KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.
- a, Tallinn Kohtuasja number 1-12-475 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Alina Koop Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi aeg ja koht 22.10.2012.a., Tallinn Kriminaalasi Juri Danilišeni süüdistuses KarS § 114 p 1, 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.03.
- a otsus Apellandid süüdistatav, kaitsja Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav Kaitsja Juri Danilišen eluk xxxxxxxxxxxxx, ik 38512240295, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud: 1) 29.03.2005 Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7-25 lg 2 järgi; 2) 01.06.2011 Harju Maakohtu poolt KarS § 121 järgi vangistusega 3 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 2 kuud vangistust KarS § 73 sätete kohaldamisega katseajaga 3 aastat, karistus kustumata, vahistatud 04.08.2011.a. Rein Kiviloo RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 15.03.
- a otsus muutmata ning süüdistatava Juri Danilišeni ja tema kaitsja advokaat Rein Kiviloo apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu 230,4 eurot mõista välja Juri Danilišenilt. 1
(6)Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu otsusega tunnistati Juri Danilišen süüdi KarS § 114 p 1, 3 järgi ja teda karistati 17-aastase vangistusega. J. Danilišen mõisteti süüdi selles, et ta tappis ajavahemikul 19.07.2011 kella 22.00-st kuni 21.07.2011 kella 21.00-ni ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkinud tülis S H ja A H. Nimelt peksis J. Danilišen S H käte või jalgadega ja lõi vähemalt 15 korral noaga rindkere, kaela ja pea piirkonda. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt põhjustas J. Danilišen S. H hulgaliselt elupuhuseid kehavigastusi, millest tömbi vägivallaga, s.o käe- või jalalöökidega tekitatud vigastused on tekitatud tõenäoliselt vägivalla tarvitamise algfaasis, surma põhjustanud koljuluid läbistavad torke-lõikevigastused lõppfaasis. S. H tuvastati ka enesekaitsele viitavaid vigastusi. Sellest tulenevalt luges kohus tõendatuks, et tahtlikult S. H nii noa kui ka rusikate ja jalgadega kümneid kordi elutähtsatesse organitesse löömisega põhjustas J. Danilišen S. H kestvat valu, pannes seega toime tapmise piinaval viisil. S. H tuvastati pea piirkonnas hulgaliselt torkelõikevigastusi ja lõikevigastusi, kusjuures 6 neist olid silmade piirkonnas. Samuti tuvastati tömbi vägivalla tagajärjel aju-kolju tömp trauma ja alalõualuu kaksikmurd. Tekitades kannatanule põhjendamatult jõhkraid ja moonutavaid vigastusi, pani J. Danilišen S. H tapmise toime julmal viisil. Samuti peksis J.Danilišen käte või jalgadega ja lõi noaga A. H. Nimelt tuvastati A. H aju-kolju tömp trauma, mis oli põhjustatud korduvatest löökidest. Peale selle tuvastati A. H torkelõikevigastused pea piirkonnas, seejuures üks torkelõikevigastus paremas silmas. Kohus leidis, et J. Danilišen tekitas ka A. H põhjendamatult jõhkraid ja moonutavaid vigastusi, pannes ka A. H tapmise toime julmal viisil.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Kaitsja R. Kiviloo taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata karistust kergendavad asjaolud, mida tuleb hinnata kui materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. J. Danilišen on oma süüd kahetsenud kõigis menetlusstaadiumites. - kahtlustatavana ülekuulamisel 30.09.2011a ta avaldas siirast kahetsust. Seda kahetsust ilmestavad tema ütlused: „Algas hüsteeria, kükitasin, hakkasin nutma ja kannatanuid kättpidi sikutama ning nimepidi hüüdma, andesta mulle Serjoga“ - ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja – psühholoogilise ekspertiisi aktist nähtub, et ka eksperdid on tõdenud tema süü tunnistamist ja kahetsust - kohtuistungil J.Danilišen samuti avaldas siirast kahetsust: „Elasin väga üle, kahetsen, palun vabandust kannatanu ees.“ - ka prokurör leidis süüdistuskõnes, et süüdistatava vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus motiveeris karistust kergendava asjaolu –puhtsüdamliku kahetsuse puudumist järgmiselt: 2
(6)„J. Danilišen on küll kohtuistungil formaalselt kahetsust avaldanud, kuid tegi seda üleoleva muige saatel. Süüdistatava käitumisest kohtuistungil ei ole võimalik järeldada tegelikku, sisulist kahetsust“. R. Kiviloo märgib, et teadaolevalt istub kaitsja kohtusaalis vahistatud kaitsealuse poole seljaga, mistõttu ei ole tal võimalik kommenteerida tema näoilmet kahetsuse avaldamisel, kuid see naeratamine on tingitud süüdistatava isikupärast – sisuliselt on tegemist reaktsiooniga ebamugavale olukorrale. Lisaks leiab kaitsja, et karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel. S. H ründe puhul oli J. Danilišen hädakaitseseisundis, mille piire ta aga edasise tegevusega ilmselgelt ületas. Kohus esitas oma seisukoha ühe lausega: „ J.Danilišeni enda ütlustest nähtuvalt ründas tema esimesena S.H, mistõttu kohus ei peatunud kaitsja seisukohal, et J.Danilišen tegutses ründe alguses hädakaitses.“ Kaitsja leiab, et apellatsioonikohus peaks seda küsimust põhjalikumalt käsitlema. Sündmuste käiku on võimalik tuvastada vaid süüdistatava enda ütluste alusel ja need viitavad hädakaitseseisundile. Lisaks ei ole kohus küllaldast tähelepanu pööranud karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamisele. Seda eesmärki on võimalik saavutada isikule võimaluse andmisega resotsialiseerumiseks. J.Danilišen on noormees, kes on asunud tööle juba 17-aastaselt, omandanud kuue aastase töötamisega kaks austusväärset eriala (treial ja keevitaja). Temal on 4-aastane laps, elukaaslane M. B iseloomustas teda väga positiivselt. 2.2 Süüdistatav J.Danilišen taotleb samuti kergemat karistust, ühtlasi vaidlustab ta talt menetluskulude väljamõistmist. Süüdistatav ei ole nõus maakohtu otsusega, et ta tappis kaks inimest, ning väidab, et põhjustas surma ettevaatamatusest; ta teostas enesekaitset, sest tema elu oli ohus. Prokurör ega kohus ei võtnud arvesse, et S H ründas noaga teda. Süüdistatav leiab, et maakohus ei ole võtnud arvesse kannatanu L H ütlusi. Viimane kinnitas, et tema pojal oli õnnetus, milles ta sai peatrauma. Selle tulemusel olid S. H psüühikaprobleemid, ta läks kergelt endast välja. S. H oli psühhiaatriahaiglas arvel, oli ebastabiilne inimene. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et S H tarvitas pikka aega narkootikume. Maakohus jättis tähelepanuta tunnistaja O P ütlused. J. Danilišen vaidleb vastu seisukohale, et ta pani teo toime julmal viisil. Kuna oli tugevas alkoholijoobes, kaotas ta enda üle kontrolli. Sattus sellisesse olukorda esmakordselt ega teadnud, kuidas ses olukorras käituda, seetõttu ei tegutsenud tahtlikult. Seoses väitega, et üritas vabaneda tõenditest tema vastu, märgib J. Danilišen, et oli šokiseisundis ja alkoholijoobes ega mõistnud, mis teeb. Oli füsioloogilise afekti seisundis. Kohus ei arvestanud kergendavate asjaoludega. Lisaks sellele leiab süüdistatav, et teda karistatakse lisaks alusetult rahalise karistusega menetluskulude väljamõistmise näol. Tal ei ole tööd ja talle käib kõigi nende kulude tasumine ilmselgelt üle jõu. 3. Ringkonnakohtu istungil J. Danilišen toetas nii enda kui kaitsja apellatsioone, kaitsja jäi oma apellatsiooni juurde. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Seoses J. Danilišeni väidetega, et ta ei pannud tegu toime tahtlikult ja ta ei tapnud kannatanuid julmal viisil, märgib ringkonnakohus, et Harju Maakohus on põhistanud nii seda, et tegu on toime pandud julmal ja piinaval viisil, kui ka seda, miks kohus leiab, et see on toime pandud tahtlikult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Ka on maakohus eksperdiarvamusele ja kohtus antud ütlustele tuginedes leidnud, et J.Danilišen on süüdiv. 3
(6)5. Nii J. Danilišen kui tema kaitsja märgivad apellatsioonides, et J. Danilišen kaitses end S. H eest, kes ründas teda noaga. Seoses sellega tuleb esmalt tõdeda, et maakohtu otsusest ei nähtu, kas kohus on lugenud selle tõendatuks või mitte. Kohus on nentinud vaid, et J. Danilišeni ütlustest nähtuvalt lõi tema esimesena, mistõttu ei pidanud kohus üldse vajalikuks käsitleda seda, kas väide, et S. H püüdis J. Danilišeni noaga lüüa, on tõendatud või mitte. Hindamaks võimaliku hädakaitseseisundi esinemist, on selle tuvastamine siiski vajalik. Kaitsja leiab apellatsioonis, et ainsaks tõendiks, mis sündmuste käigu kohta teavet annab, on J. Danilišeni ütlused. Kohtukolleegium tõdeb, et muid isikuid, kes saaks toimunut kirjeldada või muid tõendeid, mis annaks aimu toimunust tervikuna, tõepoolest ei ole. See ei tähenda aga siiski, et kohus peab igal juhul lähtuma süüdistatava ütlustest ja lugema tõendatuks tema versiooni toimunust. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 peab kohus hindama tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega peab kohus hindama ka süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Seejuures tuleb märkida, et kuigi sündmuste käiku tervikuna kajastavaid tõendeid rohkem ei ole, on kriminaalasja materjalides peale süüdistatava ütluste ka teisi tõendeid, millega koos ütlusi hinnata. Osalt langevad J. Danilišeni ütlused teiste tõenditega kokku – ta ei eita seda, et läks koos S ja A Higa nende korterisse, kus nad tarvitasid koos alkoholi. Seda tõendab ka Sirbi kaupluse turvakaamerate salvestis, millelt on näha, kuidas S. H ja J. Danilišen käisid koos kaupluses. Tunnistaja V. Z andis ütlusi selle kohta, et nägi, kuidas S ja A H läksid koos veel kellegagi maja poole, kus nad elasid (tõsi küll, seda, et S Ja A Higa koos olnud isik oli just J. Danilišen, järeldas tunnistaja hiljem). J. Danilišen tunnistab ise sedagi, et ta nii S kui A Hi noaga lõi ja neile surmavad vigastused tekitas, kuid J. Danilišeni esitatud toimunu kirjeldus näitab teda soodsamas valguses kui teised tõendid – surnu ekspertiisiaktid ja eksperdi maakohtus antud ütlused. Süüdistatav väidab, et konflikt algas sellest, et S. H solvas teda ja tema lõi selle peale S. Hi ühe korra rusikaga alt üles vastu lõuga, nii et S. H kukkus ja kaotas teadvuse. Seejärel tõi ta ise S. Hi teadvusele ja viis tugitooli juurde. Ta püüdis selgitada, miks ta S. Hi lõi. S. H haaras ootamatult laualt noa ja ründas J. Danilišenit. Viimane põikles kõrvale, võttis ka laualt noa ja lõi S.Hi laualt võetud noaga silma. S. H ründas edasi, tema põikles kõrvale. Samal ajal tõusis diivanilt püsti ka A H, kes ka tahtis J. Danilišeni arvates teda lüüa. Selle peale lõi J.Danilišen ka A. Hi silma. Kokku lõi ta A. Hi veel kolm korda, S. Hi lõi ka veel noaga. Seejuures väidab J. Danilišen, et ei oska öelda, mitu korda ta lõi, kuid on kindel, et vähem kui eksperdiarvamuses. J. Danilišeni ütlustest ei nähtu, et ta oleks S. Hi peale ühe korra rusikaga löömise veel jala või käega löönud; küsimusele, kas ta lõi käe või jalaga maas lamavat kannatanut, on J. Danilišen vastanud selgelt eitavalt. Eksperdiarvamusest (kd II, tl 9-39) nähtuvalt esines S. Hil lisaks torkelõikehaavadele aju-kolju tömp trauma peaaju ämblikvõrkkelmealuse ja vatsakestesisese verevalumiga, alalõualuu kaksikmurruga, verevalumitega kõõlustanul ja vasakus oimulihases, hulgaliste nahaaluste verevalumistega ja nahamarrastustega näol, nahaaluse verevalumiga vasakul kõrvalestal ning põrutushaavade ja verevalumitega üla- ja alahuule limaskestal ning huulepuna piirkonnas. Seega esines S. Hil hulgaliselt tömbile vägivallale viitavaid vigastusi. Ekspert ongi asunud seisukohale, et need võivad olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, nende hulgas rusika ja/või kängitsetud jalaga. Seejuures on ekspert andnud maakohtus ütlusi, et lõualuu kaksikmurru puhul ei ole tõenäoline selle tekitamine seisvale inimesele. Oma seisukohta põhjendab ekspert sellega, et tegemist on tugeva luuga ja nii, et teisel pool pole toetuspunkti, on raske selle purustamiseks vajalikku jõudu rakendada. Seoses sellega ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et S. Hil oli vasakul pool laubal kärjemustrit meenutav nahaalune verevalum (vt fototabeli fotod: kd II; lk 68-69), mida ei ole kindlasti tekitatud rusikaga, vaid tõenäoliselt kängitsetud jalaga. Ühtlasi tuleb märkida, et eksperdiarvamuse kohaselt pärinevad tömbi vägivallaga tekitatud vigastused pea piirkonnas suure tõenäosusega vigastuste tekitamise algfaasist ning koljuluid läbistavad torke-lõikevigastused vasaku silma piirkonnas ja vasakul ninaküljel suure tõenäosusega vigastuste tekitamise lõppfaasis. Seega seavad eksperdiarvamus ja eksperdi kohtus 4
(6)antud ütlused kahtluse alla süüdistatava väite, et ta lõi S. Hi rusikaga ühe korra vastu lõuga ning rohkem ta kannatanut käe või jalaga ei peksnud. J. Danilišeni ütluste kohaselt turgutas ta ise pärast seda, kui oli ühe korra S. Hi rusikaga löönud, S. Hi meelemärkusele ning püüdis selgitada, miks ta S. Hi lõi. S. H haaras aga J. Danilišeni väitel noa ja püüdis teda lüüa, seejärel haaras omakorda J. Danilišen ise noa ja lõi end kaitstes esmalt S. Hi, seejärel ka A. Hi. Ka need J. Danilišeni väited ei lähe kokku kannatanutel kohtuarstliku ekspertiisi aktis fikseeritud vigastustega. Nimelt oli S. Hil pea piirkonnas 17 torkelõikevigastust, 2 lõikevigastust ja 2 väikest pindmist lõike-torkehaava, neist silmade piirkonnas oli 6, aga osa vigastusi oli ka silmade lähedal. J. Danilišen ise väitis, et nii palju kordi ta S. Hit ei löönud. Ka väitis J. Danilišen, et tabas nii S kui A Hit silma juhuslikult, sihtimata. Ringkonnakohus märgib, et kahe isiku järjestikune juhuslik noaga silma tabamine ei näi kuigi tõenäoline, S. Hil silmade piirkonnas ja silmade lähistel leiduvate vigastuste hulk näitab aga selgelt, et J. Danilišen sooviski noaga kannatanute silmi tabada. Lisaks tuleb märkida, et J. Danilišeni väitel ei löönud ta maas lamavaid kannatanuid ei käte, jalgade ega noaga. Eksperdiarvamuse kohaselt on aga torke-lõikevigastused S. Hi vasaku silma piirkonnas ja vasakul ninaküljel suure tõenäosusega tekitatud selili lamavale kannatanule. Eksperdi ütluste kohaselt ei ole võimalik lüüa noaga koljuõõnde nii, et nuga kõveraks läheb, kui kannatanu pea ei ole fikseeritud. Kohtul ei ole mingisugust alust kahelda ekspertiisiaktis fikseeritud vigastuste arvus, samuti on ekspert selgitanud, mis on need konkreetsed asjaolud, millele tuginevad tema seisukohad vigastuste tekkemehhanismi kohta. Seetõttu peab ringkonnakohus usutavaks just eksperdi versiooni sellest, kuidas vigastused tekitati. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et J. Danilišeni ütlused ei ole mitmes punktis ka eluliselt usutavad. Esimesena tuleb nimetada juba mainitud väidet, et ta tabas nii S kui A Hi noaga silma juhuslikult, sihtimata. Lisaks ei ole kohtukolleegiumi hinnangul usutav J. Danilišeni kirjeldus selle kohta, kuidas S. H teda ründas ja tema end kaitsma asus. J. Danilišeni väitel oli sel ajal, kui tema hakkas laualt nuga võtma, S. Hil käsi juba löögiks tõstetud ja ta hakkas seda alla laskma. Sellest hoolimata jõudis J. Danilišen S. Hi esimesena lüüa. Seega selle aja sees, kui S. H oli teda löömas (käsi oli juba liikumas), jõudis J. Danilišen haarata noa ja ise esimesena lüüa. Taolise kirjelduse järgi tegutses kas S. H erakordselt aeglaselt või J. Danilišen erakordselt kiiresti. J. Danilišeni apellatsioonis on kinnitamaks, et just H. H oli see, kes J. Danilišeni ründas, märgitud, et S. H oli tasakaalutu, tarvitas narkootikume, oli psühhiaatriahaiglas arvel. Nimetatud asjaolusid tõendavaid tõendeid aga kriminaalasja materjalides ei ole. Kannatanu L.Ha on küll andnud ütlusi, et S. Hil oli olnud peatrauma ja tal oli tuvastatud osaline töövõimetus, kuid need ütlused ei võimalda veel teha järeldust, et S. Hil oli kalduvus agressiivsusele. Eelnevast tulenevalt ei ole J. Danilišeni ütlused selle kohta, kuidas ta S ja A Hi lõi, s.h selle kohta, et ta lõi kannatanuid enda kaitseks, usaldusväärsed ja tuleb jätta ses osas kõrvale, mistõttu ei ole tõendatud ka J. Danilišeni tegutsemine hädakaitseseisundis. 6. Kaitsja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult kergendava asjaoluna arvestamata puhtsüdamliku kahetsuse. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohus peab hindama seda, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik. Seejuures saab kohus lähtuda muuhulgas oma vahetust muljest, mille ta on saanud isiku käitumisest kohtusaalis. Käesoleval juhul on maakohus viidanud konkreetsele asjaolule, mis seab kahetsuse siiruse kahtluse alla. Üleolev naeratus on kahtlemata asjaolu, mis tekitab kahtlusi, kas avaldatud kahetsus ikka on siiras. Ringkonnakohus ei näe põhjust maakohtu hinnangut muuta, kuigi ringkonnakohtu istungil kahetsust avaldades J.Danilišen ei muianud – eelnevalt oli just istungil olnud juttu sellest, miks maakohus ei pidanud kahetsust siiraks. 7. Kaitsja leiab, et karistus ei arvesta süüdistatava isikuga ja J. Danilišenile tuleks anda võimalus resotsialiseerumiseks. J.Danilišen asus tööle juba 17-aastaselt, omandas kuueaastase töötamisega kaks eriala. Temal on 4-aastane laps, elukaaslane M. B iseloomustas teda väga positiivselt. 5
(6)Ringkonnakohus leiab, et välja toodud asjaolud ei anna alust karistuse kergendamiseks: J. Danilišeni enda ja M. B ütlustest nähtuvalt J. Danilišenil töökoht puudus ning tarvitas ta narkootikume. Käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteo pani ta toime alkoholijoobes olles.
- J.Danilišen leiab, et teda on lisaks vangistusele karistatud menetluskulude väljamõistmisega. Kohtukolleegium märgib, et menetluskulud mõistetakse KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva otsuse puhul välja süüdistatavalt põhjusel, et just tema on menetluse ja seega ka tekkinud kulud põhjustanud. Seega on menetluskulude väljamõistmine võrreldav pigem kannatanu kasuks tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmisega kui karistamisega. Menetluskulude osalise riigi kanda jätmisega seoses on Riigikohus märkinud, et vangistusega karistamine ei välista iseenesest menetluskulude välja mõistmist täies ulatuses - kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus automaatselt välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märkis Riigikohus, et kui süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.
- a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesoleval juhul selliseid tõendeid, mis annaks alust menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks, esitatud ei ole. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 tuleb ka J.Danilišeni kaitsjale apellatsioonimenetluses makstav tasu 230,4 eurot mõista välja J. Danilišenilt.
- Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sten Lind Meelika Aava Ivi Kesküla 6
(6)