Obsah (12)

§ 392§ 418§ 4181§ 420§ 68§ 65§ 63§ 64§ 250§ 22§ 56§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-1403 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 392

lg 2 p 2 järgi, Martin Villemsi süüdistuses

§ 418

lg 2 p 1, § 418¹ lg 2 p1, § 420 lg 1 järgi, A Mürgi( M) süüdistuses

§ 418¹ lg 1, § 420 lg 1, § 392 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.

augusti 2012 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Riigiprokuratuuri prokurör, kaitsjad A.Simson ja J. Tehver Prokurör Riigiprokurör Laura Vaik Süüdistatavad Robertas Jakštys, ik: 37205170255, Leedu Vabariigi kodanik, varem kriminaalkorras karistamata, kinni peetud alates 27.juuli 2011, Martin Villems, ik: 37102282734, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud

1. mai 2011 Kaitsjad Vandeadvokaadid Andres Simson ja Jaanus Tehver 1 RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. augusti 2012 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-12-1403 Robertas Jakštyse ja Martin Villemsi süüdistusasjas muutmata. Kaitsjate ja prokuröri apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
3. Martin Villemsit süüdistatakse selles, et tema, ühise eesmärgi nimel isikute grupis koos K T, võttis
4. aasta kevadel, eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval, Pärnumaal ebaseaduslikult enda valdusesse RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, isevalmistatud püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, lasersihikuga RelvaS § 201 lg 3 mõistes, 2 padrunisalve ja 50 padruniga ning toimetas tulirelva koos nimetatud esemetega koos K T viimasele kuuluva sõiduautoga Mercedes-Benz E220 CDI (registreerimisnumbriga xxxxxxxxxx) ebaseaduslikult Pärnumaalt Tartu linna, kus jättis püstolkuulipilduja koos helisummuti, lasersihiku, 2 padrunisalve ja 50 padruniga enda valdusesse seniks, kuni eeluurimisel kindlakstegemata ajal
5. aasta suvel andis need Tartu linnas ebaseaduslikult üle T L, kallutades viimase tulirelva ebaseadusliku käitlemise toimepanemisele RelvaS § 11 lg 2 mõttes, s.o. relva valdamisele, edasitoimetamisele ja hoidmisele, tehes T Lele ettepaneku organiseerida relva remont, kuna relv valanguga lastes tõrkuvat. Eeluurimisel kindlakstegemata ajal
6. aasta suvel võttis Martin Villems Tartu linnas eeluurimisel kindlakstegemata kohas T L isevalmistatud laskekõlbuliku püstolkuulipilduja koos helisummuti, lasersihiku ja 2 padrunisalvega ebaseaduslikult taas enda valdusesse, misjärel toimetas tulirelva koos helisummuti, lasersihiku, 2 padrunisalve ja 50 padruniga Tartu linnas Kopli 21 asuvasse K T elukohta, kus andis esemed K T üle. Tsiviilkäibes keelatud tulirelvade käitlemise õigust ei saa omandada ka RelvaS §-des 34 ja 35 märgitud relvalubade alusel. Vastavalt RelvaS § 34 lg 2 annab relva helisummuti ja lasersihiku käitlemise õiguse vastava relva relvaluba, mis M. Villemsil puudus. Relva soetamine, hoidmine, valdamine ja vedu on käsitletavad relva käitlemisena RelvaS § 11 lg 2 mõttes. Seega pani Martin Villems toime tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 4181

lg 1 sätestatud kuriteo, samuti tulirelva helisummuti ning lasersihiku ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 420lg 1 sätestatud kuriteo.

Samuti süüdistatakse Martin Villemsit selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseadusliku käitlemise, kallutas eeluurimisel kindlakstegemata ajal

1. aasta suvel T Le tulirelva ebaseadusliku käitlemise toimepanemisele RelvaS § 11 lg 2 mõttes, s.o. relva soetamisele, valdamisele, 2 edasitoimetamisele ja hoidmisele, tehes ebaseaduslikult T L ettepaneku isevalmistatud püstolkuulipilduja, helisummuti ja selle laskemoona hankimiseks. Martin Villemsi poolt tekitatud tahtluse tulemusena korraldas T L
2. aasta suvel RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, püstolkuulipildujale Ingram Mac10 sarnaneva püstolkuulipilduja (kaliibriga 9,0 mm Parabellum) ja sellele sobiva helisummuti RelvaS § 201 lg 2 mõistes valmistamise, mille eest tasuna maksis Martin Villems T L eeluurimisel kindlakstegemata ajal ja kohas
3. aasta suvel 1534 eurot (24 000 krooni). Eeluurimisel kindlakstegemata päeval
4. aasta suvel, pärast tulirelva valmistamise eest tasu maksmist, toimetas T L isevalmistatud laskekõlbuliku püstolkuulipilduja koos helisummuti, kahe padrunisalve ning 70 kasutuskõlbuliku padruniga Tartu linnas Kopli 21 asuva eramu juurde, kus Martin Villems teostas Kopli 21 asuvas eramus proovilaskmise ning andis seejärel tulirelva koos helisummuti, kahe padrunisalve ning 70 kasutuskõlbuliku padruniga ebaseaduslikult üle K Tle, et esemed üle riigipiiri Eesti Vabariigist välja toimetataks. Tsiviilkäibes keelatud tulirelvade käitlemise õigust ei saa omandada ka RelvaS §des 34 ja 35 märgitud relvalubade alusel. Vastavalt RelvaS § 34 lg 2 annab relva helisummuti ning laskemoona käitlemise õiguse vastava relva relvaluba, mis M. Villemsil puudus. Relva soetamine, edasitoimetamine, hoidmine, valdamine ja võõrandamine on käsitletavad relva käitlemisena RelvaS § 11 lg 2 mõttes. Seega pani Martin Villems toime tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseadusliku käitlemise vähemalt teist korda, s.o.

§ 4181

lg 2 p 1 sätestatud kuriteo, samuti tulirelva helisummuti ning lasersihiku ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 420lg 1 sätestatud kuriteo.

Samuti süüdistatakse Martin Villemsit selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud tulirelva ebaseadusliku käitlemise, omamata RelvaS §-des 32 ning 34 nimetatud luba laskekõlbuliku relva käitlemiseks, võttis eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval ajavahemikul

1. aasta lõpust
2. aasta alguseni Tartu linnas Kopli 21 asuva maja juures K T ebaseaduslikult enda valdusesse õhupüstolist Baikal valmistatud, püstolile Makarov sarnaneva tulirelva RelvaS § 19 lg 1 p 5 mõistes koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes ning toimetas relva ja summuti Kopli 21 asuva maja juurest Tartumaal Tartu vallas Tila külas asuva OÜ Awre territooriumile, kus andis relva ja summuti remontimiseks üle A M. Eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
3. aasta aprillikuus toimetas Martin Villems I Pe ka teise püstolikelgu ja relvaluku, s.o. tulirelva olulise osa RelvaS § 21 lg 1 mõttes, omamata RelvaS §-des 32 ning 34 nimetatud luba relvaluku käitlemiseks, mille K T oli Leedu Vabariigist tagasi toonud. Relvalukk oli tagasi toodud, kuna I P selgituste kohaselt olid tema poolt õhupüstolist Baikal valmistatud, püstol Makarovile sarnanevate tulirelvade lukud vahetusse läinud. Relvaluku näol on tegemist tulirelva olulise osaga RelvaS § 21 lg 1 mõistes, mille käitlemisele laieneb sama kord, mis on relvaseadusega kehtestatud seda liiki relva käitlemisele. Eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
4. aasta aprillikuus, mil I P oli vahetanud püstolile Makarov sarnaneval tulirelva luku teise, Leedu Vabariigist hiljem Eestisse tagasi saadetud lukuga, võttis Martin Villems Tartumaal Tartu vallas Tila külas asuva OÜ Awre territooriumil A M laskekõlbuliku, püstolile Makarov sarnaneva tulirelva koos helisummuti ja ühe relvalukuga ebaseaduslikult enda valdusesse, misjärel toimetas tulirelva koos helisummutiga eeluurimisel kindlakstegemata kohta. Relvaluku toimetas Martin Villems eeluurimisel kindlakstegemata päeval
5. aasta aprillikuus Tartu linna Kopli 21 asuvasse K T elukohta. Relva valdamine, hoidmine ja edasitoimetamine on käsitletavad relva käitlemisena RelvaS § 11 lg 2 mõttes. Seega pani M. Villems toime tulirelva ning selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 418lg 1 sätestatud kuriteo.

3 Seega pani Martin Villems toime tulirelva ebaseadusliku käitlemise vähemalt teist korda, s.o.

§ 418

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseadusliku käitlemise vähemalt teist korda, s.o.

§ 4181

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning tulirelva helisummuti ja lasersihiku ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 420lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Robertas Jakštyst süüdistatakse selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K T toimetas eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
2. aasta novembrikuus, RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, isevalmistatud püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, lasersihikuga RelvaS § 201 lg 3 mõistes, 2 padrunisalve ja 50 padruniga ning RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud püstolkuulipildujale Ingram Mac10 sarnaneva püstolkuulipilduja (kaliibriga 9,0 mm Parabellum) koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, 2 padrunisalve ja 70 padruniga, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Läti Vabariigi kaudu Leedu Vabariiki. Nimelt K T ja R J ühise kokkuleppele kohaselt toimetas K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
3. aasta novembrikuus 2 püstolkuulipildujat, 2 helisummutit, 4 padrunisalve, lasersihiku ja 120 padrunit enda sõiduautoga Mercedes-Benz E220 CDI (registreerimisnumbriga xxxxxxxx) ebaseaduslikult Valga piiripunkti kaudu üle Eesti Vabariigi riigipiiri Läti Vabariigi kaudu Leedu Vabariiki, kus Marijampole linnas R J kohtumisel K T eelnimetatud esemed ebaseaduslikult K T vastu võttis, makstes K T tasuna relvade võõrandamise eest 3500 eurot sularahas. Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K T, toimetas eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval ajavahemikul
4. aasta novembrikuust detsembrikuuni RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, isevalmistatud püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, lasersihikuga RelvaS § 201 lg 3 mõistes ja 2 padrunisalvega, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki. Nimelt Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel andis Robertas Jakštys eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval ajavahemikul
5. aasta novembrikuust detsembrikuuni Leedu Vabariigis Marijampole linnas ebaseaduslikult K T üle püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummuti, lasersihiku ja 2 padrunisalvega, misjärel samal päeval toimetas K T esemed enda sõiduautoga Mercedes-Benz E220CDI (registreerimisnumbriga xxxxxxx) ebaseaduslikult Leedu Vabariigist üle riigipiiride läbi Läti Vabariigi Valga piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki Tartu linna, et relva remontida. Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K T, toimetas eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
6. juunikuus RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, automaattuld võimaldavat vintpüssi AVS (Automaticheskaya Vintovka Simonova) koos helisummutiga 4 RelvaS § 201 lg 2 mõistes ja optilise sihikuga ning isevalmistatud RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummuti, lasersihikuga RelvaS § 201 lg 3 mõistes ja 2 padrunisalvega, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki. Nimelt Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel kallutas K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
7. maikuus A Mürgi tulirelva ebaseadusliku käitlemise toimepanemisele, tehes ebaseaduslikult A Mürgile ettepaneku rahalise tasu eest tulirelvade, helisummutite, lasersihikute ja pardunisalvede ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamiseks. Eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
8. aasta juunikuus andis K T tulirelvad, helisummutid, lasersihikud ja pardunisalved Tartu linnas Kopli 21 asuva enda elukoha juures ebaseaduslikult üle A Mürgile, kes toimetas isevalmistatud püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummuti, lasersihiku ja 2 padrunisalvega ning vintpüssi AVS koos helisummuti ja optilise sihikuga ebaseaduslikult üle riigipiiri Eesti Vabariigist Läti Vabariigi kaudu Leedu Vabariiki, kus Marijampole linnas Robertas Jakštys tulirelvad koos juurdekuuluvate komponentidega ebaseaduslikult soetas ja enda valdusesse võttis. Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K Tga, toimetas eeluurimisel kindlakstegemata päeval
9. aasta suvel RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, isevalmistatud püstolkuulipilduja (kaliibriga 7,65 mm Browning) koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, lasersihikuga RelvaS § 201 lg 3 mõistes ja 2 padrunisalvega, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult Leedu Vabariigist üle riigipiiride läbi Läti Vabariigi Valga piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki Tartu linna, et relva remontida. Nimelt Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel toimetas K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
10. aasta suvel eelnimetatud tulirelva, helisummuti, lasersihiku ja kaks padrunisalve enda sõiduautoga Mercedes-Benz E220CDI (registreerimisnumbriga 126 THH) ebaseaduslikult Leedu Vabariigist üle riigipiiride läbi Läti Vabariigi Valga piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki Tartu linna, et relva remontida. Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K Tga, toimetas eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval ajavahemikul 2010-nda aasta märtsikuust aprillikuuni ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki laskekõlbulikud RelvaS § 19 lg 1 p 5 mõistes piiratud tsiviilkäibega tulirelvad - püstolid Makarov ja TT, revolvrid Haidurov ja Rossi 767 ning kolm RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, laskekõlbulikku püstolkuulipildujat VZ26 koos 3 salve, 3 helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes ning vähemalt 206 padruniga, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba. Alates 01.01.12 on püstolite Makarov, TT, revolvrite Haidurov ja Rossi 767 Eestist väljaveoks vajalik RelvaS § 623 lg 1 või 3 sätestatud luba. 5 Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel saatis Robertas Jakštys eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval ajavahemikul
11. aasta märtsikuust aprillikuuni K T valduses olevate püstolite Makarov ja TT, revolvrite Haidurov ja Rossi 767 ning kolme püstolkuulipilduja VZ-26 koos 3 salve, 3 helisummuti ning vähemalt 206 padruni soetamiseks ja nende ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamiseks Eesti Vabariiki Tartu linna järele oma kontaktisiku. Vastavalt Robertas Jakštyse ja K T ühisele ja kooskõlastatud kokkuleppele sai K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval ajavahemikul
12. aasta märtsikuust aprillikuuni Tartu linnas Riia 215 asuva hotell „Kantri“ parklas kokku Robertas Jakštyse poolt relvasaadetisele järele saadetud, eeluurimisel kindlakstegemata isikuga, kellele K T andis Tartu linnas Kopli 21 asuvas enda elukohas ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamiseks laskekõlbulikud püstolid Makarov ja TT, laskekõlbulikud revolvrid Haidurov ja Rossi 767 ning kolm püstolkuulipildujat VZ-26 koos 3 salve, 3 helisummuti ning vähemalt 206 padruniga, teades, et üleantud kauba üle riigipiiri toimetamiseks puudub nõutav eriluba. Eeluurimisel kindlaks tegemata isik toimetas nimetatud esemed eeluurimisel kindlakstegemata ajal Eesti Vabariigist üle riigipiiri Leedu Vabariiki. Tasuna eelnimetatud relvade, helisummutite ja laskemoona müümise eest maksis Robertas Jakštys K Tle eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval 2 nädala jooksul alates relvade Eesti Vabariigist väljaviimisest Tartu linnas 6000 eurot. Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K Tga toimetas eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
13. aasta aprillikuus, RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, laskekõlbuliku automaattulirelva Kalashnikov (kaliibriga 7,62x39mm), tulirelva helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, padrunisalve ja 400 lahingpadruni (kaliibriga 7,62x39mm), s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Läti Vabariigi kaudu Leedu Vabariiki. Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel saatis Robertas Jakštys eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
14. aasta aprillikuus K T valduses oleva laskekõlbuliku automaattulirelva Kalashnikov, tulirelva helisummuti, padrunisalve ja 400 lahingpadruni soetamiseks ning ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamiseks Eesti Vabariiki Tartu linna järele oma kontaktisiku, et tulirelv, salv, helisummuti ja laskemoon ebaseaduslikult üle riigipiiride Leedu Vabariiki toimetada. Vastavalt Robertas Jakštyse ja K T ühisele, kooskõlastatud ja valitsetavale kokkuleppele sai K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
15. aasta aprillikuus Tartu linnas Riia 215 asuva hotell „Kantri“ parklas kokku Robertas Jakštyse poolt relvale järele saadetud, eeluurimisel kindlakstegemata isikuga, kes andis K Tle 1600 eurot sularahas tasuna relva müügi eest ning kellele K T andis Tartu linnas Kopli 21 asuvas enda elukohas ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri Leedu Vabariiki toimetamiseks laskekõlbuliku automaattulirelva Kalashnikov koos tulirelva helisummuti, padrunisalve ja 400 lahingpadruniga, teades, et üleantud kauba üle riigipiiri toimetamiseks puudub StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 §-s 6 lg 2) kirjeldatud eriluba. Nimetatud eeluurimisel tuvastamata Robertas Jakštyse poolt saadetud kontaktisik toimetas tulirelva, salve, helisummuti ja laskemoona eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ja viisil üle Eesti Vabariigi riigipiiri Leedu Vabariiki. 6 Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K Tga, olles saanud
16. aasta suvel, eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval, K Tlt pakkumise kahest õhupüstolist Baikal ümberehitatud, kahe püstol Makarovile sarnaneva, 9,0 mm kaliibriga RelvaS § 19 lg 1 p 5 mõistes piiratud tsiviilkäibega laskekõlbuliku tulirelva, kahe neile sobiva helisummutigaRelvaS § 201 lg 2 mõistes ja laskemoona soetamiseks ning olles huvitatud nimetatud relvade, helisummutite ja padrunite ostmisest, toimetas kaks püstolile Makarov sarnanevat laskekõlbulikku tulirelva, kaks neile sobivat helisummutit ning 40 padrunit, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 §s 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu vabariiki. Alates 01.01.12 on nimetatud relva Eestist väljaveoks vajalik RelvaS § 623 lg 1 või 3 sätestatud luba. Vastavalt Robertas Jakštyse ja K T ühisele kokkuleppele toimetas K T
17. aasta juulikuus, eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval, enda sõidukiga Mercedes-Benz E220 CDI (registreerimisnumbriga 126 THH) 2 tulirelva, 2 helisummutit ning 40 padrunit ebaseaduslikult Valga piiripunkti kaudu üle Eesti Vabariigi riigipiiri Läti Vabariigi kaudu Leedu Vabariiki, kus Marijampole linnas Robertas Jakštysega kohtumisel andis 2 tulirelva, 2 helisummutit ning 40 padrunit ebaseaduslikult Robertas Jakštysele üle, kes tasus K Tle relvade müügi eest sularahas 1400 eurot. Samuti süüdistatakse Robertas Jakštyst selles, et tema, ühise eesmärgi nimel, ühiselt ja kooskõlastatult isikute grupis koos K Tga, toimetas eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
18. aasta novembrikuus, RelvaS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud, laskekõlbuliku püstolkuulipilduja UZI koos helisummutigaga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, samuti õhupüstolist Baikal valmistatud, püstolile Makarov sarnaneva piiratud tsiviilkäibega tulirelva koos helisummutiga RelvaS § 201 lg 2 mõistes ning püstolile Makarov sarnaneva püstolikelgu ja luku, s.o. tulirelva olulise osa RelvaS § 21 lg 1 mõistes, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning Vabariigi Valitsuse 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, ebaseaduslikult üle riigipiiride Eesti Vabariigist Läti Vabariigi kaudu Leedu Vabariiki ning Leedu Vabariigist Läti Vabariigi kaudu Eesti Vabariiki. Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppe alusel toimetas K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
19. aasta novembrikuus püstolkuulipilduja UZI koos helisummutiga enda sõiduautoga Mercedes-Benz E220 CDI (registreerimisnumbriga 126 THH) ebaseaduslikult Valga piiripunkti kaudu üle Eesti Vabariigi riigipiiri Leedu Vabariiki, kus Marijampole linnas Robertas Jakštys püstolkuulipilduja ja helisummuti K Tlt enda valdusesse võttis. Olles saanud püstolkuulipilduja UZI koos helisummutiga enda valdusesse, andis Robertas Jakštys samal kohtumisel K Tle ebaseaduslikult üle õhupüstolist Baikal valmistatud, püstolile Makarov sarnaneva RelvaS § 19 lg 1 p 5 mõistes piiratud tsiviilkäibega tulirelva koos helisummutigaga RelvaS § 201 lg 2 mõistes, et tulirelva üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki toimetada ning korraldada relva remont. Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel toimetaski K T Robertas Jakštyselt ebaseaduslikult enda valdusesse saadud, püstolile Makarov sarnaneva tulirelva koos helisummutiga, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS § 5 lg 1 (alates 01.01.12§-s 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval 7
20. aasta novembrikuus ebaseaduslikult üle riigipiiride Leedu Vabariigist üle riigipiiride Eesti Vabariiki Tartu linna. Alates 01.01.12 on nimetatud relva Eestisse sisseveoks vajalik RelvaS § 623 lg 1 või 3 sätestatud luba. Kuna
21. aasta jaanuarikuus ilmnes, et püstolile Makarov sarnanev tulirelv tõrgub teise, sarnaselt valmistatud ja eelnevalt Robertas Jakštysele toimetatud püstoliga vahetusse läinud relvaluku tõttu, toimetasid Robertas Jakštys ja K T ühiselt ja kooskõlastatult ebaseaduslikult üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki ka Robertas Jakštyse valduses olnud relvaluku. Robertas Jakštyse ja K T ühise, sõjalise kauba ebaseaduslikku üle riigipiiride vedu puudutava kokkuleppele alusel andis Robertas Jakštys eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
22. aasta aprillikuus Leedu Vabariigis Marijampole linnas K Tle üle püstolile Makarov sarnaneva tulirelva püstolikelgu ja relvaluku, s.o. tulirelva olulise osa RelvaS § 21 lg 1 mõttes,, misjärel samal päeval toimetas K T kelgu ja luku, s.o. StrKS §-s 2 lg 1,2 nimetatud ning 22.05.08 määrusega nr 85 (alates 01.01.12 VV 22.12.2011 määrusega nr 171) kehtestatud „Strateegiliste kaupade nimekirja“ sõjaliste kaupade loetelu alamkategooriasse ML1 kuuluva sõjalise kauba, omamata StrKS §-s 5 lg 1 (alates 01.01.12 § 6 lg 2) kirjeldatud eriluba, enda sõiduautoga Mercedes-Benz E220 CDI (registreerimisnumbriga 126 THH) ebaseaduslikult üle riigipiiride Leedu Vabariigist üle riigipiiride läbi Läti Vabariigi Eesti Vabariiki Tartu linna. Eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
23. aasta aprillikuus, mil püstolikelgud relvalukud olid vahetatud, toimetasid Robertas Jakštys ja K T ühise, sõjalise kauba ebaseaduslikku üle riigipiiride vedu puudutava kokkuleppele alusel püstolikelgu ja relvaluku taas üle riigipiiride ebaseaduslikult Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki. Nimelt Robertas Jakštyse ja K T ühise kokkuleppele alusel toimetas K T eeluurimisel kindlakstegemata kuupäeval
24. aasta aprillikuus püstolikelgu ja relvaluku enda sõiduautoga Mercedes-Benz E220 CDI (registreerimisnumbriga 126 THH) ebaseaduslikult Valga piiripunkti kaudu üle Eesti Vabariigi riigipiiri läbi Läti Vabariigi Leedu Vabariiki, kus Marijampole linnas andis relvaluku Robertas Jakštysele üle. Seega pani Robertas Jakštys toime grupi poolt vastava kohustusliku dokumendita strateegilise kauba üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamise, s.o.

§ 392lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. A Mürgile ( M) oli esitatud süüdistus selles, et ta pani toime tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 4181

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo; tulirelva helisummuti ja lasersihiku ebaseadusliku käitlemise, s.o.

§ 420

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning vastava kohustusliku dokumendita strateegilise kauba – tulirelvade üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamise, s.o.

§ 392lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 4. Maakohus mõistis Robertas Jakštys’e süüdistuses

392 lg 2 p 2 järgi 2010 märtsi ja aprilli episoodides (2 episoodi) ja 2011 aprilli episoodides (2 episoodi) õigeks. Tunnistas Robertas Jakštys’e süüdi

§ 392

lg 1 – 22 lg 3 järgi ja mõistis karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel luges karistusaja alguseks 27.07.2011.

Tõkendi, vahistamine, jättis kohus muutmata. 8 5. Maakohus mõistis Martin Villems’i õigeks süüdistuses

418 lg 1 järgi püstolikelke, lukke ja helisummutit käsitlevas osas. Tunnistas Martin Villems’i süüdi pärast 10.05.2010 kohtuotsust toime pandud kuriteos

§ 418

lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust 10.05.2010 Tartu Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta ja 7 kuud vangistust, võrra ja lõplikuks karistuseks mõistis 2 aastat ja 1 kuu vangistust. Tunnistas Martin Villems’i süüdi enne 10.05.2010 Tartu Maakohtu kohtuotsust toime pandud kuritegudes

§ 4181

lg 2 p1 järgi ja

§ 420

lg 1 järgi ning mõistis

§ 63

lg 1 alusel karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 ja § 65 lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskemat, mõistis liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel luges karistusaja alguseks 04.05.2011.

Tõkendi, vahistamine, jättis kohus muutmata. 6. Maakohus mõista A Mürgi( M) süüdistustes

§ 4181lg 1, § 420 lg 1 ja § 392 lg 1 järgi õigeks.

A.Mürgi osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. APELLATSIOONID: 7. Riigiprokurör, tuginedes KrMS § 338 p 1, 2 ning 4, vaidlustab otsuse alljärgnevas osas: 1) R. Jakštysele süüks pandud

§ 392

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud tegude ümberkvalifitseerimises

§ 392lg 1 – 22 lg 3 järgi alljärgnevates episoodides: -2009.

novembris isikute grupis koos K. Tga tsiviilkäibes keelatud isevalmistatud püstolkuulipilduja kaliibriga 9,0 mm Parabellum koos 2 padrunisalve ning 50 padruniga ning Ingram Mac 10 sarnaneva isevalmistatud püstolkuulipilduja kaliibriga 7,65 mm Browning koos helisummuti ja 2 lisasalve toimetamine üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki; -ajavahemikul 2009 novembrist detsembrini isikute grupis koos K. Tga püstolkuulipilduja kaliibriga 7,65 mm Browning koos helisummuti ning lasersihikuga toimetamine üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki; -2010 juunis isikute grupis koos K. Tga tsiviilkäibes keelatud vintpüss AVS koos helisummuti ja optilise sihikuga ning püstolkuulipilduja kaliibriga 7,65 mm Browning koos summuti, lasersihiku ning lisasalvega toimetamine üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki; -2010 suvel isikute grupis koos K. Tga kahe õhupüstolist Baikal ümberehitatud püstol Makarovile sarnaneva tulirelva koos kahe summuti ning 30 padruniga toimetamine üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki ning püstolkuulipilduja kaliibriga 7,65 mm Browning koos sumuti, optilise sihiku ning lisasalvega toimetamine üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki; -2010 novembris isikute grupis koos K. Tga püstolkuulipilduja UZI koos helisummutiga toimetamine üle riigipiiride Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki ning õhupüstolist Baikal ümberehitatud püstol Makarovile sarnaneva tulirelva koos helisummuti ja varusalvega toimetamine üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki; 2) R. Jakštyse õigeksmõistmises kahes süüdistuse episoodis: isikute grupis koos K. Tga ajavahemikul 2010 märtsikuust aprillikuuni piiratud tsiviilkäibega tulirelvade püstolite Makarov, TT, revolvrite Haidurov ning Rossi 767 ning tsiviilkäibes keelatud 9 püstolkuulipilduja VZ-26 koos 3 salve, 3 helisummuti ning vähemalt 206 padruniga ning 2010 aprillis automaattulirelva Kalashnikov koos padrunisalve ja 300 padruniga Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamises. 3) R. Jakštyse õigeksmõistmine 2010 novembris õhupüstolist Baikal valmistatud püstolile Makarov sarnaneva püstoli kelgu ja luku isikute grupis K. Tga Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki ning 2011 aprillis vahetuses olnud kelgu ja luku Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamise episoodis. 4) M. Villemsi õigeksmõistmine relvalukkudesse puutuvas süüdistuse osas õhupüstolist Baikal valmistatud püstolile Makarov sarnaneva tulirelva käitlemist puudutavas episoodis, mis oli toime pandud ajavahemikul 2010 lõpp kuni 2011 aprill. 5) M. Villemsile mõistetud karistuse osas. Apellandi põhjendus: 7.1. Apellant, esitades Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-18-08 sedastatu, leiab, et lähtuvalt teovalitsemise teooriast tuleb R. Jakštyse tegevust käsitleda kaastäideviimisena. Prokuratuuri hinnangul on R. Jakštyse teopanus ülalmärgitud

§ 392

sätestatud kuriteo toimepanemisel niivõrd oluline, et tema tegevus on käsitletav kaastäideviimisena. K. T eesmärgiks ei olnud müüa relvi mistahes isikule väljapool Eestit, vaid tema pakkumine oli suunatud konkreetselt R. Jakštysele, keda ta tundis alates 2005. aastast, kellega ta enda sõnutsi tihedalt suhtles ning kellega tal olid seega välja kujunenud piisavalt usalduslikud suhted. Kriminaalasjas puuduvad mistahes viited selle kohta, et K. Tl oleksid olnud muud piiriülesed kontaktid tulirelvade müügiks või et ta oleks püüdnud neid hankida. Seega sõltus relvade üle piiri toimetamise otsus olulisel määral R. Jakštysest, ilma tema osaluseta ei oleks K. T kõnealuseid relvi üle Eesti Vabariigi riigipiiri Leetu toimetanud. R. Jakštyse nõusolek relvi osta ei olnud pelgalt K. T tahtlust kuritegu toimepanna tugevdav asjaolu, vaid kuriteo toimepanemise vältimatu eeltingimus. R. Jakštys kontrollis süüteo toimepanemist, kuna tal oli mistahes hetkel võimalik teo toimepanemine katkestada, teavitades K. Tt asjaolust, et ta relvade ostmisest loobub. R. Jakštyse ja K. T ühisest tahtlusest sõltus, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Nii sõltus kuriteo toimepanemise aeg olulises osas R. Jakštysest, kuna relvade toimetamine Leetu sai aset leida üksnes sel ajal, kui R. Jakštys korraldas relvade vastuvõtmise Leedus. R. Jakštysest sõltus ka, kuidas kuritegu toime panna. Nii on kohus lugenud kahe episoodi puhul tuvastatuks, et K. T andis relvad üle R. Jakštyse poolt Eestisse saadetud kontaktisikule. See asjaolu kinnitab veelgi, et relvade üle riigipiiri toimetamise viis oli eelnevalt läbi räägitud ning kokku lepitud. R. Jakštyse teopanus relvade üle piiri toimetamisel on niivõrd oluline, et selle ära mõtlemisel ei oleks süüdistuses märgitud kuritegu aset leidnud. Seega on prokuratuur seisukohal, et R. Jakštyse tegevus on ekslikult kvalifitseeritud kaasaaitamisteona ning tema tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 392

lg 2 p 2 järgi grupi poolt vastava kohustusliku dokumendita strateegilise kauba üle Eesti Vabariigi toimetamises. 7.

1. Kohus mõistis R. Jakštyse õigeks kahes süüdistuse episoodis: isikute grupis koos K. Tga ajavahemikul 2010 märtsikuust aprillikuuni piiratud tsiviilkäibega tulirelvade püstolite Makarov, TT, revolvrite Haidurov ning Rossi 767 ning tsiviilkäibes keelatud püstolkuulipilduja VZ-26 koos 3 salve, 3 helisummuti ning vähemalt 206 padruniga ning 2010 aprillis isikute grupis koos K. Tga automaattulirelva Kalashnikov koos padrunisalve ja 300 padruniga üle riigipiiri Eesti Vabariigist Leedu Vabariiki toimetamises. 10 Apellant on seisukohal, et K. T ütlused süüdistuses märgitud episoodide kohta on usaldusväärsed ning neis puudub alus kahelda ka nimetatud kuriteoepisoodi ajalise määratluse osas. Samuti on K. T ütlused kooskõlas teiste kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega. Ekslikult on kohus märkinud, et I. P ütluste kohaselt tegi ta A. M palvel VZ-26 jaoks summuti ümber alles 2010 suvel. I. P on andnud ütluseid, mille kohaselt puutus ta süüdistuses märgitud relvadega VZ-26 kokku kevadel või suve alguses. A. M ütluste kohaselt tõi T. L selle relva I. P parandada 2010 varakevadel. Samuti kinnitab T. L töökorras VZ-26 üleandmist K. Tle 2010 märtsis-aprillis. Seega ei ole K. T ütlused ka kaassüüdistatavate ütlustega ajalise määratluse osas vastuolus. Küll aga on kahtluse alla seatud asjaolu, et R. Jakštyse poolt koos K. Tga Eestist Leetu toimetatud süüdistuses märgitud revolver Rossi 767 on sama revolver, mis Ü. Laaneojale 18.06.10 tagastati. Selle võimaluse kasuks räägib ka asjaolu, et sarnaseid relvi käideldi mitmeid. Nii on T. L vastanud küsimusele selle kohta, miks pakkus ta K. Tle müügiks revolvrit Rossi 767: „Mul oli õnnestunud senimaani sellelaadseid esemeid talle müüa.“ Samuti vastas T. L küsimusele selle kohta, miks pakkus ta K. Tle müügiks revolvrit Haidurov: „Sest analoogseid asju olin varasemalt päris palju pakkunud.“ Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et K. T ütlused, mida kohus on tervikuna usaldusväärseks lugenud, on usaldusväärsed ka nimetatud relvade Leetu toimetamise kohta ning K. T ja R. Jakštyse süüdistus kajastab õigesti kuriteo toimepanemise aega, mistõttu tuleb R. Jakštys ka nimetatud episoodis süüdi mõista. Harju Maakohus mõistis R. Jakštyse seonduvalt Kalashnikovi, 2 salve, helisummuti ja 300 padruni toimetamisega Eestist Leetu õigeks. Prokuratuur, lähtudes sellest, et eelpoolkirjeldatud, ajavahemikul 2010 märtsist aprillini püstolite Makarov, TT, revolvrite Haidurov ja Rossi 767, 3 püstolkuulipilduja VZ-26 koos 3 salve ja 3 helisummutiga ning 206 padruniga Eesti Vabariigist üle riigipiiri Leetu toimetamise episood on süüdistuses õigesti kajastatud ning tõendamist leidnud, puudub ka kõnealuse episoodi toimumise ajas vastuolu. Kuivõrd K. T ütlused selles osas on järjekindlad, kooskõlas teiste kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega, usaldusväärsed ja ka kohus on lugenud K. T ütlused olulises usaldusväärseks, on süüdistuses kuriteo toimepanemise aeg õigesti kajastatud ning R. Jakštyse süü ka nimetatud episoodis tõendamist leidnud. 7.
2. Seonduvalt K. T ja R. Jakštyse poolt 2011 jaanuaris isikute grupis püstolikelgu ja relvaluku üle riigipiiride Leedu Vabariigist Eesti Vabariiki toimetamisega ning 2011 aprillis püstolikelgu ja relvaluku Eestist Leetu toimetamisega on Harju Maakohus asunud seisukohale, et K. T ütlustega on tõendamist leidnud püstoli kelgu Leedust Eestisse ning Eestist Leetu toimetamine, kuid puuduvad vastuvaidlematud ja ümberlükkamatud tõendid, mis kinnitaks, et oli vaja vahetada püstoli lukk, ja et Eestist Leetu ning Leedust Eestisse oleks toimetatud püstol Makarovi lukk. Selles osas märgib apellant, et püstol Makarovi puhul paikneb relva lukk kelgu sees ning on sellega püsivalt ühendatud, nende füüsiline eraldamine viisil, et oleks säilinud mõlema osa terviklikkus ja funktsionaalsus, ei ole võimalik. See nähtub ka T. Le poolt kõnealuste süüdistuses märgitud relvade kohta antud ütlustest, mille kohaselt „püstoli kelgule oli sisse joodetud uus lukuklots koos lööknõela avaga“ ning tema selgitustest püstol Makarovi töökorda seadmise kohta. Relvaseaduse § 201 lg 1 kohaselt on püstolikelk tulirelva osa. Tulirelva oluline osa aga, millele eraldivõetuna laieneb sama kord, mis on relvaseadusega kehtestatud seda liiki relva käitlemisele, on RelvaS § 21 lg 1 kohaselt relva lukk. Seetõttu laieneb püstol Makarovi kelgu ja luku käitlemisele erinev õiguslik regulatsioon, mistõttu on vajalik nende juriidiline eristamine, samal ajal kui füüsiliselt nende eraldi käitlemine võimalik 11 ei ole. Kuna tavaisiku jaoks on peamine käideldav osa siiski püstoli kelk, on see ka põhjus, miks süüdistatavad on andnud ütluseid, märkides vaheldumisi nii kelku kui lukku. Eeltoodud põhjusel leiab, et tõendamist on leidnud R. Jakštyse poolt püstol Makarovi luku kui tulirelva olulise osa üle riigipiiride toimetamine. 7.
3. Harju Maakohus on M. Villemsi mõistnud õigeks õhupüstolist Baikal valmistatud püstolile Makarov sarnaneva tulirelva käitlemist puudutavas episoodis, mis oli toime pandud ajavahemikul 2010 lõpp kuni 2011 aprill. samuti põhjendusel, kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid ümberlükkamatult, et lisaks kelkudele toimetas M. Villems ühest kohast teise eraldi ka relvalukke. Analoogselt käesoleva apellatsiooni eelmises punktis märgituga asub prokurör seisukohale, et püstol Makarovi tehnilisest ülesehitusest tulenevalt ei ole kelkude käitlemine ilma lukkude käitlemiseta võimalik, mistõttu tuleb M. Villems selles osas süüdi mõista. 7.
4. M. Villemsile mõistetud karistuse osas on prokurör seisukohal, et see ei vasta kuriteo raskusele ning süüdimõistetu isikule. Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et M. Villemsi poolt käideldud relvad on ülimalt ohtlikud tulirelvad, millede levitamine seab ohtu kogu ühiskonna turvalisuse. Samuti tuleb arvesse võtta M. Villemsi isikut, kes on varasemalt karistatud ning kes jätkas kuritegude toimepanemist ka katseajal. Nagu ka Harju Maakohus on oma otsuses sedastanud, on kuritegelik käitumine kujunenud talle elustiiliks.

§ 4181lg 2 p 1 näeb sanktsioonina ette viie kuni viieteistkümneaastase vangistuse.

Prokuratuur on seisukohal, et võttes aluseks süüdlase isiku ning süütegude raskuse, ei ole põhjendatud M. Villemsi karistamine

§ 4181lg 2 p 1 järgi sanktsiooni alammääras.

Võttes aluseks

§ 4181

lg 2 p 1 keskmise sanktsioonimäära, milleks on 10 aastat vangistust, on põhjendatud tema karistamine

§ 4181

lg 2 p 1 ning

§ 420lg 1 järgi allapoole sanktsiooni keskmist määra, s.o.

8 aastat ja 6 kuud. Prokurör M. Villemsi karistamist alljärgnevalt: Pärast 10.05.2010 kohtuotsust toime pandud

§ 418

lg 1 sätestatud kuriteo eest mõista karistuseks 6 kuus kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 10.05.10 Tartu Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta ja 7 kuud vangistust võrra ja lõplikuks karistuseks mõista 2 aastat ja 1 kuud vangistust. Mõista M. Villemsile enne 10.05.10 Tartu Maakohtu kohtuotsust toime pandud kuritegudes

§ 4181

lg 2 p 1 järgi ja

§ 420

lg 1 järgi

§ 63

lg 1 alusel karistuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 ning § 65 lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskemat, mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust. 7.

1. R. Jakštyse karistuse osas jääb prokurör Harju Maakohtus esitatud seisukohtade juurde. 7.
2. Eeltoodu alusel ja tuginedes KrMS § 318 lg 1, § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, 2, 4, § 340 lg 4 p 1, 3, prokurör palub: 1) Tühistada R. Jakštyse süüdimõistmine

§ 392

lg 1 – 22 lg 3 järgi ning mõista ta nimetatud episoodides süüdi

§ 392lg 2 p 2 järgi.

2) Tühistada R. Jakštyse õigeksmõistmine ning mõista ta õigeksmõistetud episoodides süüdi

§ 392lg 2 p 2 sätestatud kuritegude toimepanemises.

3) Mõista R. Jakštysele

§ 392lg 2 p 2 järgi karistuseks 10 aastat vangistust.

4) Mõista M. Villems süüdis püstol Makarovi luku ebaseadusliku käitlemise episoodis. 12 5) Mõista M. Villemsile rangem karistus.

1. R.Jakštyse kaitsja taotleb süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega R.Jakštys mõistetakse kõigis süüdistuse episoodides õigeks. Apellandi põhjendused: 8.
2. Kohtuotsuse tegemisel ei saa tugineda K T ütlustele. Kaitsja, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-63-08, p 14.1 märgitule, leiab, et maakohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta KrMS § 63 lg 1 tuleneva nn range tõendamismenetluse põhimõtte. K T ei olnud käesolevas kriminaalasjas süüdistatav. Järelikult ei saa tema ütlusi lugeda süüdistatava ütlusteks KrMS § 63 lg 1 mõttes. K T oli üks süüdistatavatest, kelle kriminaalasi eraldati prokuröri taotlusel käesolevast kriminaalasjast ning kes tunnistati süüdi 19.06.2012.a. kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsusega (kriminaalasi nr 1-12-5992). Viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-84-09, p 7 ja 3-1-1-119-09, p 19) kaitsja leiab, et kaassüüdistatavat ei ole võimalik käsitada tõendiallikate iseseisvaliigina, teda eraldatud kriminaalasjas võimalik käsitada üksnes tunnistajana. Tunnistajana K Tt üle ei kuulatud. Eeltoodust järeldub, et maakohus tugines K. T ütlustele kui süüdistatava ütlustele, kuigi K. T ei olnud menetluses süüdistatav. Kaitsjana olen seisukohal, et seeläbi ei ole K. T ütlused käsitletavad KrMS § 63 lg 1 sätestatud vormis tõendina ning järelikult ei saa R. Jakštys'e süü küsimuse otsustamisel nendele ütlustele tugineda (tegemist on lubamatu tõendiga). Apellandi hinnangul on ilmselge, et kui K. T kriminaalasi oleks käesolevast asjast eraldatud enne kohtuliku uurimise alustamist (nii nagu K. T oli kohtueelses menetluses taotlenud) ja ta oleks käesolevas asjas olnud tunnistaja, siis ei oleks ta R. Jakštys't süüstavaid ütlusi andnud. K. T jt süüdistatavate osas kriminaalasja eraldamine oli vastuolus menetlusseadusega, sest KrMS § 216 lg 2 p 3 ja § 239 lg 2 p 3 koostoimes võimaldanuks kriminaalasju eraldada üksnes enne kriminaalasja arutamise alustamist maakohtus. Isegi juhul kui K. T ütlused oleksid tõendina lubatavad, tuleb need jätta arvestamata tõendiallika ebausaldusväärsuse tõttu. Maakohus pole pööranud vajalikul määral tähelepanu K. T kui tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, et need on üldsõnalised, kõik K. T ütlused R. Jakštys'e seotusest relvade üle riigipiiri toimetamisega on ümber lükatud R. Jakštys enda poolt kohtus antud usaldusväärsete ütlustega, K. T ütlused on vastuolus teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud ütlustega, eelkõige tunnistaja V. R ning süüdistatavate A. Mi ja M. Villemsi ütlustega. K. T poolt kohtus antud ütlused on vastuolulised ja ebaloogilised. Kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist, et K. T on andnud erinevaid ütlusi kohtueelses menetluses ja kohtus ning kohtus antud ütlustes ei suutnud K. T selliseid erinevusi selgelt, mõistusepäraselt ja arusaadavalt põhjendada. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb sellises olukorras lugeda kohtus antud ütlused tervikuna ebausaldusväärseks ning neid ei saa tõendina arvestada. K. T on ise kohtus kinnitanud, et teda on veendud R. Jakštys't süüstavaid ütlusi andma lubadusega lahendada tema kriminaalasi kokkuleppemenetluses, kusjuures sellisel juhul kohaldatakse karistusena miinimummäära (vt 13.06.2012.a. kohtuistungi protokoll, lk 31-32). Analoogsel viisil tõendiallikate mõjutamist Kaitsepolitseiameti ametnike poolt kinnitasid kohtus ka süüdistatav M. Villems (vt 14.06.2012.a. kohtuistungi protokoll, lk 5-6 ja lk 10) ja tunnistaja V. R (vt 14.06.2012.a. kohtuistungi protokoll lk 19). Need ütlused on tõendite usaldusväärsuse hindamisel väga olulised, kuid maakohus on need täielikult tähelepanuta jätnud. Kaitsja hinnangul on K. T ütlused käsitatavad rõõnana . Asjaolu, et K.T ütlused kattuvad nende isikute ütlustega, kes on tunnistanud oma seotust isiku poolt toime pandud kuritegudega, ei saa iseenesest olla põhjendatud alus seisukohaks, et 13 eelduslikult on õiged ka sama isiku ütlused selle isiku vastu, kes eitab oma seotust süüdistuse esemeks olevate kuritegudega. Kaitsja peab loogiliseks, et K. T nimetas relvade adressaadina R. Jakštys'e, kellega ta oli reaalselt kohtunud, kuid kes temale teadaolevalt Eestis ei viibinud ning kelle puhul võis ta loota, et teda Eestis toime pandud kuriteoga seoses kinni ei peeta. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et kohtuotsuse tegemisel ei saa käesolevas kaasuses tõendina arvestada K. T ütlusi. Nende ütluste tõendina arvestamata jätmine aga tähendab vältimatult apellandi täielikku õigeksmõistmist, sest K. T ütluste kõrval puuduvad käesolevas asjas mistahes tõendid selle kohta, et R. Jakštys oleks toime pannud süüdistuse esemeks olevaid kuritegusid. 8.
3. Kohtuotsuse tegemisel ei saa tugineda A Mi ütlustele A. Mi ütlused on ilmselgelt ebausaldusväärsed. Need erinevad süüdistatava K. T ja tunnistaja V. R ütlustest. Kohtulikul uurimisel tuvastati, et A. Mi poolt kohtus antud ütlused erinesid kohtueelses menetluses antud ütlustest ning süüdistatav ei osanud ütluste vastuolu selgitada. Ka seda asjaolu oleks maakohus pidanud arvestama, kuid ei teinud seda. Samuti ilmnes kohtuistungil antud ütlustest, et A. M oli kõnealusel ajal Leedus käies narkootikumide mõju all ning ta ei mäleta seal toimunud sündmusi (vt 12.06.2012.a. kohtuistungi protokoll, lk 24). A. M ise kinnitas kohtus täiesti ühemõtteliselt, et ta ei ole kindel, kas ta koos V. R Leedus käies apellandile mingi paki üle andis. Kui tõendiallikas ise tunnistab kohtus, et ta ei mäleta toimunut ning ei ole kindel, kas süüdistuse aluseks olev sündmus (paki üleandmine R. Jakštys'ele) üldse toimus, siis on apellandi hinnangul põhimõtteliselt välistatud selle väite tõendatuks lugemine, mida A. Mi ütlustega tõendati. Rakendub KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõte ning järelikult ei saa paki üleandmist tõendatuks lugeda. 8.
4. Kohus jättis alusetult arvestamata R. Jakštys'e ütlused. R. Jakštys on nii kohtueelses menetluses kui kohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta ei ole süüdistuse esemeks olevaid tegusid toime pannud. Üksi menetlusosaline ei ole R. Jakštys ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Maakohus ei ole oma otsuses võtnud seisukohta, et R. Jakštys ütlused tuleb tõendina arvestamata jätta, rääkimata vastava seisukoha põhistamisest. Sellest tulenevalt oleks kohus pidanud neid ütlusi tõendina arvestama ning tegema nende alusel järelduse, et R. Jakštys ei ole sõõdistuses kirjeldatudtegusid toime pannud. 8.
5. Kaitsja viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsus nr 3-1-1-55-09, p 18.2, leiab, et olukorras, kus süüdistusversiooni kinnitavad tõendid puuduvad ning kaitse positsioon ei ole kohtulikul uurimisel ümber lükatud, ei ole võimalik asja lahendamisel asuda seisukohale, et kõik apellandi süüdimõistmise eelduseks olevad asjaolud on tõendamisstandardiga nõutaval tasemel tuvastatud. Kuna süüdistus R. Jakštys'e vastu ei ole tõendatud, siis tuleb ta õigeks mõista. 8.
6. Tõenditest tehtud ebaõiged järeldused. Maakohus alustab oma otsuse põhistamist konstateeringuga, et kuivõrd R. Jakštys kinnitas, et tal on relvaluba Beretta püstolile, siis ei saa väita, et tema puhul on tegemist inimesega, kes ei tea relvadest mitte midagi (kohtuotsuse lk 16). Selline kohtu järeldus on asjassepuutumatu ja tegelikke asjaolusid moonutav. Käesolevas kaasuses oli kaitsepositsiooni seisukohalt oluline väide, et K. Tle teadaolevalt ei teadnud R. Jakštys relvadest eriti midagi. 14 Lisaks sellele on ilmselge, et tsiviilkäibes lubatud püstoli nõuetekohane omandamine relvaloa alusel ei anna alust järeldada, et sama isik omab vajalikul määral teadmisi isevalmistatud või muude tsiviilkäibes keelatud relvade, eelkõige automaattulirelvade kohta. Seega ei saa relvaloa omamise fakt kuidagi kinnitada süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid. Kohtuotsuse lk 18, 19, 20, 21, 22 ja 25 rajab maakohus oma järelduse selle kohta, et R. Jakštys teadis, et relvade käitlemiseks (üle piiri toimetamiseks) on vajalik vastav luba, faktile, et R. Jakštys'el oli relvaluba Beretta püstolile. Apellandi hinnangul on tegemist ilmselgelt põhjendamatu järeldusega. Leedus välja antud relvaloa omamise faktist ei ole kuidagi võimalik põhjendatult järeldada, et R. Jakštys teadis midagi selle kohta, millised nõuded kehtivad Eestis tulirelvade käitlemisele, sh üle riigipiiri toimetamisele. Käesolevas kaasuses puuduvad igasugused tõendid või asjaolud, mis annaksid aluse arvata, et R. Jakštys teadis relvade õle riigipiiri toimetamise nõudeid ning asjaolu, et relvi üle piiri toimetanud isikutel olid vastavad nõuded täitmata. Seega isegi kui süüdistuse esemeks olevate tegude toimepanemine oleks käesolevas kaasuses tõendatud, puudub alus lugeda tõendatuks R. Jakštys'e tahtlus

§ 392lg 1 sätestatud kuritegudele kaasaaitamiseks.

Järelikult ei ole ka nn kaasaaitamistahtluse osas tõendatud

§ 392lg 1 – § 22 lg 3 sätestatud kuriteo koosseis ning R.

Jakštys tuleb õigeks mõista. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et käesolevas asjas esinevad KrMS § 338 p 1, 2 ja 3 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alused. 8.6. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 03.08.2012.a. otsus osas, millega Robertas Jakštys mõisteti süüdi

§ 392lg 1 – § 22 lg 3 sätestatud kuriteo toimepanemises.

Teha uus otsus, millega mõista Robertas Jakštys õigeks kõigis kuritegudes. 9. M.Villemsi kaitsja vaidlustab kohtuotsuse osas, millega M. Villems mõisteti süüdi

§ 418lg 1, § 418´lg 2 p1 ja § 420 lg 1 järgi.

Kohus on asja lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, ühtlasi jäävad arusaamatuks kohtu vastuolulised järeldused isikute ütluste hindamise osas. 9.

1. Kohtu otsustus, et M.Villems on osalenud 2009.a kevadel-suvel, sisuliselt teadmata ajal ja kohas püstolkuulipilduja Browning käitlemises on täiesti põhjendamatu ning M.Villemsi tegu ei kinnita ükski kriminaalasjas uuritud adekvaatne tõendiallikas. K T ütlused kaaskohtualusena on üldsõnalised, ennastõigustavad ning ei kattu teiste tõenditega kriminaalasjas. Sündmuse tõendamiseks peab olema kindlaks tehtud selle aeg ja koht, praegu seda ei ole tehtud, mistõttu ei ole isegi tõendatud, et selline sõit üldse aset leidis. M.Villemsil puudub võimalus kaitsta ennast ebakonkreetsete väidete vastu, kuna ei ole teada, millal ja kus süüdistuses esitatud sündmused toimusid. Puuduvad igasugused süüd kinnitavad tõendid. Antud olukorras peab kohus lähtuma KrMS § 7 lg 2 ja
2. Kriminaalasjas ütlusi andnud isikute sõnul oli püstolkuulipilduja Browning pidevalt remondis ja puuduvad üleüldse igasugused tõendid selle kohta, et nimetatud relv laskekõlbulik oli. Ekspert on küll hiljem sellisele järeldusele jõudnud, kuid sisulistest tõenditest tulenevalt ei ole 15 tuvastatud, et see relv hetkel, kui M.Villems seda väidetavalt 2009.a suvel korra käitles, kasutuskõlblik oli. 9.
3. Harju Maakohus on lugenud tõendatuks, et Martin Villems on osalenud Parabellumi käitlemises. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks teo toimepanemise aeg ja Martin Villemsi konkreetne tegevus relva käitlemisel. Kohus on siinkohal eksinud tõendite kirjeldamisel otsuses ning jõudnud sellega seoses valedele lõppjäreldustele. Parabellum ja Browning olid K T omanduses ja tema juures hoiul. Üksnes tema saab olla relvade reaalne käitleja. Täiesti arusaamatu ja põhjendamata on ka kontseptsioon, mille kohaselt M.Villems kallutas väidetavat relvafanaatikut T L relva omandama. T L enda sõnade kohaselt on tegelenud relvadega aastaid, kohtuotsuse taoline käsitlus on täiesti meelevaldne. T L ütlused on tõendina kõlbmatud kuna ta on eeluurimisel korduvalt (kohtuistungil ka avaldatud) kinnitanud relvade käitlemist K Tga, mainimata M.Villemsit, kohtuistungil ta M.Villemsi nime lisamist relva käitlejaks ta kommenteerida ei oska. Sellega annab ta kohtuistungil diametraalselt erinevaid ütlusi võrreldes varasemaga ning tulenevalt RKL 3-1-113-12 tuleb taoline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. K T ütlused on selgelt ennastõigustavad. Martin Villemsi puutumuse kohta relvaga ei ole mitte ühtegi adekvaatset tõendit (puuduvad positiivsed DNA, sõrmejäljeekspertiisid, puuduvad jälitusprotokollid, kõneeristused, positsioneeringud, pangakontode väljavõtted jne). Menetlejaga kokkuleppe teinud isiku ebamäärane ilukirjanduslik ütlus ei ole adekvaatne tõend. Ütluste vastuolude rägastikus, olukorras kus muud tõendid puuduvad ning situatsioonis, kus süüdistus ei suuda määratleda tegude toimepanemise aega ja sisu peab kohus rangelt lähtuma põhimõttest, et kõik kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks. Kohus seda teinud ei ole ning on sellega rikkunud KrMS § 7 lg 2 ja
4. 9.
5. Kohus on M.Villemsi süüdi mõistnud

§ 418

lg 1 järgi selles, et ta sai 2010.a lõpus2011.a alguseni enda valdusse õhupüstolist Baikalist tehtud tulirelva ning toimetas selle Tartu valda Tila külla. Süüdistus selles episoodis on jällegi ebakonkreetne ning rikutud on isiku kaitseõigust. Kokku viiel korral kasutatakse terminit, et M.Villems on toonud või viinud õhupüstolist Baikal valmistatud tulirelva eeluurimisel tuvastamata kuupäeval eeluurimisel tuvastamata kohta. Isikul ei ole võimalik ennast kaitsta sündmuse kohta, mida ei ole ajaliselt määratletud. Süüdistuse ajalise määratluse puudumise tõttu on võetud isikult võimalus I P, A.M väiteid kummutada. Hinnates esitatud materjale, siis jääbki täielikult arusaamatuks, millisel põhjusel puuduvad tavapärased tõendid, mille alusel on määratud isiku asukoht, suhtlusringkond, suhtlemise sisu; M.Villems kasutas enne kinnipidamist telefoni, nagu ka kõik kaassüüdistatavad. Kuna süütust antud juhul tõendada ei ole võimalik, tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ja M.Villems õigeks mõista. 9.

1. Kohus on menetluse läbiviimisel ja asja lahendamisel oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Samuti on kohus käitunud vastuolus Riigikohtu üldiste juhtnööridega. Süüdistatavate, kelle materjalid eraldati, ütlused on tõendina kõlbmatud. Korrektne oleks olnud süüdistatavatega, kes soovinuks kokkulepet, sõlmida need enne kohtuistungite algust ning lahendada nende asi kokkuleppemenetluses. Kohtuistungil pidanuks nad juba üle kuulama tunnistajatena, kellel on süüdistatavate õigused. Sellega on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise üldpõhimõtteid. 16 Ei saa etteplaneeritult anda üldmenetluses kohtu alla 9t inimest, kellega siis juba üldmenetluse sees sõlmitakse kokkulepped. Sellega on jällegi rikutud ausa kohtupidamise üldpõhimõtteid. Kaitsja teeb viiteid Riigikohtu lahenditele nr. 3-1-1-84-09, 3-1-1-84-10, 3-1-1-90-11, 3-1-115-
2. Rõhutab, et süüdistusakt kujul, kus isikut süüdistatakse eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas toime pandud tegude toimepanemises rikub ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid ning ei taga isikule reaalset võimalust ennast kaitsta (KrMS § 8 lg 1 p 2). Tähelepanu tuleb pöörata ebaproportsionaalsusele karistuse mõistmisel. Kohus on otsustanud Martin Villemsi karistust mõistes suurendada üksikkaristusest raskeimat, ilma seda motiveerimata. Võrreldes teiste kriminaalasjas kohtu all olnud isikutega, kellele on esitatud süüdistused kordi suuremas mahus, jääb mõistatuseks, millisel motiivil on isikut keda sisuliselt süüdistatakse kolmes väikeses episoodis, vaja karistada konkurentsitult kõrgeima karistusmääraga. Kohus ei ole ka selles osas proportsionaalne ning ei motiveeri oma otsustust. 9.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 338 p 2,3; § 339 lg 1 p7, p 12 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 03.08.2012.a otsus kriminaalasjas nr 1-12-1403 Martin Villemsi süüdistuses

§ 418

lg 1,

§ 418

´ lg 2 p 1,

§ 420lg 1.

Teha uus otsus, millega mõista Martin Villems õigeks.

1. Kaitsja apellatsioonile on esitanud lisa ka süüdistatav M.Villems, kes kinnitab kaitsja poolt esitatud apellatsioonis esitatut. Ei nõustu kohtu järeldusega, et on andnud diametraalselt erinevaid ütlusi. Ta on eitanud, et püstolkuulipilduja oleks olnud tema valduses või omanduses. Ta on andnud selgitusi KAPO poolsest survest. On esitanud ka kaebusi, kuid need jäid vastukajata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
2. Süüdistatavad toetavad kaitsjate poolt esitatud apellatsioone ja paluvad õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellandid- kaitsjad toetavad endi poolt esitatud apellatsioone. Prokuröri apellatsiooni paluvad jätta rahuldamata. Apellant- prokurör toetab esitatud apellatsiooni ja palub teha vastavalt apellatsioonis esitatud taotlusele uue otsuse. Kaitsjate apellatsioonid palub jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. Kolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid uuesti korrata, annab vaid hinnangu kaitsjate ja prokuröri apellatsioonide peamistele seisukohtadele ja taotlustele. I. Kaitsjate apellatsioonid.
4. Menetlusõiguse oluline rikkumine. 17 13.
5. M.Villemsi kaitsja on leidnud, et maakohus, eraldades üldmenetluses asja arutamise keskel osade süüdistavatega materjalid kokkuleppe sõlmimiseks, rikkus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja p 12 mõttes. R.Jakštyse kaitsja on samuti leidnud, et osade süüdistatavate osas kriminaalasja eraldamine oli vastuolus menetlusseadusega sest KrMS § 216 lg 2 p 3 ja § 239 lg 2 p 3 koostoimes võimaldanuks kriminaalasju eraldada üksnes enne kriminaalasja arutamise alustamist maakohtus. Kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasja materjalide alusel on tuvastatav, et 14.02.2012 aastal on Riigiprokuratuurist saabunud maakohtusse süüdistusakt koos KrMS § 226 lg 4 nimetatud lisadega, kus süüdistus oli esitatud 9 isikule. 17.02.2012 aastal on kohus eelmenetluses kõik 9 isikut andnud kohtu alla. Samal eelistungil on kohus kohustanud kaitsjaid esitama kaitseaktid 01.03.2012 aastaks. Seega oli tegemist üldkorras kohtusse saabunud kriminaalasjaga. Kohtule esitatud kaitseaktides oli muuhulgas osade kaitsjate poolt märgitud, et süüdistatav ja kaitsja taotlevad kokkuleppemenetluses asja arutamist. 06.03.2012 aastal toimunud eelistungil on kohus avaldanud kaitseaktid/ t.lk. 56/ ja muuhulgas määranud kokkuleppeliselt kaitsja ja prokuröriga ka asja kohtuistungil arutamise päevad. 11.06.2012 aastal on kohus alustanud asja sisulist arutamist. KrMS 9 peatüki 2 jaos sätestatu alusel sõlmitakse kokkulepe prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel ning kohtul puudub pädevus sekkuda kokkuleppe sõlmimise menetlusse. Seega asjaolu, et süüdistatavatega ei sõlmitud kokkulepet enne asja sisulist arutamist pole etteheidetav kohtule ning kuna kohtule kokkulepet ei esitatud ega taotletud kokkuleppe sõlmimise menetluse alustamiseks ka istungi edasilükkamist oligi kohtul ainuvõimalik asja arutamine üldmenetluses. Vastupidiselt kaitsjate apellatsioonis kajastatule ja R.Jakštyse kaitsja apellatsioonimenetluses toonitatule, näeb KrMS § 250 ette kokkuleppemenetluse alustamise võimaluse ka kriminaalasja kohtulikul arutamisel. Nimelt kehtestab

§ 250lg 1, et § 243, § 240 p 3, § 245 nimetatud dokumentide saamisel jätkab kohtunik kohtulikku arutamist Kr

MS § 247 korras, mis omakorda sätestab kohtuliku arutamise kokkuleppemenetluses. Seega on ka kohtus üldmenetluses oleva asja arutamise jätkamine kokkuleppemenetluse korras menetlusseadustikus reguleeritud ja võimalik. Kuigi KrMS § 239 lg-s 2 p 3 kehtestab, et kokkuleppemenetlust ei kohaldata mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega, on siiski võimalik kokkuleppemenetluse kohaldamine sellisel juhul, kui toimitakse vastavalt KrMS § 216 lg 2 p 3 sätestatule ehk siis kui toimub kriminaalasjas materjalide eraldamine. Nimelt kehtestab eeltoodud säte muuhulgas, et kriminaalasjadest, milles isikuid süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, võidakse eraldada kriminaalasi süüdistatava suhtes kui isik taotleb kriminaalasja arutamist kokkuleppemenetluses, kuid selle kohaldamine ei ole võimalik KrMS § 239 lg 2 p 3 nimetatud asjaolu tõttu. Seejuures osundab kolleegium, et KrMS § 239 lg 3 näeb ette, et süüdistatav ja prokurör võivad kohtult taotleda kokkuleppemenetluse kohaldamist kogu kriminaalmenetluse vältel, kuid enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kusjuures enne kokkuleppemenetluse alustamist peaks alati olema juba kogutud kõik tõendid selleks, et süüdistatavat oleks kokkuleppemenetluses võimalik süüdi mõista. Kuigi ka kehtivas KrMS § 216 lg 1 nähakse ette üldine reegel, mille kohaselt kriminaalasjad, milles isikuid süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, ühendatakse ühiseks menetluseks kehtestab sama seaduse lg 2 siiski sõnaselgelt, et isiku taotlus menetleda tema asja kokkuleppemenetluses on piisav alus kaastäideviija suhtes kriminaalasja eraldamiseks. 18 Kaitsjate viide kriminaalasjas materjalide eraldamise ebaseaduslikkuse põhjendamisel Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-119-09 pole antud juhul asjakohane, kuna nimetatud lahendis on tõlgendatud kuni 01.09.2011 aastani kehtinud KrMS § 216, seega seadust, kus ülalnimetatud eraldamise alus üldse puudus. Ka lahendis 3-1-1-90-11 käsitledes küsimust, kas kohtud tõendeid kogudes ja neid hinnates järgisid kriminaalmenetlusõigust, on Riigikohus KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes aluseks võtnud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis kehtis

1. augustini
2. Riigikohus on selles lahendis ka sedastatud, et kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Kriminaalasjade eraldamisel menetlusnormide rikkumine eraldivõetuna ei vasta ühelegi nimetatud alusele. Samas lahendis on Riigikohus ka märkinud, et kriminaalasjade eraldamine ei tohi tuua kaasa asjaolu, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele või et rikutakse süüdistatava menetluslikke õigusi. Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. Antud juhul pole nimetatud asjaolud aga tuvastatavad. Süüdistatavate ütlused on KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõend. Kohus ongi tõendina käsitanud süüdistatavate ütlusi. Kaitsjatel ja kaassüüdistavatel oli võimalik kõiki süüdistatavaid ristküsitleda ja seega oli tagatud ka kaitseõigus. Mingeid uusi tõendeid materjalide eraldamine kaasa ei toonud. Ülaltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et pärast üldmenetluses kõigi võimalike tõendite kogumist, kohtuliku uurimise käigus tõendite vahetut uurimist, on osade süüdistatavate, kaitsjate ja prokuratuuri poolt sõlmitud kokkulepete alusel kriminaalasja eraldamine toimunud kooskõlas menetlusnormidega ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumine ei ole tuvastatav. 13.
3. M.Villemsi kaitsja on leidnud, et kohus on vaid tõendeid loetlenud, kuid nende analüüs puudub, ehk siis kohtuotsus puudub põhjendus. Ka R.Jakštyse kaitsja väidete alusel puudub otsuses põhjendus ja seda eelkõige R.Jakštyse ütluste arvestamata jätmise osas. Kolleegium kaitsjate poolt esitatuga ei nõustu ja hindab neid valeväideteks. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohtu otsuses ei ole M.Villemsi süüdistust puudutavate asjaolude väljaselgitamisel mingil juhul piirdutud vaid tõendite loetlemisega vaid kohus on tõendeid omavahel kõrvutades esitanud oma põhjendused ja järeldused ja seda ka ülekuulatud isikute ütluste usaldusväärsuse osas. Samuti on kohus andnud hinnangu R.Jakštyse ütlustele. Maakohus on ära toonud R.Jakštyse ütluste sisu. Nimelt, et ta pole K.Tle kunagi ühtegi relva andnud, K.T pole temale ühtegi relva andud ja ka M pole talle mingit pakki andnud. Maakohus on lugenud tema poolt antud ütlused ümberlükatuteks teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega. Kohus on inkrimineeritud kuritegudes süü tõendatuse põhistuse esitanud pikalt ja põhjalikult. Seega on kaitsja ebaõigesti apellatsioonis märkinud, et kohus pole R.Jakštyse ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. 19 Kolleegium peab vajalikuks ka osutada, et mõlemad kaitsjad on apellatsioonis eiranud kriminaalmenetluse olulist põhimõtet, mis on ette nähtud KrMS § 341 lg 2 ja muuhulgas kehtestab, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud rikkumise, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või § 341 lg 4 teisest lausest tulenevalt uue kohtuotsuse tegemiseks. Seega on seaduses täiesti selgelt sedastatud kaitsjate poolt viidatud rikkumise tuvastamisel ainuvõimalikuna otsuse tühistamine ja tagastamine maakohtule. Nimetatud oluline rikkumine ei saa kaasa tuua ringkonnakohtu poolt õigeksmõistva otsuse tegemist nagu on ebaõigesti taotlenud kaitsjad.
4. Tõendite hindamine. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud / nt otsused nr 3-1-1-107-03, 3-1-1-77-05/, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kaitsjate väited sellest, et puudusid nende arvates olulised tõendid nagu näiteks ekspertiisiaktid, läbiotsimisprotokollid jne. pole kolleegiumi arvamuse kohaselt etteheidetav kohtule. KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Nimetatud printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel saab kohus toetuda tõenditele, mis on kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ja protokollitud. Tõendeid mida polegi kohtule esitatud ei saa ka hinnata ja nende alusel pole võimalik ka kriminaalasja lahendamine. Kaitsjad on leidnud, et K.T ütlused pole tõenditena käsitatavad kuna tema osas kriminaalasi eraldati, kuid vaidlustatud kriminaalasjas pole teda tunnistajana üle kuulatud. Kolleegium leiab, et sellised väited on ekslikud. Riigikohus oma lahendites, sh kaitsjate poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-119-09, on tõepoolest sedastatud, et endine kaassüüdistatav, kelle suhtes oli kriminaalasi põhiasjast eraldatud või kelle suhtes on menetlus lõpetatud saab olla põhiasjas vaadeldav üksnes tunnistajana. Seisukohta, et kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi, on väljendatud ka kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-18-08, 3-1-1-80-
5. Seega üldine põhimõte on, et ka endised kaassüüdistatavad saavad olla pärast kriminaalasjade eraldamist ühtviisi tõendiallikaks. Samas ei ole käesolevas asja tegemist olukorraga, kus K.Tt ja ka teisi süüdistatavaid, kellede osas materjalid eraldati, oleks vaja olnud üldse tunnistajana üle kuulata. Sellekohast taotlust pole kaitsjad ka kohtuliku uurimise lõpus maakohtus esitanud/ 1 kd. t.lk. 230/. Nimelt on üldmenetluse raames, ühises menetluses asja arutamisel K.T andnud ütlusi süüdistatavana. Kohtul oli seaduslik alus K.T poolt antud ütlusi hinnata. Kaassüüdistatava 20 ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kolleegium leiab, et meelevaldne on R.Jakštyse kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et tunnistajana ülekuulamisel oleks K.T andnud R.Jakštyse suhtes teistsuguseid ütlusi. Millel selline tõdemus põhineb kaitsja ei argumenteeri. Pealegi ka siis kui K.T suhtes oleks kriminaalasi eraldatud enne süüdistatavana ülekuulamist või juba kohtueelse uurimise käigus, pidi talle tunnistajana ülekuulamisel olema tagatud õigus ütluste andmisest keeldumiseks ning usaldusväärsuse hindamisel tuli lähtuda faktist, et ta on olnud kahtlustatav või süüdistatav samas asjas. Samuti on kaitsjad leidnud, et K.T ütlused tuleb jätta arvestamata tõendiallika ebausaldusväärsuse tõttu. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada, et süüdistatava poolt ütluste andmise õigus tuleneb KrMS § 34 ja 35 ning asjaolu, et süüdistatav on andud ütlusi isikute kohta kellega ta koos kuritegusid toime pani, ei muuda iseenesest tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohus on tema ütlusi hinnanud koos teiste kaassüüdistatavate ütlustega, neid kõrvutanud ja leidnud, et need on usaldusväärsed, st neid ütlusi ei saa käsitleda rõõnana. Kaitsjad on leidnud, et kohus on jätnud tähelepanuta, et K.T ei osanud anda täpseid ütlusi kuritegude toimepanemise aja kohta ning süüdistuses on kuritegude toimepanemise aeg konkretiseerimata. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on kuritegude ajalise määratluse osas ja seda nii süüdistuses märgitu kui K.T ütluste usaldusväärsuse hindamisel oma põhjendused esitanud. Veelgi enam, kohus on süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemise ajalise piirangu alusel R.Jakštyse kahes episoodis õigeks mõistnud. Kolleegium osutab, et kohtupraktika kohaselt saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-85-08, p 13.1). Maakohus on ka M.Villemsile esitatud süüdistuse mahtu vähendanud ning on lugenud tõendatuks vaid isevalmistatud püstolkuulipilduja (Browning)koos helisummuti, lasersihiku ja 2 padrunisalvega 2009 aasta kevadel-suvel käitlemise kuni selle üleandmiseni Tartus. Seega kaitsja viited ütlustele mis puudutavad antud episoodis teiste kaassüüdistatavate poolt relva edasist käitlemist pole asjakohased. Asjaolu, et sündmuste toimumisest aastaid hiljem antavate ütluste kohaselt pole süüdistatavad kindlad, millal nad täpselt erinevate relvadega kokku puutusid, ei sea nende poolt antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ning selgitus, et aja suhtes võivad ka eksida kuna täpselt enam ei mäleta, on usutav. K.T ütluste usaldusväärsuse hindamisel on maakohus eraldi leidnud, et arvestades sündmustest möödunud pikka aega, asjaolu, et K.T poolt relvade, nende osade ja laskemoona käitlemine toimus pikema aja jooksul, tegevus oli aktiivne, on usutav, et K.T ei pruugi mäletada kõikide sündmuste täpset aega. M.Villemsi puhul on maakohus tõendatuks loetud süüdistuse osas sündmuste ajalise kulgemise tuvastanud mitte ainult K.T ütluste alusel vaid ka kaassüüdistatavate A.M, T. L 21 ütluste alusel. Kaitsjale oli kaassüüdistatavate ütlused teada, seega oli tal võimalik ka kaitseülesannet täita. R.Jakštyse kaitsja on K.T ütluste ebausaldusväärsust põhistanud asjaoluga, et need on vastuolus A.M’i ütlustega. Samas on aga kaitsja hiljem leidnud, et A.M’i ütlused ei olegi usaldusväärsed ja tuleb üldse tõendikogumist välja jätta. Seega on kaitsja enda seisukohad vastuolulised ega anna alust tõendite ümberhindamiseks. Kolleegium leiab, et R.Jaktšyse kaitsja on apellatsioonis eksitavalt esitanud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-94-04 sisu. Nimelt on Riigikohus viidatud lahendi p-s 7 sedastanud põhimõtte, et süüdimõistva otsuse tegemine on lubamatu, kui kaassüüdistatava ütlused on sellisel määral üldsõnalise iseloomuga, et neist üksi ei piisanud süüteokahtluse tõestamiseks ning neid üldsõnalisi ütlusi ei kinnitanud täiendavad tõendid. Edasi p 8 on Riigikohus sedastanud, et ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Seejuures on samas lahendis korratud ka et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude tuvastamise protsessi menetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab kohtuniku poolt olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kolleegium leiab, et maakohus on K.T ütluste usaldusväärsusele ka R.Jakštyst puudutavas osas andnud hinnangu koosmõjus teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega ja seda eelkõige kaassüüdistatavate ütlustega relvade käitlemisest. R.Jakštyse kaitsja on leidnud, et K.T ütlused pole usaldusväärsed seetõttu, et tema poolt relvade käitlemine oli ebaloogiline kuna hoidis relva keldris, usaldas relva narkomaanist A.M’ile Leetu viimiseks, pakkus relvi R.Jakštysele, kes ei teadnud relvadest midagi ning viis relvi üle piiri auto pakiruumis. Kohtukolleegium leiab, et loogika või erilise tarkuse puudumine ühe kurjategija käitumises, ei anna iseenesest alust tuvastada, et kuritegu polegi toime pandud või et tema ütlused kuritegude asjaolude kohta oleksid seetõttu ebausaldusväärsed. Kaitsja poolt viidatu aga elulise usutavuse osas K.T ütlusi kahtluse alla ei sea. Väärad on R.Jakštyse kaitsja väited apellatsioonis, et K. T on kohtuistungil/ 13.06.12 kohtuistungi protokoll, lk 31-32/ kinnitanud, et teda on veendud R.Jakštyst süüstavaid ütlusi andma lubadusega lahendada tema kriminaalasi kokkuleppemenetluses, kusjuures seejuures kohaldatakse karistusena miinimummäära. Vastavalt viidatud kohtuistungi protokollile on K.T andnud ütlusi, et võimaliku kokkuleppe sõlmimise tingimuseks oli tema poolt kohtus tõeste ütluste andmine, et siis algab karistus miinimumist. On kinnitanud, et räägib kohtus tõtt. Samuti on toonitanud, et oli endale teinud juba selgeks, et soovib kohtus ütlusi anda, et kui annab täpseid ütlusi, on võimalik kokkuleppe sõlmimine ja miinimumkaristus/ t.lk.31-32/. Seega on K.T andnud ütlusi, et talle lubati kokkuleppe sõlmimist juhul, kui annab kohtus tõeseid ja tegelikele sündmustele vastavaid ütlusi. Sellised ütlused mingilgi määral ei anna alust tuvastada, et K.Tt veendi andma R.Jakštyst süüstavaid valeütlusi. Seejuures kolleegium märgib, et ka kokkuleppemenetluses on kokkuleppes märgitud karistus allutatud kohtulikule kontrollile kuna ka kokkuleppemenetluses on kohtul kohustus kontrollida muuhulgas kokkulepitud karistusmäära ja liigi vastavust seadusele ning kohtul on 22 üldse õigus KrMS § 248 lg 1 p 2, 3 alusel jätta kokkulepe kinnitamata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Kolleegium leiab, et maakohus on A.M’iga seonduva episoodi lahendamisel toetunud seaduslikult A.M’i ütlustele. Kaitsja taotlusel on süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud tema ütlused Leedus relva üleandmise momendi osas. A.M on selgitanud, et täpselt üleandmise asjaolusid ei mäleta. Kohus on tema ütlustele hinnangu andnud ja jõudnud seaduslikult järeldusele, et kokkuleppe alusel Leedu Vabariiki toimetatud relva üleandmise hetk R.Jakštyse poolt otsitud ostjale pole oluline. Tuvastatav on, et R.Jakštys tuli ise kokkulepitud kohta relvale järele. Samuti pole kogu A.M’i ütluste kahtluse alla seadmise aluseks asjaolu, et ta kohtuistungil tema mäletamise alusel antud paki mõõtmed erinesid K.T poolt antutest. Kohus on tuvastanud, et K.T ütluste kohaselt olid pakis A.Me teadaolevalt mingid autoosad ja relvadest ei teadnud viimane midagi. Samuti on A.M ise kinnitanud, et tarbis sel perioodil ja ka eelmisel päeval narkootilisi aineid, mis võis raskendada detailide meeldejätmist ja nende mäletamist. R.Jakštys ise on kohtuistungil selle episoodi kohta vaid ütelnud, et A.M ei ole kunagi toonud talle ühtegi pakki/ I kd. t.lk. 172 pöördel/. Selline üks lause ei kummuta ega sea kahtluse alla kaassüüdistatavate K.T, A.M’i ega tunnistaja V.R ütlusi. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et asjaolu, et V.R, kes on kinnitanud A.M’iga Leedus käimist ja seal ka R.Jakštysega kokkusaamist, ei näinud vahetult paki üleandmist, ei ole hinnatav vastuoluna K.T või A.M ütluste vahel. M.Villemsi kaitsja on leidnud, et kohus on eksinud järeldusega nagu T. L ütlused kinnitaksid Parabellumi eest M.Villemsilt 24 000 krooni saamist kuna kohtuistungi protokollides on sõnaselgelt kirjas, et ta võttis selle K.Tlt. Siinjuures jätab apellant aga täpsustamata millistes protokollides sellised T.L ütlused kirjas on. Maakohtu istungiprotokollis 11.06.2012 / I kd. t.lk. 112-113/ on T.L süüdistatavana andnud ütlusi, et pärast seda kui M.Villems oli soovinud osta ühte 9 mm relva, ta sellise ka A.M kaudu hankis. Viis relva Kopli 21, kus olid nii K.T kui M.Villems. Mõlemad koos ka avasid paki. Sai relva eest 24 000 krooni. Raha oli köögi laua nurga peal. Kellelt see raha pärines tema ei tea. Seega on ebatäpne nii kohtu järeldus kui eksitav ka kaitsja väide. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et T.L ütlused nii M.Villemsi poolt relva ostmise soovist kui relva üleandmise asjaoludest ühtivad K. T ütlustega/ I kd. t.lk. 138-139/. Seonduvalt õhupüstolist Baikal valmistatud püstolile Makarov sarnaneva tulirelva episoodiga on M.Villemsi kaitsja viidanud A.M ütluste usaldusväärsuse hindamise alustena tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Selline kaitsja viide on antud juhul lubamatu. Riigikohus on sedastanud/ otsus nr 3-1-1-10-09/, et juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastavalt kohtuistungi protokollile pole kaitsja taotlenud A.M poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist/ I kd. t.lk. 110/. Seega pole kaitsjal õigust ka apellatsioonis neile viidata ja ringkonnakohtul puudub alus neid ka hinnata. 23 Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsjate apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. II Prokuröri apellatsioon.
6. Kahes süüdistuses esitatud episoodis on maakohus R.Jakštyse õigeks mõistnud kuna süüdimõistva otsuse tegemine eeldaks süüdistuse piiridest väljumist. Prokuröri apellatsioonis esitatud põhistus, mis on kajastatud käesoleva otsuse p 7.2 ei anna kolleegiumi veendumuse kohaselt üheselt alust tuvastada, et R.Jakštysele nimetatud relvad toimetati Leedu Vabariiki süüdistuses esitatud ajal st 2010 aasta märts-aprill. Ka prokuröri enda poolt viidatud tunnistajad räägivad osaliselt samade relvadega kokkupuudet Eestis kas siis varasuvel või suvel. Seega ka prokuröri apellatsioonis esitatu ei anna alust üheselt tuvastada, et püstolite Makarov, TT, revolvrite Haidurov ja Rossi 767, 3 püstolkuulipilduja VZ-26 koos 3 salve ja 3 helisummutiga ning 206 padruniga Eesti Vabariigist üle riigipiiri Leetu toimetamise episood on toime pandud 2010 märts-aprill. Süüdistuses äratoodud ajalistest piiridest välja jääva käitumisega pole võimalik süüdistust sisustada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtul puudub õigus väljuda süüdistuse piiridest ja seda ka kuriteo toimepanemise aja osas.
7. R.Jakštysele esitatud süüdistuses 2011 aastal grupis K.Tga püstolikelgu ja relvaluku üle riigipiiride korduvas toimetamises ja ka M.Villemsile esitatud süüdistuses puudutavalt püstolile Makarov sarnaneva tulirelva relvaluku ja kelgu käitlemises on maakohus süüdistatavad õigeks mõistnud. Prokuröri poolt ei ole vaidlustatud maakohtu otsuses Relvaseaduse 201 lg 1 ja 21 lg 1, 2 esitatud tõlgendust ega ka järeldust, et püstolikelk on küll relvaseaduse mõttes tulirelva osaks kuid mitte tulirelva oluliseks osaks.

§ 418

ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu tunnuseks, mis toob kaasa kriminaalvastutuse, on aga tulirelva olulise osa ebaseaduslik käitlemine. Maakohus on mõlemal juhul tuvastanud, et süüdistatavad, kes on nimetatud relvaosadega kokku puutunud on kord rääkinud püstolikelgust ja nende vahetusse minemisest kord aga relvalukust. Prokurör on apellatsioonis õigeksmõistmist vaidlustanud põhistusega, et püstol Makarovi puhul pole relvalukk ja kelk füüsiliselt eraldatavad nii, et säiliks mõlema osa terviklikkus ja püstol, Makarov tehnilisest ülesehitusest tulenevalt ei ole kelkude käitlemine ilma lukkude käitlemiseta võimalik. Kohtukolleegium veendumuse kohaselt prokuröri poolt tõstatatud küsimused tehnilistest võimalustest püstoli Makarov erinevate osade eraldamiseks, on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Sellekohane eksperdiarvamus asjas puudub. Kohtul oli antud juhul aluseks vaid süüdistatavate ütlused sellest millega nad kokku puutusid ja antud juhul on maakohus õigesti lähtunud KrMS § 7 lg-st 3 ning on kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud süüdistatavate kasuks. Prokuröri selgitus sellest, et tavaisiku jaoks on peamine käideldav osa siiski püstoli kelk, mis tingis süüdistatavate ütlused vaheldumisi kelgust ja lukust, süüdistusversiooni osas tekkinud kahtlusi ei kõrvalda. 17. Prokuröri poolt on vaidlustatud R.Jakštyse tegevuse kvalifitseerimine kuriteost osavõtuna. Maakohtu järeldus R.Jakštyse poolt kuriteo toimepanemisest kaasaaitamise vormis on kolleegiumi arvates põhjendatud ja kooskõlas seadusega. 24 Maakohus on otsuses lähtunud nii Riigikohtu poolt sedastatud teovalitsemisteooriast kui

§ 22lg 3 sisust.

Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuses kajastatut korrata, märgib vaid, et prokurör on õigesti toonitanud, et teovalitsemisteooria kohaselt loetakse kaastäideviijaks ka isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all, olles kuriteo keskseks figuuriks. Samas ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, et kuna relvad toimetati üle riigipiiri R.Jakštyse soovil ja tema osaluseta poleks neid üle piiri toimetatud, on tegu kaastäideviimisega. Ka kaasaaitamistegu on põhiteoga põhjuslikus seoses, seega on põhiteo üheks tingimuseks. Asjaolu, et K.T poolt toimetati relvi üle riigipiiri seetõttu, et R.Jakštys neid soovis, ei anna alust tuvastada K.T tegevus relvade üle riigipiiri toimetamisel oli sedavõrd R.Jakštyse kontrolli all, et viimase käitumine relvade ostusoovi avaldamises oleks käsitatav kaastäideviimisena. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni. Subjektiivsete tunnuste poolest peab kaasaaitamistegu olema tahtlik. Maakohus on iga episoodi osas eraldi põhistanud R.Jakštyse puhul tuvastatud tahtluse liiki ning kolleegiumi veendumuse kohaselt on seda teinud põhjalikult just kuriteost osavõtu aspektist tulenevalt. III Mõistetud karistused. 18. Prokurör on taotlenud R.Jakštyse karistamist 10 aastase vangistusega. Taotluse põhistuse osas on teinud viite maakohtus prokuröri poolt esitatud seiskohtadele. Maakohtus on toetunud prokurör kuritegude rohkusele, ohtlikkusele, kergendavate asjaolude puudumisele ja üleolevale suhtumisele õiguskorda. R.Jakštyse kaitsja ei ole apellatsioonis mõistetud karistust eraldi vaidlustanud. Kuna ringkonnakohus ei jõudnud prokuröri apellatsiooni alusel järeldusele, et R.Jakštyse osas tuleks otsust muuta ja ta süüdi tunnistada esitatud süüdistuse kogumahus ja maakohtu otsusest erineva kvalifikatsiooni järgi, pole ringkonnakohtul nimetatud alustel põhjust mõistetud karistuse karmistamiseks.

§ 392lg 1 sanktsioon näeb ette kuni viieaastase vangistuse.

Kuigi karistusena on ette nähtud ka rahaline karistus, siis antud juhul arvestades R.Jakštyse poolt toimepandud kuritegude raskust, kuritegeliku käitumise pikaajalisust pole alust hakata vaagima kergemaliigilise karistuse mõistmist. Rahaline karistus oleks antud juhul vastuolus

§ 56põhimõtetega.

Maakohus on R.Jakštyst karistanud 2 aastase vangistusega, kusjuures on arvestanud kõikide prokuröri poolt apellatsioonis esitatud seiskohtadega. Samuti kolleegium leiab, et karistuse mõistmisel oli maakohus õigustatud arvestama ka asjaoluga, et R.Jakštys pani kuriteod toime kaasaaitajana. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt R.Jakštysele mõistetud karistus on põhjendatud ja kooskõlas seadusega. 19. M.Villemsile mõistetud karistuse osas on kaitsja apellatsioonis leidnud, et karistus on ebaproportsionaalne võrreldes eraldatud kriminaalasjas teistele süüdistavatele mõistetud karistusega. 25 Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§ 418

lg 1 järgi mõistetud 6 kuuline vangistus on

§ 45

lg 1 ettenähtud miinimumvangistuse ligilähedane tähtaeg ning

§ 63

ettenähtud 5 aastane vangistus on

§ 4181lg 2 sanktsioonis ettenähtud vangistuse miinimummäär.

Karistuse mõistmist on maakohus põhistanud ning arvestades asjaoluga, et M.Villemsi suhtes pole karistust kergendavad asjaolud tuvastatavad, on kaitsja väited asjakohatud. M.Villemsile mõistetud karistust on vaidlustanud ka prokurör ja taotlenud rangema karistuse mõistmist enne Tartu Maakohtu otsust toimepandud kuritegude eest. Peamiseks põhjenduseks on toodud kuritegude ohtlikkust, tema varasemat karistatust. Siinkohal peab kolleegium koheselt vajalikuks märkida, et viimatinimetatud asjaolu ei saa olla mõistetud karistuse tühistamise aluseks. Nimelt on prokurör taotlenud mõistetud karistuse karmistamist enne eelmist kohtuotsust toimepandud kuritegude eest, seega pole

§ 4181

lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmisel võimalik arvestada, et M.Villems on varem kriminaalkorras karistatud isikuks. Vastavalt esitatud süüdistusele on M.Villems toime pannud kaks

§ 4181

lg 1 ettenähtud tegu, mis ongi kaasa toonud toimepandu kvalifitseerimise

§ 4181

lg 2 p 1 järgi, kus sanktsioonis ettenähtud vangistuse miinimumtähtajaks on 5 aastat. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et maakohus ei ole tuvastanud M.Villemsi süüd kogu süüdistuses etteheidetud käitumises ja osaliselt pole seda ka prokuröri poolt vaidlustatud. Vaidlustatud osas aga ringkonnakohus prokuröri järeldustega ei nõustunud ning jättis ka õigeksmõistvas osas maakohtu otsuse muutmata. Seega KrMS § 340 lg 4 p 3 järgi uue karistuse mõistmiseks ringkonnakohtul seaduslik alus puudub. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt karistuse mõistmise põhistusest ja mõistetud karistusest nähtuvalt on kohus M.Villemsile karistuse, sh liitkaristuse mõistmisel arvestanud kõikide prokuröri poolt apellatsioonis äratoodud asjaoludega. Kohtukolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt M.Villemsile karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks. Ülaltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et M.Villemsile mõistetud karistuse osas kohtuotsus tühistamisele ei kuulu.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. augusti 2012 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
3. Apellatsioonikohtus esitasid apellatsioonimenetlusega seotud kulud. kaitsjad taotluse hüvitada kaitsealusele Kaitsjate taotlused rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid ka mõlemad kaitsjad. Seega toimus menetlus ka kaitsjate apellatsioonide alusel. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ehk tegi KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi, seega kohaldub KrMS § 185 lg 2 sätestatu ja menetluskulud jäävad süüdistatavate kanda. Ivi Kesküla Meelika Aava Pavel Gontšarov 26 27