1-05-552/159

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-05-552 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. veebruari 2013 määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta süüdimõistetu Sergei Moskvitšovi (Moskvitšov) määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
3. veebruari 2013 määrus muutmata ning süüdimõistetu Sergei Moskvitšovi määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Viru Maakohtu 4.04.2007 otsusega mõisteti Sergei Moskvitšov süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 ja § 114 p 5 järgi ning teda karistati 10-aastase vangistusega. KarS § 68 alusel arvati vahi all viibitud aeg karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 7 aastat 11 kuud 17 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 4.04.2007 ja peaks eelduslikult lõppema 20.03.
5. Kinnipeetavat võib tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada alates 3.01.
7. Tartu Maakohtu 22.02.2013 määrusega jäeti S. Moskvitšov vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohtu hinnangul on süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine käesoleval ajal ennatlik, ehkki formaalsed eeldused tema vabastamiseks on täidetud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 2.1 Maakohus tuvastas, et süüdimõistetu kannab esmakordselt vangistust esimese astme kuritegude, s.o röövimise eest relvana kasutatava esemega grupi poolt ning teise inimese tapmise eest seoses röövimisega. Seisuga 1.01.2012 võis süüdimõistetu käitumist vanglas lugeda heaks. Tal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused, õppis koolis, oli läbinud vajalikud sotsiaalprogrammid (Eluviisitreening ja Viha juhtimine) ning omandanud ka puidupingitöölise ja keevitaja eriala. Käesoleval aastal on süüdimõistetut distsiplinaarkorras karistatud kahel korral, sealhulgas ka vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest. Antud distsiplinaarkaristused näitavad, et S. Moskvitšov ei suuda siiski alluda kehtestatud korrale ning seda isegi range järelevalve tingimustes. 2.2 Eelnevast järeldab kohus, et süüdimõistetu õiguskuulekus on jätkuvalt kaheldav. Seega on tõenäosus uute kuritegude toimepanemiseks süüdimõistetu puhul endiselt olemas. Ka on S. Moskvitšovi allumisvõime kriminaalhooldaja käitumiskontrollile kaheldav vaatamata oluliste sotsiaalprogrammide läbimisele, lähedaste võimalikule toetusele ning kindlale elukohale ja töökoha saamise võimalusele XXX OÜ-s. Täitmata on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üks olulisemaid eeldusi, s.o distsiplinaarkaristuste puudumine. 2.3 Nii vangla iseloomustuse kui ka kriminaalhooldusosakonna arvamuse kohaselt eksisteerib endiselt uue kuriteo toimepanemise risk. Kohus nõustub sellise seisukohaga, sest S. Moskvitšovi suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalse taustaga isikuid, kes võivad teda mõjutada ja soodustada ka alkoholi tarvitamist. Viimane omakorda aga suurendab oluliselt õigusvastase käitumise riski. Samuti on tal suhteliselt suured võlakohustused – üle 2000 euro. Seega ei ole välistatud, et vabaduses võib S. Moskvitšov oma impulsiivse käitumisstiili, kehva majandusliku seisundi ning sõltuvusainete vajadusel või nende tarvitamise järgselt panna toime uue kuriteo. 2.4 Eeltoodu alusel ei tekkinud maakohtul kindlat veendumust, et süüdimõistetu ei kujutaks vabaduses viibides ohtu ühiskonnale ning oleks sobilik kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile allutamiseks. Kohus leiab, et süüdimõistetut, kes on toime pannud raske isiku- ja varavastase kuriteo ning omab ka vanglas kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ei ole otstarbekas vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist. Ka leiab kohus sooritatud kuritegude laadi ja raskust arvestades, et kantud karistus ei ole piisav, et täita oma üld- ja eripreventiivset eesmärki, sest üldjuhul peaks raske kuriteo toimepanija kandma vangistuse tähtaja lõpuni. Perekonna, elu- ja töökoha olemasolu ja soov edaspidi elada seaduskuulekalt ei ole sellised, mis välistaksid veel uue kuriteo toimepanemise.
8. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu S. Moskvitšov, taotledes määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada ta vangistusest tingimisi enne tähtaega. Süüdimõistetu põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgnevalt. 3.1 S. Moskvitšovi arvates pole maakohus arvesse võtnud, et ta pani kuriteo toime alaealisena ega ole varasemalt kohtu poolt karistatud. Seega on maakohtu arvamus, et ta ei allu ennetähtaegsel vabanemisel kriminaalhooldusele, oletuslik. S. Moskvitšovi hinnangul tuleb lisaks sellele, et ta kannab karistust esmakordselt, võtta arvesse ka tema poolt ära kantud karistusaega. Karistuse kestus ei tohiks ületada mõistlikkuse piire. 3.2 S. Moskvitšov leiab, et kohtu veendumus, et ta kujutab endast jätkuvalt ühiskonnale ohtu, ei ole põhjendatud. Ta märgib, et on vanglas viibides omandanud põhihariduse ja jätkanud keskhariduse omandamist ning osalenud eesti keele A2 taseme kursustel. Samuti on ta läbinud sotsiaalprogrammid Eluviisitreening ja Viha juhtimine ning omandanud puidupingitöölise ja keevitaja eriala. Alates 11.07.2011 töötas ta järelevalveta väljaspool vanglat ning käis oktoobris 2012 lühiajalisel väljasõidul seoses peresuhete säilitamisega. Seega on ta teinud kõik, et olla ühiskonnas õiguskuulekas. Samuti on tal olemas kindel elu- ja töökoht. 3.3 Veel märgib S. Moskvitšov, et tal puudub vanglaväline suhtlemine sõprade ja tuttavatega. Seetõttu on oletuslik maakohtu arvamus, et vabaduses võivad teda mõjutada kriminaalse taustaga isikud. Samuti tuleb arvesse võtta, et S. Moskvitšov viibib antud hetkel vangistuses, kus on samuti kriminaalsed isikud, kellega süüdimõistetu suhtleb. S. Moskvitšov 2 on nõus, et kohus kohaldab tema suhtes katseajal keeldu suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega ning tarvitada alkoholi. Samuti on ta nõus elektroonilise valve kohaldamisega. S. Moskvitšov tunnistab oma distsiplinaarrikkumisi ja kahetseb neid. 3.4 Samuti ei vasta tõele maakohtu väide, et S. Moskvitšovil on suured võlakohustused, sest vangistuses töötades on süüdimõistetu osaliselt võlad tasunud. Tasumata on veel 318,93 eurot, mille ta on võimeline koheselt pärast vabanemist tasuma. Veel märgib S. Moskvitšov, et nii vangla kui ka prokurör toetavad tema ennetähtaegset tingimisi vabastamist.
9. Tartu Ringkonnakohtu 13.03.2013 määrusega määrati süüdimõistetu S. Moskvitšovi määruskaebus lahendamisele kirjalikus menetluses ning prokurörile anti määruskaebuse kohta seisukohtade esitamiseks aega kuni 20.03.
10. Nimetatud ajaks prokurör ringkonnakohtule seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu kohtupraktikale ja märgib, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 31-1-92-11, p 15.1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole vaatamata formaalsete eelduste esinemisele võimalik S. Moskvitšovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Täiendavalt märgib kohtukolleegium järgmist. 5.
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kohtule esitatud materjale ja teatavaks saanud asjaolusid nende kogumis ning jõudnud järeldusele, et S. Moskvitšovi ei ole põhjendatud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada, kuna tema vabastamine oleks käesoleval ajal ennatlik. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et üldjuhul peaks raske kuriteo toimepanija kandma karistuse lõpuni ning üksnes erandlikud asjaolud võivad õigustada tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. S. Moskvitšovi puhul ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud. 5.2 Käesoleval juhul nähtub maakohtu määrusest, et kohus on otsustust tehes arvestanud ka määruskaebuses esitatud positiivsete asjaoludega, ent sellele vaatamata on kohus leidnud, et isiku ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohtul ei tekkinud S. Moskvitšovi iseloomustava informatsiooni pinnalt piisavat veendumust süüdimõistetu seaduskuulekale teele asumise osas. Seejuures võttis maakohus arvesse, et S. Moskvitšovil on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, millest maakohus järeldas, et S. Moskvitšov pole isegi vanglas range järelevalve tingimustest suutnud käituda õiguskuulekalt. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud arvamusega ja lisab, et vastavalt kohtupraktikas juurdunud seisukohale on süüdimõistetu ennetähtaegse vangistusest vabastamise peamiseks eelduseks tema edaspidine õiguskuulekas käitumine ja hoidumine uute kuritegude toimepanemisest – nendele tingimustele vastavust peab näitama tema käitumine vanglas karistuse kandmise ajal (RKKK 3-1-1-91-06). 5.3 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult arvestanud süüdimõistetu isikuga, tema varasema elukäigu ning käitumisega karistuse kandmise ajal ning leidnud, et isiku ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Sellist järeldust ei väära asjaolu, et määruskaebusest nähtuvalt on süüdimõistetu käesolevaks ajaks suurema osa oma võlakohustustest täitnud. Samuti ei oma määravat tähtsust asjaolu, et vangla ja prokurör 3 toetavad S. Moskvitšovi tingimisi ennetähtaegset vabastamist – kohus ei ole esitatud arvamustega seotud ning kujundab oma seisukoha iseseisvalt. 5.4 Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk 4 Aarne Sarjas