novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Ain Aroldi kaitsja advokaat Heiki Kuningas Prokurör ringkonnaprokurör Marge Püss Süüdistatav Ain Arold elukoht: Tuulavere küla, Saare vald, Jõgeva maakond, isikukood: 36208092771, kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik, haridus: keskharidus, töökoht: ei tööta karistatus: kriminaalkorras karistatud 7 korda, viimati Tartu Maakohtu 13.12.2010 otsusega
lg 2 p 1 ja § 185 lg 2 p 1, 2 järgi 4 aasta vangistusega, karistuse kandmise algus 22.07.2009 tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja advokaat Heiki Kuningas RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2; § 340 lg 2 p-st 1 tühistada Tartu Maakohtu 13. novembri 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-4162 täies ulatuses, see on Ain Aroldi süüdimõistmises ja karistamises
järgi,
lg 2 alusel liitkaristuse moodustamise, karistuse kandmise algusaja, sundraha ja menetluskulude väljamõistmise osas. Mõista Ain Arold
MS § 181 lg 1 alusel jätta Ain Aroldile Tartu Maakohtus osutatud õigusabi kulud 345 eurot 60 senti riigi kanda. KrMS § 181 lg 1 alusel jätta Ain Aroldilt Tartu Maakohtu poolt väljamõistetud kriminaalasja materjalidest koopiate valmistamise tasu, see on 3 eurot 23 senti, riigi kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 153.60 eurot, sealhulgas käibemaks 25.60 eurot advokaat Heiki Kuningale tema poolt Ain Aroldile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Ain Aroldi kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 153.60 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 13.11.2012 otsusega tunnistati Ain Arold süüdi
järgi ja karistati 30 päeva vangistusega.
Aroldile Tartu Maakohtu 13.12.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu 8 päeva vangistuse võrra, mõistes A. Aroldile liitkaristuseks 9 kuud 8 päeva vangistust. A. Arold oli kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, olles kinnipeetav Tartu Vanglas, 07.12.2011 kella 07.10 paiku Tartu Vangla vangistushoone 1. osakonna kambris nr 118 kasutas kaaskinnipeetav E.K. suhtes füüsilist vägivalda, lüües E.K. it vähemalt kahel korral käega pea piirkonda. Oma tegevusega tekitas A. Arold E.K. ile tervisekahjustusi – vasaku silma välisnurgas 2x3cm alal punetus, marrastus ja turse, vasakul põsel silma all 0,5x1,5cm verevalum, piki paremat põske kuni oimuni 10 cm kriimustus, kaelal paremal pool 4x1,5 cm verevalum ja 6 cm marrastus ja punetus, kaelal vasakul pool kaks 3 cm marrastust ja 0,5 cm kriim, rindkere ülaosas paremal pool punetav laik, seljal parema abaluu piirkonnas 10x5 cm alal marrastused ja punetus, vasaku abaluu piirkonnas 2 cm marrastus. Maakohtus puudus vaidlus selles, et 07.12.2011 hommikul Tartu Vangla kambris nr 118 tekkis A. Aroldi ning E.K. i vahel konflikt. Vaidlus seisnes selles, millisel viisil ja kui intensiivselt tarvitas A. Arold kannatanu suhtes vägivalda ning kas A. Aroldi tegu oli õigusvastane. Maakohtu hinnangul leidis tõendamist, et esmalt lõi E.K. A. Aroldi märkuse peale teda ühel korral näkku, mille peale A. Arold ründas E.K. it ja lõi teda kaks korda käega näkku, tekitades 2 E.K. ile tervisekahjustuse. Tuvastamist leidnud teopildi põhjal leidis kohus, et A. Aroldi tegevus vastab
Subjektiivse koosseisu osas asus maakohus seisukohale, et A. Arold pani teo toime kavatsetult. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et A. Arold tegutses hädakaitseseisundis, mis välistab tema teo õigusvastasuse. Maakohus leidis, et selleks ajaks, kui A. Arold kannatanut lõi, oli E.K. i rünne juba nii faktiliselt kui ka õiguslikult lõppenud ja seega ei saanud A. Arold enam ennast vasturündega kaitsta, vaid tema tegu muutus kättemaksuks. A. Aroldil ei olnud alust eeldada, et E.K. jätkab löömist. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja A. Aroldi õigeksmõistmist. Apellandi seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Apellant märgib, et kohtu järeldusest tulenevalt lõi E.K. A. Aroldit ühe korra ja sellega oli tema rünne lõppenud ning A. Aroldil ei olnud alust eeldada, et E.K. jätkab löömist. Samas on kohus tuvastanud, et kannatanu ja süüdistatav rüselesid põrandal. Apellandi hinnangul on selge, et tegemist oli sama konfliktiga. Pole tuvastatud nagu oleks pärast vastastikust löömist konflikt lõppenud ja seejärel uus konflikt aset leidnud. Tegemist oli ühe sündmusega, mis algas kannatanu vägivallaktist ja lõppes siis, kui kannatanu ja süüdistatav kambri põrandal maas olid. Seega on kohtu järeldus, nagu oleks kannatanupoolne rünne tema löögiga lõppenud, vastuolus kohtu enda tuvastatud asjaoludega. Kohtuotsuses on märgitud, et E.K. elas oma maailmas, tema küsimustele vastamine ning tegutsemine oli aeglane. Kohtu hinnangul ei saanud A. Arold sellises olukorras eeldada, et ta tegutseb hädakaitseseisundis, kuna E.K. i ühekordne löök ei andnud alust arvata, et kannatanu jätkab löömist. Apellandi hinnangul on kohtu eelnev järeldus vastuoluline. Kui kannatanu oli kinnine, jääb apellandile selgusetuks, kuidas pidi süüdistatav aru saama kannatanu olemusest ja seda mõistma. Apellant märgib, et kannatanu kohtuistungil avaldatud ütlused on oma sisult väheütlevad ning vastuolus mitmete teiste tõenditega. Nii on vastuolu tunnistaja A.M. ütlustega selles, et kannatanu lõi esimesena, ning süüdistatava ütlustega, et süüdistatav kannatanut vastu lõi. Süüdistatava ja kannatanu sündmuse kirjeldus erineb mitmetes detailides. Süüdistatav eitab kannatanu näkku löömist, kuid ei eita rüselust kambri põrandal. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, miks on kannatanu ütlused tõesed osas, et süüdistatav teda näkku lõi. Puutuvalt kannatanu vigastuste iseloomu ja tekkimise põhjustesse märgib apellant, et selles osas esitatud kohtu järeldus ei tugine tõenditele. Nimelt saab vigastuse tekke põhjused tuvastada asjatundja arvamusele tuginedes. Käesolevas asjas sellist arvamust esitatud ei ole. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, kuidas ja millest lähtudes on tuvastatud, et kannatanu näol olevad marrastus, turse ja verevalum on saadud löögist rusikaga. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, mis asendis löögid sooritati. Maakohus luges eluliselt mitteusutavaks vigastuste saamise maas rüselemise käigus, kuid selle kohta puudub veenev põhjendus. Seega pole ümber lükatud süüdistatava väide, et need vigastused võisid tekkida põrandal rüseledes. Veel leiab apellant, et süüdistatav tegutses kannatanut lüües hädakaitseseisundis, mis välistab tema teo õigusvastasuse ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Seejuures tugineb apellant Riigikohtu lahendile 3-1-1-107-12, milles on käsitletud hädakaitsega seonduvat. Nagu viidatud kriminaalasjas, nii ka käesolevas asjas on tuvastatud, et kannatanu ründas esimesena. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 3 Ringkonnakohtu 07.01.2013 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 17.01.2013. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o 7. detsembril 2011 Taru Vangla kambris nr 118 leidis E.K. i ja A. Aroldi vahel aset konflikt, mille käigus sai E.K. tervisekahjustusi. Siinjuures nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu otsustusega, mille kohaselt E.K. il esinenud näovigastused põhjustas viimasele A. Arold, lüües E.K. it kahel korral käega näkku. Maakohus on oma taolist otsustust igakülgselt põhjendanud ning apellatsioonis esitatud väited ei kummuta maakohtu sellekohast seisukohta. Seega tuleb kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolude alusel asuda seisukohale, et lüües E.K. t kahel korral käega näkku ja põhjustades viimasele tervisekahjustuse, täitis A. Arold
Kriminaalasjas ei ole vaidlust aga ka selles, et tekkinud konflikti käigus ründas E.K. esimesena A. Aroldit, lüües teda käega näkku. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kriminaalasja keskseks lahendamist vajavaks küsimuseks on see, kas A. Aroldi tegevuses esineb õigusvastasust välistav asjaolu
lg 1 mõttes.
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid kuid ületamata seejuures hädakaitsepiire. Tulenevalt
lg 1 dispositsioonist jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitse olemasoluks
Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Kriminaalasjas on vaieldamatult tuvastamist leidnud, et A. Aroldi ja E.K. i vahel 7. detsembril 2011 tekkinud sõnavahetuse käigus kasutas esimesena vägivalda E.K. , lüües A. Aroldit käega näkku. Ringkonnakohus leiab, et E.K. i poolt A. Aroldi käega näkku löömist tuleb vaadelda kui tema poolset vahetut õigusvastast rünnet A. Aroldi tervise vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Aroldil esines hädakaitseseisund. Tuvastanud hädakaitseseisundi esinemise tuleb hädakaitseseisundisse sattunud isiku kaitsetegevust. kohtul seejärel analüüsida Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises sobivaima ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis vastab ründe ohtlikkusele. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, s.o kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtudes. 4 Maakohtu otsuse põhjendavast osast nähtub, et maakohtu arvates ei olnud A. Aroldi poolt E.K. i löömine pärast viimase rünnet tema vastu kantud kaitsetahtest, vaid tegemist oli kättemaksuga. Oma taolist otsustust põhjendab maakohus asjaoluga, et selleks momendiks, kui A. Arold E.K. it lõi, oli viimasest lähtuv rünne lõppenud ning A. Aroldil puudus alus arvata, et E.K. jätkab tema ründamist. Põhjusena, miks A. Aroldil puudus maakohtu arvates alus eeldada E.K. i ründe jätkumist, toob kohus välja asjaolu, et E.K. ei olnud vanglatöötajatest tunnistajate ütluste kohaselt vägivaldne inimene. Maakohtu hinnangul ei saanud A. Arold taolises olukorras eeldada, et ta tegutseb hädakaitseseisundis, kuna E.K. i ühekordne löök ei andnud talle alust arvata, et E.K. jätkab oma rünnet. Pealegi viibisid A. Arold ja E.K. ühes kambris kolm nädalat ja seetõttu pidi A. Arold kohtu arvates ka aru saama, milline on E.K. i käitumine. Ringkonnakohus maakohtu ülaltoodud otsustuse ning esitatud põhjendustega ei nõustu. Tõepoolest saab ründe lõpust õiguslikult rääkida siis, kui süütegu on viidud lõpule. Käesoleval juhul viis E.K. süüteo lõpule A. Aroldi käega näkku löömisega. Samas leiab ringkonnakohus, et ainult süüteo õigusliku lõpuleviimisega ei saa piirduda, sest see välistaks kaitsevõimaluse veel kestva, kuid õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo korral. Rünne kestab veel, kui õigushüve on juba kahjustatud (E.K. i löök oli juba kahjustanud A. Aroldit), kuid toimuvad sündmused võivad õigushüve edasi kahjustada. Seega ründe lõpuhetke määratlemine sõltub faktilistest asjaoludest ja selle hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hetkeks, mil A. Arold lõi E.K. it, oli viimase õigusvastane rünne õiguslikult lõppenud, sest E.K. oli A. Aroldit juba löönud, kuid erinevalt maakohtust leiab, et faktiliselt E.K. i rünne veel kestis. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et A. Aroldil puudus alus arvata, nagu võiks E.K. rünnet jätkata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus taolisele järeldusele jõudmisel eksinud kohtupraktikas korduvalt rõhutatud nõude vastu, et õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex ante vaatepunktist lähtuvalt. Olukorras, kus sõnavahetuse käigus lõi E.K. A. Aroldit viimase jaoks ootamatult käega näkku, ei saanud A. Aroldil kujuneda tõsikindlat arvamust, et E.K. ei jätka oma tegevust. Seda enam, et esimesena pani õigusvastase teo toime nimelt E.K. . Ringkonnakohtu arvates ei anna selliseks järelduseks kuidagi alust asjaolu, et tunnistajate ütluste kohaselt oli E.K. rahumeelne inimene ja elas omas maailmas ega ka see, et A. Arold oli elanud E.K. iga konflikti toimumise hetkeks ühes kambris juba kolm nädalat. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik politseitöötajate teadmist E.K. i rahumeelse iseloomu kohta omistada A. Aroldile, sest viimasel taolised teadmised konflikti toimumise ajal puudusid. Samas ei saanud A. Arold, lähtudes tuvastamist leidnud E.K. i käitumisest (ründas ootamatult ja esimesena) ka kuidagi eeldada, et viimase näol on tegemist rahumeelse isikuga, kes oma rünnet ei jätka. Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks maakohtu väide, mille kohaselt pidi A. Arold teadma, milline on E.K. i edasine käitumine, kuna nad elasid kolm nädalat ühes kambris. 5 A. Arold on kinnitanud, et tema E.K. iga üldse ei suhelnud, sest neil oli täiesti erinev maailmavaade. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A. Aroldi sellesisulistes ütlustes. Seda enam, et kaudselt kinnitavad nimetatud ütlusi ka tunnistaja A.M. ütlused, mille kohaselt elas E.K. nn „omas maailmas“. Arvestades suhtluse puudumist A. Aroldi ja E.K. i vahel puudub ringkonnakohtu arvates igasugune alus väiteks, nagu pidanuks A. Arold aru saama, milline on E.K. i edasine käitumine vaatluse all olevas olukorras, s.o pärast E.K. i ootamatut füüsilist rünnet. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi õiguslikult oli E.K. i rünne A. Aroldi vastu hetkeks, kui A. Arold lõi E.K. it, lõppenud, kestis see faktiliselt siiski edasi. Kolleegiumi arvates viibis A. Arold E.K. i löömise hetkel hädakaitseseisundis ning lüües E.K. i ründe tõrjumiseks viimast kahel korral käega näkku, tegutses ta kaitsetahtest lähtuvalt. Ringkonnakohus leiab, et A. Aroldi kaitsetegevus vastas
Aroldi valitud vahend oli sobiv E.K. i ründe lõpetamiseks ning ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõpetasid A. Aroldi poolt sooritatud kaks käelööki sisuliselt E.K. i ründe. Ka ei tekitanud A. Aroldi poolt kasutatud füüsiline vägivald kannatanule liigset kahju ning oli seetõttu kujunenud olukorras ka säästvaim vahend. Ringkonnakohtu arvates ei ületanud A. Arold E.K. it lüües hädakaitse piire
i ründe tõrjumiseks kasutatud kaks käelööki ei ole käsitletavad ülemäärase jõu kasutamisena. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuna A. Arold tegutses E.K. i suhtes vägivalda kasutades hädakaitseseisundis, ei ole tema poolt toimepandu õigusvastane ning ta tuleb E.K. suhtes toimepandud
A. Aroldi kaitsja on esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks 153.60 euro suuruses summas. Arvestades A. Aroldile esitatud süüdistuse mahtu ning õigusliku vaidluse keerukust, leiab ringkonnakohus, et tegemist on mõistliku suurusega tasuga. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, s.o tühistab maakohtu otsuse täies ulatuses ja teeb uue otsuse, siis tuleb kaitsja H. Kuninga poolt A. Aroldile osutatud õigusabikulud jätta riigi kanda. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6 Paavo Randma 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.