Obsah (5)

§ 184§ 832§ 56§ 58§ 831

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2012.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 6770 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Pr

§ 184

lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Pyotr Adoniev Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Taavi Pern, kaitsja adv Vladimir Sadekov Süüdistatav Pyotr Adoniev isikukood 36306110426, Vene Föderatsiooni kodanik, elukoht XX Tallinnas, ei tööta, varem kriminaalkorras kaheksal korral karistatud, vahi alla alates 21.02.2012.a, varem kaheksal korral kriminaalkorras karistatud, viimati 14.09.2009.a Harju Maakohtu poolt

§ 184

lg 1 järgi 2 aasta ja 9 kuulise vangistusega, vabanes 18.04.2011.a, kahtlustatavana kinni peetud 21.02.2012.a. RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. detsembri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsusega tunnistati Pyotr Adoniev süüdi

§ 184lg 2 p 2 järgi ja karistuseks mõisteti 7 aastat vangistust.

Eelvangistuses viibitud aeg arvati karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 21.02.2012.a.

§ 832alusel konfiskeeriti P.

Adonievilt 490 eurot ja tema sõiduauto XX nr XX, LCD teler ning sülearvuti. Menetluskulud – sundraha ja ekspertiisitasu mõisteti välja P. Adonievilt. P. Adoniev tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud

1. ptk
2. jaos sätestatud kuriteo, omandas uuesti eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult suures koguses erinevaid narkootilisi aineid – fentanüüli, amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavaid pulbreid. Omandatud aineid hoidis P. Adoniev enda kasutuses olevas sõiduautos XX reg numbriga XX, samuti hoidis enda elukohas Tallinnas XX kuni 21.02.2012.a, mil narkootilised ained sõiduautos ja tema elukohas teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Nii leiti ja võeti 21.02.2012.a sõiduautos XX nr XX teostatud läbiotsimise käigus sõiduki kindalaekast kuus minigripp kilekotti kokku 11,29 grammi fentanüüli sisaldava pulbriga (puhtal kujul fentanüüli 0,85 grammi ehk 850 milligrammi) P. Adonievi elukohast Tallinnas XX leiti ja võeti 21.02.2012.a teostatud läbiotsimise käigus klaaspurk kolme minigripp kilekotiga, milledes oli kokku 143,0 grammi amfetamiinsulfaadi ja metamfetamiinsulfaadi segu (puhtal kujul amfetamiini 11,5 grammi ja metamfetamiini 4,85 grammi ehk 4850 milligrammi). Süüdistus oli P. Adonievile esitatud ka narkootiliste ainete veos, kuid maakohus, viidates Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-23-10 sedastatule, leidis, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tõendeid, et P. Adoniev narkootilisi aineid edasiandmise eesmärgil käitles, tuleb süüdistusest suures koguses narkootilise aine vedu välja jätta. See asjaolu aga süüdistuse mahtu ei muuda. APELLATSIOONI SISU
3. Pyotr Adoniev vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega ta on süüdi tunnistatud tema kasutuses olnud sõiduautost leitud narkootilise aine käitlemises. Ta leiab, et auto tema valduses olemine ei tõenda iseenesest seda, et temal selle ainega mingit seost oleks olnud. Tuvastatud ei ole, kes ja millal narkootilised ained autosse pani. Samuti ei ole tõendatud ainete omandamine ja valdamine, ta üksnes hoidis neid kodus. Narkootiliste ainete omandamises ja valdamises tuleb ta õigeks mõista. P. Adoniev leiab, et talle mõistetud karistus on põhjendamatult karm. Arvestada ju tuleb, et ta üksnes hoidis aineid, tunnistas oma süüd selles ja kahetseb puhtsüdamlikult. Karistust tuleb leevendada. Samuti peab P. Adoniev konfiskeerimist põhjendamatuks. Ta leiab, et autol, teleril ja sülearvutil puudub igasugune seos narkootiliste ainete hoidmisega. Kohtu järeldused, mis on tehtud märkmetest ja arvutustest vihikus, ei ole põhjendatud, kuivõrd need ei ole puutumuses kuriteoga. Samuti ei puutu asjasse mitmed telefonid. P. Adoniev ei nõustu kohtuga ka selles, nagu oleks ta narkootilisi aineid omakasu eesmärgil käidelnud. P. Adoniev on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, kergendada mõistetud karistust ja muuta ka osas, millega on tema vara konfiskeeritud. 2
4. Apellatsioonile esitas vastuväited prokurör Taavi Pern. Prokuröri hinnangul tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohtu otsuses on kajastatud ning antud hinnang tõenditele, milledele tuginedes mõistis kohus P. Adonievi süüdi ka autos olnud fentanüüli ebaseaduslikus käitlemises. Kohus on veenvalt põhjendanud, miks on P. Adonievi enda ütlused ebausaldusväärsed. Arvestades P. Adonievi ennastõigustavate, oma süüd üksnes osaliselt tunnistavate ütlustega on kohus põhjendatult järeldanud, et kergendavat asjaolu puhtsüdamliku kahetsuse näol ei esine. Põhjendatud ja seaduslik on ka süüdistatava vara konfiskeerimine, kuivõrd P. Adoniev ei ole tõendanud äravõetud vara seaduslikku päritolu. Mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. P. Adonievi süüditunnistamine maakohtu poolt tugineb kohtuistungil kontrollitud ja vastastikuses seoses analüüsitud tõendite kogumile, oma seisukohti on kohus põhjendanud. Kohtu põhjendused on veenvad ka osas, milles on P. Adoniev süüdi tunnistatud fentanüüli ebaseaduslikus omandamises, mis leiti tema kasutuses olnud sõidukist. Kohtukolleegium kordab, et P. Adonievi väited, nagu poleks ta mõned kuud tagasi ostetud autosse peidetud narkootilisest ainest fentanüülist teadlik olnud, on kummutatud DNA ekspertiisiga. Eksperdiarvamusest nähtub, et nii süüdistatava elukohast kui auto kindalaeka tagant leitud narkootilise aine pakenditelt tuvastati P. Adonievi DNA (ekspertiisiakt tl 29-45, p 1.2). Maakohus on põhjendatult märkinud, et P. Adoniev ei selgitanud, mil viisil sai auto sisemusse peidetud fentanüülipakendile sattuda temalt pärinev bioloogiline materjal. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et teisalt ei ole P. Adonievi väide ka eluliselt usutav, kuivõrd pole tõenäoline, et keegi müüb sõiduki ja lihtsalt „unustab“ sellesse suures koguses narkootilist ainet. Mis puudutab P. Adonievi väidet, et tõendatud ei ole tema poolt narkootiliste ainete omandamine ja valdamine, ta lihtsalt hoidis neid kodus, siis kohtukolleegium märgib, et vaieldamatult olid narkootilised ained P. Adonievi valduses, kuivõrd tal oli tegelik võim nende ainete üle. Asi on alati isiku valduses, kui see on tema poolt valitsetavas ruumis (antud juhul elukohas ja isiklikus sõidukis). Valdusele eelneb aga omandamine. Süüdistatava väide, et tõendina käsitatud vihikus olevad märkmed ja arvutused ei ole puutumuses kuriteoga, on paljasõnaline, kuivõrd kohtu järeldusi kummutavaid asjaolusid P. Adoniev oma apellatsioonis ei esita. P. Adonievile mõistetud karistus on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud ja seaduslik. Maakohus on karistuse mõistnud

§ 56sätestatust lähtudes.

Apellandi arusaam, et tema puhul tuleb arvestada kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, on siiski ekslik. Maakohus on põhjendatult kergendava asjaolu arvestamata jätnud, kuivõrd süü üksnes osaline tunnistamine ei ole käsitatav puhtsüdamliku kahetsusena. Kohtukolleegium osundab, et puhtsüdamlik kahetsus puudub, kui süüdistatav ei ole talle etteheidetavat tegu omaks võtnud ning on vaidlustanud süüteo toimepanemise. Samas on kohus põhjendatult leidnud, et P. Adonievi puhul tuleb arvestada raskendava asjaoluna omakasu

§ 58p 1 mõttes.

Asjas ei ole tuvastatud, et P. Adoniev oleks ise narkootiliste ainete tarvitaja. Tema 3 väide, et plaanis narkootikume lihtsalt tee sisse segada ja juua, on ilmselgelt ebausutav. Kohus märkis muuhulgas põhjendatult, et P. Adonievi valduses olnud fentanüülist piisanuks joobe tekitamiseks tuhandetele inimestele, amfetamiinist sadadele inimestele. Selge on seega see, et P. Adoniev käitles narkootilisi aineid sihiga teenida majanduslikku kasu.

§ 184lg 2 näeb karistusena ette vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani.

Sanktsiooni keskmine määr on seega 9 aastat. Olukorras, kus P. Adoniev on pannud lühikese ajavahemiku järel teistkordselt toime suures koguses narkootiliste ainete käitlemise, tuvastatud on raskendav asjaolu ning puuduvad kergendavad asjaolud, ei saa kohtukolleegiumi hinnangul talle mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kergemat karistust pidada liialt karmiks. P. Adoniev peab oma vara konfiskeerimist põhjendamatuks ja rõhutab, et autol, sülearvutil ja teleril puudub seos narkootiliste ainete hoidmisega. Apellandiga ei saa nõustuda. Vastavalt

§-le 184 lg-le 5 p 2 kohaldab kohus käesolevas paragrahvis sätestatud kuriteo eest kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt §-s 832 sätestatule. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-73-10, milles on selgitatud järgmist: Karistusseadustikus sisaldub kaks alternatiivset võimalust konfiskeerida süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara.

§ 831

lg-s 1 sätestatu kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Seevastu tulenevalt

§ 832

lg-st 1 konfiskeerib kohus isiku kuriteos süüdimõistmisel ja tema karistamisel üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega seaduses sätestatud juhtudel osa või kogu kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Seega võib

§ 832

sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi, kuid

§ 831

kohaldamiseks peab kohus tõendama konfiskeeritava vara pärinemist konkreetsest kuriteost. Erinevalt

§-s 831 sätestatust, kus konkreetse vara seotust konkreetse kuriteoga peab tõendama süüdistaja, on

§-s 832 tõendamiskoormis pööratud ja süüdistataval endal tuleb tõendada oma vara legaalset päritolu (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-38-11). Käesolevas süüdistusasjas lähtus kohus

§-st 832 lg 1 sätetest ning maakohtu põhjendused vara konfiskeerimiseks on otsuses esitatud. Neist ilmneb selgelt, et P. Adoniev ei ole tõendanud, et vara (sõiduauto, sülearvuti ja teler) on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult P. Adonievi

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistanud, mõistnud tema süüle vastava karistuse ning konfiskeerinud tema vara vastavuses seadusega. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Julia Katškovskaja 4 Urmas Reinola