1-12-8802/21

(9)kuud, mida suurendada KarS § 65 lg. 2 kohaselt Harju Maakohtu poolt 05.jaanuaril 2011.a. mõistetud kuue

(6)kuulise vangistuse ära kandmata osa s.o. kuueteistkümne

(16)päeva võrra ja liitkaristuseks mõista vangistus üheksa

(9)kuud ja kuusteist

(16)päeva. Karistuse algust arvestada Hainar Vendti vahistamise päevast s.o. 14.juunist 2012.a. Kohtuistungi päevast jääb vangistust kanda kolm

(3)kuud ja kakskümmend üheksa

(29)päeva. 10.detsembri 2012.a. parandas Pärnu Maakohus KrMS prg. 306 lg 5 korras oma otsuse resolutiivosa järgmiselt: Lugeda Pärnu Maakohtu 26.novembri 2012.a. otsusega Hainar Vendtile mõistetud üheksa

(9)kuu ja kuueteistkümne

(16)päevase liitkaristuse algus alates 14.juunist 2012.a. ja vangistuse kandmata osa kolm

(3)kuud ja kakskümmend üheksa

(29)päeva kohtuistungi päevast ebaõigeks. Täiendada otsuse lõpuosa järgmiselt: Vangistus kuulub ärakandmisele kohtu poolt Hainar Vendtile teatatud ajal ja vangistuse tähtaega arvestatakse selle kandmisele asumise päevast. Sõnastada Pärnu Maakohtu 26.novembri 2012.a. otsuse lõpuosa järgmiselt: Süüdi tunnistada Hainar Vendt kuriteos KarS § 263 p. 1 järgi ja karistada teda vangistusega üheksa

(9)kuud, mida suurendada KarS § 65 lg. 2 kohaselt Harju Maakohtu poolt 05.jaanuaril 2011.a. mõistetud kuue

(6)kuulise vangistuse ära kandmata osa s.o. kuueteistkümne

(16)päeva võrra ja liitkaristuseks mõista vangistus üheksa

(9)kuud ja kuusteist

(16)päeva. Vangistus kuulub ärakandmisele kohtu poolt Hainar Vendtile teatatud ajal ja vangistuse tähtaega arvestatakse selle kandmisele asumise päevast. 2 Hainar Vendt mõisteti süüdi selles, et tema 09.septembril 2011.a. kella 19.00-20.00 paiku Rapla maakonnas XXXXXXX kaupluse juures tõukas kõrvaliste isikute juuresolekul pikali A K ja seejärel lõi teda keelama tulnud T T it mitu korda rusikaga vasakule poole näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Löömisega tekitas H.Vendt kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi- ülalõualuu murru, vasaku sarnakuu murru, vasaku põskkoopa seina murru ja verevalumid vasaku silma piirkonda. Oma tegevusega häiris H.Vendt kaupluses viibinute rahu ja turvatunnet. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Vahur Krinal esitas taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeks mõistmist. Apellant leiab, et maakohtu otsus on ebaōige järgmistel pōhjustel: Kohus on ebaõigesti hinnanud kohtuliku uurimise käigus kogutud tõendeid ja teinud süüdimõistva kohtuotsuse peamiselt kannatanu ütluste alusel. Samuti pole kohus arvestanud asjaolu, et süüdistataval puudus igasugune motiiv süüdistuses märgitud viisil käituda. Kohtuliku uurimise käigus tuvastati, et süüdistatav püüdis selgitada asjaolusid tunnistaja A. K ja tal puudus igasugune huvi kannatanu T.T vastu. Initsiatiiv tulenes igal juhul kannatanu käitumisest. Tunnistaja E.Paali ütlused haakuvad süüdistatava ütlustega ning tunduvad tõesed. Ülejäänud tunnistajad vahetut sündmust ja sellele eelnevaid sündmusi sisuliselt ei näinud. Prokurör vaidlustab esitatud apellatsioonis süüdistatavale mõistetud karistust ja taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist Hainar Vendtile mõistetud karistuse osas. Uue otsusega taotleb prokurör karistada Hainar Vendti KarS prg. 263 p.1 järgi vangistusega 2 aastat, millele liita KarS § 65 lg.2 alusel Harju Maakohtu poolt 05.11.2011 mõistetud vangistus 5 kuud ja 28 päeva ning mõista talle liitkaristuseks vangistus 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva ja liitkaristusest arvata maha 5 kuud ja 28 päeva ning H.Vendti poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 2 aastat vangistust. KarS prg. 263 p.1 järgi rangema karistuse mõistmist põhjendab prokurör sellega, et H.Vendtile mõistetud karistus ei ole vastavuses tema isiku ja kuriteo raskusega. Tunnistaja M. L ütlusest selgub, et Hainar Vendt lõi rusikatega korduvalt kannatanu suunas. Rusikalöögiga näkku põhjustas H.Vendt kannatanule tõsise tervisekahjustuse. Isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 91 kohaselt esineb T T il vasaku ülalõualuu murd, vasaku sarnaluu murd, nahaalune verevalum vasaku silma laugudel ning vasaku silmamuna sidekestaalune verevalum. Kohtuotsusest nähtuvalt süüdistatava tegevuses puudusid karistust raskendavad ja kergendavaid asjaolusid. Kuna süüdistatav ründas T. Tit korduvate rusikalöökidega, tema tegevuses puuduvad kergendavad asjaolud, ta põhjustas kannatanule tervisekahjustuse, siis on põhjendatud tema karistamine sanktsiooni keskmises määras. Eeltoodu alusel leiab prokurör, et Hainar Vendti tuleks KarS § 263 p.1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistada vangistusega 2 aastat. 3 Hainar Vendt on varem karistatud 05.jaanuaril 2011 Harju Maakohtu poolt vangistusega

(6)kuus kuud, milline asendati KarS § 69 lg. 1 kohaselt 360 tunni üldkasuliku tööga. 04.septembril 2012 asendas Pärnu Maakohus tegemata üldkasuliku töö vangistusega viis

(5)kuud ja kakskümmend kaheksa

(28)päeva. H.Vendt oli alates 14.juunist 2012 Harju Maakohtu kohtuotsuse täitmise tagamiseks vahistatud. 04.septembri 2012 määrusega üldkasuliku töö asendamiseks ette nähtud vangistus lõppes 12.detsembril 2012 ning Hainar Vendt vabanes Tallinna Vanglast 12.12.

1. H.Vendt kandis alates 14.06.2012 karistust Harju Maakohtu poolt 05.jaanuaril 2011 mõistetud karistuse järgi, arutatavas kriminaalasjas ei ole teda vahistatud, mistõttu on ekslik kohtu seisukoht, et H.Vendti karistusaja alguseks arutatavas kriminaalasja tuleb lugeda 14.06.
2. Prokurör leiab, et liitkaristuse moodustamisel tuleb H.Vendtile mõistetud 2 aastasele vangistusele KarS § 65 lg.2 alusel liita Harju Maakohtu poolt 05.11.2011 mõistetud vangistus 5 kuud ja 28 päeva ning mõista talle liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva. Kuna tänase päeva seisuga on H.Vendt Harju Maakohtu poolt talle mõistetud karistuse ära kandnud, tuleb liitkaristusest maha arvata 5 kuud ja 28 päeva ning tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on 2 aastat vangistust. Tallinna Ringkonnakohtu 25.jaanuari 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 6.veebruarini
3. Määratud tähtajaks esitas süüdistatava kaitsja adv. V.Krinal taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb hüvitada temale 76,80 eurot apellatsiooni koostamise eest, millele kulus tal 2 tundi. Käibemaks moodustab taotletavast summast 12,80 eurot. Teised apellatsioonimenetluse osalised oma seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.
4. Süüdistatava kaitsja adv. V.Krinali apellatsiooni osas. Kaitsja ei nõustu apellatsioonis maakohtu poolse tõendite hindamisega ja leiab, et kohus pidanuks kohtuotsuse rajama süüdistatava ütlustele ning neid ütlusi toetavatele tunnistaja E.P ütlustele, kelle ütlused tunduvad apellandile tõesed. Teised tunnistajad seevastu ei olnud sündmuste vahetud pealtnägijad. Kohtukolleegium ei saa nõustuda sellise apellandi seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud järeldusele, et H.Vendt tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja 4 mõte. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süü osas. Seejuures osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Maakohus on piisava põhjalikkusega põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust e. seda, miks eelistab kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele ja miks ei pea usaldusväärseteks tunnistaja E.P ütlusi. Apellatsioonis esitatud väide, et apellandile tunduvad nimetatud tunnistaja ütlused tõesed, ei loo mingeid aluseid veel maakohtu põhjendatud järelduse ümberhindamiseks. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatav tekitas kannatanule süüdistuses märgitud kehavigastused ja tegi seda kannatanut mitmel korral lüües. Löömise põhjuseks oli kannatanu poolt tehtud märkus, mis puudutas süüdistatava käitumise vormi kannatanu pojaga. Eeltoodud käitumisega realiseeris süüdistatav vähemalt KarS prg. 121 ettenähtud kuriteokoosseisu. Maakohtu otsuses on kohtukolleegiumi arvates põhjalikult ka esitatud seisukohad, miks tuvastatud löömine avalikus kohas kujutab endast ka avaliku korra rasket rikkumist ja miks tuleb eeltoodu toob kaasa süüdistatava käitumise kvalifitseerimise KarS prg. 263 p. 1 järgi. Kõik asjaolud, millised omavad süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel määravat tähtsust, on maakohtu otsuses ära toodud e. maakohtu seisukohad on kohtuotsuses motiveeritud. Kohtukolleegium nõustub täielikult nende maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Apellatsioonis ei ole samuti esitatud selliseid väiteid, millised annaks aluse veelkord ringkonnakohtu poolt käsitleda süüdistatava tegevusele antud kvalifkatsiooni e. kvalifikatsiooni sisuliselt ei vaidlustata.
5. Prokuröri apellatsiooni osas. 2.
6. Esmalt vaidlustab prokurör H.Vendtile vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristust leides, et see on liiga leebe. KarS prg. 263 näeb ette karistusena, kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et selline seisukoht on kohaldatav juhul, kui on tegemist sanktsiooniga, mis näeb ette ainult ühte liiki karistuse näiteks, vangistuse. Teiseks on käesoleval juhul tegemist 5 süüteokoosseisuga, mis näeb ette neli avaliku korra rikkumise (KarS prg. 262) kvalifitseerivat asjaolu. Viidatud Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati KarS prg. 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus ja näeb ette ka karistuse vaid ühe karistusliigi e. vangistuse. KarS prg. 263 näol tegemist süüteokoosseisuga, mida on võimalik ka toime panna kõigi kvalifitseerivate asjaolude esinemisel aga ka kolme või kahe. Samuti on sama karistusraamistik nähtud ette juhtudeks, kui isik on ka varem toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid, s.h. avaliku korra raske rikkumine või kui süüdistus koosneb korduvalt toime pandud mitmetest avaliku korra raskete rikkumiste faktidest. Kui nõustuda prokuröriga, et käesoleval juhul tuvastatud tehioludel toimepandud üheepisoodilise avaliku korra rikkumise eest isiku poolt, kes ei ole varem vägivallaga seotud kuritegude eest karistatud, tuleb mõista 2 aastat vangistust, siis hakkab kujunema karistuspraktika, mis loob olukorra, kus võrdseid reaalseid vangistusi kannavad äärmiselt erinevates avaliku korra rikkumistes ja erineva kriminaalse taustaga süüdimõistetud. Ehk siis, kohtukolleegium on seisukohal, et karistusmäära valikul tuleb arvestada ka väljakujunenud kohtupraktikat. Riigikohtus on analüüsitud ( http://www.riigikohus.ee/vfs/861/Kohtupraktika%282009%29.pdf) avaliku korra rikkumise karistuspraktikat, seda küll 2009.a. ja analüüsis toodud järeldused lubavad kohtukolleegiumi ka tänasel päeval väita, et maakohtu poolt vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. Võrdluseks toob kohtukolleegium sarnastel tehioludel toimepandud avaliku korra rikkumise faktis tehtud kohtuotsuse. Kriminaalasjas 1-11-10209 tegi Viru MK 19.09.2011.a. kokkuleppemenetluses otsuse, millega karistati A.J., kes muuhulgas oli varem karistatud ka KarS prg. 121 järgi vangistusega, KarS prg. 263 p.1,4 järgi kahe avaliku korra raske rikkumise fakti eest – kusjuures üks fakt võib öelda on absoluutselt sarnane arutatava süüteo tehioludele – alevikus, kaupluse ees peksis rusikatega kannatanut, põhjustas ninaluu murru jne. ning teine fakt on Võsul kõrtsi ees toimepandud peksmine – küll grupis teise isikuga, kuid teine isik mõisteti RK otsusega 3-1-1-113-12 õigeks. Mõistetud karistuseks oli vahi all viibitud aeg – 7 kuud ja 13 päeva. Kohtukolleegium rõhutab, et apellatsioonikohtul on õigus maakohtu poolt mõistetud karistus tühistada siis, kui maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. Kohtukolleegiumi arvates ei saa väita, et arutatava avaliku korra raske rikkumise kvalifisiooni ja tehiolusid arvestades on maakohus, välistades võimaluse süüdistatava karistamiseks rahalise karistusega e. sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigiga ja leides, et vangistusmäär võib jääda alla veerandi sanktsioonis ettenähtust, ilmutanud leebust süüdistatava karistusõiguslikul kohtlemisel. Neid asjaolusid, milliseid prokurör oma apellatsioonis esitab apelleerides mõistetud karistust e. kehavigastuste tekitamise mehhanismi ja lokalisatsiooni ning vägivalla intensiivsust, neid asjaolusid on maakohus sisuliselt arvestanud juba karistuse mõistmisel, kui pidas võimatuks karistada süüdistatavat rahalise karistusega. Neid asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt mõistetud 9 kuuline vangistus vastab süüdistatava poolt toimepandu raskusele ning tema isikule. H.Vendt on küll varem korduvalt karistatud isik, kuid varasemad kuriteod on kõik 6 2.
7. olnud varavastased ning ei ole olnud ka seotud vägivalla kasutamisega. KrMS prg. 338 p.4 kohaselt saab kohtuotsuse tühistamise aluseks olla vaid sellise karistuse mõistmine maakohtu poolt, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohtukolleegium ei saa nõustuda ka prokuröri apellatsiooniga KarS prg. 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Samas ei nõustu kohtukolleegium ka maakohtu otsusega ega selle parandamise määrusega liitkaristuse osas. Mis puudutab maakohtu otsuse parandamist määrusega süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas ning sellega süüdistatava olukorra tunduvat raskendamist, siis kohtukolleegiumi arvates ei ole selline määrus seaduslik. KrMS prg. 306 lg 5 lubab maakohtul parandada kohtuotsuses kirja- ja arvutusvigu ning ilmseid ebatäpsusi, millised ei mõjuta otsuse sisu. Andmaks hinnangut, kas maakohtu poolt tehtud parandus mõjutab otsuse sisu, saab sellele vastata vaid jaatavalt. Nimelt pikenes süüdistatava karistuse aeg sisuliselt ligi 6 kuu võrra. Kohtuotsusega mõistis maakohus KarS prg. 65 lg 2 järgi süüdistatavale ebaõigesti liitkaristuse ja nimelt arvutas välja ühe liidetava e. eelmise karistuse ärakandmata osa kohtuotsuse kuupäevaga, liitis selle uuele mõistetavale karistusele, kuid karistuse kandmise aja alguseks luges kuupäeva, milline oli eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse e. vangistuse täitmisele pööramise alguskuupäevaks. Seega arvestas sisuliselt maakohus ajavahemiku 14.06.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni n.ö. kaks korda kantuks. Esimest korda, kui võttis selle ajavahemiku maha eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest e. ärakandmata karistuse arvestamisel luges selle karistuse osa ärakantud karistuseks. Ja teist korda, kui arvestas saadud liitkaristuse kandmise aja alguseks 14.06.2012.a. e. siis saadud liitkaristusest eelvangistuses viibitud ajaks. Seega sisuliselt toimus n.ö. karistuste lahutamine. KarS prg. 65 lg 2 näeb ette vaid karistuste (eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja uue kuriteo eest mõistetud karistuse) täieliku liitmise e. käesoleval juhul tuleb süüdistataval kahe kohtuotsuse järgi ära kanda 5 kuud ja 28 päeva pluss 9 kuud, mis on 1 aasta ja 2 kuud ja 28 päeva. Isegi, kui nõustuda sellega, et karistuse kandmise aja algus algab 14.juunist 2012.a., s.o. päevast, millest hakati lugema eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmist, siis süüdistatav pidanuks vabanema 13.septembril 2013.a. Maakohtu otsuse kohaselt aga pidanuks süüdistatav vabanema peale kohtuotsuse kuulutamist e. peale 26.novembrit 2012.a. 3 kuu ja 29 päeva pärast e. juba 2013.a. märtsi lõpus. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli süüdistataval kandmata 16 päeva ning kuna käesolevas kriminaalasjas tõkendit süüdistatava suhtes ei kohaldatud, olnuks õige lugeda maakohtu otsuse tegemise päev karistuse kandmise alguseks ja liitkaristuseks sellisel juhul 9 kuud ja 16 päeva, mis samuti tähendab seda, et kahe kohtuotsuse järgi kannab süüdistatav tegelikult ära ka 1 aasta ja 3 kuud, mitte aga 9 kuud ja 16 päeva nagu seda otsustas maakohus. Kohtukolleegium rõhutab, et mõistes isikule, kes kannab vanglas eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistust, liitkaristust KarS prg. 65 lg 2 alusel, tuleb esiteks paika panna karistuse kandmise aja algus – selleks on kas tõkendi kohaldamise kuupäev arutatavas kriminaalasjas või kui isiku suhtes ei ole kohaldatud arutatavas kriminaalasjas tõkendit põhjusel, et ta on niigi vanglas 7 eelmist karistust kandmas, siis on selleks kuupäevaks kohtuotsuse tegemise kuupäev – ja seejärel arvutatakse välja eelmise karistuse ärakandmata osa nimetatud karistuse kandmise aja alguseks loetud kuupäeva seisuga. Kohtukolleegium leiab, et sellised parandused kohtuotsuses ja seda veel süüdistatava olukorra halvendamise suunas nagu seda tegi maakohus 10.detsembri 2012.a. määrusega, mõjutavad otsuse sisu ning ei ole parandatavad muudmoodi, kui prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Asjaolu, et vangla pöördub kohtusse olukorra täpsustamiseks ei loo kohtule veel seaduslikku alust igasuguste karistust puudutavate vigade parandamiseks. Kuna KrMS prg. 306 lg 5 alusel tehtav määrus ei ole iseseisvalt vaidlustatav ja prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse karistuse, s.h. liitkaristuse mõistmise osas, siis kuulub maakohtu määrus 10.detsembrist 2012.a. tühistamisele käesoleva otsusega. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et ka maakohtu 10.detsembri 2012.a. määruses on sisuliselt eksitud KarS prg. 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise põhimõtete vastu. Käesolevaks ajaks on olukord võrreldes maakohtu otsuse tegemise ajaga muutunud ning on kujunenud järgmine olukord. 4.septembril 2012.a. pööras Pärnu Maakohus oma määrusega kriminaalhooldaja ettekande alusel täitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud, kuid üldkasuliku tööga asendatud ärakandmata karistuse e. 5 kuud ja 28 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 14.juuni 2012.a. s.o. päev, mil H.Vendt peeti kinni ja võeti vahi alla maakohtu tagaotsitavaks kuulutamise määruse alusel. Käesolevas kriminaalasjas H.Vendti suhtes tõkendit ei ole kohaldatud. Kuigi maakohtu 4.09.2012.a. määrus oli saadetud teadmiseks ka prokurörile ning lihtne arvutus näitas, et H.Vendt vabaneb eelmise karistuse kandmiselt 12.12.12.a. , ei pidanud prokurör vajalikuks käesoleva kriminaalasja kohtumenetluse ajal taotleda süüdistatava vahistamist alates 12.12.12.a. ning seda ei teinud maakohus ka oma otsusega. H.Vendt kandis ära määrusega täitmisele pööratud vangistuse ning vangla vabastas ta 12.12.12.a. seoses selle karistuse ärakandmisega ning põhjusel, et maakohtu otsus liitkaristuse osas ei olnud jõustunud ja ei olnud ka uut tõkendina vahistamise kohaldamise otsustust. Kuna süüdistatav viibib käesoleval ajal alates 12.12.12.a. vabaduses, ei saa ka kuidagi parandada maakohtu otsust selliselt, et lugeda karistuse kandmise aja alguseks maakohtu otsuse kuupäev. Kuna süüdistatav viibib vabaduses, saab olla karistuse kandmise aja alguse kuupäev vaid mingi x kuupäev tulevikus, kui ta reaalselt asub karistust kandma. Selle kuupäeva seisuga, nii nagu ka juba käesolevaks ajaks on süüdistatav täielikult ära kandnud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse. Olenemata sellest, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on täielikult ära kantud taotleb prokurör siiski liitkaristuse mõistmist e. nii vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse, kui ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täielikku liitmist KarS prg. 65 lg 2 alusel ja seejärel liitkaristusest kantud karistuse mahaarvamist. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Olenemata, et süüdistatav pani toime uue kuriteo ajal, kui tal veel oli eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ära kandmata, puudub käesoleva otsusega määratava karistuse kandmise aja seisuga üks liidetav, mis 8 2.
8. on KarS prg. 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist välistavaks faktoriks. KarS prg. 65 lg 2 sõnastusest on võimalik vaid üheselt aru saada ja nimelt, et just eelmise kohtuotsusega ärakandmata osa on üheks liidetavaks. Nii sätestab KarS prg. 65 lg 2, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-118-09 asunud seisukohale, et KarS prg. 65 lg 2 kohaldub vaid siis, kui on olemas kaks liidetavat. KarS prg. 69 lg 7 ja KarS prg. 65 lg 2 mõtte kohaselt ei saa isikule, kes paneb toime uue kuriteo kas ÜKT tegemise ajal või ajal, kui tal on eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus, kas täielikult või osaliselt kandmata, mõista muud karistust, kui seda on reaalne vangistus. H.Vendti osas ei kuuluks liitkaristuse mõistmisel kohaldamisele KarS prg. 69 lg 7 ka siis, kui ta ei oleks vahepeal vabanenud kinnipidamiskohast, sest kohtuotsuse tegemise ajaks oli eelmise kohtuotsusega mõistetud ÜKT asendatud KarS prg. 69 lg 6 alusel e. põhjusel, et ta ei teinud temale mõistetud üldkasuliku töö tunde. Kaks korda ühte ja sama üldkasulikku tööd ei saa vangistusega asendada. Küll olnuks õige sellisel juhul kohaldada KarS prg. 65 lg 2 sätteid, sest ta pani toime kuriteo ajal, kui tal oli eelmise kohtuotsusega karistus kandmata. Käesolevaks ajaks sellist seaduslikku alust, mis välistaks temale veelkord mõista ÜKT-d või tingimisi vangistust justkui ei esine, sest eelmine karistus on kantud ja mingit liitmist toimuda ei saa. Ilmselgelt sai selline olukord võimalikuks prokuröri ja maakohtu tegematajätmisest tõkendi küsimuse otsustamisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et A.Vendtile vaidlustatud kuriteo eest mõistetud vangistus kuulub reaalselt ärakandmisele. Tegemist on isikuga, kes pani toime uue kuriteo ÜKT tundide tegemiseks määratud ajal, ta ei ilmunud kriminaalhooldaja juurde, kohus arutas kriminaalhooldaja poolt esitatud ettekannet mitmel korral, andis A.Vendtile võimaluse töötundide tegemiseks ja jättis esimesel korral kriminaalhooldaja taotluse ÜKT asendamiseks vangistusega rahuldamata. Seejuures A.Vendt ei ilmunud korduvalt kohtusse, oli mitmel korral kuulutatud tagaotsitavaks. Tegemist on seega isikuga, kes ei allu kriminaalhooldusele.
9. Apellatsioonimenetluse kulude osas. Süüdistatava kaitsja adv. V.Krinal esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotluse kohaselt on õigusabi kuluks 64 eurot, milline moodustub ajakulust 2 tundi , mis kulus tal apellatsioonkaebuse koostamiseks. Kohtukolleegium leiab, et taotlus kuulub osaliselt rahuldamisele. Põhjendatud ajakuluks sellise apellatsiooni eest, arvestades nii apellatsiooni sisu, kui ka mahtu, ei saa olla enam, kui 0,5 tundi. Apellatsioon koosneb viiest lausest ning on oma sisult selline, et seda ei olnud isegi võimalik enam lühemalt refereerida käesoleva kohtuotsuse sissejuhatavas osas. 2 tundi saab sellise apellatsiooni koostamisele kuluda vaid siis, kui piltlikult öeldes kuluks iga lause peale ligi pool tundi, mis on enam kui absurdne. Kuna apellatsiooni on esitanud ka prokurör, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud kulud riigi kanda. 9 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2;; 342; 343; 344; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse KarS prg. 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas, karistuse kandmise aja alguse osas ja maakohtu määruse, millega parandati kohtuotsuse resolutiivosa. Julia Katškovskaja Urmas Reinola Pavel Gontšarov 10