Obsah (6)

§ 342§ 180§ 185§ 337§ 189§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. veebruar 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-1592 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

1. Tulenevalt prokuröri taotlusest karistada A. Mihhailovit KarS § 114 p 1 ja 5 järgi erakorralise karistuse, eluaegse vangistusega, märgib kohtukolleegium järgmist. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s
2. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest ehk eelkõige on karistamise aluseks isiku süü. Prokuröri arvamust nimetatud säte karistuse mõistmise alusena ei sisalda. Prokurör esitab kohtuvaidluses küll arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Sellisel seisukohal on olnud ka senine kohtupraktika. Riigikohus on otsustes nr 3-1-1-70-01 ja 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige isiku süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Prokuröri apellatsioonis, viitega Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-76-12 p-s 10 asutud seisukohale, põhjendatakse A. Mihhailovile erakorralise karistuse mõistmist asjaoluga, et eluaegse vangistuse mõistmisel ei ole tingimata nõutav, et isik peaks olema kas samas kriminaalasjas toime pannud või varasemalt karistatud veel teiste tapmiste või muude raskete isikuvastaste kuritegude eest. Apellandi arvates esinevad seega ka käesolevas kriminaalasjas sedastatavad erakordsed preventiivsed alused A. Mihhailovile eluaegse vangistuse mõistmiseks ning kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset. Kohtukolleegium möönab, et prokuröri seisukoht on A. Mihhailovi süü ülisuurt suurust arvestades loogiline, kuid käesolevas asjas tuvastatud faktilised asjaolud ei anna kohtukolleegiumi hinnangul iseenesest siiski piisavalt alust A. Mihhailovile maakohtu poolt mõistetud maksimummääras tähtajalise vangistuse karmistamiseks. 5 Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Mihhailovile mõrva kui raskeima isikuvastase kuriteo eest mõistetud 20 aastane vangistus kooskõlas valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Vangistuse määra üle otsustamisel kohtu poolt on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Kuigi apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendis nõustus kõrgeim kohus süüdistatava isikut ja eelkõige karistuse eripreventiivset eesmärki arvestades alamaastme kohtute poolt süüdistatavale mõistetud erakorralise karistusega, ei ole käesolevas kriminaalasjas A. Mihhailovi süü suurus ega tema isik viidatud juhtumiga võrreldes oluliselt suurem ega tema isiksus võrreldamatult negatiivsem. A. Mihhailov pani toime ühe tapmisteo, milles on tuvastatud kaks kvalifitseerivat asjaolu. Üksnes kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist tulenev isikule antud hinnang, mille kohaselt eirab A. Mihhailov ühiskonnaelu norme, on asotsiaalne, vähese empaatiaga ja narkoainete hankimiseks väljakujunenud hoiakuga ühiskonnaohtlike tegude sooritamiseks, ei anna erinevalt apellandist alust tõsikindlalt väita süüdistatava kui parandamatult ohtliku ja äärmiselt negatiivselt iseloomustatava inimese sobimatusest ühiskonda. Süüdlase isik on määrav karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamisel (RKKK 3-1-1-40-04 p 7). Seda eesmärki on võimalik saavutada isikut resotsialiseerides (ühiskonda tagasi tuues) või vähemalt tema edasist desotsialiseerumist vältides. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja mitte arvestada tema isikut. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks - vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud A. Mihhailovile, keda on varem neljal korral valdavalt varguste toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud ja kes pani uue raske isikuvastase kuriteo toime vaid ligikaudu pool aastat pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, erakorralise karistuse mõistmine. Eripreventsiooniga on seotud ka karistustundlikkus - karistatava isikuomadused, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet süüdlasele. A. Mihhailov on narkosõltlane, mida kinnitavad talle määratud väärteokaristused ning isiku kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis toodud seisukohad (I kd, lk 185). Kuriteo, milles teda süüdistatakse, pani ta toime kaudse tahtlusega, omakasu motiivil kannatanu vara hõivamiseks, et saada selle arvelt narkootikume, mitte kavatsetusega M. K tappa. Seega oli süüdistatava teo eesmärgiks röövida kannatanu vara, kasutades selleks vägivalda viisil, mida ta pidas vajalikuks eesmärgi saavutamisel. Vaatamata erakordselt raske kuriteo toimepanemisele on vangistuse määra üle otsustamisel oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Nõustuda tuleb kohtu tõdemusega, et süüdistatav, seades oma isiklikud vajadused inimelust tähtsamaks, aitas samas kaasa tõendite kogumisele ja väljendas kohtuistungil korduvalt puhtsüdamlikku kahetsust, millist käitumist tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna. Et karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus, ei anna apellatsioonis esitatu alust kohtuotsuse tühistamiseks A. Mihhailovile mõistetud karistuse osas. Ka kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et käesolevas asjas on põhjendatud karistuse eesmärkide saavutamiseks kohaldada sanktsioonis ettenähtud tähtajalist vangistust maksimaalmääras ja seega mõistetud 20 aastane vangistus vastab A. Mihhailovi kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.
3. Süüdistatava A. Mihhailovi apellatsiooni taotlusega talle mõistetud karistuse kergendamiseks kohtukolleegium nõustuda ei saa. Süüdistatava väide, et ta pani M. K mõrva toime narkootilise aine mõju all olles, on paljasõnaline ja ümber lükatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr 620, mida hindas ka kohus ja millest nähtub, et süüdistatav põeb psüühikahäiret sõltuvusena psühhotroopsest ainest (opioidid) ja temal on psühhotroopse aine (opioidid) pikaajalise 6 tarvitamise tagajärjel välja kujunenud iseloomulik isiksuse- ja käitumishäire. Eksperdiarvamusest nähtub üheselt, et A. Mihhailov oli temale inkrimineeritava teo ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja vastavalt oma käitumist juhtima, s.t. oli süüdivusseisundis. Süüdistataval ei esinenud temale inkrimineeritava teo ajal sellise raskusega psüühilise seisundi häirumist, mis oleks oluliselt piiranud tema võimet oma teo keelatusest aru saada. Seega pidi süüdistatav, olles sõltuvuses küll psühhotroopsest ainest, aru saama, et lüües lühikese ajavahemiku jooksul kannatanule selja tagant mitmel korral raudtoruga pea piirkonda, aru saama, et ka väiksem löökide ja vigastuste arv võib põhjustada kannatanu surma.
4. Vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud taotlustele peab kohtukolleegium vajalikuks osundada järgmist. Vaidlust ei ole selles, et surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr 523 (I kd tl 35-41) kirjeldatud eluohtlikud vigastused tekitas kannatanule A. Mihhailov süüdistuses kirjeldatud viisil ja vahendiga ning mis on kooskõlas ka süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlustega vigastuste tekitamise kohta (korduvad löögid raudtoruga pea piirkonda, kannatanupoolne kaitse kätega). Eksperdiarvamuse kohaselt oli kannatanu surma põhjus tömp aju-kolju trauma, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, kannatanu surma põhjustas peaajupõrutus ajukelmealuste verevalumite, koljuluude murdude ning põrutushaavadega pea piirkonnas. Pärast kõikide tervisekahjustuste saamist ei olnud kannatanu tõenäoliselt võimeline iseseisvalt toimima, sealhulgas käima, osutama vastupanu ja hüüdma. Kaitsja seisukohaga, et A. Mihhailovi teos puuduvad tapmise julmuse ja piinava viisi tunnused, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Maakohus, tuginedes eksperdiarvamusele, tuvastas otsuses kehtiva kohtupraktika kohaselt õigesti, et antud juhul viitavad raudtoruga tehtud arvukate tugevate löökide tekitatud vigastused sellele, et kannatanu tundis löökide tagajärjel suurt valu. Tapmine on piinav kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaevusi. Kuigi eksperdiarvamusest nähtuvalt kaotas kannatanu teadvuse lühikese aja jooksul peale raudtoruga peatraumade tekitamist, viitab selline järeldus asjaolule, et kannatanu võis löömise ajal suurt valu tunda. Kohtukolleegiumi arvates kinnitab eeltoodut ka asjaolu, millele viitas juba maakohus, et kuivõrd kannatanul tuvastati enesekaitsele viitava vigastusena parema käe II sõrme lüli murd, saab sellest järeldada, et kannatanu oli selle vigastuse saamise ajaks A. Mihhailovi rünnakule reageerinud ning olles teadvusel, kaitses end kätega. Samas möönab ka apellant, et arvestades A. Mihhailovi jõulisi ja kiireid lööke raudtoruga pea piirkonda, on tõenäoline, et kannatanu valutunne võis kesta väga lühikest aega. Seega pidi kannatanu raudtoruga antud löökidest tekitatud peatraumadest tingituna tundma lühiajaliselt suurt füüsilist valu juba enne, kui ta teadvuse kaotas ja maha kukkus. A. Mihhailovi ütlustest nähtuvalt kukkus kannatanu maha alles peale tema poolt mitmete löökide sooritamist, mis on aga vastuolus apellandi seisukohaga, et kannatanu kaotas teadvuse koheselt ja langedes koomasse, ei võinud saadud peatraumad talle enam kestvat või eriliselt suurt valu põhjustada. Kohese teadvuse kaotamise järel oleks kannatanu pärast esimest pähe suunatud lööki maha kukkunud ja tal puudunuks enesekaitsele viitava vigastusena parema käe II sõrme lüli murd. Et kannatanu koheselt teadvust ei kaotanud ja A. Mihhailov jätkas tema peksmist raudtoruga pähe, pidi kannatanu ka järgnevate löökide ajal olema püstises asendis, seega teadvusel ning tundma seeläbi järgnevatest löökidest tulenevat suurt valu. Eeltoodu põhjal nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et A. Mihhailovi poolt raudtoruga pea piirkonda löömine põhjustas kannatanule suurt valu, mistõttu on M. K tapmine toime pandud piinaval viisil. Kohtupraktikas väljendatud seisukoha järgi saab tapmise hinnata julmaks, kui kannatanule on tekitatud põhjendamatult jõhkraid ja moonutavaid vigastusi (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-114-06, p 8.3). Tapmise julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu suhtes. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis kirjeldatu kohaselt lamas kannatanu sündmuskohal selili, otsmikul mitmes kohas haavad, luuotsad väljas, aju näha. Kohtuistungil uuritud häirekeskusesse tehtud kõne (I kd tl 140-141) põhjal leidis taoliste jõhkrate ja moonutavate vigastustega kannatanu juhuslik isik. Kuigi käesolevas asjas ei ole tuvastatud brutaalset tapmisviisi, sisustavad käesolevas asjas A. 7 Mihhailovi tapmisteo julma viisi nii kannatanu peas ja näos (otsmikupiirkonnas) esinevad jõhkrad ja moonutavad vigastused (luuotsad väljas, aju näha), samuti asjaolu, et A. Mihhailov ründas kannatanut avalikus kohas, kus taolist süüdistatava jõhkrat tegevust võisid pealt näha ka teised isikud. Kohtukolleegium leiab, et A. Mihhailovi poolt M. K tapmine oli toime pandud ka julmal viisil. Piinavaks või julmaks hinnatavate asjaolude suhtes peab süüdlasel esinema tahtlus, kusjuures piisab kaudsest tahtlusest. Apellatsioonis esitatud väited ei anna kohtukolleegiumile alust mõista A. Mihhailov süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi õigeks. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud KarS § 56 sätteid, isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra huve. Apellatsioonis esitatud põhjendusel ei ole A. Mihhailovile mõistetud karistuse kergendamine põhjendatud. Mõistetud karistusmäär ei hälbi kohtupraktikast samaliigilistes kuriteoasjades ning vastab kuriteo raskusele ja A. Mihhailovi isikule. 11.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Maakohtu otsuse vaidlustasid lisaks prokurörile ka süüdistatav A. Mihhailov ja tema kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras kaitsjale välja maksta 268,80 eurot (s.h käibemaks 44,80 eurot). Kohtukolleegium pidas taotletud riigi õigusabi tasu suurust mõistlikuks ja põhjendatuks. Et ringkonnakohus jättis apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava A. Mihhailovi kanda.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 4.

oktoobri 2012 kohtuotsus Andrei Mihhailovi suhtes tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Julia Katškovskaja 8 Ivi Kesküla 9