lg 2 p 3 järgi ja BIRGIT BRIT KASK süüdistuses
lg 2 p 3 järgi Kriminaalasi Süüdistatavad Marge Voogma RAGNAR KASK isikukood 38507260286, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; elukoht xxxx, keskharidusega; ei tööta; kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud. Tõkend - elukohast lahkumise keeld 28.12.2009 BIRGIT BRIT KASK Isikukood 48404050239, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; elukoht xxxx; kõrgharidusega; töötab xxxx, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend - elukohast lahkumise keeld 29.12.2009 Avalikul kohtuistungil 02., 03., 10. ja 19.04.2012, Asja läbivaatamise kuupäev üldmenetluses RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309, § 313, § 315, § 318, § 319, § 175 lg 1 p 2, 5, 9, § 178 lg 1 p 3, § 179 lg 1 p 2, kohus O T S U S T A S: RAGNAR KASK süüdi tunnistada
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõista 3 kuud vangistust.
alusel jätta mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ja mitte pöörata täitmisele, kui Ragnar Kask 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 23.04.2012. 1 BIRGIT BRIT KASK süüdi tunnistada
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõista rahaline karistus 30 päevamäära, so 172.56 eurot (2700 krooni).
alusel jätta mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ja mitte pöörata täitmisele, kui Birgit Brit Kask 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 23.04.
Birgit Brit Kask on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema kokkuleppel Ragnar Kasega xxxx öösel kella 03.00 paiku xxxx M Je elukohas tungis võõrasse hoonesse ja omavoliliselt M Je tahte vastaselt viimase eluruumidesse – magamistuppa, kus filmis M.Je loata, häirides M.Je ja viimase xxxx lapse kodurahu. Seega, Birgit Brit Kask, tungides grupis omavoliliselt ebaseaduslikult ning valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja eluruumidesse, pani toime
II Tuvastatud asjaolud ja kohtu põhjendused Ragnar Kask ja Birgit Brit Kask end neile esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, kinnitades mõlemad, et nemad ei ole ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt M A (end. J) elukohta tunginud. Tunnistaja Dmitri Dalke seletas kohtuistungil, et ööl vastu xxxx oli ta patrullis koos Ene Ermiga. Peale südaööd, umbes kella kahe-poole kolme paiku kuulsid nad raadiojaama kaudu, et jaoskonna ette tuleb kodanik, kes palub politsei abi. Kuna nad samal ajal sõitsid jaoskonna ette ja nägid meesterahvast, kes nende poole suundus, teatasid nad juhtimiskeskusele, et võtavad selle väljakutse ise vastu. Meesterahvas oli Ragnar Kask ja temaga kaasas oli üks naisterahvas, hiljem selgus, et tema õde Birgit Brit Kask. R.Kask rääkis neile, et tal on naine ja xxxx laps, kes elavad linna lähedal maal. Laps pidi olema joomise juures, naine pidi jooma juba kaks aastat, laps on hooletusse jäetud. Ta oli tulnud õhtul Eestisse, õhtupoolikul helistanud naisele, naine oli joobes häälega, mingid hirmsad hääled olid kostnud taustaks ja korduvatele helistamistele naine polnud enam vastanud. Ta oli tulnud Tallinnast Rakverre. R.Kask mainis ka seda, et oli pöördunud kohtusse ja tema advokaat oli öelnud, et kui toimub uuesti mingisugune jooming, siis koos politseiga koheselt minna sinna ja võtta laps ära. Ta olevat korduvalt teinud avaldusi politseile, et seal käib joomine. Mis kohtuvaidlus täpselt käimas oli, nad ei täpsustanud ega küsinud R.Kaselt ka mingeid pabereid, sest politsei ise kelleltki lapsi ära ei võta, ainult lastekaitsetöötaja abiga. Kõigepealt läksid nad kontrollima, kas asi on üldse õige, kas toimub jooming ja kas laps on hooletusse jäetud, sest temal kujunes R.Kase jutust pilt, et majas on terve kari naiste- ja meesterahvaid, et tuba on määrdunud, laps on võrevoodis ja nutab, mähkmed vahetamata. Teel xxxx võttis Ene Erm välijuhiga ühendust ja palus kontrollida R.Kase varasemaid väljakutseid, kuid välijuhi sõnul neid ei olevat. R.Kask sõitis ees ja näitas teed. xxxx külas ühe maja juures, kus polnud aeda ega väravaid, vaid kuused olid tee ja maja vahele istutatud, nad peatusid. R.Kask läks maja juurde kõige ees, temast 5 meetrit eespool, tema taga tulid naised. Majast möödudes kuulatas ta, kas lärmi on, kuid maja oli vaikne, aknad olid pimedad, ühes aknast paistis koridori või teise ruumi valguskuma. Maja ees teepoolses otsas ja küljel oli kõik pime, ainus valgus tuli maja teiselt poolt küljest, kus asus veranda või tuulekoda, mille ukse kohal põles valgusti. Kui tema veranda juurde jõudis, oli R.Kask juba verandal ja oli avanud majja viiva ukse. Kas R.Kask koputas, ta ei näinud ega kuulnud. Kui ta selle ukseni jõudis, nägi, et järgmine ruum on kitsas piklik koridor ja paremal pool on teisele korrusele viiv trepp. R.Kask oli juba poole trepi peal liikumas üles ja ütles, et tulge ruttu, ta on siin, täpsustamata, keda ta "ta" all mõtleb. Tema peatus uksel ja küsis, kes on majaomanik, kuid R.Kask ei vastanud ja kadus teisele korrusele. Selleks ajaks olid verandal ka E.Erm ja B.B.Kask. Mingi hetk tuli üks mees, kes küsis, kes nad on ja mida seal üldse teevad. Selle mehega asus vestlema E.Erm. R.Kask tuli alla, kutsus, et tulge nüüd siia, ta on nii täis, et magab, ei tõuse ülesse. Ta küsis uuesti, kes on maja peremees. R.Kask jällegi ei vastanud, läks uuesti üles. Tema ütles, et nad ei tule enne kuhugi kui saavad teada, kes 3 on maja peremees. R.Kask tuli uuesti ülevalt neid kutsuma, kuid tema vastas, et kuna nad ei tea, kes on majaperemees, ei tule nad kuhugi, kuni kutsutakse see naisterahvas alla. Siis vastas R.Kask, et "meie". Tema järeldas, et R.Kask oli Soomes ja maja on ühine. R.Kask läks uuesti üles, siis tuli taas trepile ja ütles, et ta on nii täis, et ei ärkagi üles. Siis läks tema teisele korrusele, läks kontrollima, kas naisterahvas on tõesti nii purjus, et ei suuda ärgata. Majja läks ta R.Kase loal. Ülal oli suur tuba, põles lauavalgus, kapi taga paistis voodi ja tugitool. Kas ja kuidas teised tema järel üles tulid, ta ei näinud. R.Kask oli tooli juures, ütles rahuliku häälega, et ärka üles, politsei on siin, ja raputas magavat naisterahvast õlast. Naine tõstis korraks pea, vastas, et ära sega, ma tahan magada. Selle peale hakkas R.Kask karjuma, et ärka üles, politsei on siin. Ta ütles ka ise, et on politseist ja palus naisel ärgata ja riidesse panna. R.Kask hüppas voodile, kadus hetkeks kapi taha ja järgmine moment oli ta voodist maha tulnud ja väike laps oli tal süles, ise karjudes. Siis hakkas ka naisterahvas karjuma, neil läks omavaheliseks karjumiseks. Kui sõnavahetus ja karjumine hakkas, tulid üles veel kaks naist ja üks mees. Ka need naised olid väga ärritunud, et mis te siin teete, mis üldse toimub. Kisa oli ühelt ja teiselt poolt, ei saanudki aru, kes mida karjub. Vaidluse momendil B.B.Kask küsis, kas võib filmida, kuid tema ei vastanud, jälgis R.Kaske ja M At (end. J). Tema mäletamist mööda vastas E.Erm, et filmi, kui tohib. Mis edasi sai, ta hästi ei kuulnud, kuid ühel momendil M A ütles, et mida sina siin filmid ja suundus tema poole, käsi pikal. Ta vaatas selja taha, nägi seal B.B.Kaske filmimas, tõstis käe ja ütles, et lõpetage ja B.B.Kasele ütles, et lõpetage see filmimine. Kas B.B.Kask lõpetas, ta ei tea, sest käsi langes küll alla, kuid kas ta telefoni välja lülitas, ta ei tea. Inimesed olid küll ärritunud, kuid joobe tunnuseid kellelgi märgata ei olnud, nende diktsioon oli selge, koordinatsioonihäireid ja tuikumist ei olnud. Ka ei olnud märgata ohtu lapse elule, sest voodi, kus ema ja laps magasid, oli lai, tuba oli puhas, laps hoolitsetud. Üldse maja oli puhas, korras, laiali vedelevaid asju ja joomingu jälgi ei olnud. Kuna vaidlus muudkui kestis, palus ta E.Ermil minna teiste isikutega alumisele korrusele vestlema ja jäi üles koos R.Kase, lapse ja lapse emaga. Kas B.B.Kask ka üles jäi, ta ei mäleta. Siis tekkis natuke rahulikum moment, E.Erm tuli üles, ütles, et laps jääb siia, käskis R.Kasel laps ära anda ja kui see seda ei teinud, võttis temalt ise lapse ja andis ühe naisterahva kätte. Siis ütles ta R.Kasele, et me läheme nüüd kõik siit välja ja nad läksidki, tema mäletamist mööda rahumeelselt, sest konflikt oleks meelde jäänud. Õues vestlesid nad R.Kasega veel pikalt, sest R.Kask nõudis ikka naisel joobe tuvastamist ja tahtis ise selle juures olla; oli pahane, miks last kaasa ei võetud, et miks laps jäi purjus ema juurde. Lapse emal nad joovet ei kontrollinud, sest ta oli adekvaatne, puudusid koordinatsioonihäired, kõne polnud häiritud. Ühel hetkel ütles E.Erm, et R.Kask valetab, et kohtusse on avalduse esitanud hoopis naine, R.Kask pole lapse suhtes avaldust esitanudki. R.Kask ütles, et teades, et kohtuveskid jahvatavad kaua, ei esitanudki ta avaldust kohtusse. R.Kask oli rahulolematu nende tööga ja lubas kaebuse esitada ning esitaski neid korduvalt, nii et ta pidi ettekandeid esitama prefektile, sisekontrollile ja õiguskantslerile, kuid distsiplinaarmenetlust ei algatatud, leiti, et nende tegevus oli seaduslik. Tunnistaja Ene Erm seletas kohtuistungil, et ööl vastu xxxx oli ta patrullis koos Dmitri Dalkega. Poole kolme ajal politseimaja ees nägid nad kätega vehkivat meest, Ragnar Kaske, kes väitis, et tema xxxx laps on koos purjus emaga, soovis last kätte saada. Raadio teel olid nad eelnevalt sellest väljakutsest kuulnud ja teatasid välijuhile, et võtavad selle omale. R.Kask rääkis, et laps on emaga, ema on järjekordselt purjus, käib jooming; ta olevat andnud lapse hoolduse asjad kohtusse, soovib last kätte saada ja ema joobe tuvastamist. R.Kasega oli kaasas üks naisterahvas, hiljem selgus, et see oli tema õde Birgit Brit Kask. Nad sõitsid R.Kase juhatamisel xxxx külla, kus R.Kask tormas kõige ees maja poole, D.Dalke tema järel. Maja oli pime, mingit lärmi ei kostnud. Vahemaa tõttu ta ei tea, et kuidas R.Kask majja sai, kas ta koputas. Nad seisatasid majja viiva ukse juures, nende vastas seisis üks mees, kes ütles end olevat külalise. Ta hakkas selle mehega suhtlema, et teada saada, kes veel majas viibivad, kui R.Kask jooksis juba trepist üles. Ta ütles D.Dalkele, et mingu R.Kasele järgi. Kui ta ise üles jõudis, nägi seal korralikku puhast, pidutsemise jälgedeta tuba. Vasakul oli magamisase, kus piisavalt laias voodis magas üks naisterahvas ja tema kõrval laps. R.Kask läks magava naise juurde ja üritas teda vaiksel häälel äratada, siis jalutas voodist eemale, pidevalt rääkides, siis läks voodi juurde tagasi, ütles, et näe, 4 magab, purjus. Mingil hetkel avastas magava lapse, rabas selle sülle, jäi sinna seisma, uneuimas laps süles ja kukkus siis väga valjuhäälselt rääkima. Lõpuks naisterahvas selle lärmi peale ärkas. Edasi tuli suur segadus, R.Kask nõudis jätkuvalt ja pidevalt naisterahval joobe tuvastamist, et miks seda ei tehta. B.B.Kask ilmus tema kõrvale ja küsis, kas võib filmida. Ta vastas, et võib, kui majaomanik loa annab, kuid möönis, et lause teist poolt B.B.Kask arvatavasti ei kuulnud ja hakkas kohe filmima, mille peale filmitav ärritus ja lähenes, et kaamerat ära võtta, tekkis rüselus, kuhu sekkus tema paarimees, nii et asi päris hulluks ei läinud. Kogu selle aja R.Kask kõndis valjuhäälselt rääkides poolunise lapsega ringi. Kuna laps, kelle pärast sinna oli mindud, oli puhas ja hoolitsetud, tema elu polnud ohus, majas oli kaine adekvaatne lähisugulane, kelle hoolde laps jätta, palus ta R.Kasel laps ära anda. Kui R.Kask sellest keeldus, võttis ta ise lapse ja andis selle H Li hoolde, sest lapse ema oli endast väljas. Eelnevalt oli ta mõõtnud H.Li joovet, et olla kindel, et jätab lapse kaine adekvaatse isiku hoolde. Numbreid ta enam ei mäleta, kuid olid jääknähud. Tema kiire tegutsemise, otsuse laps isalt ära võtta tingiski see, et laps oli ärritunud, hakkas nutma; juhtunu polnud kindlasti lapse huvides ja häiris teda. Kõik majasviibijad avaldasid protesti Kaskede majas viibimise vastu. Tunnistaja M A seletas kohtus, et 2009. aasta suvest elas ta M Je juures xxxx külas, tänaseks on nad abiellunud. Maja välisukseks peavad nad tuulekoja ust, mis oli varem lukustamata, kuid peale tänaarutatavat sündmust on nad hakanud lukustama ka tuulekoja ust. Xxxx peeti M.A poja R sünnipäeva, suurt joomist ei olnud, naised võtsid veini, tema jõi õlut. Laps läks normaalsel ajal magama. Kella kolme ajal öösel oli ta just magama minemas, kui kuulis köögis olles koputust ja avas ukse, mis viib tuulekotta, kus nägi R.Kaske ja kahte politseinikku. Ta küsis, kes nad on ja mida vaja on, kui R.Kask tormas temast mööda teisele korrusele ja peaaegu kohe hakkas seal lärm. Ta polnud varem R.Kaske näinud, kuid käitumisest ja nähtud fotode põhjal järeldas, et tegu on R.Kasega, kellel oli M pooleli kohtuvaidlus lapse üle. Politseinikud küsisid, kes ta on ja kas ta on sinna majja sisse kirjutatud. Ta vastas, et on M A, elab seal, kuid sisse kirjutatud pole. B.B.Kaske märkas ta alles hiljem, kui läks teisele korrusele. Kui tema üles jõudis, olid seal Kased ja politseinikud, mingil hetkel jõudsid üles ka A.V ja H.L. Juba alla korrusele oli kisa kuulda ja kui ta üles läks, nägi, et R.Kask on lapse sülle haaranud ja M nõudis last tagasi. Sõnavahetus kestis 5-10 minutit, siis tema viis endast väljas Me toa teise otsa rahunema. Mida B.B.Kask tegi, ta ei oska öelda. Kui Kased ja politseinikud majast lahkusid, olid nad veel maja juures, hiljem politseinikud lahkusid, kuid Kased mitte. R.Kask muudkui helistas Mele, et tahab last ja ootab kedagi. Tunnistaja A V seletas kohtus, et xxxx oli tema xxxx külas M A lapse R sünnipäeva tõttu, mis toimus xxxx õhtul. Joodi ka lahjat alkoholi, st naised jõid veini, pudelit tühjaks ei joodud ja keegi purjus ei olnud. Alates kella 23 või ka varem, helistas R.Kask järjepidevalt M A telefonile, kuid tema pani telefoni hääletule režiimile ning riiulile, sest see segas seltskonda. Ta teadis, et alati, kui R.Kask Mele helistab, on viimane häiritud ning seepärast ta ka ei öelnud Mele, et R.Kask helistas, et mitte rahulikku peomeeleolu ära rikkuda. Pool tundi enne Kaskede majja tulekut ta siiski vastas R.Kase kõnele. R.Kask rääkis, et on lapse pärast mures, ema on purjus, tahab Mega rääkida. Tema vastas, et M magab, me läheme ka magama ja kõik on korras ning et muretsemiseks ei ole põhjust. Siis läks tema magama ja ärkas M A vanema poja jutu peale, et Ragnar on siin, Ragnar on siin. Ta läks üles, nägi seal politseinikke, R.Kaske, keegi filmis, kisa oli, laps röökis R.Kase süles. Kuidas majja siseneti, ta ei tea. Ta küsis politseinikult, mis alusel ja mis õigusega nad seal on. Mingil hetkel küsis ka, kas B.B.Kask tohib filmida. Politsei ütles, et ei tohi, kuid B.B.Kask filmis edasi ja tema õde H L läks ja pani telefoni kinni. Politsei ei saanud ise ka hästi aru, miks nad seal on. Tundus, et nad on kuidagi valega sinna meelitatud, sest mingit kära ega midagi majas polnud, kõik magasid ja haudvaikus oli majas, kui nad tulid. Naispolitseinik palus neid alla asja selgitama. Nad selgitasid politseinikule, kelle maja on, kes seal elavad, kelle laps. Naispolitseinik palus H.L alkomeetrisse puhuda, et laps jääb tema hoolde, kuna H.L magamisase oli samas toas kus laps. Siis mindi üles tagasi, politseinikud palusid R.Kasel laps ära anda ja koos B.B.Kasega majast lahkuda, mida Kased ka tegid. Õues olid 5 autotuled veel kaua ja räägiti. Umbes kella 5 ajal öösel läksid nad välja ja palusid Ragnarit, et äkki ta laseb inimestel magada, läheb minema. Kannatanu M A (end. J) tunnistas kohtus, et tema suhted R.Kasega olid xxxx väga halvad, sest R.Kask ei toonud kunagi nende ühist last kokkulepitud ajal tagasi. Ta oli korduvalt seetõttu suhelnud lastekaitsetöötajatega ja oktoobris 2009 andis avalduse kohtusse ainuhooldusõiguse saamiseks. R.Kask teadis sellest avaldusest, sest ta ise ütles R.Kasele seda ja R.Kask oli väga vihane, et kuidas ta julgeb. xxxx oli lapse sünnipäev. Täiskasvanud jõid veini. Tema sai hiljem teada, et R.Kask oli talle helistanud, palju kõnesid kokku oli, ta hiljem telefonist ei kontrollinud. Arvab, et A.V lülitas tema telefoni välja tema säästmiseks, sest iga kord, kui R.Kask helistab, siis mõnitab, manipuleerib ja solvab teda, mistõttu ta on peale neid kõnesid alati endast väljas. Laps pandi omal ajal magama, ta ise läks magama umbes kaheteist-ühe ajal. Kui ärkas, siis nägi, et R.Kask ja politseinikud olid üleval tema juures toas, kas ka teised, ei mäleta, kuid hiljem olid kõik seal. R.Kask karjus ja kriiskas, tema karjus ka, jutuajamist ta ei mäleta, oli läbisegi üksteise sõimamine. Siis avastas ta, et B.B.Kask filmib, olemata selleks luba küsinud, ja läks täiesti endast välja, et kuidas selline inimene satub öösel tema magamistuppa, kus ta on aluspesu väel, ja filmib. Ta krahmas telefoni järele, M A hoidis teda kinni, et ta ei saaks uuesti B.B.Kaske rünnata, rahustas teda. Tema neid rohkem ei näinud, kuid teab, et nad olid veel värava taga. Kaskedel polnud õigust tulla tema majja. B.B.Kask oli käinud aasta tagasi lapse sünnipäeval, kuid siis kutsutud külalisena. Ta teadis kohe R.Kaske nähes, milles asi, sest kui ta oli asja kohtusse andnud, ütles R.Kask talle, et võtab lapse igal juhul ära ja ta sai aru, et seda materjali oli R.Kasel kohtu jaoks vaja, et teha temast kõlbmatu ema. Tuulekoda on osa nende majast ja see pole sisse tulla-välja minna igaühele. Birgit Brit Kask tunnistas kohtus, et xxxx õhtul kella 21 paiku helistas talle R.Kask ja räääkis, et on korduvalt püüdnud M Ale helistada, kuid telefoni ei võeta ja tal on mure lapse pärast, sest M A on korduvalt öelnud, et lapse sünnipäevad on vanemate suurimad pidupäevad ja ka tema on teiste inimeste juttudest kuulnud Me pidutsemistest ja lapse järelevalveta jätmisest. Eelmisel aastal oli ta kutsutud külalisena lapse sünnipäeval ja sellest korrast ei ole tal halba mälestust. R.Kask soovis, et ta sõidaks temaga koos Rakverre, kui tunni-paari jooksul kõnedele ei vastata, sest kellaaeg oli hiline, teeolud rasked ja tema saab M A sugulastega, kes ka seal pidi olema, paremini läbi. Kuna R.Kask on tema vend, oli ta nõus kaasa minema. Filmimisest siis juttu polnud. Südaööl hakkasid nad Tallinnast liikuma, Rakveres sõitsid kohe politseimaja juurde, kus R.Kask helistas veel kord M A telefonile. Kõnele vastas A.V. Tema kõne sisu ei mäleta, kuid A.V polevat venna sõnul andnud konkreetseid vastuseid ja siis helistas R.Kask politseisse, rääkis päris pikalt, et tal on mure lapse pärast, miks ja millest tulenevalt ta seda kardab, palus politseil tulla ja aidata tal veenduda, et lapsega on kõik korras. R.Kask näitas teed, politsei sõitis nende järel. Teel xxxx soovitas R.Kask tal toimuvat filmida, kui politsei selleks loa annab. xxxx ta küsis politseinikult, kas tohib filmida ja talle vastati, et tohib oma tarbeks. Kuna ta aia tagant filmida ei saa, pidi minema majja. Enne maja juurde minekut küsis ta politseinikult, kas neil alkomeeter on ikka kaasas ja naispolitseinik käis seda autost toomas. Mehed läksid ees maja poole ja ta ei tea, kuidas nad majja sisenesid. Kui tema keeras veranda poole, kus paistis valgus, oli uks lahti ja M A seisis tuulekojas ning teised inimesed olid ukse juures, tema oli kõige taga ega näinud eespool toimuvat ja oli ametis oma telefoniga, et filmima hakata. R.Kask küsis, kus M on. M A vastas talle, et ülakorrusel. Politseilt küsis M A, kes nad on ja mida teevad. Kui politseinikud kuulsid, et M A pole majaomanik, käskisid nad tal suu kinni panna. Samas kuulsid nad M Alt, et majaomanik on ülakorrusel. R.Kask tuli ühel hetkel alla, ütles, et M on purjus, R kahekesi ega ärka üles. Politseinik ütles seepeale, et läheme, ja tema sai aru, et võib ka üles minna ja läks politseinike järel trepist üles. Üleval politseinikud ja R.Kask olid M A voodi juures, ta küsis igaks juhuks veel üle, kas võib filmida, küsis seda ka Melt, kes vastas kaks korda, ühel korral vist "tavai" ja teisel "lase käia". Tema arvates M A oli joobes. R.Kask majas ei röökinud, kuid ta räägib valju häälega ja korduvalt nõudis M A joobe tuvastamist. Kui politseinik käskis filmimise lõpetada, ta seda tegi. Kui politseinikud käskisid neil alla minna, nad kuuletusid. Kuidas majast 6 väljumine oli, ta ei mäleta, igal juhul ei keeldunud ta lahkumast. Keegi ei hoiatanud teda, et ta ei tohi koos politseinikega antud territooriumile minna ja keegi ka ei keelanud tal seal viibimist. Ta eeldas, et kui teeb midagi valesti, siis politsei takistab teda, kuid politseinikud ei öelnud talle kordagi, et tema tegevus on seadusega vastuolus. Ta küsis luba filmimiseks ja kui seda lubati, siis loomulikult pidi ta majja minema, sest aia tagant poleks saanud filmida. Tema eesmärk R.Kasega kaasa minnes oli olukorra tuvastamine, majja minnes oli ta seal tunnistajana. Kui nad majast väljusid, üritas ta veel helistada oma lastekaitseliidus töötavale koolikaaslasele. Ragnar Kask seletas kohtus, et päev või kaks enne xxxx oli tal M Aga juttu lapse sünnipäevast, ta teadis, kes sinna kogunevad. Kella 19-20 paiku xxxx õhtul ta helistas M Ale, kuid telefonile ei vastatud. Teise kõne tegi tunni-pooleteise pärast ja kui sellele ka ei vastatud, muutus murelikuks, sest M A oli alati tema kõnedele vastanud. Neil oli küll koera-kassi suhe, kuid suutsid mõistlikult suhelda. Ta tegi veel mõned tulemuseta jäänud kõned ja kella 22-23 paiku helistas oma õele B.B.Kasele, et see temaga kaasa sõidaks, sest kartis, et midagi võib olla juhtunud, laps võib olla järelevalveta jäetud. Ilmaolud olid halvad, lumetorm, teed kehvad ja ta ei tahtnud üksi sõita sellise ilmaga; ka võis laps endast välja minna, kui mingi situatsioon tekib. Kui tema kesköisele kõnele ei vastatud, otsustas ta xxxx sõita. Ta ei teadnud, et võinuks lihtsalt politseisse helistada ja paluda neil olukorda kontrollida, samas oli varasemast suhtlemisest lastekaitsetöötajatega teada, et kui laps võib olla ohus, üksi minna ei tohi, tuleb kaasa võtta politsei ja lastekaitsetöötaja, kuid öösel pole lastekaitset võtta. Kui nad B.B.Kasega Rakverre jõudsid kella poole kolme paiku öösel, helistas ta veel M A telefonile ja seekord vastas A V, kuid tema vastused olid väga ebaloogilised, kõnemaneer ja kogu tunnetus, mis A poolt oli, tekitas temas kahtlusi. Sellepärast ta helistaski politseisse, teatas, et tal on kahtlus, et laps võib olla ohus ja järelevalveta, et ta kaasaks politseipatrulli, et minna olukorda kontrollima; seletas, kes on majaomanik ja mis suhted tal temaga on. Politseimaja ees kohtus ta patrulliga, kellele rääkis sama. Politsei ettepanekul juhatas ta teed xxxx külla. Maja juures väljusid nad autost, oli lühike vestlus, kui E.Erm unustas alkomeetri autosse. D.Dalke ütles talle, et ta juhataks teed majani, sest valgustust polnud ja oli mudane tee. Kuidas kontrolli läbi pidi viidama, juttu ei olnud. Oleks politseinikud talle öelnud, et oota auto juures, ta poleks majja läinud, sest tegu polnud tema majaga. Politsei selleks saigi kutsutud kaasa, et vältida igasuguseid sekeldusi, mis võivad juhtuda. Tema jõudis esimesena ukseni, koputas uksele, tuulekojas tuli põles ja oli näha M At. M A avas välisukse, tema küsis, kus M on, ja politseinik küsis, kes majaomanik on. M A vastas, et M A on ülakorrusel ja tema on külaline. Siis ta läks kiiresti üles. Kui politseinik ütles, et mine kutsu ta alla, sai ta aru, et seda öeldi temale, võttis jalatsid jalast ja läks. M A oli vahepeal ka teise ukse avanud. Üleval leidis ta M A, püüdis teda äratada, kuid kuna M A ei ärganud, läks ta uksele tagasi ja ütles, et M on purjus, sest toas oli tunda alkoholilõhna ja inimene ei ärganud. M A magas suures voodis pikuti, laps R oli voodis põigiti, tekita ja tema jalad olid M A all. Kui nad politseinikega uuesti üles jõudsid, püüdsid M At äratada ja arvatavasti selleks ajaks tema õde B.B.Kask sai kaamera käima. Tema veendus, et laps oli ohus, sest magas purjus, ebaadekvaatse ema kõrval, kes polnud sel õhtul kindlasti võimeline lapse eest hoolitsema. Ta võttis lapse sülle, sest kunagi ei tea, kuidas purjus inimene reageerib, kui näeb, et mingid inimesed seal voodi ümber on ja kuna lapse jalad olid ema all. Siis tulid teised majasviibijad ka üles ja läks kisaks, politsei ei teinud midagi, laskis olukorra ülekäte minna. Tema palus kindlasti üle paarikümne korra, et politsei kontrolliks M A joovet. Kui kaamera kinni pandi ja neid esimesele korrusele paluti minna ning veel hiljem õueski taotles ta seda. Kui alkomeetri näit oleks positiivne olnud, siis oleks tal õigus olnud laps kaasa võtta ja hiljem ei saaks öelda, et ilmaasjata on laps kaasa võetud. Tol ajal polnud neil lapse hooldusõigust veel kohtus määratud, kuigi M A oli talle juba öelnud, et annab avalduse kohtusse. Põhimõtteliselt täitis ta kõiki politseinike korraldusi, vaidles vastu vaid lapse äraandmisele, kuid kui nägi, et laps võetakse jõuga temalt ära, andis lapse ära. M Aga kooselust ta teab, kuidas too käitub joobnuna ja on sellepärast kindel nii toas levinud alkoholilõhna kui M A kõnemaneeri ja käitumise põhjal, et M A oli tol ööl purupurjus. Kui nad politseinikega koos majast olid lahkunud, nõudis ta autode juures korduvalt politseinikelt selgitust, miks M At ei pandud alkomeetrisse puhuma, miks laps anti H L hoolde ja miks tema käest laps ära võeti, kuid vastused 7 ei rahuldanud teda. Sellepärast püüdsid nad peale politsei lahkumist helistada B.B.Kase tuttavale, kes töötab lastekaitseliidus; üldse helistasid läbi 5-6 kohta, et teada saada, kes tegeleb väikeste lastega. Ta ei ole varem esitanud politseisse kaebusi seoses M A alkoholitarbimisega, kuid politsei käis kohal ja fikseeris olukorra augustis xxxx. Kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid. - M Je 23.10.2009 avaldus Viru Maakohtule laps R K elukoha määramiseks, milles taotleb määrata lapse elukohas tema, so lapse ema elukoht /tl. 46-47/; - Tartu Ringkonnakohtu määrus 28.02.2011, millega jäeti Ragnar Kase määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 03.12.2010 määrus muutmata. Nimetatud määrusega lõpetati M.Je ja R.Kase ühine hooldusõigus ja anti R K ainuhooldusõigus täielikult M J. Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2011 määruses käsitletu kohaselt esitas M A 26.10.2009 kohtusse avalduse lapse elukoha määramiseks ja 22.01.2010 esitas avalduse ka Ragnar Kask ning mõlemaid avaldusi menetleti ühises menetluses. Samast määrusest nähtub, et M A suhtes on asjas läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja –psühholoogiline kompleksekspertiis, millega tuvastati üheselt, et temal ei esine alkoholi- ja ravimisõltuvust ning samuti ei esine probleeme viha, vägivalla ja nende ohjeldamisega. /tl 48-56/; - Kohtuistungil vaadati B.B. Kase kaitsja poolt esitatud salvestist xxxx öösel M A elamus toimunud sündmuste salvestusega. Kohus, tõendite uurimise ja hindamise tulemusena, jõudis järeldusele, et Ragnar Kasele ja Birgit Brit Kasele esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on tõendatud, nad tegutsesid kooskõlastatult ja ühiselt. Kohtu hinnangul oli xxxx öösel toimunud sündmuste ahela algatajaks Ragnar Kask, kes olles ärritunud M A poolt nende ühise lapse elukoha määramise avalduse kohtusse esitamisest ning ajendatuna soovist teda ärritada ja provotseerida ning koguda (video)materjali selle tsiviilkohtus tema vastu tõendina esitamiseks, kutsus oma õe Birgit Brit Kase selleks endaga xxxx kaasa sõitma. Ragnar Kask andis politseile tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, et juhul, kui muul moel ei õnnestu, siis politseitöötajaid ära kasutades pääseb ta koos B.B.Kasega siiski M A majja. Vaatamata A V telefoni teel saadud infole, et kõik on korras, teatas Ragnar Kask xxxx kella 02.34 ajal politseisse, et tema xxxx laps on xxxx külas järelvalveta, kuna lapse ema on alkoholijoobes ja majas, kus laps praegu viibib käib joomine, laps viibib joomingu juures ja on vaja joobes inimeste juurest ära tuua ning tema poolt on kohtusse antud avaldus lapse elukoha määramiseks. Ragnar Kask ei avaldanud politseinikele oletust, et tema laps võib olla ohus, vaid väitis, et laps on purjus ema poolt hooletusse jäetud ning ohus. Asjaolu, et Ragnar Kask tahtlikult eksitas politseinikke, veendes neid kaasa tulema, on tõendamist leidnud lapse hooldusõigusega seonduvate tõenditega, so M A poolt esimesena kohtusse antud avaldusega lapse elukoha määramiseks ja hilisema Tartu Ringkonnakohtu 28.02.20011 määrus, millega lapse ainuhooldusõigus on antud lapse emale. Politseiametnikud Dmitri Dalke ja Ene Erm tunnistasid, et Ragnar Kaselt saadud info põhjal sõitsid nad Ragnar Kase juhatusel kohale. Ragnar Kasega oli kaasas ka tema õde Birgit Brit Kask. xxxx peatuti maja ees, mille tänavapoolsed aknad olid pimedad ja mingit peolärmi majast ei kostunud. Enne majja sisenemist küsis Dmitri Dalke Ragnar Kaselt korduvalt, et kellele maja kuulub, kuid Ragnar Kask ei teinud küsimustest väljagi, vaid tormas koheselt esikust edasi teisele korrusele. Õigustatud isiku luba tema selleks mingil viisil saanud ei olnud. Saamata vastust küsimusele, kes on maja peremees, keeldusid politseinikud algul edasi minemast. Kui Ragnar Kask teiselt korruselt alla tuli, teatas ta politseinikele, et lapse ema on nii tugevas joobes, et teda ei ole võimalik äratada ning kutsus politseinikke endaga kaasa teisele korrusele tuppa, kus magas M A. Peale korduvaid nõudmisi siiski selgitada, kes on majaomanik, vastas R.Kask ebamääraselt, et „meie“, millest politseiametnikud järeldasid, et tegemist on poolte ühisvaraga, järgnedes seejärel R.Kasele teisele korrusele, kus nägid, et M A ja laps magasid voodis. Tuba oli korras ja puhas, laps hoolitsetud, toas ei olnud mingeid pidutsemise või alkoholitarvitamise jälgi. 8 On ilmselge, et kui inimene öisel ajal, isiku jaoks täiesti arusaamatutel asjaoludel, une pealt üles aetakse, siis on ta segaduses ning ärritunud. Ragnar Kask, raputades unesegast M At õlast ja käskides tal valjuhäälselt ärgata, sest ka politsei oli seal, hüpates samas jalgupidi voodisse, haarates ema kõrvalt magava lapse, ehmatas ja ärritas naist veelgi enam. Ärgates protesteeris M A koheselt võõraste viibimise kohta oma elukohas. Vahepeal oli teisele korrusele tulnud ka ülejäänud majas viibivad isikud ja B.B. Kask, kes sekkusid samuti sündmuste käiku ja läks üleüldiseks kisaks. Ene Ermi kinnitusel küsis Birgit Brit Kask alles üleval toas olles, et kas tema võib sündmust mobiiltelefoniga filmida. Tema vastas, et selleks peab ta majaomanikult luba küsima, kuid B.B.Kask M Alt filmimiseks luba ei küsinud, vaid hakkas pesuväel olevat M At filmima. See tegevus ärritas täiendavalt M At, kes keelas ning püüdis filmimist takistada, kuid B.B.Kask filmis edasi. Kuna laps, kelle pärast sinna oli mindud, oli puhas ja hoolitsetud, tema elu polnud ohus, majas oli kaine adekvaatne lähisugulane, kelle hoolde laps jätta, andis E.Erm korralduse R.Kasel laps ära anda. Kui R.Kask sellest korduvalt keeldus, võttis ta lõpuks ise lapse ja andis selle H L hoolde, kuna lapse ema oli toimuva tõttu endast väljas. Eelnevalt oli ta mõõtnud H.L joovet, et olla kindel, et jätab lapse kaine adekvaatse isiku hoolde, kes muuhulgas ei olnud sündmustest isiklikult sel määral häiritud, et tema hoolde ei oleks saanud väikelast anda. M A joobe kontrollimiseks politseinikud alust ei näinud, kuna ta oli adekvaatne, puudusid koordinatsioonihäired, kõne polnud häiritud. Ta oli vaid ärritunud. Kõik majasviibijad avaldasid protesti Kaskede majas viibimise vastu ning juhtunu polnud kindlasti lapse huvides ja häiris teda. Birgit Brit Kase kaitsja poolt esitatud, xxxx öösel M A elamus toimunud sündmuste salvestuse pildikvaliteet ei võimalda täpselt eristada isikuid. Samuti ei ole võimalik täpselt määratleda, kes mida ütleb ja mis kontekstis öeldu on. Küll aga on arusaadav, et tegemist on xxxx öösel M A elamus toimunud sündmuste salvestusega. Kuuldav on isikute jutt ja B.B.Kase ütlus, et „ma filmin siis praegu“. Seega ta ei küsi, kas ta võib filmida ning arvestades kisa, mis siis juba käis, ei pruukinud seda lauset üldse keegi kuuldagi. Salvestises on kuulda, kuidas keegi naisterahvas nõuab korduvalt, et „mis õigusega te üldse majja ja tuppa sisse tulite“. Samuti öeldakse konkreetselt, et „mine välja siit, kas sind lubas keegi sisse majja“. B.B.Kasel kästakse filmimine lõpetada, aga viimane teatab, et on lapse tädi ja ning jätkab filmimist. Kui B.B.Kask korduvatele nõudmistele vaatamata filmimist ei lõpetanud, siis lõpuks läks üks naisisik tema juurde ja lükkas mobiiltelefoni, millega ta filmis. Vaatamata sellele jätkas B.B.Kask filmimist ja lõpetas filmimise ära alles politseiniku käsu peale. Seega on valed ja lindilt kuulduga ümber lükatud Birgit Ragnar Kase ja Brit Kase väited, et keegi ei ole neil keelanud seal olla ja keegi ei ole neid välja ajanud. Mõlema isiku suhte väljendati selgesõnaliselt keeldu M A elukohas viibimiseks. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuse põhjal ei saa teha järeldusi salvestatud isikute alkoholijoobe kohta, küll aga selle kohta, et tegemist on sissetungimisest ilmselgelt ärritunud, kõrgendatud hääletoonil rääkivate inimestega, kes nõuavad üheselt Kaskede lahkumist. Olukordades, kus põhilisteks tõenditeks on nö sõna-sõna vastu, on vajalik erilise tähelepanuga arvestada kõigi asjaoludega, mis oma olemuselt on asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang, s.o hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-74-05 on avaldanud seisukoha, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Politseiametnikest tunnistajate Dmitri Dalke ja Ene Ermi ning tunnistajate M A ja A V ütlused on teineteisega kattuvad ning on loogilises seoses toimunud sündmuste ning kogutud 9 tõenditega. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad ning neil ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Politseinike tegevust on Ragnar Kase korduvate kaebuste alusel kontrollitud ja midagi ebaseaduslikku nende tegevuses ei tuvastatud. Seega peab kohus nende ütlusi usaldusväärseteks. Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase ütlusi hindab kohus ebausaldusväärsetena, kuna need on kantud soovist vähendada oma süüd ning vabaneda vastutusest. Ei ole usaldusväärsed süüdistatavate ütlused selles, et lapse elu oli hädaohus ja nemad läksid majja politseinike loal ja heakskiidul. Eluliselt usutav ei ole ka Ragnar Kase seisukoht, et laps on ohus, kui ta magab emaga ühes voodis ja tekki ei ole peal, et ema võib ta ära lämmatada või laps võib voodist välja kukkuda. Tuleb pidada tavaliseks ja normaalseks, et lapsed magavad vanemate kaisus ja iga ema tunnetab enda kõrval last piisavalt hästi, et talle mitte peale keerata, kusjuures xxxx laps on juba piisavalt suur, et reageerida ning isegi kui ema tarvitab vähesel määral alkoholi, siis ei muuda see teda lapsele ohtlikuks ega põhjusta lapse hooletusse või ohtu jätmist. Võttes samas arvesse M A väikest ja habrast kehakuju, ei ole tema poolt lapse n.ö äramagamine tõenäoline.
järgi kvalifitseeritava tegevuse, so valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse omavolilise sissetungimise puhul on rünnatavaks õigushüveks mitte üksnes avalik kord, PS § 20 garanteeritud isiklik vabadus ega ka omand PS § 32 mõttes, vaid üks osa isikule tagatud privaatautonoomiast, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute häirimise eest ja millest tähtsaim on isiku kodu, mis PS § 33 kohaselt on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi ega valdusesse, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Hoone, ruum või piirdega ala, s.o asi asjaõigusseaduse mõttes, on isikule võõras, kui see ei ole tema seaduslikus valduses või omandis. Objektiivsest küljest on
järgi kvalifitseeritav kuritegu vältav süütegu, mis algab kaitstud alale sisenemisega ja sealt väljumisega. Asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist. Sissetungimine on igasugune õigusvastane sisenemine, milleks on kahtlemata ka suletud, kuid lukustamata ukse lahtilükkamine. Selles, et tegemist oli hoone ja eluruumiga, ei ole vaidlust. M Ale kuuluv elamu ei olnud kindlasti süüdistatavate valduses või omandis. Valdaja tahte vastane on tegevus, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Süüdlane peab taotlema ja ka saavutama valdajalt heauskse nõusoleku. Sisenemine on ebaseaduslik ka siis, kui süüdlane kasutab loa saamiseks pettust. R.Kask ja B.B.Kask teadsid, et majaomanik on M A, kelle nõusolek majja sisenemiseks neil puudus ja nad kasutasid ka pettust, viies eksitusse politseinikud. Kui isikul lubatakse siseneda elamusse, ei tähenda see seda, et tal oleks õigus kõigisse elamus olevatesse ruumidesse siseneda. Seega, isegi kui M A avas ukse ja Kased sisenesid majja, siis luba neil selleks ei olnud ja magamistuppa ei olnud neil seda enam mingit õigust siseneda. Ka juhul, kui käsitleda M At M A elukaaslasena sündmuste toimumise ajal ja asjaolu, et nad kasutasid viimase omanduses olevat elamut ühiselt, ei piisanud õiguspäraseks sisenemiseks üksnes M A nõusolekust, kui ühele pereliikmele oli kindlate isikute viibimine vastumeelne ning ta ei olnud nende seal viibimiseks nõusolekut andnud. Tegemist on omavolilise sissetungiga isegi siis, kui teised seal elavad pereliikmed on andnud loa sisenemiseks. Kohus peab ekslikuks Ragnar Kase kaitsja väidet, et kuna Ragnar Kask koputas enne sisenemist uksele, siis on välistatud tema poolt ebaseaduslik sissetungimine. Koputus uksele on märguandeks, et keegi soovib siseneda, kuid see ei tähenda omaniku või valdaja nõusolekut selleks.
süüteokoosseisu subjektiivne koosseis eeldab tahtlust ja koosseis on täidetud, kui tegu pannakse toime kaudse tahtlusega.
lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul on Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase poolt grupis omavoliliselt ebaseaduslikult ning valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja eluruumidesse tungimine toimunud otsese tahtlusega. Ragnar Kask oli teadlik sellest, et tema kooselu M Aga oli lõppenud 10 ning et naise elukoht ei olnud nende ühine, kuhu tema oleks võinud igal ajal luba küsimata siseneda. Birgit Brit Kask oli samuti nendest asjaoludest teadlik ning asjaolu, et aasta varem oli ta kutustud külalisena viibinud lapse sünnipäeval, mil ei toimunud midagi sellist, mis oleks ka edaspidi võinud anda põhjuse kahelda lapse heaolus, ei andnud alust ka temale tungida M A privaatsesse ruumi ning teda tahte vastaselt filmida. Seega, tahtlikult tungiti sisse, et ärritada sellega majas olevat seltskonda ja eelkõige M At ning filmiti tekkinud provotseeritud konfliktsituatsiooni, et saada filmimaterjali selle tsiviilkohtus esitamiseks. Nii Ragnar Kask kui Birgit Brit Kask teadsid, et neil puudub majja sisenemiseks M A luba. Neil ei olnud ühtegi objektiivset alust kahtlustada, et lapse elu on ohus või tema heaolu häritud, mis võinuks tingida tema vältimatu äraviimise ema juurest rasketes liiklusoludes tuisusel ööl. Kohtu hinnangul oli Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase peamiseks eesmärgiks M A majja sissetungimisel lapse igal juhul kaasa viimine ning Birgit Brit Kask oli Ragnar Kase sõnul just seepärast kaasa kutsutud, et tagasiteel oleks keegi, kes lapse järele vaatab; samuti tõendab seda Kaskede pahameel politseinike „tegevusetuse” peale ning nende poolt M A elukohast öösel peale kella 3 lahkudes helistamine lastekaitsesse – Ragnar Kase sõnul koguni 5-6 kohta. Kohtu hinnangul ei anna olukorda kontrollima kutsutud politseinike toimingud ja liikumine kutsujale õigust neile omatahtsi järgneda, pidades oma käitumist õiguspäraseks ainuüksi seetõttu, et politseinikud nii teevad ja neil pole korrale kutsumiseks mahti. Birgit Brit Kase ja Ragnar Kase väide, et politseinikud lasid olukorra käest, on põhjendamatu, kuna esmalt Ragnar Kask ja hiljem Birgit Brit Kask majja tungimisega ja filmimisega põhjustasid seal segaduse, mille klaarimise ja asjas selguse saamisega pidid tegelema nende poolt pettusega kaasa kutsutud politseinikud. Oma sellise käitumisega ei võimaldanud Kased politseinikel koheselt korrektset kontrolli teostada. Niipea, kui politseinikud said selguse, et igasugune ajend ja alus Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase viibimiseks M A majas puudub ning puudus ka oht lapse elule ja tervisele, andsid nad Ragnar Kasele korralduse laps ära anda ja nii temal kui Birgit Brit Kasel majast lahkuda. Ülaltooduga on asja kohtuliku uurimisel tuvastatud, et Ragnar Kask ja Birgit Brit Kask, tungides grupis omavoliliselt ebaseaduslikult ning valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja eluruumidesse, toime
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Kase ja B.B. Kase tegevuses tõendatud, õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. III Kohtu seisukoht karistuse osas
lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on tagada õigusnormide tõsiselt võetavus ning üldsuse usaldus ning rahulolu, et süütegudele reageeritakse õiglaselt. Heites isikule ette õigusvastaseid tegusid, võetakse ta vastutusele üksnes tema poolt toimepandud tegude eest ja nende piirides. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest iseseisva alusena karistuse mõistmisel, tuleb süü arvestamisel, karistuspiiride määramisel ning eriti karistusest tingimisi vabastamise korral silmas pidada ka isikut, kuna süü hõlmab mitte üksnes hetkelisi ajendeid, vaid ka püsivamaid isikuomadusi. Süüdlase isik on määrav karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja mitte arvestada tema isikut. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks – vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks, et karistuse üldpreventiivne eesmärk, õiguskorra mõjutamine tervikuna ei tohi muutuda karistatava isiku kasutamiseks teiste isikute mõjutamisvahendina. Eripreventsiooniga on seotud karistatava 11 isikuomadused, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet konkreetsele süüdlasele. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu on teise raskusastme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kohus leiab, et Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase tegevuses
§-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Süütegu on õigesti kvalifitseeritud
Mõlemad süüdistatavad on süüvõimelised. Ragnar Kasele ja Birgit Brit Kasele süüks arvatud süütegu on toime pandud otsese tahtlusega. Mõlemad isikud on varem kriminaalkorras karistamata. Ragnar Kask on ühel korral karistatud väärteo korras
lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu võimaldab vangistuse kõrval mõista ka kõige kergemaliigilisemat, so rahalist karistust. Kuivõrd Ragnar Kask ei pidanud kohtus võimalikuks avaldada oma töökohta ja kannatanu esindaja sõnul pole ta maksnud elatist väidetava rahapuuduse tõttu, kahtleb kohus Ragnar Kase töötamises ega pea seetõttu võimalikuks temale rahalist karistust mõista, kuna see ei täida karistuse eesmärki ja seaks süüdistatava ebamõistlikult koormavasse olukorda.
lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul tuleb pidada põhjendatuks karistada Ragnar Kaske lühiajalise tingimusliku vangistusega minimaalse katseajaga, ilma tema allutamiseta käitumiskontrollile, kuna seda saab pidada piisavaks mõjutamaks teda edaspidi käituma õiguskuulekalt. Birgit Brit Kask töötab ja ta on varem karistamata. Tema osa kuriteo toimepanemises oli teisejärguline ja kohus peab võimalikuks karistada teda kergeima võimaliku karistusega, s.o rahalise karistusega. Kohus mõistab rahalise karistuse
alusel tingimisi, sest ei pea Birgit Brit Kaske isikuks, kelle suhtes oleks vajalik rakendada karistuse reaalset kandmist, et mõjutada teda edaspidi õiguskuulekalt käituma; samuti ei pea kohus vajalikuks allutada teda käitumiskontrollile. IV Kohtu seisukoht tsiviilhagi ja menetluskulude osas Tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas esitatud ei ole. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o 435 eurot; toimikust koopia tegemise kulud ja määratud kaitsjatele makstud tasud. Menetluskuluks KrMs § 175 lg 1 p 2 kohaselt on ka kannatanule KrMS § 178 kohaselt makstavad summad, milleks käesolevas kohtuasjas on tunnistaja A V sõidukulu 50 eurot. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent (allkiri) (allkirjastatud digitaalselt) Anu Ammer Lea Herne 12 Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2012 RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase süüditunnistamises ja karistamises
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.