← Eesti

1-12-1542/21

Obsah (6)§ 289§ 339§ 45§ 175§ 185§ 337

1-12-1542 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprillil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-1542 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pa

§-s 3051 ettenähtud kohtuotsuse põhjendamiskohustust ning kohtu järeldused vastavad tuvastatud faktilistele asjaoludele. Vastupidiselt apellandile prokuratuur leiab, et kohus on otsust nõuetekohaselt põhjendanud ning analüüsinud ja andnud hinnangu kõikidele kohtus uuritud tõenditele nende kogumis. Kohus on analüüsinud tõendeid süüteokoosseisu struktuuri silmas pidades lugejale jälgitavalt ja arusaadavalt ja esile toonud need tõendid, millistele tuginedes ta loeb tõendamiseseme asjaolu tõendatuks. Apellandi hinnangul tulnuks kohtul arvestada nelja kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlusega kannatanul noa olemasolu ja sellega süüdistatava ründamise kohta. Prokuratuur leiab, et sellist kohustust kohtul ei ole. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning iga tõend kuulub hindamisele kogumis teiste tõenditega. Ei ole välistatud ega seadusele mittevastav, et kohus loeb ka nelja tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, kui kohus oma otsust põhjendab ning see on seadusega kooskõlas. Apellandi hinnangul on kohus alusetult leidnud, et kannatanu noaga rünne on tõendamata. Kohus on otsuse lk 6-7 põhjalikult vaaginud kohtule esitatud tõendeid, eelkõige kaitsja tunnistajate ütlusi, küsimuses, kas kannatanu väljus majast nuga käes hoides, kas ta ründas sellega süüdistatavat ning kas süüdistatav oli hädakaitseseisundis ning vastas peale tõenditele hinnangu andmist küsimustele põhjendatult eitavalt. Prokurör märgib, et kaitsja kutsutud tunnistajate T. Ž, E. Ž ja A. I käitumine sündmuskohal ja nende ütlused nende tegutsemise motiivide kohta ei ole eluliselt usutavad. Nii kinnitasid kaitsja tunnistajad ühest suust, et (I) süüdistatav tõukas nuga käes hoidvat ja süüdistatavat ründavat kannatanut, kes põrkas seljaga vastu seina ja sai süüdistuses nimetatud vigastused; (II) süüdistatav ja tunnistajad takistasid nuga käes hoidvat kannatanut majja pääsemast sooviga näidata politseile, et kannatanu hoiab nuga käes. Kui süüdistatav põhjendas kannatanu tõukamist (kohtueelsel uurimisel tunnistas löömist) vajadusega lõpetada kannatanu noaga ründamine, siis kohtueelsel uurimisel ta rääkis kannatanu löömisest, et kannatanu rahuneks, mitte ründe tõrjumiseks (08.01.2013 kohtuistungi protokoll lk 39) . Süüdistatava ütlused vajadusest kannatanut lüüa kui ka kehavigastuse tekkemehhanismi kohta olid eeluurimisel antuga võrreldes ebajärjekindlad ja vastuolus muuhulgas ka kaitsja kutsutud tunnistajate ütlustega, muutudes löömisest tõukamiseks ja alles prokuröri ristküsitluse käigus jälle löömiseks. (08.01.2013 kohtuistungi protokoll lk 39). Kohus on täiesti õigustatult leidnud ja oma seisukohta veenvalt põhjendanud kohtuotsuse lk 6, et kannatanu ei saanud temale tekitatud ja kirjalikes dokumentides fikseeritud vigastusi süüdistatava ja tema lähisugulastest tunnistajate kirjeldatud viisil tõukamisest vaid rusikalöögist näkku. Nimetatud asjaolu annab aluse seada kaitsja tunnistajate ütlused kannatanu tõukamise kohta kahtluse alla. Lisaks nimetatule asusid süüdistatav ja kaitsja tunnistajad kannatanut takistama majja pääsemast, süüdistatava ema T Ž väljenduse kohaselt „takistas oma kehaga“ nuga hoidvat isikut, väljendamata sõnas või teos vähimatki kartust, et kannatanu kedagi seejuures noaga rünnata võiks. Samuti leidis kinnitust, et perekond Ž käitusid sündmuskohal agressiivselt ja viskasid kannatanu korteri aknasse telliskivi. Selline käitumisviis noaga ründava isiku juuresolekul ei ole eluliselt usutav ja tekitas kohtus põhjendatult veendumuse, et mingit nuga kannatanul ei olnudki ning tunnistajate sellekohased ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellandi seisukoht, mille kohaselt kohus ei ole pidanud oluliseks põhjendada, miks ta ei pea usaldusväärseks tunnistajate ütlusi, kes nuga nägid, ei vasta tegelikkusele. Kohus on kohtuotsuse lk 4

(8)6-7 tunnistajate usaldusväärsust hinnanud ja põhjendanud nende kõrvalejätmist ütluste vastuolulisuse tõttu. Konkreetsemalt on kohus välja toonud ütluste vastuolu iga tunnistaja puhul ning analüüsinud ka nende elulist usutavust. Kohtu arutluskäik on jälgitav ja arusaadav. Apellandi seisukoht, et tunnistaja E. Ž ei rääkinud kohe noa tuppa viskamisest, kuna primaarne oli tema elu ja tervise alalhoid, ei lange kokku kohtus tuvastatuga. E. Ž ei olnud väidetava noaga vehkimise ajal üldse kannatanu lähedal ega olnud seetõttu ka väidetavas ohuseisundis. Tunnistaja T. Ž ütluste kohaselt viibis E. Ž veidi eemal grillimiskoha juures, E. Ž enda kohtus antud ütluste kohaselt tema juurde kannatanu ei tulnud. Tunnistaja A. I ütluste kohaselt tuli E. Ž õue alles siis, kui süüdistatav oli kannatanut juba tõuganud ja seetõttu ei saanud kannatanu majja sisse vaid põgenes teisele poole maja. E. Žl ei olnud mingit takistust kohalesaabunud politseile näidata ja rääkida, mida ta nägi ja kuulis, seda enam, et Žid rääkisid politseile kohe, et kannatanu vehkis noaga ja seda asuti sündmuskohalt aktiivselt otsima. On täiesti arusaamatu ja eluliselt ebausutav, et sündmuskohal viibiv tunnistaja E. Ž, nähes, et väidetav ründaja vabaneb noast selle aknast sisse viskamisega, laseb politseil nuga otsida õuest ega maini kordagi nähtut; alles kohtuistungil aga avaldab, mis tegelikult toimus. Tähelepanuvääriv on, et kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt ei näinud aga E. Ž ise üldse kannatanu käes nuga (avaldatud ütlused kohtuistungi protokolli tl 36 9.-10.rida), mis tekitab tõsiseid kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kui kannatanu oleks tõesti nuga käes hoidnud ja sellest vabanenud noa tuppaviskamisega, näinuks seda kohalviibinud tunnistajad ja teatanuks politseile. Midagi sellist aga aset ei leidnud. Lisaks on tuvastatud politseiniku ütlusega ja patrullilehega, et isikud, sh E. Ž, olid sündmuskohal joobeseisundis. Sellise tunnistaja, kes ei suutnud vastuolusid oma ütlustes põhjendada muuga, kui et võib-olla rääkis ta eeluurimisel valesti (kohtuistungi protokolli lk 36) ja kelle ütlused on vastuolus nii tema enda kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kui teiste tunnistajate ütlustega, ütluste ebausaldusväärseks lugemine on põhjendatud. Tunnistaja A. I ütlused kohtuistungil E. Ž tegevusest sündmuskohal, noa äraviskamisest ja asjaolust, kas tunnistaja seda nägi, samuti tema enda löömise kohta olid vastuolus kohtueelsel uurimisel antuga. Tunnistaja põhjendas seda sellega, et ta enne istungit ikkagi mõtles selle sündmuse üle, millist selgitust ei saa pidada ammendavaks ning aktsepteeritavaks, kuivõrd tavapäraselt aja möödudes sündmuse asjaolud ununevad, mitte ei tule meelde. Seetõttu on ka tunnistaja A. I ütluste ebausaldusväärseks lugemine põhjendatud. Tunnistaja T Ž andis kohtuistungil nii segaseid ütlusi sündmuste järjestuse kohta, et nendest ei suutnud aru saada isegi kaitsja (kohtuistungi protokolli lk 33). T Ž ütluste kohaselt viibis E. Ž kuuri juures, istus seal ja nägi kõike pealt, mistõttu pidanuks ta nägema ka noast vabanemist. E. Ž ütles aga, et tema kuulis noast T. Žlt. Kokkuvõttes jõudis kohus õigele järeldusele, et kaitsja tunnistajate E. Ž, T. Ž ja A. I ütlused on ebausaldusväärsed ning tõendeid selles, et kannatanul oli ründevahend, ta ründas süüdistatavat ning seetõttu oli süüdistatav hädakaitseseisundis, ei ole. Seetõttu ei ole asjaolul, mitu meetrit oli kannatanu ja süüdistatava vahel ning kas süüdistatavat on kunagi keegi rünnanud mingit tähtsust. Kohus tuvastas, et süüdistatav lõi kannatanule rusikaga näkku, tekitades kannatanule tervisekahjustuse. Kohus on leidnud õigesti, et sellega pani S. Žutškov toime KarS § 121 süüteokoosseisule vastava teo, ta on selle toimepanemises süüdi. Süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Seetõttu puudub alus analüüsida edasi süüdistatava käitumist, kas kaitse vastas ründele või ületati kannatanu näkku löömisega hädakaitsepiire. Kokkuvõtvalt prokuratuur leiab, et Pärnu Maakohtu 18.01.2013 otsus S. Žutškovi süüdimõistmises KarS § 121 järgi on motiveeritud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5
(8)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni ning sellele esitatud vastuse väidetega, leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning Stanislav Žutškov’i õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu A. K ning tunnistajate S K, A V, R S, H V’e ütlusi ning uuritud dokumentaalsed tõendid (25.06.2011 politsei patrullileht, kannatanu A. K’i patsiendikaart) süüdistatava S. Žutškovi ja tema lähikondlastest tunnistajate T Ž, E Ž’i, A I ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-11-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust, kui ka tema lähikondlastest tunnistajate ütlusi kannatanu poolt väidetavast noaga vehkimisest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
  3. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, maakohus jättis põhjendamatult arvestamata 4 tunnistaja ütlustega, kes kõik nägid A. K käes nuga ja rünnet noaga S. Žutškovi suunas. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks

§-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). 6

(8)Maakohus on vastavalt Riigikohtu lahendis sedastatule toiminud, seejuures kui kannatanu A K’i ütluste usaldusväärsust kontrolliti kaitsja taotlusel üksnes tsiviilhagi suuruse osas, siis tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütluste usaldusväärsust kontrolliti prokuröri taotlusel korduvalt seoses oluliste erinevustega nende isikute poolt eeluurimisel ja kohtulikult uurimise antud ütluste vahel. Maakohus on neid erinevusi põhjalikult analüüsinud ning üksikasjalikult kirjeldanud, milles nende isikute ütlustes esinevad vastuolud seisnevad. Kuigi maakohus oma otsuses otseselt ei ole asunud seisukohale, et süüdistatava ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütlused on ebausaldusväärsed ning neid tuleb tõendikogumist tervikuna välja jätta, asus maakohus siiski õigele järeldusele, et tõendamist ei ole leidnud, et A. K oleks noaga S. Žutškovi ees vehkinud ja kedagi sellega ähvardanud. Tuginevalt maakohtu otsuses toodud ja analüüsitud süüdistatava Stanislav Žutškov’i, tunnistajate A I, T Ž ja E Ž ütluste vastuoludele, kohtukolleegium peab vajalikuks teha maakohtu põhjendavasse ossa täpsustuse, et süüdistatava ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks ning need tõendikogumist tervikuna välja jätta.
  1. Lisaks sellele, et tunnistajate A, T Ž ja E Ž’i ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks, kohtukolleegium peab eluliselt mitteusutavaks kaitsja apellatsioonis toodud väidet, et E. Ž ei rääkinud kohe noa tuppa viskamisest, kuna primaarne oli tema elu ja tervise alalhoid. Politseiametnikust tunnistaja A V ütlustest nähtub, et nuga otsiti väga põhjalikult ja seda tegid ka isikud, kes politseile väljakutse tegid (T lk 56), millest võib järeldada, et noa otsingutest võttis osa ka E Ž või oli vähemalt teadlik, et otsitakse nuga. Eluliselt ei ole usutav, et noa viskamist konkreetsesse kohta näinud tunnistaja, kes on ka ise huvitatud noa ülesleidmisest, ei ütle selle võimalikust asukohast midagi kohale saabunud politseinikele. See asjaolu kinnistab kohtukolleegiumi veendumust ning nõusutmist maakohtu järeldusega, et saades teada, et kannatanu A. K kavatseb politseisse pöörduda, hakassid teda süüdistatav ja lähikondlastest tunnistajad kinni hoidma ja ise esimestena teatasid politseisse väidetavast noaga ründajast.
  2. Kohtukolleegium ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et kõik süüdistatava kasuks ütlusi andnud tunnistajad on lähikondlased – süüdistatava ema, vend ja venna elukaaslane (T Ž sõnadest), mis iseenesest ei ole asjaolu, mis peaks tekitama kahtlusi selliste tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, kuid peale nende ütluste ebausaldusväärsuse tuvastamist, seletab nende soovi anda toimunust süüdistatavale soodsaid ütlusi.
  3. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu A. K’ile tekitatud vigastused - pindmine haav ülahuulel seest poolt ning 2 esimese hamba loksumine, võisid olla tekitatud kannatanu tõukamise tagajärjel rindu, nagu seda seletasid kohtuistungil süüdistatav ning tema lähikondlastest tunnistajad.
  4. Ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kuivõrd kaitsja apellatsiooni põhiliseks argumendiks oli, et kannatanu ründas süüdistatavat noaga, mis ei leidnud kohtulikul uurimisel kinnitamist, jätab kohtukolleegium tähelepanuta kõik apellatsiooni argumendid, mis on seotud süüdistatava väidetava hädakaitse seisundiga. 12.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Stanislav Žutškov’i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp taotles maakohtu otsusega tutvumise, selle tutvustamise ja selgitamise vene rahvusest ja vene keelt kõnelevale kaitsealusele ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 230,40 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku 7

(8)kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad Stanislav Žutškov’i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda. 13. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 2, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 18.

jaanuari 2013 otsuse Stanislav Žutškov’i suhtes sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse, et süüdistatava ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ži ütlusi loeb kohus ebausaldusväärseteks ning jätab need tõendikogumist tervikuna välja. Ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.