Obsah (8)

§ 185§ 384§ 2742§ 2§ 2052§ 205§ 206§ 274

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-211 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaid

§-st 390 jätta Tartu Maakohtu 6. märtsi 2013 määrus muutmata ning ringkonnaprokuröri Milvi Väin määruskaebus rahuldamata.

§ 185

lg 2 alusel Eesti Vabariigil välja maksta apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud summas 420 eurot. R.N. kasuks EDASIKAEBAMISE KORD

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2. a veebruaris teostati Valga maakonnas Sangaste vallas Ädu külas Künka maaüksuse metsaeraldisel nr 7 ebaseaduslik raie, millega tekitati keskkonnale oluline kahju. Kuriteoteate põhjal alustati 15.05.2008 Keskkonnainspektsiooni poolt kriminaalmenetlus KarS § 356 lg 1 tunnustel. Esimene toiming R.N. osavõtul tehti mais
3. a, kui teostati sündmuskoha vaatlust. 26.01.2009 esitati asja materjalid Lõuna Prefektuurile. 18.03.2009 kuulati K.H. esmakordselt kahtlustatavana puude ebaseaduslikus raies (KarS § 356 lg 1) üle ning tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 27.03.2009 kuulati R.N. esmakordselt kahtlustatavana K. H. kallutamises ebaseaduslikule raiele (KarS § 356 lg 1 -§ 22 lg 2) üle ning tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 02.10.2009 koostas Lõuna Ringkonnaprokuratuur süüdistusakti ning saatis 08.10.2009 kriminaalasja K. H süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi ja R.N. süüdistuses KarS § 356 lg 1 - § 22 lg 2 järgi arutamiseks Tartu Maakohtule. Tartu Maakohtu 20.09.2011 kohtumäärusega tagastas kohus kriminaalasja, seoses süüdistusakti puudustega. 04.01.2012 koostas Lõuna Ringkonnaprokuratuur uue süüdistusakti ning saatis 09.01.2012 kriminaalasja K. H. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi ja R.N. süüdistuses KarS § 356 lg 1 - § 22 lg 2 järgi arutamiseks Tartu Maakohtule. 16.04.2012 toimus eelistung, Tartu Maakohtu 16.04.2012 määrusega määrati K. H. ja R.N. kriminaalasi arutamisele 25.
4. - 08.03.2013 ja 25.
5. - 28.03.
7. Tartu Maakohtu 06.03.2013 määrusega lõpetati kriminaalasjas menetlus

§ 2742lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

Kohus leidis määrust põhistades alljärgmist. 2.1 Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest ja PS §-st 14. Antud õiguse tagamine on Eesti kohtusüsteemile kohustuslik tulenevalt Põhiseaduse §-st 3 ning

§ 2p-st 2.

Mõistliku menetlusaja olemus ja selle piirid on sisustatud kohtupraktikaga. EIK lahenditest tulenevalt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud konventsiooni tähenduses süüdistus.

§ 2742

lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul

§-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada.

§ 2052

sätestab, et kriminaalmenetluse võib lõpetada, kui kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. 2.2 Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata (RKKKo nr 3-1-1-43-10 p 30) konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus 2) kaebaja käitumine 3) riigivõimu käitumine 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kohtuasja keerukus võib väljenduda näiteks tõendite vastuolulisuses ja nende suures hulgas, süüdistatavate ja kuriteoepisoodide rohkuses, tunnistajate viibimises välisriigis jne. Kaebaja käitumise puhul tuleb arvestada, kas ta on menetlusest kõrvale hoidunud või muul viisil takistanud kiiret ja tõhusat menetlust. Riigivõimu käitumine omab tähtsust selles osas, kas asjaomased asutused on võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid menetluse kiireks ja efektiivseks lahendamiseks. Oluliste asjaoludena, mis on süüdistatava jaoks kaalul, käsitletakse kriminaalmenetlusega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siia kuuluvad nt tõkendid, 2 eriti eeluurimisvangistus, vara arest ja muu taoline, millistega kaasneb isiku ebakindlus oma tuleviku suhtes. 2.3 Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktika kohaselt tuleb ebamõistliku menetlusaja peale esitatud kaebuse lahendamisel siseriiklikel kohtutel kohaldada konventsiooni põhimõtteid kooskõlas EIK praktikaga (Flieger vs Poola, kohtuotsus 22.06.2010, avaldus nr 36262/04). Seega tuleb ebamõistliku menetlusaja rikkumise sisustamisel eelkõige pöörduda EIK praktika poole ning sellest tulenevalt anda hinnang, kas käesolevas kriminaalasjas on rikutud õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. EIK praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada tuleb, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo (Riigikohus, otsus

1. juunist
2. a, 3-1-1-43-10 p 25; Malkov v. Eesti, otsus
3. veebruarist 2010, p 56). Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (Riigikohus, otsus
4. juunist
5. a, 3-1-143-10 p 25) ning tuleb arvestada just sellise ametivõimu tegutsemisega, mis tekitab isikus, keda on alust kahtlustada kuriteos ja selle kahtlustuse põhjal on kriminaalmenetlus alustatud, tunde, et teda võidakse kahtlustada kriminaalkuriteos (Kangasluoma v. Soome, otsus
6. jaanuarist 2004, p 26). Lähtudes eeltoodud kriteeriumitest hakkas süüdistatavate suhtes menetlusaeg kulgema järgmiselt: 2.4 Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust 15.05.2008 Keskkonnainspektsiooni poolt KarS § 356 lg 1 tunnustel. Esimene menetlustoiming oli sündmuskoha vaatlus, mis toimus 15.05.2008.a. Sündmuskoha vaatluse juures viibis ka R. N. . 16.11.2008 on toimunud sündmuskoha vaatlus teist korda, kuid selle vaatluse juures R.N. ei viibinud. Kuna enne
7. a novembrit (st enne teist sündmuskoha vaatlust) ei olnud menetleja käsutuses piisavat infot lõpliku hinnangu andmiseks, kas toime on pandud kuritegu või väärtegu, puudus R. N. l ja K. H. alus enne neile ametliku kahtlustuse esitamist eeldada, et Künka maaüksusel toimunud raiega seoses toimuvas menetluses kahtlustatakse neid mingi kuriteo toimepanemises. Menetluse tulemus võis olulisel määral sõltuda Keskkonnainspektsiooni töötajate poolt sündmuskoha vaatlusel saadud andmetest. Seega ei saanud selline keskkonnainspektsiooni tegevus mõjutada R.N. ja K. H. õiguslikku olukorda ning arusaamist nende suhtes tekkinud kahtluste osas, kuna keskkonnainspektsiooni poolset tegevust ei saa käsitleda sellise ulatusliku R.N. ja K. H. õigussfääri tungimisena, mida saaks lugeda ametlikuks süüdistuse esitamiseks konventsiooni art 6 lg 1 mõttes. 26.01.2009 on Keskkonnainspektsioon saatnud materjalid menetlemiseks politseisse. 18.03.2009 kuulati K. H. esmakordselt kahtlustatavana üle ning tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 27.03.2009 kuulati R.N. esmakordselt kahtlustatavana üle ning tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Esimene menetlustoiming, millega K. H. sai teadlikuks konkreetselt tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, on tema kahtlustatavana ülekuulamine 18.03.2009 ning samal päeval 3 kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keelu näol. Seega on kriminaalmenetlus, mida tuleks arvesse võtta mõistliku menetlusaja hindamisel, K. H. suhtes käesoleva määruse tegemise hetkeni kestnud 3 aastat 11 kuud ja 16 päeva. Esimene menetlustoiming, millega R.N. sai teadlikuks konkreetselt tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, on tema kahtlustatavana ülekuulamine 27.03.
8. a ning samal päeval kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keelu näol. Seega on kriminaalmenetlus, mida tuleks arvesse võtta mõistliku menetlusaja hindamisel, R.N. suhtes käesoleva määruse tegemise hetkeni kestnud 3 aastat 11 kuud ja 7 päeva. 2.5 Kohus nõustub kaitsjate seisukohaga, et käesolev kriminaalasi ei ole keerukas ega ka mahukas. Süüdistusakti ja kaitsjate taotluse alusel on asjas kohtusse kutsutud kümme tunnistajat, dokumentaalseteks tõenditeks on põhiliselt sündmuskoha vaatluse protokollid, takseerkirjeldused, skeemid ja kaardimaterjal ning keskkonnale tekitatud kahju arvestus. Seega on tegemist keerukuselt lihtsa keskkonnavastase kuriteoga, kus tõendamiseseme asjaolud on selged. Lähtudes

§ 205

² nõuetest tuleb märkida, et tegemist ei ole ka raske kuriteoga, sest antud süüdistus kuulub teise astme kuritegude hulka. 2.6 Kohus märgib, et süüdistatavad ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega muul viisil takistanud menetluse läbiviimist lühema aja jooksul. 2.7 Mis puutub riigivõimu käitumisse, siis uurija lõpetas oma töö 02.06.2009, kui ta koostas kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja edastas selle prokuratuuri. Prokuratuur koostas 02.10.2009 süüdistusakti, mille saatis kohtusse 08.10.

1. Tartu Maakohtu 20.09.2011 määrusega tagastati kriminaalasi prokuratuuri, kuna süüdistusakt ei vastanud nõuetele. Uue süüdistusakti edastas prokuratuur kohtusse 04.01.
2. Eelistung toimus 16.04.
3. Eelistungi protokollist nähtub, et kohus on pakkunud istungi aegadeks 25.02.2013 08.03.2013 ja 25.03.2013 - 28.03.
4. Prokurör ja kaitsjad on kohtu poolt pakutud aegadega nõustunud. Eeltoodust tulenevalt on 16.04.2012 kohtu alla andmise määrusega kohus määranud kriminaalasja arutamisele 25.02.2013 - 08.03.2013 ja 25.03.2013 - 28.03.2013.a.
5. augusti 2012 Tartu Maakohtu esimehe käskkirjaga nr 5-5-64 määrati asja menetlevaks kohtunikuks Hele Ilisson, seoses asja menetleva kohtuniku A. Gerassimovi teenistussuhte peatamisega (seoses sünnitus- ja raseduspuhkusele minekuga). Nagu eeltoodust nähtub, on ebamõistlikult pikk ajavahemik kriminaalmenetluse algatamise ja kohtu alla andmise vahel. Kohus peab vajalikuks märkida, et Tartu Maakohtu Valga kohtumajas täitmata kohtunike ametikohtadest tulenevalt, ei olnud piisavalt ressurssi, et käesolevat kriminaalasja menetleda kiiremini. Samas ei saa nimetatud asjaolu olla piisavaks põhjenduseks süüdistatavate allutamiseks kriminaalmenetlusega kaasnevatele piirangutele. Seega peab kohus möönma, et sellist pikka ajavahemikku kriminaalmenetluse algatamise ja kohtu alla andmise vahel, ei saa mõistlikuks pidada, sest antud juhul ca 2,5 aastat (kohtu menetluses oldud aeg) moodustab ca 2/3 üldisest menetlusajast ja suures osas tingiski menetluse mõistliku aja möödumise. See järeldus on ka kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 3-1-157-11 p 15.3 toodud seisukohaga, mille kohaselt kriminaalasja menetlejate tegevuses täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid võivad olla menetluse pikaajalisuse üheks põhjuseks. 2.8 Kohus leiab, et ebamõistlikult pika menetlusajaga kaasnevaks kahjuks on antud juhul süüdistatavate jaoks eelkõige ebakindlus oma tuleviku suhtes. Samuti kaasnes sellega tõkendina elukohast lahkumise keeld, mis takistas süüdistatavatel realiseerimast oma liikumisvabadust. Eeltoodu on kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-11 p 15.4 märgituga, mille kohaselt on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise 4 hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. Kohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas on selline ebakindlus kestnud juba 4 aastat. 2.9 Kohus, arvestades eeltoodut, on seisukohal, et antud kriminaalmenetluses on rikutud K. H. ja R.N. õigust mõistlikule menetlusajale. Kuna käesolev kriminaalasi saadeti kohtusse esimest korda 08.10.2009 ja pärast kohtu poolt kriminaalasja tagastamist prokuratuurile süüdistusaktis esinevate puuduste kõrvaldamist uuesti 09.01.2012, saab lugeda 3 aastat ning 11 kuud kestnud kriminaalmenetlust selliseks, mis on nii ulatuslikult rikkunud R.N. ja K. H. õigusi, et annab aluse lõpetada kriminaalasi mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Kuna asjas esinevad alused K. H. ja R.N. kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks

§ 2742lg 1 alusel, tuleb kaitsjate taotlused rahuldada.

2.10

§ 206lg 1 p 2 kohaselt tuleb märkida kohaldatud tõkendi tühistamine.

Antud juhul tuleb tühistada tõkend – elukohast lahkumise keeld. 2.11

§ 274

lg 4 sätestab, et kui tsiviilhagi jäi kriminaalmenetluse lõpetamisel läbi vaatamata, võib hagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Sellest tulenevalt tuleb jätta Eesti Vabariigi tsiviilhagi (esitatud läbi Keskkonnainspektsiooni) R.N. ja K. H. vastu läbi vaatamata, selgitades, et selle võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras.

§-st 183, mille kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik. MÄÄRUSKAEBUSES ESITATUD TAOTLUSTE SISU

1. Ringkonnaprokurör taotleb tühistada K. H. ja R.N. kriminaalasjas 06.03.2013 määrus kriminaalmenetluse lõpetamisest mõistliku menetlusaja möödumise põhjendusel ja jätkata kriminaalasja kohtulikku menetlust. Ringkonnaprokuröri seisukoht antud asjas on järgmine. 3.1 Maakohus on õigesti tuvastanud, et kuigi Keskkonnainspektsioon on alustanud kriminaalmenetlust 15.05.2008, on materjalid politseile saadetud alles 26.01.
2. Sellise olukorra tingis R.N. enda käitumine, kes vaatamata Keskkonnainspektsiooni töötaja T. Tiiratsi korraldusele lõpetada tööd eraldised 7, kiiresti pärast lume sulamist lükkas raiega ja kraavide kaevamisega hõlmatud alal mulla laiali nii, et 15.05.2008 ei olnud kände enam võimalik lugeda. See annab aluse väita, et R.N. ei pidanud end sellel ajal isikuks, kes on allutatud kriminaalmenetlusele. Keskkonnainspektsiooni töötajad pidasid mõistlikuks täpsustada kahju suurust selleks, et otsustada kas ehk võib tegu jääda väärteona kvalifitseeritavaks teoks. 16.11.2008 loodeti vihmasadude tulemusena kändude mulla alt paljastumist. Seda aga ei juhtunud, mistõttu arvutati kahju välja metsaseaduse § 67 lg-s 10 kohaselt viimases metsamajanduskavas kirjeldatud puistu keskmistest takseerandmetest lähtuvalt. Novembrikuisel sündmuskoha vaatlusel R.N. kohal ei olnud ja nii ongi põhjust menetlusaja käivitajana arvesse võtta ametivõimude need meetmed, mis on tehtud R.N. ja K. H. ülekuulamisel
3. aasta märtsis. Kohus on seega õigesti lugenud K. H. allutatuks kriminaalmenetlusele 3 aasta ja 11 kuu ja 16 päeva jooksul ning R.N. 3 aasta 11 kuu ja 7 päeva jooksul. Vastuväiteid ei ole ka sellele, et süüdistatavad ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, kriminaalasi ei ole keerukas ega mahukas ning kohtu menetluses oldud aeg moodustab üldisest menetlusajast 2/
4. 3.2 Nõustuda ei saa aga sellega, et tegemist on menetlejate tegevuses täheldatava ulatusliku tegevusetusega Riigikohtu lahendi 3-1-1-57-11, p 15.3 mõttes, sest see lahend käsitleb 5 mitmete aastate jooksul kohtueelsete menetlustoimingute mittetegemist (kuriteosündmused aset leidnud 2001-2004, maakohtu otsus 15.11.2010). Käesolevas asjas aga on
5. a veebruar-märts planeeritud istungid 16.04.2012, mil istungite planeerimise pika aja peale ette tingis kriminaalmenetluse katkematuse nõue. 3.3 Tuvastatud ei ole süüdistatavatel kestnud ebakindluse aeg (4 aastat) sellise pikkusega, mis peaks olema aluseks menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Riigikohtu eeltoodud lahendi p-s 16 on mõistliku menetlusaja möödumise hindamisel peetud vajalikuks arvestada isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja raskust (K. H. ja R.N. ei ole vahi all viibinud), arvestada tuleks ka avalikku menetlushuvi, mis on käesoleval juhul olulise kahju tekitamise ja karistusvajaduse näol olemas. Käesolevas asjas on süüdistatavate õiguste rikkumine olnud seotud menetluslikult vaid ühe ülekuulamisega ja kohtuistungitel viibimisega. 3.4 Maakohus pidanuks käsitlema ka kuriteo aegumise ja mõistliku menetlusaja omavahelist suhet. Süüteo aegumine põhineb karistusvajadusel või selle äralangemisel. Probleemi käsitlemata jätmisel on oht sisulise vastuolu tekkeks nende normide vahel, s.o mõistliku menetlusaja normide liiga lai tõlgendamine muudaks aegumist reguleerivad sätted tühiseks. 3.5 Kohtumääruses ei ole käsitletud

§ 2742

mõistliku menetlusaja möödumise põhjendusel menetluse lõpetamise üheks tingimuseks on selle tuvastamine kohtulikul arutamisel seetõttu, et kriminaalasja ei ole võimalik lahendada mõistliku menetlusaja jooksul arvestades

§ 2052sätestatud asjaolusid.

Nimetatud paragrahv toob peamiste asjaoludena välja kuriteo raskuse, kriminaalasja keerukuse ja mahukuse, mida antud asjas ei esine. Käesolevaks ajaks on kõik tunnistajad üle kuulatud ja uuritud ka kirjalikke tõendeid – seega puuduvad takistused süüdistatavate ülekuulamiseks ja otsustuse vastuvõtmiseks kaitseaktides märgitud taotlustes ning jõustunud kohtulahendini jõudmine peaks toimuma aasta jooksul. KIRJALIKUD SEISUKOHAD

1. K. H. ja R.N. kaitsjad paluvad jätta Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu määrus muutmata. Kaitsjate argumendid on järgmised. 4.1 K. H. kaitsja esitas taotluse menetluse lõpetamiseks 22.01.2013 ja R.N. kaitsja 18.01.2013 ning asja arutav kohtukoosseis asus seisukohale, et andmaks hinnangut võimaliku mõistliku menetlusaja ületamise osas, peab kohus tuvastama taotluses esiletoodud asjaolud. Sellest johtuvalt lubati prokuröril esitada kohtu alla andmise määruses fikseeritud tõendid. Prokuröri esitatud tõendite järgselt rahuldas kohus taotluse menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja tõttu. 4.2 Mõistlik menetlusaeg on möödunud riigipoolsete minetuste tõttu. Nõustuda ei saa määruskaebuses esitatud etteheidetega R.N. käitumisele, s.o sellega, et tema käitumine tingis menetluse venimise. 27.02.2008 viibis väidetaval sündmuskohal Keskkonnakaitse büroo keskkonnakaitse inspektor T.T. , kes tegi K.H. samal päeval väärteokaristuse metsaseaduse § 70 lg 1 alusel. Samal päeval tegi T. Tiirats samas ka fotosid (toimik lk 41- 46). Seega oli Eesti riigi pädeval ametiisikul võimalik mõõta ja üles lugeda kände, teha kindlaks raiutud puude liik ja kogus, mida aga ei tehtud. Rakendati üksnes väärteokaristust ja ühtegi teist menetlust ei algatatud. Puuduvad vähemadki tõendid, et sündmuskoha osas oleks rakendatud mingeid meetmeid, antud ametiisikute poolt pädevaid korraldusi, milles isikud oleksid aru saanud, et neil puudub õigustus antud alal lubatud tegevusega jätkata. Kohtu poolt uuritud tõenditest ilmnes, et mais ei olnud võimalik enam sündmuskoha tegelikku olukorda tuvastada. Tunnistajate ütlustest ilmnes, et eeldatavalt Künka kinnistul 6 kehtiv metsamajanduskava ei käsitlenud tegelikkusele vastavalt antud kinnistul kasvavaid puu liike. Tuvastati, et osa alast, eraldis 7 on looduslikult hoopis lageala. Olukorras, kus
2. a koostatud metsamajanduskava on ilmselgelt ebaõige, ei saa seda võtta aluseks võimaliku teo määratlusel ja eelneva olukorra projekteerimisel. Eeltoodust johtuvalt on riigi esindajate poolne tegevus loonud olukorra, kus väidetava sündmuskoha taastamine nõuab ebamõistlikult suuri pingutusi. Kaitsja on tuginenud kaitseaktis vajadusele teostada ekspertiis, seostada ütlused olustikuga ja viia läbi vaatlus. 4.3 Tegelikuks mõistliku menetlusaja kulgemise alguseks tuleb lugeda väidetav teo toimepanemise aeg, s.o 27.02.
3. K. H. kaitsja märgib, et ametiisiku käitumisest sellel kuupäeval võis K. H. teha järelduse, et kuna talle on ette heidetud metsaseaduse § 70 lg 1 rikkumist ja nimetatud õigusnormi alusel ja samal alusel karistatud, siis on antud juhtum lõpetatud. 15.05.2008, s.o rohkem kui 2 kuud hiljem alustati samadel tunnustel siiski kriminaalmenetlust. Seega on alustatud kriminaalmenetlust sama teo eest, mille eest K. H. on juba karistada saanud. Õige on, et K. H. kuulati esmakordselt kahtlustatavana üle 18.03.2009, ent menetlusele on olnud allutatud juba alates väidetava teo toimepanemise ajast – seega tänaseks enam kui 5 aastat. R.N. kaitsja märgib, et on õige, et R.N. kuulati esmakordselt kahtlustatavana üle 27.03.
4. Vaidlust ei ole ka selles, et 15.05.2008 viibis ta menetlustoimingul, mida käsitletakse käesolevas asjas menetluse algusena. Talle oli teada Eesti riigi pädevate ametiisikute teadmine Künka kinnistul toimunud raiest 27.02.2008, mida kinnitas kohtus ka tunnistajana üle kuulatud keskkonnainspektsiooni töötaja T. T, seega on tegelik menetlusele allutatud aeg 5 aastat. Asjaolu, et tegevuses nähti karistusõiguslikke elemente, nähtub ka süüdistatava K. H. suhtes läbi viidud väärteomenetlusest. 4.4 Määruskaebuses esitatud väide, et antud kohtumenetlus peaks jõudma lõpuni käesoleva aasta jooksul, on ebausutav. Arvestades kaitseaktides esitatud taotlusi, ei pea esindajad usutavaks ekspertiiside valmimist ja kohtumenetluse lõppemist käesoleva aasta jooksul. 4.5 Määruskaebuses esitatud spekulatsioon mõistliku menetlusaja ja aegumise instituutide vahekorrast on ebaõige. Aegumistähtaeg sätestab kriminaalmenetlust välistava asjaolu. Mõistlik menetlusaeg saab järelikult olla kindlasti vaid lühem kui aegumistähtaeg. Olukorras, kus riigi pädevatele ametiisikutele on väidetava teo toimepanemise ajast teada sündmus, mille kindlakstegemisega hakatakse tegelema alles 3 kuud hiljem, võtmata kasutusele vähimaidki meetmeid sündmuskoha puutumatuse tagamiseks, ei ole õigustust hiljem heita ette süüdistatavale, et ta on takistanud teo toimepanemise kindlakstegemist. Vaidlust ei ole, et Keskkonnainspektsioon on teinud esimesed kriminaalmenetluse toimingud
5. aasta maikuus. Miks ning millistel põhjustel otsustati materjalid menetlemiseks politseisse saata alles 26.01.2009, jääb arusaamatuks. Ebamõistlikult viivitatud menetlustoimingud on samuti käsitletavad mõistliku menetlusaja ületamisena. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus käsitleb esmalt mõistliku menetlusaja algusega seonduvat (I), annab seejärel hinnangu määruskaebuses tõstatatud süüdistatavate ja riigivõimu käitumisele (II) ning lahendab taotlused (III). 7 I. 5.1 Maakohtu määruses on leitud, et R.N. suhtes hakkab mõistlik menetlusaeg kulgema tema kahtlustatavana ülekuulamisest 27.03.2009 (samal päeval kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld), s.o maakohtu määruse tegemise hetkeni on ta menetlusele allutatud 3 aastat 11 kuud ja 7 päeva. K. H. on kahtlustatavana üle kuulatud 18.03.2009 (samal päeval kohaldatud talle tõkend elukohast lahkumise keeld), mistõttu on kriminaalmenetlus, mida tuleks arvesse võtta mõistliku menetlusaja hindamisel K. H. suhtes maakohtu määruse tegemise hetkeni kestnud 3 aastat 11 kuud ja 16 päeva. Ringkonnaprokurör on sellise käsitlusega nõustunud, kaitsjad on sellele aga vastu vaielnud, leides, et tegelikuks menetlusaja kulgemise alguseks tuleb lugeda väidetav teo toimepanemise aeg, s.o 27.02.
7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ega ka kaitsjatega mõistliku menetlusaja kulgemise aja algusest ja märgib järgmist. 5.1.1 Ringkonnakohus jagab Riigikohtu arvamust, mille kohaselt ajavahemikku, mis jääb kuriteo toimepanemise ja isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise vahele, menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse ei võeta, kuna kriminaalmenetlus ei alga kuriteo toimepanemisega. Kuriteo toimepanemise ja kriminaalmenetluse alustamise vahele jääval perioodil ei saa rääkida ka kriminaalmenetlusega kaasnevatest piirangutest isiku põhiõigustele (RKKK 3-1-1-43-10, p 24). Sestap ei ole kaitsjate vastuväites esitatud argumendid selles, et Eesti riigi pädevate isikute teadmise tõttu 27.02.2008 kinnistul toimunud raiest tuleks kriminaalmenetluse algusajaks lugeda väidetava teo toimepanemise aeg, pädevad. 5.1.2 Samas ei saa ka nõustuda maakohtuga selles, et mõistlik menetlusaeg hakkab kulgema isikute kahtlustatavana ülekuulamisest. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Ka?d v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Nagu maakohus on õigesti märkinud, ei käsitletud kriminaalmenetluse alustamisel 15.05.2008 ei R.N. ega ka K. H. kahtlustatavana. R. N. st sai kahtlustatav alates 27.03.2009 ja K. H alates 18.03.
8. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et R.N. ja K. H. suhtes algas kriminaalmenetlus 15.05.2008, mil Keskkonnainspektsiooni poolt algatati kriminaalmenetlus seoses
9. a veebruaris Valga maakonnas Sangaste vallas Ädu külas Künka maaüksuse metsaeraldisel nr 7 toimunud ebaseadusliku raiega. Ehkki kuriteoteates ei ole kahtlustatavana nimetatud R.N. ja K. H, said isikud kriminaalmenetluse algatamisest teada 15.05.2008, mil toimus ka esimene menetlustoiming, sündmuskoha vaatlus, mille viis läbi KKI Valgamaa büroo juhataja R.L. . Toimingu juures viibis Künka maaüksuse omanikuna R. N. . Uurimistoiminguga tuvastati m.h, et seoses vajadusega arvutada keskkonnale tekitatud kahju ebaseaduslikult raiutud puude ja kändude ülelugemise teel, on vajalik pärast tugevamaid sadusid teha sündmuskoha kordusülevaatus (I. kd, tlk 164). Sellele järgnevalt asuti koguma teavet R.N. ja K. H. tegevuse kohta – uuriti takseerkirjeldusi, metsateatist, 14.11.2008 koostati akt metsanormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks, 16.11.2008 viidi läbi sündmuskoha vaatlus jne – mõlemad kahtlustatavad olid teadlikud nende suhtes käimasolevast menetlusest ja kuriteokahtluse kontrollimiseks läbiviidavatest toimingutest, mis kahtlemata mõjutasid nende olukorda juba oluliselt enne kahtlustuse esitamist. Nii on ka K. H. kaitsja märkinud, et tema kaitsealune sai teadlikuks tema suhtes kriminaalmenetluse algatamisest 15.05.
10. Samale seisukohale tuleb 8 asuda R.N. suhtes, kes viibis 15.05.2008 toimunud menetlustoimingu juures ja sai samal päeval teadlikuks selle läbiviimise alustest. Eeltoodust tulenevalt on käesoleva määruse tegemise ajaks nii R.N. kui ka K. H. suhtes kriminaalmenetlus seoses ebaseadusliku raiega metsaeraldisel nr 7 väldanud ligi 5 aastat. 5.1.3 Vahemärkusena märgib kohtukolleegium K. H. kaitsja väitele võimaliku topeltkaristamise vastuväite osas, et K. H. trahviti väärteokorras süüdistuses metsaseaduse § 37 lg-te 4,5 ja § 37 lg 2 rikkumise eest, s.o Valgamaal Sangaste vallas Ädu külas Künka eraldisel 6 toimunud harvendusraie läbiviimise eest – sealjuures ei olnud tal ametniku poolt kontrollimisel metsateatist esitada. Samuti karistati teda selle eest, et ta jättis kasvava metsa raieks võtmisel kasvava metsa raieõiguse seaduslikkuse kontrollimata. Kriminaalasjas aga süüdistatakse teda kokkuvõtvalt eraldisel 7 toime pandud rikkumises, s.o metsaseaduse § 31 lg-te 2,4 alusel 27.12.2006 Keskkonnaministri määrusega nr 88 kehtestatud „Metsa majandamise eeskirja“ § 6 lg 4 lisas, mille kohaselt ei või pärast harvendusraiet puistu esimese rinde rinnaspindala olla väiksem kui 12,9 m2 /ha kohta, rikkumises. Süüdistuse kohaselt teostas K. H. R. N. lt saadud suuliste juhiste alusel ja veendumata raie seaduslikkuses
11. metsaeraldisel 0,8 ha kasvavas kaitsemetsa kategooriasse kuuluvas kaasikus lubatud harvendusraie asemel 0,56 ha ebaseadusliku lageraie, millega tekitati keskkonnale oluline kahju. Osundades Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-1-1-120-06, märgib ringkonnakohus, et topeltkaristamisega on tegemist siis, kui eri süüteokoosseisude tunnused langevad olulisel määral kokku, mida aga käesolevas asjas öelda ei saa. II. 5.2 Edasi on maakohus kaalutlusotsuse tegemisel hinnanud nii kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust kui ka mahukust ja maakohtu määrusele selles osas etteheiteid teha ei saa. 5.3 Riigikohus on asunud seisukohale, et ainuüksi keerukusega ei saa kulunud menetlusaega õigustada, vaid oluline on see, kuidas menetlust on mõjutanud ühelt poolt süüdistatava ja tema valitud kaitsjate käitumine ning teiselt poolt menetlejate tegevus või tegevusetus (vt lahend nr 3-1-1-43-10). 5.3.1 Maakohus on oma määruses õigustatult leidnud, et süüdistatavad ei ole menetlusest kõrvale hoidunud ega muul viisil takistanud menetluse läbi viimist lühema aja jooksul. Ringkonnakohus nõustub eeltooduga ja ka kaitsjatega selles, et R.N. käitumine ei ole takistanud menetluse läbi viimist lühema aja jooksul. Eriti arvestades prokuröri seisukohas väidetut, et kahju on võimalik välja arvutada ka viimases metsamajanduskavas kirjeldatud puistu keskmistest takseerandmetest lähtuvalt (metsaseaduse § 67 lg-s 10). Kuivõrd ringkonnakohtu kasutuses on vaid kohtutoimikud, ei saa anda hinnangut ka kaitsjate vastuväites esitatud küsimusele, et kui Keskkonnainspektsioon on teinud esimesed kriminaalmenetluse toimingud
12. aasta maikuus, siis miks ning millistel põhjustel otsustati materjalid menetlemiseks politseisse saata alles 26.01.
13. 5.3.2 Antud juhul on maakohus möönnud, et mõistliku menetlusaja möödumise on tinginud ressursi (täitmata kohtunike ametikohad Valga kohtumajas) puudumine kriminaalasja kiiremaks menetlemiseks, mis aga ei saa olla piisavaks põhjenduseks süüdistatavate allutamiseks kriminaalmenetlusega kaasnevatele piirangutele. Kohus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (otsus nr 3-1-157-11, p 15.3) leidnud, et kriminaalasja menetlejate tegevuses täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid võivad olla menetluse pikaajalisuse üheks põhjuseks. Osundades EIK seisukohale möönab ka ringkonnakohus, et menetluse ebamõistlikku kestust ei heasta riigi ressursside puudus efektiivse õigusemõistmise tagamiseks (vt EIK 17.04.2003 Kolb jt v Austria). 9 5.3.4 Ühtsete ajaliste standardite fikseerimist kriminaalmenetluse mõistlikule kestusele ajalises tähenduses saab hinnata kaasuspõhiselt. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on uurija oma töö lõpetanud 02.06.2009 ja prokuratuur koostanud süüdistusakti 02.10.2009, mis on kohtusse saadetud 08.10.
14. Natuke vähem kui 2 aasta möödudes (20.09.2011), on Tartu Maakohus määrusega kriminaalasja süüdistusakti nõuetele mittevastavuse tõttu prokuratuuri tagastanud. Uue süüdistusakti edastas prokuratuur kohtusse 04.01.
15. Eeltoodust nähtub, et maakohtu menetluses esineb peaaegu kahe aasta pikkune tegevusetuse periood süüdistusakti tagastamisel, millist võib pidada kriitiliseks mõistliku menetlusaja kontekstis. EIK praktika kohaselt võib üksiku menetlusetapi kestus olla liiga pikk, kui kohus tuvastab riigi põhjustatud pikema tegevusetuse perioodi (nt 7 kuud esimese astme kohtus, EIK 09.11.2010 Antczak v Poola). Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et käesoleval juhul on mõistliku menetlusaja möödumise tinginud eelkõige menetlejate tegevusetus pikema ajaperioodi jooksul. 5.4 Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus
16. juunist 2010, p 43). R.N. ja K. H. jaoks on ebakindlus küsimuses, kas nad tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba peaaegu 5 aastat. Arvestades, et seadusjõustunud kohtulahendini jõudmiseks kulub veel aega, võib riive veelgi süveneda. Prokurör on ka viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-157-11 p-le 16, kus on mõistliku menetlusaja möödumise hindamisel peetud vajalikuks arvestada isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja raskust (K. H. ja R.N. ei ole vahi all viibinud). Iseenesest on õige, et K. H. ja R.N. ei ole vahi all viibinud, ent alates 18.03.2008 on K. H. ja alates 27.03.2008 R.N. suhtes kohaldatud menetleja määrusega elukohast lahkumise keeldu, mis seisneb keelus lahkuda elukohast menetleja loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Sellist piirangut võib kahtlemata pidada süüdistatavate liikumisvabadust takistavaks intensiivseks riiveks. 5.5 Prokurör on määruskaebuses osundanud sellelegi, et arvestada tuleks ka avalikku menetlushuvi, mis on käesoleval juhul olulise kahju tekitamise ja karistusvajaduse näol olemas. Antud väite kontekstis väärib märkimist, et 25.03.2013 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokurör möönnud, et kriminaalasjas on kuriteo toimepanemisest möödunud tükk aega, isikud on käitunud õiguskuulekalt ning on võimalik kasutada oportuniteeti. Samuti möönis prokurör, et avalik huvi on ära langenud, isikute korralik käitumine näitab, et nende süü ei ole suur (kd 1, tlk 142 pöördel). Prokurör on pidanud võimalikuks lõpetada kriminaalasi oportuniteediga ja jätkata menetlust tsiviilhagi osas tsiviilkohtupidamise korras (kd 1, tlk 143), millega aga ei ole nõustunud kannatanu esindaja. Seega saab kirjeldatu kontekstis pidada avalikuks menetlushuviks peamiselt kannatanu huvide kaitset, mida on võimalik teostada ka tsiviilkohtus (

§ 274lg 4).

5.6 Prokurör leidnud, et maakohus pidanuks käsitlema ka kuriteo aegumise ja mõistliku menetlusaja omavahelist suhet. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus maakohus poole taotlusest lõpetada menetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja käesolevas menetluses küsimust aegumisest ei tõusetunud, mistõttu ei saa selle käsitlemata jätmist maakohtule ette heita. Liiatigi on nende sätete materiaal- ja menetlusõiguslikud alused erinevad - aegumine kujutab endast menetlust välistavat asjaolu. Kriminaalmenetluse lõpetamine seoses mõistliku menetlusaja möödumisega on kaalutlusotsustus, kus hinnatakse asjas lahendini jõudmise perspektiivi, kui menetluse kestus on ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes isiku karistamisega avalikes huvides. III. 10 6. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata Lõuna Ringkonnaprokuratuuri taotluse tühistada K. H. ja R.N. kriminaalasjas 06.03.2013 tehtud määrus kriminaalmenetluse lõpetamisest mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. 6.1 R.N. kaitsja on esitanud taotluse määruskaebuse lahendamise kulutuste 420 euro (s.h käibemaks 79 eurot) väljamõistmiseks R.N. kasuks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud määruskaebusega tutvumiseks, selle tutvustamiseks ja vastuväidete esitamiseks 2,5 tundi. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 185lg 2 II lause alusel jäävad menetluskulud riigi kanda.

Maarika Kuusk Mati Kartau 11 Aarne Sarjas