KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. märts 2013 Tartu, (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-2069 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlu

§ 199

tunnustel, märkides põhjenduseks, et sigarettide kadumist on tunnistanud ka vangla juhtkond talle saadetud kirjas. 4. Riigiprokuratuuri 25.02.2013 määrusega jäeti S. Neverovi kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuuri seisukohad olid järgmised. 4.1 Riigiprokuratuur rõhutas, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kõnealusel juhul ei esinenud kuriteoteates ega Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses sellist informatsiooni, mis oleks olnud käsitletav kriminaalmenetluse alusena. 4.2 Kuigi seadus ei piira kuriteoteate (-kaebuse) esitamise tähtaega, tuleb selle hindamisel Riigiprokuratuuri arvates arvestada ka esitamise aja ja seda mõjutada võinud asjaoludega. Riigiprokuratuuri käsutuses olevatest materjalidest nähtuvalt esitas kinnipeetav S. Neverov 27.08.2012 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt on ajavahemikus 09.04.24.08.2012 kadunud 20-25 pakki tema ostetud sigarette ning taotles (summat määratlemata) nende eest hüvitist. Tartu Vangla jättis 31.12.2012 taotluse rahuldamata põhjusel, et pole tuvastatud kinnipeetavale kahju tekkimist vangla õigusvastase tegevuse tõttu, põhistades oma seisukohta järgmiselt. Inspektor-kontaktisik Sigrid Külma sõnul oli 24.08.2012 S. Neverovile määratud kapis alles 10 sigaretti. Võttes arvesse ajavahemikus 09.04.-24.08.2012 S. Neverovi poolt ostetud sigarettide kogust ning asjaolu, et Tartu Vangla direktori 03.04.2012 käskkirjaga nr 1-1/39 piirati suitsetamiskohta kaasavõetavate sigarettide arv viiele sigaretile, tõdes vangla, et tõepoolest pidanuks S. Neverovil olema sigarette oluliselt rohkem ning aritmeetiliselt ei ole välistatud kuni 25 paki sigarettide kadumine. 4.3 Kinnipeetav väidab, et sigarettide paigutamine lattu on üldteada ning kinnipeetavale sellest teada ei anta. See väide ei vasta tõele. Vangla sisekorraeeskirja § 61 lõike 4 teise lause kohaselt kinnitavad asjade lattu hoiuleandmist ja sealt väljastamist lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav. Seega ei ole võimalik kinnipeetavale kuuluvate asjade lattu paigutamine ilma tema enda teadmata või tema vaikival nõusolekul. Vanemvalvur M.L. , kelle ülesanne on koordineerida kinnipeetavate isiklike asjade lao tegevust, on kinnitanud, et S. Neverovil pole sigarette Tartu Vangla laos olnud. Samuti ei ole kaupluse juhataja M.S. sõnul kordagi kauplusele teatatud, et sigaretilaegas on täis ning sinna rohkem sigarette ei mahu. Ka E3 osakonna sigaretimüügi lehtedelt nähtub, et valvurid on igal korral sigaretid kappi toimetanud. Seega on tõendatud, et sigaretid ei liikunud mitte lattu, vaid S. Neverovile määratud sigaretilaekasse. Suitsetades maksimaalselt viis sigaretti päevas on kinnipeetaval võimalik suitsetada kahenädalase perioodi jooksul kuni 70 sigaretti ehk täpselt 3,5 pakki, mistõttu ostes korraga rohkem sigarette, tulnuks märgata vastava ülejäägi tekkimata jäämist. Ei ole andmeid esmase puudujäägi tekkimise aja kohta. 15.11.2012 läbi viidud paikvaatlusega on tuvastatud, et üks sigaretilaegas mahutab maksimaalselt 20 pakki sigarette. See tähendab, et sigarettide puudujääk ei saanud tekkida tervikuna korraga. 4.4 Võrreldes maksimaalset jalutuskäigule kaasa võetavat sigarettide kogust ning S. Neverovi poolt ostetud sigarettide hulka, pidanuks hiljemalt 05.07.2012, mil paigutati S. Neverovi kappi 02.07.2012 ostetud sigaretid, olema üle vähemalt 445 sigaretti ehk 22,25 pakki. Niisugune kogus poleks enam kappi pidanud mahtuma. Et aga sigaretid mahtusid kappi endiselt ära, pidi olema osa sigarette kapist juba selleks ajaks kadunud. S. Neverov on käesoleva vangistuse jooksul vanglates viibinud alates 06.05.2011, talle on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte ning ta pidi olema teadlik, et vangla lattu ei paigutata asju ilma kinnipeetava vastava tahteavalduseta ning toimingut kirjalikult fikseerimata. Järelikult pidanuks kinnipeetav mõistma hiljemalt 05.07.2012, et sigarette on kapis vähem kui olema peaks. Kinnipeetav ei reageerinud sellele mingil viisil. -2- 4.5 Vangla leidis, et kinnipeetava passiivsuse põhjuseks ei olnud eksimus sigarettide eeldatavas asukohas. 31.12.2012 koostatud kaastööteatises nr KT1250000540 sisalduva teabe põhjal asus vangla seisukohale, et sigaretid kõrvaldas talle määratud sigaretilaekast vahemikus juuni kuni august 2012 S. Neverov ise. Tavapäratut käitumist eelmainitud perioodil kinnitab ka asjaolu, et vahemikus 09.04.-05.06.2012 ostis S. Neverov üldjoontes niisuguses koguses sigarette, mille tohtis õiguspäraselt ära tarvitada, kuid alates 05.06.2012 hakkas ostma sigarette 9 või 10 paki kaupa ning see kestis kuni direktori 03.07.2012 käskkirja nr 1-1/79 jõustumiseni, millega piirati alates 01.08.2012 korraga ostetavate sigarettide hulka neljale pakile. 4.6 Vangla selgitas S. Neverovile, et haldusorgani poolt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmisel või hüvitise suuruse või viisiga mittenõustumise korral võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada kaebuse halduskohtule hüvitise väljamõistmiseks (RVastS § 18 lg 2). Seadusega ettenähtud võimalust oma õiguste kaitseks kaebaja ei kasutanud, esitades ca kuu möödumisel kuriteoteate prokuratuuri. Riigiprokuratuur leiab, et oma õiguste seaduses sätestatud korras realiseerimata jätmist või mittemeelepärase resultaadiga realiseerimist ei saa kompenseerida alusetu kriminaalmenetluse alustamisega. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete rahuldamine, selleks on teised õiguslikud vahendid. Antud juhul on (olid) need vahendid kaebaja jaoks olemas. 4.7 Varavastaste kuritegude, nagu kaebaja viidatud varguse (

§ 199

), aga ka omastamise (

§ 201

), mis antud juhul võiks kõne alla tulla, obligatoorseks tunnuseks on varalise kahju tekkimine. Varalist kahju kaebaja kuriteoteates ega kaebuses millegipärast määratlenud ei ole.

§ 218

(varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu) kohaselt pole mitte kõik varavastased süüteod kuriteod, st teod, millega seonduvalt tuleks kaaluda kriminaalmenetluse alustamist, vaid see sõltub süüteo objektiks olnud vara väärusest. Väheväärtusliku asja suhtes toime pandud süütegu on käsitletav väärteona. Antud juhul jättis Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lisaks eelmärgitud põhjustele alustamata ka seetõttu, et materjalidest ei nähtu varavastase süüteo toimepanemist sellises väärtuses, mis oleks käsitletav kuriteona (vähemalt 64 eurot).

1. S. Neverov esitas 04.03.2013 taotluse riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada ringkonnakohtus Riigiprokuratuuri 25.02.2013 määrust. Taotluse kohaselt viibib S. Neverov vanglas ja tal puuduvad rahalised vahendid advokaadi palkamiseks. S. Neverov soovib jätkuvalt kriminaalmenetluse algatamist ja süüdlaste vastutuselevõtmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus, vaadanud läbi S. Neverovi taotluse riigi õigusabi saamiseks, leiab, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Seejuures põhjendab ringkonnakohus oma seisukohta järgnevalt.
3. KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. S. Neverov on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks, et esitada määruskaebust Riigiprokuratuuri 25.02.2013 kaebuse -3- rahuldamata jätmise määrusele. Seega, kuna S. Neverov ei ole KrMS § 208 lg 1 kohaselt kaebuse subjektiks ning on taotlenud riigi õigusabi saamist, tuleb ringkonnakohtul otsustada riigi õigusabi andmine.
4. RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest nähtuvalt soovib S. Neverov Riigiprokuratuuri 25.02.2013 määruse vaidlustamisega saavutada kriminaalmenetluse alustamist Tartu Vangla suhtes

§ 199tunnustel. Hinnates S. Neverovi kaebuse perspektiivikust rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetlust alustatakse Kr

MS § 193 kohaselt üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjalikult motiveeritud seisukohtadega, mille kohaselt ei ilmne käesolevas asjas kuriteo tunnuseid, ning seega puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus. 9. Kohtukolleegium leiab, et Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses on piisavalt põhjendatud, miks käesoleval juhul puudub alus S. Neverovi kaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamiseks. Ka ringkonnakohus leiab, et S. Neverovi poolt esitatud kuriteoteates ei ole sedastatavad kuriteo tunnused, mistõttu kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt välistatud. Kuna ringkonnakohus jagab Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal täiendavalt korrata, rõhutades vaid järgmist. Riigiprokuratuur on põhjendatult selgitanud, et mitte kõik varavastased süüteod ei ole kuriteod ega tingi seega kriminaalmenetluse algatamist, vaid see sõltub süüteo objektiks olnud vara väärtusest. Väheväärtusliku asja suhtes toime pandud süütegu on käsitletav väärteona

§ 218järgi.

Nimetatud paragrahvi järgi loetakse väheväärtuslikuks asja, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära suurust summat, s.o 64 eurot. Seega isegi kui võtta väidetavalt varastatud sigarettide väärtuse hindamisel aluseks S. Neverovi poolt avaldatud maksimaalne kogus, s.o 25 pakki, ja arvestada ühe paki hinnaks 2,3 eurot (vangla kassamüügi aruande kohaselt on S. Neverov ostnud tema poolt viidatud ajavahemikul erinevaid sigarette, millest enamuse paki hind on 2,3 eurot), jääb tekitatud kahju (57,5 eurot)

§ 218koosseisu ehk väärteo piiridesse.

1. Ringkonnakohus toonitab Riigiprokuratuuri määruses märgitut, et oma õiguste seaduses sätestatud korras realiseerimata jätmist või tulemusega mittenõustumist ei saa kompenseerida kuriteoteate esitamisega. Antud juhul oli S. Neverovil õigus vangla poolt hüvitise väljamõistmata jätmisel pöörduda kaebusega halduskohtusse. Vangla selgitas kinnipeetavale tema õigust, kuid S. Neverov jättis selle kasutamata. Selle asemel esitas ta kuu aega hiljem kuriteoteate prokuratuuri. Asjaolu, et kuriteoteadet ei esitanud S. Neverov vahetult pärast väidetava sigarettide kadumise avastamist, vaid alles pärast vangla poolt hüvitise maksmata jätmist, annab aluse arvata, et kuriteoteate esitamise eesmärgiks võis olla vältida halduskohtusse pöördumist.
2. Eeltoodust tulenevalt ning lähtuvalt RÕS § 7 lg 1 p-st 5 leiab ringkonnakohus, et S. Neverovi võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene, mistõttu tema taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Aarne Sarjas Mati Kartau -4- Tiit Lõhmus