KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 14.veebruaril 2013 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-12-6736 (2402,12,002086) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu tõlk Inga Kaljus Väärteoasi Tarmo Vildak Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Tarmo Vildak tunnistati süüdi LS § 24 lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 150 trahviühikut summas 600 eurot kaebemenetluses Menetlusalune isik Tarmo Vildak, isikukood 36210222230, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx, töökoht xxx, xxx Kaitsja Marko Tiirik OÜ Bellum Õigusabi, asukoht Sompa 3 Jõhvi, e-post: marko.tiirik@virubellum.ee Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri esindaja vanemväärteomenetleja Asja Malahhova RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 3, § 133-135 kohus OTSUSTAS: Tarmo Vildaku kaitsja Marko Tiiriku kaebus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 30.11.2012 otsuse peale väärteoasjas nr 2402,12,002086 rahuldada ja nimetatud otsus tühistada täielikult. 1 Väärteomenetlus lõpetadaVTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 21.02.2013 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 08.03.2013 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 09.04.2013 ) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 03.11.2012 koostas politseiametnik xx xx menetlusaluse isiku Tarmo Vildaku suhtes väärteoprotokolli AB1293869 selle fakti kohta, et 03.11.2012 Kohtla-Järvel xxx asuva hoone juures juhtis ta mootorsõidukit seisundis, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli tuvastatud alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,36 mg, millega rikkus menetlusalune isik LS õ 69 lg 5 nõuet. Isiku tegu on kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 alusel. 30.11.2012 tegi kohtuväline menetleja vanemväärteomenetleja A. Malahhova väärteoasjas otsuse, millega tunnistas menetlusaluse isiku süüdi LS § 224 lg 2 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises ja karistas rahatrahviga 150 trahviühikut ehk summas 600 eurot. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku poolt teo toimepanemine on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise proto9kolliga, samuti tunnistajate xx. xx ja xx xx ütlustega. Otsuses jõudis kohtuväline menetleja seisukohale, et tunnustajad on usaldusväärse tõendi allikad, millega on veenvalt kummutatud menetlusaluse isiku väide, et ta ei ole nimetatud väärtegu toime pannud. KAEBUSE SISU 17.12.2012 esitas menetlusaluse isiku kaitsja M. Tiirik maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsuse peale, milles palub tühistada nimetatud otsus ja väärteomenetlus lõpetada isiku tegevuses väärteotunnuste puudumise tõttu. 2 Kaebuses toodud faktilised asjaolud ja kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 03.11.2013 kella 17 paiku viibis isiku tõepoolest Kohtla-Järvel xxx asuva xx kaupluse juures, olles varem tarvitanud alkohoolset jooki väikeses koguses. Ta saabus kaupluse juurde autos olles reisija, autojuhiks oli tema tuttav xx. xx. Väärteomenetluses on menetlusaluse isiku teo toimepanekut kinnitavaks tõendiks on kahe tunnistaja xx. xx ja xx. xx ütlused, kes mõlemad väidavad, et olles kaupluse juures oma autos, nägid kuidas, menetlusalune isik sõitis nende auto kõrvale, peatas autot ja vigastas nende autot oma auto ukse avamisel, lüües sellega xx. xx auto vastu ust. Kohale oli kutsutud politsei. xx. xx pöördus kindlustusseltsi poole kahjuavaldusega. Väärteoasjas on kindlustusseltsi otsus, mis ei olnud xx. xx poolt vaidlustatud, millega keelduti kahju hüvitamisest, sest xx. xx autol avastatud kriimud ei ole iseloomulikud teise sõiduki ukse poolt tekitatud vigastustele. Kaebuses leiab kaitsja, et antud asjaoludel tekib tõsine kahtlus, et tunnistaja xx. xx ja xx. xx ütlused on ebausaldusväärsed, sest xx. xx võis esineda motiiv anda menetlusaluse isiku peale valeütlusi eesmärgiga saavutada tundmatutel asjaoludel vigastatud auto eest kahjuhüvitist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kõigepealt peab kohus esitatud tõendite alusel tuvastama isikule süüksarvatud teo faktiliste asjaolude kogumi. Antud väärteoasjas ei ole vaidlust selle faktilise asjaolu kohta, et 03.11.2012 kell 17 paiku viibis menetlusalune isik xxx kaupluse juures xxx. Menetlusalune isik oli eelnevalt tarvitanud vähesel määral alkohoolset jooki. Menetlusalune isik ei vaidle mainutud asjaoludele vastu. Tõepoolest, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist tlk 16 nähtub, et 03.11.2012 kl 19.17-19.20 tuvastati menetlusaluse isiku organismis alkoholisisaldust vähemalt 0,36 mg/l kohta. Seoses sellega, et juba kaebuse esitamisel on üks menetluspool, nimelt kaitsja, avaldanud tõsist kahtlust isiku vastu esitatud tõendite (tunnistajate ütluste) usaldusväärsuses ja põhjendanud kahtluse esinemist vähemalt esialgselt eluliselt usutava argumendiga (tunnistaja võimalik tõsiseltvõetav motiiv anda kohtuistungil tõele mittevastavad ütlused), peab kohus eraldi märkima ja korduvalt selgitada menetlusosalistele järgmist. Kohtulikul arutamisel ja kohtuotsuse tegemisel lähtub kohus kindlalt KrMS § 7 sätestatud süütuse presumptsioonist, mille kohaselt keegi ei pea tõendama oma süütust ja kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks. 3 Antud süüteomenetluse põhimõte on tihedas seoses arusaamisega, et väärteomenetluses lasub just kohtuvälise menetlejale kohustus esitada kohtule isiku teo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis peavad olema lubatud ja usaldusväärsed. KrMS § 61 kohaselt, ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumise kohaselt. Antud väärteoasja põhiliseks vaidluskohaks on tõenduslik küsimus, kas menetlusalune isik juhtis sõidukit 03.11.2012 kella 17 paiku Kohtla-Järvel xxx asuva hoone juures. Menetlusalune isik andis talle süüksarvatud teo kohta järgmisi ütlusi. 03.11.2012 käis menetlusalune isik päevasel ajal poes, soovis taarat anda, kuid taaraautomaat oli suletud. Ta tuli koju. Külas kodus oli sugulane xx. xx. Menetlusalune isik tarvitas sel päeval ka vähest alkoholi. Kuna sugulane soovis ka poes käia, siis sõitsid kahekesi poodi, sugulane roolis, te reisijana. Tema eesmärk oli anda taarat. Sugulane parkis autot poe juurde. Menetlusalune isik ei mäleta, kas autojuhi poolt oleks juba pargitud mingi teine sõiduk või keegi sõitis auto kõrvale ja jäi seisma. Sugulane läks poodi. Tema aga väljus reisija kohalt autost, võttis tagaistmelt koti taaraga ja läks taaraautomaadi juurde. Seal oli järjekord, seisid kolm inimest. Möödus 5-10 minutit, pärast seda tuli välja, et automaatiga on rike. Ta käis poes küsis palju aega võtab automaadi korda tegemine, öeldi 20 minutit. Ta otsustas, et läheb siis poodi seni. Ta pani taara autosse pakiruumi. Autovõtmed olid tema käes, sest ta pidi käima taarat andma. Ta läks poodi ja teatud aja pärast tuli tagasi auto juurde. Siis ta avastas, et auto juures seisab noormeest ja naisterahvas (xx. xx). xx. xxx avaldas, et nagu oleks menetlusalune isik tema auto vigastanud. xx. xx ütles, et mine räägi nüüd peremehega. Nende auto oli pargitud menetlusaluse isiku auto vasakult ehk autojuhi külje poolt. Vahemaa oli väga väike, menetlusaluse isiku hinnangul 20 cm. Auto oli pargitud nii, et menetlusalune isik ei pääseks istmele, arvestades tema kehaehitust. See noormees istus nende auto kapoti peal ja ütles menetlusalusele isikule, et „jäi vahele“. Menetlusalune isik sai aru, et nendega koos oli veel kaiks isikut, väga noored. Menetlusalune isik võttis oma taara pakiruumist ja viis selle taaraautomaadi. Seltskond jälgis teda. Keegi ütles, et kutsume politsei. Menetlusalune isik ütles, et võite kutsuda, ta läheb poodi annab taara tšeki ja tuleb tagasi. Nii ta tegigi. Poes ta nägi oma sugulast, kes rääkis trepil oma sõbrannaga. Kui ta tuli auto juurde tagasi, tuli kohale politseipatrull. Sel hetkel oli xx. xx juba autos roolis ja valmistus ärasõiduks. Kontrolliti tema joobeseisund. Menetlusalune isik kohe teatas, et ta ei ole autojuht. Tema auto ei olnud vigastatud. Tema teada, ei ole politsei kohapeal vaadelnud tema ega xx. xx autot. xx. xx auto autovõtmed, menetlusalune isik nägi seda ühel hetkel, olid ühe noormehe käes, see ei olnud tunnistaja xxx. See oli noormees kapuutsiga ja menetlusaluse isiku hinnangul, see noormees käis ka taaraautomaadi ruumi sees. 4 Menetlusaluse isiku ütluste kohta märgib kohus, et tema ütlused kuuluvad kohtulikule kontrollile ja igakülgsele hindamisele teiste tõenditega kogumis samal tasemel ja sama põhjalikkusega nagu kohtulikul arutamisel uuritud tunnistajate ütlused. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Teisisõnu, kohus ei võta menetlusaluse isiku ütlusi aprioorselt kui tõelevastavaid ja märgib, et alati tuleb arvestada, et ütluste andjal võib esineda motiiv anda tõele mittevastavaid ütlusi, olgu see menetlusalune isik või tunnistaja. Menetlusaluse isiku puhul selliseks motiiviks võib olla soov vältida vastutust. Menetlusalune isik ja kaitsja võtsid riski ja loobusid xx. xx tunnistajana ülekuulamisest, tuues põhjusena isiku haigestumist ja soovi mitte lükata asja arutamist edasi. Kohus märgib, et sel juhul ei saa kohus kasutada xx. xx ütlusi tõendina. Samas kohus märgib, et fakt, et menetlusalune isik loobub tema kasuks rääkiva ehk teda õigustava tõendi kasutamisest kohtulikul arutamisel, olgu mis põhjusel, ei saa aprioorselt halvendada menetlusaluse isiku kaitsepositsiooni tema ütluste usaldusväärsuse mõttes. Antud väärteoasjas on tegemist olukorraga, kui isiku vastu on esitatud mitu tõendit, mille allikaks on kolm tunnistajat, kes kuuluvad ühte sõpruskonda. Kolm tunnistajat väidavad, et nägid, et just menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit 03.11.2012 kella 17 paiku ja sõitis autoga kauplus xxx parklasse. Tõenditena on kohtule esitatud tunnistajad xx. xx, xx. xx ja xx. xx. Tunnistaja ütlus on KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatud tõend. Järelikult, kogu väärteoasja lahendamine taganeb sisuliselt menetlusaluse isiku vastu esitatud kolme tunnistajate kui tõendi allika usaldusväärsuse hindamisele, selllest lähtuvalt faktiliste asjaolude kogumi tuvastamisele ja teole õigusliku hinnangu andmisele. Tunnistaja xx. xx andis ütlusi, et nimetatud päeval õhtul tema , xx. xx xx. xx ja xx. xx sõitsid autoga poodi, nimelt taaraautomaadi juurde. Tunnistaja oli roolis. xx ja xx läksid taaraautomaadi juurde. 10 minuti pärast sõitis kohale menetlusalune isik oma autoga. Menetlusalune isik oli ise roolis. Tema autops ei olnud enam kedagi. Tunnistaja nägi, et menetlusalune isik parkis tema autot liiga lähedale tema autole. Tunnistaja tundis kahte tugevat lööki. Ta väljus autost, nägi, et tema autol on 2-3 kriimustust. Tunnistaja jäi ootama menetlusalust isikut et küsida, miks ta niimoodi tegi. Juurde tulid ka xx ja xx. Kõik koos hakkasid suhtlema. Menetlusalune isik ei tunnistanud oma tegu. Kohale kutsuti politsei. Menetlusalune isik läks ära 30 minutiks ja tuli tagasi koos ühe naisterahvaga. Menetlusalune isik hakkas väitma, et roolis oli hoopis see naisterahvas. Politsei palus sõita politseijaoskonda asjaolude väljaselgitamiseks. Tunnistaja väitis, et enne seda ei olnud tema auto vigastatud, avariis ei osalenud. Tunnistaja selgitas, et oli kokku kaks lööki, nii tugevad, et tunnistaja auto värises. Üks löök oli, kui menetlusalune isik väljus autojuhi istmelt ja lõi uksega tunnistaja 5 autot. Teine löök oli kui menetlusalune isik avas oma auto tagaukse ja lõi ka sellega tunnistaja autot. Fakti, et kindlustusselts keeldus hüvitise maksmisest põhjendades sellega, et tunnistaja autol avastatud kriimud ei ole iseloomulikud teise sõiduki uksega löömisest tekkivale vigastusele, ei osanud tunnistaja kommenteerida ega selgitada. Kindlustusseltsi otsuse peale ei ole ta edasi kaevanud. Tunnistaja oli segaduses määratlemas kus autos istus tunnistaja xx. xx, kas reisija istmel autojuhilt paremal või reisija istmel vasakul autojuhi taga ( lk 47 pöördel). Jäi kehtima siiski viimane variant ehk tunnistaja taga vasakul tagaistmel. Tunnistaja väitis, et xx. xx ja xx. xx seisid õues, autost 20 m kaugusel, tegid suitsu ja nägid kõike, ka seda, kuidas menetlusalune isik sõitis kohale. Täiendavalt olid välja selgitatud ka järgmised asjaolud ( lk 47 pöördel, 48). Tunnistaja ei tööta ega õpi, elab vanaema juures, on ema ülalpidamisel, kes elab tütrest eraldi. Auto on soetatud ema rahaga, enne oli see tunnistaja ema auto. Kui tunnistaja sai kätte esmased juhiload kinkis ema talle auto. Asja arutamise ajaks, veebruar 2013, tunnistajal on autojuhi staaži pool aastat. Novembris 2012 oli ta noor autojuht. Autot peab ülal ema, kütus, hooldus ja kõik ms ema kulul. Kui autoga midagi juhtub, näiteks remondi vajadus, peab ta pöörduma ema poole. Ka kahju hüvitamise küsimusega kindlustusseltsis tegeles ema. Emale selgitas tunnistaja, et autot vigastas purjus autojuht. Kriimustusi, mida ta nägi oma autol pärast löökide saamist, neid oli 2-3 nii esimesel kui ka tagumisel uksel ( lk 48). Tunnistaja hinnangul, oli menetlusaluse isiku auto pargitud kõrvale vahega 70-80 cm. Väärteotoimikus olevast tunnistaja ülekuulamisprotokollist tlk 22-23 nähtub, et kohtueelse uurimise käigus väitis tunnistaja ( tlk 46 pöördel, 48), et menetlusalune isik riivas oma uksega (mitte lõi uksega selliselt, et tunnistaja autot värises löögist)) tunnistaja autot. Kohtu küsimusele, miks tunnistaja hinnang on kohtuliku arutamise ajaks muutunud - riivamisest sai tugev löök- selgitas tunnistaja, et ta oli segaduses, tema jaoks oli esimene juhtum. Kohus märgib, et iseenesest antud ebakõla puhul ei ole tegemist olulise vastuoluga, sest 18-aastase tunnistaja puhul hinnangu andmine, kas tegemist oli riivamise või löögiga, võib osutuda tõepoolest keeruliseks, oleneb tunnistaja isikust. Samaks aga ei saa jätta tähelepanuta, et rääkides kohtuliku arutamise käigus löökidest, oli tunnistaja meelestatud asjaolusid värvikamaks näidata, neid kuidagi esile tuua („lõi nii, et autot värises“). Mainitud protokollist nähtub, et kohtueelse uurimise käigus väitis tunnistaja, et menetlusalune isik riivas tunnistaja autot tema autot paremalt poolt. Kohtuliku arutamise asus tunnistaja väitma (tlk 46 pöördel 48), et menetlusalune isik lõi autouksega tunnistaja autot kahel korral, põhjustades tunnistaja autole 2-3 kriimustust paremal nii esimesel kui ka tagumisel uksel. Kohtu küsimusele, miks kohtueelse uurimise käigus ei rääkinud tunnistaja faktist, et riivamist või lööki oli kaks, selgitas tunnistaja jällegi sellega, et ta on algaja autojuht ja selline asi juhtus esmakordselt. Viimane ebakõla tunnistaja kohtueelse ja kohtuliku arutamise käigus antud ütlustes paneb kohut eriti hoolikalt kontrollima tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Viimane 6 ebakõla ei ole sellist laadi, mida võiks põhjendada tunnistaja vanusest tulenevate oskustega anda nähtusele hinnangu ( kas tegemist on riivamise või löögiga). Viimasel korral lähevad tunnistaja ütlused lahku juba fakti põhiselt – kas riivamist või lööki oli üks või kaks ja kuhu. Kohtuliku arutamise käigus täpsustas tunnistaja sedagi, et kahest löögist olid kriimustused tekitatud nii esimesele kui ka tagumisele tunnistaja uksele. Kindlustusseltsi otsusest ( edaspidi otsus) tlk 27 nähtub, et xx. xx kahjuavalduse alusel läbiviidud kahjukäsitlemise menetluses oli tuvastatud, et xx. xx valduses oleval sõidukil xx oli avastatud parema tagatiiva vigastusi, nimelt erinevates kohtades värvkatet läbivad peened kriimud milledel erinevad suunad. Menetluse käigus jõuti järeldusele, et kriimud ei ole iseloomulikud teise sõiduki ukse poolt tekitatud vigastustele. Kohtuliku vaidluse käigus väljendas kohtuväline menetleja seisukohta, et kahjukäsitlemise käigus saadud järeldus tunnistaja auto vigastuste kohta ei ole kuidagi oluline tunnistaja ütluste usaldusväärsuse ega auto vigastuste olemasolu või selle puudumise seisukohast, sest kahjukäsitlemise menetlusel on teine eesmärkselgitada välja kahjuhüvitamist puudutavaid asjaolusid, mitte aga süüdlase isikut. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga siiski osaliselt. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärtmenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 63 lg 1 ja lg 2 kohaselt tõend on teiste hulgast ka muu dokument, samuti tõendina on võimalik kasutada lõikes 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud, kui on tegemist kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. Kahtlemata nimetatud otsus on lubatud tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes kui dokument. Kohus märgib, et ühtlasi on kohtupraktikas aktsepteeritud muude menetluste käigus saadud andmete tõenditena kasutamine (nö ristkasutamine), kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus, samuti arvestades KrMS § 63 lg 2 sätestatud reservatsiooni ( vt RKKO 3-1-1-120-03, 3-1-1-116-10). Kriminaalmenetluse seadusest sätetest ei nähtu, et teatud fakt peab olema tõendatud ainult konkreetse tõendi liigiga (välja arvatud seadusega otseselt kehtestatud korral – näiteks joobe tuvastamine liiklusalastes süütegudes ainult tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli või bioloogilise vedeliku ekspertiisi aktiga). Riigikohtu lahendis 3-1-1-41-06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis“. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et näiteks auto vigastuste olemasolu on võimalik tõendada isikute ütlustega (RKKKo 3-1-1-16-12 p 6). Auto vigastusi puudutavad fakte on võimalik tõendada ka vaatlusprotokolliga, milles talletab pädev kohtuväline menetleja sõiduki visuaalseid vigastusi. LKindlS § 38 lg 5 kohaselt käsitleb kahju kindlustusandja või Garantiifond. Sama sätte alusel peab kahjukäsitleja vaatama kahjustatud asja üle. Sama kohustus on kindlustusandjale langeb lähtudes LKindlS §-st 39 lg
- LKindlS ei sätesta, kuidas vaatluse tulemused peavad olema fikseeritud. LKindlS § 46 lg 2 näeb ette, et otsuses 7 tuleb esitada otsuse lähteandmed ja põhjendus. Seega ei ole välistatud, et vaatluse tulemused fikseerib kindlustusandja lähteandmetena otsuse kirjeldavas osas. Nimetatud otsus on jõustunud, edasi kaevatud ei ole. Sellest lähtuvalt märgib kohus, et antud otsusega puhul on tegemist seaduse alusel väljaantud ja jõustunud dokumentiga, millega on fikseeritud pädeva menetleja seisukoht, mis tugineb omakorda kahjustatud asja vaatlusel. Sellegi pärast ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et otsuses kirjeldatud asjaolu, et tunnistaja auto kriimud ei tekkinud tunnistaja kirjeldatud viisil nimelt teise sõiduki auto uksega löömisest, ei sea iseenesest kahtluse alla tunnistaja ütlusi, et ebakaines olekus menetlusalune isik sõitis autoga kohale, väljus autost ja lõi tunnistaja autot oma auto uksega kahel korral ja vigastas tunnistaja autot, tekitades 2-3 kriimustust paremal esimesele ja tagauksele. Arvestades menetlusaluse isiku poolt väljendatud seisukohta, et tunnistaja ütluste ajendiks võib olla soov lavastada kahju tekitamist ja saavutada kahjustatud auto kahju hüvitamist kindlustusseltsi poolt, samuti asjaolu, et tunnistaja ütlused vigastuste tekitamise kohta ei ühti pädeva kahjukäsitleja otsuses sisalduvate asjaoludega auto vigastuste kohta, samuti kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaolusid, et auto kahjustamise puhul peab tunnistaja pöörduma ema poole ja andma selgitusi ja remondi maksab kinni ema, - arvestades ülanimetatud peab kohus märkima, et asjaolude kogum paneb kohut kahtlema mitte ainult selles osas, kas tunnistajale autole tekitati vigastused 03.11.2012 kell 17 paiku, vaid ka tunnistaja poolt kirjeldatud antud väärteoasja vahetuks tõendamise esemeks oleva asjaolu tõepärasuses- kas varem alkoholi tarvitanud menetlusalune isik oli roolis ehk juhtis autot 03.11.2012 kella 17 paiku xxx asuva kaupluse juures. Teisisõnu, kui tunnistaja xx. xx eesmärgiks oleks lavastada kahju tekitamist selleks, et varjata varem tekitatud kindlustusega mittekaetavat kahju ( mille võimalusele sisuliselt osutab oma kaebuses menetlusaluse isiku kaitsja), oleks ta pidanud tõepoolest üles leidma visuaalselt alkoholi mõju all oleva isiku koos autoga, kas isik oleks ise roolis või reisija, ei omaks tunnistaja jaoks tähtsust. Tunnistaja auto vigastuste teema aitab kohtul välja selgitada võimaliku motiivi, millel võib tunnistaja ütlus olla ebausaldusväärne. Sellegi pärast on arutluskäik auto vigastuste üle asjassepuutuv. Kohus märgib, et selles mõttes on menetlusaluse isiku mõttekäik ja kahtlus eluliselt usutav ja tuleb nõustuda ka sellega, et esialgsed andmed ( tunnistaja xx. xx ütlustes sisalduvad ebakõlad ja kindlustusseltsi otsuse sisu) oma kogumis annavad kohtule aluse suhtuda tunnistaja xx. xx ütlustesse teatud kriitilisusega. Kohtu küsimusele, miks kindlustusandja otsus ei olnud edasi kaevatud, selgitas tunnistaja, et nii otsustas tema ema et mitte vaidlustada. Kohus märgib, et vaidlustamine on loomulikult isiku õigus mitte kohustus. Samas isik peab sel juhul endale teadvustama, et temapoolne hilisem osutamine asjaoludele, mis on varem tehtud jõustunud pädeva menetleja otsusega on tunnistatud tõele mittevastavaks, ei pruugi tagada talle võimalust jõuda samade asjaolude tõele vastavaks tunnistamiseni. Kohtuliku arutamise käigus ei ole ka kohtuväline menetleja seadnud kahtluse alla kindlustusandja otsuses sisalduvat järeldust, vaid pigem püüdis näidata, et auto vigastuste teema ei ole väärteomenetluse esemesse puutuv. 8 Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja xx. xx kinnitas tunnistaja xx. xx ütlusi täielikult. Kohus ei pea vajalikuks refereerida neid ütlusi kohtuotsuses. xx. xx ütluste sisu on see, et ta nägi kindlalt, et menetlusalune isik oli see, kes sõitis 03.11.2012 kell 17 paiku kaupluse juurde, oli visuaalsete alkoholijoobetunnustega ja väljudes autost, vigastas xx. xx sõiduautot, tekitades kriimustusi. Kohus märgib, et vahetus, suulises ja objektiivses protsessis hindab kohus isiklikke tõendeid mitte niivõrd nende arvukuse poolest (kui palju tunnistajaid saab isik esitada kohtule oma sõnade kinnitamiseks), vaid hindamisele kuulub tõend tervikuna ja tõendid kogumis, arvestades seda, et isiklik tõend on alati subjektiivset laadi. xx.xx on xx. xx sõpruskonnast. See ei tähenda, et kohus annab sellele tõendile vähem kaalu aprioorselt võrreldes teiste tõendiga. Selline asjaolu annab aga aluse tõdemuseks, et hindamisele kuulub mitte ainult selle tunnistaja ütluste sisu ( selle järjepidevus, loogika ja ms) vaid ka võimalik motiiv, millel tunnistaja võib anda kohtus tõele mittevastavaid ütlusi. Tunnistaja ülekuulamisel kohtus oli täheldatud, et xx. xx ütlused ühtivad tunnistaja xx xx kohtuliku arutamisel antud ütlustega mitte ainult oma sisu poolest ( järjepidevus, loogika, detailsus), vaid sellistes momentides, mille puhul tekib kohtul põhjendatud kahtlus ütluste kokkuleppimises ja seda just sellistes konkreetsetes asjaoludes, mis oleks K. xx seisukohalt tähtsad. Nii kohtuistungil asus tunnistaja väitma, et menetlusalune isik lõi oma auto uksega K. xx autot kahel korral ja löögid olid niivõrd tugevad et auto kõikus tlk
- Sisuliselt kordab tunnistaja K. xx kohtuistungil antud ütlusi, et löödi uksega kaks korda paremale et auto värises ( I. xx variant – auto kõikus). Olles ülekuulatud kohtueelse uurimise käigus tlk 19-20 väitis tunnistaja, et menetlusalune isik olles autost juhiistmelt väljunud riivas K. xx autot. Kohtueelse uurimise käigus antud tunnistaja I.xx ütlustes ei ole ühtegi sõna, et menetlusalune isik oleks löönud oma auto uksega K. xx autot kahel korral ja seda erinevatesse kohtadesse. Kohus märgib, ütluste kõrvutamisel selgub, et kohtueelse uurimise käigus antud K. xx ja I. xx antud ütlused olid just selle detaili osas ( riivas autot) sõna-sõnaliselt identsed. Kahe tunnistajate ütluste korrigeerimine kohtuistungil toimus samuti sisuliselt sõnasõnaliselt – lõi kaks korda uksega K. xx autot erinevatesse kohtadesse, ainuke nüanss, kuidas tunnistajad kirjeldasid löökide tugevust: K. xx variandis – auto värises, I.xx variandis – auto kõikus. Kohtueelse uurimise ja kohtulikul arutamisel antud ütluste korrigeerimist selgitas tunnistaja I.xx sellega, et ta närvitses, võiks midagi valesti öelda. Kohus arvestab, et tunnistaja oli ja on ütluste andmise ajal 15aastane ehk nooruk. Nooruki võime tajuda asjaolusid ja hiljem neid reprodutseerida ütluste andmisel võib olla tõesti erinev võrreldes täiskasvanuga. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et oma vanuse tõttu sõnastas tunnistaja asjaolusid mitte niivõrd täpselt nagu peaks. Samas peab kohus märkima, et tegemist ei olnud teisejärgulise vähetähtsa asjaoluga, mille tajumisele ja hilisemale kirjeldamisele oleks alaealine tunnistaja juhtinud tähelepanu suhteliselt vähesel määral. Tunnistajate ütlustest ja asjaolust, et pärast toimunut pöördus K. xx kindlustusandja poole kahjuavaldusega seoses tekitatud autovigastusega, näitabki, et tegelikult just 9 see moment (auto vigastused ja selle tekitamise asjaolud) olidki tunnistajate jaoks väga tähtsad. Sellest tulenevalt on kohtul alust kahtluseks, et tunnistaja I. xx ütlused võivad olla ajendatud motiivist aidata tema sõbranna K. xx kindlustusandjalt kahjuhüvitamise saamisel. Kohus suhtub tunnistaja I. xx ütlustesse kriitiliselt. Kohtu kriitilist suhtumist tunnistajate K. x ja I. xx ütlustesse tugevdab ka järgmine asjaolu. K. xx ütlustest nähtub tlk 48, et löökide tagajärjel avastas ta 2-3 kriimustus oma auto paremal pool nii esimesel kui ka tagumisel uksel. Tunnistaja I. xx väitis kohtuistungil, et K. xx autol on kokku kaks ust, nii et igalt poolt on üks uks; esimene löök (menetlusaluse isiku auto esimese uksega) tabas paremat ust ja teine löök (menetlusaluse isiku auto tagauksega) tabas paremat tagatiiva (tagaosa) mitte K. xx auto tagaust. Kohus leiab, et see on oluline faktiline asjaolu. K. xxx ütluste järgi vahemaa kõrvuti seisnud autode vahel oli 70-80 cm tlk
- Tunnistaja I. xx ei oska kirjeldada milline vahemaa oli tlk
- I. xx ja K. xx ütlustest tuleneb, et autod seisid kõrvuti nö paralleelselt üks teisele ja võttes arves I. xxx vigastuste tekitamise asjaolusid, mõlema auto uksed olid nö ühel liinil ehk kõrvuti. Kohus märgib, et ka kaheukselise auto uksed paiknevad autojuhi liini peal mitte auto tagaosas. Sellest tulenevalt, loogiliselt arutledes menetlusaluse isiku esimese ukse löömisel vastu K. Kendra auto uksele, peaks vigastus tekkima K. xx paremale uksele. Samas kohus tuletab meelde, et kui arvestada menetlusaluse isiku ja kaitsja poolt kohe vastulauses ja kaebuses väljendatud versiooni, et esitades talle süüdituse et ta väidetavalt juhtis sõidukit joobes ja kahjustas tunnistaja autot, soovis tunnistaja lavastada kahju tekitamist 03.11.2011 eesmärgiga saavutada kahjuhüvitist väljamaksmist tegelikult kindlustusega mittekaetud juhtumi puhul, pididki tunnistaja K. xxx ja tema toetajaskonnast tunnistajad näitama fakti selliselt, et menetlusalune isik väljus just juhipoolsest uksest, et just tema olles ebakaines olekus, vigastas tunnistaja autot. Sellele pildile tõepärasuse andmiseks, tuligi tunnistajatel selgitada, et K. xxx auto uksel oli visuaalselt nähtav vigastus. Kohus tuletab meelde, et alguses kohtueelsel uurimisel avaldasid mõlemad tunnistajad nagu ühest suust et menetlusalune isik riivas K. xx autot ehk tunnistuse sisu osutas selgelt sellele, et tunnistaja autot nö mõjutati ühel korral riivamisega. Kahe löökide versioon tekkis tunnistajatel hiljem- K. xx esimest korda 06.11.2011 tlk 29 kui ta pidi pöörduma kindlustusandja poole, tunnistajal I. xxx - kohtuliku arutamise staadiumil, mil ta pidi kinnitama K. xx versiooni. Kohus rõhutab, et esialgne tunnistajate versioon ( kohtueelsel uurimisel antud ütlused) ühekordsest riivamisest ühtib vähemalt teatud määral kindlustusandja otsusega tlk 27, et kriimud paiknevad lokaliseerituna auto ühes konkreetses kohas. Otsuse järgi on kriimude asukoht paremal tagatiival, mitte paremal uksel, nagu see peaks olema, kui menetlusalune isik oleks löönud oma esiuksega teise sõiduki vastu (esiust. See on oluline moment, mis kohtu arvates kutsuski esile tunnistajate vajaduse korrigeerida oma ütlusi ja hakata kohtus väitma, et nagu oleks menetlusalune isik löönud K.xx autot kahel korral, esimesel korral siis kui menetlusalune isik väljus auto juhiistmelt. 10 Taunimisväärne on see, et kohtuväline menetleja ei astunud samme menetlusaluse isiku ja tunnistaja K. xx autode vaatluseks eesmärgiga tuvastada vähemalt seda, kas isiku süüdistamiseks auto juhtimises on objektiivne alus, seda enam, et menetlusalune isik kohe eitas sõiduki juhtimise fakti. Juba vigastuste visuaalsel vaatlusel ( hinnates vigastuste paiknevust, suunda, kokkulangevust ja selle objektiive leiu sobivust K. xx ja I. xx ütlustele ) oleks võimalik teha uurimisele vajaliku järelduse, kuivõrd on tunnistajad tõendiallikana usaldusväärsed. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja taotlusel kuulati üle tunnistajana D. xx, kes selgitas, et ta viibis 03.11.2012 K. xx autos, sõitis koos K. xx, I.xx ja A. xx kaupluse juurde taarat anda. D. xx kinnitas, et ta seisis taaraautomaadi juures ja nägi 10-20 m kaugusel kuidas kohale sõitis teine sõiduk, mille roolis oli menetlusalune isik. Menetlusalune isik avas juhiukse riivas K. xx autot, siis tegi lahti tagaukse ja riivas K. xx autot veekord. Pärast seda tuli K. xx autost välja, tuli taaraautomaadi juures seisva tunnistaja juurde ja ütles, et äkki tema autot vigastati ja palus tunnistajal autot üle vaadata. Tunnistaja avaldas, et K. xx ja I. xx sõnul olid löögid tugevad, kohtuvälise menetleja täpsustavale küsimusele vastates tlk 50 pöördel avaldas tunnistaja, et menetlusalune isik rebis ukse ja lõi vastu autot. Ta läks K. xx palvel auto juurde ja vaatles autot üle. Tunnistaja avaldas, et I. xx kogu aeg istus autos tlk 51, siis kui K. xx rääkis tunnistajaga kui ka siis kui tunnistaja läks autot vaatama. Kohus märgib, et tunnistaja D. xx ütlused ei ühti selle osas tunnistaja K. xx ütlustega. Tunnistaja K. xx ei avaldanud kohtueelse uurimise käigus ega kohtulikul arutamisel, et ta oleks pöördunud D. xx poole palvega vaadata autot üle. Vastupidi, K. xx avaldas, et xx ja xx tulid auto juurde alles siis, kui menetlusalune isik oli juba auto juures tlk 46 pöördel. Kohus märgib, et tunnistaja D. xx ütlused ei ühti tunnistaja I. xx ütlustega selles osas, et tunnistaja I. xx avaldas, et just tema oli see isik, kes väljus autoist koos K. xx ja vaatles autot üle tlk 49 pöördel. D. xx väitis kohtuistungil, et tunnistaja I. xx istus autot, aga tema, D. xx, oli see isik kes vaatles K. xx auto üle ja nägi kriimustusi K. xx autol. Nende kolme tunnistaja puhul ei ole võimalik tuvastada milline nende pakutud variant, kes kellega millal vaatles tunnistaja autot, tõega vastavuses. K. xx ise pakkus kohtule kolmandat varianti tlk 46 pöördel, et ta vaatles autot siiski ise, I. xx jäi autosse. Kohus märgib, et ülalkirjeldatud vastuolud sündmuse detailides loomulikult ei ole tähtsad menetlusaluse isikule esitatud väärteokoosseisu seisukohalt, sest autole vigastuste tekitamine ei kuulu LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteokoosseisu obligatoorsete tunnuste hulka. Riigikohtu praktikas on juhitud tähelepanu sellele, et isikulise tõendi usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb arvestada, kuidas millise detailsusega suudab isik kirjeldada asjaolude põhisisu ja asjaoludele kaasuvaid detaile. Tõelemittevastavaid ütlusi andev isik tavapäraselt ei suudagi varustada sündmuse põhimomente detailidega ( ( RKKKo 3-1-1-89-12 p 14). 11 Kohus püstitas küsimuse, kui D. xx ei näinud kuidas K. xxx kas üksi või koos I. xxx vaatles vigastatud auto üle, siis kuidas ta saaks näha pimeduses vihmase ilmaga 10-20 m kauguselt, et K. xxx auto kõrvale sõidab autoga menetlusalune isik ja kahel korral lööb uksega K. xx autot? Samas K. xx avaldas, et xx ja xx seisid taarautomaadi juures suitsetasid ja nägid kõike tlk 47 pöördel, kohale aga tulid siis kui auto oli vaadeldud ja menetlusalune isik oli juba kohal tlk 46 pöördel. D. xx avaldas kohtus, et tegelikult avarii momendis ja auto vaatlemisel oli xx taaraautomaadi ruumis tlk
- Kohus vastab küsimusele selliselt, et nende kolme tunnistaja ütluste kõrvutamisel tuleb ilmsiks see, et tunnistajate ütlused oma detailides ei ole omavahel kooskõlas. Tunnistajate ütlustes ilmnenud vastuolud ei ole võimalik kõrvaldada, seega ei ole võimalik jõuda tõsikindlale seisukohale, kelle ütlustele tuginedes võiks kohus tuvastada faktiliste asjaolude kogumi, et hiljem anda sellele õigusliku hinnangu. Detailide kohta selgitab ja vastab igaüks tunnistaja nii, nagu ta ise võimalikuks peab, lähtudes lihtsast loogikast – kui tunnistaja üleanne kinnitada kohtuistungil, et tunnistaja autol on olnud vigastusi teise sõiduki uksega löömisest, siis tuleb ju tal kirjeldada, kuidas ja mis asjaoludel ta neid näinud. Kuna aga kogu rõhk läks tunnistajatel sellele, et näidata kohtus võimalikult värvikamaks, kuidas ebakaines olekus menetlusalune isik oma uksega K. xx autot kahel korral esimese ukse piirkonda löönud (ja tuleb tunnistada, et selles osas on kolme tunnistaja ütluste sisu nagu ühest suust), jäid sündmusele kaasuvad detailid tähelepanuta ehk, kohtul on nüüd piisavalt alust nii arvata, omavahel kooskõlastamata. Nende detailide kaudu kohus astuski samme tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kohus märgib, et detailide väljaselgitamine aitab mitte ainult sündmustiku tuvastamisele, vaid võib anda kohtule informatsiooni tunnistaja isikuomadustest ja selle kaudu jällegi olla abistav tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimisel. Vastates kohtu küsimusele sündmuse detailide kohta (kohus palus tunnistajalt kirjeldada K. xx auto vigastusi) muutus tunnistaja kohtu küsimustele tlk 51 agressiivseks, tõstis tooni ja andis kohtule teada, et kohtu küsimused on rumalad ega talle meeldi. Kahel korral väljendas kohtuvälise menetleja poolt esitatud tunnistaja, et tal on kõik kohtus toimuv „do lampotški“ ( venekeelne tsensuurne väljend, mis tähendab vulgaarsemat varianti „kama kaks“ või „sügavalt savi“). Tunnistaja ei lõpetanud vulgaarsete hinnangute andmist ka pärast kohtu kolmandat märkust, mille peale pidi kohus tunnistajat saalist eemaldama ( tlk 51 ja pöördel). Iseenesest tunnistaja vulgaarne käitumine kohtuistungil ei tähenda veel, et tema antud ütlused on ebausaldusväärsed. Samas aga näitas tunnistaja D. xx käitumine kohtuistungil, et ta ilmselt ei anna endale aru tunnistaja rolli tõsidusest ja sellest, kuivõrd on iga tunnistaja asjassepuutuv ütlus kohtule tähtis. Sellises kontekstis ei saa olla kohtul vähimatki garantiid, et tunnistaja teeb ennast kõike, et olla usaldusväärne tunnistaja ja reprodutseerida läbielatuid sündmusi võimalikult tegelikkusele lähedalt. Võttes kogumis tunnistaja D, xx isikuomadusi ja tema ütluste sisu, seda omakorda kogumis tunnistajate K. xx ja I. xx ütlustega tuleb kohus järeldusele, et D. xx ütlused ei ole see tõend, millele tugines teeks kohus isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. 12 Kohus peab märkima lisaks, et nagu ka tunnistajate K. xx ja I.xx ütluste puhul, ei ühti D. xx K. xx autole tekitatud vigastuse kirjeldamine kindlustusandja otsuse sisuga, mille kohaselt, vigastused on avastatud tagatiival ja needki on peened erinevates kohtades ja mille suunad on erinevad ( D. xx ütluste järgi oli tagaosas üks kriimustus ühe otsaga alla poole, uksel oli üks horisontaalne kriimustus). Ilmekas on see, et K. xx arvamusel üks kriimustus oli horisontaalne ja teine ülespoole, ehk tunnistajate ütlused erinevad üks teisest isegi sellises detailis. Paremal uksel ei ole kindlustusandja poolt vigastusi avastatud ja K. xx ei ole kindlustusandja järeldusi vaidlustanud. Ülalnäidatud analüüsi põhjal jõuab kohus järeldusele, et antud väärteoasja raames on usaldusväärselt tõendatud üksnes see, et 03.11.2011 tarvitas menetlusalune isik alkoholi ja 03.11.2012 kell 17 paiku viibis kaupluse xxx juures. See faktiliste asjaolude kogum on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, samuti osaliselt tunnistajate K. xx, I. xx ja D. xx ütlustega selles osas, milles need ütlused on vastavuses menetlusaluse isiku ütlustega. Kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtule esitatud usaldusväärseid ja veenvaid tõendeid, et 03.11.2012 kell 17 paiku xxx asuva kaupluse juures oleks menetlusalune isik juhtinuid sõiduautot, olles seisundis, mil tema organismis on vähemalt 0,36 mg/l kohta alkoholi. KOHTU MEETMED Kuna kohtuliku arutamise käigus ei ole usaldusväärselt tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas mootorsõidukit seisundis, mil tema organismis oli vähemalt 0,36 mg/l kohta alkoholi, tuleb esitatud kaebus rahuldada, kohtuvälise menetleja 30.11.2012 tehtud otsus väärteoasjas 2402,12,002086 tühistada täielikult ning väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel- teos väärteokoosseisu puudumise tõttu. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 13