KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-2852 (12240105823) Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahen

§ 345

lg 1 realiseerituse seisukohalt peaks olema tõendatud, et dokumendi esitanud isik ise kõnealuse protokolli võltsis või oli teadlik, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Koosseis on realiseeritud ka juhul, kui isik möönab, et dokument võib olla võltsitud, kuid suhtub sellesse ükskõikselt. Käesoleval juhul ei ole uuritud, millises järjekorras kõnealusele protokollile alla on kirjutatud ning kes viibisid allkirjastamise juures. See võimaldaks kontrollida E.E. i väidet, et tema ei ole protokolli allkirjastanud. Oluline ei ole mitte see, miks E.E. kõnealust protokolli ei allkirjastanud, vaid see, kas ta seda tegi või mitte. Allkirja võltsimist ei muuda lubatavaks see, et võltsitav allkiri pannakse dokumendile, mille objektiivselt tajutavas sisus ei ole allkirja võltsimise hetkel vaidlust. 5.2 Samuti ei nõustu kaebaja esindaja prokuröri seisukohaga,

§ 345lg-s 1 kirjeldatud kuritegu on võimalik toime panna üksnes Kar

S §-s 344 sätestatud viisil saadud dokumendiga. KarS § 345 lg 1 realiseerituse seisukohalt ei ole oluline, kas selle dokumendiga on tegelikkuses üldse võimalik mingisugust õigust omandada. Oluline on vaid see, kas isik, kes dokumenti kasutab, teeb seda eesmärgiga mingisugust õigust omandada. Oluline ei ole mitte dokumendi objektiivne olemus, vaid selle kasutaja subjektiivne arusaam kõnealusest dokumendist. Sellisele seisukohale võimaldab jõuda KarS § 345 lg 1 sõnastus – õiguse omandamise eesmärk on kõnealuse koosseisu subjektiivne, mitte objektiivne tunnus. Kaebaja esindaja on seisukohal, et U. K. , esitades kõnealuse võltsitud protokolli, tegi seda eesmärgiga tugevdada enda positsiooni töövaidlusasjas ning omandada õigusi Kohtla-Nõmme valla suhtes. Kui U.K. teadis või pidas vähemalt võimalikuks, et protokollil asuv E.E. i allkiri ei ole kirjutatud E.E. i enda poolt, ongi U.K. realiseerinud KarS § 345 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. 5.3 Kaebaja esindaja märgib, et kriminaalmenetlust alustati täiesti vale karistusseadustiku sätte järgi. Kui politsei registreeris teate selle kohta, et U.K. esitas võltsitud dokumendi, ei olnud teate põhjal alust uurida seda, kes kõnealuse dokumendi võltsis. Oluline oli analüüsida seda, kes dokumenti kasutas ja kas seda kasutati mingisuguse õiguse omandamise eesmärgil. Seetõttu on kannatanu esindaja endiselt seisukohal, et uurimisasutus on irdunud legaliteediprintsiibist ja jätnud tegemata ka kõige elementaarsemad menetlustoimingud. KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu ei ole uuritud. 5.4 Legaliteediprintsiip hõlmab nii kriminaalmenetluse alustamist kui ka selle toimetamist seni, kuni kriminaalmenetluslike vahenditega on võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluse käigus tõusetunud kahtluseid. Käesoleval juhul on selleks võimalik määrata ekspertiis (kui kaheldakse, et tegemist võib siiski olla E.E. i allkirjaga). KarS § 345 lg 1 realiseerituse seisukohast ei ole tähtsust, kas tegemist oli ametliku või mitteametliku koosolekuga, kuivõrd juhul, kui dokumendil olev E.E. i allkiri on võltsitud, on tegemist igal juhul võltsitud dokumendiga – seda ka juhul, kui tegemist oli ametliku koosolekuga. Kui on tuvastatav, et E.E. i allkiri on võltsitud, on võimalik välja selgitada, kelle käes kõnealune dokument pärast väljaprintimist ja kahtlustatava poolt allkirjastamist oli. Kriminaalmenetluse käigus on võimalik välja selgitada, kes selle välja printis, millisel viisil jõudis see U. K. i kätte ning kes seda dokumenti veel peale U. K. i näinud on. Käesolevas menetluslikus olukorras väita, et neid asjaolusid ei ole võimalik välja selgitada, ei ole õige, sest uurija ei ole üritanudki neid välja selgitada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määrus on selle lõppjärelduses põhjendatud, mistõttu Kohtla-Nõmme valla esindaja kaebus rahuldamisele ei kuulu. Samas peab -3- kohtukolleegium vajalikuks muuta ning täpsustada määruses esitatud motiive ning seisukohti õigusnormide tõlgendamise osas.
2. Esmalt on kohtu hinnangul materiaalõigusega vastuolus Ida Prefektuuri määruses esitatud seisukoht, millega Riigiprokuratuur on nõustunud ning mille kohaselt, kuivõrd hoolekogu protokolli ei võetud töövaidluskomisjoni arutelus hüvitise määramisel arvesse, puudub alus U. K. i kriminaalvastutusele võtmiseks KrMS § 344 lg 1 järgi. Nimetatud säte näeb ette kriminaalvastutuse dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Tegemist on teodeliktiga, mille realiseerimisel ei ole oluline, kas tagajärg saabub või mitte, s.o kas võltsitud dokumendiga omandatakse mingeid õigusi või vabanetakse kohustustest. Koosseis on täidetud juba ainuüksi seda võimaldava dokumendi võltsimisega. Seega ei oma asjaolu, et töövaidluskomisjon ei võtnud hüvitise määramisel U. K. i poolt esitatud hoolekogu protokolli aluseks, tema teos KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisu realiseerituse hindamisel tähtsust.
3. Samas on Kohtla-Nõmme valla esindaja oma kaebuses leidnud, et kriminaalmenetlust U. K. i suhtes on alustatud sootuks vale karistusseadustiku eriosa koosseisu järgi ning kuriteoteate põhjal ei olnud oluline uurida mitte seda, kes kõnealuse dokumendi võltsis, vaid kes seda kasutas ja kas seda kasutati mingisuguse õiguse omandamise eesmärgil. Kaebaja hinnangul tulnuks menetlust toimetada KarS § 345 lg 1 järgi, mis sätestab vastutuse võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Samuti on kaebaja seisukohal, et Riigiprokuratuur on nimetatud kuriteokoosseisu ebaõigesti sisustanud, leides, et selle eelduseks on dokumendi esitaja poolt dokumendi eelnev võltsimine ning isiku teadlikkus dokumendi võltsitusest. 8.1 Esmalt ei soostu ringkonnakohus kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt, kuna kriminaalmenetlust alustati KarS § 344 lg 1 tunnustel, ei ole KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu käesolevas menetluses uuritud. Kohus märgib, et karistusseadustiku eriosa paragrahv, mille alusel kriminaalmenetlust alustatakse, on üksnes esialgne juhis, millest lähtuvalt asutakse kriminaalmenetluslike vahenditega tuvastama tõendamiseseme asjaolusid. Seega ei ole esialgne kuriteoteate põhjal antud kvalifikatsioon menetlejale siduv ning ei ole välistatud, et hilisema menetluse kestel teole antav õiguslik hinnang muutub. Eeltoodu on tingitud sellest, et kriminaalmenetluse alustamisel saab menetleja juhinduda eelkõige kuriteoteates avaldatust, mis hilisema menetluse jooksul võib, kuid ei pruugi kinnitust leida. Kui ilmnevad uued asjaolud, mis viitavad mõnele esialgsest erinevale kuriteokoosseisule, on menetleja legaliteedipõhimõttest tulenevalt kohustatud nende paikapidavust kontrollima ning seejärel andma kahtlustatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu. Antud juhul on kriminaalmenetlust U. K. i suhtes alustatud, teostatud on kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatava ülekuulamised ning kogutud dokumentaalseid tõendeid, kuid menetleja hinnangul ei ole kahtlustatava süü KarS § 344 lg 1 ega mõne muu karistusseadustiku eriosa paragrahvi (sh KarS § 345 lg 1) järgi nende põhjal tõendamist leidnud. Sellistel asjaoludel on asjakohatu kaebuse esitaja etteheide, mille kohaselt on menetleja irdunud legaliteedipõhimõttest. 8.2 Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on Riigiprokuratuuri määruses märgitust osaliselt valesti aru saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole prokuratuur asunud seisukohale,

§ 345lg 1 eeldab, et dokumendi esitanud isik oleks ise selle võltsinud.

Riigiprokuratuur on üksnes püstitanud küsimuse U. K. i protokolli võltsitusest teadlikkuse tõendamisest olukorras, kus kriminaalmenetluse käigus pole õnnestunud tõendada U. K. i enda poolt allkirja võltsimist. Seega on prokuratuur tõepoolest pidanud KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul oluliseks isiku teadlikkust, et esitatav dokument on võltsitud, kuid mitte seda, et isik ise oleks ka võltsija. Samas on kaebaja õigesti leidnud, et Riigiprokuratuuri -4- seisukoht on ka selles osas väär, st realiseerimaks KarS § 345 lg 1 koosseisu ei pea isik olema dokumendi võltsitusest teadlik. Piisab ka sellest, kui ta möönab dokumendi võimalikku võltsitust ja suhtub sellesse ükskõikselt. Põhjendatud on ka kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei muuda allkirja võltsimist lubatavaks see, et võltsitav allkiri pannakse dokumendile, mille objektiivselt tajutavas sisus ei ole allkirja võltsimise hetkel vaidlust. Seega sisult võib võltsitud dokument olla õige, kuid kui sellele on alla kirjutanud selleks mitteõigustatud isik, on sellele vaatamata tegemist võltsitud dokumendiga. Eeltoodust tulenevalt ei oma käesolevas asjas tõepoolest tähtsust Riigiprokuratuuri määruses tõstatatud küsimus, miks E.E. kõnealust protokolli ei allkirjastanud, vaid oluline on, kas ta seda tegi või mitte.

1. Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistaja E.E. i ütlustest nähtub, et tema 26.01.2012 hoolekogu koosoleku protokolli allkirjastanud ei ole. Kuivõrd E.E. i sellekohaseid ütlusi pole kahtluse alla seatud, puudus menetluse käigus vajadus kaebuse esitaja poolt viidatud ekspertiisi teostamiseks. Seda, kes nimetatud protokollile E.E. i allkirja kirjutas, kriminaalmenetluse käigus tõendada pole õnnestunud. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses on küll leitud, et uurijatel oleks olnud võimalik välja selgitada, kelle käes kõnealune protokoll pärast väljaprintimist ja kahtlustatava poolt allkirjastamist oli, kes selle välja printis, millisel viisil jõudis see U. K. i kätte ning kes seda dokumenti veel peale U. K. i näinud on. Samas pole kaebuses täpsustatud, milliste kriminaalmenetluslike vahenditega võinuks nimetatud asjaolud kindlaks teha. Nagu eespool märgitud, on käesolevas menetluses läbi viidud kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatava ülekuulamised ning kogutud dokumentaalseid tõendeid, kuid kaebuse esitaja poolt tõstatatud küsimustele pole vastuseid õnnestunud saada. Samas ei võimaldaks dokumendi välja printinud isiku ning teiste seda näinud isikute väljaselgitamine ringkonnakohtu hinnangul teha tõsikindlaid järeldusi E.E. i allkirja võltsija kohta.
2. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud tõendusteave piisav, tõendamaks U. K. i süüd KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi võltsimises. Iseenesest on õige kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt, kui U.K. teadis või pidas vähemalt võimalikuks, et protokollil asuv E.E. i allkiri ei ole kirjutatud E.E. i enda poolt, on U.K. realiseerinud KarS § 345 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Samas ei ole ka nimetatud asjaolu tõendamist leidnud. Kaebuses on õigesti märgitud, et legaliteediprintsiip hõlmab kriminaalmenetluse alustamist ja selle toimetamist seni, kuni kriminaalmenetluslike vahenditega on võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluse käigus tõusetunud kahtluseid. Käesolevaks ajaks on U. K. i kriminaalasja menetlemine ringkonnakohtu hinnangul jõudnud seisu, kus tekkinud kahtlusi pole enam võimalik kõrvaldada, mistõttu menetlus on KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel põhjendatult lõpetatud.
3. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 8.03.2013 kaebuse rahuldamata jätmise määruse selle lõppjärelduses muutmata ning Kohtla-Nõmme valla esindaja kaebuse rahuldamata. Paavo Randma Tartu Ringkonnakohtu kohtunik -5-