4-13-574/18

Väärteoasi nr.4-13-574 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 27.02.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Sekretär Aime Ivanson Maire Viksi Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri KKB liiklusmenetlustalituse 22.01.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2230,12,048970 MSi karistamises LS § 230 lg 2 järgi Kaebuse esitanud isik MS, isikukood XXX, Elukoht XXX M OÜ juhatuse esimees Istungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja –Põhja Prefektuuri – esindaja Triinu Riigor kaebuse esitaja MS kaitsja advokaat Maano Saareväli LÕPPOSA Tühistada Põhja Prefektuuri KKB liiklusmenetlustalituse 22.01.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2230, 12,048970 ja lõpetada väärteomenetlus MSi suhtes VTMS § 29 lg 1 p. 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu. VTMS § 23 alusel hüvitada MS tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 475,20 eurot Eesti Vabariigi eelarve vahenditest vastavalt lisatud määrusele. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Vaidlustatud otsuse sisu MS karistati kohtuvälise menetleja vaidlustatud otsusega LS § 230 lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o. 400 eurot. Väärtegu seisnes selles, et 28.12.2012.a. kell 20:11 juhtis MS mootorsõidukit Tallinnas Paldiski maanteel, sooritas möödasõidu vasakult poolt pärisuunas otse liikuvast sõidukist, ohustades ja takistades teisi liiklejaid. Juht ei veendunud, et sõidurada, millele ta suundub, on piisavas ulatuses vaba. Juht tekitas oma tegevusega liiklusohu, mille tõttu oli temale vastu liikuv sõiduk sunnitud järsult muutma kiirust ja liikumissuunda (pidurdas ja pööras paremale teeserva). MS rikkus LS § 52 lg 1 p. 1 sätteid. Kaebuse sisu Kaebuses kirjeldatakse möödasõidu asjaolusid. Leitakse, et politseisõidukis videosalvestust vaadates ei olnud näha, et politseisõiduk oleks vastassuunas läheneva möödasõitu tegeva mootorsõiduki tõttu pidanud järsult muutma oma sõidusuunda või liikumiskiirust, mis on aluseks väärteo kvalifikatsioonile. Lõppkokkuvõttes leitakse, et rikkumine ei ole nõuetekohaselt tõendatud ning väärteoasi tuleb lõpetada tuginedes VTMS § 29 lg

1. Kaebuse esitaja väitel ei ole ka talle määratud rahatrahv proportsioonis rikkumise tõsidusega. Otsuse põhjendus Väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt juhtis MS 28.12.2012.a. kella 20:11 ajal Tallinnas Paldiski maanteel sõiduautot Mazda 6 reg. numbriga XXX ja sooritas Paldiski maantee ja Karjääri tänava ristmiku kandis möödasõitu tema ees liikunud sõidukist. Selle manöövri tegemises vaidlust ei ole, kuna MS tunnistas möödasõidu tegemist. Menetlusalusele isikule heidetakse aga ette, et ta ei veendunud, et sõidurada, millele ta suundub, on piisavas ulatuses vaba, rikkudes sellega Liiklusseaduse § 52 lg 1 p. 1 nõudeid. Kaitsja leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatakse olukorda, mis valitses möödasõidu ajal, kuid Liiklusseaduse § 51 lg 3 kohaselt peab juht samas sättes loetletud tingimuste olemasolus veenduma enne möödasõidu alustamist. Kas MS enne möödasõidu alustamist Liiklusseaduse § 51 lõikes 3 sätestatud asjaoludes veendus või ei veendunud, selle kohta väärteokirjeldus ei ütle midagi. Kohus märgib esmalt, et kaitsja sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Kuigi väärteoprotokollis puuduvad enne lauset “juht ei veendunud, et sõidurada, millele ta suundub, on piisavas ulatuses vaba“ sõnad „enne möödasõidu alustamist“, võib teksti sõnastusest siiski välja lugeda ja aru saada, et kohtuväline menetleja on mõelnud siin Liiklusseaduse § 51 lg 3 p. 4 sätestatud kohustuse mittetäitmist enne eesliikunud sõidukist möödasõidu alustamist. Sellele viitab sõnastus „sõidurada, millele ta suundub“. Küll aga on asjakohane kaitsja väide, mille kohaselt ei ole tõendatud menetlusaluse isiku poolt LS § 52 lg 1 p-s 1 sätestatud keelu rikkumine. LS § 52 lg 1 p. 1 kohaselt ei tohi vastassuunavööndi kaudu mööda sõita, kui ei ole täidetud LS § 51 lõikes 3 nimetatud tingimused. Seega on LS § 52 lg 1 p. 1 viiteline norm, mis viitab LS § 51 lõikes 3 sätestatud kohustustele. Väärteoprotokollis ei ole küll märgitud, millistes LS § 51 lg 3 punktides sätestatud nõudeid MS rikkus, kuid väärteo kirjeldusest võib siiski aru saada, et talle etteheidetud rikkumised sisalduvad LS § 51 lg 3 punktis 4 (enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba). Kuna LS § 51 lg 3 p. 4 sätestatud asjaolus veendumine peab toimuma enne möödasõidu alustamist, siis tulebki esmalt tuvastada, millega on tõendatud kohtuvälise menetleja väide, et menetlusalune isik ei veendunud enne möödasõidu alustamist selles, et sõidurada, millele ta suundub, on piisavas ulatuses vaba. MSi kohtuistungil antud ütluste kohaselt tingis möödasõidu asjaolu, et tema ees sõitev auto millegipärast pidurdas ja hakkas lubatud kiirusest tunduvalt aeglasemalt sõitma. Kuna ühtki autot vastu ei tulnud, vastassuunavööndi sõidurada oli vaba, alustaski ta möödasõitu. Enne möödasõidu alustamist ei osanud ta ette näha, et möödasõidetava sõiduki kõrvale jõudes hakkab too kiirust lisama, mille tõttu kujunes möödasõit algselt kavandatust nii ajaliselt kui teepikkuselt pikemaks. Sellekohaseid menetlusaluse isiku ütlusi ei ole kohtuväline menetleja ümber lükanud. Seega ei ole kohtuvälises menetluses ega ka väärteoasja kohtulikul arutamisel esitatud tõendeid, et möödasõidu alustamise koht ei olnud sobiv või et möödasõidu alustamine oleks olnud muul põhjusel lubamatu. Ainuüksi see asjaolu, et MS juhitud sõiduk ei olnud jõudnud enne kurvi tagasi reastuda oma sõiduritta ja tegi seda vahetult enne kurvis vastutulevat politseisõidukit, mistõttu viimane oli sunnitud oma sõidureast välja sõitma, ei saa tõendada LS § 51 lõike 3 punktis 4 sätestatud asjaolus mitteveendumist enne möödasõidu alustamist, arvestades, et möödasõidu kestus venis menetlusaluse isiku ütluste kohaselt möödasõidetava sõiduki kiiruse suurendamise tõttu plaanitust pikemaks. Kohtuväline menetleja ei ole esitanud tõendeid, et menetlusalune isik ei veendunud LS § 51 lõikes 3 sätestatud asjaoludes enne möödasõidu alustamist. MS võiks ette heita LS § 51 lõikes 4 sätestatud kohustuse rikkumist. Nimelt sätestab LS § 51 lg 4, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Kui menetlusalune isik nägi kurvis vastutulevat sõidukit, mis oli küllalt lähedal, tulnuks tal kiirust vähendada ja reastuda tagasi oma sõiduritta möödasõidetava sõiduki taha, s.o. tulnuks möödasõit katkestada. Sellist tegu ei ole aga menetlusalusele isikule ette heidetud. Kuna kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli kantud väärteokirjeldusega ega tohi väärteoprotokolli piiridest väljuda, ei saa kohus MS karistada selliste sätete rikkumise eest, mida väärteoprotokollis kirjeldatud ega märgitud ei ole. Lisaks LS § 52 lg 1 p. 1 sätete rikkumise tõendamatusele, mis toob kaasa väärteomenetluse lõpetamise koosseisu puudumise tõttu, on tõendamata ka MSi poolt möödasõidu sooritamisega liiklusohu põhjustamine. Ühestki kohtuvälise menetleja poolt kogutud ja kohtuistungil uuritud tõendist ei nähtu, et sooritatud möödasõit oleks põhjustanud liiklusohu. Liiklusohu mõiste annab LS § 2 p. 31, mille kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. Kohtule jäi arusaamatuks, millise kohtuvälises menetluses kogutud tõendi alusel märgiti väärteoprotokollis väärteokirjelduse lahtrisse, et menetlusalusele isikule vastu liikuv sõiduk oli sunnitud järsult muutma kiirust ja liikumissuunda. Vääteoprotokolli koostas liikluspolitseinik Meelis Smitt, kes saabus sündmuskohale hiljem ja seega ise vahetult möödasõiduga seonduvat ei näinud. Eravärvides politseisõidukis, mille liiklust MS sõiduki poolt teostatud manööver väärteoprotokolli kohaselt takistas ja ohustas, viibinud politseitöötaja Max-Sander Mikli kohtuvälise menetleja poolt tunnistajana ülekuulamisel ei rääkinud järsust kiiruse ja liikumissuuna muutmisest. Eravärvides politseisõiduki kaamera salvestust tõendina väärteoprotokollis märgitud ei ole, seega ei saanud ka see anda väärteoprotokolli koostajale informatsiooni selle kohta, et eravärvides politseisõiduki liikumiskiiruse ja -suuna muutmine toimus järsult. Kuna sellekohaseid tõendeid väärteoprotokoll ei sisalda, on kohtuväline menetleja järelikult ise meelevaldselt ja omal algatusel märkinud sõna „järsult“ väärteoprotokolli. Kuna järsu manöövri tegemist kinnitavaid tõendeid ei olnud, jääb kohtule arusaamatuks, milliste tõendite alusel tegi ka kohtuvälise menetleja ametnik väärteoasjas otsuse ja milliseid tõendeid peeti silmas otsuses märgitud viites, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Kohtuvälises menetluses üle kuulatud Max-Sander Mikli kuulati tunnistajana üle ka kohtumenetluses. Kohtus tunnistaja rääkis, et alarmsõiduki juht oli sunnitud nende sõidureas vastutuleva sõiduki tõttu tegema järsu pidurduse ja põikama paremale. Seega mainis tunnistaja alles kohtus esimest korda, et tegemist oli nende sõiduki poolt teostatud järsu kiiruse ja liikumissuuna muutmisega. Menetlusaluse isiku kaitsja taotlusel kontrolliti kohtuistungil tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi nende avaldamise teel seoses vastuoluga ning kaitsja küsimusele, miks ta ei ole järsku suunamuutmist kirjeldanud esialgsetes ütlustes, vastas tunnistaja, et ei pidanud vajalikuks nii põhjalikult kirjeldada, et küll kohtus annab täielikuma selgituse, kuna kaebaja olevat lubanud kohtusse kaebuse esitada. Kohus leiab, et selline põhjendus erinevatel menetlusetappidel antud ütlustes erinevuste kohta ei ole tõsiseltvõetav ega usutav. Liiklusjärelevalvet teostava politseiametnikuna pidi tunnistaja teadma, mis on liiklusoht ja kui ta oma esimestes ütlustes ei räägi liikumissuuna või -kiiruse järsust muutmisest, ei ole tegemist liiklusohuga ja MS ei saa sel juhul väärteokorras vastutusele võtta. Tunnistaja ei saa ütlusi andes juhinduda sellest, et menetlusalune isik võib-olla pöördub kaebusega kohtusse ja küll siis on kohtus võimalik hoopis põhjalikumaid ja täpsemaid ütlusi anda. Lähtudes sellest, et Max-Sander Mikli on kohtuvälises menetluses ja kohtus ülekuulamisel andnud erinevaid ütlusi selle kohta, kas nende sõiduki kiiruse ja liikumissuuna muutmine oli järsk või mitte ja ütluse erinevuse põhjuse kohta antud selgitus ei ole kohtu jaoks veenev ega usutav, ei saa kohus pidada tunnistaja kohtus antud ütlusi usaldusväärseks ja seega tuleb tunnistaja ütlused kui ebausaldusväärne tõend kõrvale jätta. Kaitsja leidis, et kohtuvälise menetleja poolt alles kohtule esitatud videosalvestist, millele oli jäädvustatud menetlusaluse isiku poolt teostatud möödasõit ja millele ei ole viidatud väärteoprotokollis, ei saa käsitleda lubatava tõendina, kuna see ei ole vormistatud KrMS 3.peatüki 9.jao sätteid järgides. Salvestis ei võimalda autentselt tuvastada selle tegemise kohta, aega, viisi ja muid olulisi asjaolusid, ei võimalda identifitseerida salvestise loomise aega ega salvestisel nähaolevaid sõidukeid. Kohtu arvates on salvestist siiski võimalik käsitleda lubatava tõendina, vaatamata sellele, et seda ei ole vormistatud nõuetekohaselt, ei ole tunnistatud asitõendiks ega koostatud asitõendi vaatlusprotokolli. Kuna kohtuvälises menetluses salvestis tõendiks ei olnud, siis peale väärteomenetluse lõpetamist ei saanudki kohtuväline menetleja enam hakata menetlustoimingut tegema ega salvestise kui asitõendi vaatlusprotokolli koostama. Vaatamata sellele oli salvestist vaadates võimalik tuvastada lindile jäädvustunud sündmuse aega ja kohta ning politsei poolt peatatud sõiduk identifitseerida registreerimisnumbri järgi. Menetlusalune isik tunnistas kohtus, et tegemist oli tema poolt juhitud sõidukiga ega eitanud, et salvestisel nähtud möödasõidumanööver ei olnud tema poolt sooritatud ja salvestisel nähtuva möödasõidu asjaolud ühtivad menetlusaluse isiku poolt kirjeldatuga. Seega võib kohtu arvates tunnistada salvestis lubatavaks tõendiks. Nimetatud salvestis aga ei tõenda samuti MSi poolt liiklusohu põhjustamist. Salvestiselt nähtub küll salvestava sõiduki liikumissuuna muutumine paremale poole ja hilisem peatumine, kuid ei nähtu, et need manöövrid oleksid olnud järsult teostatud ja peatumine leiab aset üldse peale vastuliikuva sõiduki möödumist. Seega ei ole tõendatud LS § 230 lg 2 sätestatud väärteo objektiivse külje kohustuslik tunnus – liiklusoht. Lõppkokkuvõttes nendib kohus, et kuna menetlusaluse isiku tegevuses ei ole tuvastatud talle väärteoprotokollis etteheidetud LS § 52 lg 1 p. 1 sätete rikkumist, ei ole tuvastatud ka talle vastuliikuval sõidukil liiklusohu tekkimist, puudub tema tegevuses LS § 230 lg 2 sätestatud väärteokoosseis. MSi kaebus kuulub rahuldamisele ja tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsus tühistamisele ning väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p. 1 alusel. Kassatsiooniteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav alates 20.03.2013.a. Kohus juhindub VTMS § 132 p.
2. Kohtunik