1-13-2339/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-2339 Kohtukoosseis Aarne Sarjas Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. veebruari rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aivar Viitkini esindaja vandeadvokaat Rene Varuli määruskaebus 2013 kaebuse RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätta Riigiprokuratuuri
3. veebruari 2013 määrus muutmata ja Aivar Viitkini esindaja vandeadvokaat Rene Varuli määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tartu Vanglas karistust kandev Aivar Viitkin esitas 29.11.2012 Lõuna Prefektuurile kuriteokaebuse selles, et T.T. on tsiviilasjas nr 2-11-37554
5. aastal andnud valeütlusi ja seega pannud toime kuriteo KarS § 320 järgi. Kuriteokaebusest nähtuvalt on A. Viitkin süüdi mõistetud Tartu Maakohtu 19.04.2010 otsusega (kriminaalasi nr 1-09-4010) KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Kriminaalasjas oli kannatanuks T. T. . Kriminaalasja arutamise ajal eitas T.T. kahju tekitamist ja võlgu olemist kaaskohtualusele J.A. . Tartu Maakohtu 15.10.2012 määrusest (tsiviilasi nr 2-11-37554) nähtub, et T.T. tunnistas, et on J.A. ile kahju tekitanud. Sellest tulenevalt leiab A. Viitkin, et T.T. on andnud valeütlusi ja tema suhtes tuleb alustada kriminaalmenetlust.
6. Uurimisasutus jättis 12.12.2012 kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu alustamata, asudes seisukohale, et kuriteoteatest ei nähtu, milline seos on kriminaalasjal nr 1-09-4010 ja tsiviilasjal nr 2-11-
7. Ei ole aru saada, millist konkreetset kahju tekitamist (mille osas on väidetavalt antud valeütlusi) mõeldakse eelnimetatud erinevate kohtuprotsesside juures. Kriminaalasjas on menetlus lõppenud ja selle kohta on jõustunud kohtuotsus, st kohus on otsuse tegemisel hinnanud kõiki tõendeid ja asunud seisukohale, et need on usaldusväärsed. Politseil ei ole õigust selles kahelda ja väita vastupidist.
8. A. Viitkin vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise oma esindaja Rene Varuli vahendusel Lõuna Ringkonnaprokuratuuris. Kaebaja hinnangul viitab asjaolu, et hilisemalt on toimunud kompromissi sõlmimine tsiviilasjas nr 2-11-37554 sellele, et kannatanu on kriminaalasjas andnud valeütlusi.
9. 27.12.2012 määrusega jättis ringkonnaprokuratuur kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse ajendis ei ole sedastatavad kuriteo tunnused. Oma seisukohta põhjendas ringkonnaprokuratuur järgnevalt. Ringkonnaprokuratuur rõhutas lisaks kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate põhjendustele, et kaebuses on eksitavalt märgitud, justkui oleks A. Viitkini kaassüüdistatav J.A. i jätkanud pärast süüdimõistmist kahju hüvitamise nõudmist tsiviilkohtumenetluses. Tegelikult on J.A. i alles pärast märkimisväärse ajavahemiku möödumist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest asunud nõudma kahju hüvitamist kaebuses osundatud alusel. Sedalaadi ex post facto manipulatsioonid ei saa omada mingit kaalu süüdistatavate tegude hindamisele süüdistuses osundatud ajaperioodil, mil eriliigiliste tõendite kogumist, sh jälitustoiminguga talletatud vestluste salvestustest, nähtuvalt ei nõudnud süüdistatavad kannatanult töövõtusuhtest tulenevat kahju ega realiseerinud ühtegi teist õiguskorras tervikuna omaksvõetud nõudeõigust. Süüdistatavate tegeliku nõude sisu ja olemus kajastub jõustunud kohtuotsuste järeldustes ja põhjendustes, mida prokurör ei pidanud vajalikuks korrata. Küll aga märkis ringkonnaprokuratuur, et kannatanu ütlusi on kriminaalasja kohtulikus menetluses põhjalikult kõrvutatud ja kontrollitud teiste tõenditega, mis on vääramatult kinnitanud nende usaldusväärsust. Kaebusest ei nähtu, milline kannatanu kohtueelsel uurimisel või kohtuistungil läbiviidud ristküsitluses tõendamiseseme asjaolude kohta antud vastus peaks olema teadvalt valelik ning millisel tõenduslikku kaalu omaval argumendil selline väide tugineb. Kindlasti ei saa sellekohaseks argumendiks olla tsiviilasjas nr 2-11-37554 J.A. i, T.T. ja OÜ XXX vahel sõlmitud kompromiss, sest ka süüdimõistetu A. Viitkin ise ei ole kohtumenetluses tõsikindlalt avaldanud, justkui aidanuks ta kuriteosündmuste käigus J.A. il sisse nõuda töövõtusuhtest tulenenud kahju.
10. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustunud A. Viitkini esindaja kriminaalmenetluse alustamata jätmisega. Kaebaja selgitas, et Tartu Maakohtu 19.04.2010 lahendist nähtuvalt on A. Viitkin grupis koos J.A. iga nõudnud T. T. lt 20 000 krooni üleandmist, sealjuures oli kaassüüdistatav J.A. i seisukohal, et T.T. tekitas talle kahju seoses ehitusobjektiga seotud kulutustega. 15.10.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-37554 kinnitati Tartu Maakohtus kompromiss, mille kohaselt T.T. võttis omaks, et J.A. ile tekitati kahju. Kaebaja hinnangul saab lähtuvalt eeltoodust järeldada, et kannatanu andis kriminaalprotsessis valeütlusi, kuna tunnistas alles tsiviilprotsessi läbiviimise ajal, et süüdistataval oli tema vastu kahju hüvitamise nõue, mistõttu peaks järgnema T.T. vastutus KarS § 320 järgi.
11. Riigiprokuratuuri 11.02.2013 määrusega jäeti A. Viitkini esindaja kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuuri seisukohad olid järgmised. 6.1 Riigiprokuratuur nõustus ringkonnaprokuratuuriga selles, et esitades kuriteokaebuse ajaliselt koos teistmisavaldusega, on olukorras, kus edasikaebevõimalused kriminaalasjas on ammendatud, tegemist katsega tekitada näilist teistmisalust. Kohtumäärus tsiviilasjas ei oma kõnealuses kriminaalmenetluses vähimatki tähtsust ning tegemist on olnud läbinähtava katsega mõjutada kannatanu tsiviilõigusliku survestamise kaudu kriminaalprotsessi tulemust. Nimelt on J.A. i esitanud ligi aasta pärast kriminaalasjas kohtulahendi jõustumist hagi OÜ XXX ja T.T. vastu 1278 euro (20 000 krooni) nõudes ehk samas summas, mida käsitles -2- kriminaalasjas J.A. ile ja A. Viitkinile esitatud süüdistus. Hageja on hagiavalduses märkinud, et nõue on suunatud 1278 euro saamisele ja hageja on nõus nii tulemuse realiseerumisega töövõtulepingu sätete alusel kui läbi kahjuhüvitise saamata tulu käsitlevate sätete kaudu. Kostjad ei ole hagi omaks võtnud ning on esitanud sellele hulgaliselt õiguslikke vastuväiteid. Seejärel on kostjatele välja pakutud kompromiss, mille kohaselt J.A. i kinnitab, et tal puuduvad igasugused nõuded T.T. ning OÜ XXX vastu ehk sisuliselt on J.A. i loobunud täies mahus nõudmistest, milleks hagi üldse esitatud oli. Kostjate seisukohalt on kompromissi sõlmimine sellistel asjaoludel olnud edasise menetlusega kaasnevate kulutuste vältimiseks eluliselt enesestmõistetav. Samas on ilmne, et J.A. i on hagi esitanud ja seejärel hagi sisuga diametraalses vastuolus oleva kompromissi sõlminud varjatud eesmärkidel, et püüda seeläbi manipuleerida kriminaalmenetlust. Samas jääb arusaamatuks, millist toimet saaks kohtumäärus kriminaalasjas omada isegi juhul, kui selle näol oleks tegu tõendina kasutatava dokumendiga, sest kompromissis on küll üldsõnaliselt deklareeritud, et T.T. oli J.A. iga
12. aastal Maarja Küla objektil töövõtusuhtes, mille raames tekitati J.A. ile kahju, kuid täpsustamata on kahju liik, suurus ja õiguslik alus, samuti kahju tekitaja (kostjaid on olnud kaks, kuid kompromissi sõnastusest ei nähtu isegi seda, kas kahju üldse kostjatega seondub). Kuna J.A. i on loobunud kahju sissenõudmisest ja kinnitanud, et tal puuduvad nii T.T. kui OÜ XXX vastu igasugused nõuded, puudub omakorda alus seostada kahju liiki ja suurust esialgse hagi summaga, sest kostjad pole hagi omaks võtnud ei hagivastustes ega kompromissis. 6.2 Kohtud on tuginenud süüdimõistvaid otsuseid tehes tõendikogumile, mis moodustus kannatanu ja süüdistatavate ütlustest ning kannatanu ja süüdistatavate vaheliste vestluste salvestustest, millest nähtus ümberlükkamatult, et kannatanule ei esitatud nõuet, mis kattuks J.A. i poolt kolm aastat hiljem konstrueeritud hagi alusega ega ühtegi teist varalist nõuet, mis tuginenuks õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamadele. Jälitustoimingu protokollist nähtub selgesõnaliselt, et kannatanult nõuti nn keeleraha, ehk kuritegeliku subkultuuri tõekspidamiste kohast trahvi isikute tausta uurimise ja politseiga suhtlemise eest. Kohtuistungil kuulatud vestluste stenogrammist nähtuvalt küsis kannatanu 16.09.2008 asetleidnud kohtumisel A. Viitkinilt ja J.A. ilt korduvalt, mille eest ta neile võlgu peaks olema või raha maksma ja miks temalt just sellist summat nõutakse, mille peale kumbki süüdistatav ei põhjendanud seda töövõtusuhtest tuleneva kahjuga. Seega ei saa asjaolu, et J.A. i on kolm aastat peale toimunut suutnud välja mõelda, millist nõuet kannatanule teoreetiliselt oleks võinud esitada, tagantjärele kuidagi muuta ega mõjutada tõsiasja, et vastavat nõuet kuriteosündmuste käigus de facto ei esitatud. Süüdistatavad ei suutnud kuni kriminaalmenetluse lõpuni mitmes kohtuastmes täpsustada ega üksmeelele jõuda, millist õigust nad vastavalt oma ettekujutusele realiseerisid või millise nõudeõiguse arvasid endal olevat, kusjuures vastuoluliseks osutus isegi see, kas 20 000 krooni suurust summat nõuti A. Viitkini või J.A. i väidetavate õigustatud nõudmiste katteks.
13. A. Viitkini esindaja esitas ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri 11.02.2013 määruse peale kaebuse, milles taotleb selle tühistamist ja kriminaalmenetluse algatamist KarS § 320 tunnustel. Määruskaebuse põhjendused on järgmised. 7.1 Kaebaja selgitab veelkord, et Tartu Maakohtu 19.04.2010 kriminaalasjas tehtud otsusest nähtuvalt on A. Viitkin grupis koos J.A. iga nõudnud T. T. lt 20 000 krooni üleandmist. Eelnimetatud kohtuotsuse ja kriminaalasja istungiprotokollidest tulenevalt nõudsid A. Viitkin ja J.A. i kannatanu T. T. lt kahju hüvitamist, sealjuures oli J.A. i seisukohal, et T.T. tekitas talle kahju seoses ehitusobjektiga Põlvamaal Maarja Külas. Maakohus järeldas 19.04.2010 lahendis, et esitatud tõendid ei kinnita J.A. i versiooni, et ta nõudis kannatanu T. T. lt kulude hüvitamist seoses ehitusobjektiga seotud kulutustega. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud kohtule esitatud ühtegi tõendit, millega seoses ja millises ulatuses oli J.A. i õigustatud nõudma kannatanult kahju hüvitamist. Tartu Maakohus on kinnitanud 15.10.2012 määrusega -3- kompromissi tsiviilasjas nr 2-11-37554, mille kohaselt võtab T.T. töö tellijana omaks, et oli töövõtja J.A. iga
14. aastal Maarja Küla ehitusobjektil töövõtusuhtes, mille raames tekitati J.A. ile kahju. Sama kompromissiga on J.A. i väljendanud, et ta loobub T. T. lt
15. aastal Maarja Küla ehitusobjektil töövõtusuhtes tekitatud kahju sissenõudmisest. Eeltoodust nähtub, et kaassüüdistatav J.A. i on jätkanud pärast süüdimõistmist kahjuhüvitise väljamõistmise menetlust üldkorras ja kannatanu T.T. on tsiviilasja raames tunnistanud, et ta on tekitanud J.A. ile kahju seoses konkreetse Maarja Küla ehitusobjektiga, millele J.A. i viitas ka kriminaalmenetluses (see, et J.A. i on loobunud kahju reaalsest sissenõudmisest, ei oma enam tähendust). 7.2 Kaebajale jääb arusaamatuks Riigiprokuratuuri väide, et J.A. i olevat esitanud hagiavalduse alles üks aasta pärast kriminaalasjas lahendi jõustumist. Kaebaja andmetel on J.A. i esitanud Tartu Maakohtule hagiavalduse juba kriminaalprotsessi ajal, st kaugelt enne süüdimõistva otsuse jõustumist. Kohtuliku lahendini ehk kompromissini on jõutud
16. aastal, kuna kohtupidamine võtab teadupärast aega. Samuti võttis aega J.A. i menetlusabi taotluse lahendamine, mis puudutab hagiavalduselt riigilõivu tasumist. 7.3 Kaebajale jääb arusaamatuks Riigiprokuratuuri väide, et hagiavalduse esitamise näol on tegemist katsega tekitada näilist teistmisalust. Kaebaja leiab, et menetleja peaks tundma rohkem huvi selle vastu, kas T.T. on kannatanuna andnud kriminaalprotsessis valeütlusi, st kas antud juhul võib olla tegemist kuriteo toimepanemisega. Selle asemel on menetleja asunud kaebajale ette heitma soovi tekitada teistmisalust. Nõnda ei ole Riigiprokuratuur süvenenudki antud juhul olulisse küsimusse, mis puudutab T.T. võimalikku kuritegu. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur ei soovi näha kompromissi tegelikku sisu, millega T.T. on tunnistanud kahju tekitamist J.A. ile – st tsiviilasja raames on T.T. tunnistanud asjaolusid, mida ta kriminaalmenetluses eitas. Kui kompromissis on fikseeritud, et T.T. oli J.A. iga
17. aastal Maarja Küla objektil töövõtusuhtes, mille raames tekitati J.A. ile kahju, siis on ju teada, et kahju nõutakse töövõtulepingust tuleneva kahjuna, mille materiaalõiguslikuks aluseks on VÕS §
18. 7.4 Kaebaja leiab, et kui kannatanu T.T. oleks tunnistanud juba kriminaalmenetluse raames, et A. Viitkin ja J.A. i nõudsid temalt J.A. ile tekitatud kahju hüvitamist, millel oli ka tegelik õiguslik alus, ei oleks A. Viitkinit ja J.A. it saanud süüdi tunnistada grupiviisilises väljapressimises. Seega on kriminaalmenetlusel nr 1-09-4010 ja tsiviilasjal nr 2-11-37554 selge seos, T.T. on tsiviilasjas jõustunud lahendis sisuliselt kinnitanud, et ta valetas kannatanuna varasemas kriminaalprotsessis. Sellele peab järgnema T.T. vastutus KarS § 320 järgi, pärast mida võib ka A. Viitkinil avaneda võimalus taotleda kriminaalprotsessi uuendamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et A. Viitkini esindaja kaebus Riigiprokuratuuri 11.02.2013 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtukolleegium nõustub uurimisasutuse, ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri põhjalikult motiveeritud seisukohtadega kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Täiendavalt märgib ning rõhutab ringkonnakohus järgmist.
20. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalasjas nr 1-09-4010 kannatanuks olnud T.T. on läbi hilisema tsiviilprotsessi kinnitanud, et andis kriminaalmenetluses valeütlusi, milline tegu on kvalifitseeritav KarS § 320 järgi. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui nõustuda määruskaebuses esitatud selgitustega nimetatud kriminaal- ja tsiviilasjade seotusest, st et mõlemad kohtuasjad käsitlesid J.A. i ja A. Viitkini poolt T. T. lt seoses Maarja küla -4- ehitusobjektiga tekitatud kahju hüvitamist, ei anna tsiviilasjas nr 2-11-37554 sõlmitud kompromiss alust väiteks, et T.T. on andnud kriminaalasjas valeütlusi. Vastupidiselt määruskaebuse esitajale leiab kohus, et J.A. i, T.T. ja OÜ XXX vahel 8.10.2012 sõlmitud kompromiss ei ole vaadeldav T.T. poolt kahju tekitamise omaksvõtuna ega ole seega vastuolus tema poolt kriminaalasjas antud ütlustega. Selline seisukoht on kooskõlas VÕS § 578 lg-s 1 sätestatud kompromissilepingu mõistega, mille kohaselt on tegemist lepinguga õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Seega on tegemist poolte kokkuleppega, mille sõlmimine ei eelda kompromissis toodud asjaolude vastavust tegelikkusele. Vaidluse osapooled võivad kompromissi sõlmida ka näiteks menetluse lõpetamiseks, nõustumata vastaspoole menetluse käigus esitatud väidetega (s.o teha järeleandmisi kokkuleppele jõudmiseks). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda üksnes tsiviilasjas kompromissi sõlmimise fakt järeldada T.T. poolt kriminaalasjas valeütluste andmist.
21. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et tsiviilasja nr 2-11-37554 materjalidest nähtuvalt ei ole T.T. hagejale kahju tekitamist tunnistanud. T.T. esitas hagile kirjaliku vastuse, milles ei võtnud hagi õigeks ning esitas omapoolsed vastuväited hageja esitatud väidetele. T.T. leidis, et hagis esitatud nõuded olid alusetud ning hagi oli esitatud pahatahtlikult. Rääkida sellistel asjaoludel T.T. poolt J.A. ile kahju tekitamise tunnistamisest ja seega kriminaalasjas valeütluste andmisest, on ringkonnakohtu hinnangul täiesti alusetu. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri arvamusega, mille kohaselt oli T.T. poolt kompromissi sõlmimine olukorras, kus hageja loobus täies mahus oma nõudmistest, edasise menetlusega kaasnevate kulutuste vältimiseks eluliselt enesestmõistetav. Samuti on Riigiprokuratuur põhjendatult märkinud, et isegi kui sõlmitud kompromiss oleks käsitletav tõendina T.T. poolt kriminaalmenetluses antud ütluste tõelevastavuse hindamisel, ei lükkaks see kriminaalasjas antud ütlusi ümber. Nii on kompromissis üksnes üldsõnaliselt deklareeritud, et T.T. oli J.A. iga
22. aastal Maarja küla ehitusobjektil töövõtusuhtes, mille raames tekitati J.A. ile kahju. Seega ei nähtu kompromissist ei kahju tekitajat ega selle suurust. Seda enam on alusetu kaebuse esitaja väide, justkui tunnistanuks T.T. sõlmitud kompromissiga asjaolusid, mida ta kriminaalmenetluses ütlusi andes eitas.
23. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuuri määrus on seaduslik ja põhjendatud ning A. Viitkini esindaja kaebuses esitatud argumendid ei lükka määruses esitatud põhjendusi ümber. Aarne Sarjas Tartu Ringkonnakohtu kohtunik -5-