenõuet pöörata, siis on täitemenetluse käigus võimalik rahatrahv asendada aresti või üldkasuliku tööga. Kohtuväline menetleja on leidnud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid isiku hoiakute muutmise kaudu ja seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks otsustama, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist. Antud juhul leidis kohtuväline menetleja, et selleks on rahatrahv ja seda alla keskmise määra. Arvestatud on menetlusaluse isiku alaealisusega ja kahetsusega ning eelnevate rikkumiste puudumisega. Arvestamata ei saanud jätta, et tegu pandi toime tahtlikult ja seda kooli juures vähemkaitstud liiklejate võimalikus läheduses. Kohtuväline menetleja leiab, et rikkumine on tõendamist leidnud ja jääb väärteoasjas nr 2570,12,004222 tehtud otsuse juurde ning peab põhjendatuks määratud karistust mis on 100.00 €. Ei ole vastu rahatrahvi tasumisele ositi. Ei toeta väärteoasja materjalide saatmist alaealiste asjade komisjonile. KOHTU SEISUKOHT KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi LS) § 90 lg 1 p 1 ning väärtegu kvalifitseeriti LS § 201 lg 1 järgi. LS § 90 lg 1 p 1 sätestab, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 201 lg 1 näeb väärteona ette mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis VTT tl 4 on G.R. 12.11.
3. a andnud väärteo kohta järgmised ütlused: „Haapsalu Gümnaasiumi eest paluti mul auto ära parkida. Minul puuduvad autojuhiload. A A oli teadlik, et puuduvad juhiload. Oli teadlik, et pargin tema sõidukit. Kahetsen oma tegu.“ Seega tuleneb G.R. ütlustest üheselt, et tema oli 12.11.2012 isikuks, kes ilma juhtimisõigust omamata juhtis mootorsõidukit ja ütlused tõendavad väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist G.R. poolt, tegu vastab LS § 201 lg 1 sätestatud väärteokoosseisule. Kohus leiab, et G.R. pani talle süüks arvatud LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega. G.R. teadis, et tal puudub juhtimisõigus, kuid sellele vaatamata juhtis ta mootorsõidukit. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS
4. peatüki
5. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et G.R. on talle süüks arvatud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Hinnates eelpooltoodud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal et väärteoasjas leiduvate tõenditega on tõendamist leidnud, et G.R. rikkus LS § 90 lg 1 p 1, täites sellega LS § 201 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu, tegu on õigusvastane ja G.R. on selle teo toimepanemises süüdi. Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. 4 4-12-6860 LS § 201 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti. G.R. on kohtuvälise menetleja poolt karistatud toimepandud väärteo eest LS 201 lg 1 alusel rahatrahviga 100 eurot so 25 trahviühikut.

§ 133

p 8 kohustab kohut kaebuse lahendamisel välja selgitama, kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele

§ 30sätestatud alustel ning punkt 9 kohaselt peab kohus otsustama, kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada Kar

S § 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärtoeasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

§ 30sätestab, et kui kohus leiab, et isikut, kes pani väärteo toime 14-18-aastasena, saab mõjutada karistust või Kar

S § 87 sätestatud mõjutusvahendit kohaldamata, teeb kohus lahendi väärteomenetluse lõpetamise ja väärteoasja materjalide üleandmise kohta alaealiste komisjonile. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-43-06 punktis 13.1 leidnud: “Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel.“ Lähtudes eeltoodud riigikohtu seisukohtadest alaealise isiku karistamise aluste kohta ning

§ 30lg 2 nõuetest, analüüsib kohus järgnevalt, kas G.R.

suhtes on võimalik väärteomenetlus lõpetada

§ 30lg 2 alusel või on tema suhtes vaja kohaldada karistust.

G.R. oli teo toimepanemise ajal 17-aastane. Nähtuvalt väärteoasja materjalidest on G.R. tunnistanud oma süüd ja kahetsenud toimepandut, mis on karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alusel. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. VTT tl 18-19 on karistusregistri teatised G.R. kohta. Vastavalt tl 18 olevale karistusregistri teatisele on G.R. karistusandmete kustutamise tähtaeg arvutamata. Vastavalt karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS) § 24 lg 1 p 1 karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. KarRS 25 lg 6 sätestab, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo, siis eelmise väärteo eest mõistetud karistuse andmete kustutamise tähtaja kulgemine katkeb. Tähtaega arvutatakse viimase väärteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude eest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et karistusregistri teatises punkt 1 all olev karistus on kustunud. Punkti 2 all aga on kajastatud käeolev väärteoasi, milles ei ole jõusutnud otsust ja mis ei tohiks karistusregiastris veel kajastuda. Seega on G.R. karistamata isik. Tl 34-35 on Lääne Maavalitsuse vastus kohtule, mille kohaselt *. Kaitsja leidis, et asjaolu, et * Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et asjaolu, *. Tl 25 on * tõend selle kohta, et G.R. õpib selles koolis ehitusviimistluse erialal II kursusel täiskoormusega. Tl 26-28 on tõendid selle kohta, et G.R. õpib autokoolis, tema hinded on head ja väga head ning ta on lubatud õppesõidule teeliikluses. Kohus leiab, et eeltoodu näitab, et G.R. on isikuks, keda on võimalik mõjutada ilma karistust või KarS § 87 sätestatud mõjutusvahendit kohaldamata. G.R. õpib, mis näitab, et tal on oma koht 5 4-12-6860 ühiskonnas. Ta on karistamata, mis näitab, et õigusrikkumine oli juhuslikku laadi, mitte süstemaatiline. Seetõttu ei ole vajalik käeoleval juhul alaealise karistamine, vaid tema suunamine edaspidi õiguskuulekale käitumisele, just tema enda vahetu mõjutamine. Alaealise mõjutusvahendite seaduse § 7 lg 1 kohaselt Alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendi eesmärk on kaasabi osutamine alaealise õiguserikkuja resotsialiseerumisele ning alaealise järgnevate võimalike õiguserikkumiste ennetamine. Lähtudes eeltoodust leiab kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb väärteomenetlus G.R. suhtes lõpetada

§ 30lg 2 alusel ning väärteoasja materjalid tuleb üle anda alaealiste komisjonile.

Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, leiab kohus, et G.R. kaebus tuleb rahuldada, PPA Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna 05.12.2012 otsus väärteoasjas nr 2570,12,004222 tuleb tühistada ja väärteomenetlus G.R. suhtes LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos tuleb lõpetada

§ 30lg 2 alusel ning *.

Menetluskulud Käesolevas väärteoasjas on menetluskuluks määratud kaitsjale makstud õigusabi tasu 153,60 eurot.

§ 22

lg 3 kohaselt, kui

§ 19

lg 3 nimetatud isik – s.o 14-18.a menetlusalune isik ei ole endale kaitsjat valinud, määrab kohus talle kaitsja riigi kulul. Lähtudes eelnimetatud seadusesättest tuleb määratud kaitsjale makstud tasu jätta riigi kanda. Otsuse tegemisel juhindub kohus

§§ 22

lg 3, 30 lg 2, 120 lg 1, 132 p 3, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja 3, 199 lg 2, LS § 90 lg 1 p 1, 201 lg 1. /allkirjastatud digitaalselt/ Piia Jaaksoo Kohtunik 6