lg 4 – 209 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 28.detsembrist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Põhja ringkonnaprokurör Martin Tuulik Süüdistatav Andrius Radzevicius (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Advokaat Dmitri Školjar Prokurör Martin Tuulik RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 28.detsermbrist 2012.a. Andrius Radzeviciuse suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 1 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 28.detsembri 2012 otsusega süüdi tunnistada Andrius Radzevicius
Vastavalt
lg 1 arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 15.03.2011 kuni 19.05.2011.a, s.o 2 kuud ja 5 päeva. Ärakandmisele kuulub 9 (üheksa) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust. Vastavalt
Radzevicius 3 (kolme) aasta jooksul ei pane toime uut tahtliku kuritegu.
lg 1 alusel kohaldada lisakaristusena Leedu Vabariigi elanikule Andrius Radzeviciusele väljasaatmist Eesti Vabariigist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 4 (neljaks) aastaks. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Andrius Radzevicius mõisteti süüdi selles et tema nõustus ühiselt ja kooskõlastatult eeluurimisel tuvastamata isikutega toime panema kelmuse. Vastavalt rolli jaotusele pidid eeluurimisel tuvastamata isikud helistama kannatanutele ja esinedes viimase sugulase ja politseiametnikuna, teatama, et kannatanu sugulane tekitas liiklusõnnetuse, milles sai kannatada inimene, ning nõudma raha kahju hüvitamise ja kriminaalmenetluse vältimise eesmärgil. Andrius Radzevicius´e roll seisnes selles, et tema pidi sõitma Tallinnasse, ootama, kuni temale annavad eeluurimisel tuvastamata isikud korralduse minna kannatanu juurde, nimetavad kannatanu asukoha, ning võtma kannatanult, kes oli eelnevalt eksimusse viidud, raha. Oma rolli täitmiseks saabus Andrius Radzevicius 14.03.2011 öösel Tallinnasse ja jäi ootama kuriteokaaslaste juhiseid. 15.03.2011 kella 11:15 paiku helistasid eeluurimisel tuvastamata isikud varalise kasu saamise eesmärgil Tallinnas elevale E L kuuluvale lauatelefonile ning esinesid viimase poja ja politseiametnikuna. Telefonikõnes teatasid seni tuvastamata isikud, et E.L poeg tekitas liiklusõnnetuse, milles sai inimene kannatada ning nõudsid temalt 18000.- EUR kahju hüvitamise ja kriminaalmenetluse vältimise eesmärgil. Eelkirjeldatud käitumise näol on tegemist tegelikest asjaoludest 2 teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega varalise kasu saamise eesmärgil. Kui E L nimetas eeluurimisel tuvastamata isikutele oma aadressiks xxxxxxxxxx ja andis nõusoleku maksta küsitud raha, edastas tuvastamata isik Andrius Radzevicius´ile sõnumi koos E L poolt nimetatud aadressiga. 15.03.2011 kella 11:33 paiku sõitis Andrius Radzevicius taksoga aadressile xxxxxxxxxxxxxx eesmärgiga saada E L raha summas 18 000 EUR, kuid politsei pidas ta kinni. Teadvalt vale ettekujutuse loomise teel grupis, varalise kasu saamise eesmärgil, pani Andrius Radzevicius toime
APELLATSIOONI SISU: Maakohtu otsuse vaidlustas prokurör, kes ei nõustu maakohtu otsusega mõistetud karistusega ja taotleb selles osas kohtuotsuse tühistamist ning süüdistatava karistamist 3-aastase reaalse vangistusega. Riigikohus on selgitanud (3-1-1-77-11 p. 11), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr ning seejärel tuvastada süüdistatava süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on oma otsuses tuvastanud, et Andrius Radzeviciuse karistust kergendavad (
) ja raskendavad asjaolud (
Käesoleva kuriteo puhul on sanktsiooni keskmine määr 3 aastat. Maakohus on Andrius Radzeviciusele 1 aastase vangistuse (sanktsiooni miinimummäär) mõistmisel põhjendanud karistuse määra sellega, et
§-le 58 p 3 on karistust raskendav asjaolu. Olukorras, kus tuvastamist leiab, et kuriteokatse oli suunatud kõrges eas isiku suhtes, oleks maakohus pidanud põhjendama, miks ta ei arvesta nimetatud faktilise asjaoluga ja ei nõustu käsitleda antud olukorras kannatanu vanust karistust raskendava asjaoluna. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-93-12 p 9.2 öelnud, et kõrges eas isik
p 3 mõistes on vanaduspensioni ikka jõudnud isik ning kuriteo toimepanemise hetkel 79 aastane kannatanu E. Lukina selle kriteeriumi kahtlemata täidab. Prokuratuur on seisukohal, et süüdistatava käitumises esinenud teo ebaõiguse määr (hästi organiseeritud kelmuse katse kõrges eas isiku vastu) ja sotsiaal-eetiliste normide eitamine on tinginud olukorra, kus tema karistamine sanktsioonimäära alammääras ei evi nõutavat üld- ega eripreventiivset mõju. Samuti ei nõustu prokuratuur maakohtu seisukohaga selles, et Andrius Radzeviciusele mõistetud põhikaristus tuleb jätta
alusel tingimisi kohaldamata, kui Andrius Radzeviciuse ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika on toonitanud, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – RK 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka 4 koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-4004). Käesoleval juhtumil pole alust rääkida ei ühest ega teisest nimetatud asjaolust. Samuti ei ole maakohus oma otsuses toonud välja ühtegi märkimisväärset eripära, mis tingiksid Andrius Radzeviciusele mõistetud karistuse tingimisi kohaldamatajätmise. Maakohus on oma otsuses leidnud, et
§-ga 59, mis keelab karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvestada sel juhul kui neid on seaduses kirjeldatud juba süüteokoosseisu tunnustena. Sellest põhimõttest lähtuvalt ei tohiks karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel arvesse võtta punkte 2 ja 3 kuivõrd neid samu põhjendusi on maakohus juba võtnud arvesse karistuse määra mõistmisel. Samuti on maakohus Andrius Radzeviciuse karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel põhistanud seda sellega, et isik viibis eeluurimisel 2 kuud ja 5 päeva vahi all ning seega on sisuliselt šokivangistuse ära kandnud. Vangistusseadus § 12 teeb selget vahet kinnipeetava (§ 2) ja vahistatu (§ 4) vahel. Vahistamisel kui kriminaalmenetluse tagamise ühel instrumendil on kriminaalmenetluses selgelt teised eesmärgid kui vangistusel, mis järgneb peale süüdimõistvat kohtuotsust. Seda ka käesolevas kaasuses, kus Andrius Radzevicius oli eeluurimisel vahistatud uute kuritegude toimepanemise vältimise ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise takistamise eesmärgil. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-99-06 p 21 öelnud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellest tuleneb, et šokivangistus peab järgnema süüdimõistvale kohtuotsusele ning süüdimõistetu peaks eripreventiivsel eesmärgil seda endale ka selgelt teadvustama. Loomulikult tuleb eelvangistuses viibitud aeg arvestada hilisema karistusaja hulka, kuid karistusaja hulka ei saa prokuröri arvates arvestada neid motiive, millega süüdistatav varasemalt eeluurimisel vahistati. Seega antud kriminaalasjas ei ole prokuratuuri arvates, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, erilisi asjaolusid, mis võimaldaksid karistusest tingimisi vabastamist
Tallinna Ringkonnakohtu 22.jaanuari 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 6.veebruarini 2013. Apellatsioonimenetluse pooled oma seisukohti ei esitanud. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et prokuröri apellatsiooni rahuldamiseks ja süüdistatavale raskema karistuse mõistmiseks puudub alus. Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-91-07 öelnud järgmist: Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu.(Riigikohtu otsus nr.3-1-1-91-07). Kohtukolleegium märgib, et tegelikult sõltub süüdistatavale mõistetav karistus alati suuremal või vähemal määral kohtuniku äranägemisest. Karistuse mõistmine on peaaegu alati teatud valimine erinevate õiguslike variantide vahel või kõigi vajalike õiguslike tingimuste arvestamine, kus kohtunikul jääb alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile. Karistuse mõistmine on selles mõttes ka õiguslikult reguleerimata ja teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuniku ja süüdistatava vahel sõltudes mitte ainult süüdistatava, vaid ka kohtuniku isikust. Apellatsioonikohtule on antud õigus maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas vaid siis, kui maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS prg. 338 p.4). Rääkides kuriteo raskusest, siis ei ole käesoleval juhul vaidlust selles, et tegemist on teise astme kuriteoga, mis jäi katsestaadiumi. Süüdimõistetud isiku näol on tegemist varem kohtu poolt karistamata isikuga. Seejuures ei saa nõustuda prokuröri apellatsioonis märgituga, et nimetatud isikut iseloomustav tegur e. varasem karistamatus, on karistust kergendav asjaolu ja et maakohus oleks oma otsuses justkui seda märkinud. See väide on väär. Samamoodi ei ole õige apellatsioonis märgitu, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud seda, et süüdistatavat kuriteo toimepanemisel ärakasutati. Selline maakohtu otsuse tõlgendus on enam, kui meelevaldne. Ärakasutatud isikust saab karistusõiguses rääkida sellistel juhtudel, kui on alust rääkida vahendlikust täideviimisest ja vahendliku täideviija poolt n.ö. teise isiku kasutamisest vahendina. See eeldab teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse viimist või vähemalt kasutab vahendlik täideviija tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. Ka ei vastuta vahendliku täideviimise korral ärakasutatud isik toimepandu eest. Maakohus on käsitlenud süüdistatavat nii nagu prokurörgi võrdväärse grupi liikmena, sest ta on mõistetud süüdi kelmuse katse kaastäideviijana ja selles osas maakohtule tehtud etteheited on põhjendamatud. Maakohus on leidnud, et süüdistatav ei olnud kogu kuriteoplaani initsiaator, vaid oli kaasatud kuriteo toimepanemisele. Selline järeldus on kohtukolleegiumi seisukohast ka põhjendatud. Maakohus on leidnud seda, et teiste tuvastamata grupiliikmete poolt on kuritegu ettevalmistatud, leitud kannatanu, temale helistatud ja ka pettuslik tegu toime pandud, samuti raha nõutud ning et süüdistatava roll oli pigem korraldusi täita – millal ja kelle juurde minna raha järgi. Selline jutt on sõnaselgelt kirjas ka prokuröri poolt esitatud süüdistuses. Maakohus arutas 6 kriminaalasja ainult ühe grupi liikme osas, ei ole olemas ka kohtuotsuseid, millistega oleks tuvastatud teiste grupiliikmete konkreetne roll ja teopanus. Seega ei saa asuda võrdlema erinevate grupiliikmete teopanuseid jms. e. ei ole võimalik järgida grupilise kuriteo täideviijatele karistuste individualiseerimise nõuet nedne rolli ja teopanuse võrdluse teel. Süüdistuse tekstist lähtudes ei ole aga vale maakohtu järeldus, et süüdistatav kaasati kuriteoplaani ja tema osa kuriteos näitab ka see, et ta ei võtnud otsustusi vastu ise, vaid sai korraldusi. Seega nõustub kohtukolleegium sellega, et nende grupiliikmete roll, kes otsisid välja kannatanu ja kes enda väidetega mõjutas(id) kannatanu intellektuaalset kujutluspilti teatud esinevatest asjaoludest ja mõjutasid kannatanut sellega tegema varakäsutust konkreetses rahalises vääringus, et nende roll kogu kuriteoplaani täideviimises on mõjuvam ja süüdistatav on n.ö. korralduste täitja. On õige, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati
prg. 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, milline ei näe ette ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Kui rääkida
prg.-st 209 lg 2, siis selle sanktsioonis ettenähtud vangistuse vahemik on ettenähtud nelja erineva kvalifitseeriva asjaolu korral ja on võimalik ka nende kõigi nelja kvalifitseeriva asjaolu esinemine aga ka kolme, kahe. Samuti on võimalik olukord, kus isikut süüdistatakse mitmekümnes lõpuleviidud kelmuses ja ta on ka varem mitmeid kordi juba kandnud karistust samalaadsete tegude eest, kuid need ei ole mõju avaldanud. Kui nõustuda prokuröri poolt karistusega – 3 aastase vangistusmääraga – esmakordselt toimepandud ühe kvalifitseeriva tunnusega toimepandud kelmuse katse eest, siis juhul, kui viis korda kelmuste eest karistatud ja kümnes lõpuleviidud kolme kvalifitseeriva asjaoluga kelmuses kohtu all olevale isikule mõistetakse sanktsiooni ülemmäär – 5 aastat – ei saaks öelda, et karistuspraktikas on proportsioonid paigas. Ka märgib kohtukolleegium, et valdav kohtupraktika tunnistab siiski meetodit, kus süü suurus kalkuleeritakse mitte eriosa vastava sanktsioonivahemiku keskmise alusel, vaid sanktsioonimäära esimese kolmandiku alusel. Kohtukolleegium ei pea ebaõigeks maakohtu poolt
prg. 60 kohaldamist katse eest nagu seda lubab
prg. 25 lg 6. Tõsi on see, et nimetatud säte annab kohtule vaid selle õiguse, kuid kohtukolleegium ei nõustu prokuröri arusaamaga sellest, et olukordades, kus kuritegu jääb katsestaadiumi mitte süüdistatava tahtest seotud asjaoludest, vaid nagu käesoleval juhul, kannatanu õigest ja kiirest reageeringust, oleks viidatud sätte kohaldamine keelatud või ebaõige. Fakt on see, et tavajuhtudel jääbki kuritegu katsestaadiumi just mitte süüdistatava tahtest, vaid tema tahtest sõltumata. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus võiks jätta viidatud sätte karistuse mõistmisel tähelepanuta näiteks röövimise katse või vägistamise katse puhul, millised on seotud ka juba kannatanule füüsilise kahju tekitamisega.
See ei või olla üle kahe kolmandiku Karistusseadustiku eriosa sanktsioonis sätestatud karistuse ülemmäärast. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on 7 kergendatud karistuse alammääraks seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. Seega ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni läbiva seisukohaga, et maakohus on karistanud süüdistatavat sanktsiooni alammääras. Käesoleval juhul jääb karistusraamistik 3 kuu ja 3 aasta ning 4 kuu vahele e. siis karistus alammäära ja ülemmäära vahe on 3 aastat ja 1 kuu. Maakohus on mõistnud varem karistamata süüdistavale ühe grupilise kelmuse katse eest, mis on toime pandud ühe kvalifitseeriva tunnusega 1 aasta vangistust. Arvestades ülalöeldut ei saa kohtukolleegiumi arvates kuidagi väita, et see oleks süüdistatava ebamõistlikult leebe karistusõiguslik kohtlemine kohtu poolt. Prokuröri poolt pakutud kolme aastane vangistusmäär hälbib oluliselt ka valdavast karistuspraktikast analoogilistes süüteoasjades. Sarnaste tehioludega toimepandud kuritegude eest mõistetavad karistusmäärad ei tohi olla oluliselt erinevad ja sõltuda konkreetse prokuröri nägemusest menetletava kriminaalasja erandlikkuse aspektist. Ka prokurör võiks ja peaks arvestama valdava kohtupraktikaga ja ainuüksi Riigikohtu lahendid kelmuse asjades lubavad väita, et isikuid ei karistata esmakordsel kelmuse toimepanemisel võib öelda, et pea kunagi reaalse pikaajalise vangistusega. Nende lahenditega on võimalik igal soovijal tutvuda ja kohtukolleegium neid eraldi välja tooma ei hakka. Kui võrrelda sarnaste tehioludega toimepandud kelmusi e. vanainimestelt raha ja vara väljapetmisega seotud kelmusi, siis kohtukolleegium pakub võrdluseks kaks näidet. Esimeseks on n.ö. kurikuulus naiskelm L.H., kes mõisteti süüdi 12-s lõpuleviidud kelmuse episoodis kolme kvalifitseeriva asjaolu esinemisel ning veel kolmes kolme erineva
eriosa paragrahvi järgi ja teda karistati 4-aastase aastase vangistusega. Kolmes kelmuseepisoodis pani temaga koos kaastäideviijana kuriteo toime ka V.L., kes mõisteti süüdi
prg. 209 lg 2 p.1,2,3 järgi. Teda karistati kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti
(Riigikohtu otsus 3-1-1-70-10). Teiseks, (3-11-30-07) samuti vanemate inimeste petmisega tegelenud kelm H.S. mõisteti süüdi kuue lõpuleviidud kelmuse ja ühe kelmuse katse toimepanemises. Kuigi Riigikohus luges kelmuste toimepanemised aegunuks, oli maakohtu poolt temale mõistetud karistus kolm aastat vangistust. Karistusseadustiku § 73 lg 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest tuleb kohe ära kanda üks aasta. Ülejäänud vangistuse jättis maakohus
Kohtukolleegiumi arvates on neid kaasusi arvestades vaidlustatud kohtuotsusega süüdistatavale mõistetud karistus proportsioonis tema süüga ja isikuga ning puudub põhjendatud alus väita, et maakohtu poolt mõistetud karistusmäär ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. Puutuvalt prokuröri apellatsioonis ära toodud raskendava asjaolu esinemisele käesoleval konkreetsel juhul märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks leiab kohtukolleegium, et vähemalt alates 1.09.2011.a. on vastavalt KrMS prg.-le 154 lg 1 p.3-1 kohustuslik nõue süüdistusaktis juba ära märkida karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ainult sellisel juhul saab vastaspool e. süüdistatav ja kaitsja sellele asjaolule vastu vaielda ning kaitsja saab esitada oma seisukoha selles osas kaitseaktis. Käesolevas kriminaalasjas ei ole 19.10.2011.a. koostatud süüdistusaktis 8 vaidlusalust asjaolu esitatud karistust raskendavana ja süüdistusaktist ei nähtu, et üldse esineks karistust raskendavat asjaolu. Veel enam, ka prokurör ei ole oma süüdistuskõnes maakohtus taotlenud selle asjaolu arvestamist karistust raskendavana. Seda ei nähtu ei tema kirjalikest teesidest ega ka proktokollitud kõnest. Esmakordselt tuleb prokurör välja taotlusega arvestada kannatanu kõrget iga süüdistatava karistust raskendava asjaoluna oma apellatsioonis. Kohtukolleegium leiab, et selline olukord ise juba välistab raskendava asjaolu arvestamise süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kohtule ei saa olla etteheidetav otsuses põhjenduste puudumist karistust raskendava asjaolu mittearvestamise osas sel juhul, kui prokurör ei ole seda taotlenud. Kohtul on põhjendamise kohustus siis, kui ta ei nõustu näiteks süüdistuse või kannatanu taotlusega lugeda mõni asjaolu raskendavaks asjaoluks. Süüdistatavale ei tohi selline asjaolu, milline võib mõjutada tema karistuse raskust tulla üllatusena ja tal peab olema võimalus ennast selle vastu kaitsta. Selline nõue on kohustuslik juba seetõttu, et vaidlusalune asjaolu raskendab isiku karistust vaid siis, kui ta on kannatanu vanusest teadlik ning seda peab tõendama prokurör. Kõik
prg. 58 p.-s 3 loetletud asjaolud raskendavad üksnes sellise isiku karistust, kes oli kannatanu vanusest teadlik. Käesoleval ei juhul ei ole prokurör isegi mitte oma apellatsioonis pidanud vajalikuks sellele mingit tähelepanu pöörata ja võtnud aluseks ainult kannatanu passiandmed e. sünniaasta. Asjassepuutumatuks peab kohtukolleegium ka apellatsioonis toodud viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-93-12. Riigikohus on oma otsustes 3-1-1-57-10 ja ka 3-1-1-410 juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Samuti tuleb esitada argumendid, kuidas tsiteeritud Riigikohtu seisukohad toetavad kohtu veendumuse kujunemist arutatavas asjas. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt viidatud lahendis esitatud Riigikohtu seisukohad ei saa olla ülevõetavad käesoleval juhul süüdistatvale karistuse mõistmise küsimuse otsustamisel. Prokuröri poolt viidatud lahendis on esiteks, kuriteo tehiolude pinnalt vaieldamatult tuvastatud see, et süüdistatav oli teadlik kannatanu vanusest – süüdistatavad olid kannatanu juures n.ö. allüüril ja elasid ühes korteris. Teiseks, süüdistusakt oli koostatud ajal, mil nõue selles karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude märkimiseks ei kehtinud. Kolmandaks, prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas taotles prokurör kohtus oma süüdistuskõnes vaidlusasluse asjaolu tunnistamist karistust raskendavaks. Fakt, et osa kuritegusid on võimalik ennetada ajakirjanduses inimeste e. potentsiaalsete kannatanutega hoiatamisega konkreetse käitumismustriga kuritegude ohvriks sattumise eest ja osade kuritegude puhul ei ole see kuidagi võimalik( näiteks liikluskuriteod, paljud tapmised jne. kus isik satub kuriteo ohvriks lihtsalt seetõttu, et ta oli valel ajal vales kohas), ei anna kohtukolleegiumi arvates samuti alust tunnistada maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust kuriteo raskusele ja tema isikule mittevastavaks. Kelmuste toimepanemise arv e. levik sõltub kindlasti sellest, kui palju on inimesi, kes ülemäärast usaldust ilmutavad ja kontrollimatult e. kergekäeliselt oma vara suhtes vabatahtlikult on nõus varakäsutust tegema. Selliseid kuritegusid ongi võimalik ära hoida inimesi hoiatades konkreetse käitumismustri toimimise eest ja tegelikult on ka arutatav kuritegu selle kinnituseks. Võib väita, et pärast meedia kaudu selliste hoiatuste tegemist kaob n.ö. vahelejäämise hirmus ka petiste tahe oma väljatöötatud kuritegelikke skeeme korrata ja sisuliselt on ka konkreetse käitumismustriga kelmuse levik, kui mitte 9 peatatud, siis oluliselt vähendatud. Prokurör viitab oma seisukoha esitamisel Riigikohtu otsuses 3-1-1-26-03 välja öeldud seisukohale n.ö. “roolijoodikutele” karistuse mõistmise kohta. Viidatud lahendis on Riigikohus andnud õiguse adressaatidele signaali sellest, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Ehk siis ühel juhul on tegemist inimeste hoiatamisega kuriteoohvriks sattumise eest e. signaal potentsiaalsletele kannatanutele, teisel aga üldpreventsioonina hinnatava riigipoolse reaktsiooni teadaandmisega potentsiaalsetele õiguserikkujatele. Kohtukolleegium selliseid olukordi võrreldavateks ei pea nii nagu ei pea võrdselt levinuteks arutatava kelmuse mustriga süütegusid ja joobeseisundis sõiduki juhtimise süütegusid. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu otsustusega kohaldada süüdistatva suhtes
prg. 73 sätteid.
prg. 74 sätete kohaldamine isiku suhtes, kelle elukohariigiks ei ole Eesti, ei ole võimalik kohaldada käesoleval ajal käitumiskontrolli. Vastavalt
prg. 73 lg-le 6 ei kohaldata tingimisi vabastamist tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Käesoleval juhul on see nõue süüdistatava puhul täidetud. Täidetud on ka Riigikohtu seisukohast tulenev nõue, et vangistusest tingimisi vabastamise korral peab katseaaja pikkus olema pikem mõistetavast vangistusmäärast. Seega puuduvad asjaolud, mis seaduse ja Riigikohtu seisukohtade järgi keelaks tingimisi vangistuse kohaldamist. Asjakohased ei ole ka apellandi viited
prg. 59 nõuete rikkumisele kohtu poolt, sest antud juhul seda nõuet ei ole rikutud.
prg. 59 keelab
prg. 57 ja 58 sätestatud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvestada karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses juba kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Selgituseks märgib kohtukolleegium, et arutatava süüdistuse puhul ei saa näiteks arvestada koosseisuväliste raskendavate asjaoludena enam
prg. 58 p.-des 1 ja 10 loetletud raskendavaid asjaolusid – omakasu ajendit ja grupis kuriteo toimepanemist, sest
prg. 209 näeb ette juba süüteokoosseisu tunnusena varalise kasu saamise ja süüdistatavale inkrimineeritud lg 2 p.3 kelmuse toimepanemise grupi poolt. Mis puutub aga sellesse, et ühtesid ja samu isikut või tema süüd iseloomustavaid asjaolusid arvestatakse nii vangistusmäära valikul, kui ka vangistusest tingimisi vabastamise põhjendamiseks, siis see ei ole seadusest tulenev keeld ja praktikas ei ole ka võimalik seda alati vältida. Riigikohus on oma mitmetes lahendites leidnud, et ka karistuse mõistmisel e. karistusliigi ja – määra valikul ei saa süü suuruse hindamise kõrval mööda minna ka süüdlase isikust. Nii näiteks isiku puhul, kes on korduvalt karistatud ühesuguste kuritegude toimepanemise eest ( praktikas näiteks poe – või korterivarguste eest, perevägivald aga ka kelmused) ja vabanedes järjekordse vangistuse kandmiselt, paneb lühikese aja möödudes jälle toime samasuguse kuriteo, ei saa jätta arvestamata seda, millist liiki ja millises määras karistust ta eelnevalt kandis. Vastupidisel juhul kujuneb olukord, kus isikut karistatakse iga järgmise kuriteo toimepanemise eest kergema karistusliigi või määraga, kui seda oli eelmine karistus, mis ei mõjutanud teda hoiduma edasisest kuritegelikult käitumisest. Sellisel juhul jääkski isikule mulje, et uute kuritegude toimepanemine justkui kergendab tema iga järgnevat karistust, mis ei ole aga kuidagi põhjendatud. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu poolt otsuses 3-1-1-99-06 p.-s 15.1 väljaöeldu ja nimelt : Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi 10 saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Sellest tulenevalt võibki esmakordselt kuriteo toimepannud isiku karistusmäär olla näiteks tunduvalt lühem, kui kirjeldatud käitumisharjumusega isikul ning kui kohus on varasemat karistamatus arvestanud karistusmäära valikul, siis tuleb see ka otsusesse kirja panna. Isiku eelnevat karistatust või karistamatust peab kohus aga arvestama ka karistusest tingimisi vabastamise, kasvõi juba
prg. 73 lg 6 tulenevast keelust. Põhimõtteliselt sama on oma otsuses 3-1-1-99-06 p.-s 16.3 öelnud ka Riigikohus : Karistuse kohaldamise ja karistusest tingimusliku vabastamise eristamine tähendab kohtupraktikas ka neist kummagi kohaldamise aluste erinevust. Nende aluste erinevuse nõuet ei saa aga mõista liiga laialt. Karistusseadustiku §-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimusliku vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära. Kuid kooskõlas eelnevalt punktides 14 ja 15 märgituga on lõppkokkuvõttes ka kõik karistuse kohaldamisel arvestatavad asjaolud taandatavad kas kuriteo toimepanemisega või süüdlase isikuga seonduvateks asjaoludeks. Kui mõista käsitletavate aluste erinevuse nõuet liiga laialt, siis võib eranditult igale nii kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdistatava isikust lähtuvale karistusest tingimusliku vabastamise põhjendusele ette heita, et neid asjaolusid on karistuse kohaldamisel juba arvestatud. Selline etteheide on aga ilmses vastuolus seadusandja mõttega. Kuna
prg. 73 ja 74 ei sätesta, et isikuga seonduv asjaolu peab olema kuidagi eriline või erandlik, siis ei saa ka kohtule ette heita, kui esmakordselt kuriteo toimepannud isik vabastatakse tingimisi karistuse kandmiselt mingitel muudel põhjendustel – e. et kohus leiab, et tegemist on siiski isiku poolt juhuslikult kuritegelikule teele sattumisega ja see veenab kohut, et isik tulevikus ei pane kuritegusid toime ja tema puhul täidab karistuse eripreventiivse eesmärgi ka karistusest tingimisi vabastamine. Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane ja käesoleval juhul on kohus eeldanud, et esmakordne kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt on pigem juhuslikku laadi, mis õigustab ka kohtu otsustust mõista süüdistatavale vangistus tingimisi. Kohtukolleegium ei saa ka nõustuda apellandi arutlustega teemal, et kohtul ei olnud õigust isikut täielikult karistuse ärakandmisest vabastada põhjendusega, et ta on eelvangistuses viibinud 2 kuud ja 5 päeva ning sellega on sisuliselt saavutatud juba šokivangistuse efekt. Üleliigsed on ka selles osas apellatsioonis esitatud argumendid, millised tuginevad vahistamise ja vangistuse erisustele. Neid peab kohtukolleegium asjassepuutumatuteks. Maakohus on sisuliselt eelöelduga põhjendanud oma otsustust, miks ta ei kohalda isiku suhtes nn. šokivangistust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-9906 määratlenud n.ö. järjekorra, kuidas karistust mõista. Nimetatud otsuses selgitab Riigikohus, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Käesoleval juhul on süüdistatav isik, kes pani kuriteo toime esmakordselt e. tal puudub vangistuses viibimise kogemus, mis on 11 üheks šokivangistuse efekti saavutamise eelduseks. Teiseks, šokivangistuse preventiivne toime avaldub vangistuse lühiajalisuses. Seda seisukohta on Riigikohus rõhutanud oma otsuses nr. 3-1-1-21.05, kusjuures selles otsuses on Riigikohus ka otseselt öelnud, et šokiefekti pole võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega. Kolmas ja mitte väheoluline on šokiefekti realiseerimiseks lühiajalise vangistuse mõju kohene tunnetamine peale kuriteo toimepanemist. Kunstlik on nimetada lühiajalist vangistust, mida süüdlane asub kandma võimalik, et isegi aastate pärast peale kuriteo toimepanemist nimetada šokiefekti evivaks karistuseks. Šokivangistuse preventiivne toime avaldub selles, et lühiajaliselt kinnipidamisasutusse paigutatuna tajub süüdlane vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi, mis saab toimida aga ainult siis, kui ajavahemik teo toimepanemise ja kinnipidamisasutusse sattumise vahel on olematu või äärmisel juhul väga lühike. Kuidas nimetatakse konkreetsel menetlusetapil kinnipidamisasutuses viibimist – vahistamine või vangistus – see ei ole seejuures üldse oluline. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites selgitanud, et sellistel juhtudel , kui isik on viibinud eelvangistuses juba šokivangistuse efekti saavutamiseks vajaliku vangistusmäära ja kui kohus leiab, et esinevad
prg. 74 lg 1 sätestatud asjaolud ( teo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud, mis annavad aluse järeldada, et mõistetud vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas), siis arvestades, et šokivangistuse efekt on realiseerunud , kohaldatakse
prg. 74 lg 1-s ettenähtud võimalustest seda, mis võimaldab kohtul jätta kogu mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Eelvangistuses viibitud aeg arvatakse mõistetud karistusest kantuks ning seda arvestatakse karistuse täitmisele pööramisel
prg. 74 lg 4 , 5 alusel( 1-06-117221; 1-08-11708). Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates vaidlust selles, et sisuliselt on toimunud süüdistatava karistamisel tema vangistusest osaline vabastamine, mida kohtuotsuse tegemise momendil selliseks karistuseks nimetamine oleks aga kunstlik ja maakohtu seisukoht, et sellepärast ta vabastab isiku karistusest täielikult ning loeb eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 5 päeva kantuks – on seaduslik, põhjendatud ja kooskõlas ka kohtupraktikaga. Kohtukolleegiumi seisukohast on maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus põhjendatud ka järgmistel põhjendustel. Süüdistatavale on maakohtu poolt mõistetud lisakaristuseks
prg. 54 alusel väljasaatmine koos Eestisse sissesõidukeeluga 4 aastaks. Tegemist on lisakaristusega, mis on pereventiivne karistus. Valitsev kohtupraktika, mille kujundamisel on märkimisväärne roll ka prokuratuuril on selliste “gastrolööridest” kurjategijate karistamisel asetatud preventatiivsest aspektist põhirõhk just
prg. 54 ettenähtud liskaristusele, mitte niivõrd põhikaristusele. Võib muidugi arutleda teemal, kas sellisel juhul nagu seda on käesolevas kriminaalasjas, kus isik vabastati kohtu poolt kohtueelses menetluses vahi alt ja ta ise vabatahtlikult oma alalisse elukohta Leedu Vabariiki suundus, on kohaldatav ka väljasaatmine. Väljasaatmise täitmist reguleerib Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ning nimetatud seaduse mõtte kohaselt on väljasaatmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine, mis sisuliselt seisneb isiku toimetamises piiripunkti. Ka seob
prg. 55 lg 2 sissesõidukeelu kulgema hakkamise süüdimõistetu väljasaatmisest, mida faktiliselt käesoleval juhul ei toimu. Samas leiab kohtukolleegium, et arvestades asjaolu, 12 et lisakaristusena näeb väljasaatmine ette ka sissesõidukeelu, mis on kindlustusliku iseloomuga karistusõiguslik meede selleks, et vältida välisriigi kodaniku poolt uute kuritegude toimepanemist, on sellise lisakaristuse kohaldamine vaidlustatud otsusega põhjendatud. Kinnitamaks varemöeldut, et ka prokuratuur toetab seisukohta, kus just lisakaristuse mõistmine e. riigist väljasaatie ja sissesõidukeelu kehtestamine kindlustab efektiivsemalt välisriigi kodaniku poolt uute kuritegude toimepanemise ja sellise lisakaristuse kohaldamise( mis samuti vajab süü ja isiku arvestamist ) tingimusel lepitakse tunduvalt raskemate ja rohkemate kuritegude toimepanijatele, kuid seda on käesolevas kriinaalasjas tuvastatud, kergema põhikaristusega. Kohtukolleegium peab vajalikuks tuua võrdluseks prokurörile, kes taotleb esmakordselt kelmuse katse toimepannud isikule 3-aastast reaalset vangistust mõned kohtuotsused, millised on tehtud Tartu Maakohtus kokkuleppemenetluses 2012.a. ja 2013.a. ja millistes süüdimõistetute poolt toimepandud kuriteod ei kannata võrdlust vaidlustatud kohtuotsusega süüdimõistetud süüdistava poolt toimepanduga. Kohtuotsustega 1-1210064; 1-13-754 ; 1-12-9112 mõisteti süüdi mitmed Leedu Vabariigi kodanikud
prg. 255 lg 1( sanktsioon 3-12.a. ) ja 199 lg 3 (sanktsioon 2-10) keda süüdistati kuritegelikku ühendusse kuulumises ja ühenduse liikmena mitmete kümnete autode vargustes ja turustamises, millega tekitati kannatanutele reaalsed ja suured varalised kahjud. Mõistetud karistused jäid raamidesse 3 aastat kuni 4,5 aastat ja kõigi suhtes kohaldati
prg. 73 sätteid ning määrati osaliselt koheselt ärkandmisele vangistused 6 kuust kuni 1 aastani. Lisakaristusena väljasaatmisega mõistetud sissesõidukeelude pikkused olid 3-5 aastat. Kinnituseks, et ka seaduseandja on kuritegusid toimepannud välisriigi kodanikele võimaluse korral, kindlasti kuriteo raskusest olenevalt, karistuse mõistmisel pidanud just väljasaatmise ja sissesõidu kohaldamisega karistamist enam oluliseks, kui seda on põhikaristus, on kohtukolleegiumi arvates ka KrMS prg.-s 416 lg 1 täitmiskohtunikule antud õigus loobuda mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramisest, kui süüdimõistetu saadetakse riigist välja. Veel märgib kohtukolleegium, et välisriigi kodanik peab asuma reaalset karistust kandma Eestis ja tal on õigus vastavalt Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonile taotleda karistuse kandmist oma elukohasriigis. Kuni küsimuse otsustamiseni, isegi siis, kui isikul on tekkinud õigus tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks, elektroonilise valve kohaldamisega või mitte, puuduvad tal reaalsed võimalused vabanemiseks, sest omamata elukohta Eesti Vabariigis, ei ole see
prg. 76 sätete kohaselt lihtsalt võimalik. See on asjaolu, mis võib kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise ja seni kuni vastavaid lepinguid ei ole riikide vahel sõlmitud, võiks võimaluse korral ka karistuse mõistmisel seda arvestada. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 1, prg. 342 – 345 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Julia Katškovskaja Urmas Reinola Pavel Gontšarov 13 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.