septembri 2012 aasta otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Jaan Tedder Prokurör Ringkonnaprokurör Taavi Pern Süüdistatav Ilgar Džafarov, ik: 38103200223, varem kriminaalkorras karistatud, kuid karistatus kustunud; korduvalt karistatud väärtegude eest; tõkend – vahistamine alates 02.12.2011.a, kahtlustatavana kinni peetud 01.12.2011 Kaitsja Vandeadvokaat Jaan Tedder Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 14. septembri 2012 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-12-4323 Ilgar Džafarovi süüdistuses
Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. 1 SÜÜDISTUS: 1. Ilgar Džafarovit süüdistatakse selles, et ta omandas kohtueelse menetlusega kindlakstegemata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult kaks vaakumpakendit, ühe suure minigrip kilekoti, ühe kilekoti ning plastikanuma kirjaga „
a Karellem“, milledes oli kokku 667,41 grammi marihuaanat, s.o. suures koguses narkootilist ainet. Omandatud narkootilist ainet hoidis I. Džafarov enda kasutuses olevas OÜ Džali ametiruumides Tallinnas aadressil Punane 70A, kuni need sealt 01.12.2011.a teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja valdamisega, pani Ilgar Džafarov toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Ilgar DŽAFAROVi süüdi
Tõkendiks valitud vahistamise jättis kohus muutmata kohtuotsuse jõustumiseni.
lg 1 alusel arvas mõistetud vangistuse alguseks 01.12.2011.a.
lg 1 alusel konfiskeeris ja kandis riigieelarve tuludesse Ilgar Džafarovi nimele registreeritud sõiduauto Fiat Punto 1.9 JTD (VIN kood 18800000015709, valmistatud 1999.a.) ja paadimootor Yamaha 20 nr.20DVO6L3KS100C392K koos juhtkangiga, millised asjad on arestitud Harju Maakohtu 29.02.2012.a määrusega ning asuvad Tallinnas Rahumäe tee 6.Samuti konfiskeeris sõiduauto Fiat Punto registreerimistunnistuse, mis asub PPA Põhja prefektuuri asitõendite hoiuruumis Rahumäe tee 6.
lg 2 p 1 alusel konfiskeeris ja kandis riigieelarve tuludesse Irina Džafarova nimele registreeritud sõiduki Land Rover Freelander 2 (VIN-kood SALFA24BX7H025894) registreerimismärgiga 644 BCT, mis on arestitud Harju Maakohtu määrusega 02.12.2011.a. ning asub PPA Põhja prefektuuri parklas Rahumäe tee 6 Tallinnas. Samuti konfiskeeris sõiduauto Land Roveri võtme ja registreerimistunnistuse, mis asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoiuruumis Rahumäe tee
-2 kohaldamine on antud juhul seaduse nõuetega mitte vastuolus olev, kuid kohtul tulnuks sisuliselt lisakaristusena käsitletava laiendatud konfiskeerimise kohaldamist siiski kohaselt ja jälgitavalt motiveerida ja kindlasti mitte ainult mingisuguse pelga oletusega või tõdemusega, et Irina Džafarova ´l ei võinud sellist raha olla kogutud. Samal ajal tuleb meie arvates ka siiski tunnistada, et Eesti Vabariigis ei ole normi, mis loeks legaalseks sissetulekuks ainult pangasutuses hoitava raha või rahasumma, milline on deklareeritud tuludeklaratsioonis. Maakohus oli vaieldamatult teadvustatud tõsiasjast, et perekond Džafarov´id on pärit teisest kultuuri- ja õigusruumist, mis ideaalis on olulises reglamenteeritum euroopalikest tõekspidamistest. Kohtuotsuses ei ole kohus arvestanud meie arvates vähimalgi määral karistuse eesmärkidega, vaid on kohaldanud karistuse, mis lisaks süüdimõistetule seab põhjendamatud piirangud ka süüdimõistetust varasemalt igapäevaselt sõltuvad isikud – tema raskesti(parandamatult) haige ja igapäevaselt kõrvalabi vajava ema ja abikaasa koos allaaastase väikelapsega. Muidugi, võime arvata, et Ilgar Džafarov oma kuritegeliku käitumisega on viinud oma perekonna ja teised temast sõltuvad isikud sellisesse olukorda ja ta oleks pidanud tagajärgedele enne mõtlema. Tõsi, aga kohtud on kutsutud mõistma õigust, karistuse mõistmine on ainult üks osa õiguse mõistmisest ja antud juhul on seadusandja andnud kohtule väga laiad võimalused mõistetava karistuse individualiseerimiseks, mis meie nägemuses ei ammendu mitte üksnes pelga süüdistusaktis tõdetu ümberkirjutamisega. Kahetsusväärselt on maakohus otsuse motiveerimisel eeldanud, et perekond Džafarovite materiaalne toimetulek ei saanud põhineda legaalsetel sissetulekutel ja selles osas maakohus sisuliselt motiveerimatult aktsepteeris tulemis meie arvates kohtukõlbmatu tõendina maksuspetsialisti arvamuse. Kaitsja rõhutab, et Ilgar Džafarov´ile ja veel vähem Irina Džafarova´le ei olnud esitatud süüdistust maksualase kuriteo toimepanemises. Maakohtul tulnuks kindlasti arvestada et õigusruumis, millisest on pärit perekond Džafarov´id, on (ainu)otsustajaks perekonnapea - mees ja kui vara registreeriti Irina Džafarova nimele, siis on tegemist ka Irina Džafarova varaga ja seda ei tehtud kindlasti mitte selleks, et muuta võimatuks vara konfiskeerimist tulenevalt tulevikus võimalusest Ilgar Džafarov poolt konfiskeerimist lisakaristusena rakendamist võimaldava kuriteo toimepanemist. Maakohus jättis tähelepanuta kõik seonduva perekond Džafarovite püüdlustega omale kodu ja toimetulek rajada igati legaalse ärilise tegevuse alustamisega ja seda olulises osas laenuraha kasutades. 3 Kaevatav kohtuotsus oma olemuses on koostatud silmas pidades mitte niivõrd põhistatud eripreventsiooni, kuivõrd üldpreventiivseid eesmärke ilmselt ületähtsustades. Nõustugem, et eri – kui ka üldpreventiivsed eesmärgid on igas süüdimõistvas kohtuotsuses tähtsusega, kuid meie arvates kaevatava kohtuotsuse olemus on kõike muud kui tasakaalustatud ja põhjendatud lahend ja on hinnatav kui kriminaalrepressiooni primaarseks pidav. Harju Maakohtu kaevatav kohtuotsus oma sisult ja seda sisu põhjendama kutsutud kohtulikul asjaarutamisel uuritud tõenditest lähtuvalt oma ülesehituselt jäänud põhilises kohtu oletuseks. Kohtu siseveendumuse kujunemise kajastamise asemel on pidanud tähtsusega kirjutada ringi esitatud süüdistuse ja teinud pelgalt viiteid dokumentidele, millised kohtu kujutluses võiksid olla tähtsusega. Kohtuotsuse tekstist ei nähtu, et kohus oleks vähimalgi määral seadnud kahtluse alla süüdistuse nägemust asja tehiolude tähenduse osas, isegi kahtlemata vähimalgi määral perekond Džafarov´ite varaga seondatavate süüdistuse toodud kontstruktsiooniliste hinnangute tõelevastavuses ja seades seejuures absoluudiks vastavalt vajadusele kas ühiskondliku huvi või sellise huvi puudumise, unustades aga inimese(d), keda langetatav kohtuotsus otseselt mõjutab. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine tinglikult seostatavale ja seejuures ilmselt tendentslikule teabele ja seda püüdes lahti kirjutada ainult süüdistaja (süüdistavast) loogikast tulenevalt, on olemuslikult lubamatu, sest tegemist on paremal juhul kohtuotsuse koostaja oletusega ja seda eriti juhtudel kui süüdistuse poolt on jäetud rakendamata kõik seadusega lubatud viisid tõendite kinnistamiseks. Harju Maakohtu kohtuotsuses ilmnevad eelkõige olulised protsessuaalsed puuded ühendatult materiaalõiguse tõlgendamise ja kohaldamisega, millised lõppkokkuvõttes tingisid Ilgar Džafarov karistamise asja tehiolusid arvestades ebamõistlikult range karistusega, ühendatult lisakaristuse kohaldamise äärmise küsitavusega. Käesolevas apellatsioonis tõstatatud puuded kaevatavas kohtuotsuses on põhimõttelist laadi puueteks ja saavad olla tõlgendatavad puuetena protsessiseaduse, eelkõige KrMS § 311-313, tähenduses ja seda ühendatult kohtu arvestatavate väärtõlgendustega materiaalõiguse kohaldamisel. Juhindudes KrMS § 321, 338 ja § 340 lg.1, lg.2 p.4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 14.septembri 2012.a. kohtuotsus Ilgar Džafarov´ile mõistetud karistuse ja lisakaristuse – vara laiendatud konfiskeerimise osas ja teha asjas tühistatud osas uus otsus. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 4. Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsiooni sisuga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhistuse ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid uuesti täies mahus korrata, piirdub vaid kaitsja apellatsioonis esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega. 4.1. Kaitsja apellatsioonis on märgitud, et otsuses on põhimõttelist laadi puuded, mis saavad olla tõlgendatavad puuetena protsessiseaduse, eelkõige KrMS § 311-313, tähenduses. Kolleegium peab sellist argumentatsiooni arusaamatuks. KrMS § 311, §312 ja §313 nähakse ette nõuded kohtuotsuse sisule ja nimelt reguleerivad need sätted nõudeid kohtuotsuse sissejuhatusele, põhiosale ja resolutiivosale. 4 Kolleegium osundab, et maakohtu otsuses on olemas otsuse identifitseerimist võimaldav sissejuhatus, samuti on otsuse põhiosas ära toodud asjaolud, millised kohus luges tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines , kusjuures maakohus on olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik. Samuti on otsuses ka resolutiivosa, kus on kajastatud kohtu järeldused ja esitatud KrMS § 313 ettenähtu. Kohtukolleegium ei tuvastanud kaitsja poolt viidatud osas kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. 4.2. Kaitsja on vaidlustanud mõistetud karistust ja taotlenud süüdistatava tingimisi vabastamist ja temale nn šokivangistuse mõistmist. Apellandi poolt ei ole vaidlustatud I.Džafarovile mõistetud karistusmäära, mistõttu nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldusega peab ringkonnakohus vajalikuks vaid lühidalt märkida, et mõistetud 3 aasta ja 6 kuuline vangistus on kooskõlas
Kohus on põhistanud ka karistust kergendava asjaoluna süüdistatava poolt väljendatud kahetsuse arvestamata jätmist. Kohtukolleegium ka sellise järeldusega nõustub.
lg 1 p 3 ettenähtud puhtsüdamlik kahetsus eeldab siirast kahetsust kuriteo toimepanemise osas, mis eelkõige väljendub süü tunnistamises ja vastavasisuliste ütluste andmist. Maakohus on leidnud, et süüdistatav on andnud tuvastatud asjaoludega vastuolus olevaid, ennastõigustavaid ütlusi. Apellatsioonis ei ole viidatud KrMS § 57 lg 1 loetellu kuuluvatele asjaoludele, mis oleksid jäänud maakohtu poolt põhjendamatult arvestamata. Süüdlase karistusest tingimuslikul vabastamisel peab lähtuma põhimõttest, et tingimuslikult vabastatud katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Arvestades, et
lg 3 kohaselt võib süüdlasele määrata kuni 3 aastase katseaja, ei saa selle sätte alusel I.Džafarovit vabastada, kuna talle on mõistetud karistuseks vangistus üle kolme aasta. Sellesisulist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma lahendites ( nt 3-1-1-99-06 ja 3-11-59-07) I.Džafarov ei ole
lg 6 täheldatud isikuks ja sama sätte lg 3 kehtestab kuni 5 aastase katseaja, mistõttu
Samas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Maakohus on otsuses põhistanud miks I.Džafarov ei kuulu karistusest tingimisi vabastamisele. Kolleegium maakohtu põhistusega nõustub. Antud juhul tuleb eelkõige arvestada, et tegemist on raske rahvatervisevastase I astme kuriteoga. Käideldud narkootilise aine kogusest, milleks oli 667,41 grammi, piisab narkootilise joobe tekitamiseks rohkem kui 800 inimesele. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole väikese raskusastmega kuriteoga ja selle toimepanemise tehioludes pole sedastavad erilised asjaolud, mis tingiksid süüdlase karistusest vabastamise. Süüdistatava isiku osas on maakohus arvestanud, et tema karistusandmed on kustunud, hulgaliselt toimepandud väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on tasutud. Samas on nii süüdistatav oma ütlustes kui ka kaitsja oma apellatsioonis märkinud, et tegemist on narkootikume tarvitava isikuga, mis aga kehtiva kohtupraktika kohaselt on loetud üheks põhjuseks miks isikule ei ole otstarbekas kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. 5 Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et süüdistataval perekonna ja ülalpidamiskohustuse olemasolu ei ole sellisteks erandlikeks asjaoludeks, mis annaksid aluse süüdistatava karistusest tingimisi vabastamiseks. Kolleegium leiab, et ka süüdistatava isiku osas ei ole selliseid märkimisväärseid erisusi, mis annaksid aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Riigikohus on korduvalt ka sedastanud, et lühiajalise, nn šokivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt. Seega on kõigepealt vaja tuvastada süüdlase karistusest tingimisi vabastamise seaduslikud alused, alles siis saab hakata vaagima nn. šokivangistuse määramist. Antud juhul maakohus ega apellatsiooni ja materjalide alusel ka ringkonnakohus ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse süüdlase karistusest tingimisi vabastamiseks. Seega ei kuulu rahuldamisele ka esitatud taotlus I.Džafarovile nn. šokivangistuse mõistmiseks. 4.3. Kaitsja poolt on vaidlustatud
Maakohus on õigesti sedastanud, et
lg 2 lubab konfiskeerida kolmandale isikule otsuse tegemisel kuuluva vara, mille puhul on põhjust eeldada, et enne kolmandale isikule võõrandamist oli see saadud kuriteo toimepanemise tulemusena sama paragrahvi esimese lõike mõttes. Sellise vara konfiskeerimine kolmandalt isikult on
lg 2 kohaselt lubatav kahel juhul: 1) kui vara on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või 2) kui kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Kriminaalasja materjalide alusel on tuvastatav, et ostu-müügilepingu kohaselt on 08.10.2011 aastal sõiduauto Land Rover Freelander 2 ostnud süüdistatav Ilgar Džafarov ehk siis süüdistatav ostis auto vaid kaks kuud enne kui leiti ja võeti ära suures koguses narkootilist ainet./ t.lk. 187/. Pärast sõiduauto Leedust ostmist, Ilgar Džafarovi enda ütluse alusel 14 000 euro eest, vormistati sõiduki omanikuks Irina Džafarova, kes on tunnistatud kriminaalasjas kolmandaks isikuks ja kes oli registriandmete alusel sõiduki omanikuks ka kohtuotsuse kuulutamise ajal. Maakohus on tuvastanud vastavalt Maksu- ja Tolliameti deklareeritule, et Ilgar Dzafarovi legaalsed sissetulekud 2008 puudusid, 2009 kogu aasta sissetulekuks oli 7626 krooni, 2010 oli kogu aasta sissetulekuks 42 413 krooni ja 2011 aastal esitatud andmete kohaselt oli 2 kuu reaalseks sissetulekuks 483, 06 eurot. Irina Džafarova legaalseks sissetulekuks oli 2008 aastal 109 324 krooni, 2009 aastal 88 282 krooni, 2010 aastal 77765 krooni ja 2011 aastal 11 kuu 3793,32 eurot. Maakohus on nii süüdistatava kui ka kolmanda isiku pangakontode väljavõtete analüüsi alusel jõudnud järeldusele, et mõlema isiku osas on tehtud sularaha sissekandeid, millede legaalne päritolu pole tuvastatav. Arvestades Ilgar Džafarovi poolt
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist omakasu ajendil jõudis maakohus seaduslikult tõendite kogumis hindamise tulemina järeldusele, et Ilgar Džafarov on teeninud kriminaaltulu. Maakohus on oma järeldustes tuginenud nii kuriteo olemusele kui analüüsinud isikute legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevusi. Samuti on jõutud seaduslikult järeldusele, et nii süüdistatava kui ka kolmanda isiku Irina Džafarova poolt erinevatel menetlusstaadiumitel antud ütlused nii sõiduauto maksumuse, kui ostuks saadud raha allikate kohta on olnud erinev. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et arvestades nii legaalseid sissetulekuid kui faktilisi väljaminekuid on tuvastatav, et Irina Džafarova legaalsed sissetulekud ei 6 võimaldanud soetada 14 000 eurot maksvat sõidukit. Süüdistatav ega kolmas isik ei ole tõendanud, et nad on soetanud sõiduki õiguspäraselt saadud vahendite arvelt. Tõendamist on leidnud, et 2011 aasta oktoobris ostetud ja otsuse tegemisel kolmandale isikule kuuluv sõiduauto Land Rover Freelander 2 on omandatud olulisel osas süüdistatava Ilgar Džafarovi poolt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud tulu arvel ning
Apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu tõenditele tuginevaid järeldusi ei kummuta ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.