1-11-9626/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-9626 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Igor Antipenko süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. detsembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Igor Antipenko ja tema kaitsja advokaat Eduard Bulattšik Prokurör Olga Dorogan Süüdistatav Kaitsja Igor Antipenko, ik 37403183717, elukoht XXX, EV kodakondsus, kõrgharidus, emakeel – vene keel, töökoht: Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuur; kohtulikult varem karistamata Advokaat Eduard Bulattšik RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus Igor Antipenko süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. detsembri 2012 otsusega tunnistati I. Antipenko süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 miinimumpäevamäära, s.o 640 eurot. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka menetluskulud. 1 Süüdi tunnistati I. Antipenko KarS § 121 järgi selles, et ta viibides 30.04.2011 kella 04 paiku avalikus kohas ööklubi „XXX “ juures, aadressil XXX , isiklikel ajenditel tekkinud tüli käigus lõi hooga ühe korra käega vastu nägu S.F. , tekitades viimasele füüsilist valu ja peapõrutuse. Süüdimõistvat kohtuotsust motiveeris kohus kokkuvõtlikult järgmiselt. Kannatanu S.F. i ütluste kohaselt tulid nad koos tuttavatega 30.04.2011.a öisel ajal baari XXX , pärast 00:
7. Seal nad puhkasid, tantsisid ning tarvitasid natuke alkoholi. Tunnistaja sõnadel tema oli normaalses seisundis. Kannatanu kella 02:00 paiku läks baarist välja. Paari minuti pärast tuli välja K. , kellele tundus, et N. K. ale ajatakse liigi. Ta hakkas karjuma, rahmima kätega süüdistatava suhtes. Süüdistatav samuti hakkas karjuma, füüsilist kontakti nende vahel ei olnud, kuna kannatanu seisis nende vahel. Tol momendil keegi ei löönud kannatanut. Nemad liikusid Kangelaste sõidutee juurde, peatus takso, kannatanu avas ukse ning palus taksojuhti võtta noormehi ära, vastasel juhul tuleb kaklus. Kannatanu istutas A ja N tagaistmele ning pani ust kinni. K. id sõitsid ära. Kannatanu sõnade järgi süüdistatav järsku hakkas karjuma, et tema on „Criminal officer“ ning kõik peavad jooksma Tänaval on jäänud kannatanu, süüdistatav ning noormees. Pärast seda, kui kannatanu pani takso ust kinni, ta pöördus ning sai kõrvakiilu näkku. Kannatanut lõi süüdistatav avatud käega põse piirkonda paremalt poolt. Löök oli antud piisava jõuga, kannatanu tundis valu, kuid jäi seisma. Kannatanu arusaamise kohaselt tema lihtsalt sattus kuuma käe alla, süüdistatav lõi kannatanut üks kord, kannatanu ütles temale, et temal on võimalus vabandust paluda, mille vastuseks kuulis solvanguid enda suhtes. Süüdistatav koos noormehega läksid prospekti poole. Kannatanu tuli baari tagasi, rääkis juhtunust T. ning ütles, et ta peab kutsuma välja politseid, ütles, et kakluse tõttu on saanud kõrvakiilu. Kannatanu ütluste kohaselt tal algas paanika, ta nuttis. T. kutsus välja politseid umbes viie minuti jooksul pärast seda, kui kannatanu teatas talle juhtunust. Kannatanu jooksis süüdistatava järele ning karjus, et viimane vabandaks. Süüdistatav oli umbes 100 meetri kaugusel. Vastuseks süüdistatav ütles „mine munni“ ning läks edasi. T. on hakanud helistama politseisse umbes viie minuti pärast seda, kui nemad läksid süüdistatava järele. Kannatanu arvamusel süüdistatav on kuulnud, et helistatakse politseisse ja mida öeldakse. Algul süüdistatav koss sõbraga läksid rahulikult, seejärel jooksid pärast seda kui kannatanu ütles, et kutsub välja politseid. Kannatanu pöördus traumapunkti ning seejärel läks politseijaoskonda, teda kuulati üle. Järgneval nädal kannatanu oli kutsutud enda ütluste täiendamiseks ning tal oli esitatud neli pilti. Kannatanu kohe ja kindlalt tundis seda inimest ära. Kannatanu on kindel, et just süüdistatav lõi teda. Tunnistajate I.N. , R.J. , A.T. , A.K. i ja N. K. a ütlustest, turvakaamerate salvestisest, helisalvestisest, A. K. i telefoni kõnedeeristusest ja SA Narva Haigla tõendist tuleneb, et kannatanu S.F. oli toimu ajal adekvaatses seisundis, orienteerus hästi kohas ja ajas. Kohe pärast juhtunut ta teatas löögist T. , helistas K. ile. S.F. palus T helistada politseisse, nad läksid süüdistatava ja tema venna K.A. järele, kuid viimased hakkasid jooksma. Kohale tulnud politseitöötajatele ütles S.F. , mis temaga juhtus, seejärel pöördus haiglasse ja politseijaoskonda. Arst I.N. sai juhtunust teada S.F. i sõnade järgi. Tunnistaja I.N. ütlustest tuleneb, et S.F. oli erutatud, kuid alkoholijoobe tunnuseid ei olnud. Kannatanu osutas mitu korda ühele ja samale kohale, kuhu ta sai löögi. Turvakaamerate salvestistest nähtub, et S.F. i kõnnak oli kindel, koordinatsioonihäired puudusid. Kannatanu ütlustest tuleneb, et Igor Antipenko foto esitati talle äratundmiseks protokolli vormistamise päeval, mitte politseisse pöördumise päeval. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest tuleneb ka, et teda lõi just Igor Antipenko, mitte keegi teine. Kohus loeb eelpool toodud tõendeid usaldusväärseteks ning kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes ning dokumentaalsetes tõendites. Tunnistajad I.N. ja R.J. on kõrvalisikud, kes tegid oma tööd ning ei ole kannatanuga töövälisel ajal kokku puutunud. A.T. , A. K. ja N. K. a on kannatanu 2 head tuttavad, kuid nad ei ole kuriteo pealtnägijad. Tunnistajate ütlused on kinnitatud dokumentaalsete tõenditega. Ülalnimetatud tõendid langevad omavahel kokku ning nende kaudu võib tuvastada kannatanu seisundit ning tema tegevusi enne ja peale toimepandud kuritegu. Kohtul puudub ka alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu S.F. andis üksikasjalikke ütlusi toimepandud kuriteo kohta. S.F. ei olnud varem süüdlasega tuttav ning tal puudub alus tema laimamiseks. Kohtu hinnangul kannatanu andis ütlusi selle kohta, mis toimus tegelikkuses. Kannatanu ütlustes puuduvad vastuolud, ütlused on loogilised ja kooskõlas ülalnimetatud tunnistajate ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Kohus loeb Igor Antipenko ja K.A. ütlusi ebausaldusväärseteks ja Igor Antipenkot õigustavateks ning arvab, et ütlused on antud soovides vabaneda Antipenko poolt toime pandud kuriteoga kaasnevast vastutusest. Igor Antipenko ja K.A. on vennad ning nendel on isiklik huvi käesolevas kriminaalasjas. Igor Antipenko ja K.A. ütlused on vastuolus kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludega (nt kannatanu seisundi osas, enda tegevuse osas peale kuriteo toimepanemist) ning kannatanu, tunnistajate I.N. , R.J. ’i, A.T. , A. K. ´i ja N. K. a ütlustega, turvakaamerate salvestisega, helisalvestisega ja SA Narva Haigla tõendiga. Igor Antipenko püüab enda ütlustes laimata kannatanut, et S.F. oli väga purjus, ei olnud adekvaatne, et varem teda võeti vastutusele valeütluse andmise eest, kuid Antipenko ütlused ei ole kinnitatud ühegi tõendiga. Igor Antipenko ütlused ei ole loogilised, ta soovib muuta äratundmiseks esitamise protokolli kõlbmatuks vaatamata sellele, et ta ei eita enda kohalolekut süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas. Süüdistatav püüab kuriteo toimepanemisega kaasnevat vastutust panna teise isiku peale väites, et võib olla lõi kannatanut A. K. . Igor Antipenko ütlused on ümber lükatud kannatanu S.F. i ütlustega ja eelpool märgitud tõenditega. Kohtu hinnangul Igor Antipenko käitumine peale kuriteo toimepanemist kinnitab tema poolt kuriteo toimepanemist ka kaudselt – ajal, mil kannatanu ja tunnistaja T. hakkasid helistama politseisse, jooksid Antipenko koos tunnistaja A sündmuskohalt ära. Kohtulikul uurimisel on samuti tuvastatud, et Igor Antipenko andis eeluurimisel valeütlusi, sest ei tahtnud end kolleegide ees halvast küljest näidata. Kohus ei loe ka tunnistaja J.L. ütlusi usaldusväärseteks, sest nad on vastuolus kogutud tõenditega, nt tunnistaja väidab, et S.F. i ülekuulamine kestis kaks tundi, sest kannatanu ei olnud adekvaatne, oli väga purjus ning tunnistaja ei saanud tema jutust aru, et kannatanu osutas pidevalt erinevatele kohtadele, kuhu ta löögi sai, et tunnistaja näitas kohe S.F. ile Antipenko fotot. J.L. ütlused on kummutatud videosalvestisega, kus on näha, millal ja mis seisundis tuli S.F. politseisse, millal ta lahkus politseist; S.F. i ülekuulamise protokolliga, kus on kajastatud ülekuulamise algus ja lõpp; tunnistaja N ütlustega, kes selgitas, et kannatanu oli normaalses seisundis ning osutas mitu korda ühele ja samale kohale, kuhu ta sai löögi; kannatanu ütlustega, mille kohaselt talle näidati Antipenko foto äratundmiseks esitamise protokolli vormistamise päeval; ning teiste kogutud tõenditega. Sündmuseid, mis toimusid kannatanu S.F. i ja süüdistatava Igor Antipenko vahel vahetult pärast abikaasade K. ide ärasõitmist, võib tuvastada ainult S.F. i, Igor Antipenko ja K.A. ütlustega. Kõrvutanud kannatanu S.F. i ütlusi Igor Antipenko ja tunnistaja K.A. ütlustega, peab kohus Igor Antipenko ning tunnistaja K.A. ütlustest usaldusväärsemaks kannatanu ütlusi löögi saamise asjaolude kohta. Kohtul on kujunenud siseveendumus, et kannatanu ütlused saavad olla küllaldaseks ja usaldusväärseks tõendiks. Kannatanu S.F. i ütlused on kinnitatud teiste kogutud tõenditega ja objektiivset tuvastatud asjaoludega.
8. Maakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3 2.1 Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja I. Antipenko õigeksmõistmist. 2.1.1 Kaitsja hinnangul ei ole kohus olnud objektiivne, jättes võtmata arvesse situatsiooni tervikuna. Menetluse käigus ei ole tehtud katseid leida sündmuse ainukest erapooletut tunnistajat, täpsemalt taksojuhti, kes kõike pealt nägi. Kannatanu näos ei olnud mingeid jälgi löömisest, ta oli joobes ning väljendus ebatsensuurselt. 2.2 Enda õigeksmõistmist kõnealuses kuriteos taotleb ka süüdistatav I. Antipenko. 2.2.1 Erinevalt maakohtust leiab ka tema, et kannatanu S.F. oli raskes joobes, mida kinnitavad ka tunnistaja J.L. i ütlused ning kannatanu vestlus häirekeskusega. Kohus on selle küsimuse lahendamisel viidanud ka turvakaamerate salvestisele, kuigi seda CD-d kohtuistungil vahetult ei uuritud; tulenevalt KrMS § 15 lg-st 1 ei saanud kohus seega sellele tõendile tugineda. 2.2.2 Ka on kannatanu ütlustes erinevad vastuolud, mistõttu ei ole need usaldusväärsed; ühtlasi viitab apellant S.F. i eeluurimisel antud ütlustele. Kohtu järeldus, et ta andis eeluurimisel valeütlusi, ei vasta tegelikkusele. Apellant viitab ka sellele, et rikutud on tema kaitseõigust, kuna ta ei saanud endale arusaadavas keeles tutvuda 30.04.2012 kohtuistungi protokolliga, et seda siis vajadusel parandada. Põhjendamatult on jäetud välja kutsumata tunnistaja R.D. , kes nägi kannatanut 30.04.2012 ning ka K. N. , kellele on teada kannatanu ebaausus tunnistajana ütluste andmisel teises kriminaalasjas. Üle kuulamata on jäänud ka sündmuskohal viibinud taksojuht. 2.2.3 Ebausaldusväärne on ka tema äratundmiseks esitamise protokoll 4.05.2012, kuna juba 30.04.2012 näitas tunnistaja J.L. tema pilti kannatanule, kes jättis meelde tema näo detailid. 2.2.4 Kannatanu näol keegi mingeid vigastusi ei näinud. Arvestades, et S.F. oli hüsteerias ja nuttis, võis punetus tekkida pisaratest ning nende kuivatamisest. Arstitõend on koostatud üksnes kannatanu enda sõnade alusel. Kokkuvõtlikult leiab I. Antipenko, et usaldusväärselt ei ole kindlaks tehtud, kas kannatanut üldse löödi ning kui jah, siis kas tahtlikult või ettevaatamatusest ning kelle poolt.
9. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
10. veebruari 2013 määrusega määrati kriminaalasi arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
11. veebruarini
13. Nimetatud kuupäevaks esitas kohtule enda seisukohad prokurör O. Dorogan, kes peab apellatsioone põhjendamatuteks ning palub jätta maakohtu otsus muutmata. 4.1 Vastavalt kohtupraktikale võib süüdimõistev kohtuotsus tugineda ka vaid ühele tõendile ning prokuröri hinnangul on kannatanu S.F. usaldusväärne tõendiallikas, kelle ütlustes puudub alus kahelda. Apellatsioonides nimetatud isikute ülekuulamist ei taotletud õigel ajal. Turvakaamerate lindistus on lubatud tõendiks; selle sisu tutvustamist süüdistatav ja tema kaitsja ei taotlenud (KrMS § 224 lg 3). Ka ei ole I. Antipenko taotlenud kohtuistungi protokolli esitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsioonide väidete ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud, 4 mistõttu jäävad apellatsioonid täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
14. Apellatsioonide keskseks väiteks on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt, täpsemalt eksimine tõenditele hinnangu andmisel. Sisuliselt ei taotle apellandid muud kui seda, et lugeda tõeseks süüdistava esitatav versioon vaatluse all olevast vahejuhtumist ehk teisisõnu – taotletakse võrreldes maakohtuga tõenditele diametraalselt erineva hinnangu andmist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda kestvas praktikas olnud seisukohal, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04). Riigikohus on ühtlasi toonitanud, et kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-94-04; nr 3-1-1-89-06; nr 3-1-1-85-07). Tuvastatud tehiolude ning esitatud apellatsioonide kõrvutamise taustal ei leia ringkonnakohus, et selline olemasolevatele tõenditele diametraalselt erineva hinnangu andmine oleks põhjendatud ning võimalik. Konkreetselt apellatsioonides märgitule vastates sedastab ringkonnakohus järgmist.
15. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus sellega, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel lubamatult tuginenud tõendile, mida ei ole vahetult uuritud, s.t on rikutud tõendite vahetu uurimise põhimõtet KrMS § 15 lg 1 mõttes. Täpsemalt käib jutt videosalvestusest, mis kajastab seda, kuidas kannatanu saabub 30.04.2011 varahommikul politseijaoskonda ning sealt lahkub. 6.1 Nimetatud tõend on esitatud kohtule prokuröri poolt ning kohus on selle vastuvõtmisel tuginenud KrMS §-le 296 (kd 2, tlk 36 pöördel). Seejuures on prokurör vastavalt § 296 lg 3 ls-le 1 avanud selle tõendi olemuse ning sisu; ei süüdistatav ega ka mitte kaitsja ei ole sellisele toimimisele vastu vaielnud ega taotlenud salvestuse vahetut vaatamist/uurimist kohtuistungil (ühtlasi anti koos CD-ga kohtule üle ka kirjalik asitõendi vaatlusprotokoll, milles kajastatakse salvestusel sisalduvat; ka sellele tõendile kaitsepoolt kohtus vastu ei vaielnud). Sellisel viisil tõendite avaldamist on aktsepteerinud ka RKKK otsuses 3-1-1-90-11 (vt otsuse p-d 18 jj). Juba seetõttu tuleb vastavasisuline etteheide lugeda põhjendamatuks. 6.2 Teisalt ei pea ringkonnakohus seda küsimust (s.o selle tõendi lubatavust või mittelubatavust) tõenduslikust aspektist ka vähimalgi määral kaalukaks; nimelt ei nähtu sellest absoluutselt mitte midagi tõendamiseseme asjaolude kohta. Sellel tõendil leiab kajastamist ainuüksi see, kuidas kannatanu saabub politseijaoskonda ning sealt lahkub; kuidas peaks see fakt mõjutama küsimust selle kohta, kas süüdistatav politseisse avalduse kirjutamisele saabunud kannatanut eelnevalt käega ka näkku lõi, on täielikult arusaamatu. Seejuures on küsimus, kas ja kuivõrd purjus kannatanu oli, lahendatav isikuliste tõendiallikate pinnalt, kes kohtumenetluse käigus on ka üle kuulatud. Seega ei pea ringkonnakohus sellel küsimusel vajalikuks rohkem peatuda ehk teisisõnu – selle tõendi jätab kohtukolleegium niikuinii sisulise vaatluse alt välja, kuivõrd sellest ei nähtu tõendamiseseme asjaolude kohta absoluutselt mitte midagi.
16. Nõustuda ei saa ka apellantide etteheitega, et põhjendamatult on jäetud kuulamata üle rida tunnistajaid. Esmalt tuleb selles osas märkida, et kaitseaktis (kd 2, tlk 7) on selgesõnaliselt märgitud, et ühegi tunnistaja kutsumist kohtuistungile omapoolselt ei taotleta, mistõttu tuleb vastavasisulise taotluse esitamist alles kohtuistungil lugeda hilinenuks, nagu on seda leidnud ka riiklik süüdistaja. 5 7.1 Teisalt tuleb nõustuda ka maakohtu hinnanguga selle taotluse (osalise) rahuldamata jätmise osas (nimelt tunnistaja J.L. istungile siiski ka kutsuti ja ristküsitleti; tema kohta vt otsuse p 15.1). Nimelt oli R.D. tõepoolest üks sündmuskohale saabunud politseinikest, kuid kohtus kuulati prokuröri taotlusel juba üle teine sündmuskohal viibinud politseitöötaja R.J. (kd 2, tlk 26); millises osas suudaks R.D. tema ütlusi täiendada (või teisisõnu - millises osas on ülekuulatud politseiniku kirjeldus ebatäpne, asjakohatu või suisa vale), apellant samas aga ei täpsusta. Täielikult põhjendamatu on viitamine K. N. ele kui võimalikule tunnistajale – kuidas saab tema sisustada tõendamiseseme asjaolusid ja tõestada, et kannatanu on olemuslikult ebaaus, on täiesti mõistetamatu. Nimetatud isik ei vasta ilmselgelt KrMS §-s 66 nimetatud tunnistaja kriteeriumitele ning taotluse rahuldamata jätmine ka selles osas oli õiguslikult veatu. 7.2 Kohaseks ei pea ringkonnakohus ka etteheidet, et kindlaks tegemata on jäänud taksojuht, kes väidetavalt viibis sündmuskohal ning nägi kõike pealt. Iseenesest on õige, et tõendamiseseme asjaolud tuleb teha juba eeluurimisel kindlaks parimal võimalikult viisil, kuid selle taustal tuleb hinnata ka menetlussituatsiooni ning menetleja käsutuses olevat teavet tervikuna. Esmalt ei nähtu, et taksojuhile kui toimunu objektiivsele pealtnägijale oleks eelmenetluse käigus kordagi viidatud; seega on ka arusaadav, miks tema leidmisele (eelduslikult) aega ei pühendatud. Samal ajal tuleb arvestada sedagi, et taksoga sõitsid sündmuskohalt minema A. K. ja N. K. a, kelle kinnitusel nemad mingit löömist ei näinud (vt tlk 28 pöördel; tlk 32). Ka kannatanu on kestvalt kinnitanud, et löömine toimus alles peale seda, kui takso oli minema sõitnud (kd 2, tlk 69). Seega oli kohtueelse menetluse käigus põhjendatud arvata, et sündmusel täiendavaid objektiivseid pealtnägijaid ei olnud ning sellekohane viide tuleb lugeda põhjendamatuks.
17. Ringkonnakohus ei nõustu ka viitega väidetavale kaitseõiguse rikkumisele, mis väljenduvat selles, et süüdistatavale ei saadetud ühe kohtuistungi protokolli tõlget vene keelde. Tõepoolest ei nähtu, et süüdistatav oleks kasutanud KrMS § 1561 lg 2 ls-s 2 nimetatud võimalust kohtuistungi protokolliga tutvumiseks, ka ei väida süüdistatav, et ta tegi kohtule teatavaks enda elektronposti aadressi, kuhu saanuks KrMS § 1561 lg 2 ls-st 1 juhinduvalt kohus protokolli saata, ka ei nähtu, et oleks üldse esitatud kohtule vastavasisulist taotlust protokolli saamiseks (KrMS § 1561 lg 3). Milles see talle õigeaegselt saatmata jäänud kohtuistungi protokoll tegelikkusele ei vasta (s.o mis osas oleks tulnud seda parandada/täiendada), apellant samuti ei ava, mistõttu peab kohtukolleegium ka seda väidet põhjendamatuks.
18. Edasiselt hindab ringkonnakohus seda, kuidas on erinevad osapooled kirjeldanud sündmuste käiku peale A. K. i ja N. K. a lahkumist sündmuskohalt. Tuleb nõustuda maakohtuga selles, et süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise või mittetoimepanemise osas pärineb teave vaid süüdistatavalt, tema vennalt K.A. ilt ning kannatanu S.F. ilt. Kui esimesed kaks väidavad, et mingit löömist ei toimunud ja nad lihtsalt lahkusid sündmuskohalt, siis kannatanu kinnitusel lõi süüdistatav teda peale takso lahkumist käega näkku. Ringkonnakohus leiab, et siinkohal on usaldusväärsem kannatanu versioon toimunust. 9.1 Iseenesest tuleb möönda, et süüdistatava ja tema venna kohtus antud ütlusi ning versiooni ei saa lugeda ebausaldusväärseiks ainuüksi seetõttu, et need irduvad mõnevõrra kohtueelses menetluses räägitust. Väidetavate vastuolude tõttu on tõepoolest avaldatud nii I. Antipenko (kd 2, tlk 85-86) kui ka K.A. i (kd 3, tlk 33 pöördel) eeluurimisel antud ütlused, kuid need prokuröri poolt tehtud osundused vastuoludele on enam kui marginaalset laadi ning ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamise seisukohalt ringkonnakohtu hinnangul ka ebaveenvad. Kas I. Antipenko ütles A. K. iga rüselemise käigus, et ta töötab politseis või mitte, on tema kui tõendiallika usaldusväärsuse seisukohalt ringkonnakohtu hinnangul irrelevantne ning sama tuleb öelda ka K.A. i ütlustes sisalduvate ebakõlade kohta küsimuses, kas tema hinnangul oli sündmuskohal lisaks kannatanule 6 veel üks või kaks naisterahvast. Need tähenduseta vastuolud tuleb seetõttu jätta kõnealuse küsimuse kontekstis tähelepanuta.
19. Nagu seda on nentinud ka maakohus, on käesoleva kriminaalasja sõlmprobleemiks küsimus ainsa otseselt süüstava tõendi, s.o kannatanu S.F. i ütluste usaldusväärsuses ning vastavuses tegelikkusele. Õige on seejuures ka maakohtu poolt märgitu, et süüdimõistva otsuse rajamine ainult ühele vahetult süüstavale tõendile ei ole kindlasti mitte välistatud. Küll tuleb aga kohtul situatsioonides, kus on tegemist otseselt süüstavate tõendite nappusega, erilise tähelepanelikkusega arvestada kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-94-04). Nimetatud asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et tõesena tuleb hinnata kannatanu versiooni toimunust.
20. Tuleb nentida, et olemuslikult on kaasus ju triviaalne. Varahommikusel ajal 30.04.2011 tekkis kahe Narvas „XXX i“ nimelist baari külastanud seltskonna vahel tüli, kus omavahelisse rüselusse sattusid A. K. ja süüdistatav I. Antipenko; selles asjaolus ei ole põhimõttelist vaidlust. Seejuures ei pea ringkonnakohus aga vajalikuks hakata detailselt lahkama ning tuvastama, milline oli konkreetselt osapoolte joobeseisund; selles osas on kohtus üle kuulatud isikute ütlused vastukäivad. Nii on kannatanu kirjeldanud, kuidas süüdistatav oli sedavõrd joobes, et kõikus (kd 2, tlk 66), samal ajal kui I. Antipenko kinnitab, et tema oli baaris sisuliselt kaine (tulles sinna, tõsi küll, pulmast), küll aga oli pea ümberkukkumiseni purjus kannatanu (kd 2, tlk 81). Nagu öeldud, ei pea ringkonnakohus sellel küsimusel vajalikuks peatuda, kuna tõendamiseseme asjaolude vaatepunktist ei anna see teave sisuliselt midagi. Küll tuleb siinkohal aga nõustuda maakohtu hinnanguga, et süüdistatav üritab alusetult kannatanu joobeseisundit võimendada (vt selle kohta ka otsuse p 15.1), kuna tunnistajad R.J. (sündmuskohal viibinud politseinik, kd 2, tlk 26 pöördel) ja J. N (kannatanul vigastused tuvastanud arst, kd 2, tlk 22) on mõlemad möönnud, et kannatanu oli pruukinud küll alkoholi, kuid oli siiski täiesti adekvaatne. Sellise hinnangu on andud enda seisundile ka kannatanu ise. Kirjeldatud seisukohaga tuleb ka soostuda ning täiendavalt ringkonnakohus kannatanu joobeseisundi küsimusel ei peatu.
21. Seega oli kujunenud konfliktne olukord, mille tulemuseks oli see, et üks osapooltest – täpsemalt siis A. K. ja tema abikaasa – lahkus taksoga sündmuskohalt. Seejuures on N. K. a kinnitanud, et konfliktselt olid meelestatud nii tema abikaasa kui ka I. Antipenko, iseloomustades viimast agressiivsena (kd 2, tlk 32). Et on alust uskuda kannatanu kinnitust, et süüdistatav teda peale takso lahkumist käega näkku lõi, kinnitab esmajoones sündmuste edasine käik. Nii on tunnistaja A. T. kirjeldanud, kuidas korraks välja läinud kannatanu naasis nutva ning hüsteerilisena, rääkides, et teda löödi (kd 2, tlk 24); seda teavet käsitleb ringkonnakohus iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21 lg 2 tähenduses. Kui nad välja läksid, nägid nad sündmuskohalt lahkuvat süüdistatavat ja tema venda, kes hüüdmise peale aga seisma ei jäänud, vaid vastupidi, kiirendasid enda sammu (samas). Sarnaselt on kirjeldanud süüdistatava ja tema venna lahkumist (s.o sisuliselt jooksmisena) ka kannatanu (kd 2, tlk 72). Et teda löödi, on avaldanud kannatanu ka sündmuskohale saabunud politseiametnik R.J. ile (kd 2, tlk 26), kellega asuti koos võimalikku lööjat veel ka otsima.
22. Ringkonnakohus peab äärmiselt ebatõenäoliseks, et mitte öelda usutamatuks, et kannatanu otsustas kirjeldatud viisil hakata I. Antipenkot valeütlustega teadvalt süüstama. Et kannatanu väljendas enda meelepaha toimunu suhtes ohtrate roppuste abil, millele viitab enda ütlustes ka tunnistaja A. T. (kd 2, tlk 25 pöördel) ja mida kinnitab ka kohtus uuritud kõne politseisse (vt kd 1, tlk 10, kus kannatanu toonitab erinevate roppuste taustal ühtlasi enda USA-kodakondsust), ei muuda 7 teda veel ebausaldusväärseks tõendiallikaks. Iseenesest võiks argumenteerida ehk isegi vastupidiselt – isik, kes otsustab esitada vale kuriteoteate, vaevalt et otsustab teadvalt ning planeeritult labase kõnepruugi kasuks, mida S.F. politseiga rääkides aga vaieldamatult kasutas. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et kannatanu versiooni usaldusväärsust kinnitab kaude seegi, et konflikti esmases tekkes süüdistab ta pigem temaga ühes seltskonnas viibinud A. K. i. Nimelt oli viimane baarist välja tulles hakanud I. Antipenko venda süüdistama enda naisega flirtimises, hakates kannatanu kirjelduse kohaselt karjuma ja kätega vehkima (kd 2, tlk 67), mis omakorda tõigi kaasa rüseluse I. Antipenkoga (asjade sellist kulgu tunnistab ka süüdistatav ise); selline esmase süü asetamine n.ö enda ringkonda kuuluvale isikule ei ole samuti iseloomulik valeütlustele; sellisel juhul oleks usutavam, et S.F. süüstaks ka juba konflikti esmases tekkes I. Antipenkot; nii see aga kummatigi ei ole, mis on kohtukolleegiumi hinnangul täiendavaks tunnismärgiks selle kohta, et kannatanu annab tõepäraseid ütlusi.
23. Seda, et teda löödi, on kannatanu koheselt kirjeldanud telefoniühenduses ka A. K. ile ja tema abikaasale (ka selle teabe hindamisel tuleb juhinduda KrMS § 66 lg 21 lg-s 2 märgitust), samuti on ta seda kinnitanud arstile, kelle juurde politseiametnikud pärast süüdistatava otsimise luhtumist S.F. i viisid ning kes vormistas patsiendikaardi (kd 1, tlk 2-3). Seejuures tuleb apellandiga soostuvalt möönda, et tõendamiseseme asjaolude suhtes ei anna kohtus uuritud patsiendikaart tõesti sisuliselt mitte midagi. Selle koostanud arst J. N. , kes on ka kohtus tunnistajana üle kuulatud, on tõdenud, et silmnähtavaid vigastusi kannatanul ei olnud ning patsiendikaardi koostas ta vastavalt S.F. i sõnadele (kd 2, tlk 22-22 pöördel). Sisuliselt tuleb tõdeda sedagi, et see patsiendikaart omab tähendust vaid selles osas, et kas kannatanu on toimunu tehiolusid (sh saabunud tagajärgi) kirjeldanud kestvalt ühtemoodi ning sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-67-10, tegemist on nn spontaansete res gestae ütlustega menetlusvälisele isikule). Arvestades aga, et KarS § 121 objektiivne koosseis kriminaliseerib kehalise väärkohtlemise äärmiselt laialt, eeldades löömise tagajärjena kannatanul vaid valuaistingu teket (vt selle kohta RKKKo 3-1-1-60-09, p 16), ei ole faktil, et löömine ei jätnud kannatanu näole mingit selgelt nähtavat jälge, tõenduslikust aspektist sisulist tähendust. Selles osas on ka vastavaid erialateadmisi omav J. N. seletanud, et kas kehaline mõjutamine on hilisemalt ka nähtav ja dokumenteeritav, ripub äärmiselt paljudest asjaoludest, sh löögi tugevusest ja viisist, kannatanu iseärasustest jne (vt kd 2, tlk 22; ühtlasi võib selle lugeda üldtuntud asjaoluks KrMS § 60 lg 3 tähenduses). Käesoleval juhul ei olnud ka kannatanu poolt kirjeldatud kehaline väärkohtlemine, mis tema suhtes toime pandi, sedavõrd massiivne (löök lahtise käega vastu põske), et oleks pidanud vältimatult jätma muid selgelt nähtavaid jälgi peale väikese punetuse. Seetõttu peab ringkonnakohus ka seda viidet asjakohatuks.
24. Nagu kohtukolleegium eelnevalt osundas (vt otsuse p 13), on tõendiallika üheks usaldusväärsust toetavaks tunnismärgiks tihti asjaolu, et võetakse omaks teatav osalussüü toimunus; ning sellisena on kannatanu S.F. i ütlused ka hinnatavad. Teisalt õõnestab isiku ütluste usaldusväärsust ilmselgelt aga näiteks asjaolu, kui enda esitatud väidete toetamiseks hakatakse esitama üheselt arusaadavalt valetõendeid; ning sellisena on käesoleval juhul käsitatav süüdistatava I. Antipenko käitumine. 15.1 Nimelt on süüdistatava ja tema kaitsja taotlusel kuulatud kohtus üle tunnistaja J.L. , kes võttis politseiametnikuna 30.04.2011 varahommikul S.F. ilt vastu kuriteoavalduse ning teostas kannatanu esmase ülekuulamise. Tema poolt kirjeldatud tehiolud on leidnud aga ilmselget kummutamist. Nii on ka tema kohtus antud ütlustes sarnaselt süüdistatavale väitnud, et kannatanu oli sedavõrd purjus, et püsis vaevu jalgel ning tema jutt oli paljuski seosetu; p-s 11 viidatud tunnistajate ütlustele tuginevalt leiab ringkonnakohus, et see ei vasta ilmselgelt tegelikkusele (arvestada tuleb ka p-s 13 viidatud kõnet häirekeskusesse, kus kannatanul enda kõne artikuleerimisega üheselt mõistetavalt 8 mingeid muresid ei olnud). Juba see näitab, et tunnistaja J.L. on enda ütlustes kallutatud süüdistatava I. Antipenko huvides. Vastuoksusi ning tegelikkusele mittevastavusi leiab tema ütlustes aga teisigi. Nimelt on ta kinnitanud, et johtuvalt kannatanu mitteadekvaatsest seisundist kestis temalt ütluste võtmine ca 2 tundi; kannatanu ülekuulamise protokolli kohaselt (mis avaldati vaid fikseeritud menetlustoimingu kestuse osas – kd 2, tlk 115) kestis ülekuulamine aga vaid ühe tunni. Ka on ta kinnitanud, et enda ütlustes oli kannatanu paljuski vastuoluline, mida ta protokolli ei pidanud aga arusaamatutel põhjustel vajalikuks samas kanda (kd 2, tlk 112). Ka on ta väitnud, et näitas kannatanule I. Antipenko fotot (et midagi sellist toimus, on kannatanu üheselt eitanud), mida ta taaskord „ilmselt ei tahtnud“ protokollis fikseerida (kd 2, tlk 113). Kui selle asjaolu kohta on esitatud aga konkreetsemaid küsimusi (kust ta selle pildi sai, kuidas kannatanule presenteeris jne), on J.L. vastanud kõigile küsimustele, et ta „ei mäleta“ (kd 2, tlk 113-114). Ka eitas ta kannatanule mingi foto näitamist enda ülekuulamisel tunnistajana kohtueelses menetluses (kd 2, tlk 114). 15.2 Kõik need asjaolud kogumis näitavad, et J.L. ei ole tunnistajana usaldusväärne ning annab I. Antipenko huvides teadvalt valeütlusi. Ühtlasi näitab see, et I. Antipenko on asunud enda tööalaseid võimalusi kasutades looma valetõendit, mis omakorda õõnestab tema ning ka tema esitatud kaitseversiooni usaldusväärsust. Arvestades siinkohal ka teisi uuritud ning eelnevalt kajastatud tõendeid, leiab ringkonnakohus seetõttu, et tõendatud on kehalise väärkohtlemise toimepanemine süüdistuses näidatud ajal ning viisil I. Antipenko poolt. Esitatud apellatsioonid jäävad seetõttu täielikult edutuks.
25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 9