1-13-1081/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2013 Tartu, (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-1081 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud lahend Tartu Maakohtu
2. veebruari 2013 määrus riigi õigusabi andmata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valdek Lubja määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. veebruari 2013 määrus muutmata ja Valdek Lubja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Valdek Lubja tunnistati Tartu Maakohtu 15.02.2012 otsusega süüdi KarS § 114 p 4 järgi ja talle mõisteti KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 23.11.2010 otsusega mõistetud kandmata karistuse liitmise teel liitkaristuseks 15 aastat 2 kuud vangistust. Kohtuotsus jõustus 12.09.2012 Riigikohtu määrusega.
5. 05.02.2013 esitas V. Lubja taotluse riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi EIK) pöördumiseks. Avalduse kohaselt soovib V. Lubja EIK-i pöörduda, kuna ta on mõistetud süüdi kuriteo eest, mida ta ei ole toime pannud. Taotluse kohaselt hindab süüdimõistetu asjast tuleneda võivat kasu selles, et teda saab süüdi mõista ainult KarS § 306, § 307 ja § 320 järgi, mitte KarS § 114 järgi.
6. Tartu Maakohtu 06.02.2013 määrusega jäeti V. Lubja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt. 3.1 Maakohus märkis, et RÕS § 37 lg 1 kohaselt võib Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, saada riigi õigusabi seaduses ettenähtud korras riigi õigusabi kaebusega EIK-isse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-ilt, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 35 lg 3 kohaselt tunnistab EIK vastuvõetamatuks iga individuaalavalduse, mida ta peab kokkusobimatuks konventsiooni või selle juurde kuuluvate protokollide sätetega, selgelt põhjendamatuks või kaebeõiguse kuritarvituseks. RÕS § 37 lg 3 kohaselt keeldub maakohus riigi õigusabi andmisest EIK-isse pöördumiseks, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 35 kohaselt vastuvõetav. 3.2 V. Lubja taotleb riigi õigusabi Tartu Maakohtu 15.02.2012 otsusega lahendatud süüküsimuse ümbervaatamiseks. V. Lubja iseenesest tunnistab kuritegu ja leiab, et tema teod tuleb kvalifitseerida kergemate kuriteokoosseisude järgi. V. Lubja EIK-isse pöördumise kaebuse aluseks ei ole inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide rikkumine. Siseriikliku kohtuotsuse revideerimine ja süüküsimuse kontrollimine ei ole EIK-i pädevuses. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodud põhjustel ei võtaks EIK V. Lubja kaebust menetlusse. Riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseks on RÕS § 37 lg
7. Ka RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
8. Maakohtu määruse peale esitas V. Lubja kaebuse, milles taotleb jätkuvalt talle EIK-i pöördumiseks riigi õigusabi andmist. Tuginedes RÕS § 6 lg-le 1 märgib V. Lubja, et riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.
9. 15.02.2013 registreeriti ringkonnakohtus V. Lubja selgitus määruskaebusele, milles ta märgib, et ei oma juriidilist haridust ega valda seetõttu juriidilist keelt, et isegi selgitada, missugustel alustel ta soovib kasutada võimalust EIK-i pöörduda. Õigusabi taotlebki ta selleks, et selles küsimuses kaitsjaga konsulteerida. Maakohus aga otsustas ette ära, et tema võimalus oma õiguste kaitseks on vähene ning jättis õigusabitaotluse rahuldamata. Seda kõike otsustas kohus V. Lubja oskamatu taotluse põhjal. Samuti vastas maakohus tema teabenõudele, et ka teistmisavaldust saab ta esitada ainult advokaadi vahendusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning V. Lubja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
11. Ringkonnakohus, hinnates RÕS § 37 lg 3 ja EIÕK artikli 35 järgi riigi õigusabi andmise põhjendatust, leiab, et V. Lubja kaebus ei oleks EIK-is vastuvõetav ning seega on maakohus õigustatult jätnud V. Lubjale riigi õigusabi andmata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oleks V. Lubja EIK-ile esitatav kaebus ilmselgelt põhjendamatu. Seejuures ei sisalda ka maakohtu määruse peale esitatud kaebus asjaolusid, mis võimaldaksid asuda vastupidisele seisukohale, st kaebuses ei lükata maakohtu seisukohti ümber.
12. Määruskaebusele esitatud selgituses märgib V. Lubja, et ei oma piisavaid õigusalaseid teadmisi, et isegi selgitada, missugustel alustel ta soovib EIK-i pöörduda ning õigusabi -2- taotlebki ta selleks, et nimetatud küsimuses kaitsjaga konsulteerida. Sisuliselt väidab V. Lubja, et ta ei oma piisavaid õigusalaseid teadmisi juba riigi õigusabi taotluse koostamiseks, mistõttu ta vajabki advokaadi abi. Ringkonnakohus nendib, et iseenesest on RÕS § 4 lg 3 p 9 alusel võimalik anda õigusabi isiku õigusnõustamiseks, kuid taotluse riigi õigusabi saamiseks peab RÕS § 9 lg 1 kohaselt esitama siiski isik ise, st õigusabi riigi õigusabi taotluse esitamiseks ei anta. Eeltoodu on põhjendatav sellega, et riigi õigusabi taotluse esitamine ei nõua isikult õigusalaste eriteadmiste olemasolu. Riigi õigusabi taotleja peab üksnes kirjeldama probleemi sisu, mille lahendamiseks õigusabi taotletakse, mitte andma sellele õiguslikku hinnangut. Kirjeldatud asjaolude pinnalt otsustab taotlust lahendav kohus ise, kas esinevad riigi õigusabi andmist välistavad asjaolud, sh kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene, või kuulub taotlus rahuldamisele.
13. Antud juhul ongi maakohus V. Lubja taotluse põhjal asunud seisukohale, et V. Lubja kaebus ei oleks EIK-is vastuvõetav ning sellest tulenevalt on tema võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Eeltoodu aga välistab RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt isikule riigi õigusabi andmise. Taotluses riigi õigusabi saamiseks on V. Lubja toonud taotluse esitamise põhjendusena välja, et ta on ebaõiglaselt süüdi tunnistatud kuriteos, mida ta ei ole sooritanud. V. Lubja leiab, et teda saab süüdi mõista vaid KarS § 306, § 307 ja § 320, mitte aga § 114 järgi. Seega järeldub V. Lubja taotlusest, et ta ei ole rahul tema teole Tartu Maakohtu 15.02.2012 otsuses antud karistusõigusliku hinnanguga. Ringkonnakohus soostub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei kuulu siseriikliku kohtuotsuse revideerimine ja isiku süüküsimuse lahendamine EIK-i pädevusse. EIK-i näol ei ole tegemist siseriiklike kohtute edasikaebeinstantsiga, mis tähendab, et EIK ei saa tühistada ega muuta siseriikliku kohtu otsust. EIK vaatab läbi üksnes kaebusi, mis puudutavad Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagatud õiguste rikkumisi. Eelnevat silmas pidades leiab ringkonnakohus, et V. Lubja ei ole oma taotluses riigi õigusabi saamiseks tuginenud ühelegi tema süüküsimust arutanud kohtute rikkumisele (sellele viitavatele faktilistele asjaoludele), mis oleks käsitletav konventsiooni rikkumisena.
14. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et V. Lubja taotlus riigi õigusabi määramiseks EIK-i pöördumiseks ei ole põhjendatud ning maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja V. Lubja määruskaebus rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau -3- Tiit Lõhmus