lg 21 p 1, § 188 lg 2 p 1, § 418 lg 2 p 3; § 420 lg 1 järgi; EDA LUKKSEPP süüdistuses
lg 2 p 1 järgi; ROMAN KONONTŠUK süüdistuses
lg 2 p 1,2 järgi; VAMBO RIIU süüdistuses
lg 21 p 2, § 188 lg 2 p 1,2, § 418 lg 2 p 3, § 420 lg 1 järgi; RAINER HALJASMETS
2012.a. Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatavad Kaitsjad RESOLUTSIOON Süüdistatava Ain Juhansoni kaitsja Alar Sulu, süüdistatava Vambo Riiu kaitsja adv. Oleg Nišajev ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Taavi Pern Taavi Pern Ain Juhanson, Vambo Riiu, Eda Lukksepp, Roman Konontšuk ja Rainer Haljasmets (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Alar Sulu, adv. Oleg Nišajev, adv. Talvi Vaske, adv. Aadu Luberg ja adv. Urmas Simon Harju Maakohtu otsus 4.oktoobrist 2012.a. tühistada osaliselt ja nimelt: Ain Juhansoni süüdistuses eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult 65,25 grammi psühhotroopset ainet GHB-d sisaldava vedeliku (milles puhast GHB-d 29,4 grammi) omandamises ja enda elukohas Tallinnas, aadressil XX kuni 22.11.2011. hoidmises ning saata selles osas kriminaalasi uueks arutamiseks samale maakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada selle resolutiivosa järgmiselt: Mõista Roman Konontšuk õigeks
prg. 184 lg 2 p.1 järgi. Süüdistatavate Ain Juhansoni ja Vambo Riiu kaitsjate 1 esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Roman Konontšuki kasuks välja 639 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 4.oktoobri 2012.a. otsusega: Õigeks mõista Ain Juhanson
Õigeks mõista Ain Juhanson
Süüdi tunnistada Ain Juhanson
Süüdi tunnistada Ain Juhanson
lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 5 (viis) aastat vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista vangistus 9 (üheksa) aastat.
Ain Juhansoni suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Õigeks mõista Eda Lukksepp
Eda Lukksepa suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada koheselt. Süüdi tunnistada Roman Konontšuk
lg 2 p 2 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.
lg 2 alusel kuulub mõistetud vangistusest 4 aastat koheselt ärakandmisele 6 (kuus) kuud 3 (kolm) päeva vangistust.
lg.1 alusel lugeda karistuse hulka Roman Konontšuki eelvangistuses viibitud aeg 17.10.2011.a - 20.04.2012.a, ning lugeda karistus kantuks.
lg 1,3 alusel jätta ülejäänud vangistus, so 3 aastat 5 kuud 27 päeva, tingimisi täitmisele pööramata, kui Roman Konontšuk ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle
lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all: 2
lg 2 p 2,8 alusel kohustada Roman Konontšuki katseaja jooksul mitte tarvitama narkootikume ning osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalabiprogrammides. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdi tunnistada Vambo Riiu
Süüdi tunnistada Vambo Riiu
Süüdi tunnistada Vambo Riiu
Süüdi tunnistada Vambo Riiu
lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista vangistus 9 (üheksa) aastat.
Tõkend –vahistamine –tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Õigeks mõista Rainer Haljasmets
Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada koheselt. Kriminaalasja menetlemise käigus ära võetud narkootilised ja psühhotroopsed ained on jäetud hoiule Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakonda – hävitada. Kriminaalasja juurde on lisatud üks CD-plaat läbiotsimiste salvestustega ning üks DVD-plaat läbiotsimisest tehtud salvestusega – jätta kriminaalasja materjalide juurde.
Ain Juhansonilt kinnipidamisel äravõetud sularaha summas 545 eurot, mis on arestitud 01.03.2012.a kohtumäärusega nr 1-12-
prg. 188 lg 2 p.1 ja Vambo Riiu
prg. 188 lg 2 p.1,2 järgi selles, et nemad koos kasvatasid täpselt tuvastamata ajast kuni vähemalt 2011.a augustini Läänemaal, Hanila vallas, XX külas asuvas XX talus ebaseaduslikult kanepitaimi. Talus kasvatatud kanepitaimed lõikasid süüdistatavad täpselt tuvastamata ajal enne 21.11.2011. a maha ning asusid neid kuivatama, valmistades osast eelnevalt kasvatatud kanepist ka suures koguses narkootilist ainet marihuaanat, mida andsid edasi nii tuvastatud kui tuvastamata isikutele, kui hoidsid kuni 21.11.2011.a toimunud läbiotsimiseni ülalnimetatud talus. Nii kasvatasid A. Juhanson ja V. Riiu vähemalt 6045,1 grammi kanepilehtede kuivatamiseks, samuti vähemalt 1172,88 grammi kanepiõisikute valmistamiseks vajalikul hulgal kanepitaimi. Vambo Riiu mõistetei
prg. 184 lg 2 p.1,2; Ain Juhanson
prg. 184 lg 2 p.1 ja Roman Konontšuk
prg. 184 lg 2 p.2 järgi narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, mis seisnes alljärgnevas tegevuses: 3 Ain Juhanson ja Vambo Riiu valmistasid grupis täpselt tuvastamata ajal enne 21.11.
prg. 184 lg 2-1 p.1 järgi, kui narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Maakohus leidis, et suure varalise kasu eesmärk süüdistatavate käitumises ei ole leidnud tõendamist. Maakohtu põhjendused selles osas olid järgmised. Ainuüksi suure koguse kanepi leidmisega, mille väärtuseks prokuröri andmetel on minimaalselt 41600 eurot, võttes arvesse, et 2009.a kanepi hulgihinnaks oli 6,39 eurot/gramm ning 2011.a 12-13 eurot gramm (Keskkriminaalpolitsei 14.06.2012.a õiend), ei ole tõendatud, et A. Juhansonil ja V. Riiul oli eesmärk saada suurt varalist kasu. Kohtuistungil ei ole A. Juhanson ega R. Konontšuk eitanudki, et Konontšuk sai Juhansonilt kanepit ning Juhanson sai kanepi müügist 1050 eurot, mille andis Vambo Riiule. Saadud summa eest käisid nii Juhanson kui ka Riiu Türgis. Seega narkootilise aine suur kogus ei tähenda iseenesest alati suure varalise kasu saamise eesmärki. Nimetatud eesmärk tuleb alati eraldi tõendada. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-38-11 leidnud, et narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt
RS § 8 p-s 2 sätestatud määras, so rohkem kui 29 000 eurot. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendatud süüdistatavate tahtlus, so subjektiivne külg, suure varalise kasu saamiseks, so ei ole tõendatud A. Juhansoni ja V. Riiu soov narkootilist ainet – kanepit – realiseerida just sel viisil. Suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Kohus on seisukohal, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu 4 saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata. Seega tuleb arvesse võtta ka narkootilise aine edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära -näiteks potentsiaalsete ostjate või vahendajate leidmisele suunatud tegevust, narkootilise aine valmistamiseks, pakendamiseks või edasiandmiseks vajalike esemete või lähteainete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud tegevust. Tuleb tuvastada, millistel sisemistel ajenditel A. Juhanson ja V. Riiu käitlesid narkootilist ainet. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selliste pidepunktidena esile tõstetud süüdistatava teoeelset- ja järgset käitumist, tema arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, samuti teo objektiivseid asjaolusid. Märkimisväärne on asjaolu, et kui R. Konontšuk, kes sai narkootilise aine A. Juhansonilt, peeti kinni 17.10.2011, so kuu aega varem kui V. Riiu ja A. Juhanson, siis nii A. Juhanson ning V. Riiu jäid passiivseks, so ei otsinud uusi kliente, kellele narkootilist ainet müüa, samamoodi nad ei hakanud narkootilist ainet hävitama. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et oleks eksisteerinud kuritegelik võrgustik ning seeläbi organiseeritud tegevus, mille tulemusel saada narkootilise aine müügist suurt varalist kasu. A. Juhanson on kohtuistungil andnud ütluseid, mille kohaselt ta töötas ABC Transport Grupis, igakuiselt oli tema sissetulek piisav, et võimaldada nii endal kui ka oma perel normaalselt ära elada, lisaks materiaalseid vahendeid ei vajanud. Ta selgitas, et kanepi üleandmisest ta mingit kasu ei saanud. Kuigi A. Juhansoni elukohast leiti ja võeti ära hulgaliselt tühjasid minigripp kilekotte ning kaal, mis sisaldas THC jälgi (ekspertiisiakt nr 11E-AN1091) ei näita veel, et A. Juhanson tegutses suure varalise kasu saamise eesmärgil. V. Riiu selgitas kohtuistungil, et ta soovis kanepit ise tarvitada, kasvatas peamiselt enda jaoks, arvestades asjaolu, et ta on kanepit suitsetanud 30 aastat samamoodi võis olla tema soov suunatud varalise kasu saamisele – ta sai 1050 eurot, mis kulus Türgi reisiks ning muidu elamisele. Käesolevas kriminaalasjas aga ei ole tuvastatud, et V. Riiu ja A. Juhanson tegutsesid just suure varalise kasu saamise eesmärgil. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohtul alust järeldada, et narkootilise aine käitlemisel oli süüdistatavate eesmärgiks selle eest nn tänavakaubanduses saadava hinna või ka suure varalise kasu saamine
lg 21 p 1 ja
RS § 8 p 2 tähenduses. Seega tuleb V. Riiu tegevus ümber kvalifitseerida
Juhansoni tegevus ümber kvalifitseerida
Roman Konontšuki poolt narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine seisnes selles, et tema omandas ajavahemikul
prg. 184 lg 2 p.1 järgi, kuid prokurör loobus selles osas süüdistuses kohtus. Maakohtu otsuse resolutiivosas otsustus R.Konontšuki õigeksmõistmises
prg. 184 lg 2 p.1 järgi KrMS prg. 301alusel puudub. Kohtu alla olid veel A.Juhansoni ja V.Riiu poolt kasvatatud kanepi ebaseadusliku käitlemisega antud ka Eda Lukksepp ja Rainer Haljasmets. Eda Lukksepp anti kohtu alla
prg. 184 lg 2 p.1 järgi selles, et ta isikute grupis ebaseaduslikult pakendas suures koguses narkootilist ainet ja nimelt, ajavahemikul
lg.2 sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust.
lg 1 dispositsioon näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on tegemist dispositsiooniga, milline annab täpse loetelu tegudest. Kohtule jäi ebaselgeks, millises osas nimetatud dispositsioonist siis Eda Lukksepp’ale süüks arvatakse, kuivõrd narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine pelgalt pakendamist ei hõlma. Kohtu hinnangul tulnuks süüdistus formuleerida selliselt, et oleks tuvastatav Eda Lukksepp’a osalus grupilises tegevuses. Motiveerides kuriteo toimepanemist isikute grupis, leiab kohus, et selleks tuleb pidada narkootilise aine valdamist narkootilise aine jagamisel ja pakendamisel. Eda Lukksepp’ale ei ole aga süüks arvatud ei valdamist ega ka jagamist. Samuti ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud ka narkootilise aine pakendamine Eda Lukksepp’a poolt. Kohtul ei ole võimalik ümber lükata Lukksepp’a ja Juhansoni ütlusi, millised kattuvad olulisel määral. Ka asub kohus seisukohale, et Lukksepp’a kohtueelses menetluses antud ütlused ei erine kardinaalselt kohtus räägituga. Vähemalt ei erine nad osas, milles Eda Lukksepp’a süüdistatakse. Eda Lukksepp on algusest peale eitanud pakendamist ning andud sarnaseid ütlusi nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus. 6 DNA ekspertiisiga nr 11E-GE1111 on tuvastatud, et Juhansoni poolt Konontšukile üleantud, kanepiga täidetud minigripp kilekottidelt on jäljed Lukksepa DNA-st. Samuti leiti jälgi Lukksepa DNA-st ka kilekotilt kirjaga „Prisma“, mille sees olid kanepiga minigripp kilekotid Konontšukile üleandmise hetkel. Ehk siis on süüdistaja hinnangul Lukkseppa DNA sattumine nimetatud minigripp kilekottidele olnud võimalik olukorras, kus Lukksepp kilekotte ise vahetult puudutanud oli. Eda Lukksepp on aga pidevalt väitnud, et tema elukohas kapis asusid nii kasutatud kui ka uued minigripp kilekotid, mida ta Juhansonil võtta lubas. Vastavalt Lukksepa elukoha läbiotsimisprotokollile leiti korterist aga üksnes uusi – kasutamata minigripp kilekotte. Süüdistaja hinnangul polnud seega võimalik Lukksepa elukohast kasutatud minigripp kilekottide võtmine. Kohtu hinnangul päris nii resoluutselt läheneda ei tohiks ning sellise järelduse tegemine on meelevaldne. Tähelepanuta on jäänud ka Juhansoni väide, et ta võis võtta ka kasutatud minigripp kilekotte ja mitte kuidagi ei lükka ka ümber võimalust, et viimased kasutatud minigripp kilekotid võttiski kaasa Juhanson. 05.12.2011.a asitõendite vaatlusprotokolli lisast - fototabelist, so fotolt on näha, et minigrippkilekotid, mis võeti R. Konontšuki kinnipidamisel ära, on kasutatud väljanägemisega. Selliselt on ka seletatav, et Lukksepa elukohas ei olnud mitte ühtegi sellist minigripp kilekotti, mis sarnanenuks nende kottidega, milledest leiti Konontšuki valduses olnud kanep. Ja nimelt Konontšuki kinnipidamisel võeti tema käest ära kanep, mis oli pakitud minigripp kilekottidesse mõõtudega 23x34 cm – nimetatud asjaolu on kajastatud Konontšuki elukohast äravõetud asitõendite vaatlusprotokollis. Lukksepa elukohast leiti aga minigripp kilekotte, millede mõõdud erinesid tunduvalt Konontšuki valdusest leitud omadest. Nii leiti Lukksepa elukohast minigripp kilekotte mõõtudega 12x19,5 ja 18x26,5 cm. Nimetatud faktiga on aga ka võimalik eeldada, et Juhanson võttiski kaasa kõige suurema mõõduga viis viimast minigripp kilekotti. Prokurör väidab, et E. Lukksepa DNA leidumine kõigil R. Konontšukilt äravõetud minigripp kilekottidel kinnitab asjaolu, et just E. Lukksepp on leitud kanepit nimetatud kilekottidesse pakkinud, asetanud kanepiga kilekotid seejärel suuremasse kilekotti ning narkootilised ained sel viisil A. Juhansonile edasi andnud. Olukorras, kus tegelikkuses pakkinuks leitud kanepi minigripp kilekottidesse A. Juhanson, pidanuks menetleja leidma kilekottidelt ka A. Juhansoni DNA-d, seda aga ei leitud. Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et on mitmeid võimalusi jälgede mittejätmiseks või nendest vabanemiseks. Tegelikkuses on täiesti tuvastamata jäänud, millisel viisil pakendas kanepitaimi Ain Juhanson. Nähtub, et läbiotsimisel on ära võetud 12 kummikinnast ning ekspertiisiaktis nr11E-GE1230 annab ekspert arvamuse, et osadel kinnastel on tuvastatud ka Juhansoni DNA. Selline faktiline asjaolu aga tekitab kohtule omakorda kõrvaldamata kahtluse ja nimelt on võimalik ka järeldada, et Juhanson pakendas kanepitaimi kinnastes, Eda Lukkseppa DNA aga sattus minigripp kilekottidele tema poolt kirjeldatud viisil. Tulenevalt eelmärgitust leidis kohus, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse Eda Lukksepp’a süüdiolekus
Samuti asub kohus seisukohale, et Eda Lukkseppa’le ei ole ka esitatud korrektset süüdistust nimetatud kuriteo toimepanemises. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS§ 7 lg.3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Rainer Haljasmets oli antud kohtu alla
prg.184 lg 1 ja 22 lg 3 järgi selles, et tema aitas tahtlikult kaasa Ain Juhansoni ja Vambo Riiu poolt suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikule käitlemisele. Nii aitas ta A. Juhansonil ja V. Riiul pakendada nende poolt täpselt tuvastamata ajal enne 21.11.
lg.3 järgi õigeks mõsta.
prg. 418 lg 2 p. 3 järgi oli Vambo Riiule ja Ain Juhansonile esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla selles, et nemad grupis omandasid täpselt tuvastamata ajal ebaseaduslikult, omamata relvaseaduse §32 sätestatud luba tulirelva ja laskemoona omandamiseks, laskekõlbuliku tulirelva - poolautomaatse püstoli Bersa 62 nr 66956 ning tulirelva laskemoona - 61 tk 5,6 mm kaliibrilist ääretulepadrunit. Tulirelva ja selle laskemoona hoidsid V. Riiu ja A. Juhanson Läänemaal, Hanila vallas, XX külas asuvas XX talus kuni 21.11.2011. a, mil püstol ja padrunid talus teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti.
prg. 420 lg 1 järgi oli Vambo Riiule ja Ain Juhansonile esitatud süüdistus ja nad anti kohtu alla selles, et nemad grupis omandasid ebaseaduslikult – omamata relvaseaduse §22 lg 4’1 sätestatud relvaluba - tuvastamata ajal, kohas ja isikult helisummuti s.o. relvaseaduse § 22 lg 1 p 3, lg 5 mõistes tsiviilkäibes keelatud tulirelva lisaseadise. Tulirelva helisummutit hoidsid V. Riiu ja A. Juhanson Läänemaal, Hanila vallas, XX külas asuvas XX talus kuni 21.11.2011. a, mil helisummuti talus teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Maakohus leidis, et eelnimetaud kuriteod pani Vambo Riiu toime üksi. Ain Juhansoni mõistis maakohus
prg. 418 lg 2 p.3 ja 420 lg 1 järgi õigeks. Kohtu põhjendused on järgmised. Vambo Riiu ei ole kunagi eitanud tulirelva ja tulirelva laskemoona ebaseaduslikku käitlemist ning tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist, kuid ta selgitas, et Ain Juhanson ei teadnud sellest midagi. Kohtuistungil andis ütluseid, et soetas tulirelva vara kaitseks, kuivõrd talus käis kährikuid ja marutaudis rebaseid. Relva soetas ammu, 2003.aastal, varasemalt asus see isa talust, kus see oli peidus. Tulirelva omandas üksinda, see oli ammuaegse tuttava oma. Täpselt ei oska öelda, millal viis relva talusse. Helisummuti oli relva küljes. Ain Juhanson ei olnud tulirelva olemasolust teadlik. Tulirelva padrunipidet hoidis kogu aeg tulirelva kõrval. Ain Juhanson eitas tulirelva ja tulirelva laskemoona ebaseaduslikku käitlemist ning tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist. Ta selgitas kohtuistungil, et tema silmanägemine ei ole väga hea, prillid on umbes +10 tugevusega, tema nägemine on lähemalt vaadates kehvem. Meetri kauguselt ta ei tee vahet kandilisel metallesemel või püstoli salvel. Ta ei olnud teadlik relva ja selle osade olemasolust Kopli talus. Püstolisalve asukoha sai teada siis, kui see ära võeti, ta isiklikult ei näinud, kust see ära võeti, ütluste järgi asus salv riietekapi üleval väikses kapis, kus oli veel lisaks uksehingi, elektrikorke, igasugust pudi-padi. Talutöid tehes tal võis sinna kappi asja olla. Talus ta püstolit puudutanud ei ole, kuid tema käsi võis kogemata vastu minna, kui ta otsis kapist omale vajalikke tööriistasid. Kirjalike tõenditena on kohtule esitatud XX talu läbiotsimise protokoll, mille kohaselt
Kuivõrd Ain Juhansoni süü on tõendamata, tuleb ümber kvalifitseerida ka Vambo Riiule süüks arvatav kuritegu
lg 2 p 3 asemel
lg 1 järgi, samuti 10 on tõendatud Vambo Riiu süü
Kohus märgib, et eelnev ümberkvalifitseerimine ei kahjusta ega raskenda mingil määral Vambo Riiu olukorda. Ain Juhansonile oli süüdistuses
prg. 184 lg 2-1 p.1 järgi esitatud süüdistuses inkrimineeritud ka kuriteoepisood, mis seisnes alljärgnevas. Samuti omandas ta eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult 65,25 grammi psühhotroopset ainet GHB-d sisaldavat vedelikku (milles puhast GHB-d 29,4 grammi). Omandatud GHB-d hoidis A. Juhanson enda elukohas Tallinnas, aadressil XX kuni 22.11.2011. a, mil see tema elukoha läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. Maakohtu otsuses selle kuriteo episoodi kohta põhjendused motiveerivas osas puuduvad ja kuna A.Juhanson on mõistetud süüdi ka teises narkootikumide ebaseadusliku käitlemise episoodis, siis ei ole ka resolutiivosast võimalik välja lugeda, kas süüdi ta selles episoodis mõisteti. Õigeks ei ole resolutiivosa kohaselt mõistetud. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör vaidlustab maakohtu otsust Eda Lukksepa õigeksmõistmises
lg 2 p 1 tunnustega kuriteo toimepanemises, Ain Juhansoni süüdimõistmine
lg 2 p 1 tunnustega kuriteo toimepanemises ning tema õigeksmõistmine
lg 2 p 3 järgi ja
lg 1 sätestatud kuritegudes, Vambo Riiu süüdimõistmine
lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises ning
Haljasmetsa õigeksmõistmine
Konontšuki süüdimõistmine
lg 2 p 2 sätestatud kuriteo toimepanemises ning taotleb kriminaalasja tagastamist Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokuröri hinnangul on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, oluliselt rikkunud menetlusnorme ning on süüdistatavatele mõistnud karistused, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kõige olulisemate - KrMS §339 lg 1 p 7 ja 8 nimetatud - menetlusnormide rikkumisena tõstab prokurör esile asjaolu, et maakohus pole otsuses võtnud seisukohta kuriteoepisoodi osas, mis puudutab A. Juhansonile esitatud süüdistust kuni 22.11.2011. a tema elukohas Tallinnas, aadressil XX toimepandud suures koguses psühhotroopse aine GHB ebaseaduslikus käitlemises. Nimetatud kuriteoepisoodiga seonduvalt pole kohus täitnud mitte ühtegi KrMS §306 sätestatud kohustust jättes tuvastamata isegi asjaolu, kas GHB ebaseaduslik käitlemine üldse toime pandi või mitte. Teise olulise rikkumisena pole maakohus A. Juhansonile, V. Riiule ja R. Konontšukile karistuse mõistmisel järginud
Nii pole kohtuotsusest üheselt arusaadav, kas kohus on süüdistavatele karistuse mõistmisel kaalunud karistust kergendavaid asjaolusid, samas pole kohus lubamatult tuvastanud süüdistatavate karistust raskendavaid asjaolusid. R. Konontšukile pole kohus mõistnud karistust, mis mõjutaks teda edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Seega pole maakohus nõuetekohaselt motiveerinud ka süüdistatavatele mõistetud karistusi. Nii pole A. Juhansonile ja R. Konontšukile karistuse mõistmisel kohus esile toonud, kas ja milliseid kergendavaid asjaolusid kohus nende puhul karistust kergendavateks loeb. Asjaolu, et R. Konontšuk on toimepandud teo keelatusest aru saanud (kohtuotsuse lk 30), ei viita mitte mingil viisil tema poolt toimepandu reaalsele kahetsemisele. V. Riiu puhul on kohus karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud puhtsüdamlikku kahetsust motiveerimata aga, milles V. Riiu puhul teo puhtsüdamlik kahetsemine seisneb. 11 Olukorras, kus kohus on nii A. Juhansoni, V. Riiu kui R. Konontšuki poolt tuvastanud kuriteo toimepanemise varalise kasu saamise eesmärgil (V. Riiu puhul on kohus lugenud tõendatuks kanepi müügist 1050 euro teenimise, lk 18; A. Juhansoni ja V. Riiu puhul väitnud, et isikud ei otsinud peale R. Konontšuki tabamist enam uusi kliente, lk 18, tuvastanud A. Juhansoni poolt R. Konontšukilt 1500 euro teenimise, lk 29 ning R. Konontšuki puhul tuvastanud kanepi müügist kasu saamise T. Tlt ja K. Mlt, lk 29), jääb arusaamatuks, miks pole kohus ühegi süüdistatava puhul karistust raskendava asjaoluna tuvastanud
A. Juhansoni ja R. Konontšuki puhul kohus karistust raskendavate asjaolude tuvastamata jätmist ei märgi, V. Riiu puhul viitab eelnevale aga selgelt (lk. 30). Samuti pidanuks kohus V. Riiule ja R. Konontšukile karistuse mõistmisel lisaks karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele arvesse võtma ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kanepi kasvatamine, samuti suures koguses kanepi ebaseaduslik käitlemine kuulub
12. ptk s.o rahvatervisevastaste süütegude hulka. Võrreldav ei ole tänavadiilerite tegevus narkootiliste ainete levitamisel ning narkootiliste ainete valmistajate tegevus, kelle tegutsemise tulemusena jõuavad narkootilised ained oluliselt enamate isikuteni. Samamoodi ei ole võrreldav tänavadiilerite tegevuse selliste isikute tegevusega, kes tegelevad narkootilise aine hulgimüügiga. Seetõttu tuleb narkootiliste ainete valmistajate, samuti narkootiliste ainete hulgimüügiga tegelevate isikute tegevust hinnata oluliselt rangemalt, kui kergemas vormis narkokuriteo toimepanijate tegevust. Lähtudes kuriteo raskusest on arvestades
lg 1 sätestatut võimalik karistada käesolevas kriminaalasjas süüdistatavaid ainult reaalse vangistusega. Riigikohus otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174). Arvestades R. Konontšukil etteheidetud kuriteo olemust – tegu oli sadade dooside narkootilise aine käitlemisega teiste inimeste tervise arvel, isikliku rikastumise eesmärgil – ei saa kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades kindlasti põhjendatud olla R. Konontšuki tingimisi karistamine. Asjaolu, et R. Konontšukil endal on narkootikumidest tekkinud sõltuvusprobleeme ning see, et ta õpib ülikoolis, ei saa aga olla kaalukad asjaolud, mis tingivad tema karistusest tingimisi vabastamise. Olukorras, kus kohtu hinnangul oli põhjendatud R. Konontšuki karistamine tingimisi vangistusega, pidanuks kohus kaaluma ka talle katseajaks
Kohus pidanuks R. Konontšuki puhul kaaluma ka
Vastavalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-77-11 märgitule, on karistuse mõistmist puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16). Olukorras, kus V. Riiu vähendab ütluseid andes enda vastutust ning ilmselgelt valetab andes toimunu kohta selgitusi, mis pole eluliselt usutavad, ei saa järeldada, et V. Riiu toimepandut puhtsüdamlikult kahetseb. Arusaamatuks jääb ka, millise karistusega otsustas kohus karistada Roman Konontšuki. Nii leiab kohus otsuse resolutiivosas, et R. Konontšuki tuleb karistada 4 aasta pikkuse vangistusega (lk 3), kuid R. Konontšukile mõistetud karistust 12 motiveerides märgib, et R. Konontšuki tuleb karistada vangistusega sanktsiooni minimaalses määras (lk 30). Erinevalt kohtu märgitust on
lg 2 p 2 sanktsiooni minimaalseks määraks aga kolm, mitte neli aastat vangistust. R. Konontšukile karistuse mõistmise osas on maakohtu otsus vastuolus kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Kuigi kohus on kanepikasvatuse rajamist puudutavas osas A. Juhansonile ja V. Riiule esitatud süüdistuses asunud õigele seisukohale selles, et A. Juhanson ja V. Riiu tegelesid tõepoolest Läänemaal, XX külas, XX talus grupis kanepi ebaseadusliku kasvatamisega, ei saa V. Riiu ütluseid kanepikasvatuse rajamise ning üksinda kanepi kasvatamise osas pidada hoolimata kohtu teistsugusest seisukohast pidada usaldusväärseteks. Erinevalt maakohtu poolt märgitust (kohtuotsuse lk 30) ei saa V. Riiu puhul kohtuistungil ütluste andmist pidada toimepandud teo puhtsüdamlikuks kahetsemiseks. Tuginedes kohtupraktikale tulnuks V. Riiu ütlused tõendina täielikult kõrvale jätta, kuivõrd tema kohtuistungil antud ütlused olid kardinaalses vastuolus kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Kuigi kohus on otsuses (lk 12, lk 16) samuti esile toonud asjaolu, et V. Riiu on kohtueelsel menetlusel olnud talle etteheidetud teo osas kardinaalselt erineval positsioonil ning tuvastanud ka asjaolu, et ka V. Riiu kohtuistungil antud ütlused pole isegi eluliselt usutavad (lk 14), ei ole kohtu hinnangul ometi olnud alust V. Riiu ütluste kõrvale jätmiseks. Kohtuotsusest puuduvad põhjendused, miks kohus V. Riiu ütluseid hoolimata ilmselgetest vastuoludest tegelikult tuvastatud asjaoludega endiselt usaldusväärseks loeb. V. Riiu ütluseid oleks lubatav tõendina arvestada ainult juhul, kui V. Riiu oleks erinevates menetlusetappides erinevate ütluste andmist usutavalt ja arusaadavalt selgitada (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-113-06). V. Riiu ütluste tõendina arvesse võtmine, samuti põhjenduste puudumine tema ütlustega arvestamisel on käsitletavad KrMS §339 lg 2 sätestatud menetlusnormide olulise rikkumisena. Samuti on kohus muu hulgas A. Juhansoni ja V. Riiu ütlustele tuginedes asunud seisukohale, et süüdistatavatele ei saa ette heita narkootiliste ainete käitlemist suure varalise kasu saamise eesmärgil (
lg 2’1 p 1 sätestatud kuritegu), vaid ainult suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist (
13 Kohtuotsusest nähtuvalt on süüdistatavate subjektiivset koosseisu suure koguse narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil võimalik tuvastada tuginedes muu hulgas süüdistatavate enda ütlustele (andes muu hulgas hinnangu süüdistatavate arvamusavaldustele teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, lk 18). Nii on kohus lähtudes A. Juhansoni ütlustest asunud seisukohale, et olukorras, kus A. Juhansoni sissetulekud olid piisavad, puudus A. Juhansonil vajadus tegeleda kanepiga kauplemisega (lk. 18). Lisaks on kohus tuginedes V. Riiu ütlustele leidnud, et V. Riiu soovis kanepit kasvatada just isiklikuks tarvitamiseks (lk. 18). Kokkuvõttes on kohus süüdistatavate ütluseid tõendina arvestades järeldanud, et V. Riiu ja A. Juhanson ei vallanud kanepit suure varalise kasu saamise eesmärgil. Samas on kohus tuvastanud, et V. Riiu ütlused on osas, mis puudutavad juba valmis kanepi käitlemist, kardinaalses vastuolus kohtueelsel menetlusel antud ütlustega (tl. 16). A. Juhansoni ütlused kanepi käitlemise motiivide ning käitlemise viisi kohta pole aga kohtu hinnangul usaldusväärsed (tl. 18). Jääb arusaamatuks, kuidas kohus eelnevat märkides jõudis siiski täiesti vastupidisele järeldusele ning pidas V. Riiu ütluseid kanepi isiklikuks tarvitamiseks varumise kohta siiski usaldusväärseks. Samuti jääb arusaamatuks, miks peab kohus A. Juhansoni ütluseid töökoha olemasolu kohta usaldusväärseteks (tl 18), kui vara konfiskeerimise küsimuse lahendamisel peab kohus A. Juhansoni ütluseid töökoha ja sealt saadud tulu osas mitteusaldusväärseteks (tl. 29). Kohus on tuginedes peamise tõendina just A. Juhansoni ja V. Riiu ütlustele, mõistnud A. Juhansoni õigeks
Riiu aga süüdi
lg 1 ja
A. Juhansoni õigeksmõistmisel ja V. Riiu süü tuvastamisel tulirelva, samuti selle summuti ebaseaduslikus käitlemises, on kohus olulise tõendina tuginenud just süüdistatavate ütlustele nimetatud kuriteoepisoodi toimepanemise osas. Kohtu hinnang V. Riiu ütlustele tulirelva ja selle summuti käitlemise osas on vastuoluline. Nii märgib kohus esmalt, et V. Riiu pole kunagi eitanud tulirelva, laskemoona ja summuti ebaseaduslikku käitlemist (lk. 22), kuid lisab otsuses ka seda, et V. Riiu eitas kohtueelsel menetlusel enda seotust nii relva kui summutiga (lk. 23). Seega on kohtuotsuses kajastatud V. Riiu kohtueelsel menetlusel ning kohtuistungil antud ütluste vastuolu. Kohtu hinnangul on usaldusväärsed ka A. Juhansoni ütlused. Kohtu hinnangul on usutav, et kehva nägemisega, prille kandev A. Juhanson võis püstoli osaks olevat padrunipidet puudutada lihtsalt põhjusel, et ta ajas selle segi mõne teise metallist esemega (lk 23, 24). Prokuröri hinnangul pole A. Juhansoni sellised väited ka eluliselt usutavad. V. Riiu ning A. Juhansoni ütluseid aluseks võttes ning neid usaldusväärseks lugedes (lk. 23) leidis kohus, et tuginedes V. Riiu ütlustele saab tulirelva, selle laskemoona ning summuti käitlemisega seostada vaid V. Riiut. Ka E. Lukksepale
Lukksepa ja A. Juhansoni ütlustele ning peamiselt just süüdistatavate A. Juhansoni ja E. Lukksepa kohtuistungil antud ütlustele tuginedes asunud seisukohale, et E. Lukksepp pole narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud. Nii pidas kohus usaldusväärseks E. Lukksepa ütluseid ning luges tõendatuks asjaolu, et A. Juhanson on E. Lukksepa elukohast võtnud kaasa minigrip kilekotte. Samuti pidas kohus usaldusväärseks A. Juhansoni ütluseid selle kohta, et R. Konontšukile 14 edasiantud kanepi pakkimiseks kasutatud kilekotid võttis ta E. Lukksepa elukohas asuvast kapist. Kuivõrd kohtu hinnangul polnud võimalik A. Juhansoni ja E. Lukksepa ütluseid ümber lükata (lk 26), tuleb ütluseid kohtu hinnates ka tõendina kasutatavaks pidada, isikute käitumisele hinnang anda aga peamiselt just nende ütlustele tuginedes. Samuti on just V. Riiu ja A. Juhansoni ütluseid aluseks võttes kohus leidnud, et pole tõendatud R. Haljasmetsa süü narkokuriteole kaasaaitamises. Nii on V. Riiu ja A. Juhanson kohtuistungil eitanud R. Haljasmetsa kokkupuuteid kanepiga ning väitnud, et R. Haljasmetsa DNA sattus kanepiga täidetud leivakotile seetõttu, et R. Haljasmets sõi talus leiba. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta veel mitmeid süüdistatavate kohtuistungil antud ütluste vastuolusid kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Nii on kohus tähelepanuta jätnud A. Juhansoni GHB valdamisega seotud ütluste vastuolu (kohtueelsel menetlusel tunnistas A. Juhanson GHB valdmist, kohtus eitas). Kohus on tähelepanuta jätnud E. Lukksepa ütlustes esinenud olulised vastuolud (kohtueelsel menetlusel seostas E. Lukksepp A. Juhansoni kanepi kasvatamisega, kohtus mitte; kohtueelsel menetlusel seostas E. Lukksepp A. Juhansoni tegevust P. Pga, kohtus mitte; kohtueelsel menetlusel andis E. Lukksepp selgitusi tema kodust leitud kanepiseemnete kohta, kohtus aga mitte). Kõigi eelnimetatud kuriteoepisoodide puhul on maakohus põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks just süüdistatavate poolt kohtuistungil antud ütluseid jättes tähelepanuta aga süüdistatavate ütluste ilmsed vastuolud kohtueelsel menetlusel antutega. Arusaamatuks jääb ka asjaolu, miks annab kohus süüdistatavate ütlustele erinevaid kuriteoepisoode puudutavates osades erineva hinnangu. Nii pole kohus kanepikasvatamist puudutavas osas pidanud V. Riiu ja A. Juhansoni ütluseid eluliselt usutavateks, kanepi edasiandmist ja valdamist puudutavas osas, samuti tulirelvaga seotud kuriteoepisoodi puhul aga on. Süüdistatavate ütluste ilmselgeid vastuolusid märgates, samuti süüdistatavate ütluseid osalt sisuliselt mitteusaldusväärseks lugedes, pidanuks maakohus lähtudes kohtupraktikale (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-89-06, 3-1-1-13-12) lugema süüdistatavate ütlused tervikuna mitteusaldusväärseteks. Eelnevast lähtudes oli lubamatu ka kohtuotsuse rajamine A. Juhansoni, V. Riiu ja E. Lukksepa mitteusaldusväärsetele ütlustele. Kohtuotsuse rajamine aga ebausaldusväärsetele ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt Riigikohtu seisukohale endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Vaidlustatud maakohtu otsuses on vastuolud kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludes ning nendel asjaoludel tuginevates järeldustes, Riigikohtu otsuses (3-1-155-06 ja 3-1-1-13-07) on aga korduvalt avaldatud seisukohta, et kohtuotsus peab olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Seega on kohus prokuröri hinnangul otsuse tegemisel rikkunud KrMS §399 lg 1 p 8 sätetatud menetlusnorme. Nagu apellatsioonis eelnevalt märgitud, ei ole vaidlustatud maakohtu otsusest üheselt arusaadav, millise hinnangu annab kohus süüdistatavate A. Juhansoni ja V. Riiu ütlustele. Nii on kohus tuvastanud, et A. Juhanson ja V. Riiu on kohtuistungil andnud ütluseid, millega vähendavad enda rolli kuritegude toimepanemises (lk. 15), nende ütlused pole eluliselt usutavad (lk. 14) või pole usaldusväärsed (lk. 18). Samas peab kohus usutavaks A. Juhansoni ütluseid nt töötamise ja piisava sissetuleku saamise kohta, tulirelvast mitteteadmise ja selle tajumise võimatuse kohta (lk 23, 24) ning V. Riiu ütluseid oskuse kohta kanepitaimede sugu eristada (lk 15), kanepi enda tarbeks varumise kohta (lk 18), tulirelva, laskemoona ja summuti käitlemise kohta (lk 23). 15 Arusaadav pole ka asjaolu, kuidas kohtu hinnangul sai olulise nägemispuudega A. Juhanson (A. Juhansonile on välja kirjutatud prillid kangusega +9,0) olla suuteline küll osalema kanepitaimede kasvatamises (lk 15), juhtida varjatud jälgimise käigus sõiduautot (varjatud jälgimise protokoll), pakkida kanepit minigrip kilekottidesse (lk 26), oli suuteline allkirjastama menetlustoimingute protokolle (nt kohtuistungil uuritud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, läbiotsimisprotokolle jne), kuid ei suutnud kohtu hinnangul eristada püstoli padrunipidet teistest metallesemetest (lk. 24). Kuigi kohtuistungil ei osanud V. Riiu nimetada tema poolt kasvatatavate kanepitaimede sorte ning väitis, et märgistas erinevates sortidest ning sugudest kanepitaimi kriipsukestega lillepottidel tuvastas kohus, et Kopli talus teostatud läbiotsimise käigus leiti talust hoopis käsitsi kirjutatud kirjadega, kanepisortide nimetustega kleebistega lillepotte. Ometi pidas kohus tõendatuks asjaolu, et just V. Riiu oskas kanepikasvatamises kogenult ära tunda nii kanepi isas- kui emastaimi, samuti oskas just V. Riiu kanepisorte märgistada. Vastuoluline on kohtu järeldus ka selles, et A. Juhansoni DNA puudumine R. Konontšukile edasiantud kanepikottidelt kinnitab kanepi pakkimist ainuisikuliselt A. Juhansoni, mitte aga E. Lukksepa poolt. Nii on kohus esmalt pidanud tõendatuks asjaolu, et A. Juhanson võttis E. Lukksepa elukohast kanepi pakkimiseks vajalikke minigrip kilekotte, kuid pakkis kanepit juba kindaid kasutades jätmata seega kilekottidele jälgi enda DNA-st. Jääb arusaamatuks, kuidas kohtu hinnangul vältis A. Juhanson enda DNA kilekottidele sattumist olukorras, kus tema valdusest on kummikindaid leitud vaid Läänemaal asuvast talust, mitte aga Tallinnas. Kohtu seesuguse mõttekäigu korral pidanuks A. Juhanson vähemalt E. Lukksepa elukohast kottide võtmisel jätma neile jälgi enda DNA-st, kuivõrd E. Lukksepa elukohast kilekotte võttes ei saanud A. Juhansonil kindaid kaasas olla, leitud kilekottidelt tuvastati aga ainult jälgi E. Lukksepa DNA-st. Hüpoteetiliselt võib küll esitada väite, et A. Juhanson puhastas kilekottide äratoomise järel need ära, kuid sellisel juhul pidanuks kilekottidelt puuduma ka E. Lukksepa DNA. Maakohus on otsuse tegemisel teinud lubamatult järeldusi, mis pole kooskõlas kohtuistungil uuritud tõenditega. Nii väidab kohus, et olukorras, kus E. Lukksepa elukohast leiti läbiotsimisel minigrip kilekotte mõõtudega 12x19,5 ja 18x26,5 cm, on võimalik eeldada, et A. Juhanson võttis E. Lukksepa kapist ära viis viimast minigrip kilekotti mõõtudega 23x34 cm. Samas pole ei E. Lukksepp, ega A. Juhanson ütluseid andes väitnud, et E. Lukksepal oli kodus viis teistest erineva mõõduga kilekotti, ka A. Juhanson pole viie, eraldiseisva ja teistest oluliselt suurema minigrip kilekoti kaasavõtmise kohta ütluseid andnud. Mitte ükski menetlusosalistest pole kohtuistungil eelnevat väitnud, seega on kohus E. Lukkseppa õigustava hüpoteesi mõelnud välja omal initsiatiivil. Seega on kohus ka eelnimetatud osas teinud järeldusi, mis pole kooskõlas tuvastatud asjaoludega. Samamoodi on kohus lubamatuid järeldusi teinud R. Konontšukilt äravõetud sularaha kohta. Kuigi kohus on tõendatuks lugenud just K. M ja T. T ütlused selle kohta, et R. Konontšuk müüs kanepit hinnaga 11-12 eurot grammi ning lugenud tõendatuks ka R. Konontšuki poolt kokku 236 grammi kanepi müümise, on kohus hoolimata uuritud tõenditest leidnud, et R. Konontšuk võis kanepit tunnistajatele müüa ka kõrgema hinna eest (lk 29). Olukorras, kus kohtuistungil uuritud tõenditega on tõendatud ca 2600 euro teenimine R. Konontšuki poolt vahetu kanepi müümisega, on kohus lubamatult kohaldanud
Konontšukilt leitud raha ulatuses leides, et R. Konontšuk on kanepit müünud keskmiselt hinnaga ca 16 eurot gramm. 16 Ka R. Haljasmetsale
lg 1 - §22 lg 3 alusel esitatud süüdistuse osas on kohus pidanud usaldusväärseks küll V. Riiu, A. Juhansoni ja R. Haljasmetsa ütluseid jättes andmata hinnangu aga menetluse käigus kogutud asitõenditele. Nii pidanuks kohus andma hinnangu R. Haljasmetsa väidetele kanepijälgedega kinda äraviskamise kohta hinnates ütluseid kooskõlas DNA ekspertiisi aktis kajastatuga. Nii leiti jälgi R. Haljasmetsa DNA-st kinda siseküljelt. R. Haljasmets pole andnud ütluseid selle kohta, et oleks Kopli talus puudutanud kummikindaid sisekülgedelt, seega tulnuks kohtul anda hinnang ka sellise väite usutavusele, mille kohaselt sattus R. Haljasmetsa DNA kinda sisse kinda eemale viskamise käigus. Tuleb märkida, et ristküsitluse käigus ei mäletanud R. Haljasmets üleüldse mingite kinnaste leidumist või puudutamist Kopli talus ning väitis vaid prokuröri küsimusele vastates, et kinnaste kui prahi olemasolu korral viskaks ta kindad eest. Seega tegi kohus lubamatult ka kategoorilise järelduse, et R. Haljasmets viskaski tal ees olnud kindaid minema. Lisaks eelnevale on kohus rikkunud ka materiaalõigust. Nii on erinevalt prokuröri taotletust mõista A. Juhanson ja V. Riiu süüdi
Juhansoni süüdi
Riiu süüdi
Prokuröri hinnangul tulnuks kohtu olukorras, kus kohus tuvastanud nii asjaolu, et V. Riiu ja A. Juhansoni valduses olnud narkootiliste ainete väärtus ületas 29000 eurot (lk 17), asjaolu, et süüdistatavad olid asunud enda valduses olevat kanepit realiseerima vastavalt R. Konontšuki ütlustele hinnaga vähemalt 6 eurot gramm ning asjaolu, et süüdistatavate A. Juhansoni ja V. Riiu valduses olid ka kinnipidamise päeval esemed, mida kasutatakse just narkootikumide levitamisel (lk 18) jääda seisukohale, et kogu kanep oli varutud eesmärgiga see edasi müüa ning suurt varalist kasu saada. Kohtuistungil uuritud tõenditest nähtub, et V. Riiu ja A. Juhanson on algselt kanepi varunud eesmärgiga see tervikuna realiseerida ning seda eesmärki ka täitma asunud. Seega ei saa järeldada, et olukorras, kus R. Konontšuki ja A. Juhansoni kinnipidamise vahelisel ajal pole ühtegi V. Riiu ja A. Juhansoni klienti tuvastatud, et süüdistatavad enam narkootikumi realiseerida ei soovinud.
lg 2’1 mõttes ei ole oluline ajavahe, mille jooksul teo toimepanija soovib varalist kasu saada, vaid oluline on tema tegevuse eesmärk – soov suurt varalist kasu saada. Olukorras, kus V. Riiu ja A. Juhanson tegelikkuses kanepi müügist kasu saada ei soovinud, puudus neil vajadus nii kanepi alles hoidmiseks, kui ka selle edasiandmiseks vajalike esemete alleshoidmiseks. Arvesse võttes asjaolu, et süüdistatavad jätsid kanepi ometi enda valdusesse viitab siiski nende soovile see tulevikus realiseerida. Olukorda, kus ei tuvastatud A. Juhansoni ja V. Riiu teisi kliente, ei saa koheselt asuda seisukohale, et süüdistatavad on kuriteo toimepanemisest loobunud. Seega tulnuks kohtul eelnimetatud asjaolusid tuvastades jääda seisukohale, et A. Juhanson ja V. Riiu panid toime
Teisalt tulnuks maakohtul olukorras, kus kohtu arvates ei vallanud A. Juhanson ja V. Riiu narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgiga, kvalifitseerida ka A. Juhansoni tegevus
Nii näeb
lg 2 p 2 ette vastutuse suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest olukorras, kus isik on varem toime pannud
Tegemist on
lg 2 p 1 sätestatud kuriteo eest õigeks mõistmisel on Harju Maakohus märkinud, et
lg 2 p 1 sätestatud tegude eest saab isiku vastutusele võtta ainult tema tegude kogumi korral – narkootilise aine valdamise korral jagamisel ja pakendamisel grupis. Kuivõrd E. Lukksepale esitati süüdistus ainult narkootilise aine pakendamises grupis, ei ole võimalik tuvastada E. Lukksepa grupilist tegevust. (lk 26) Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust – nii on
lg 2 p 1 kuriteokoosseis täidetud ükskõik, millise nimetatud sanktsiooni teokirjelduses nimetatud osateo toimepanemisel, mitte aga mitut osategu – suure koguse narkootikumide valdamist, jagamist ja pakendamist – korraga toime pannes. Süüdistatava A.Juhansoni kaitsja vaidlustab kohtuotsuse osaliselt, so osas, millega mõisteti Ain Juhanson süüdi
lg 2 p 1 järgi ning
Apellandi on seisukohal, et maakohus on tõendeid vääralt hinnates oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, millest omakorda tuleneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Arusaamatu on, mil viisil ja kuidas ning milliste seostega jõudis kohus oma siseveendumusele. Lisaks viitab kohus elulise usutavuse aspektide hindamisele, et anda tõenditele objektiivne hinnang. Kohtu põhjendused on rajatud eeldusel, et Ain Juhanson on alates kanepi kasvatamisest olnud üks teovalitsejatest ja teos süüdi. Ütlused, mis viitavad Ain Juhansoni süütusele on saanud juba ettemääratult negatiivse tõeväärtuse. Kohus on expressis verbis rõhutanud, et Ain Juhanson´i ja Vambo Riiu ütlustega püütakse süüd vähendada ja välistada karistust, st et nende ütlused ei oma võrdset tõeväärtust teiste samas protsessis osalenud isikute ütlustega, mis on nii süütuse presumtsiooni kui in dubio pro reo põhimõtte oluline rikkumine Süü (sh süüd välistavate asjaolude) tõendamise kohustus kriminaalmenetluses on süüdistajal, mistõttu ühelgi tõendil ei tohi olla ettemääratud jõudu ja kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on küll tõendite loetelus ära märkinud XX talus läbiotsimisel tehtud videosalvestuse, kuid apellandi hinnangul ei kajastu salvestise sisu õiget ja õiglast hindamist kohtu poolt tehtud järeldustes. Nii on kohus videosalvestist vaadeldes leidnud, et talu on ümberehitatud kanepi kasvatamiseks, kuid jätnud tähelepanuta asjaolu, et salvestatud on vaid võimaliku kuriteoga seotud asjad ja ruumid. Apellant refereerib maakohtu järeldusi, millistega ta ei nõustu. Kogu kohtumenetluse vältel ei tekkinud vaidlust, ei olnud kahtlust ega vaieldud ka sellele vastu, et läbiotsimisel ära võetud kanepit kasvatati just XX talus. Samuti ei olnud vaidlust selle üle, et vähemalt osasid leitud esemetest kasutas Vambo Riiu kanepi kasvatamisel. Samas tuleb tõdeda, et taimevarsi ei ole võimalik kasutada kasvatamisel, so
Taimepotte, mulda, väetist ja putukatõrje vahendeid on kindlasti võimalik kasutada ja kasutatakse enamuses muudel otstarvetel, kui kanepi kasvatamine. Hoonetesse ladustatud ehitusmaterjal oli ja on ettenähtud hoone renoveerimiseks ja parendamiseks, millele viitasid kohtulikus menetluses ka süüdistatavad. Üleseatud lambid samas ei pruugi pelgalt tähendada kanepi kasvatamist või ainult kanepi kasvatamist, st nt keskmisest tugevama võimsusega lampide kasutamine täpsust vajaminevate tööde puhul on samuti eluliselt usutav ning igati normaalne nähtus. Kohtus on leidnud kinnitamist ka fakt, et kirjeldatud seadmed tõi XX tallu Vambo Riiu salaja, st Ain Juhanson´i teadmata ning varjas neid kuni Ain Juhanson´i poolt kuivava kanepi avastamiseni. Seega kohtu poolt nimetatud esemed olid küll talus reaalselt kasutuses, kuid kindlasti mitte 100 %-liselt kanepi kasvatamise eesmärgil ja kõnealune asjaolu ei tõenda kuidagi Ain Juhanson´i seotust kasvatamise protsessiga; On tõsi ja puudub vaidlus selle üle, et kuni kinnipidamiseni kasutasid enim XX talu just süüdistatavad Vambo Riiu ja Ain Juhanson. Vähem teised isikud, nt Ain Juhanson´i abikaasa. Talu omanike ringi ei kuulunud ega kuulu kumbki süüdistatavatest, mistõttu on mõlemad isikud talu valdajad AÕS § 33 lg 2 mõttes. Ain Juhanson´il oli rendisuhe oma ämmaga, st talu omanikuga ja Vambo Riiu´l üürisuhe talu rentniku Ain 18 Juhanson´iga. Viimases lepingulises suhtes sisuliselt tasus Vambo Riiu oma tööga üürilepingust tulenevaid kohustusi. Ühestki kohtus uuritud tõendist ega antud ütlustest ei selgu, et Vambo Riiu oleks tegutsenud AÕS § 33 lg 3 järgse isikuna. Vastupidiselt, ta omas õigusi teostada talus toiminguid oma äranägemisel ja üürisuhte kohustuste hulka kuulus vaid loomade eest hoolitsemine. Hoonete parendus- ja hooldustööd olid, samaselt teiste valdajatega, tema enese huvides, millisega paranes elukvaliteet. On tõesti loogiline, et Vambo Riiu´l eksisteeris eelnev üürikokkulepe Ain Juhanson´iga talu kasutamise osas elamiseks, kuid ebaloogiline, et Ain Juhanson´i oleks justkui valdajana pidanud andma Vambo Riiu´le nõusoleku kanepi kasvatamiseks. Maakohtu hinnangul seisnes nõusolek justkui ruumide eraldamises kanepi kasvatamiseks, samuti märtsis 2011 Ain Juhanson´i tahet müüa septembris 2001 kanepit. Asja kaasvaldajalt ei saa eeldada, et ta annab oma nõusoleku või teab teise kaasvaldaja ebaseaduslikust tegevusest. Eelmainitud eeldus peab kohtumenetluses olema leidnud tõendite ja ütlustega kindla kinnituse, mis aga käesolevas kaasuses kinnitust leidnud ei ole. Kirjeldatud asjaoludel võib hetkel eksisteerida pelgalt vaid eeldus/kahtlus, mis tuleb tõlgendada in dubio pro reo printsiibil kahtlustatava kasuks. Ain Juhanson juhib transpordifirmat ja oli enamuse ajast seotud oma töö ning perekonnaga Tallinnas, st viibis talust eemal. Kaugsõite tehes viibis ta mitte ainult Eestist ja perest, vaid ka XX talust pikka aega, mitmeid nädalaid järjest (Kasastani puhul isegi kuid) eemal ega omanud kokkupuudet Läänemaal asuva valdusega. Ajalises mõttes oli tema valdus Vambo Riiu valdusest kümnetes/sadades kordades väiksem. Kanepit aga kasvatati eraldi ruumis kuhu argielus keegi ei sattunud, vähemalt ei ole ühtegi põhjust, miks sinna oleks pidanud keegi niisama minema (kõrvalhoone). Kanepi taime kasvamine võtab aega kuni neli kuud, kasvatamine toimus kevad–suvel, millal on kõige kiirem aeg aiatöödel ja suurema mahuline tellimuste aeg transpordiettevõttes. Kanepi taimede kasvatamine ei nõua suuri ruume ega keerulisi tehnoloogiaid. Maaelamises, eraldi ruumides, mis on täis kõikvõimalikke seadmeid, vahendeid, tööriistu saab detaile märgata ainult erihuvi korral. Vastasel juhul pidanuks kanepikasvatusest olema teadlikud ka kohalikud elanikud (nt naabrimehed, külaelanikud, traktoristid jt), kes erinevatel põhjustel väisasid majapidamist ning seda üldjuhul tihedamini, kui Ain Juhanson. Juhul, kui inimene ei eelda, et keegi kasvatab kanepit, ei ole ta kindlasti võimeline taime ainult lõhna järgi tuvastame, järeldamaks, et kõrvalhoones kasvatatakse kanepit. On loomulik, et Ain Juhanson kasutas ja puutus oma valduses erinevaid asju ja esemeid, mis aga ei eelda, et ta oleks pidanud seda tegema kanepi kasvatamiseks. Ülatoodust kogumina on pahauskne ja kallutatud kohtu seisukoht, et eluliselt ei ole usutav, et Ain Juhanson ei teadnud midagi kanepi kasvatamisest kuigi oli reaalse valduse omaja. Ain Juhanson´i süüdistatakse kanepikasvatamises kuigi samas kohtuasjas on tõendatud ja selle eest ka eelnevalt karistus määratud Vambo Riiu`le, kes elas, tarbis ja kasvatas oma vajaduste rahuldamiseks kanepit. Kohus eeldas, et Vambo Riiu sai talu kasutada ja seal kanepit kasvatada üksnes Ain Juhanson`iga eelneval kokkuleppel, mis on meelevaldne hinnang ja vastuolus in dubio reo printsiibiga. Maakohtu poolt
järgset episoodi käsitledes on ära märgitud sisuliselt kõik kriminaalmenetluses vaadeldud ja uuritud tõendid, sh
järgset tegu (valdamine, edasiandmine, ebaseaduslik käitlemine/pakendamine), kuid kindlasti mitte
Siinjuures ei ole kohus kirjeldanud ühtegi põhjuslikku seost tõendite ja kanepi kasvatamise vahel, sh kaasaaitamine või kaastäideviimine. Apellandil puudub igasugune arusaam, mida kohus seostab järgnevate tõenditega Kohtuotsuse
käsitlevas episoodis on kohus viidanud ka kummikindale, 19 millelt leiti Ain Juhanson´i DNA jäljed ja sellest tulenev järeldus – ta on osalenud kanepitaimede töötlemisel. Ka kõnealune tõend ei viita kuidagi kanepi kasvatamisele, sh puuduvad igasugused ajalised kinnitused THC sattumise kohta kindale. Kuna bioloogiliselt alustab emane kanepitaim THC tootmist alles taime õitsemise ajal ja seda ainult juhul, kui isastaim pole teda tolmnenud, välistab ka see fakt kummikinda sidumise kanepi kasvatamisega. DNA jäljed kummikindal, ei tõenda teovalitsemist, need tõendavad, et Ain Juhanson on omanud kokkupuudet kummikinnastega, mitte aga osalenud seemnete külvamisel, kanepitaimede hooldamisel või Vambo Riiu suhtes mõjuvõimu ja kontrollfunktsiooni täitmisel. Ain Juhanson ei saanud omada kontrolli kanepitaimede kasvatamise üle, kui ta ei olnud sellest teadlik. Kõik tõendid viitavad kinnaste ja kottide kokkupuutele kuivatatud taimepuruga, mitte taimede kasvatamisega. Maakohus on pidanud Ain Juhanson´i väiteid ebausaldusväärseteks osas, milles ta väidab, et tema elukohast Tallinnas XX leitud digitaalkaal ei töötanud. Kohtualune väitis, et kaal ei töötanud juba selle saamisel, ega usu, et töötab ka praegu. Kohus ei ole seostanud kuidagi süüdistatavate Ain Juhanson´i ning Roman Konontšuk´i ütlusi, kus mõlemad ei teadnud üleantud koguste kaalu täpselt. Sh Ain Juhanson´i väideid üleantava kaalulise koguse umbkaudsusest (sisult samane ka Roman Konontšuk´i puhul) ja väiteid selles osas, et ei ole kunagi kanepit kaalunud. Arvestades ka Ain Juhanson´i teekonda kanepi üleandmisele, so Tallinnas XX otse Asula tänavale, ei ole logistiliselt loogiline sõita Kopli tänavale mittetöötavat kaalu katsetama. Järelikult on kohtu seisukoht Ain Juhanson´i ütluste osalisest ebausaldusväärsusest ühepalgeline, millega ei ole arvestatud kõiki asjas uuritud olulisi tõendeid. Antud asjas ei esine ühtegi objektiivset asitõendit ega ütlust, mille põhjal saaks järeldada, et Ain Juhanson kasvatas kanepit, st oleks teadlikult külvanud kanepi seemneid ja taganud taime agronoomilise arengu. Paljalt asjaolu, et tal oli talu kaudne valdus ja ta andis purustatud kanepiõisikuid edasi, võib tekitada kohtul kahtluse kanepi kasvatamise koosseisu subjektiivse külje osas, kuid ei aita kuidagi kaasa objektiivse koosseisu tõendamisele. Paljalt kahtlus või vastuoluline eluline usutavus ei saa olla aluseks isiku süüdi mõistmisele, selleks peavad olema otsesed või siis kaudsed tõendid kogumis.
süüteokooseisu objektiivne tunnus on kanepi kasvatamine – seemne teadlik külvamine ja taime arengu tagamine. Koosseisu subjektiivne tunnus on täidetud vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse olemasolul peab süüdlane teadma või pidama võimalikuks, et kasvatab kanepit ning samuti teab selle kasvatamise keeldu. Taimedega kokkupuutumine peale nende maha lõikamist ja kuivatamist ei ole enam taime kasvatamine, sest kasvatada saab ainult elustaimi, mitte purustatud lehti ja õisi (elutuid taime osi). Samuti ei ole üheski episoodis tõendatud, et Ain Juhanson oleks soovinud kasvatada kanepitaimi, mistõttu Ain Juhanson´i käitumises puuduvad süüteokooseisu subjektiivsed tunnused. Eelmainitut kinnitavad kohtualuste ütlused, mille kohaselt Ain Juhanson avastas kuivamas taimed, so elutud ja koristatud/maha lõigatud ning ka töödeldud kanepit. Seega kanepi eelnevat kasvatamist teada saades puudus Ain Juhanson´il igasugune reaalne ja loogiline võimalus isegi kaudsele tahtlusele, objektiivse tunnuse täitmisele ja hilisema kokkuleppe sõlmimisele, millega ta justkui lubaks Vambo Riiu´l varasemalt kanepit kasvatada. Kohus on leidnud samas otsuses samadel asjaoludel Eda Lukksepp´a süüdistuses, et kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Antud juhul loeti kõrvaldamata kahtluseks põhjuslikku seost minigripp kilekotilt leitud DNA jälje ja kanepi kaalumise vahel. Eelkirjeldatust tulenevalt on apellant seisukohal, et Ain Juhanson´i poolt ei ole täidetud üksi
-le vastav süüteokoosseisu tunnus, mistõttu tuleb süüdistatav selles episoodis õigeks mõista. Maakohus on jätnud tähelepanuta Ain Juhanson´i ja Vambo Riiu ütlused osas, mis puudutab Ain Juhanson´i poolt kanepi ebaseaduslikku kasvatamist, põhistades seda 20 eluliselt mitteusutavusega. Samas ei nõustu kohus ka prokuröri seisukohaga, mille kohaselt on mainitud isikute kõnealused ütlused ebausaldusväärsed. Juba nimetatud asjaolu peab apellant vastuoluliseks. Eluliselt mitteusutavust põhistab kohus seigaga, et Ain Juhanson on kanepit edasi andud ja jätnud oma DNA leivakotile, millest järeldub teadmine kanepi väljanägemisest. Ka seda põhistust peab apellant vastuoluliseks, sest kasvatamine oli eelnev tegevus kanepi edasiandmisele, millest johtuvalt Ain Juhanson ei saanud olla ajaliselt hilisema tegevuse ajendil teadlik varasemalt toimunust. Samuti eelmainitud DNA, mille puhul kohtumenetlusest ei selgu, mis eesmärgil Ain Juhanson puutus kokku leiva kilekotiga (söömine või kanepi pakendamine?) ja millal jälg on kilekotile jäetud (kas kanepi kasvatamise ajal või hilisemalt?) Seega ei saa pelgalt vastuoluliste põhistuste baasil jätta osaliselt süüdistatavate ütlused tähelepanuta, sealjuures lugeda eelnevalt samased ütlused kokkulangevaks ja tõepäraseks. Kohtu poolt on otseselt viidatud vaid ühele kaudsele tõendile, so DNA ekspertiisiaktile nr 11E-GE1230, p. 5 ja 7. Kohus on samas asjas Rainer Haljasmets´a süüdistuse lahendamisel leidnud: „kilekott kirjaga „Must Vormileib“, milline sisaldab Rainer Haljasmets’a DNA-d ja viitab seetõttu prokuröri hinnangul otsesele kokkupuutele kanepitaimega, on kohtu hinnangul pigem meelevaldne ja tuletuslik. Kohtule on arusaamatu, mil muul viisil, kui mitte käega võtab tavaelus inimene leiba kilekotist välja.“ Samuti on meelevaldne ja tuletuslik eeldada Ain Juhansoni poolt kanepi kasvatamist ainult põhjusel, et kilekottidelt kuhu Vambo Riiu oli paigutanud kanepi, leiti tema DNAd. Vambo Riiu kasutas Ain Juhanson`i poolt majapidamisse toodud vara, k.a. kilekotte, mistõttu ei ole kilekottidelt Ain Juhansoni DNA leidmine asjaolu, mis viitaks kanepi kasvatamisel. Kohtuotsuses on toodud valikuliselt välja nii teovalitsemise kui kaastäideviimise teoreetilised alused ja põhimõtted. Paraku on nii teovalitsemise kui kaastäideviimise teooria rakendamisel Ain Juhansoni puhul tuginetud järjekordselt samadele suunatud ja meelevaldsetele tõenditele, mis ei ole rakendatavad in dubio reo printsiibist tulenevalt. Unustatud on asjaolu, et kanepi valdamise, käitlemise ja üleandmisega seotud tõendid ei ole rakendatavad kanepi kasvatamise juures, kuna kanepi kasvatamine on täiesti eraldi süüteokooseis erinevate tunnuste ja sanktsiooniga. Tõendid, millega on loetud tõendatuks kanepi valdamine ja üleandmine ei ole ilma selge põhjusliku seoseta kasutatatav kanepi kasvatamise juures. Kanepi valdamise ja üleandmise süüteokoosseisu esinemine
lg 2 p 1 järselt ei saa olla tõenduslikuks aluseks kanepi kasvatamisele, st
Paljalt fakt, et isik andis kanepipuru üle teisele isikule ei ole piisav, et täita kanepikasvatamise objektiivseid ja subjektiivseid süütekoosseisu tunnuseid ning teha sellest tulenevalt isik kaastäideviijaks teos, mis seisneb seemnete külvamises ja taime hooldamises. Kohtuotsus sisaldab teooriat, mille kohaselt Eesti karistusõiguses valitseva ja Riigikohtu praktikas tunnustatud teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult; saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga. Millegagi pole tõendatud Ain Juhanson´i tahet kasvatada kanepitaimi kasutades selleks oma mõjuvõimu Vambo Riiu üle. Kuskilt ei tulene, et Ain Juhanson oleks Vambo Riiu´t kontrollinud, juhendanud või kanepi kasvatamisele kaasaaidanud. Negatiivse tähenduse andmine talukohale, et ilma talukohta pakkumata poleks olnud võimalik kanepitaimi lillepottides kasvatada on samuti otsitud ja eluliselt ebaloogiline, sest talukohta elukohaks pakuti talutööde vastutegemise eest (loomade hooldamine), mitte kanepi kasvatamiseks. 21 Kohtualune Ain Juhanson on kohtueelsel ja kohtumenetluses ise ausalt tunnistanud oma süüd
Ta on selles osas teinud puhtsüdamliku ületunnistuse, saanud aru oma teo keelatusest ning selle tagajärgedest ja kahetsenud oma tegu. Ain Juhanson möönab, et kogu kanepikoguse korraga äraandmine oma sisult on hulgimüük. Kanepi edasiandmisel oli ta aru saanud, et selle tarbijaks on vaid Roman Konontšuk ning äärmisel juhul tema lähedased sõbrad. Kohtumenetluses selgus, et ka Roman Konontšuk tegeles hulgimüügiga ja seda kordasid arvestades mitmeid kordi enim. Seevastu Ain Juhanson´i poolt toimus kanepiõisikute üleandmine sisuliselt ühe kuu vältel vaid kahel korral, kokku saab kohtualust seostada ca 700 grammi kanepiõisikutega. Eeltoodu alusel ei saa teha kuidagi ühest järeldust, et Ain Juhanson´i süü oleks teistest kaassüüdistatavatest oluliselt suurem – vastupidiselt – arvestades edasiandmise kordasid ja mahte on Ain Juhanson´ile inkrimineeritav süü oluliselt väiksem teistest. Kohtualusel on pere, kuhu kuulub lisaks abikaasale ka 9 aastane poeg. Kohtu poolt karmi karistuse - suure sanktsiooni ärakandmisel võõranduks Ain Juhanson oma perest, eriti pojast pikaajalise lahusoleku tõttu. Ain Juhanson on KarRS mõttes kriminaalkorras karistamata isik ja ta ei ole kunagi olnud seotud narkokuritegudega. Seega on tema puhul tegemist esmase eksimusega.
lg 2 p 1 järgse süüteo, mis on edasiandmine, eksis ta vaid kahel korral ja seda vähem, kui ühe kuu vältel. On kindel, et kui Ain Juhanson oleks teadnud Roman Konontšuk´i vahistamisest, oleks ta viinud oma esimese mõtte teoks, so hävitanud kanepi põletamise teel. Maakohtu poolt mõistetud karistus käesolevas kaasuses ei ole proportsionaalne toimepandud süüteoga. Apellant palub eeltoodut lugeda muuhulgas ka karistust kergendavateks asjaoludeks. Süüdistatava Vambo Riiu kaitsja adv. O.Nišajev on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel rikuti menetlusõiguse norme ning kohaldati vääralt materiaalõigust. Ta taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega mõista V.Riiu õigeks
prg.184 lg 2 p.1,2 järgi ning mõista V.Riiule kergem karistus nii üksikkuritegude eest, kui ka liitkaristus. Vambo Riiu leiab, et tema süüdi mõistmine
lg 2 p 1,2 järgi ei ole õige tulenevalt asjaolust, et kanepit Kopli talus kasvatas Riiu üksi mitte aga grupis Juhansoniga. Samuti Riiu leiab, et 6 aastat vangistust on alusetult karm karistus olukorras, kus keskmiseks määraks on 5 aastat. Riiu on seisukohal, et tema süüdi tunnistamine
Süüdistus ja kohtuotsus Riiu osas põhineb konstruktsioonil, mille kohaselt kanepiosade eraldamist loetakse marihuaana kui omaette narkootilise aine valmistamiseks. Apellant ei pea nimetatud konstruktsiooni õigeks ega senise kohtupraktikaga (marihuana kasvatamise osas) kooskõlas olevaks. Süüdistuse kohaselt ainsaks kanepiks, millega Riiu puutus kokku oli ainult Kopli talus Riiu poolt kasvatatud kanep. Kanepi edasiandmist pole Riiule inkrimineeritud. Teisisõnu Riiu leiab, et kogu tema kokkupuutumus kanepiga antud kriminaalasja raames on “kaetud”
§-iga 188 lg 2 p 2. Ka väidetakse apellatsioonis, et
Apellandi arvates mõistis kohus tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest V.Riiule nii vormiliselt kui ka sisuliselt ikkagi
Nimelt tunnistas maakohus ekslikult esialgu V.Roiu süüdi
prg. 418 lg 2 p. 3 järgi, millise vea hiljem parandas, kuid karistus jäi samaks. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid nende endi poolt esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles vastu süüdistatavate A.Juhansoni ja V.Riiu kaitsjate poolt esitatud apellatsioonidele. Kaitsjad ei toetanud ka prokuröri apellatsiioni. 22 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kuulanud ära menetlusosalised apellatsioonikohtu istungil, teeb järgmised järeldused esitatud apellatsioonide osas.
prg.56 esitatud asjaolude arvestamine ning arvestamata jätmine on samuti karistusõiguse e. materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kui prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, näiteks KrMS prg.339 lg-s 1 sätestatud alustel ja samas sisuliselt ei nõustu ka maakohtu poolt süüdistatavate liialt leebe karistusõigusliku kohtlemisega – leiab, et kvalifikatsioon peaks olema raskem, karistus rangem vms.- siis selleks, et maakohtul oleks uuel kriminaalasja arutamisel volitused ka raskema karistuse mõistmiseks tuleb apellatsioonis esitada ka vastavad sisulised väited ja põhjendused. Seejuures ei muutu aga eeldus, et üldse saab kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtus taotleda peale otsuse tühistamist vaid siis, kui esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtukolleegium on ka veendunud selles, et ringkonnakohus ei saa tagastada kriminaalasja KrMS prg.339 lg 2 alusel väitega, et ei saa ise kõrvaldada maakohtu poolt tehtud vigu näiteks tõendite hindamisel põhjusel, et apellatsioonikohtul pole prokuröri apellatsioonist tulenevalt volitusi ise rikkumist kõrvaldada. Selline lahendus oleks kohtukolleegiumi arvates kindlasti vastuolus võistleva menetluse põhitõdedega, aga ka kohtu erapooletuks olemise nõudega. Arvestades eeltoodud põhjendusi, on kohtukolleegium seisukohal, et prokuröri poolt esitatud apellatsiooni alusel saab kohtukolleegium tunnistada kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks apellatsioonis ära toodud rikkumise, mis puudutab A.Juhansonile inkrimineeritud episoodi GHB käitlemises ja milles maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses üldse seisukohta võtnud. Ülejäänud prokuröri poolt käsitletud väidetavad rikkumised kujutavad endast, kas materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga mittenõustumist, millised ei anna seaduslikku alust kriminaalasja tagastamiseks maakohtule, kas uue otsuse tegemiseks või uueks arutamiseks. Võimalus nende rikkumiste pinnalt uue otsuse tegemiseks süüdistatavate olukorda raskendavas suunas aga kohtukolleegiumil puudub ja seda tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlusest ja selle sisulistest põhjendustest lähtudes. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kõiki apellatsioonis esitatud väiteid igas vaidlusaluses küsimuses eraldi.
prg. 65 lg 1 alusel e. kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi reguleerivate sätete alusel. Sellisel juhul on tegemist isiku süüdimõistmisega kuriteos, mis on toime pandud enne eelmise e. enne 4.10.2012.a. kohtuotsuse tegemist.
prg. 65 lg 1 annab kohtule õiguse mõista liitkaristus samade põhimõtete järgi nagu
prg. 64 lg 1 e. mõistetud karistuste täieliku liitmise, osalise liitmise või katmise teel. Ja kui kohus uuel asja arutamisel tuvastab, et enne seda kuriteoepisoodi, milles ta A.Juhansoni süüdi mõistab, on A.Juhanson pannud toime
12.ptk-s ettenähtud kuritegusid, näiteks, kui uue kohtuotsusega tuvastatud kuriteoepisood on toime pandud peale
prg.188 või vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud
prg.184 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid, siis on tegemist ka raskendava asjaoluga.
lg 2 p 2 sätestatud kuriteo toimepanemises (apellatsiooni lk 2), ei loe kohtukolleegium välja apellatsioonist enamat, kui seda, et prokurör ei nõustu R.Konontšukile mõistetud karistusega – et see on mõistetud
prg. 74 sätteid kohaldades, et eiratud on Riigikohtu seisukohta küsimuses, et määratud katseaeg ei tohiks olla lühem, kui seda on ärakandmisele mõistetud vangistusmäär ja et ei ole kohtu poolt pandud piisavalt kohustusi katseajaks R.Konontšukile. Ka leiab prokurör, et maakohus on R.Konontšukilt
prg. 83-1 lg 1 alusel konfiskeerinud üleliia raha. Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks KrMS prg.339 lg 1 p. 8 mõttes peab aga prokurör vastuolu otsuse motiveeriva ja resolutiivosa vahel, mis seisneb selles, et maakohus on R.Konontšukile karistuse mõistmisel leidnud, et teda on võimalik karistada sanktsiooni minimaalmääras aga mõistnud karistuse, mis ületab siiski aasta võrra sanktsiooni alammäära. Kohtukolleegium on seiskohal, et selline kohtuotsuse sõnastus ei kujuta endast KrMS prg. 339 lg 1 p.8 sätestatud rikkumist. Nimetatud säte loeb kohtu poolt menetlusseaduse oluliseks rikkumiseks asjaolu, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Esiteks on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatavale mõistetav karistusmäära näol ei ole tegemist tõendamiseseme tuvastatud asjaoluga. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab KrMS prg. 339 lg 1 p.8 sätestatud rikkumine. Riigikohus on seisukohal, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa 26 rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-113-12;3-1-1-23-11). Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad. Tegemist on kohtukolleegiumi arvates pigem erinevate inimeste erineva sõnakasutusega – kes nimetab täpselt alammääras mõistetavat karistust minimaalmäärale vastavaks ja selle läheduses olevat karistusmäära minimaalmääras mõistetavaks, kes mõistab minimaalmääras mõistetava all aga just minimaalsele vastavat. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Vaidlust ei saa olla selles, et kõik ülejäänud R.Konontšuki osas eelloetletud küsimused kuuluvad materiaalõiguse valdkonda ja sisuliselt prokurör ei nõustu maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamisega R.Konontšuki karistamise ja temalt vara konfiskeerimise osas. Arusaamatuks jääb, miks sellises olukorras prokurör ei ole esitanud apellatsiooni oma vastavate põhjendustega, millised on ta ära toonud ka käesolevas apellatsioonis ja taotlenud apellatsioonikohtult R.Konontšuki rangemat karistamist. Oma olukorra kergendamist vara konfiskeerimise osas R.Konontšuki poolt vaidlustatud ei ole, mis annab kohtukolleegiumile aluse teha järelduse, et R.Konontšuk nõustus sellise otsustusega ja maakohtu järeldustega. Selle asemel, et sellist seaduses lubatud süüdistatava olukorra raskendamise taotlusega apellatsiooni esitada, on prokurör püüdnud pingsalt põhjendada seda, et maakohus ei ole oma otsust R.Konontšuki karistamises põhjendanud ja selles osas on maakohtu poolt rikutud KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätteid. Kohtukolleegium kordab, et Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtu otsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (3-1-123-11; 3-1-1-139-05) ja KrMS prg. 330 lg 1 p.7 rikkumine maakohtu poolt R.Konontšukile mõistetava karistuse põhistamisel tähendaks seda, et kohtuotsuses ei ole üldse põhistatud mõistetud karistust. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus põhjendanud, miks mõistab karistuse minimaalmäära lähedase ja miks leiab, et R.Konontšuk ei pea kandma reaalset vanglakaristust. Ka on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-77-11 ja seda just süüdistatavale mõistetud karistuse muutmiseks ringkonnakohtu volitusi käsitledes öelnud, et kuigi maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Seda põhjusel, et kui ringkonnakohus oleks kriminaalmenetlusõigust järgides apellatsiooni väiteid sisuliselt käsitlenud, oleks ta pidanud KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ise kõrvaldama, mitte saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Ka prokurör on oma apellatsioonis viidanud samale Riigikohtu otsusele, kuid jätnud tähelepanuta, et tema poolt tsiteeritud Riigikohtu poolt tehtud etteheide, on tehtud ringkonnakohtule. Mis aga puudutab viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-2708, siis selles kriminalaalasjas tuvastas ringkonnakohus, et maakohus ei ole oma otsuses mitte ühtegi sõna märkinud põhjendamaks süüdistatvale lisakaristuse mõistmst (vt. 3-1-1-27-08 p.5.2 ja samas kriminaalasjas tehtud maakohtu ning ringkonnakohtu osus). Kui viidatud otsuses oli kohtuotsust vaidlustanud kaitsja ja jutt käib karistuse kergendamisest, siis sama kehtib ka karistuse raskendamise osas ja selleks peavad olema ringkonnakohtul volitused, millised annab prokuröri või kannatanu apellatsioon. Nõustudes sisuliselt sellega, et maakohus on läinud ärakandmisele kuuluva vangistusmäära ja katseaja pikkuste osas vastuollu Riigikohtu poolt otsuses 31-1-59-07 antud selgitustega, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, on siiski ka see küsimus materiaalõiguse valdkonda kuuluv ja kujutab endast materiaalõiguse rikkumist. Riigikohus märgib seda küsimust analüüsides otse, et Obiter dictum korras peab kriminaalkolleegium käesolevas asjas vajalikuks käsitleda karistuse mõistmisega seotud materiaalõiguslikku probleemi (3-1-1-59-07 p.13). Küll 27 nõustub kohtukolleegium süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonikohtus esitatud seisukohaga, et maakohtu otsuses on viga, mis seisuneb selles, et maakohus ei ole resolutiivosas mõistnud R.Konontšukki õigeks
prg. 184 lg 2 p. 1 järgi, millises osas prokurör loobus süüdistusest. Seda viga saab ringkonnakohus oma otsusega parandada (3-1-1-87-09) maakohtu otsuse resolutiivosa täpsustamisega. Eeltoodut arvestades puudub kohtukolleegiumi arvates seaduslik alus R.Konontšuki osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja tema osas kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks maakohtule. Samal seisukohal on kohtukolleegium ka süüdistatavatele A.Juhansonile ja V.Riiule mõistetud karistuste osas, mida prokurör on pidanud põhjendamatult leebeks. Maakohus on neile mõistetud karistusi põhistanud ja kui maakohus ei ole arvestanud mõne raskendava asjaoluga või muu
prg. 56 sätestatud asjaoluga, siis on see materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mis ei anna alust kriminalaasja tagastamiseks maakohtule nagu seda taotleb prokurör. 4. Prokurör ei ole nõustunud ka maakohtu järeldusega selles, et süüdistatavad A.Juhanson ja V.Riiu ei tegutsenud narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil e. et nende tegevus ei ole kvalifitseeritav
prg.184 lg 2-1 p.1 järgi. Prokurör on esitanud apellatsioonis omapoolse tõendite analüüsi ja tulnud maakohtu järeldusega vastupidisele seisukohale. Samas ei ole prokurör esitanud taotlust süüdistatavate süüdimõistmiseks
prg. 184 lg 2-1 p.1 järgi e. süüdistatavate olukorra raskendamiseks. Ka selles osas puudub kohtukolleegiumi seisukohast seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks kohtuotsuses motiivide puudumise tõttu, sest maakohtu vastav järeldus on kohtuotsuses põhistatud. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid, esitanud omapoolse tõendite analüüsi ja tulnud prokurörist erinevale järeldusele. Isegi, kui ringkonnakohus ei nõustuks maakohtu poolse tõendite analüüsi tulemil tehtud järeldusega, on ringkonnakohtul õigus samade tõendite baasil hinnata neid ümber selliselt, et teha maakohtu otsuses toodud järeldusele vastupidine järeldus, kuid sellisel juhul tuleb ära näidata, milliseid vigu on maakohus teinud tõendite hindamisel. Ringkonnakohtul peab olema aga nagu varem juba korduvalt rõhutatud, prokuröri apellatsiooniga antud volitus süüdistatavate olukorra raskendamiseks. Ehk siis, on täiesti võimalik ja praktikas tunnustatud, et ringkonnakohus tuvastab maakohtu tõendite hindamise protsessis KrMS prg. 339 lg 2 mõttes muu olulise menetlusõiguse rikkumise, mis seisneb tõendite ühekülgses või puudulikus hindamises, kuid arvestades seda, et apellatsioonikohtul on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus sellisel juhul esitada omapoolne tõendite analüüs ja näidata ära maakohtu vead tõendite hindamisel, on ringkonnakohtul ka kohustus need vead ise kõrvaldada ja seetõttu ei saa ringkonnakohus eeltoodud alusel saata kriminaalasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga ka selles, et maakohus on oma järelduse süüdistatavate subjektiivse koosseisu tuvastamisel, milleks
prg. 184 lg 2-1 sätestatud eesmärk vaieldamatult on, rajanud ainult süüdistatavate ütlustele. Maakohtu otsusest on üheselt väljaloetav, et maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid ning kuriteo tehiolude pinnalt on tulnud järeldusele, et süüdistatavatel puudus neile inkrimineeritud eesmärk. 5. Prokuröri apellatsiooni läbivaks väiteks, millega on püütud põhjendada kohtutosuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule on nii eelmises punktis käsitletud küsimuses, kui ka alljärgnevates, see, et maakohus on süüdistatavate ütlusi nende süüküsimuse otsustamisel
prg. 188 ja 184 järgi hinnanud ebausaldusväärseteks ning seejärel teistes episoodides jälle neid arvestanud. Prokurör leiab, et maakohus tuvastanud, et süüdistatavate ütlused on mingis osas ebausaldusväärsed, peab need täies ulatuses kõrvale jätma ning otsustama nende süüküsimuse muude tõendite hindamise tulemil. Seega leiab prokurör, et just süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse hinnangu andmisega on maakohus eksinud tõendite hindamisel. Kohtukolleegium 28 märgib, et kui selline viga on tuvastatav, siis annaks see aluse maakohtu otsuses tehtud järeldustega diametraalselt vastupidiste järelduste tegemiseks e. süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks õigeksmõisvates kuriteoepisoodes. Jällegi ei saa kohtukolleegium mööda minna valitsevast Riigikohtu seisukohast, et selliste maakohtu poolt tõendamisprotsessis tehtud vigade puhul nagu seda väidab esinevat prokurör, on ringkonnakohtul õigus teha maakohtu otsusega diametraalselt vastupidine otsus, näidates ära oma otsuses nii maakohtu poolt tehtud vead, kui ka esitades omapoolne tõendite analüüs. Selliste vigade esinemine maakohtu süüdimõistvas otsuses annab kohtukolleegiumile aluse KrMS prg.339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusseaduse olulist rikkumist tunnistades teha ise õigeksmõistev kohtuotsus ja seadus võimaldab seda teha nii vasatava apellatsiooniväite esinemisel, kui ka apellatsiooni piiridest väljumisel kuna see on n.ö. süüdistatva olukorda kergendav. Samade vigade tunnistamine maakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses on vastupidise e. süüdimõistva kohtuotsuse tegemine aga võimalik vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel, milles taotletakse ringkonnakohtult süüdistatavate olukorra raskendamist e. nende süüdimõistmist. Kuna õigeksmõistva kohtuotsuse apellatsioonimenetluses läbivaatamine süüküsimuse osas saab toimudagi vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel, siis kohtukolleegium kordab, et kriminaalasja tagastamine uueks arutamiseks vaid põhjendusega, et prokurör pole ringkonnakohtule volitusi süüdistatava olukorra raskendamiseks andnud, ei ole võimalik ja oleks kohtukolleegiumi arvates hinnatav kohtukolleegiumi poolt menetlusseaduse olulise rikkumisena just KrMS prg. 14 lg 1 mõttes. Kohtukolleegium ei nõustu ka prokuröri väitega, et maakohus on oma seisukohad kujundanud e. võtnud tõendite hindamisel aluseks süüdistatavate ebausaldusväärsed ütlused. Esiteks, kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus süüdistus rajaneb kõigis allpool käsitletavates episoodides ainult ühele kaudsele tõendiliigile e. DNA ekspertiisiga tuvastatud jälgedele, kas ühel või ka mitmel esemel – kilekott, minigripp kott, padrunisalv, vms. ja süüdistatavate kaitseväited rajanevad seisukohal, et need võivad olla nendele esemetele jäetud ka muul viisil, kui n.ö. kuritegu toime pannes – kilekottidele näiteks igapäevases elus kätega tegutsemisel jms., siis on kohtu kohustus arvestada tõendite analüüsimisel ja hindamisel ka kaitseväiteid ning asjakohased kaitseargumendid tuleb süüdimõistvas otsuses ümber lükata. Ainult sellisel juhul saab rääkida tõendite igakülgsest ja objektiivsest hindamisest. Nii on Riigikhus oma otsuses 3-1-1-10-11 p.-s 26 märkinud, et . kohtuotsustes tuleb põhjendada, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Seega, paratamatult tuleb selliselt tõendeid analüüsides käsitleda ka kohtuotsuses süüdistatavate kaitseväiteid, teisiti ei ole võimalik neid ei ümber lükata ega ka nendega nõustuda. Teiseks, isegi, kui nõustuda prokuröri arusaamaga, et maakohus ei tohiks isegi mitte arvestada süüdistatavate kaitseväiteid ja kõik ütlused tuleb lihtsalt kõrvale jätta ning nende refereerimine iseenesest juba on nendega arvestamine, siis selline tõendite analüüs ei loo mingilgi määral juurde tõendeid e. süüküsimus tuleb maakohtul otsustada ikka nendesamade olemasolevate tõendite hindamise teel ja ikka jäävad hindamiseks needsamad kaudsed tõendid e. sisuselt sõrmejäljed. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures rõhutada, et maakohtu seisukoht kõigis õigeksmõistmisega päädinud episoodides on üks ja see on süü tõendamatus e. sellised tõendid, mis usaldusväärselt kinnitaks süüdistatavate süüd nendes episoodides – puuduvad. Mööda ei saa nendes episoodides kohtukolleegiumi arvates minna ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-15-12 esitatud seisukohast, et sõrmejälg üksiktõendina ei anna muud teavet, kui see, et isik, kes selle jälje jättis, on n.ö. selle esemega, millelt see leiti, kokkupuutes olnud, mis ei ole aga piisav tunnistamaks kõigi tõendamiseseme asjaolude esinemist e. isiku süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Kolmandaks, KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus 29 tõendeid nende kogumis; ringkonnakohus leiab, et ka üksiktõendit tuleb käsitleda terviklikult ning seega ei saa ka ühte isikulist tõendiallikat käsitleda lähtuvalt põhimõttest „kas kõik või mitte midagi“ (sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu otsuse 3-1-1-15-12 p-des 23-24 ning 3-1-1-85-07 p.8.3). Isikulised tõendiallikad ning nende poolt avaldatud teabe usaldusväärsuse küsimus tuleb seega asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada nende andmise asjaolusid, tähendust tõendiallika enda jaoks, arvestada tuleb mh nendes ütlustes sisalduvat detailirohkust, isiku poolt edastatavat teavet tuleb kõrvutada teiste uuritud tõenditega jne. Ehk teisisõnu – kriminaalkolleegiumi hinnangul on võimalik olukord, kus isiku ütlused kohtus loetakse teatud osas tõele mittevastavaks, teatud muus küsimuses aga jätkuvalt asjakohaseks ning usaldusväärseks. Oluliseks tunnismärgiks selle kohta, et isik annab (vähemalt osaliselt) tõele vastavaid ütlusi, peetakse erialakirjanduses sedagi, kui ütlustes sisaldub samaaegselt isikut ennast süüstav/inkrimineeriv teave ning isik on teadlik enda ütluste sellisest tähendusest. Sarnaseid seisukohti on apellatsioonikohtud oma otsustes ka varem tunnistanud ning need on väljendatud jõustunud kohtuotsustes, millistele esitatud kassatsioonid ei ole Riigikohtult menetlusluba saanud (1-11-7347;1-08-3124). Ka ei nõustu kohtukolleegium prokuröri seiskohaga, et olukorras, kus süüdistatav on kohtueelses menetluses oma süüd eitanud täielikult ja kohtumenetluses on oma süüd tunnistanud ja seda kasvõi üksiktäideviijana kaastäideviimise vormis esitatud süüdistuses, tuleb tema ütlused, kui ebausaldusväärsed e. kui erinevatel menetlusetappidel kardinaalselt vastupidised, täielikult kõrvale jätta. Kohtukolleegiumi arvates on sellisel juhul tegemist olukorraga, kus ütluste muutmise põhjus tuleb tunnistada põhjendatuks – isik on oma süüd tunnistanud ja teeb seda enda olukorra kergendamise eesmärgil e. karistuse mõistmisel kergendava asjaolu arvestamise eesmärgil. Seega on süüdistatava süüd tunnistavad ütlused tema süüküsimuse otsustamisel arvestatavad tõendite hindamisel ning asjaolu, et nad ei loo n.ö. lisatõendit kuriteo kaastäideviija süüküsimuse otsustamisel, ei oma seejuures tähtsust. Andes ütlusi kuriteo toimepanemise kohta kaastäideviijana e. grupis, raskendab süüdistatav ka enda olukorda. Ja neljandaks, kui kohtueelse menetluse käigus saab selgeks, et kujuneb olukord, kus süüdistusversioon baseerub olulisel määral vaid ühele kaudsele tõendile, esitab see erilisi nõudeid ka kohtueelsele uurimisele. Sellistes situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud seega mitte ainult kohus, nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika, vaid ka prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks sellise süüstava tõendi asjaolud/väited ja nende vastavus tegelikkusele. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06); tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 1-06-15449, nr 1-08-835, nr 1-08-2006). Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-21-09: kohtueelne menetlus peab kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendi kinnitavaid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid. Kaude on tuletatav selline arusaam ka KrMS § 211 lg-st 2. Arvestades käesolevas kriminaalasjas vaidlusalustes õigeksmõistva otsusega päädinud kuriteoepisoodides kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Selliselt toimides oleks kohus oma seisukoha süü tuvastatuse kohta rajanud oletustele, mitte seda 30 kinnitavatele tõenditele. Sellisel juhul tuleb põhjendada, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et esinevad kõrvaldamata kahtlused, et süüdistatavad A.Juhanson (relvadega seotud kuritegudes), E.Lukksepp ja R.Haljasmets võisid oma sõrmejäljed jätta esemetele ka tavaelus nendega muul moel kokku puutudes, kui seda väidab süüdistus ja kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo on maakohus need kahtlused tõlgendanud süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegiumi täiskogu on oma otsuses 3-1-1-10-11 leidnud, et selliste kahtluste korral just isikut süüdi tunnistades rikub kohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni, mis omakorda oleks hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. 6. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud väidetega, et maakohtu poolt on jäetud motiveerimata süüdistatvate E.Lukkseppa ja R.Haljasmetsa õigeksmõistmine. Maakohus on oma sellekohaseid järeldusi motiveerinud, on esitanud omapoolse tõendite analüüsi ja see on ka kohtuotsuse lugejale jälgitav ja arusaadav. Asjaolu, et prokurör nende järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Ka ei ole käesoleva otsuse p.-s 5 esitatud põhjendustel tuvastatavad maakohtu poolt sellised rikkumised kohtuotsuse tegemisel, millised oleks hinnatavad KrMS prg. 339 lg 2 alusel muu olulise menetlusõiguse rikkumisena. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks välja öelda oma arvamuse maakohtu otsuses esitatud seisukoha osas, mis puudutab E.Lukkseppale esitatud süüdistust materiaalõiguse kohaldamise seisukohast. Maakohus märkis oma otsuses, et
lg 1 dispositsioon näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on tegemist dispositsiooniga, milline annab täpse loetelu tegudest. Maakohtule jäi ebaselgeks, millises osas nimetatud dispositsioonist siis Eda Lukksepp’ale süüks arvatakse, kuivõrd narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine pelgalt pakendamist ei hõlma. Kohtu hinnangul tulnuks süüdistus formuleerida selliselt, et oleks tuvastatav Eda Lukksepp’a osalus grupilises tegevuses. Motiveerides kuriteo toimepanemist isikute grupis, leiab kohus, et selleks tuleb pidada narkootilise aine valdamist narkootilise aine jagamisel ja pakendamisel. Eda Lukksepp’ale ei ole aga süüks arvatud ei valdamist ega ka jagamist. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses 8.veebruarist 2007.a. kriminaalasjas 1-067211 märkinud, et
lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kohtukolleegium leiab, et kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks piisab näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult pakitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata, seda valdamata , hoidmata ja ka pärast edasiandmata e. narkootilise aine pakkimine on käsitletav muu ebase
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.