4-13-864/13

4-13-864 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2013, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-864 Kohtukoosseis eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Malle Preimer, Sten Lind Väärteoasi P G väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 04.03.2013 otsus Kaebuse esitaja P G (ik: XX, elukoht: XX, Tallinn) RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 04.03.2013 kohtuotsus P G väärteoasjas nr 4-13-864 jätta muutmata.
3. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseiniku T N poolt on 25.12.2012 koostatud väärteoprotokoll nr AB 1269016 selle kohta, et P G juhtis 22.12.2012 kella 10.50 ajal Tallinnas, Liivalaia 8 juures, liikudes Veerenni tänava poole, mootorsõidukit XX, registreerimismärgiga XX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud alates 12.09.2012 kuni 11.01.
5. Kirjeldatud tegevusega rikkus P G LS § 90 lg 1 p 1, 3 nõudeid, pannes toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Leides, et P. G tuleks karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt VTMS §le 71 Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus 1
6. 04.03.2013 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-13-864 mõistis Harju Maakohus P. G süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja karistas teda 4 päeva pikkuse arestiga, kohustades teda aresti kandma asuma hiljemalt 12.04.
7. Kohus luges aresti kandmise alguseks P. G poolt reaalselt aresti kandmisele asumise ning määras P. G poolt karistuse tähtaegselt kandmata jätmisel kohaldada tema suhtes sundtoomist arestimajja. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas märkis maakohus, et karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt KarS § 56 lg 1 isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistuse kohaldamisel üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus menetlusaluse isiku käitumises ei tuvastanud. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist, mida isik on politseile kirjalikult esitatud avaldustes väljendanud. Kohus asus seisukohale, et P. G ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. P. G rikub süstemaatiliselt õiguskorda. Alates aastast 2008 on teda väärteokorras karistatud 16 korral, neist 14 korral liiklusseaduse rikkumise järgi. Karistusregistri teatise kohaselt on P. Gle karistuseks määratud rahatrahvid. Hoolimata P. Gl töökoha olemasolust, ei pidanud kohus enam võimalikuks karistada menetlusalust isikut LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, kuna rahatrahvi mõistmine temale karisuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu. Seega on rahatrahv end kohtu hinnangul karistusliigina ammendanud ja vältimatult vajalik on P. G karistamine raskemaliigilise karistusega. Vaatamata varasematele karistustele, ei ole P. G oma käitumisviisi muutnud ja seetõttu on põhjendatud tema karistamine arestiga, mis sunniks teda hoiduma samalaadsete väärtegude toimepanemisest edaspidi. P. G käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Viimast kinnitab ilmekalt just asjaolu, et pärast temalt juhtimisõiguse äravõtmist on ta siiski jätkanud sõiduki juhtimist ning teda on lisaks käesolevale asjale veel kahel korral karistatud LS § 201 lg 2 rikkumise eest. Eelnevad karistused ei ole omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Sellises olukorras on aresti kohaldamine vajalik, et veenda isikut vajaduses liikluses õiguskuulekalt käituda. Arvestades aga, et isikut ei ole varem karistatud arestiga ning kergendava asjaolu esinemist, leidis kohus, et põhjendatud on lühiajalise aresti mõistmine pikkusega 4 päeva. Kohus märkis, et Kuigi KarS § 69 lg 1 annab võimaluse aresti asendamiseks üldkasuliku tööga, siis kohtul puudub võimalus kõnealuse variandi kaalumiseks, kuivõrd käesoleval juhul puudub kohtul P. G nõusolek üldkasuliku töö kohaldamiseks. Vaatamata ÜKT võimaluse nimetamisele kohtu poolt kohtuistungil, väljendas menetlusalune isik korduvalt soovi karistusena rahatrahvi määramiseks. Kuna KarS § 69 lg 1 järgi võib aresti ÜKT-ga asendada üksnes süüdlase nõusolekul, siis asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamine ei kuulu käesoleval juhul kaalumisele. Apellatsioon
8. Harju Maakohtu 04.03.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni P. G, kes vaidlustab maakohtu otsust karistuse liigi osas, paludes talle mõistetud arest asendada üldkasuliku tööga. Apellant märgib, et ta tunnistab end LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi ja kahetseb toimunut. Olles tutvunud Harju Maakohtu otsusega märgib apellant, et karistus aresti näol ei too kasu ühiskonnale, eelkõige riigile. Samuti teadvustab apellant oma süü raskust ning palub asendada temale karistuseks mõistetud 4 päeva pikkune arest üldkasuliku tööga. Karistus üldkasuliku töö näol on riigile kasulikum ning seeläbi on isikul võimalik kahju korvates olla riigile ja ühiskonnale kasulik.
9. Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus P. G apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas palus kohtuväline menetleja jätta Harju Maakohtu 04.03.2013 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et apelleeritud Harju 2 Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonikaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja leiab, et P. G apellatsioonikaebust ei saa rahuldada karistusseadustiku §-st 69 lähtuvalt, kuna nimetatud sätte alusel saab aresti asendada üldkasuliku tööga ja selle korda määrata vaid aresti mõistmise ajal, mitte hiljem. Eeltoodust tulenevalt puudub seaduslik alus kohtuotsuse muutmiseks karistuse täitmise korra osas. Kohtuistungil selgitas kohus korduvalt P. Gle tingimusi seoses aresti asendamisega üldkasuliku tööga, P. G keeldus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse eesmärk ei ole anda isikule võimalus valida temale meelepärasem ja sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus P. G kaebuse vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. P. G on oma apellatsioonis esitanud ringkonnakohtule taotluse tema suhtes aresti asendamiseks üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus leiab, et kuigi seadus ei keela kohtuotsuse vaidlustamisel taotleda aresti asendamist üldkasuliku tööga, tuleb niisugust taotlust esitades selgelt ja veenvalt põhjendada, miks ei esitatud sellist taotlust mitte kohtuotsuse teinud esimese astme kohtule vaid alles ringkonnakohtule. Harju Maakohtu 04.03.2013 kohtuistungi protokollist (tlk 25-26) nähtub, et ehkki kohtuistungil nimetas kohus aresti alternatiivina menetlusalusele isikule üldkasuliku töö kohaldamise võimalust, ei ole menetlusalune isik P. G väljendanud kohtule oma nõusolekut üldkasuliku töö tegemiseks, vaid väljendas korduvalt soovi karistusena rahatrahvi määramiseks. Kuivõrd KarS § 69 lg 1 kohaselt võib aresti üldkasuliku tööga asendada üksnes süüdlase nõusolekul, siis ei olnud kohtul süüdlase nõusoleku puudumisel ka võimalik üldkasuliku tööd kohaldada ning kohus leidis seetõttu põhjendatult, et asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamine ei kuulu käesoleval juhul kaalumisele. Esitades aga ringkonnakohtule taotluse, mille rahuldamine tooks seejuures kaasa esimese astme kohtu otsuse tühistamise karistuse osas, ei ole apellant välja toonud mingeidki põhjendusi selle kohta, milles seisneb antud juhul maakohtu otsuse, milles kohus vastava taotluse puudumisel menetlusaluse isiku suhtes üldkasulikku tööd ei kohaldanud, ebaseaduslikkus.
11. Apellandi poolt esitatud taotluse sisust tulenevalt märgib aga ringkonnakohus järgmist. P. G vaidlustab Harju Maakohtu 04.03.2013 otsust karistuse liigi osas, paludes talle karistuseks mõistetud 4 päeva pikkune arest asendada üldkasuliku tööga põhjendusel, et ta soovib olla riigile ja ühiskonnale kasulik. Harju Maakohus on P. Gle karistuse mõistmisel õigesti arvestanud karistust kergendava asjaoluna P. G poolt süü tunnistamist. P. G on samalaadsete väärtegude eest ka varem karistatud, kuid vaatamata varasematele karistustele on ta jätkanud väärtegude toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused rahatrahvide näol tema puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades P. G õigusrikkumiste korduvust, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilisema karistuse – aresti – mõistmine. Arvestades kergendava asjaolu esinemist ning samuti seda, et P. G ei ole varem karistatud arestiga, pidas aga kohus õigustatult põhjendatuks kohaldada aresti lühiajaliselt, s.o pikkusega 4 päeva. 3 Seoses apellandi väitega, et üldkasulikule tööle rakendamisel oleks ta ühiskonnale kasulikum, märgib aga ringkonnakohus, et karistuse mõistmisel lähtub kohus vajadusest mõjutada isikut edaspidi õiguserikkumistest hoiduma. Olukorras, kui arestkaristusest kergemaliigilisem karistus seda eesmärki ei täida, ei ole võimalik seda kohaldada. Ringkonnakohus nõustub P. Gle mõistetud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, P. Gle mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.
12. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Harju Maakohtu 04.03.2013 kohtuotsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Malle Preimer Sten Lind 4