Obsah (8)

§ 181§ 312§ 288§ 289§ 213§ 310§ 182§ 126

kriminaalasi nr 1-12-7230 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2012.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja number 1-12-7230 (11230117611) Koht

§ 181

lg 1 alusel jätta riigi kanda menetluskulud: - koopiakulud summas 0,90 eurot; - koosseisuvälise tõlgi tasu summas 152,50 eurot. Kannatanu esindaja IHHN’e taotlus kannatanu poolt valitud esindajale makstud tasude hüvitamiseks – jätta rahuldamata. FYMN’i poolt esitatud tsiviilhagi – jätta läbi vaatamata. Asitõendid ja salvestised: 1 - 2 CD-plaati salvestistega – jätta kriminaalasja materjalide juurde. pesapallikurikas – tagastada kohtuotsuse jõustumisel FYMN’ile. Õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju ei ole tuvastamist leidnud. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o. alates 13.11.2012.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. I SÜÜDISTUSE SISU RT´t süüdistatakse selles, et tema 08.12.2011 kella 09.40 ajal, viibides Tallinnas Rummu tee 4 asuva hoone juures oleva valgusfoori taga selle punase signaali ajal, väljus oma sõidukist ning suundus FYMN poolt juhitava sõiduki juurde, kus ta lõi mitmel korral FYMN rusikaga pea piirkonda. Pärast seda haaras RT pesapallikurika ning jätkas sellega kannatanu peksmist pea piirkonda. Seejärel lõi RT mitmel korral kannatanut autouksega vastu kannatanu autost väljas olevat vasakut jalga. Sellise tegevusega põhjustas RT kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustused – pindmise peavigastuse, silmalau ja silmaümbruse kontusiooni, lahtise peahaava ja säärehaava – lähtuvalt kannatanule 08.12.2011 väljastatud patsiendikaardist nr R675232 Seega, süüdistuse kohaselt, RT teise inimese peksmisega pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. II MENETLUSE KÄIK Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav RT end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud ja tema seletused konkreetsete süüdistuste kohta on kajastatud järgnevalt kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu: FYMN’i, tunnistajad: MN, MH, VRja süüdistatav RT. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua

§ 312

p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. 2 Kohtuistungil avaldatud tõenditeks olid: - FYMN08.12.2011 väljastatud patsiendikaart nr R675232 /lk 7-8, tl 68--69/; - Isiku läbivaatuse protokoll koos fotodega, 08.12.2011 /lk 10-17, tl 70-77/; - Sündmuskoha vaatlusprotokoll, 08.12.2011, millega on vaadeldud sõiduauto Mercedes – Benz 450 SL, reg. nr. XXX/lk 21-30, tl 92-101/; - Asitõendi vaatlusprotokoll, 12.12.2011 koos salvestisega 1-l CD-plaadil, millega on vaadeldud tunnistaja poolt mobiiltelefoniga tehtud videosalvestus /lk 33-34, tl 153-154, 155/ - Asitõendi vaatlusprotokoll, 12.12.2011, milles on vaadeldud kurikat /lk 46-48; tl 60-62/; - Asitõendi vaatlusprotokoll, 12.12.2011 koos salvestisega 1-l CD-plaadil, millega on vaadeldud kannatanu poolt mobiiltelefoniga tehtud videosalvestus /lk 49-50 tl 156-157, 158/ - Foto prillidest /lk 9, tl 78/ ja kannatanule näidatud arved kokku 13-l lehel /lk 62-67, 70-73, 75, lisaks 2 lehte; tl 79-84, 85-88, 89, 90, 91/. - Isiku läbivaatuse protokoll 12.12.2011 koos fototabelitega /lk 43- 45, tl 163-165/. Lisaks avaldati kannatanu esindaja taotlusel tsiviilhagi täiendavad dokumendid /tl 54-59/; - prokuröri taotlusel avaldati

§ 288lg 9 p 3 kannatanu ülekuulamise protokollist 08.12.2012.a.

lk 5 alates lausest „mul oli sõiduautost….“, lõpetades lausega: „..hakkas uksega vastu jalga lööma“ /tl 66/; - kaitsja taotlusel avaldati

§ 288

lg 9 p 3 alusel kannatanu poolt ülekuulamise protokolli lk 2 kirjutatud „töökoht või õppeasutus: ei tööta“ /tl 63/; - kaitsja taotlusel avaldati

§ 288

lg 9 p 3 alusel tunnistaja MH 21.12.2011.a tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused, lk 52,

1. lause, ülevalt
2. rida, algab sõnaga: “seejärel...“ /tl 152/; - kaitsja taotlusel avaldati

§ 289

lg 1 alusel tunnistaja MH21.12.2011.a tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused, lk 52

1. lause, mis algab„ Kust ta..“ /tl 152/ Kohus uuris ka kohtuistungil tunnistaja MH poolt joonistatud skeemi /tl 132/. Kohtuistungil avaldati prokuröri ja kannatanu esindaja taotlusel ka täiendavad ja iseloomustavad materjalid, milliste avaldamisele pooled vastu ei vaielnud: - Maksuameti väljavõte RT’e kohta /lk 81-84, tl 159-162/; - menetluskulude arvestus kannatanu poolt kantud kulude kohta /tl 166-172/. Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohtuistungil avaldatud videosalvestusi vaadati vahetult. Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, mõningad ebatäpsused neis on seletatavad sündmusest möödunud ajaga. Prokuröri hinnangul ei anna asjaolu, et tunnistajad on andnud vastuolulisi ütlusi selles osas, kelle käes oli kurikas, alust kahelda tunnistajate usaldusväärsuses. See on seletatav tunnistajate emotsionaalses seisundis viibimisega. Prokuröri arvates on tunnistajate ja kannatanu ütlused üldjoontes riimuvad. Kannatanu ütlused tervisekahjustuse osas on kooskõlas patsiendikaardis ja isiku läbivaatuse protokollis fikseeritud vigastustega. Prokuröri hinnangul viitab juba see, et süüdistatav suundub ise kannatanu auto poole, alust arvata, et ta on vägivaldselt meelestatud. Prokurör taotles 3 süüdistatava süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi, karistades teda rahalise karistusega 400 miinimumpäevamäära ulatuses, kokku summas 1 280 eurot. Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et moraalse kahju hüvitamise nõuet ei ole veenvalt põhjendatud ning prokurör palus jätta hagi moraalse kahju osas rahuldamata. Prokurör leidis, et tsiviilhagi materiaalse kahju osas on põhjendatud palus see süüdistatavalt välja mõista. Asitõenditest palus jätta CD plaadid toimiku juurde ning kurika, mis kuulub kannatanule tagastada kannatanule. Samuti palus välja mõista kriminaalmenetluse kulud. Kannatanu esindaja leidis, et süüdistava käitumine kannatanu autole lähenedes oli agressiivne ning tunnistajate sõnul hakkas isik kannatanud ka koheselt lööma. Kannatanu esindaja leidis, et kannatanul on vigastuse tulemusel jäänud armid, luukahjustus sääreluul, samuti kaelalülide nihestuse järgselt on tal pinged ja valud kaelas ja kuklas. Kannatanu vajab jätkuvalt teraapiat ja valuvaigistavat ravi. Kannatanu esindaja sõnul põhjustas kallaletung valu, emotsionaalseid läbielamisi, valu ja ajakulu. Samuti tekkis vigastuse järel arm. Kannatanu on seoses vigastuse raviga kandnud varalist kahju ning seoses sellega esitanud varalise kahju nõude summas 2
2. 68 eurot. Kannatanu esindaja leidis ka, et süüdistatava rünnak oli kannatanu isikupuutumatust ja tervist olulisel määral kahjustav, seda põhjusel, et rünnak oli korduv, löödi elutähtsa organi (pea) piirkonda. Seoses sellega palus esindaja välja mõista ka mittevaralise kahju hüvitis mõistlikus suuruses kohtu äranägemise järgi. Kaitsja leidis, et RT tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja oli seisukohal, et kannatanu ütlused on kas ebausaldusväärsed või kui mitte täiesti ebausaldusväärsed, siis tuleb neisse ilmselgelt suhtuda kriitikaga. Kaitsja viitas, et kannatanu on andnud ütlusi, mis on ebamäärased tema töö kohta, kõnealust liiklussituatsiooni, sõidukiirust, kannatanu enda kurikat ja löömist puudutavas. Kaitsja leidis, et vastuoluline on kannatanu seletus ka selles osas, et tema liikumisvõimalus sõidukis oli piiratud, samuti andis kannatanu vastuolulisi ütlusi selle kohta, kas teda pähe löödi. Kaitsja osundas ka vastuoludele tunnistajate ütlustega. Kannatanu ütlustega on vastuolus tunnistaja Nõmmiku ütlused kahe episoodi kohta, samuti löökide arvu ning kurika võtmise kohta. Kannatanu ütlused on vastuolus ka tunnistaja Hakkaja ütlustega kahe episoodi olemasolu, jalgadega löömise, kahe-kolme löögi, ukse kinnitõmbamise ja kurika võtmise kohta. Kaitsja leidis, et kannatanul oli kurikas käes juba ajal, kui süüdistatav jõudis kannatanu auto juurde ja kannatanu jõudis autost väljuda, et süüdistatavat kurikaga lüüa. Kaitsja leidis, et selles olukorras tekkiski vastastikune rüselus, et kurikas ära võtta. Tsiviilhagisid puudutavalt märkis kaitsja, et need on alusetud ja palus need rahuldamata jätta. Samuti palus kaitsja jätta menetluskulud kannatanu enda katta, kuna süüdistatava käitumises puudub kuriteo koosseis. Süüdistatav RT avaldas kohtuistungil kahetsust, et taoline olukord ühest liiklussituatsioonist välja kujunes. Ta leidis, et poleks pidanud autost väljumagi ega tahtma kannatanuga rääkima asuda. Kannatanu FYMN kinnitas, et jääb esitatud tsiviilhagi juurde ja lisas, et senise ajani annavad vigastused talle tunda. III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtulike tõendite uurimise, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: 4 Käesolevas kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendid sisaldasid olulisi vastuolusid. Kohus järgnevalt analüüsib tõendeid ja esitab antud analüüsi pinnal järeldused, milleni kohus jõudis. Kohus ei arvesta kannatanu ütlusi tõendina, kui mitteusaldusväärseid. Kannatanu ütlused olid vastuolulised, ütluste omavahelised vastuolud esinesid väga olulistes sündmust puudutavates asjaoludes ning kannatanu ise ei suutnud vastuolusid põhistada, ka olid kannatanu ütlused vastuolus teiste kogutud tõenditega, samuti esines kannatanu ütluste eluline mitteusutavus. Nimelt, kannatanu ristküsitlusel algselt kohtuistungil kinnitas, et süüdistav kohe kindlasti teda kurikaga pähe ei löönud (tl 37), kohtuistungil avaldati vastuolude tõttu tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused (tl 66), millistes ta aga kinnitas, et süüdistatav peksis teda ka kurikaga pea piirkonda. Kohtus kannatanu vastuolu selgitada ei suutnud (tl 115), ta väitis just kui oleksid mõlemad ütlused õiged (tl 39). Teineteist välistavad väited ei saa aga teatavasti üheaegselt tõesed olla. Ka väitis kannatanu kohtus, et kurikaga löömine oli viimane vägivald, mida süüdistatav tema suhtes kasutas (tl 37). Kohus avaldas prokuröri taotlusel tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, millest nähtuvalt pärast kurikaga löömist lõi süüdistatav teda ka korduvalt autouksega vastu jalga (tl 66). Kohtus kannatanu vastuolu mõistlikult selgitada ei suutnud, ta väitis, et ta just kui unustas selle asjaolu, samas kinnitas, et jalg annab talle senimaani tunda (tl 39), seega peaks esinema kannatanul põhjus antud asjaolu mäletada. Vastuolud kannatanu ütlustes avaldusid ka järgnevas: kannatanu väitis, et tema auto oli kitsas ja väike, seal puudus tal liikumisruum (tl 116), samas kinnitas ta ise, et süüdistatav lähenemisel tema autole oli tal ruumi liigutusteks, et haarata istmete tagant kurikas, ka väitis ta, et teda peksti kurikaga autos, seega tema väite kohaselt oli süüdistataval autos piisavalt ruumi kurika vabaks käsitlemiseks ja tema peksmiseks. Kannatanu ütluste puhul esines ka eluline mitteusutavus: kannatanu väitis, et kui süüdistatav tuli tema auto juurde ja avas autoukse, siis kannatanu kartis tema rünnakut, kuid sellele vaatamata kallutas end tema suunas (tl 115) vasakule. Selline väide on eluliselt mitteusutav. Ilmselgelt üritab isik ründe takistamiseks kallutada end ründajale vastupidises suunas ehk siis kõrvalistuja istme suunas. Kannatanu ütlused olid vastuolus teiste kogutud ja usaldusväärsete tõenditega: kannatanu väide selle kohta, et tema poolt kasutatud sõiduki näol oli tegemist on väikese autoga, millises puudub liikumisruum (tl 116) ja tegemist on justkui kartautoga (tl 116) ei riimu kohtus uuritud fototabeliga, millisest nähtuvalt on tegemist tavalise sõiduautoga ja ei esine antud autosalongis ruumilises mõttes midagi tavatut ning on piisavalt ruumi autojuhil keha liigutamiseks mõlemas suunas (tl 100), autol ei esine ei ergonoomilisi istmeid ega muud vaba liikumist piiravaid siseehituslikke iseärasusi ning võrdlus kartautoga on seega kohatu. Ka väitis kannatanu kohtus, et ta hoidis kurikat autos kui suveniiri, tema sõnade kohaselt oli tegemist umbes 30 cm pikkuse kurikaga. Kohus avaldas vaatlusprotokolli (tl 46) ,millest nähtuvalt on antud kurika pikkuseks 47,5 cm, seega on kurikas oluliselt pikem kannatanu poolt nimetatust. Kannatanu on teadlikult üritanud jätta muljet kurikast kui suveniiresemest. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kannatanu ei suutnud kohtule selgitada, millisel põhjusel hoiab ta autos eset, mida käsitleb suveniirina samal ajal, kui teisi suveniire ta autos ei hoiusta, ka väitis kannatanu kohtus, et ta on antud kurikat hoidnud erinevates temale kuuluvates autodes, ka väitis ta kohtus, et kuna nüüd on kurikas temalt ära võetud (asitõendiks tunnistatud, lisatud kriminaalasja materjalidele), on ta 5 selle autos asendanud šampusepudeliga. Seega ilmselgelt oli kannatanu kurikale omistanud ründe- ja kaitsevahendi staatuse, mitte aga ei käsitlenud seda suveniirina. Ka väitis kannatanu kohtus, et ta ei näinudki, kui süüdistatav sündmuskohalt lahkus (tl 116). Samas uuris kohus tõendina videosalvestist, millise filmis tunnistaja MN oma autost, millisest nähtub (tl 156-157), et süüdistatav oli koos kannatanuga autost väljas ning ilmselgelt nägi ta kannatanu pöördumist ja enda autosse suundumist, sel ajal seisis süüdistatav näoga kannatanu poole. Kannatanu väitis kohtus, et teda ärritas, et süüdistatav liikus liiga aeglaselt oma autoga (tl 3435), ka takistas temast möödasõitu, kuna ei vahetanud sõidurada. Endapoolset liikluseeskirjade eiramist, rikkumist kannatanu eitas. Samas vaatles kohus kohtuistungil kannatanu enda poolt sõidu ajal mobiiltelefoniga filmitud videolõiku, millisest nähtub kannatanu endapoolne rajavahetus sõiduradades, samuti nähtub antud videosalvestiselt asjaolu, et kannatanu auto juhtimise ajal samaaegselt tegeles filmimisega, milline tegevus on ilmselgelt juhtimist segav ja takistav, ka kinnitas kannatanu ise, et ta andis korduvalt liikluses helisignaali ja vilgutas tuledega, milline asjaolu samuti ei ole liiklusseaduse kohaselt lubatud. Seda hämmastavam oli prokuröri poolt kohtuvaidlustes öeldud fraas (tl 198),et tema ei oska öelda, kas kannatanu eiras liikluseeskirju või mitte. Tulenevalt LS § 33 lg 11 p-st 1 on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes (kannatanu ise kinnitab, et filmis sõitmise ajal mobiiltelefoniga, see nähtus ka kohtus vaadeldud videolõigust). LS § 39 lg 3 kohaselt, helisignaali võib juht anda vaid ohu tekkimisel ja väljaspool asulat ka liikleja tähelepanu äratamiseks. Kannatanu liikus asula sees ning ohtu liiklemises ei ole tuvastatud, kuid ta kinnitab, et andis korduvalt helisignaali. LS § 39 lg 4 kohaselt, tulesid võib juht vilgutada ainult liikleja tähelepanu äratamiseks Kannatanu kinnitas, et vilgutas korduvalt tuledega, jääb arusaamatuks endale tähelepanu saamise vajadus. Tulenevalt LS § 39 lg-st 5 hoiatusmärguande andmine ei anna juhile eesõigust, seega ei saanud kannatanu eeldada, et peale signaalitamist, valgusmärguandeid antakse talle koheselt teed. Seega ilmselgelt rikkus kannatanu liiklusseaduse nõudeid ning häiris kaasliiklejat. Tema ütlused selle kohta, et süüdistatav justkui liikus liiga aeglaselt ja takistas sellega liiklust on ilmses vastuolus teiste tõenditega, sh tema enda hilisemate ütlustega. Kannatanu kinnitas, et ta jõudis punase keelava foorini süüdistatavaga üheaegselt, sama nähtub tunnistaja MN poolt filmitud videolõigust. Seega ei saanud kannatanu ja süüdistatava juhitud sõidukitel esineda olulist kiiruse erinevust. Süüdistatav kohtus märkis, et liiklussituatsioonis süüdistatav „näitas talle keskmist sõrme“ . Süüdistatav selgitas, et võib-olla ta ka vibutas sõrme või osutas sellega meelekohale, kuna eelnevalt oli just kannatanu ise tema suunas sõrmedega näidanud, sh näidanud keskmist sõrme ja kannatanu ise oligi isikuks, kes liikluskonflikti alustas oma sõiduradade vahetuste, heli- ja valgussignaalidega ja liiklusagressiivsusega. Kohtul puudub sellises süüdistatava väites kahelda, kogu kannatanu tegevus, tema enda sõnade kohane ja ka videosalvestisest nähtuv kinnitab seda. Kuna liikluses on juhtidevaheline suuline suhtlus välistatud või raskendatud (isikud asuvad suletud sõidukites, müraline taust), on liikluses käemärkide abil oma hukkamõistu väljendamine kellegi tegevuse osas levinud ning kuigi sellist tegevust (sõrmega meelekohta viitamist, näpuga vibutamist või ka „keskmise sõrme näitamist“) ei saa õigustada, ei ole antud juhul kannatanu viide sellele kohane, kuna ta ise algatas antud märkide abil suhtluse. 6 Kohtus ilmnes korduvalt kannatanule omane tegevusmuster – enda õigustamine ja sündmustele vale värvingu andmine, ta esitas tegelikkusele mittevastavaid argumente ning kohtul on seetõttu alust arvata, et kannatanu tegutses varalise kasu saamisest ajendatuna – kannatanu on esitanud süüdistatava vastu hagi varalise kahju eest kokku 2212,68 eurot suuruses summas ning mittevaralise kahju eest kohtu määratud summas ning samuti viivised neilt summadelt. Antud arvamuse kaaluks räägib ka järgnev asjaolu: kannatanu väitis kohtus, et antud konflikti käigus süüdistatava poolt tema peksmise tõttu on tal püsiv närvikahjustus, selle tõendamiseks esitas ta kohtule arstiteatise, millisest nähtuvalt väidab arst, et tõenäoliselt oli löögitrauma kannatanul nii tugev, et tekitas permanentse tervisekahjustuse, kuid selle kohta ei saa täpsemat andmeid koguda, kuna isikule ei saa MRT uuringut teha tema klaustrofoobia tõttu (tl 57). Kohus peab vajalikuks märkida, et sellise väite on arst esitanud 15.10.2012.a., kuid teise uuringu vastusest (tl 69) tulenevalt, teostati konflikti järgselt koheselt kannatanule 08.12.2011.a. kompuutertomograafiline uuring, seega isikul klaustrofoobiat ei täheldatud ning leid oli patoloogiata. Kannatanu esitas tsiviilhagi raames ka uute prillide maksumuse nõude, väitis, et tal olid sel päeval, kui teda peksti, ees päikeseprillid (juhtunu leidis aset talveldetsembris), mis purunesid, samas nähtub fototabelilt (tl 78), et tema poolt uurijale esitatud prillidel oli ärakukkunud vaid üks klaas ning klaas oli terve, mistõttu oleks olnud ilmselgelt võimalik parandust teostades klaas prillidele tagasi panna, kuid kannatanu nõudis uute prillide maksumuse hüvitamist. Samas tekitab kahtlusi asjaolu, et kannatanu tema enda sõnade ja ka lisatud haigusloo väljavõtte põhiselt kohe pärast juhtunut läks traumapunkti (tl 68), teda fotografeeriti traumapunkti asukohas ning seal kannab kannatanu sootuks teisi ja terveid prille (tl 72-74). Ka juhtis prokurör tähelepanu asjaolule, et jääb mõistatamatuks auto keemilise puhastusega seotud kahjunõue, kuna puudub mõistlik selgitus põhjaliku keemilise puhastuse põhjendatusele, nahkistmetelt ja ka mujalt on võimalik veremäärdumust eemaldada ulatusliku ja üldise keemilise pesuta. Seega on alust arvata kannatanul materiaalse huvitatuse olemasolu ning tema ebaobjektiivsust. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei saa kohus pidada kannatanu ütlusi autode peatumisel tekkinud konflikti osas usaldusväärseteks ega nendega arvestada kui tõenditega. Kohus peab vajalikuks seoses kannatanuga märkida veel üht asjaolu, nimelt kohus avaldas prokuröri taotlusel vastuolude tõttu kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, kohtus ilmnes, et antud uurimistoimingu protokoll ei kajasta tõlgi osavõttu antud toimingust (tl 63-66). Samas kannatanu ise kohtus kinnitas, et tõlk antud toimingu juures viibis ning tema õigused olid kaitstud. Kohus kuulas antud asjaolu kontrollimiseks üle uurimistoimingu läbiviija, vaneminspektor Viljar Randma, kes kinnitas kohtus, et tõlk tõesti osales ülekuulamisel, seega kannatanu õigusi ei riivatud, küll aga jääb mõistetamatuks selline oluline vormipuudus protokollis ja prokuröri järelevalve puudulikkus menetlusdokumentide korrektsuse osas

§ 213mõttes.

Järgnevalt peatub kohus tunnistajate ütluste analüüsil. Kohtus tunnistajatena üle kuulatud MN ja MH ütlused olid nii omavahelises vastuolus, ka olid need vastuolus kannatanu ja süüdistava ütlustega, ka esines neis eluline mitteusutavus, mistõttu ei ole kummagi tunnistaja ütlused tõendina arvestatavad kui ebausaldusväärsed. Kaitsja põhistatult tõi oma kaitsekõnes välja kõik ütlustes sisalduvad vastuolud ning leidis, et neid ütlusi usaldusväärseks lugeda ei saa. Seevastu ei suutnud prokurör antud olulisi ja paljusid vastuolusid põhistada ega selgitada kohtule, millisel põhjusel peaks kohus antud vastuolulisi ütlusi usaldusväärseteks lugema. 7 Kohus peatub olulisematel vastuoludel. Tunnistaja MN ristküsitlusel kinnitas kohtus, et kannatanu kallutas end ründe ajal kõrvalistuja poole (tl 120), kannatanu vastupidi väitis, et kallutas end autos just vastupidises suunas, nimelt ründaja suunas (tl 115). Kannatanu väitis, et tegemist oli ühtse ründega, süüdistatav vahepeal ei eemaldunud oma auto juurde ega naasnud sealt, samas tunnistaja MN (tl 118) väitis, et süüdistatav ründe kestel vahepeal käis oma autos ja tunnistaja on selles kindel (tl 122), sama väitis ka tunnistaja MH. Süüdistatav on seda eitanud. Kannatanu väitis, et löögiriistaks oli temale kuulunud ja tema autost pärinev kurikas, tunnistajad MN (tl 118) ja MH (tl 122) väidavad et see oli süüdistatava kurikas, mille süüdistatav oma autost tõi. Tunnistaja MN väidab, et ta nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut rusikaga 10-15 korda (tl 118), kannatanu ise väidab, et süüdistatav lõi teda rusikaga ehk 3-5 korda (tl 115) ja tunnistaja Hakkaja väidab hoopis, et 2-3 korda (tl 125). Kannatanu väidab, et süüdistatav lõi teda rusika, kurika ja autouksega, tunnistaja MN (tl 117,120) väidab, et süüdistatav lõi ka jalgadega. Samuti väidab kannatanu poolt süüdistatava jalgadega löömist tunnistaja MH. Süüdistatav ise eitab sellist tegevust. Prokuröri taotlusel avaldati tunnistaja MH poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, millised erinesid kohtus antutest ja nendest nähtuvalt ta ei ole näinud süüdistava poolt kannatanu rusikatega löömist (tl 152), ka ei rääkinud ta kohtueelsel uurimisel sellest, et süüdistatav oleks toonud kurika oma autost, vaid vastupidi väitis, et ta ei tea, kust kannatanu kurika võttis. Antud vastuolusid tunnistaja põhistada ei suutnud. Tunnistaja MN väitis, et ta ei mäleta, et kannatanu oleks autost jala välja tõstnud, kannatanu väidab, et ta seda tegi ja süüdistatav seejärel peksis autouksega tema jalga, tunnistaja MH väitis kord (tl 128), et kannatanu ise püüdis auto ust kinni tõmmata, samas ta väitis ka, et talle tundus, et kannatanu üritas hoopis autost väljuda (tl 127). Tunnistaja Hakkaja ütlused selle kohta, et ta nägi kannatanut löömise järgselt kohe ja oli pea üleni paistes ei ole ka eluliselt usutavad, kuna teatavasti ei teki paistetus mitte hetkeliselt pärast traumat vaid mõne aja möödumisel löömisest. Tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et tunnistaja MH vastates kaitsjale märkis, et istungieelselt on tunnistajad omavahel vestelnud (tl 130). Kohtus ei õnnestunud eelnimetatud tunnistajate ütlustes sisalduvaid vastuolusid kõrvaldada ning kohus ei pea ütlusi konflikti käigus aset leidnud sündmuste kohta usaldusväärseteks ja neid tõendina ei arvesta. Kohus peab usaldusväärseks süüdistatava ütlusi ja arvestab neid tõendina. Kohtul puudub igasugune alus süüdistatava ütlustes kahelda, need on kooskõlas kogutud kirjalike ja kohtus uuritud tõenditega, millised on samuti usaldusväärsed, ka on need eluliselt usutavad. Süüdistatav väitis, et ta sõitis lubatud sõidukiirusega ning hoopis kannatanu oli isikuks, kes liikluseeskirju eiras, sõidu ajal vehkis tema suunas näppudega, andis põhjendamatult heli- ja valgussignaali, vahetas sõiduradasid ja häiris liiklust. Antud asjaolu leidis kohtus ka tõendamist. Kannatanu ise ei eitanud tema poolt korduvat heli- ja valgussignaliseerimist, kuigi leidis, et see on lubatud, ka nähtus kannatanu enda poolt kohtule esitatud ja tema poolt konflikti käigus teostatud videosalvestiselt, et süüdistatav andis kannatanu autole teed, mida süüdistav ise ka väitis, kuid kannatanu eitas .Kannatanu väite kohaselt takistas süüdistatav tal teel liigelda, midagi sellist antud videosalvestiselt ei nähtu, vastupidi, videosalvestiselt nähtuvalt omas kannatanu võimalust süüdistatava autost möödumiseks. Süüdistatava ütlused lubatud sõidukiirusega liikumisest ning aegluse tõttu teiste liiklejate liikumise mittetakistamisest on kooskõlas teise, nimelt tunnistaja MN poolt valgusfooride 8 juures teostatud videosalvestisega, millist kohus vaatles, millest tulenevalt jõudsid kannatanu ja süüdistatav samaaegselt valgusfoorini. Oleks olnud isikute sõidukiirus oluliselt erinev, oleks selline olukord olnud välistatud. Süüdistatava ütluste kohaselt valgusfoori taga peatudes märkas ta, et kannatanu hakkab autost väljuma (avas ukse) ja ta arvas, et kannatanu soovib liikluskonfliktist rääkida, ta seetõttu väljus ka ise sõidukist ja lähenes uksele. Kuna eelnevalt on kohtuotsuses kajastatud asjaolu, et kannatanu oli isikuks, kes liikluseeskirju eiras, ei saa ette heita süüdistatavale tema tegutsemist kodanikuna, kes soovis teha liiklusseadust rikkunud isikule märkuste ja seepärast ka lähenes kannatanu autole, kuna eeldas, et tema soovib süüdistatavaga vestelda, kuna ta oli avanud autoukse. Süüdistatava sõnade kohaselt kannatanu auto ukseni jõudes nägi ta aga kannatanul käes kurikat ja kuna ta kartis rünnet, otsustas ta, et ei tohi lasta kannatanul selle kurikaga autost väljuda ja üritas füüsilist konflikti vältida selliselt, et ta üritas kannatanult kurikat ära rebida, misjärel arvab süüdistatav, et kannatanu, kes kurikat omapoole tiris, võis saada kurikaga selle vastassuunas tirimisel löögi. Ka selgitas süüdistatav, et ta üritas takistada kannatanul autost väljuda ja ta surus auto ust kinni, millise käigus võis saada kannatanu jalg viga, kuid süüdistatava ütluste kohaselt oli rüselus mõlemapoolne ja rüseluse käigus sai vigastusi ka süüdistatav ise. Süüdistatava sellekohased ütlused on kooskõlas nii süüdistatava enda vigastuste fikseeringuga (isiku läbivaatuse protokoll tl 163-165), samuti riimuvad süüdistatava ütlused kannatanul tekkinud vigastuste tekkemehhanismist kannatanu vigastusi puudutavate kirjalike materjalidega (tl 69-72), tulenevalt tema patsiendikaardist (tl 68) esines kannatanul jalahaav ja otsmikuhaav. Süüdistatava ütlused selle kohta, et tema autoni jõudmisel oli kannatanul juba käes kurikas, on eluliselt usutavad. Kohtus leidis tõendamist, et kannatanu kandis kurikat autos järjekindlalt, oma sõnade kohaselt oli sama kurikas ta erinevates tema poolt kasutatavates autodes ja see oli seal ilmselgelt kaitse- ja ründeesemena (antud järeldus on eelpool kohtuotsuses analüüsitud) ning on eluliselt usutav, et sel eesmärgil kannatanu selle ka koheselt haaras. Kannatanu sellist suhtumist ja reageeringut põhistab ka tema enda väide selle kohta, et nüüd, mil kurikas on asitõendina ära võetud, hoiab ta samal eesmärgil autos šampusepudelit, seega on kannatanu isik, kes eeldab pidevalt füüsilist konflikti ja järelikult on valmis pikemalt kaalumata haarama antud eseme järele. On ilmne, et juhul, kui kannatanu ei oleks antud eset haaranud, ei oleks tekkinud vajadust süüdistataval enda kaitseks vaid oleks piirdutud suulise vestlusega. Süüdistatav on varem kohtulikult karistamata isik, pereinimene, laste isa, istungil käitus väljapeetult ja rahulikult, puuduvad igasugused viited ja tõendid tema varasemale agressiivsusele, puudub igasugune alus arvata, et ta oleks asunud kannatanut põhjuseta füüsiliselt ründama. Ka tuleb arvestada ajafaktorit – kõikide osapoolte ütlused olid kokkulangevad ühes aspektis, nii süüdistatav, kannatanu, tunnistajad MN, MH kinnitasid, et kogu sündmus leidis aset vaid ühe valgusfoori töötsükli ajal – punase tule põlemise ajal, seega ilmselgelt ei saanud sellise lühikese ajavahemiku jooksul aset leida pikaajalist konflikti, ühe auto juurest teise juurde korduvat kõndimist ning ilmselgelt selline asjaolu riimub süüdistatava ütlustega selle kohta, et ta eeldas, et tema ja kannatanu vahel saab toimuma vaid minimaalne sõnavahetus. Süüdistatava tegevus – püüd haarata ära kannatanul käes olevat löögivahendit ja takistada kannatanul autost väljuda, vastas kaitseiseloomule ja eesmärkidele ja oli põhistatud. Isik tegutses hädakaitses ning kohus ei tuvastanud, et ta oleks ületanud selle 9 piire. Ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks kurikaga kannatanut löönud või peksnud, ta vaid püüdis kurikat, kui ründevahendit, kannatanult ära võtta. Kohus leiab, et kui kannatanu haaras tema poolt pidevalt autos kaasas kantava kurika, oli tegemist teadliku eneseohustamisega, kus isik pidi arvestama ründaja ja kaitsja võimaliku rolli vahetumisega ja enda tervise kahjustamise võimalusega (RKKKo 3-1-134-08 p. 8, 3-1-1-60-10). Leidis tõendamist, et rüselus oli mõlemapoolne (kahjustused mõlemal osapoolel) ning isik pidi arvestama ründaja ja kaitsja rolli vahetumise võimalusega (RKKKo 3-1-1-60-10). Kuna kohus leiab, et süüdistatav tegutses hädakaitses, puudub tema tegevuses õigusvastasus. Kuna süüdistatav lähenes kannatanu autole paljakäsi, heas usus, et toimub omavaheline vestlus ning ta nägi ründeesemega isikut autos, kes oli sealt valmis väljuma (uks avatud, jalg ukse vahel), oli süüdistatava tegevus – püüd ära võtta kurikat, takistada isikul väljuda põhistatud ja ka proportsionaalne. Süüdistatav ise selgitas, et väljaspool autot oleks tal olnud raske kurikaga isikuga võidelda, milline väide on mõistetav. Arvestades kannatanu eelnevat agressiivset käitumist liikluses ja seda, et kannatanu auto juurde läinud süüdistatav nägi kannatanu käes kurikat, siis võib antud olukorda pidada vahetult eelseisvaks ründeks kannatanu poolt. Sellises olukorras ei pidanud süüdistatav ootama, kuni ta satub aktuaalsesse võitlusolukorda, vaid ta võis tegutsema hakata sellest hetkest, kui teda ähvardab viimase kaitsevõimaluse äralangemine. (RKKK 3-1-1-124-01). Kaitsetegevus on vajalik, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim. Sobiv on kaitsevahend, mis tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid (RKKKo 3-1-1-17-04 p-d 11, 14.2; 3-1-1-38-04 p 7). Kuna süüdistatav läks paljakäsi kannatanu auto juurde, siis polnud tal kaasas mingeid muid vahendeid ning vahetu ohu tõrjumist füüsilise jõuga võib pidada sobivaks. Kurika äravõtmine kannatanu käest oli vajalik, et süüdistatava õigushüved edaspidi ohtu ei satuks. Säästvaim kaitsevahend on kõige pehmem, ründaja jaoks kõige säästvam vahend. Kuna süüdistataval polnud kaasas muid esemeid, millega end kaitsta, siis võib pidada süüdistatav käitumist antud juhul säästvaks kaitsevahendiks, seda enam, et süüdistatav ei kasutanud kannatanu käest ära võetud kurikata enam tema vastu. Kohus märgib, et nagu nähtub kohtus avaldatud materjalidest, et kannatanu ise esitas politseile ka kurika, tõendamaks enda väiteid süüdistaval sellise eseme olemasolu kohta, milline asjaolu samuti kinnitab tema ütluste õigust (vaatlusprotokoll tl 46-48). Süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu tegutses ka ise aktiivselt ning esines omavaheline rüselus (mida kannatanu eitas) on tõendamist leidnud lisaks eelmainitud mõlema isiku vigastuste fikseeringule ka tunnistaja MN poolt salvestatud ja kohtus vaadeldud videosalvestisega (tl 153-154, 155), millisest nähtuvalt asusid mõlemad isikud autost väljas, mitte aga ei toimunud kogu sündmus autos ning kannatanu ei näinudki süüdistatava lahkumist, nagu väitis kannatanu. Süüdistatava ütlustest tulenevalt kui ta sai ründe tõrjutud (kurika ära võtta), lahkus ta, kuna tal oli sel päeval sünnipäev (08.12) ja ta kiirustas Helsingisse suunduvale laevale, ja ta ei pidanud ei enda ega kannatanu terviseriket nii oluliseks, et teisiti reageerida. Antud süüdistatava suhtumist olukorda kinnitab ka tunnistaja MN poolt teostatud ja kohtus vaadeldud videosalvestis, millisest tulenevalt olid autost väljas nii süüdistatav kui ka kannatanu. Süüdistatav käitus väga rahulikult ja suundus kurikaga rahulikult oma autosse ja sõitis ära. On inimlikult mõistetav, et inimene ei soovinud rikkuda oma sünnipäeva, jätta kasutamata ostetud 10 laevapileteid, muuta plaane, küll võib ette heita asjaolu, et ta siiski politseid koheselt ei teavitanud. Samas ei varjanud süüdistatav end, vaid Soome Vabariigist naasmisel kontakteerus politseiga ja esitas ka kurika (tl 163, 60). Kohus ei ole tuvastanud süüdistatava käitumises ka ühegi teise kuriteokoosseisu tunnuseid, isik ei rikkunud ka raskelt avalikku korda, kohus eelnevalt märkis, et isikule ei saa ette heita soovi teha märkust liikluseeskirjade eirajale ning ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks eeldanud või soovinud füüsilist konflikti kannatanuga või omas soovi rikkuda avalikku korda. Eeltoodust tulenevalt kuulub süüdistatav õigeksmõistmisele, kuna esineb õigusvastasust välistav asjaolu. TSIVIILHAGI Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu FYMN esitanud tsiviilhagi materiaalse kahju osas summas 2212,68 eurot ning samuti moraalse kahju osas mõistlikus suuruses kohtu äranägemisel, samuti on palutud välja mõista viivised antud summadelt alates tsiviilhagi esitamisest. Kuivõrd eelnevalt leidis tuvastamist, et RTei ole kannatanule FYMN’ile põhjustatud vigastuste tekitamises süüdi, ei kuulu kannatanu tsiviilhagi rahuldamisele ei varalise ega moraalse kahju osas. Tulenevalt

§ 310

lg-st 2, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Kohus on seisukohal, et antud juhul, süüdistatava õigeksmõistmisel, on viidatud säte kohtule täielikult siduv ning tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas edasise põhistuse esitamine ei ole enam vajalik. MENETLUSKULUD JA ASITÕENDID Menetluskulud Käesolevas kriminaalasjas on kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide põhjal menetluskuludeks: koopiakulud summas 0,90 eurot, koosseisuvälise tõlgi tasu summas 152,50 eurot ning kannatanu esindaja tasu summas 2066,40 eurot. Süüdistatava RT kaitsja ei ole kohtult taotlenud valitud kaitsjale makstud tasu ega muude kaitsekulude hüvitamist.

§ 181

lg 1 kohaselt, õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

§ 182märgitud asjaolusid antud juhul ei esine.

Kannatanu poolt kantud menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Kohus märgib, et kannatanu menetluskulud, tulenevalt oma suurusest, tooksid kaasa põhjendamatu kulu riigile, tegu ei olnud mahuka kriminaalasjaga, tegemist oli üheepisoodilise kuriteo arutamisega, asjas oli üks süüdistatav ja selles toimus vaid kolm kohtuistungit – seega on taotletud kulud antud mahus põhjendamatult kõrged. Kohtus leidis tõendamist, et antud konfliktsituatsioon kasvas välja kannatanupoolsest tegevusest, mis tingis süüdistataval hädakaitse esinemise. Seega tuleb asuda seisukohale, et antud kriminaalmenetlus oli ajendatud just kannatanu enda tegevusest, kuna ta alustas liiklussituatsiooni lahendamist selleks sobimatul viisil, mis päädis tema poolt ründevahendiga süüdistatavale lähenemisega ja süüdistatava tegevusega hädakaitseseisundis. Kohus on seisukohal, et sellises olukorras on kannatanule menetluskulude hüvitamine põhjendamatu, kannatanu poolt tõele mittevastavate asjaolude esitamine on juba iseenesest tinginud kriminaalmenetluse, mille käigus isiku süü tuvastamist ei leidnud ning seeläbi on riik asja menetlemisega kulusid kandnud. Asitõendid ja salvestised: Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks: 2 CD-plaati videosalvestisega ja pesapallikurikas. , Kriminaalasja toimikus olevad CD-plaadid on dokumentaalsed asitõendid

§ 126lg 3 p 11 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde.

Asitõendiks olev lõhutud pesapallikurika puhul leidis kohtus tuvastamist, et see kuulus sündmuse ajal FYMN’ile ning seega tuleb see tagastada kannatanule kohtuotsuse jõustumisel. Kohus juhindub

§ 126; § 175, § 181; § 306, § 310 lg 2; § 311-312, § 314, § 315, § 318319.

Merle Parts Kohtunik 12