p 5,
,
lg 2 p 4,
lg 2 p 1,
lg 1,
lg 1,
lg 1,
Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Kenert-Ranner Reva ja tema Kriminaalasi kaitsja adv. Anti Aasmaa Süüdistatav Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Kenert-Ranner Reva (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Advokaat Anti Aasmaa Endla Ülviste Harju Maakohtu otsus 27.septembrist 2012.a. Kenert - Ranner Reva suhtes tühistada osaliselt ja nimelt läbiotsimisel 09.01.2012 aadressil Rapla maakond Kehtna vald Eidapere alevik Aleti tee 7 ära võetud riideesemete: dressipluus (Puma), dressipüksid (Cycling) ja dressipüksid (Tactel) – hävitamise osas kohtuotsuse jõustumisel. Teha selles osas uus o t s u s, millega tagastada kohtuotsuse jõustumisel Kenert Ranner Revale läbiotsimisel 09.01.2012 aadressil Rapla maakond Kehtna vald Eidapere alevik Aleti tee 7 ära võetud riideesemete: dressipluus (Puma), dressipüksid (Cycling) ja dressipüksid (Tactel). Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kenert Ranner Reva apellatsioon jätta rahuldamata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 27.septembril 2012.a. süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva
Süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva
Süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva
lg 2 p 1, § 349, § 344 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud. Süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva
Süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva 24.10.2011.a. toimepandud kuriteoepisoodis
Süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva
Süüdi tunnistada Kenert-Ranner Reva
p 5 järgi ja karistada teda vangistusega 17 (seitseteist) aastat.
lg 1 alusel suurendada üksikkaristustest raskemat ning liitkaristuseks mõista 19 (üheksateist) aastat vangistust.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Kenert-Ranner Reva kinnipidamisest, s.o alates 06.12.2011.a. Apellatsioonides vaidlustatakse K.R.Reva süüdimõistmist
prg. 121 ja 114 p.5 järgi.
prg. 121 järgi mõisteti K.-R.Reva süüdi selles, et tema 19.09.2011 kella 07.30 paiku aadressil xxxxxxxx lõi voodis magavale S P (P) puidust esemega pea piirkonda, tekitades S P parema kõrva taha haava, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustuse.
prg. 114 p.5 järgi mõisteti K.-R.Reva süüdi selles, et tema tema ajavahemikul 03.11.2011 kell 22.31 kuni 04.11.2011 kell 04.34 Kesk-Eesti piirkonnas eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas ning omakasu motiivil, s.o eesmärgiga kasutada pärast T K tapmist tema kasutuses olnud vara ning T K isikuandmeid kasutades omandada tema arvelt endale vara, pani toime T K tapmise, tulistades teda eeluurimisel tuvastamata tulirelvast kahel korral kukla piirkonda, põhjustades sellega T K surma. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Anti Aasmaa taotleb esitatud apellatsioonis süüdistatava suhtes maakohtu otsuse osalist tühistamist ja nimelt
prg. 121 ja 114 p.5 süüdimõistmise osas. Uue otsusega taotleb kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist nimetatud paragrahvide järgi esitatud süüdistustes. Alternatiivtaotlustena on esitatud taotlus K.R.Reva süüdimõistmiseks
prg. 113 järgi kuna tõendatud ei ole omakasu motiivi ja ka karistuse kergendamiseks. Samuti palub apellant tühistada otsuse osas milles läbiotsimisel 09.01.2012.a. aadressil Rapla maakond Kehtna vald Eidapere alevik Aleti tee 7 ära võetud riideesemed: dressipluus (Puma), dressipüksid (Cycling) ja dressipüksid (Tactel) määrati hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Kaitsja hinnangul tuleks nimetatud asjad tagastada K.R.Revale. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et K.R.Reva oleks löönud S P. Seetõttu on välistatud tema süüdi tunnistamine
121 järgi. Kannatanu ise ei mäleta löömist, samuti on ta kohtueelsel menetlusel andnud ütlusi, et „peksmist ei olnud“. Nimetatud asjaolud tekitavad KrMS § 7 lg 3 mõttes kõrvaldamatu kahtluse süüdistatava süüs. Samuti eeldab
Samas ei ole kannatanu andnud kohtulikul uurimisel ütlusi, et ta oleks tundnud väidetava kuriteo toimepanemise hetkel valu. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud K.R.Reva süü
Süüdistaja ei ole suutnud tõendada K.R.Reva süüd nimetatud episoodis. Ühtegi otsest tõendit tema süüs kohtulikul uurimisel kohtule esitatud ei ole. Kuivõrd KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks tuleb asuda seisukohale, et asjaolud, et süüdistatav oli puutumuses kannatanuga ei anna alust tema süüdi mõistmiseks. Kenert-Ranner Reva, T K ja Si B kasutuses olevate mobiiltelefonide asukohad 03.11.2011 alates kella 18:41 kuni 06.11.2011 kell 09.37 ei anna alust teha järeldusi, et süüdistatav oleks pannud toime kannatanu suhtes isikuvastase süüteo. K.R.Reva on kohtuliku uurimise käigus põhjendanud, et tegelikult tapsid kannatanu teised isikud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Käesoleval juhtumil on K.R.Reva viidanud isikutele, kes tapmise toime panid. Asjaolu, et prokuratuur ei suutnud neid isikuid tuvastada ei anna alust süüdistatava süüdi mõistmiseks. K.R.Reva viitab K Kle, kes on käesolevaks ajaks surnud. Nõustuda ei saa süüdistaja seisukohaga, et jälitusprotokollist koos lisadega / I k, tl 46-50 / nähtub, et Ko K kasutuses olev mobiiltelefon ei viibinud K-R.Reva kasutuses oleva mobiiltelefoniga samas piirkonnas, samuti puuduvad kontaktid K-R. Reva ja T. K. Nii K.K töögraafikust kui ka jälitusprotokollist nähtub piisavalt suur ajavahemik mille ajal oleks ta jõudnud käia mõrvapaigal. Samuti ei ole välistatud, et ta kasutas alternatiivset telefoni. K.R.Reva on viidanud 2 isikule, kes on olnud vahetus puutumuses toimunud mõrvaga, kes sõitsid koos tema ja kannatanuga koos Tallinnast välja. Hotelli Dorpat vastusest järelpärimisele kriminaalasjas nr 11230116393 (Teie 21.05.2012 nr PRP-10/12/3079) nähtub, et hotelli on sisenenud vaidlusalusel ööl mitmeid isikuid sh 5.32 tundmatu isik. Sellest tulenevalt ei ole välistatud, et tegemist oli isikuga, kellele viitab K.R.Reva. Ekspertiisiakt nr 12E-GE0111 koos lisadega (II kõide lk 145 – 150) tõendab asjaolu, et autos võisid viibida vaidlusalusel ööl mitu isikut nagu väidab K.R.Reva kuivõrd leiti DNA segaproovid. Ekspertiisiakt nr 12E-GE0069 koos lisadega (I köide 142 – 145) – tõendab asjaolu, et laibal olnud kilekotist leidi mitme isiku profiil mistõttu võis see olla puutumuses mitme isikuga. See ei anna alust süüstada teos K.R.Reva kuna tema DNA-d laibaga puutumuses ei olnud. Tunnistajad on viidanud, et T.K restorani ”3 Oliivi” oli kaasomaniku V.N konflikte sh rahalisi probleeme. Sellest tulenevalt saab asuda seisukohale, et kriminaalmenetlus ei ole olnud igakülgne ja objektiivne välistamaks teisi versioone tapmise toimepanemisest. Tunnistaja S.Berdar on kinnitanud, et restorani kaasomanik oli puutumuses K.R.Reva poolt viidatud mõrva täideviijaga. K.R.Reval puudus motiiv T.K tapmiseks, kuivõrd viimane oli tema elukaaslane ja läbi surma kaotas ta oma elukoha kus edasi elada. Prokuratuur on esitanud tõendina Päring Tartu mnt- l olevates liikluskaamerates sõiduauto reg.nr xxxxxxxxx rikkumiste kohta kiiruskaamerates ajavahemikul 03.11.2011-06.11.2011 koos salvestise väljatrükkidega 4-l lehel / I k, tl 170, tl- 175-178, salvestis lisatud CD plaadil kriminaaltoimikule /, millest nähtub, et K-R.Reva oli sõiduauto reg.nr xxxxxxxxxx roolis 04.11.2011 kell 04:43:05 Tallinn-Tartu mnt 113, 8 kilomeetril ning 04.11.2011 kell 7:52:21 Tartu -Tallinn 143, 5 kilomeetril. Iseenesest ei ole vaidlust, et K.R.Reva nimetatud aegadel sõiduautot osundatud kohtades juhtis, küll aga omab tõendamiseseme seisukohalt tähtsust, kas autodes oli ka kaasreisijaid. kaitsja hinnangul, ei ole vahetult nimetatud salvestisi uurides märgatav, et kummalgi korral oleks sutodes olnud kaasreisijaid. Ometigi on tunnistajate T.T ja S.B ütlustega tuvastatud, et 04.11.2011.a. kell 7:52:31 viibis sõiduautos S B, kes aga salvestiselt ei nähtu. See aga seab kahtluse alla ka selle asjaolu, et 04.11.2011.a. kell 04:43:05 ei saanud viibida autos K.R.Reva poolt viidatud isikut, kes oli T.K mõrvaga seotud. Riigikohtu praktikas (lahend 3-1-1-21-09) asutud seisukohale, et kaudsete tõendite abil tuleb ka ära näidata, kuidas on nende abil tuvastatud tõendamiseseme välised asjaolud võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes. Siinkohal tuleb osundada veel kohtupraktikale, kus on muuhulgas väljendatud ka seisukohta, et õiguslikult on ekslik, nagu saaks isiku teojärgne käitumine realiseerida süüteokoosseisu. Oluline on tuvastada puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal, kuna isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et K.R.Reva eelnev ja hilisem käitumine ei ole aluseks tuvastamaks, et tema on toime pannud
MS § 7 lg 3 on kaitsja kokkuvõttes seisukohal, et esitatud isikuvastaste kuritegude süüdistuses tuleb K.R.Reva õigeks mõista. Kaitsja hinnangul ei saa isegi hüpoteetiliselt asuda seisukohale, et tapmine oleks toime pandud omakasu motiivil. Kaitsja hinnangul ei ole tuvastatav, et väidetava kuriteo toimepanemise ajal oleks süüdistataval olnud omakasu motiiv. K.R.Reva hilisem käitumine ei tõenda seda, et süütegu oleks toime pandud omakasu motiivil. Samuti on kaitsja seisukohal, et kohus määras K.R.Revale põhjendamatult range karistuse. Kaitsja hinnangul tuleb kohtul vähemalt isikuvastase süüteo eest mõistetud karistust kergendada. Läbiotsimisel 09.01.2012.a. aadressil Rapla maakond Kehtna vald Eidapere alevik Aleti tee 7 ära võetud riideesemed: dressipluus (Puma), dressipüksid (Cycling) ja dressipüksid (Tactel) määrati hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Kaitsja hinnangul tuleks nimetatud asjad tagastada K.R.Revale. Nimetatud asju on võimalik K.R.Reval sihipäraselt kasutada ning nende hävitamine ei ole põhjendatud. Nimetatud asitõendite tagastamine ei kujuta ohtu. Süüdistatav K.R.Reva taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist
prg. 121 ja 114 p.5 järgi ja uue otsusega enda õigeksmõistmist kuna tema ei ole neid kuritegusid e. S.P tervisekahjustuse tekitamist ja T.K tapmist – toime pannud. Tallinna Ringkonnakohtu 5.novembri 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 13.novembrini 2012. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör ja süüdistatav, kaitsja esitas õigusabi hüvitamise taotluse. Prokurör märgib oma seisukohtades järgmist. Harju Maakohus on oma otsuses ( lk 16-17 ) põhjalikult analüüsinud kohtus uuritud tõendeid ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et K-R.Reva süü
järgi selles, et tema 19.09.2011 kella 07.30 paiku lõi voodis magavale Sulev P puidust esemega pea piirkonda, tekitades kannatanule parema kõrva taha haava, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustuse, on tõendamist leidnud. Kohus leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ning nendes ei ole põhjust kahelda. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta ärkas seoses tugeva valuga pea piirkonnas, millest nähtavalt tabas teda löök pea piirkonda une pealt, mistõttu ei saanudki kannatanu lööki mäletada. Samuti kinnitas kannatanu kohtus oma kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille kohaselt „ peksmist ei olnud“. Kannatanu selgitas kohtus veenvalt, et tal ei olnud K-R.Revaga mingit kaklust, seega puudub vastuolu kannatanu ütlustes. Kannatanu korteris viibisid süüdistuses kirjeldatud sündmuse ajal kannatanu ja süüdimõistetu, kannatanu ärkas tugeva valu peale pea piirkonnas, traumapunktis tuvastati haav kõrva taga. Puuduvad andmed, et kannatanu oleks kukkunud või muul viisil vigastuse saanud, järelikult sai kannatanule vigastuse tekitada ainult K- .R. Reva. Kaitsja väide selle kohta, et kannatanu ei tundnud kuriteo toimepanemise hetkel valu ei vasta tõele, sest kannatanu ütlustest nähtuvalt ärkas ta seoses tugeva valuga pea piirkonnas. Nõustudes täielikult kohtu järeldustega selles, et K-R.Reva süü on täielikult tõendamist leidnud ning tema teole antud õigusliku hinnanguga, pean vajalikuks esitada vastuväited apellandi etteheitele, et süüdistus ei ole püüdnudki tuvastada isikuid, kes K-R. Reva sõnade kohaselt T. K tapmises osalesid ja selle toime panid. K-R. Reva on tõepoolest viidanud K. K ja J nimelisele umbes 1.90 cm pikkusele tugeva kehaehitusega meesterahvale, kes olid puutumuses T. K tapmisega ning O, kes tapmise toime pani. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida, et K.K, kui T.K tapmises osalejale viitas K-R.Reva alles pärast seda, kui avalikkusele sai teatavaks, et K.K hukkus 03.03.2012 eridemineeermismissioonil Liibüas: Eeltooduga lootis K-R. Reva ilmselgelt võtta menetlejalt võimaluse oma väidete kontrollimiseks, kuid nagu ka kaitsja on oma apellatsioonis õigesti viidanud ei tuvastatud jälitustoimingutega mingeid seoseid K. K ja tapetu T. K vahel, ehkki KR.Reva sõnade kohaselt oli tegemist vanade tuttavatega. Samuti ei kuulunud K. K T. K tutvusringkonda ka tunnistajate T.M , K.A ja E. H poolt antud ütlustest nähtuvalt. Jälitustoiminguga tuvastati, et K.K ei viibinud T. K tapmise ajal kuriteo paigas. K- R. Reva väide J nimelise 1.90 cm pikkuse ja tugeva kehaehitusega meesterahva osalemise kohta T. K tapmises ei leidnud samuti kinnitust. Tallinn- Tartu mnt- l olevates liikluskaamerates on fikseeritud sõiduauto reg.nr xxxxxxxx rikkumised ajavahemikul 03.11.2011-06.11.2011, liikluskaamerate salvestistest nähtub, et K-R.Reva oli sõiduauto reg.nr xxxxxxxx roolis 04.11.2011 kell 04:43:05 Tallinn-Tartu mnt 113,8 kilomeetril, sõidukis kaasreisijat ei ole. K-R .Reva sõnade kohaselt sõitis ta sellel ajal, s.o pärast T. K tapmist, koos J nimelise 190 cm pikkuse ja tugeva kehaehitusega meesterahvaga, kes istus juhiistme kõrvalistmel, Tartusse. Salvestiselt on näha, et kõrvalistuja iste on tühi, järelikult Jaani nimelist isikut autos ei olnud ning K-R. Reva ütlused kõnealuse isiku osalemise kohta T. K tapmises ning tema olemasolus üldse ei vasta tõele. Tunnistajate T. T ja S. B ütlustega on tuvastatud, et 04.11.2011.a. kell 7:52:31 viibis sõiduautos S. B, keda aga salvestiselt näha ei ole. See ei sea kahtluse alla asjaolu, et 04.11.2011.a. kell 04:43:05 ei saanud viibida autos K.R.Reva poolt viidatud isikut, kes oli T.K mõrvaga seotud, sest tunnistaja T. T ütlustest nähtub, et S. B magas kägaras juhi kõrvalistmel. S. B on aga lühikest kasvu, 1.60 cm pikkune ja kõhetu meesterahvas , mistõttu on igati loogiline, et teda ei olnud salvestiselt K-R. Reva kõrval näha. Olegi nimelise isiku kohta pidi kohtuistungil ütlusi andma tunnistaja A.L , kes oli kohtusse kutsutud K-R. Reva taotlusel. Kõnealune tunnistaja andis aga kohtus ütlusi selle kohta , et K-R. Reva palus tal anda valeütlusi asjaolude kohta, mida K- R.Reva oli temale Tallinna Vanglas kirja teel teatavaks teinud. Tunnistaja keeldus kohtus K-R.Reva kasuks valetamast. O ja J nimelist meesterahvast ei näinud ka tunnistaja K. N restorani 3 Oliivi terassil, kus nad K. Reva sõnade kohaselt 03.11.2011 pärastlõunal viibisid. Seega on nii kohtueelses kui kohtumenetluses tehtud kõik võimalik K- R. Reva väidete ja alibi kontrollimiseks ning jõutud seeläbi ainuvõimaliku järelduseni, et T. K tapmise pani toime K-R. Reva üksinda. Ka apellant ise ei ole oma taotluses järjekindel, sest ta möönab, et K.Reva on pannud toime T.K tapmise, kuid leiab, et isegi hüpoteetiliselt ei saa asuda seisukohale, et tapmine oleks toime pandud omakasu motiivil. Omakasu motiivi T. K tapmisel tõendab K-R.Reva tapmisele eelnev ja sellele järgnev käitumine nagu ka kohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud, samuti on kohtu poolt K- R.Revale
p 5 järgi mõistetud karistus kooskõlas
Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et Harju Maakohtu 27.09.2012 otsus K.R.Reva süüdimõistmises
ja
p 5 järgi on põhjendatud ja seaduslik ning palub apellatsiooni selles osas rahuldamata jätta. Kaitsja taotlusega, et läbiotsimisel 09.01.2012.a. aadressil Rapla maakond Kehtna vald Eidapere alevik Aleti tee 7 ära võetud riideesemed: dressipluus (Puma), dressipüksid (Cycling) ja dressipüksid (Tactel), mis määrati hävitada kohtuotsuse jõustumisel, tagastada K.R.Revale, prokurör nõustub. Süüdistatav selgitab oma varemesitatud apellatsiooni ja seda nii apellatsioonina pealkirjastatud dokumendis kui ka kirjalike selgitustena pealkirjastatud dokumendis. Ta väidab jätkuvalt, et
prg. 121 ja 114 p.5 järgi temale inkrimineeritud kuritegusid ei ole ta toime pannud ja maakohus on ta põhjendamatult nendes kuritegudes süüdi mõistnud. S.P tervisekahjustuse osas analüüsib süüdistatav kohtuotsust, tsiteerib kohtuistungi protokolli ja vaidleb vastu maakohtu järeldustele. Kannatanu ei mäleta midagi sellest, kuidas ta kehavigastused sai kuna magas. Süüdistatav leiab, et tõendatud ei ole valu tekitamine kannatanule, mis on tema arvates
prg. 121 süüdimõistmisel oluline. Tunnistaja M.P ütlused on vastuolulised. Ka kannatanu pole olnud oma ütlustes järjepidev. Kohus leidis, et vigastused on kannatanule tekitatud asitõendiks oleva puidust detailiga. Sellelt aga ei ole verejälgi leitud ega isegi mitte sel eesmärgil ekspertiisi määratud. Tema arvates ei ole tõendatud, et väidetav kuriteoriistaga üldse saab sellist vigastust tekitada nagu esines kannatanul ja seda veel ühe löögiga.
prg. 114 p.5 osas on süüdistatav ligi 40 leheküljel esitanud omapoolse maakohtu otsuse analüüsi, ta on analüüsinud iga kohtu poolt süüstavaks tõendiks tunnistatud tõendit eraldi, tsiteerinud nii maakohtu seisukohti ja järeldusi, kui ka kohtuistungi protokolli ning kõikide maakohtu poolt süüd tunnistavate tõendite osas on ta esitanud oma versiooni tõendi usaldusväärsusest ja lubatavusest ning tema poolt tehtud järeldused on diametraalselt vastupidised maakohtu seisukohtadega. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tema on tunnistaja A.L mõjutanud raha eest tapmist enda peale võtma. Esimesena kirjutas temale kirja A.L. Kirjas arutles tunnistaja, kas tasub tapmist tunnistada. Vastava kirjavahetuse on süüdistatav lisanud apellatsioonile. Kohtus vastas ta ka prokurörile, et tal on veel kirju nendevahelisest kirjavahetusest peale nende, mis kätte saadi. Süüdistatav leiab, et prokurör on enne kohtuistungit mõjutanud tunnistaja U.M andma ütlusi tema vastu. Prokurör kohtus tunnistajaga. Ka on tunnistaja U.M ütlused vastuolulised. Eesmärgiga kontrollida tunnistaja mõjutamist helistas ta tunnistajale, mitte ei soovinud ta ise tunnistajat mõjutada. Kohus ähvardas ka tunnistajaid kohtuistungil valeütluste andmise eest vastutusele võtmisega, osade tunnistajate ütlusi on maakohus hinnanud ühekülgselt, näiteks T.M ja E.H ütlusi on tema vastu kasutatud osas, mis puudutab nende väiteid, et nemad ei teadnud, et T. Kl oleks olnud tuttavat nimega K.K, samas ei teadnud tunnistajad ka teda e. K.R.Revat kuigi on fakt, et ta oli T.K tuttav. K.K isiku on maakohus välistanud kuriteo toimepanijana kuna tema mobiiltelefoni eristuse järgi viibis K.K kuriteo toimepanemise ajal Tartumaal, kuid kohus pole arvestanud seda, et kõneeristuses on näha, et kõnede vahed on pikad ja K.K jõudis selle ajaga ka kuriteopaigal olla. Süüdistatav väidab, et asjaolu, et ta on mõistetud süüdi ainult kaudsete tõendite alusel viitab sellele, et teda oli vaja iga hinna eest süüdi mõista. Kohtueelne ja kohtulik uurimine ei ole olnud objektiivne ja igakülgne. Olemasolevad tõendid kogumis ei võimalda apellandi arvates rääkida tema süü tõsikindlast tuvastatutest. Asjaolu, et ta elas T.K ühes korteris ei saa olla tema süüdimõistmise aluseks. Kõik teised võimalikud tapmise toimepanijad on kohtu poolt põhjendamatult kõrvale jäetud. Tulirelv a ei ole temal kunagi olnud ja seda ei ole ka leitud. Omakasu motiiv on samuti kohtu väljamõeldis ja kohus on põhjendamatult seejuures lähtunud tema teoeelsest ja teojärgsest käitumisest, mis ei tõenda tapmist ega selle motiivi. Jne,jne. Kõik kirjapandu on samas stiilis ja kohtukolleegium ei pea võimalikuks kõiki süüdistatav seisukohti kohtuotsuses tsiteerida. Seisukohad on lisatud kriminaaltoimiku materjalidele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, samuti prokuröri ja süüdistatava poolt esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et apellatsioonides esitatud väited süüdistatava süü, tema käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu ja karistuse osas, ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu praktikas on olnud kriminaalasi, milles mõrvasüüdistus rajanes täpselt samasugustel kaudsetel tõenditel – ohvri surnukeha oli leitud tunduvalt hiljem tapmise toimepanemise ajast, ei olnud otseste tõenditega võimalik tuvastada tapmise toimepanemise kohta, aega, tapmise toimepannud isikut, tema motiivi jms. Samasuguste tõendite baasil maakohtu poolt tehtud kohtuotsus jäi ringkonnakohtus tapmise süüdistuses muutmata. Esitatud kassatsioon aga Riigikohtus menetlusluba ei saanud ( Tallinna Ringkonnakohtu otsus 23.septembrist 2009.a. kriminaalasjas nr. 1-07-8224). Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsuse näol tegemist millegi erakordsega kohtupraktika seisukohast. Nimetatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses esitatud kohtukolleegiumi seisukohad ei ole tänaseks päevaks muutunud ning need on taasesitatavad ka käesolevas kohtuotsuses. 1) Erinevalt apellantide seisukohtadest, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu järeldused selles, et T K tapmise pani toime Kenert Ranner Reva ning, et ta tegi seda vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud ajal, kohas ja viisil, et tal oli T K tapmiseks ka maakohtu poolt tuvastatud motiiv e. omakasu motiiv, on põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole kuidagi rikkunud tõendite hindamisel KrMS § 7 lg 3 sätteid ehk teisisõnu eksinud in dubio pro reo põhimõtte vastu. Maakohus on otsuses õigustatult lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-12-07 väljendatud seisukohast, milles on selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust ning sedastatud järgmine. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (otsuse p 8). Eeltoodust tuleneb aga seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Veel on Riigikohus selgitanud oma otsustes 3-1-1-21-09 p.-s 8 ja ka 3-1-1-68-11 p.-s 9.1, et kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu eksitud ja maakohtu otsus vastab täielikult nendele nõuetele. Tulenevalt ülaltoodud seisukohast on kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud kohtu seisukohad on selged, ammendavad ja vastuoludeta ning põhjalikult motiveeritud. Esitatud apellatsioonides ei nõustu apellandid maakohtu otsuses toodud järeldustega ja sisuliselt taotletakse tõendite ümberhindamist in dubio pro reo põhimõtte taustal ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides ja ka süüdistatava poolt kirjalikes seisukohtades esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on tõenditele kogumis hinnangu andmisel muuhulgas lähtunud kohtupraktikas kinnistunud nn välistamismeetodist välistanud tapmise toimepanemise kellegi teise isiku poolt peale K.R.Reva ning veenvalt selgitanud, miks on ainumõeldav, et T.K tapmise toimepanijaks oli just K.R.Reva ning mitte keegi teine või kolmas, kriminaalmenetluses tegelikult tuvastamata jäänud isik. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud K.R.Reva käitumisakte nii enne, kui ka pärast maakohtu poolt tuvastatud T.K tapmise aega ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni T.K tapmise toimepannud isiku, tapmise aja, koha, viisi ja motiivi osas. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Kõik süüdistatava ja tema kaitsja väited on läbi analüüsitud ja maakohtu istungil uuritud tõenditega ümber lükatud. Maakohtu otsuses käsitletud tõendite kogumi pinnalt ei saa tulla maakohtust erinevale järeldusele. Ühtegi sellist tõendit, mis annaks rääkida kõrvaldamata kahtlusest ja uskuda süüdistatava poolt väljapakutud versiooni toimunust, ei ole. Eeltoodud ja kohtupraktikas väljakujunenud ning ka Riigikohtu poolt tunnustatud seisukohad välistavad kohtukolleegiumi arvates täielikult apellatsioonides esitatud lõpptaotluse – K.R.Reva õigeksmõistmise – rahuldamise. Apellatsioonides esitatud seisukohad ei ole veenvad ja ei mõjuta mingilgi määral maakohtu otsuses tehtud järeldusi. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud kohtuotsus ja selles tehtud järeldused rajanevad kaudsetele ja tuletatud tõenditele. Nagu eelpool märgitud on Riigikohtu valitsevast seisukohast lähtudes see lubatud. On ilmselge, et mida planeeritum ja läbimõeldum on tapmine, seda väiksem on ka tõenäosus, et üldse on võimalik koguda otseseid tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on kohtukolleegiumi seisukohast tuvastatud üheselt, et K.R.Reva planeeris pikalt ette T.K mõrva. Sellele viitab tema poolt relva soetamine, T.K sõidutamine piisavalt kaugele T.K elukohast, samas endale tuttavasse kohta aga samuti ka fakt, et T.K saatis tühje sõnumeid oma mobiililt ilmselgelt varjatult K.R.Reva eest ja ilmselgelt mobiiltelefoni kontaktide tähestikulise loetelu kui mitte esimesele, siis ühele esimestest kontaktidest. Seega sai juba enne K.R.Reva poolt tapmise täideviimist ka T.K mingil momendil aru K.R.Reva kavatsustest ja plaanidest ning tunnetas ohtu. Mis aga omakorda kinnitab seda, et tapmine ei olnud mõned ajahetked enne tulistamist K.R.Reva peas valminud mõte. Tema teoplaanist paistab selgelt läbi kavatsus kõigi võimalike meetoditega hajutada kahtlusi endalt kui tapmise täideviijalt ja tahtlikult suunata T.K tapmise kahtlused teistele isikutele. Vastutuse võtmine toimepandud tapmise eest ja selle eest karistuse kandmine ei kuulunud K.R.Reva plaanidesse ja ta tegi kõik endast oleneva, et välistada oma ohvri surnukeha leidmine või siis vähemalt viia selle leidmine kaugele ajaliselt T.K kadumise hetkest. K.R.Reva tegutses ilmselgelt arusaamas, et surnukeha ei leita, mingeid kuriteojälgi ei ole ja tema pääseb n.ö. puhtalt ja saab veel rikkakski. Võib väita, et K.R.Reva tahtest mittesõltuvatel asjaoludel ei õnnestunud tal oma ohvri surnukeha kuskile metsa maha matta ja tal tuli leppida surnukeha uputamisega. Et kuidagi T.K tuttavatele seletada T.K ootamatut kadumist ei pidanud ta paljuks hakata mõrvatut süüdistama tema rahade varguses. Selliselt püüdis K.R.Reva T.K tuttavatele tekitada arusaama, et T.Kl on piisavalt mõjuv põhjus teadmata suunas kaduda. Ka oli T.K süüdistamine tema rahade varguses talle heaks katteks, millega seletada hiljem T.K vara kasutamist – n.ö. võla katteks. Selline variant oleks K.R.Revale sobinud seni kuni T.K surnukeha pole leitud ja kui keegi oleks hakanud esitama temale sellekohaseid küsimusi. T,K surnukeha leidmine vähem, kui kaks kuud peale tema kadumist, ei sobinud ka ilmselgelt K.R.Reva plaanidesse. Sellised järeldused on kooskõlas süüdistatava käitumismustriga, mida iseloomustab valetamine, keerutamine, kõigi süüdistamine jms. Maakohus on oma otsuses põhjendanud ja seda selgelt ning arusaadavalt, miks nõustub süüdistuse poolt märgitud tapmise aja, koha ja viisiga ning ka muude tehioludega. On selge, et olukorras, kus just süüdistatav ise on teinud kõik selleks, et tema kuritegeliku kavatsuse täideviimise juures ei oleks tunnistajaid, et sellest ei teaks kõrvalised isikud, et tapetu surnukeha ei leitaks või kui, siis seda võimalikult hiljem jäävad tapmise tõendamiseseme asjaolud, s.h. selle toimepanemise aeg, koht ja viis menetleja selgitada. Muid võimalusi pole ja kaitsepoolel tuleb leppida menetleja poolt tõendite analüüsil ja elulisel usutavusel põhineva loomingulise protsessiga tõendite hindamisel, mille kaudu kohus väljendab endas veendumuse kujunemist. Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi arvates maakohus oma siseveendumuse kujunemise piisavalt jälgitavaks teinud ja seda kõigi tõendamiseseme asjaolude osas. Seejuures ei oma tõenduslikku tähtsust asjaolu, et tapmise aeg ei ole tuvastatud minutilise täpsusega ja et tapmise koht ei ole meetri pealt paika pandud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tuvastanud T.K tapmise aja ja koha nii täpselt, kui seda võimaldavad kogutud tõendid ning maakohtu poolt tuvastatud tapmise aeg ega ka koht ei saa oluliselt erineda tegelikust tapmise ajast ja kohast, mida paraku siin ilmas teab ainult mõrvar ise. Tapmise aja tuvastamisel on maakohus arvestanud kõigi kogutud ja kontrollitud tõenditega ning need tõendid ja ka vastavate tõendite analüüs on kohtuotsuses esitatud e. T.K surma aeg on tuvastatud kõigi tõendamise üldreeglitest lähtudes. Ilmselgelt jäi see ajavahemikku, mis jäi T.K viimaste saadetud tühjade sõnumite ja K.R.Reva poolt tunnistajalt labida laenamise palve vahele. Ka Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-5100 selgitanud, et olles kriminaalasja kohtulikul arutamisel välistanud teised võimalikud versioonid teiste võimalike kuriteo toimepanijate osas, oli linnakohus õigustatud lugema kuriteo toimepanemise aja tuvastatuks kirjeldatud ajavahemikuna KrMK § 46 p 1 mõttest ei tulene, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kohtukolleegium leiab, et samad põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS sätetest tulenevalt. Arvestades T.K tapmise aega ja maakohtu otsuses loetletud tõendeid, millised kinnitavad T.K ja K.R.Reva üheaegset viibimist samas piirkonnas, kust oli hiljem ka leitud surnukeha, on tõendatud, et K.R.Reva tappis T.K süüdistuses nimetatud kohas. Kohtukolleegium ei nõustu ka apellantide seisukohaga, et maakohtu seisukoht võimaliku mõrva motiivi osas on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtukolleegium märgib, et olukorras, kus süüdlane ütlusi ei anna või kui tema ütlused pole kohtu arvates usaldusväärsed, peab kohus hindama teisi tõendeid kogumis ja tegema järelduse kuriteo motiivi kohta. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-137-03 p. 18.2. Omakasu motiivi ei ole võimalik kuidagi tuvastada tapmise toimepanemise hetkega kuna omakasu motiivil toimepandud tapmine on kavatsetud tapmine ja mõrvar läheb tapma just omakasu motiivil e. siis see on tal juba enne olemas, Seetõttu on täiesti asjakohane maakohtu poolt kvalifitseeritud tapmise tuvastamisel arvestada süüdistatava teoeelset käitumist – kontrollis eelnevalt T.K pangakontot, pildistas kallihinnalist antiikmööblit. Seda motiivi kinnitab ka süüdistatava teojärgne käitumine ja seda on maakohus põhjalikult ka otsuses analüüsinud. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium esitatud apellatsioonide kohta, et nendes ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis kallutaks kohtukolleegiumi maakohtu otsuse lugemisel tekkinud siseveendumust maakohtu järeldustest erineva järelduse tegemisele e. mis veenaks kohtukolleegiumit K.R.Reva süütuses. Süüdistatav on esitanud oma seisukohtades rida kahtlusi, millised tema arvates välistavad tema suhtes tehtud maakohtu otsuse seaduslikkuse. Kriminaalmenetluses tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks üksnes selline kriminaalmenetluses tõusetunud kahtlus, mida (vaatamata menetleja pingutustele ) ei õnnestunud kõrvaldada. Seega ei saa olla esimeseks reaktsiooniks kriminaalmenetlusse „paisatud kahtlustele“ mitte selle kohene tõlgendamine süüdistatava kasuks, vaid hoopis püüd seda kõrvaldada. Kohtukolleegium on seisukohal, et selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida K.R.Reva kasuks tõlgendada, ei ole käesolevas menetluses jäänud. Kõik kahtlused on kõrvaldatud. Kui kasvõi hetkekski välistada K.R.Reva poolt T.K toimepanemine, siis ainuüksi tuvastatud asjaolude pinnalt tuleks tunnistada äärmiselt rohkete juhuste jada: K.R.Reva uurib T.K pangakontot, peale T.K kadumist hakkab kasutama tema vara, ostab endale meeldivaid asju T.K pangakaardiga, on T.K ühes ja samas piirkonnas, milline ühtib ka T.K surnukeha leidmise kohaga, otsib labidat jällegi samas piirkonnas jne. Ainuüksi selliste asjaolude jada, mida süüdistatava ja kaitsja taotlusest lähtudes tuleks tunnistada juhuslikeks asjaoludeks, mis ei ole aga eluliselt usutav. Peatudes põgusalt K.R.Reva poolt esitatud maakohtu otsuse analüüsil ja seal tehtud järeldustel, siis on oluline märkida, et erinevalt süüdistatavast on maakohus süüküsimuse otsustamisel lähtunud tõendite kogumist, mida aga süüdistatava poolt tehtud järelduste kohta öelda ei saa. Nagu kohtukolleegium juba märkis, ei ole eluliselt usutav, et isikule, kes tegelikult ei ole mõrva toime pannud, langeb nii palju kahtlusi ning et üldse võiks esineda selline juhuste kokkulangemise jada. K.R.Reva väidab, et T.K tundis K.K ja viimane oli ka T.K tapmise juures n.ö. tegev – aitas matta surnukeha. Maakohus hinnates tõendeid kogumis tuli järeldusele, et nii see ei olnud. Sellise järelduse tegi maakohus sellest, et esiteks, keegi T.K sõpruskonnast ei teadnud, et tal oleks K.K nimelist tuttavat olnud, K.K ei olnud T.K telefoni kontaktide nimekirjas ja vastupidi ning telefoni kõneeristuse põhjal ei viibinud K.K ka T.K tapmise ajal tapmise toimepanemise piirkonnas. K.R.Reva teeb aga oma järeldused iga tõendi kohta eraldi. Nii väidab ta, et ka teda, kes ta tegelikult oli T.K hea tuttav, ei tundnud T.K tuttavad. Nii see tõesti on aga olenemata sellest, et T.K tuttavad ei tundnud teda, oli tema nimi erinevalt K.K nimest T.K mobiili kontaktides ja T.K ning K.R.Reva mobiilid olid ka tapmise toimepanemise ajal ühes piirkonnas. Veel väidab süüdistatav, et K.K kõneeristuste põhjal ei saa väita, et ta ei viibinud sündmuskohal kuna kõnede vahed on sedavõrd pikad, et K.K oleks jõudnud kahe kõne vahel ka tapmiskohal viibida – sinna sõita ja tagasi Tartumaale jõuda. Võimalik, et oleks aga ei väida ju süüdistatav, et K.K seal juhusliku viibijana oli, ta väidab, et K.K teadis T.Kt ja ta oli ka seotud T.K tapmisega. Kuidas aga sai K.K väidetavalt sinna sattuda, selleks pidi ta midagi vähemalt teadma ja olnud ühenduses kellegagi, kes oleks olnud nii K.K, kui ka T.K ühine kontakt. Mingeid ühiseid pidepunkte ei ole aga nende kahe isiku vahel tuvastatud. K.K nimi on sattunud käesolevasse menetlusse kuna tema traagiline surm sattus K.R.Revale sobivasse aega ja nagu välismissioonidel hukkunud isikute puhul ikka räägib hukkunud sõduritest ka meedia ning K.R.Revale tundus sündmus, mis teistele oli traagiline n.ö. päästerõngana. Et mitte muuta käesolevat kohtuotsust süüdistavale kohtuotsuse kirjutamise käsiraamatuks, ei pea kohtukolleegium vajalikuks selliselt kõiki K.R.Reva järeldusi ümber lükkama hakata, vaid märgib, et maakohtu otsuses on seda juba tehtud põhjalikult ja arusaadavalt. Süüdistatava väited selle kohta, et tema poolt alles apellatsioonimenetluses esitatud tunnistaja A.L kirjad kinnitavad samuti maakohtu otsuses tehtud järelduste ebaõigsust, ei ole tõsiseltvõetavad. Süüdistatava poolt apellatsioonile lisatud kirjadest kronoloogiliselt esimeses kirjast, selle esimestest lausetest saab teha juba järelduse, et see ei ole kahe inimese kirjavahetuses esimene pöördumine, vaid kirja saaja on enne juba kirjutanud kirja autorile. Ka on kirjade sisust väljaloetav, et K.R.Reva varustab tunnistajat sahhariini, tee ja pastakaga ning lubab aidata teda advokaadi vahetamise küsimuses ning tunnistaja omakorda kirjutab sellest, millised tõrked võivad esineda tema poolt süüdistatava kasuks ütluste andmisel ja millised momendid võivad saada ületamatuteks nende ütluste usutavuses. Maakohtu istungil, kus küsimus sellest, kas süüdistataval on veel kirjavahetusest säilinud kirju peale nende, millised ära võeti, vastas süüdistatav ebamääraselt ning talle omaselt „keerutades“. Seega ka süüdistatav ise ei näinud nendes kirjades enda alibit. Kohtukolleegium on kindlalt veendunud, et juhul, kui tegemist oleks selliste kirjadega, millised lükkaks ümber maakohtu seisukoha selle kohta, et süüdistatav püüdis tunnistajat mõjutada ja et tunnistaja on kas ise tapja või väidetavat tapjat näinud, siis K.R.Reva, keda süüdistatakse raskes esimese astme kuriteos ja kes teab, et tal on tõendeid, mis oluliselt võivad mõjutada tema süüküsimust, oleks nende olemasolust ka kohtule teatanud. Isegi, kui tal endal ei oleks olnud võimalik neid laost kätte saada nagu ta väidab, oleks kohtu nõudmisel seda kindlasti tehtud. Süüdistatav aga sellist taotlust ei esitanud. Tegevus, mida süüdistatav nimetab prokuröri poolseks tunnistaja mõjutamiseks enne kohtuistungit, on seadustatud KrMS prg. 276-3. K.R.Reva poolt esitatud põhjendused tema poolt U.Mle helistamise kohta, ei ole arvestatavad. Enda õigustamiseks on süüdistatav väitnud, et tema kõne eesmärk oli paljastada prokuröri ebaseaduslik tegevus. Olenemata, millist eesmärki nimetab süüdistatav tunnistaja U.Mle helistamiseks vanglast, on oluline see, et ta valetas vanglatöötajale, et helistab uurijale, helistas aga tunnistaja U.M ja esitles ennast politseitöötajana ja tundis huvi 14.09.12 toimuva kohtuistungi kohta. Selline tegevus tähendab aga kohtukolleegiumi arvates seda, et süüdistatav mõistis U.M ütluste kaalu e. seda, et fakt, et ta käis tunnistaja juurest labidat otsimas, on kasutatav kõiki asjaolusid arvestades ainult tema vastu. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses vaidlusaluses tapmise episoodis esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki ülekorrata. 2) Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega K.R.Reva süü osas
prg. 121 järgi esitatud süüdistuses e. kannatanu S.P tervisekahjustuse tekitamises. Põhjendatult on maakohus rajanud süüdmõistva kohtuotsuse kannatanu ütlustele. Kannatanu on maakohtu ka selgitanud, mida ta tahtis öelda väljendiga „peksmist ei olnud“. Tuvastatud on, et kannatanu sai temal esinenud vigastused magamise ajal ja ta ärkas tugeva valu peale. Korteris viibisid ainult süüdistatav ja kannatanu. Kannatanu juurde ööseks jäämise soovi põhjendas süüdistatav nagu talle tavaks on – valega. Ta väitis, et ei saa koju minna kuna jäi rongist maha, ise aga elas sel ajal Tallinnas T.K korteris. Seega oli K.R.Reval juba kannatanu juurde jäädes midagi n.ö. mõttes. Kannatanu korterist varastas süüdistatav ka kannatanule kuuluvaid esemeid. Kannatanu nägi ka K.R.Reva peal olnud katteteki järgi, et K.R.Reva on vahepeal üleval olnud. Voodist kukkumisega nagu väidab süüdistatav, selliseid vigastusi ei ole võimalik saada. Ka ärkas kannatanu voodis, mitte põrandalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega vaidlusaluses episoodis ning ei pea neid vajalikuks korrata. 3) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses põhjalikult põhjendanud ka süüdistatavale mõistetud karistusmäära, mis on
prg. 114 sanktsioonis ettenähtud tähtajalise vangistuse ülemmäära lähedane. Kohtukolleegium nõustub ka siin maakohtu põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks oma otsuses korrata. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse mõistetud karistuse vähendamiseks. Kohtukolleegiumi arvates oleks kõigi maakohtu poolt tuvastatud karistust mõjutavate tegurite puhul võimalik rääkida kergemast vangistusmäärast vaid karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus – esinemisel ja ka süü tunnistamine. Samas on süüdistatava näol tegemist kohtukolleegiumi arvates isikuga, kelle kahetsust ei saaks ka siis siiraks lugeda, kui ta seda avaldaks. Kõik T.K tapmisega seonduvad tuvastatud asjaolud välistavad sellise veendumuse tekkimise. Kohtukolleegium möönab, et süüdistataval on õigus ennast kaitsta ja kõike eitada, kuid kohtukolleegiumi arvates on süü eitamisel ja eitamisel vahe – kas seda tehakse n.ö. süütute võtetega või vahendeid valimata, kasutatakse alatuid ja küünilisi võtteid, süüdistades süütuid kuritegudes, s.h. raskes isikuvastases kuriteos. Õige on maakohtu seisukoht, et erilist küünilisust väljendab süüdistatava väide, et tapmisega oli seotud K.K e. rahvusvahelisel missioonil hukkunud demineerija. Ka iseloomustab süüdistatava ohtlikkust tema küüniline käitumine isikute suhtes, kelle usalduse on ta suutnud oma jutuga võita, tekitades nendes enda vastu kaastunde, empaatiatunde ja kes tema suhtes vastutulelikkust üles näitavad. Vastutasuks tuleb aga tema huviorbiiti sattunud isikutel riskeerida mitte ainult vara ja tervisega, vaid ka eluga. Tema jaoks ei eksisteeri enam piire oma eesmärgi saavutamiseks. Kannatanuid ründab ta seljatagant või une pealt. 4) Kohtukolleegium nõustub sellega, et läbiotsimisel 09.01.2012 aadressil Rapla maakond Kehtna vald Eidapere alevik Aleti tee 7 ära võetud riideesemed: dressipluus (Puma), dressipüksid (Cycling) ja dressipüksid (Tactel) – tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel K.R.Revale KrMS prg. 126 lg 3 p.2 alusel. Selles osas kuulub kohtuotsus tühistamisele. 5) Seoses kohtuotsuse tühistamisega eelnimetatud asitõendite osas, jäävad menetluskulud riigi kanda KrMS prg. 185 lg 1 alusel. Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale apellatsioonimenetlusega seotud kulud järgmiselt. Kohtuotsusega tutvumine ja analüüs 13.10.2012.a. kella 15.30 – 16.
p 5, § 121, § 199 lg 2 p 4, § 209 lg 2 p 1, § 349, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 320 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.