Obsah (6)

§ 238§ 339§ 341§ 337§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2013.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 10481 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Pre

§ 238lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 kuud vangistust, mis jäeti Kar

S § 73 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata 3-aastas katseajaga. B V tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning G. Pranglilt mõisteti viimase kasuks välja 331.39 eurot varalise kahju katteks ja 300 eurot kannatanu õigusabikulude katteks. B. V tsiviilhagi ülejäänud osas jäeti rahuldamata kui põhjendamatu. Georg Prangel tunnistati süüdi selles, et ta 03.01.2012.a kella 14.50 paiku Tallinnas Maneeži 8 maja juures eelnevalt tekkinud konflikti tõttu lõi läbi avatud autoukse taksos juhi kõrvalistmel istuvat B V 3-4 korda põrandaharjaga, mille ümber oli pandud märg lapp, näo ja parema õla ning käe piirkonda, põhjustades B. Vle füüsilist valu ja tervisekahjustusi – mitut kehapiirkonda haaravad pindmised vigastused, silmakoopavigastuse, silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse, klaaskeha hõljumid silmal ning kahe hamba täidistest tükkide eemaldumise. APELLATSIOONI SISU 2. Kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist, uue otsusega G. Prangelile raskema karistuse mõistmist, tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamist ja B. V kasuks 2191.49 euro väljamõistmist süüdimõistetult. Apellandi hinnangul ei vasta mõistetud karistus teo raskusele. Kannatanu esindaja rõhutab, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt metallharjaga pea piirkonda, põhjustades vigastusi. Mitte lihtsalt verevalumeid, vaid silmakoopavigastuse, silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse, klaaskeha hõljumid ning kahest hambast tükkide eemaldumise. Süüdistatava käitumine näitab, et ta soovis kannatanule võimalikult palju kahju tekitada. Ka süüdistatava kaitseversioon ei õigusta teda. Tuleb arvestada, et ilma kannatanu loata taksoukse avamine on iseenesest juba jõhker tegu. Tegelikult oli kannatanu esindaja hinnangul tegemist avaliku korra raske rikkumisega, kuivõrd sündmust nägi pealt kõrvaline isik. Apellant ei taotle küll süüdistatavale reaalse vangistuse mõistmist vaid karmimat karistust. Kohus jättis põhjendamatult osaliselt rahuldamata kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude ning täielikult mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kannatanu pidi G. Prangeli tegevuse tõttu korduvalt pöörduma arstide poole, et ravida vigastada saanud hambaid ja silma. Kannatanu hindab nõude suuruseks 691.49 eurot. Hagile on lisatud raviga seotud dokumendid. Sellises ulatuses hüvitise vahendamine, nagu maakohus seda tegi, ei ole põhjendatud. Otsusest nähtub, et kohus ei ole kuludokumente üldse analüüsinud, toodud on vaid mõned näited ja põhjendused on üldised. Tsiviilhagi rahuldamise korral peab kohus tõend-tõendi haaval analüüsima, kas kuludokumentidest nähtuv kulutus on 2 põhjendatud. Kui ei siis aga põhjendama, miks ning konkreetse mahaarvatava summa välja tooma. Seda ei ole kohus teinud. Järelikult on kohtuotsus selles osas motiveerimata, mis on käsitatav

§ 339lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Mittevaraline kahju on jäetud täies ulatuses rahuldamata. See otsustus pole õiguspärane ega ka kohtupraktikaga kooskõlas. Kaitsja osundab, et kannatanu sai tõsiseid vigastusi, silmavigastus ei ole veel taandunud. Kohus on küll viidanud õigetele seadusesätetele ja tuginenud ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1116-12 sedastatule, kuid on nimetatud otsuse p-s 17 toodud seisukohad tähelepanuta jätnud. Nimelt tuleneb viidatud otsusest, et enne

1. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 sätestas, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohus asus seda sätet tõlgendades seisukohale, et selle kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest (Riigikohtu otsused nr 3-21-19-08; 3-2-1-171-10). Kaitsja vaidlustas ka kohtuotsuse osas, millega on süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud kannatanu kulutused õigusabile üksnes 300 euro ulatuses, kuigi tegelikud kulutused on 2000 eurot. Apellant leiab, et kui asjas lugeda 2000 euro suurust esindajatasu ebamõistlikult suureks, siis 300 suurust tasu tuleb lugeda ebamõistlikult väikeseks. Kuigi advokaadibüroo ja kannatanu leppisid kokku koondtasus, mitte tunnitasus, on advokaaditasu mõistlikkuse hindamisel võimalik lähtuda Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-66-12 pst 16, mille kohaselt Riigikohtu poolt käsitletud kaasuses on loetud õigusabi tunnihinna mõistlikuks suuruseks loetud 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt oleks tunnitasupõhise arvestuse kohaselt mõistlik väljamõistetava advokaaditasu suurus koos kohtuistungil kulunud ajaga 12,5 tunni eest. Seega oleks kannatanu kasuks väljamõistmisele kuuluva advokaaditasu põhjendatud suuruseks minimaalselt 1650 eurot (12,5x 132). Kaitsja märgib, et kannatanu seisukohast lähtudes ei saa pidada ebavajalikuks ühtegi menetluskulude väljamõistmise taotluses toodud toimingut. Kaitsja viitab, et õigusrikkuja peab eeldama, et tema poolt rünnataval isikul on samuti oma menetluslikud õigused, mille realiseerimisel on viimasel õigus kasutada kvalifitseeritud õigusabi. Süüdistatav pole käesolevas asjas esitanud ühtki tõendit, mis laseks arvata, et tal puuduvad võimalused menetluskulude tasumiseks. Apellant taotleb G. Prangelilt 2000 euro väljamõistmist B. V kasuks tema advokaadikulude katteks. APELLATSIOONILE ESITATUD VASTUVÄITED
2. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokurör rõhutab, et kuigi isikul on õigus valida endale lepinguline kaitsja või esindaja, tuleb tal siiski arvestada, et talle hüvitatakse kulutused vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses, ülemääraseid kulutusi menetluskulude hulka ei arvestata. Prokurör viitab Riigikohtu 3 määrusele nr 3-1-1-125-04, milles sedastatakse, et otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb küsimus lahendada selle konkreetse kuriteoasja pinnalt, tuleb arvestada asja keerukuse astet, pole vähetähtis, kas kaitsja poolt tehtud töömaht on olnud vajalik ja põhjendatud ning kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga. Prokuröri arvates tuleb kannatanule seoses õigusabi osutamisega võtta arvesse viimasena märgitut ja suhestada maksimaalselt kolmekordselt sama tööd teinud määratud kaitsja tasumääraga vastavalt riiklikult kehtestatud tingimustele. G. Pranglile mõistetud karistus on maakohtu poolt motiveeritud. Mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist, siis prokurör leiab, et hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlusest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja teisi tähtsust omavaid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Prokuröri hinnangul on kohtuotsuses üksikasjalikult välja toodud põhjused, miks on vähendatud varalist kahjunõuet ning jäetud mittevaraline kahju välja mõistmata. Tähelepanuta pole jäetud ka kanntanu enda osa konflikti tekkimises.
3. G. Prangeli kaitsja adv Eva Rivis avaldab veendumust, et maakohtu poolt kannatanu esindaja tasu hüvitamiseks välja mõistetud 300 eurot on piisav. Peab sealjuures lubamatuks katset tekitada B. V poolt tehtud väljamaksete alusel põhjendamatuid kohustusi G. Prangelile. Seadus ei aseta G. Prangelile kohustust heastada kannatanule suvalist rahasummat, millise viimane on heaks arvanud maksta teda esindavale advokaadile. Maakohtu põhjendustega, miks on G. Prangelilt 300 eurot advokaadikulude katteks välja mõistetud, kaitsja nõustub. Täiendavalt märgib kaitsja, et riik peab kannatanu esindamise tasuna kohtueelses menetluses piisavaks 48 eurot, seda sõltumata kulutatud ajast; kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks lihtmenetluses aga maksimaalselt 64 eurot ja kohtuistungil 32 eurot. Väidet, nagu ei vastaks G. Prangelile mõistetud karistus toimepandu raskusele, on apellatsioonis üritatud toestada fantaasiarikka ilukirjandusliku interpreteeringuga sellest, mis toimus 03.01.2012.a. Apellandi tõlgenduses ründas G. Prangel B. V metallist ründevahendiga, põrutas ära tema silmakoopa koos seal asunud silmamunaga ning urgitses kahest hambast välja plommid. Kaitsja möönab, et eluliselt hinnates pingutas vanaema kaitseks välja astunud G. Prangel ägedusest üle, kuid temale kui varem karistamata isikule vanainimese solvaja togimise eest parajasti käes olnud esemega kahe kuu pikkuse vangistuse mõistmine on toimepandut ja kohtupraktikat arvestades piisav karistus. Kaitsja osundab, et väide, nagu poleks süüdistatav kannatanu ees isegi vabandanud, ei ole tõene. G. Prangel vabandas B. V ees kohe pärast intsidenti kui kohale saabunud politseipatrull soovitas pooltel ära leppida. Küll puuduvad igasugused andmed sellest, et B. V oleks palunud andestust solvangu eest eakalt naiselt 77-aastaselt R. Prangelilt. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses on üksikasjalikult ja vastavuses seaduse ning kohtupraktikaga põhistatud, miks rahuldati hagi just 331.39 euro suuruses ning mitte suuremas summas. Apellatsioonis ei ole kohtuotsuse põhistusi vaidlustatud viisil, mis võimaldaks arukat ja argumenteeritud vaidlust. Kaitsja hinnangul mõisteti kannatanule välja kogu süüteoga reaalselt tekitatud kahju. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4
4. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et apellatsioon väärib osaliselt tähelepanu. Apellandi hinnanguga A. Prangelile mõistetud karistusele kohtukolleegium ei nõustu ning peab esmalt vajalikuks rõhutada, et selliseid asjaolusid, millele kannatanu esindaja apellatsioonis viitab (süüdistatav lõi korduvalt metallharjaga kannatanule pähe, tema käitumine näitab, et soovis kannatanule võimalikult palju kahju tekitada, süüdistatava ja kannatanu vahel puudus igasugune omavaheline konflikt, süüdistatava kaitseversioon on ennastõigustav) kohtuistungil tuvastatud ei ole, apellandi hinnangut toimunule ei ole võimalik välja lugeda kontrollitud tõenditest tulenevast teabest. Seega on need argumendid, millele tuginedes püütakse apellatsioonis G. Prangeli süü suurust iseloomustada, ilmselgelt alusetud. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Maakohus on G. Prangelile karistust mõistes lähtunud tema süü suurusest, arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, silmas pidanud nii üld- kui eripreventiivseid kaalutlusi. Kohtu seisukoht nii karistusliigi kui –määra valikul on põhjendatud. Kohtukolleegium ei pea apellatsiooni rahuldamist ja kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas võimalikuks. Apellandi arusaam, nagu võiks käesoleval juhul süüdistatava käitumine hinnatav olla avaliku korra raske rikkumisena, ei ole tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt asjakohane. Kohtukolleegium soostub aga kannatanu esindaja apellatsiooniga osas, milles leitakse, et maakohus on põhjendamatult ja kohtupraktikat arvestamata jätnud rahuldamata kannatanu mittevaralise kahju nõude. Asudes lahendama kannatanu mittevaralise kahju nõuet, on maakohus põhjendatult juhindunud VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 2, 3 ning 1050 sätetest ning märkinud ka, et kannatanul on õigus nõuda G. Prangelilt tervisekahjustuste tekitamisega õigusvastaselt tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamist. Põhjendatult on otsuses märgitud, et kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-st 2 ja
5. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Peale selle viitab maakohus ka VÕS §-le 130 lg 2 ja rõhutab, et sätte kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Sellele vaatamata on kohus leidnud, et kuivõrd kannatanu ise kutsus oma käitumisega esile süüdistatava ründe, riivates eelnevalt enda ebaviisakusega nii süüdistatava kui tunnistaja moraalitunnet, ei ole mittevaralise kahju nõue põhjendatud. Apellant viitab õigustatult Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-116-
6. Otsuse p-s 17 on sõnaselgelt rõhutatud, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse 5 olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kehtiva redaktsiooni kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma. Ülalviidatud otsuses on muuhulgas ka selgitatud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
9. oktoobri
10. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad asjaolud tõendatud, kuid kannatanu pakutud hüvitise suurus 1500 eurot ei ole käesoleva süüdistusasja kõiki faktilisi asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõistlik. Maakohus on mittevaralise kahju nõude põhjendatust analüüsides välja toonud väga mitmed aspektid ja argumendid, milledele tuginevalt on nõue rahuldamata jäetud. Need maakohtu otsuses esitatud argumendid on kohtukolleegiumi hinnangul aga möödapääsmatult arvestatavad hüvitise suuruse määratlemisel. Nii märgib maakohus põhjendatult, et süüdistatavaga konfliktieelse käitumisega näitas kannatanu üleolevat suhtumist normaalsetesse kehtivatesse reeglitesse ehk andis kogu oma olekuga mõista, et temale kokkulepitud nõuded ei kehti. Kannatanu väited, et hambaravi ei ole veel lõppenud ning et nägemishäire ei ole taandunud ja võimalik, et see ei taandugi, ei ole kooskõlas kontrollitud tõenditega - Vastusest päringule (tl 17) nähtub, et 10.02.
11. vastuvõtul ei sedastatud kannatanu silmades mingeid muid muutusi peale klaaskeha hõljumite ja silmade poolt patsient aktiivset ravi ei vaja, traumast püsivat tervisekahjustust ei sedastata. Samast vastusest nähtub ka, et kannatanul esineb kaasasündinud läätsehägu ja lühinägelikkus, seega võivad tema nägemise halvenemist põhjustada hoopis muud tegurid, kui kuriteosündmuse ajal saadud vigastused. Hambaarsti poolt antud õiendist (tl 7) nähtub, et kannatanul on rünnaku tõttu ära tulnud tükid kahe hamba täidistest ja need vajavad taastamist täidismaterjaliga. Seega – süüdistatava ründe tagajärjel ei ole purunenud hambad vaid on rikutud hambatäidised kahel hambal. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kannatanu ravib enda hambaid omal soovil ja mitte tulenevalt süüdistatava poolt tekitatud vigastustest. Kahe hambatäidise taastamine ei ole kindlasti olukord, kus hambaarsti on vaja külastada kümneid kordi. Jääb mulje, et kannatanu on kasutanud olukorda selleks, et ravida ka kõiki ülejäänud ravi vajavaid hambaid ja seda süüdistatava arvelt, nõudes selle eest lisaks varalisele kahjule ka moraalset kahju seoses valu ja ebamugavusega, mida hammaste ravi põhjustab. Silmaarst ei ole tuvastanud mingit püsivat tervisekahjustust ega tervisekahjustust, mis mõjutaksid kannatanu elukvaliteeti, eriti kui arvestada seda, et kannatanul esines juba enne rünnet kaasasündinud läätsehägu, lühinägelikkus. Kohtukolleegium leiab kokkuvõtvalt, et kannatanu on ebaõigusele vastu astunud ebaõigusega, mis ei ole aktsepteeritav. Eelnevat arvestades peab kohtukolleegium kannatanule makstavaks mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 50 eurot. See summa tuleb süüdistatavalt välja mõista. 6 Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus on varalise kahju nõuet puudutavas osas motiveerimata, mis on käsitatav kriminaalmenetluse normi rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Kohtukolleegiumile jääb apellandi käsitlus arusaamatuks, kuivõrd põhjenduse puudumine kohtuotsuses on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 1 p 7 mõttes ning sellise rikkumise tuvastamise puhul saab järgneda üksnes kohtuotsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine esimese astme kohtule uueks arutamiseks (

§ 341lg 1).

Sellesisulist taotlust apellant esitanud ei ole.

§ 339

lg 2, millele apellatsioonis viidatakse, sätestab aga, et kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Mida mõistab apellant muu rikkumise all, apellatsioonist ei selgu. Lisaks sellele, et otsuses puuduvad motiivid, leiab apellant, et isegi, kui kannatanu poolt on ekslikult tsiviilhagisse arvestatud mõned vigastustega mitteseotud ravimid, ei tähenda see, et oleks õiguspärane materiaalse hüvitise vähendamine sellises ulatuses nagu kohus seda tegi. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohus on oma otsuses põhjendatult märkinud, et kahju ulatus, mille kohta on esitatud kviitungid, ei ole suures osas seostatav süüdistatava õigusvastase tegevusega. Edasi on kohus loetlenud need ravimid, millede ostmist ei saa ilmselgelt seostada G. Prangeli poolt toimepanduga. Nendeks on konnasilmaplaastrid, imemistabletid, retseptiravimid ning valuvaigistid, mis on ostetud ligi kuu pärast sündmust ning aprillis. Vigastustega mitteseotud ravimite ostuks kulutatud summade väljajätmist varalise kahju nõudest kannatanu esindaja ei vaidlusta. Igati veenvad on maakohtu poolt esitatud põhjendused ka osas, mis käsitavad kannatanu transpordikulutusi. On ilmselge, et süüdistatav ei pea kannatanule hüvitama kulutusi, mis on seotud tema töölesõiduks Tallinnast Tartusse ja tagasi. Ka puudub igasugune põhjuslik seos kannatanu kümnete, fikseerimata marsruutidel taksoteenuse kasutamise ja talle 03.01.2012.a G. Prangeli poolt tervisekahjustuse tekitamise vahel. Ka nende maakohtu argumentide vastu ei ole apellant ühtki vastuargumenti esitanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus piisavalt põhjendatud ning on jälgitav, millises osas on kannatanu poolt esitatud varalise kahju nõue põhjendatud ja millises mitte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsusega ka osas, milles on leitud, et kannatanule tuleb hüvitada temale seoses õigusabi osutamisega tekkinud kulutused mõistlikus määras, s.o 300 eurot. Maakohtu põhjendused on igakülgsed ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohus on analüüsinud kannatanu esindaja tasu mõistlikkuse hindamisel analüüsinud advokaadi töö mahtu ja kvaliteeti, nagu seda on kindlasti vajalikuks peetud maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-72-

1. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea nende kordamist vajalikuks. Lisaks osundab kohtukolleegium veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-187-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt, otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. /…/ Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-04, p 9). Sellest seisukohast lähtuvalt peab kohtukolleegium põhjendatuks G. Prangeli kaitsja poolt esitatud riigi õigusabi korras makstava tasu maksimaalsele suurusele osutamist käesolevat süüdistusasja silmas pidades, milleks on 144 eurot. Mis puudutab apellandi poolt viidatud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-99-11, siis selles 7 on kriminaalkolleegium muu hulgas ka selgitanud, et õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle. Nii nagu Riigikohus on oma lahendites sedastanud, rõhutab kohtukolleegium, et kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle tuleb otsustada siiski konkreetse kuriteoasja pinnalt. Käesolevat kuriteoasja arvestades on maakohus põhjendatult leidnud, et kannatanule seoses õigusabi osutamisega tekkinud kulutuste mõistlik määr, mis tuleb süüdistataval hüvitada, on 300 eurot. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsuse osas, millega on Boriss Vlassovi tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jäetud rahuldamata ning mõistab kannatanu kasuks süüdistatavalt välja 50 eurot mittevaralise kahju katteks. Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni rahuldab osaliselt. Kannatanu B. V esindaja adv R. Ainla esitas dokumendid, mille kohaselt on kannatanu kandnud seoses temale õigusabi osutamisega apellatsioonimenetluses kulutusi 600 euro ulatuses.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kulutused, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 185

lg 1 kohaselt kannab käesoleva seadustiku § 337 lg 1 punktides 2-4 lahendi tegemise puhul menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab kannatanu esindaja apellatsiooni üksnes osaliselt, siis tuleb õigusabile tehtud kulutustest hüvitada kannatanule üksnes osa. Georg Prangeli kaitsja adv Eva Rivis esitas taotluse määrata tema poolt G. Prangelile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Eva Rivis makstavaks tasuks 96 eurot (sealhulgas 16 eurot käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb G. Prangeli suhtes

§ 337lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda.

Malle Preimer Julia Katškovskaja 8 Ivi Kesküla