1-13-3632/2

1-13-3632 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-3632 Kohtukoosseis Mati Kartau Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. märtsi 2013 määrus kaebuse rahuldamata jätmises Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Triinu Latiku (Latik) esindaja vandeadvokaat Küllike Nammi kaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätta Riigiprokuratuuri
3. märtsi 2013 määrus muutmata ja Triinu Latiku esindaja vandeadvokaat Küllike Nammi kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud Kriminaalasjas alustati menetlust Ida Prefektuuris 21.10.2011 KarS § 117 lg 1 tunnustel selles, et 21.09.2011 suri oletatavalt arstide hooletuse tõttu SA Tallinna Lastehaiglas eelnevalt SA Rakvere Haigla järelevalve all olnud 02.04.2009 sündinud M.I. . 14.05.2012 lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, kuna ei tuvastatud, et meditsiinitöötajad, kes M.I. i raviga tegelesid, oleksid pannud toime mõne KarS eriosas sätestatud kuriteo. Menetlusotsuse jättis 05.07.2012 Riigiprokuratuur jõusse kannatanu esindaja kaebuse läbivaatamisel. 30.08.2012 määrusega Tartu Ringkonnakohus tühistas Riigiprokuratuuri 05.07.2012 määruse ja kohustas kriminaalmenetlust jätkama ning korraldama ekspertiisi M.I. ile arstiabi andnud meditsiinitöötajate tegevuse hindamiseks. Täiendava menetluse käigus määrati arstliku vea tuvastamiseks komisjoniline kohtuarstlik ekspertiis. 12.02.2013 lõpetas uurimisasutus kellelegi kahtlustust esitamata ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, põhistades oma otsust järgmiselt. Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli M.I. i surma põhjuseks mädane meningiit, mis tüsistus peaajuturse ning ajutüve pitsumisega. Ekspertiisiks esitatud materjalide põhjal ei saa M.I. i haigusjuhtumiga kokkupuutunud meditsiinitöötajate tegevust hinnata arstlikuks veaks. Pneumokokktekkeline meningiit on ajukelmete põletikuline protsess, mida tekitav bakter võib leiduda nii tervete täiskasvanute (5-10%) kui ka laste (20-40%) ninaneelus. Meningiit võib välja kujuneda ülemiste hingamisteede viirushaiguste foonil. Pneumokokkinflektsioonidel puuduvad ealised piirid, kuid sagedamini haigestuvad nõrgestatud immuunsüsteemiga isikud, nende hulgas väikelapsed ja eakad. Sellest bakterist põhjustatud haigused on raske kuluga ja võivad viia tõsiste tagajärgedeni. Pneumokokkmeningiidi korral on suremus 10-30% fulminantse ehk ülikiire kuluga meningiidi puhul oluliselt kõrgem. Kuna M.I. il esialgselt tuvastatud kliinilised sümptomid ei olnud spetsiifilised meningiidile ning võivad esineda ka teiste raske üldseisundiga kulgevate haiguste puhul (sh kõrge palaviku korral) puudub objektiivne alus seostada haiguse letaalset lõpet arstliku veaga. Kuna ka täiendavate menetlustoimingutega ei tuvastatud, et meditsiinitöötajad, kes ajavahemikul 19.09.2011-26.09.2011 M.I. iga kokku puutusid ja temaga tegelesid, oleksid tegutsenud kergemeelselt või hooletult või lapse elu tahtlikult ohtu seades, siis puudub nende tegevuses KarS § 117 lg 1 koosseisuline asjaolu/subjektiivne külg/ja menetlus kuulub lõpetamisele. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaidlustas kannatanu M.I. i ema Triinu Latik selle Riigiprokuratuuris oma esindaja vahendusel, taotledes menetluse jätkamist. Kaebuse kohaselt eelnimetatud ekspertiis tehti ühekülgselt, selle tegemisel ei arvestatud kõiki kogutud tõendeid ning see sisaldab ebaõigeid andmeid. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis 20.03.2013 määrusega T. Latiku esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör ei pidanud vajalikuks täiendavate menetlustoimingute teostamist, s.o arstide ning T. Latiku perekonnaliikmete ülekuulamist. Eksperdid on pidanud haigusloos kajastatud informatsiooni piisavaks, kujundamaks oma arvamust. Ka T. Latik ega tema esindaja pole senise menetluse käigus haigusloos kajastatut kahtluse alla seadnud. Seega saaksid arstid, kes ise on kõnealuse haigusloo koostamisega seotud, kinnitada vaid seal kajastatut ning eeldada, et nad võiksid ca 1,5 aastat hiljem anda selliseid uusi asjaolusid sisaldavad ütlusi, mis oleksid vastuolus haigusloos kajastatuga ja/või võiksid senist menetlusotsust mõjutada, pole millegagi põhjendatud. Pereliikmete ütlused ei saaks anda tõendamise seisukohalt mingit uut infot. Kaebuse esitaja märgib ka ise, et pereliikmed said informatsiooni T. Latikult, kes on ülekuulatud ja andnud ka kaebemenetluses detailseid selgitusi lapse seisundi osas. Seega saavad pereliikmed vaid korrata juba senises menetluses fikseeritut. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga, nagu oleks eksperdiarvamuse aluseks vaid meditsiinidokumentides kajastatu. Kuigi taolistes kriminaalasjades ongi kõige objektiivsem ja usaldusväärsem tõend meditsiinialane dokumentatsioon, töötavad eksperdid läbi kõik ekspertiisiks esitatud materjalid, nagu ka antud juhul tehti, kuid märgivad akti arvamuse kujundamiseks vajaliku osa, mitte ei kirjuta toimikut ümber. Antud juhul oli ekspertide käsutuses kogu olemasolev tõendusmaterjal (toimik) ning lähtutud on arvamuse andmisel kõikidest ekspertiisiks esitatud materjalidest, kusjuures esmatähtsad on objektiivselt tuvastatud ja dokumenteeritud kliiniline leid ning uuringute tulemused, mitte hilisemad subjektiivsed hinnangud. Kaebuse esitaja tõstatab küsimuse, miks ei tehtud dr M-A.V. poolt täiendavaid uuringuid välja selgitamaks, millisel põhjusel lapse vereroov põletikku näitab ning on seisukohal, et kuna AS Rakvere Haigla EMO-s tehtud vereproov kinnitas põletiku olemasolu juba kella 07.30 ajal, mis on meningiidi tunnus, lubati lapsel kergemeelselt koju minna. Riigiprokurör sedastas, et ekspertide komisjon on aktis märkinud, et dr M-A.V. poolt M.I. ile -2- 19.09.2011 ajavahemikus kell 08.45 - 09.30 tagatud meditsiiniline abi oli vastavuses lapsel tuvastatud tervisliku seisundiga, mis oli stabiilne ning vajas jälgimist dünaamikas. Nimetatud ajaperioodil ei esinenud näidustusi lapse vältimatuks hospitaliseerimiseks. Dr M-A.V. määras M.I. ile 19.09.2011 kliinilisest leiust lähtudes vajalikud uuringud. Neuroinfektsioonile iseloomulikud sümptomid ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud. Dr M-A.V. poolt palaviku alandamiseks ordineeritud ibuprofeen oli raviks asjakohane. Kodusele ravile määramisel arvestas raviarst lapse üldseisundit ning vanemate valmisolekut vajadusel adekvaatselt reageerida seisundi halvenemisele. Otseseid näidustusi hospitaliseerimiseks siis ei olnud. Eeltoodust võib järeldada, et palaviku tõusu alusel saab arvata, et tegemist on põletikuga, kuid ei saa kindlalt diagnoosida meningiiti. Meningiidi tõestamiseks on vajalik lumbaalpunktsiooni teostamine. Materjalidest nähtuvalt Rakvere Haiglas esinesid lapsel ülemiste hingamisteede põletikule sobivad sümptomid: palavik, neeluringi hüpereemia, vereanalüüsis esines kerge C reaktiivse valgu (põletiku näitaja) tõus. Ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide alusel neuroloogilised jm haiguslikud nähud, mis viitaksid meningiidile (valguskartus, loidus, krambid) patsiendil puudusid. Patsiendi tervislik seisund oli stabiilne ja vajas dünaamilist jälgimist. Raviarst soovitas jälgida haiget ambulatoorselt ja negatiivse dünaamika korral pöörduda raviasutusse. Kaebuse esitaja arvates dr V.P. arstina oleks pidanud emalt saadud teabe kohaselt suutma diagnoosida lapsel meningiidi ning sellise diagnoosi ka saatekirja märkima ning sellest ka SA Tallinna Lastehaiglat teavitama. Riigiprokurör märkis vastuseks, et tegemist on kaebuse esitaja, kes teadaolevalt ei oma meditsiinilisi eriteadmisi, subjektiivse hinnanguga. Kolmest erialaspetsialistist koosnev ekspertkomisjon on märkinud dr V.P. tegevuse hindamisel järgmist: „M.I. viibis AS Rakvere Haigla haiglas 19.09.2011 kell 17.04 kuni 17.22, misjärel toimetati edasi SA Tallinna Lastehaiglasse. Viktoria V.P. poolt patsiendi suunamine kõrgema etapi raviasutusse oli põhjendatud ja vastavuses patsiendi seisundiga sellel ajahetkel - lapsel esines selgelt väljendunud neuroloogiline leid koos krambisündroomi ja teadvushäirega. M.I. i tõsist üldseisundit arvestades ei määranud V.P. 19.09.2011 AS Rakvere Haiglas lapsele täiendavaid uuringuid, vaid fikseeris objektiivse leiu ning sellest lähtudes suunas patsiendi koheselt edasi kõrgema etapi raviasutusse. Ekspertiisiks esitatud materjalidest ei nähtu lapse edasi suunamisega põhjendamatut viivitamist V.P. poolt“. Riigiprokurör nõustus ekspertide arvamusega ja täiendavalt lisas, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt st ka ekspertidele teadaolevalt T. Latik ei kasutanud lapse seisundi kirjeldamisel sõna „kuklakangestus" nagu kaebuse esitaja väidab, vaid kirjeldas lapse seisundit nii nagu tajus ja oskas sõnades edasi anda, kuid sellest kirjeldusest ei olnud arstidel, sh dr V.P. il võimalik üheselt välja lugeda, et tegemist oli kuklakangestusega või üldse kindlalt neuroloogilise sümptomaatikaga. Somnolentsus ja kontaktivõimetus, mida lapse ema märkis, on küll tõsised haigussümptomid, kuid mitte ainuspetsiifilised meningiidile. Antud juhul arstid hindasid lapse rasket seisundit õigesti - laps vajas üleviimist kõrgema etapi raviasutusse ja seda ka tehti. Riigiprokurör on sarnaselt ekspertidega seisukohal, et meditsiinis pole võimalik tegeleda ennustamisega st antul juhul ei saa öelda, et 4 tundi varem alustatud antibakteriaalne ravi oleks päästnud lapse elu. Ekspertiisiaktist nähtuvalt „seoses vastava erialase pädevusega arstide hõivatusega viibis mõnevõrra lumbaalpunktsiooni teostamine - dr E. konsultatsioon osutus võimalikuks kell 21.05, misjärel nimetatud diagnostiline protseduur koheselt ka teostati. Kas varasem lumbaalpunktsioon oleks mõjutanud haiguse edasist kulgu, ei ole võimalik tagasiulatuvalt kindlaks teha". Samas, kui ka õnnestub leida haigla organisatoorses tegevuses puudujääke, pole ikkagi võimalik öelda, et Tallinna Lastehaigla kiirema tegutsemise korral oleks laps jäänud elama. Riigiprokurör tugines ekspertide järeldusele, et ekspertiisiks esitatud materjalide põhjal ei saa M.I. i haigusjuhtumiga kokkupuutunud meditsiinitöötajate tegevust hinnata arstlikuks veaks. -3- Meningiit areneb tihti ülemiste hingamisteede viirusliku haiguse foonil ning esimesed haiguse sümptomid on ebaspetsiifilised. Tapa Kiirabi kiirabikaardi nr 56/11/2451 põhjal 19.09.2011 5.01 esinesid M.I. il viirusinfektsiooni tunnused (temperatuur 39,4—39,2, nohu, köha). AS Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi nr R199917 andmetel 19.09.2011 kl 07.27 saabus M.I. haiglasse. Tal esinesid ülemiste hingamisteede põletikule sobivad sümptomid: palavik, neeluringi hüpereemia, vereanalüüsis esinesid kerge CPR (põletiku näitaja) tõus. Ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide alusel neuroloogilised jm haiguslikud nähud, mis viitaksid meningiidile (valguskartus, loidus, krambid) patsiendil puudusid. Patsiendi tervislik seisund oli stabiilne ja vajas dünaamilist jälgimist. Raviarst soovitas jälgida haiget ambulatoorselt ja negatiivse dünaamika korral pöörduda raviasutusse. Riigiprokurör leidis, et täiendavate menetlustoimingutega pole võimalik saada senist menetlusotsust mõjutada võivat teavet. Ka eksperdid on pidanud nende käsutusse antud materjali arvamuse andmiseks piisavaks, vastasel juhul oleksid nad pöördunud uurimisasutuse poole täiendava materjali taotlusega. Eeltoodust saab järeldada, et kaebuse esitaja taotletud menetlustoimingutega võimalik saadav teave, mis ei saa olla kardinaalselt erinev senistest tõenditest, ei muudaks eksperdiarvamust, mis antud asjas on peamiseks menetlusotsust kujundavaks tõendiks. Kõike eeltoodut arvestades leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetada, kuna M.I. i raviga puutumust omavate meditsiinitöötajate tegevuses ei ilmne KarS § 117 ega ühegi teise KarS eriosas sätestatud süütegude koosseisulisi tunnuseid. Kaebuses esitatud taotluste sisu T. Latiku esindaja vandeadvokaat K. Namm esitas Riigiprokuratuuri 20.03.2013 määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalasja igakülgseks ja põhjalikuks uurimiseks on vaja teha täiendavaid menetlustoiminguid. Kaebuse esitaja märgib, et ta taotles 03.08.2012 esitatud kaebuses Tartu Ringkonnakohtule tegevusekspertiisi tegemist, et saada vastus küsimusele, kas meditsiinitöötajate tegevus M.I. i ravil ning tema haiguse diagnoosimisel oli õige. Kuna ekspertiisi tegemisel on lähtutud ainult meditsiinilistest dokumentidest, mitte kahtlustatavate/tunnistajate ütlustest, ei ole ekspertiisi järelm õige, st. ekspertiisi tegemisel oleksid pidanud eksperdid arvestama ka M.I. i ravinud ning temaga kokkupuutunud meditsiinitöötajate ütlusi selle kohta, kuidas nad ravisid, millistel põhjustel just selliseid ravivõtteid kasutati. Kuna üle ei kuulatud teise etapi raviasutuse, s.o. SA Tallinna Lastehaigla arste, ei ole ka võimalik igakülgselt välja selgitada, miks ja kelle süül ei osutatud nimetatud raviasutuses M.I. ile mitte mingisugust ravi üle nelja tunni. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ekspertiisi tegemisel tuleb lähtuda kõikidest kriminaalmenetluses kogutud tõenditest, sh. nii meditsiinitöötajate kui ka kannatanu poolt antud ütlustest. Tapa kiirabitöötaja E. V. , kes kuulati üle 14.03.2012 ning kes puutus kokku M.I. iga esimesena (s.o 19.09.2011 öösel kell 5, kui lapsel ilmnesid esimesed haigustunnused) on andnud ütlusi, et korra käis läbi mõte, et lapsel võib olla meningiit, seda just kõrge palaviku pärast. Seega ilmnesid M.I. il meningiidi tunnused juba kella 4 ajal öösel, ometi oldi Tallinna Lastehaiglas veel kella 21.05 ajal (s.o 17 tundi peale esimeste tunnuste ilmnemist) kahtleval seisukohal, mis on lapsel viga. Ekspertiisi tegemisel ei ole aga E. V. ega ka teiste last ravinud isikute ütlustega arvestatud. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et eksperdid on pidanud haigusloos kajastatud informatsiooni piisavaks kujundamaks oma arvamust. Taastamaks olukorra, mis toimus 19.09.2011 kella 4-st kuni lapse surmani, kus lapse tervist kontrolliti erinevate -4- meditsiinitöötajate poolt ning välja selgitamaks, miks laps suri, tuleb võtta ekspertiisi tegemisel aluseks last ravinud ja lapsega kokkupuutunud meditsiinitöötajate ütlused. Kaebuse esitaja peab seega vajalikuks M.I. i ravinud SA Tallinna Lastehaigla arstide ülekuulamist, samuti kaebuse esitaja perekonnaliikmete ülekuulamist, kes olid vahetult kursis lapse raviga ja haiglas toimuvaga. Kaebuse esitaja leiab, et käesoleval juhul, kui lapse ema pöördus juba teist korda meditsiiniasutusse (AS Rakvere Haigla) põhjuseks lapse kõrge, ravimitele mitte alluv palavik ning vereproov kinnitas lapse organismis põletikunäitu, siis last raviv dr M-A.V. oleks pidanud jätma lapse haiglasse jälgimisele, mitte peale palaviku alandamist ravimite abil lubama kodusele režiimile. Riigiprokuröri poolt esitatud väide, et meningiidi diagnostikas on vajalik seljaajuvedeliku uuring, on iseenesest õige, kuid teades, et AS’s Rakvere Haigla puudub sellise uuringu läbiviimiseks vajalik personal ja aparatuur, siis seda enam oleks pidanud arstid tähelepanu pöörama muudele sümptomitele ning selleks jätma 2,5 aastase lapse haiglasse jälgimisele. Kaebuse esitaja leiab, et haiguse õigeaegseks ja esmaseks diagnoosimiseks olid AS Rakvere Haigla arstidel kõik võimalused ning vähemagi kahtluse korral oleks tulnud M.I. koheselt saata teise etapi raviasutusse ehk SA-sse Tallinna Lastehaigla. Kaebuse esitaja on arvamusel, et käesoleval juhul jäeti tähelepanuta kõik meningiidile viitavad sümptomid ning väga kergekäeliselt leiti, et tegemist on viirushaigusega. Kui arstid oleksid suhtunud oma kohustusse last ravida kohusetundlikult, oleks laps õigeaegselt saadetud haiglasse, kus on võimalused täpseks diagnoosiks. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et kuna lapse ema ei kasutanud sõnaselget väljendit „kuklakangestus“, siis ei olnud dr P. võimalik üheselt välja lugeda, kas tegemist on kuklakangestusega või üldse kindla neuroloogilise sümptomiga. Lapse ema selgitas piisavalt arstile lapse tervislikku seisundit, sh seda, et laps on somnolentne ja kontaktivõimetu, mis kõik otseselt viitavad meningiidile. Seega kinnitab nimetatud asjaolu kaebuse esitaja väidet, et etteheidetav tegu, mis võis tuua kaasa lapse surma, on see, et dr P. , hoolimata sellest, et lapse ema T. Latik kirjeldas arstile, millise asendi laps oli võtnud, ning et lapsel esinesid väga selged meningiidile viitavad tunnused (kuklakangestus, somnalentsus, loidus), arvas arst, et tegu oli krambihooga (samas ülekuulamisel antud ütlustes on ta kinnitanud, et nende poole pöördudes lapsel krampe ei olnud). Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks see, et kogu teave lapse tervisliku seisundi kohta saadi lapse emalt (tunnistajate ütlustest nähtuvalt), kuigi laps oli sel päeval juba eelnevalt kahel korral olnud meditsiinitöötajate järelvalve all ning temale oli ka ravi antud. Seega leiab kaebuse esitaja, et dr P. arstina oleks pidanud emalt saadud teabe kohaselt suutma diagnoosida lapsel meningiidi ning diagnoosi saatekirja ka märkima. Samuti oleks tulnud Tallinna Lastehaiglat ka teavitada meningiidi kahtlusega lapse saabumisest, et haigla oleks selleks valmis olnud. Tähelepanuta on jäetud tunnistaja S.K. ütlused, et laps oli Rakveres enne Tallinna saatmist tund aega. Samuti kirjeldas ta lapse seisundit, et laps oli somnolentne ja kontaktivõimetu. Seega ei saa nõustuda, et laps viibis AS Rakvere Haiglas kell 17.04 - 17.
4. Kiirabikaardi järgi anti Rakvere kiirabibrigaadile korraldus patsiendi transpordiks Tallinna Lastehaiglasse 19.
5. kell 17.59 s.o. üle poole tunni hiljem, kui tehti otsustus lapse saatmiseks kõrgema etapi raviasutusse. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuriga, et käesoleval juhul ei ole võimalik selgitada, kas 4 tundi varem alustatud antibakteriaalne ravi oleks päästnud lapse elu. M.I. jäeti Tallinna Lastehaiglas ilma igasuguse ravita kuni kella 22.
6. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kui laps saabus haiglasse kell 19.09 ja koheselt oli meningiidi kahtlus, siis miks alustati lapse raviga alles 4 tundi hiljem. -5- Ekspertiisiaktist ei ole võimalik saada vastust, et kui lapse raviga oleks alustatud viivitamatult, kas sellega oleks ära hoitud lapse surm. Kaebuse esitaja leiab, tegemist ei ole ennustamisega, nagu väidab Riigiprokuratuur, vaid küsimusega – miks ja milliste arstide süül ei alustatud koheselt M.I. i raviga ning kas raviga hilinemine põhjustas M.I. i surma. Tuleb välja selgitada, kelle tegevusetuse tõttu selleks ajaks juba väga selgete meningiidi tunnustega laps jäi Tallinna Lastehaiglas ilma vajalikust ravist 4 tunni vältel. Kaebuse esitaja on seoses eeltõstatatud küsimusega taotlenud üle kuulata Tallinna Lastehaigla arstid K.P. , Z. ja M. E. , mida pole tehtud. Ekspertiisiaktist nähtuvalt seoses vastava erialase pädevusega arstide hõivatusega viibis mõnevõrra lumbaalpunktsiooni teostamine, väljavõttest haigusloost ei nähtu, millal lumbaalpunktisoon teostati, kuid see ei saanud olla enne kui kell 22.00, s.o siis 3 tundi peale haiglasse tulemist. Seega ei saa nõustuda, et vajalik protseduur viibis vaid mõnevõrra, kuna selle tegemiseks kulus üle 3 tunni. Arvestades sellega, et meningiit on kiire kuluga haigus nagu seda on ka rõhutatud – siis on väga oluline, et raviga alustataks viivitamatult. Kaebuse esitaja märgib, et meningiidikahtluse korral kontrollivad meedikud alati kuklakangestust ehk seda, kas haige saab lõua rinnale suruda. Seega tõstatub küsimus, miks ei kontrollitud lapse kuklakangestust Rakvere Haiglas ega Tallinna Lastehaiglas. Samas dr P. , kes on ülekuulamisel ise kinnitanud, et on kokku puutunud meningiidihaigete lastega ning kellele T. Latik selgitas kõiki sümptomeid, ei kontrollinud kuklakangestust. Alles kella 21.00 kuni saabus neuroloog dr Z, kes koheselt kui last nägi, küsis valvearst K. P käest, kas lapse kaela on katsutud, mille peale valvearst ütles – et ei oska seda teha, kuna ei ole ammu teinud. Selle peale katsus lapse kukalt neuroloog ning avaldas kahtlust, et tegu on meningiidiga ning soovitas anda rahustit, mille tagajärjel laps rahunes natuke. Lapse ema kutsus korduvalt appi valvearsti K. P ning alles peale seda kui tuli tagasi neuroloog dr Z, viidi laps kella 22.00 ajal intensiivravipalatisse ning alles siis nähtuvalt haigusloost nr S7541 2011 tuvastati lapsel kuklakangestus. Nii E.V. kui ka A.R. mõlemad kahtlustasid lapsel meningiiti, ometi aga selle diagnoosi sai laps alles Tallinna Lastehaiglas ning seda alles kell 22.00, kui lapse tervis oli juba pöördumatult kahjustunud. Arstid M-A.V. , Viktoria P. ega ka Tallinna Lastehaiglas lapse vastuvõtnud arst K.P. ei suhtunud patsienti kohusetundlikult ja ettenägelikult. Seega on kaebuse esitaja seisukohal, et arstide puhul oli tegemist hoolimatu suhtumisega patsienti, kuna jäeti tähelepanuta selged meningiidile viitavad sümptomid ning selle tagajärjel viibis ravi. Kaebuse esitaja viitab meningiidi tunnustele – palavik, valguspelgus, kuklalihastekangestus, teadvuse hägustumine. Kõik viidatud allikas kirjeldatud haigustunnused esinesid M.I. il seega oleksid vastava eriala spetsialistid (arstid) pidanud olema koheselt suutelised panema õige diagnoosi ning määrama ravi. Haige lapsega tegeles vähemalt ca 6 meditsiinitöötajat 18 tunni vältel, kuid alles Tallinna Lastehaiglas 21.09.2011 kell 22.
7. diagnoositi dr Zutzenko poolt lapse surma põhjustanud haigus - bakteriaalne meningiit. Kaebuse esitaja on seisukohal, et õigeaegse tegutsemise korral oleks saanud M.I. i surma vältida. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri arvamusega, et täiendavate menetlustoimingutega ei ole võimalik saada senist menetlusotsust mõjutada võivat teavet. Kaebuse esitaja leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb teha täiendav ekspertiis, kusjuures ekspertiisi tegemiseks on vaja eelnevalt üle kuulata Tallinna Lastehaiglas M.I. iga tegelenud arstid ja kaebuse esitaja perekonnaliikmed, kes viibisid koos T. Latikuga haiglas ning kellele ta andis pidevalt teavet lapse tervisliku seisundi, arstide tegevuse jms kohta (T.Z. ja L.K. ). Peale seda teha täiendav ekspertiis, mille tegemisel võtta ekspertiisimaterjalide hulka kõik kriminaalmenetluses kogutud tõendid (sh ütlused). -6- Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja nr 11240105395 materjalidega, leiab, et T. Latiku esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 200 kohaselt kui kohtueelses menetluses ilmneb KrMS §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestab kriminaalmenetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise. Seega on kohtueelses menetluse kriminaalmenetluse lõpetamine õiguspärane, kui ilmneb, et puudub kriminaalmenetluse alus. KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
9. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse põhjendused ei anna alust kriminaalmenetluse jätkamiseks ning täiendavate menetlustoimingutega ei ole võimalik saada senist menetlusotsustust mõjutada võivat teavet.
10. Tartu Ringkonnakohus kordab oma 30.08.2012 määruses nr 1-12-7412 väljendatud seisukohta, et kõnealuses kriminaalasjas on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ning meditsiinitöötajate tegevuse hindamisel M.I. i diagnoosimisel ja ravimisel oluline tugineda ka meditsiinilistele eriteadmistele. Käesolevaks hetkeks on kriminaalasjas läbi viidud komisjoniline kohtuarstlik ekspertiis, mille käigus hinnati meditsiinitöötajate tegevust erinevatel ravietappidel. 3.1 Surnu ekspertiisaktis nr 4 (30.01.2013) kajastatud eksperdiarvamuse kohaselt (lk 6-7, tlk 85-86) TÜ Kliinikumi Lastekliiniku arst-õppejõud M-A.V. poolt M.I. ile 19.09.2011 ajavahemikus 08.45-09.30 tagatud meditsiiniline abi oli vastavuses lapsel tuvastatud tervisliku seisundiga, mis oli stabiilne ning vajas jälgimist dünaamikas. Nimetatud ajaperioodil ei esinenud näidustusi lapse vältimatuks hospitaliseerimiseks. M-A.V. määras M.I. ile 19.09.2011 kliinilisest leiust lähtudes vajalikud uuringud: vereanalüüsidega tuvastati põletikulise protsessi olemasolu organismis, millele iseloomulikud kliinilised tunnused esinesid ka M.I. il (palavik, neeluringi punetus). Neuroinfektsioonile iseloomulikud sümptomid ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud. M-A.V. poolt palaviku alandamiseks ordineeritud ibuprofeen oli raviks asjakohane. Eksperdiarvamuse kohaselt oli M-A.V. tegevus 19.09.2011 ajavahemikus kell 08.45-09.30 vastavuses patsiendi tervisliku seisundiga. 3.2 M.I. viibis AS Rakvere Haiglas 19.09.2011 kell 17.04 kuni 17.22, misjärel toimetati ta edasi SA Tallinna Lastehaiglasse. Eksperdiarvamuse kohaselt AS Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonna arsti V. P. i poolt patsiendi suunamine kõrgema etapi raviasutusse oli põhjendatud ja vastavuses patsiendi seisundiga sellel ajahetkel - lapsel esines selgelt väljendunud neuroloogiline leid koos krambisündroomi ja teadvusehäirega. M.I. i tõsist üldseisundit arvestades ei määranud V. P. 19.09.2011 AS Rakvere Haiglas lapsele täiendavaid uuringuid, vaid fikseeris objektiivse leiu ja sellest lähtudes suunas patsiendi koheselt edasi kõrgema etapi raviasutusse. Ekspertide hinnangul vajas laps rasket üldseisundit arvestades kohest suunamist kõrgema etapi raviasutusse, kus on paremad diagnostika- ja ravivõimalused ning kvalifitseeritud eriarstiabi. Ekspertiisiks esitatud materjalidele tuginedes ei tuvastanud eksperdid lapse edasi suunamisega põhjendamatut viivitamist V. P. i poolt. -7- 3.3 Eksperdiarvamuse kohaselt M.I. saabus SA Tallinna Lastehaiglasse 19.09.2011 kell 19.09, kuid seoses vastava erialase pädevusega arstide hõivatuse tõttu viibis mõnevõrra lumbaalpunktsiooni teostamine. Dr E. konsultatsioon osutus võimalikuks kell 21.05, misjärel nimetatud diagnostiline protseduur koheselt teostati. Ekspertide hinnangul ei ole võimalik tagasiulatuvalt kindlaks teha, kas varasem lumbaalpunktsiooni läbiviimine oleks mõjutanud haiguse edasist kulgu. 3.4 Kokkuvõtvalt leidsid eksperdid, et M.I. i surma põhjus oli mädane meningiit (ajukelmepõletik), mis tüsistus peaajuturse ning ajutüve pitsumisega. Ekspertiisiks esitatud materjalide põhjal ei saa M.I. i haigusjuhtumiga kokkupuutunus meditsiinitöötajate tegevust hinnata arstlikuks veaks.
11. Kaebuse esitaja leiab, et M.I. il esinesid juba 19.09.2011 varahommikul sümptomid, mille põhjal oleksid arstid pidanud diagnoosima M.I. il meningiidi, seega oluliselt varem, kui seda tegelikkuses tehti. Ringkonnakohus soostub Riigiprokuratuuriga, et nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb tugineda eriteadmistele, s.o käesolevas asjas läbiviidud ekspertiisi eksperdiarvamusele. Sellele tuginedes leiab kohus sarnaselt Riigiprokuratuuriga, et puudub alus seostada M.I. i surma arstliku raviveaga. Samuti on kolmest kohtuarst-eksperdist koosnev ekspertkomisjon leidnud, et tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas varasem ravi oleks lapse elu päästnud.
12. Seoses kaebuse esitaja väitega, et ekspertiisi läbiviimisel on lähtutud ainult meditsiinilistest dokumentidest, tuleb märkida, et ekspertiisiks esitati kogu kriminaalasja nr 11240105395 toimik, s.o kogu olemasolev tõendusmaterjal ning SA Tallinna Lastehaigla haiguslugu nr
13. Seega on põhjendatud riigiprokuröri väide, et ekspertiisi tegemisel ja eksperdiarvamuse andmisel lähtusid eksperdid kõigist ekspertiisiks esitatud materjalidest, mistõttu ei nõustu kohus kaebuses esitatud väitega, et ekspertiisi tulemus on ebaõige.
14. Kaebuse esitaja taotleb AS Tallinna Lastehaiglas M.I. iga tegelenud arstide ja M. Latiku perekonnaliikmete ülekuulamist, misjärel tuleb kaebuse esitaja hinnangul läbi viia täiendav ekspertiis. Ringkonnakohus selgitab, et uurimistoimingu eesmärgiks on koguda tõendamiseseme asjaolude kohta teavet, millest lähtudes tuleb hinnata ka uurimistoimingu läbiviimise vajadust. Kohus soostub Riigiprokuratuuriga, et arstid, kes on seotud haigusloo ja meditsiiniliste dokumentide koostamisega, saaksid kinnitada vaid juba nendes dokumentides fikseeritut. Samuti, kuna T. Latiku pereliikmed said lapse terviseseisundi kohta informatsiooni T. Latikult endalt, kes on kriminaalmenetluses üle kuulatud ja andnud üksikasjalikke ütlusi, on põhjendatud Riigiprokuratuuri väide, et pereliikmed saavad korrata vaid juba menetluses fikseeritut.
15. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et esineb vajadus täiendava ekspertiisi läbiviimiseks. Teostatud ekspertiisi läbiviimisel on eksperdid tutvunud kriminaalasja materjalidega, sealhulgas M.I. i haiguslooga seotud meditsiiniliste dokumentidega. Analüüsides arstide tegevust ja M.I. i haiguse kulgu, leidsid kohtuarst-eksperdid, et lapse surma ei ole võimalik seostada raviveaga. Kuna pole alust arvata, et kaebuse esitaja poolt taotletud täiendavate ülekuulamiste tulemusena oleks võimalik koguda uut teavet tõendamiseseme asjaolude kohta, on vähetõenäoline ka asjaolu, et uue ekspertiisi määramisel jõuaksid eksperdid teistsugusele järeldusele kui surnu ekspertiisiaktis nr 4 (30.01.2013).
16. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et M.I. i ravinud meditsiinitöötajate tegevuses ei ilmne kuriteokoosseisu tunnuseid ning seega on kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Seega jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 20.03.2013 määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata. -8- Mati Kartau kohtunik -9-