1-12-11880/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-11880 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Krista Kanguri lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Marja-Liina Talimaa Prokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatav Krista Kangur, isikukood 47709214918; elukoht XXX; ilma kindla töökohata; kohtulikult varem karistamata Advokaat Margo Normann Kaitsja süüdistuses KarS § 187 lg 1 järgi, RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus Krista Kanguri õigeksmõistmises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Krista Kangur anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta andis
6. veebruaril 2012 oma alaealisele tütrele K.K (sünd 03.01.1996) lusikal 15 tilka suhkruga retseptiravimit ValocordinDiazepam. K. K. uriinist tuvastati nordasepaami (diasepaami laguprodukti), mis kuulub vastavalt 1 Sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad lisa 1 järgi IV nimekirja ja on seega psühhotroopne aine. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 187 lg 1 järgi kui täisealise isiku poolt nooremale kui kaheksateistaastasele isikule psühhotroopse aine ebaseaduslik manustamine. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolud olid seejuures järgmised. 1.1 Süüdistatav Krista Kanguri ütlustest nähtus, et talle oli paanikahoogude leevendamiseks psühhiaatriakliiniku arsti poolt välja kirjutatud ravim Valocordin-Diazepam. Arst selgitas, et ravim on mõeldud vaid temale ja kellelegi teisele ei tohi seda manustamiseks anda. Enne ravimi kasutamist luges sellega kaasas olnud infolehte, milles oli kirjeldatud ka ravimi kõrvaltoimeid. Infolehe viskas minema ega mäleta täpselt selle sisu. Tütar K oli samuti välja kirjutatud ärevushäirete leevendamiseks retseptiravimeid.
7. jaanuaril 2011 võttis tütar neid ravimeid liigses koguses, tahtes end sel moel ära tappa. Peale seda tütrele enam neid ravimeid välja ei kirjutatud.
8. aasta veebruaris oli tütrel kodus paanikahoog. Kuna tütar pidi samal päeval Kaagvere kooli minema, siis esialgu ei pidanud vajalikuks kiirabi kutsuda. Parim lahendus tundus olevat enda retseptiravimi andmine tütrele. Ta andis tütrele 15 tilka koos suhkruga, millist kogust oli ka ise kasutanud. Ta pidas tütrele ravimi andmist kriisiolukorras kõige õigemaks lahenduseks. Tütar rahunes ning mõne aja pärast sõitsid nad koos Kaagvere kooli. 1.2 K K seletas, et
9. veebruaril 2012 läks ta endast välja seoses sellega, et ta kohtus ühe mehega, kes oli teda varasemalt ähvardanud tapmisega. Tal tekkis surmahirm ja läks endast täiesti välja, käed ja jalad värisesid. Abi saamiseks pöördus ta ema poole, kes püüdis teda rahustada; kuna paanikahood jätkusid, andis ema rohtu, mida ema ise tarvitas. Ema tilgutas seda rohtu mõned tilgad lusikale, ta võttis selle ära koos klaasi veega. Peale rohu võtmist läksid paanikahood üle.
10. Tartu Maakohtu
11. jaanuari 2013 otsusega mõisteti K. Kangur talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohtuotsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 2.1 Kohtuotsuses sedastatakse, et süüdistatava käitumises leidis tuvastamist süüteo objektiivne, mitte aga subjektiivne külg. Nähtuvalt süüdistatava ja tema tütre ütlustest esinesid neil mõlemal ühesuguste sümptomitega psüühikahäired. Süüdistatavale oli selle ravimiseks psühhiaater välja kirjutanud ravimit. Kuna tütrel esinesid enne erikooli minemist süüdistatavaga analoogilised psüühikahäired, otsustas süüdistatav anda tütrele endale väljakirjutatud ravimit. Süüdistatava sellisest tegevusest ei järeldu, et ta pidas võimalikuks ja möönas seda, et ta manustab tütrele psühhotroopset ainet. Süüdistatava käitumises puudus tahtlus psühhotroopse aine manustamises ja kuna süütegu KarS § 187 lg 1 järgi on karistatav üksnes tahtliku teona, siis puudub Krista Kanguri tegevuses kuriteokoosseis. 2.2 Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Krista Kangur oli
12. veebruaril 2012 olukorras, kus alaealise tütre emana oli ta vastutav tütre toimetamise eest erikooli. Lapsevanemana püüdis Krista Kangur teha kõik temast oleneva, et tagada tütre erikooli paigutamine, valides tütre psüühiliste paanikahoogude välistamiseks ravimi, mida ta oli manustanud endal esinevate paanikahoogude puhul. 2.3 Süüdistusest nähtuvalt on Krista Kangurile ette heidetud tütrele psühhotroopse aine manustamine ühekordse tegevusena. Manustamine lahtikirjutatuna tähendab toitainete, ravimite vms (organismi) sisseviimist. KarS § 187 eeldab süüdistatava teadlikku tegevust, s. o alaealise 2 kallutamist psühhotroopse ja muu uimastava aine ebaseaduslikule tarvitamisele. Prokuratuuri kohtule esitatust ei järeldu, et Krista Kangur oleks psühhotroopse aine tarvitamisele kallutamise eesmärgil seda tütrele manustanud. Krista Kangurile on prokuratuur ette heitnud aine ühekordset manustamist. Kallutamine eeldab eesmärgistatud ja suunatud tegevust. See ühtib ka keelelise tähendusega, mille kohaselt kallutama tähendus on: esialgsest suunast, mujale kõrvale kalduma panema, teisale suunama. Ühekordne tegevus võib olla samastatav kallutamisega. Sellisel juhul peaks see asjaolu sisuliselt kajastama tõendatud asjaoluna ka süüdistusaktis. Süüdistus peab olema ühemõtteliselt arusaadav ka sõnastuses, mille põhjal on võimalik teha järeldusi muuhulgas süüteo subjektiivses küljes.
13. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras riiklik süüdistaja, kes taotleb K. Kanguri suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Prokurör ei soostu maakohtu seisukohaga, et K. Kangur ei pannud süütegu toime tahtlikult. Tahtluse olemasoluks peab isik teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema tegevuse objekt on psühhotroopne aine, et tema teo tulemus võib olla psühhotroopse aine ainete tarvitamise alustamine teise isiku poolt ning isik, kellele ta sellist ainet manustab, on alaealine. K. Kangur teadis, et tegemist on alaealisega ning ta pidi võimalikuks pidama, et tegemist on psühhotroopse ainega; seega pani ta kuriteo toime kaudse tahtlusega. 3.2 Kohus leidis sedagi, et prokuratuur ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et K. Kangur oleks oma tütrele psühhotroopse aine tarvitamisele kallutamise eesmärgil seda manustanud. Prokurör osundab, et süüdistuse kohaselt ei heideta K. Kangurile ette psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamist, vaid nooremale kui 18-aastasele isikule sellise aine ebaseaduslikku manustamist.
14. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
15. veebruari 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
16. märtsini 2013, mida kaitsja taotluse alusel pikendati
17. märtsini
18. Nimetatud kuupäevaks esitas enda seisukohad kohtule süüdistatava kaitsja. 4.1 Kaitsja leiab enda vastuses, et prokuröri apellatsioon on põhjendamatu ning palub jätta see rahuldamata. Seejuures korratakse vastuses peamiselt neid argumente, millele tugines kaitsja juba maakohtus. Täiendavalt osundab kaitsja ka võimalusele, et K. Kangur tegutses hädaseisundis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kaitsja esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning riikliku süüdistaja esitatud apellatsioon jääb täielikult edutuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
19. Esmalt tuleb prokuröriga soostuvalt nentida, et maakohtu otsus on mõnevõrra vastuoluline. Nii sedastatakse kohtuotsuses ühest küljest, et K. Kangur täitis enda käitumisega KarS § 187 lg 1 objektiivse külje, teisalt märgitakse aga sedagi, et prokuratuur ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et K. Kangur oleks enda tütart kallutanud psühhotroopse aine tarvitamisele selle manustamisega (ehk siis – minetus antud koosseisu objektiivses küljes). Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. 5.1 Nimelt on KarS § 187 lg 1 objektiivne koosseis realiseeritav alternatiivselt. Esmalt saab seda toime panna kallutamise ehk siis n.ö quasi kihutamisega, mille tulemil võtab alaealine ise ette 3 (suuremal või vähemal määral teadliku) enesekahjustusliku teo kas siis narkootilise, psühhotroopse või muu uimastava toimega aine tarvitamise teel. Tegemist on reegeljuhtumil olukorraga, kus välisel vaatlusel on tegemist nn täieliku omakäelise deliktiga; alaealine pruugib/tarvitab ise mingit ainet ning karistatav on selle teo toimepanemiseni viinud täisealise isiku mõjutav tegevus. See süüteokoosseisu esimene alternatiiv langeb kokku ka vaatluse all oleva sätte pealkirjas kasutatud mõistega kallutamine. 5.2 Teiseks alternatiiviks on aga olukord, kus täisealine isik võtab selle teo vähemalt osaliselt ette ise, s.o manustab ise nooremale kui 18-aastasele isikule ebaseaduslikult narkootilise vms toimega ainet. Selles mõttes on õige prokuröri osundus, et K. Kangurit süüdistatakse just nimelt selle teise alternatiivi järgi (alaealisele isikule psühhotroopse aine manustamine) ning maakohtu asjassepuutuv etteheide süüdistusele on asjakohatu. Seega tuleb võtta edasiselt aluseks maakohtu enda poolt märgitu, et tõendamist on leidnud KarS § 187 lg 1 objektiivse külje realiseeritus K. Kanguri käitumises; kriminaalasja tehiolusid ning ka süüdistatava enda ütlusi silmas pidades ei tohiks selles küsimuses seejuures olla ka mingit põhimõttelist vaidlust, mistõttu täiendavalt ringkonnakohus sellel temaatikal ei peatu.
20. Küll ei soostu ringkonnakohus aga prokuröri edasise seisukohaga, et K. Kangur pani talle süüksarvatava teo – s.o enda alaealisele tütrele psühhotroopse aine manustamise – toime tahtlikult. Selles osas selgitab ringkonnakohus järgmist. 6.1 Vastavalt praktikas omaksvõetud seisukohtadele tuleb isiku tahtlus süüteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnuste suhtes tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Sellele põhimõttele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, osundades nt otsuses nr 3-11-8-11, et kui on tegemist tahtliku kuriteoga (ja KarS § 187 seda ka on), saab isikut selle eest karistada üksnes juhul, kui tal esineb objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus teo toimepanemise ajal. KarS § 17 lg-st 1 tuleneb, et toimepanijal koosseisu objektiivsete asjaolude realiseerimise järgselt kujunenud teadmisi/arusaamu ei saa võtta arvesse subjektiivse koosseisu tuvastamisel (viidatud otsuse p 24) või täpsemalt – need ei saa olla karistusõigusliku etteheite tegemise aluseks tahtliku süüteo korral. Ka on kõrgema kohtu praktikas leitud, et tahtlust saab ning ka tuleb tuvastada nn üldhinnangu raames, mille käigus võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid kogumis, kusjuures ühe olulise tunnusena tuleb silmas pidada teo toimepanija isikut tervikuna ning ka tema võimalikku emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal (RKKKo 3-1-1-142-05, p 20).
21. Käesoleval juhul saaks KarS § 187 lg 1 subjektiivse koosseisu täidetusest K. Kanguri käitumises seega rääkida vaid juhul, kui tal oli enda tütrele ravimi manustamise hetkel vähemalt üldine arusaamine sellest, et temale väljakirjutatud retseptiravim Valocordin-Diazepam on psühhotroopne aine ning ta andis seda enda tütrele teadlikult. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et sellist seisukohta tuleb tuvastatud tehioludel eitada. 7.1 Tõsi, enda ütlustes on K. Kangur tõepoolest tunnistanud, et talle teadaolevalt on tegemist tugevatoimelise ravimiga ning arst oli talle ka selgitanud, et seda ei tohi kellelegi teisele anda (tlk 27). Eelöeldu ei tähenda aga automaatselt seda, et isik saab ka aru ning teadvustab endale, et tema käsutuses on psühhotroopne aine KarS § 187 tähenduses. Oluline on ka silmas pidada eelnevalt märgitut, et sellise arusaamisega peab isik tegutsema just teo toimepanemise hetkel, mida kogutud tõendid aga ei toeta. Esmalt ei näita tahtluse kohta eeltoodud tähenduses mitte midagi teadmine, et enda valduses olevat ravimit ei tohi kellelegi teisele edasi anda. Tegemist on üldise keeluga, mis puudutab kõiki isikule 4 välja kirjutatud retseptiravimeid ning see ei ütle küsimuse kohta, kas tegemist on psühhotroopse vms ainega, absoluutselt mitte midagi. Ka olukord, milles selle aine manustamine toimus, lubab asuda tõsikindlale seisukohale, et teo toimepanemise hetkel ei käitunud K. Kangur selle koosseisutunnuse suhtes tahtlusega. Nii on K. Kangur kirjeldanud, kuidas tema tütar tuli koju paanikahooga, mis järjest tugevnes ning ta tundis selles ära sümptomid, mis olid avaldunud vastavate hoogude ajal ka temal endal (maakohtu vastavasisulist seisukohta prokurör seejuures ei vaidlusta!) ning mille maandamiseks see rohi oli ka mõeldud. K. Kangur on kirjeldanud, kuidas ta pani automaatselt lusikale 15 tilka seda ravimit ning andis seda koos suhkru ja veega tütrele, kes selle ka ära tarvitas (tlk 28; teo toimepanemist just sellistel asjaoludel kinnitab enda ütlustes ka K K - tlk 13 – ja toetab ka tunnistaja M. M – tlk 10 – ütlustest pärinev info). Seejuures on ka prokurör ise apellatsioonis viidanud süüdistatava järgmistele sõnadele: „peale rohu andmist jõudis mulle kohale, et ega ma ei tohi lapsele seda rohtu ju anda“ (tlk 28). See näitab aga üheselt, et enda teo keelatusest sai K. Kangur aru alles pärast selle toimepanemist, mis ei vasta aga KarS § 15 lg-s 1 kehtestatud nõudele. 7.2 Ühtlasi on kohane tuvastatud olukorra – koju saabub paanikahäire tunnustele vastavate sümptomitega tütar – kontekstis paslik viidata ka K. Kanguri enda isikule, kellel on samuti diagnoositud paanikahäire (kusjuures ambulatoorsel vastuvõtul psühhiaatrikliinikus käis ta 4 päeva enne vaatluse all oleva teo toimepanemist; vt tlk 23). See asjaolu lubab uskuda K. Kanguri poolt väidetut, et kui ta nägi koju jõudnud tütre seisundit, oli ta sellest ise samuti äärmiselt ehmunud ning kartis, et hoo edasikestmisel ja ägenemisel võivad K K tekkida krambid. Ei ole alust seada kahtluse alla seletust, et kujunenud olukorras oli ka K. Kangur ise äärmuslikus emotsionaalses pingeseisundis, mida tuleb, nagu ringkonnakohus Riigikohtu asjassepuutuvale praktikale osundades eelnevalt märkis, samuti võtta kohustuslikult arvesse isiku teotahtluse tuvastamisel. On mõistetav, et sellises isiku enda aspektist äärmuslikus kriisisituatsioonis ei kalkuleerita läbi kõikvõimalikke asjaolusid, mida kinnitab ka K. Kanguri seletus selle kohta, et ravimit andis ta enda tütrele viimase eskaleeruva paanikahoo taustal automaatselt, olles ka ise pidevalt kasvavas ärevusseisundis (tlk 28). Ka see asjaolu lubab ringkonnakohtu hinnangul soostuda maakohtu järeldusega, et teo toimepanemise hetkel ei tegutsenud K. Kangur tahtlikult KarS § 187 lg 1 koosseisu realiseerimise suhtes. Seetõttu jääb prokuröri apellatsioon täielikult edutuks.
22. Vaatamata eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda veel järgneval. Nimelt on kriminaalkolleegium kaitsjaga soostuvalt seisukohal, et isegi kui eelnevaga mitte nõustuda ning jaatada K. Kanguril esinenud kaudset tahtlust teo toimepanemise hetkel KarS § 187 lg 1 realiseerimise suhtes, oleks tema kriminaalvastutus ikkagi välistatud õigusvastasust välistava asjaolu, täpsemalt hädaseisundi esinemise tõttu. 8.1 KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi regulatsioonile tuginemisel tuleb käsitleda hädaolukorda (oht õigushüvele) ja seejärel seda koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks (konspektiivselt hädaseisundi regulatsioon - RKKKo 3-1-1-81-12, p 17 jj ja 3-1-142-09, p 11 jj). Ringkonnakohus leiab, et seaduse esitatavad tingimused hädaseisundile on käesoleval juhul ka täidetud, märkides järgmist. 8.2 Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Eelnevalt viidatud lahendites on Riigikohus ka leidnud, et ohuolukorra esinemine/mitteesinemine tuvastatakse 5 objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt (et kahju saabumine peab hindaja perspektiivis olema vaid tõenäoline, mitte aga kindel, on ohu jaatamiseks piisav ka õiguskirjanduse hinnangul, kusjuures ohu mõõdupuuks on nn ex ante situatsioonile antav hinnang - vt nt K. Kühl, KarÜO, 2002, § 8, vnr 38 ja 45; edaspidi K. Kühl). 8.2.1 Ringkonnakohus leiab, et hädaolukorra olemasolu tuleb käesoleval juhul vaieldamatult jaatada, täpsemalt siis konkreetse ohu teke süüdistatava tütre K K tervisele. Viimane ise on kirjeldanud, kuidas ta kohtus linnas mehega, kes soovis teda kunagi pussitada, mis vallandas temas tugeva hirmureaktsiooni; ta oli endast täiesti väljas, käed-jalad värisesid ning tekkis surmahirm. Ühtlasi on ta kirjeldanud enda füüsilist seisundit kui äärmiselt halba (tlk 13 pöördel). Seejuures on ka kirjanduses asutud ühesele seisukohale, et isikul esinevate krooniliste vaevuste teke/avaldumine on üheks hädaolukorda loovaks asjaoluks KarS § 29 mõttes (K. Kühl, § 8, vnr 24). Et sellised sümptomid K K ka avaldusid, ei ole kriminaalasjas kordagi kahtluse alla seatud ning seda kinnitab täiendavalt ka toimikus sisalduv tema terviseseisundit iseloomustav materjal (vt tlk 19). Märkida tuleb, et arvesse võetakse ohuolukorra hindamisel sedagi, kas päästetoimingu ettevõtnud isikul on mingit erilist informatsiooni päästetava isiku kohta (K. Kühl, § 8, vnr 53); et K. Kangur oli täiel määral teadlik enda tütre terviseseisundist, sh vastuvõtlikkusest väliste mõjurite suhtes, ei ole seejuures mingit kahtlust. K K ütlusi hinnates oli süüdistatavale vaieldamatult antud ka volitus nn päästmisabi sooritamisele. Hädaolukorra esinemise kui esmase tunnismärgi hädaseisundi olemasolu kohta loeb ringkonnakohus seetõttu täidetuks. 8.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium K. Kanguri poolt ettevõetud päästetoimingut ning leiab, et ka see vastab seaduses esitatud nõuetele, märkides selles osas järgmist. 8.3.1 Iseenesest võib siinkohal tõstatada koheselt küsimuse selle kohta, miks ei pöördunud süüdistatav abi saamiseks nt kiirabi poole. Abi saamise võimalus välistab reeglina tõepoolest hädaseisundi (täpsemalt siis päästetoimingu lubatavuse) ja seda põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Siinkohal tuleb aga pidada silmas järgmist. Nimelt on eelnevalt sedastatud piirang kehtestatud ennekõike hädaseisundi nn reegeljuhtumite tarbeks ehk siis olukordadeks, kus ohus oleva õigushüve päästmiseks kahjustatakse kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute õigushüvesid (nt haige sõidutamiseks haiglasse murtakse võõrasse autosse). Sellisel juhul on mõistetav, et selliste päästmistoimingute lubatavusele tuleb seada teatavaid piiranguid; pole põhjust aktsepteerida kolmanda isiku õigushüve kahjustamist juhul, kui mingit õigushüve ähvardavat ohtu annaks ära hoida võõrast õigushüve mittekahjustava alternatiivkäitumisega või nagu eelnevalt mainitud – abi kutsumisega. Olukorras, kus samaaegselt on võimalik oht samaväärselt kõrvaldada abi kutsumisega, ei oleks kolmanda isiku õigushüvede kahjustamist ning selle solidaarsuspõhimõttel rajanevat talumiskohustust tõepoolest põhjust enam tunnustada. 8.3.2 Mõnevõrra erinev on olukord aga juhul, kus päästetav ja kahjustatav õigushüve kattuvad (vt K. Kühl, § 8, vnr 34) ehk teisisõnu siis, kus kolmandate isikute õigushüvede kahjustamist ei toimu. Sellisel juhul vaadeldakse/võrreldakse omavahel konkreetselt juba ohuolukorrast tingitud riski õigushüvele ning selle kõrvaldamiseks ettevõetud päästetoimingut - kas selle ohtlikkus on suurem kui ohuolukorrast endast pärinev risk. Sellele küsimusele tuleb käesoleval juhul vastata eitavalt. Kannatanut ähvardas konkreetne oht (progresseeruv paanikahoog), mis kõrvaldati küll tema enda õigushüve teatava kahjustamise hinnaga (manustades talle psühhotroopset ainet), kuid milles kätketud ohtlikkus oli enam kui abstraktne ning erinevalt konkreetsest situatsioonist suunatud kaugesse tulevikku (selle all peab ringkonnakohus silmas KarS §-ga 187 kaitstavat õigushüve, milleks on kaitsta alaealisi narkootiliste ainete tarvitamise eest n.ö pikemas perspektiivis, s.o 6 välistada neil sellekohase harjumuse teke). Lisaks tuleb arvestada sedagi, et K K endale oli ka juba varasemalt kirjutatud ravimina välja tugevatoimelisi retseptiravimeid temal esinenud ärevushäirete vastu (ka neid süüdistatava vastavasisulisi ütlusi ei ole kahtluse alla seatud – vt tlk 27). Ka see asjaolu näitab, et eelpoolnimetatud piirangule tuginemine oleks käesoleval juhul põhjendamatu. 8.3.3 Edasiselt tuleb päästmistoimingu puhul hinnata selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele (nn objektiivne vajalikkus). Selles küsimuses ei saa käesoleval juhul olla vähimatki vaidlust; ettevõetud päästmistoimingu kohasus ohu kõrvaldamiseks tuleneb otsesõnu K K enda ütlustest (tlk 13 pöördel; siinkohal on oluline rõhutada sedagi, et enne talle väljakirjutatud retseptiravimi manustamist püüdis K. Kangur tütart rahustada lihtsalt sõnade ja ka suhkruveega, seda aga edutult – vt tlk 28). Hädaseisundi juures (erinevalt hädakaitsest) tuleb aga samaaegselt lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, s.t õigushüvede kaalumisest. Riigikohus on p-s 8.1 viidatud otsustes märkinud, et võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Hinnata tuleb ka ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks toimepandud koosseisupärase teo ohtlikkust laiemas tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul vastab K. Kanguri poolt ettevõetud päästmistoiming ka proportsionaalsusnõudele. Seistes silmitsi võimalusega, et sarnaselt tema enda haigusnähtudele jääb ka tema tütrel kohe hing kinni, ta kukub kokku ning tal võivad tekkida krambid (vt süüdistatava kirjeldus tlk 27-28), oli kaitstav huvi tema poolt ettevõetud päästmistoiminguga vaid abstraktselt kahjustatavast huvist vaieldamatult olulisem. 8.3.4 Võrreldes seda ohtude kollisiooni, mis vaatluse all oleval juhtumil olid suunatud ühele ja samale õigushüvele, peab ringkonnakohus K. Kanguri käitumist seega täiesti õiguspäraseks ning ka mõistetavaks. Seejuures toonitatakse õiguskirjanduses, et selle küsimuse lahendamisel on tegemist ka nn huvide individualiseerimisega, kus tuleb pöörata tähelepanu sellele, millise tähtsuse omistab konkreetses situatsioonis enda (kahjustatud) huvidele ka kannatanu ise (K. Kühl, § 8, vnr 159); iseäranis oluline on see olukorras nagu praegune, kus päästetav ja kahjustatav õigushüve on kattuvad. K. K. ütlusi (tlk 13 pöördel) hinnates ei jää kahtlust, et tema pidas enda ema poolt ettevõetud toimingut vajalikuks (oluline on siinkohal ka toonitada, et olles formaalselt küll alaealine, oli kannatanu siiski juba 16-aastane ehk teisisõnu – sellel alaealisusel oleks tähendus siis, kui kahjustatud õigushüvede kandja oleks nt 12 aastane ning võiks tõstatada tõepoolest ehk küsimuse tema nõusoleku kehtivuse kohta. Käesoleval juhul ei ole põhjust seda võimalust aga vaagida; vastupidisel korral tekiks ebaloogiline olukord, kus isik on küll täielikult kriminaalvastutuseas vastavalt KarS §-le 33, kuid hädaolukorras enda õigushüvede hindamiseks ta siiski pädev ei oleks). Käsitledes olukorda seega üldhinnangu raames, lähtudes seejuures kollideerunud huvide terviklikust kaalumisest (vt selle kohta K. Kühl, § 8, vnr 103) ning võttes selle raames arvesse õiguskorras tervikuna kehtivaid väärtusi (sh ema soov ning ka tema kui õiguslikus mõttes garandi kohustus päästa enda ohuolukorras olev laps) leiab kriminaalkolleegium, et K. Kanguri poolt ettevõetud päästetoiming ei ole juba sisuliselt hinnatav hukkamõistetavana (vt selle kohta K. Kühl, § 8, vnr 162 jj). 8.3.5 Viimasena tuleb tuvastada hädaseisundi subjektiivne eeldus ehk päästmistahe. Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks pikalt peatuda, kuivõrd selle esinemine on ilmne. K. Kangur on enda ütlustes kestvalt ja korduvalt kinnitanud (tlk 27-28), et selle teo võttis ta ette vaid tingituna hirmust enda tütart ohustava terviseseisundi pärast ning tema ainukeseks sooviks ning eesmärgiks oli see tütart ähvardanud oht kõrvaldada. Seetõttu tegutses ta vaieldamatult ka päästmistahtega, millest johtuvalt on täidetud ka see eeldus. 8.4 Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seisukohale, et K. Kanguri kriminaalvastutust tuleks eitada isegi juhul, kui soostuda prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtadega süüdistataval 7 esinenud tahtluse kohta KarS § 187 lg 1 objektiivse koosseisu realiseerimise suhtes; kuid nagu ringkonnakohus eelnevalt sedastas, tuleb eitada juba sedagi.
23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 8