KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.aprill 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-11139 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 238lg.2 alusel vähendada Kaspar Hermelinile Kar

S prg. 121 järgi mõistetud karistust (1 aasta vangistust) 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista Kaspar Hermelin’ile 8 (kaheksa) kuud vangistust.

1. Välja mõista Kaspar Hermelin’ilt RT (konto nr.1101599493) kasuks 150,00 (ükssada viiskümmend) eurot mittevaralise kahju katteks. Ülejäänud osas e. summas 2350 eurot – jätta tsiviilhagi rahuldamata.
2. Lugeda maakohtu poolt väljamõistetud sundraha suuruseks 480 eurot.
3. Ekspertisiitasu 733,13 eurot jätta riigi kanda
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata,
5. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 31.jaanuari 2013.a. otsusega Süüdi tunnistada Kaspar Hermelin KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 aasta. 2 Süüdi tunnistada Kaspar Hermelin KarS § 118 lg.1 p.3 järgi ja mõista karistuseks vangistus 5 (viis) aastat. KarS § 64 lg.1 kohaselt kuritegude kogumi eest mõista liitkaristuseks Kaspar Hermelin’ile vangistus 5 (viis) aastat.

§ 238

lg.2 alusel vähendada’ile mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista Kaspar Hermelin’ile 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 73 lg.1 alusel vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui Kaspar Hermelin 4 (neli) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Kaspar Hermelin’ilt R T (konto nr.1101599493) kasuks 2500,00 (kaks tuhat viissada) eurot. Välja mõista Kaspar Hermelin’ilt riigituludesse menetluskulud: sundraha 800 eurot; tasu osutatud õigusabi eest 652,80 eurot, ekspertiisitasu 733,13 eurot ja kriminaaltoimiku koopia tegemise kulud 0,45 eurot. Kaspar Hermelin mõisteti KarS prg. 121 järgi süüdi selles, et tema, viibides Harjumaal Kuusalu vallas XX külas XX talus, ajavahemikul 09.01.

1. aasta hilisõhtu kuni 10.01.
2. aasta öö, täpselt tuvastamata kellaajal, lõi korduvalt R Tt rusikatega näkku, vasaku silma ja suu piirkonda, kägistas teda ning tiris kannatanut juustest, mille tulemusena lõi kannatanu oma pea vastu ukse nurka. Sellise tegevusega põhjustas Kaspar Hermelin R Tle füüsilist valu ja tervisekahjustused: näoturse, hematoomi vasaku silma ümber ja ülahuulel ning katkise ülahuule. Teise inimese tervise kahjustamise, löömise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega pani Kaspar Hermelin toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS prg. 118 lg 1 p.3 järgi mõisteti Kaspar Hermelin süüdi selles, et tema, olles ajavahemikul 09.01.
3. aasta hilisõhtu kuni 10.01.
4. aasta öö täpselt tuvastamata kellaajal Harjumaal Kuusalu vallas XX külas XX talus tekitanud rusikatega peksmise tulemusena R Tle füüsilist valu ja tervisekahjustused, põhjustas sellele järgnevalt kannatanule raske tervisekahjustuse ja nimelt: pärast Kaspar Hermelini poolt ajavahemikul 09.01.2012-10.01.2012 XX talus kannatanu R T peksmist, vallandus R Tl raske depressioon suitsiidimõtetega ning oodates ära kui Kaspar Hermelin 11.01.2012 kodust lahkus, manustas R T enesetapu eesmärgil 30 tabletti rahustit – Zolpidem, mis põhjustas R Tl mürgistuse. Läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga tuvastati R Tl, põhjustatuna tema suhtes ajavahemikul 09.01.2012 -10.01.2012 toime pandud peksmisest, raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta, mis on kvalifitseeritav raske psüühikahäirena, kuivõrd see põhjustas kannatanule Sotsiaalkindlustusameti määratluse kohaselt osalise töövõimetuse 80%-lise töövõime kaotusega. Seega tekitas Kaspar Hermelin kannatanule raske tervisekahjustuse, millega põhjustas kannatanule raske psüühikahäire. APELLATSIOONI SISU : 3 Süüdistatava kaitsja adv. L.Viil taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist Kaspar Hermelini süüditunnistamise osas KarS §-de 118 lg 1 p 3 järgi ning tema süüditunnistamist selles osas KarS prg. 119 lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Vähendada Kaspar Hermelinilt R T kasuks väljamõistteud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise summat ja mõista välja 1000 eurot. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on järgmised: Kohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et Kaspar Hermelini käitumine R T suhtes on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 3 järgi, so raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega põhjustati kannatanule raske psüühikahäire. Kohtuotsuse kohaselt on kuritegu toime pandud kaudse tahtlusega. Apellant leiab, et käesoleval juhul kannatanule on küll süüdistatava teo tagajärjena põhjustatud raske tervisekahjustus, kuid mitte tahtlikult, vaid ettevaatamatusest, mistõttu tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et Kaspar Hermelin peksis R Tt kaudse tahtlusega põhjustada raske tervisekahjustus. Kaspar Hermelin ise on seda kogu kriminaalmenetluse vältel eitanud ja selgitanud, et tõukas kannatanu endast jõuga eemale, mille tagajärjel kukkus R näoga vastu pliiti. Seejuures polnud Kaspar Hermelinil põhjust arvata, et R T võib hiljem süüa temale väljakirjutatud tablette ja seega tema tegu võib põhjustada raske tervisekahjustuse. Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-18-08 rõhutanud, et kohus peab süüdistatava seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Leian, et kohus on subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatava ütlused põhjendamatult arvestamata jätnud. EIK on oma
5. aprilli
6. a lahendis Karska vs Rootsi märkinud, et EIÕK artikli 6 paragrahvi 1 mõju paneb muuhulgas kohtule kohustuse osapoolte esitatud taotlusi, väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt kontrollida, ilma eelarvamusteta selle kohta, kas need on relevantsed otsuse tegemise seisukohalt. EIK on sama põhimõtet rõhutanud ka hilisemates lahendites.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kuigi Kaspar Hermelin on end süüdi tunnistanud, on ta järjekindlalt eitanud kannatanule raske psüühikahäire tahtlikku põhjustamist. Süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad ja ei ole ümber lükatud teiste tõenditega. Teiste tõendite puudumisel ja lähtudes süütuse presumptsioonist tulnuks süüdistatava ütlusi arvestada kui kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta, et süüdistatav suhtus oma teo tagajärgedesse ükskõikselt ja tegutses seetõttu tahtlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on subjektiivse külje tuvastamisel põhilise kriteeriumina nimetatud teo objektiivseid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-80-02; nr 3-1-116-05; nr 3-1-1-142-05). 4 Käesolevas asjas on oluline, et Kaspar Hermelini poolt ilma mingite abivahenditeta toimepandud vägivallateod ei olnud kuigi pikaajalised ega intensiivsed ega põhjustanud vahetult raskeid tervisekahjustusi. Kannatanu oli pärast seda teadvusel ning ei vajanud arstiabi. Süüdistatava ütluste kohaselt toimetas kannatanu köögis ja vaatas koos temaga telerit. Vägivallateod leidsid aset

2. -
5. a, raske depressioon suitsiidimõtetega vallandus R Tl aga alles
8. a ning enesetapu eesmärgil 30 tabletti rahustit manustas ta siis, kui Kaspar Hermelin oli järgmisel päeval kodust lahkunud. Käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatavale arusaadav kannatanu nähtavate vigastuste ulatus ja olemus. Samas päev hiljem saabunud tagajärjest ei saanud ta teadlik olla, samuti ei olnud tal alust seda võimalikuks pidada. Leian, et kuigi objektiivselt tuvastatud vigastuste iseloom ja paiknemine elutähtsates piirkondades annab aluse tuvastada vägivalla kasutamist ja vigastuste tahtlikku põhjustamist, ei saa sellest automaatselt järeldada, et sellisel viisil tegutsedes pidas süüdistatav võimalikuks mistahes tagajärge, sealhulgas kannatanu enesetapukatset. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et kannatanul ei olnud Kaspar Hermelinile teadaolevalt varem esinenud psüühikahäireid ega depressiooni. R T manustas tablette, mis olid välja kirjutatud Kaspar Hermelinile. Samuti tuleb arvestada, et kannatanute suhtes toimepandud vägivallategudest tingituna leiavad enesetapukatsed siiski aset väga harva. Riigikohtu seisukohtade kohaselt isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (vt RKKKO nr 3-1-1142-05). Käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, millest nähtuvalt süüdistatav võis mingilgi määral möönda kannatanu enesetapu katset ja sellega soostuda. Kuigi Kaspar Hermelini ja R T suhted ei olnud head, püüdis süüdistatav kannatanule koheselt abi osutada. Ka maakohus on otsuses õigesti märkinud, et Kaspar Hermelin palus naabril kiirabi kutsuda siis, kui avastas, et kannatanu oli kõik temale väljakirjutatud tabletid (rahustid) sisse võtnud ning selline käitumine kinnitab seda, et kannatanu surma Hermelin ei soovinud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abi-pakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine. Ka maakohus on õigesti märkinud, et süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Isiku teoeelne- ja järgne käitumine saab anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Käesoleval juhul süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et kannatanule abi anda. Samuti näitab tema käitumine, et kannatanu enesetapukatse oli tema jaoks täiesti ootamatu ja kindlasti ei suhtunud ta sellesse ükskõikselt. 5 Kohtuotsuse kohaselt antud juhul tegutses süüdistatav konkretiseerimata tahtlusega ja tal tuleb vastutada saabunud tagajärje eest. Lüües rusikaga korduvalt elutähtsasse organisse – pähe, peab süüdlane võimalikuks igasuguse tagajärje (isegi surma) saabumist, sealhulgas psüühikahäire tekitamist. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Korterist lahkudes võis Kaspar Hermelin veenduda, et kannatanule ei ole põhjustatud tema elule ja tervisele ohtlikke vigastusi ning ilmselgelt ei osanud ta hinnata kannatanu psüühilist seisundit. Tuleb nõustuda, et kannatanut elutähtsasse organisse – pähe lüües peab süüdlane võimalikuks vigastuste, (sh teatavatel juhtudel ohu elule ja raske kehalise haiguse) põhjustamist, käesoleval juhul selline tagajärg aga ei saabunud. Raske psüühikahäire saabumine ei ole otseselt seostatav sellega, kas kannatanut löödi elutähtsasse piirkonda või mitte. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-119-04 toonitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Leian, et eeltoodud asjaoludest (raske tagajärg saabus ülejärgmisel päeval, süüdistatav püüdis kannatanule abi osutada) nähtuvalt ei olnud süüdistataval alust ette näha ja arvestada võimaliku raske tervisekahjustusega. Kindlasti ei saa aga väita, et süüdistatav soostus raske tagajärje saabumisega. Seega ei saa eeldada, et süüdistatav, kasutades Raissa Tolbina suhtes vägivalda, nägi ette ja soovis või möönis kannatanule raske tervisekahjustuse põhjustamist, mistõttu tuleks toimepandu kvalifitseerida Kars § 119 lg 1 järgi. KarS § 119 lg 1 kohaselt raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kohtuotsuse kohaselt on karistamise aluseks KarS §-st 56 juhindudes isiku süü; karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid; võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Leian, et süüdistatavale on mõistetud kuriteo raskusele ja tema isikule mittevastav karistus. Karistuse eesmärgid on saavutatavad lühemaajalise tingimusliku vangistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Süüdistatavale mõistetud karistuse osas on kohus õigesti märkinud, et Kaspar Hermelini karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Nimetatud karistust kergendav asjaolu vaieldamatult esineb ja KarS § 56 ja § 57 kohaselt tuleb seda karistuse mõistmisel arvestada. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab 6 kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Kuivõrd Kaspar Hermelin on kriminaalkorras karistamata, siis süüdistatava isikuandmetest nähtuvalt ei ole tema poolt uute kuritegude toimepanemist põhjust eeldada. Harju Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatava Kaspar Hermelini näol tegemist isikuga, kes on aastaid, st alates
9. aastast saanud statsionaarset psühhiaatrilist ravi, süüdistatav hospitaliseeriti suitsiidikatse järgselt kodust. Seda asjaolu ei ole kohus aga arvestaud karistuse mõistmisel. Kaitsja leiabl, et miinimummäära lähedane karistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kohus otsustas, et kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada esitatud kujul summas 2500 eurot. Süüdistatav tunnistas tsiviilhagi osaliselt. Seotuna Kaspar Hermelini positsiooniga leiab kaitsja, et R T kasuks varalise ja mittevaralise kahju hüvitisena on süüdistatavalt välja mõistetud põhjendamatult suur summa. VÕS § 140 lg 1 kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, sealhulgas isikute majanduslikku olukorda. Kaspar Hermelin on invaliidsuspensionär, 80% töövõimetu seoses ärevus ja paanikahäirega ja tema igakuise pensioni suurus on 150 eurot. Kaspar Hermelini ja R T ütluste kohaselt toetas neid rahaliselt süüdistatava ema. Kaspar Hermelini ema, kes on väikesepalgaline meditsiinitöötaja, ei suudaks toetada süüdistatavat kohtu poolt väljamõistetud summa tasumisel. Samuti ei saa jätta arvestamata, et Kaspar Hermelini väitel olid kannatanu depressioni põhjuseks tema käitumise kõrval ka probleemid kannatanu lastega, seega ei tekkinud kahju üksnes süüdistatava teo tagajärjel. Leian, et Kaspar Hermelini sellekohased selgitused on eluliselt usutavad ja ei ole ümber lükatud teiste tõenditega. Kuigi süüdistatav ei osanud konkreetselt nimetada, millises osas ta hagiga nõustub, on kaitsja seisukohal, et käesoleval juhul 1 000 eurot on mõistlik rahasumma, mis VÕS § 130 lg 1 ja 2 kohaselt kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta. Arvestades eeltoodud Kaspar Hermelini majanduslikku olukorda iseloomustavaid asjaolusid ja

§ 180lg 3 on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

7 Tallinna Ringkonnakohtu 11.märtsi 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 22.märtsini 2013.a. Apellatsioonimenetluse pooled kirjalikult seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele. Vaidlust ei ole selles, et K.Hermelin pani süüdistatava suhtes toime KarS prg. 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Selles osas ei vaidlustata süüdimõistmist ka apellatsioonis. Vaidlust ei ole ka selles, et kannatanu R.T kannatas peale tema suhtes toimepandud vägivallategusid raske depressiooni all, mis on KarS § 118 lg 1 p 3 kohaselt kvalifitseeritav raske psüühikahäirena, kuna see põhjustas kannatanule Sotsiaalkindlustusameti määratluse kohaselt osalise töövõimetuse – töövõime kaotus 80%. Vastavalt kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamusele on R Tl ilmnev raske psüühikahäire põhjustatud 09.01.2012 tema suhtes toime pandud vägivaldsest teost (peksmisest). Pärast füüsilist vägivalda vallandus uuritaval raske depressioon suitsiidmõtetega, mille sümptomaatiaks olid esiplaanil meeleolu ja tahtetundeelu häired. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt peksis süüdistatav kannatanut ööl vastu 10.jaanuari 2012.a. kannatanut nende ühises elukohas süüdistuses kirjeldatud viisil. 11.jaanuaril 2012.a. võttis kannatanu enesetapu eesmärgil sisse kaks karpi rahusteid, millised olid arsti poolt välja kirjutatud süüdistatavale. Seoses sellega viidi ta haiglasse ning edasi psühhiaatriakliinikusse, kus ta viibis ravil ja kus temal diagnoositi raske depressioon. Kohtukolleegiumil ei ole alust seada kahtluse alla eksperdi arvamust selle kohta, et depressioon vallandus kannatanul põhjustatuna tema suhtes toimepandud vägivallategudest. Eeltoodu ei tähenda aga veel, et seda saaks automaatselt karistusõiguslikult süüdistatavale ka süüks arvata. Selleks, et omistada sellist tagajärge süüdistatavale, on kohtu kohustus objektiivse külje tasandil tuvastada, kas:

1. a)esineb põhjuslik seos süüdistatava poolt toimepandud peksmise ja kannatanul tuvastatud raske psüühikahäire vahel (nn conditio reegel);
2. b)kas sellise tagajärje põhjustamine on süüdistatavale karistusõiguslikult omistatav. Selle teisena nimetatud tingimuse eesmärk ja mõte on piirata conditio-reegli äärmuslikult laia toimeala (õpikunäitena tuuakse siinkohal olukorda, kus nõelaga torgatakse leukeemiahaiget, kes selle tulemusel verest tühjaks jookseb – kuigi conditioreegli rakendumisel tuleks siin KarS § 113 objektiivse külje realiseeritust jaatada, on arusaadav, et sellisel juhul ei realiseerunud nõelaga torkamisele nn iseloomulik risk; jaatatakse aga juhul, kui isik tegutseb nn eriteadmisega kannatanu seisundi suhtes). 8 Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, tuleb nn naturalistlikku kausaalsust süüdistatava teo ning vaatluse all oleva tagajärje vahel vaieldamatult jaatada – kui süüdistatava poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine mõtteliselt eemaldada, langeks ära ka koosseisupärane tagajärg. See ei tähenda aga veel seda, et kõnealune tagajärg oleks süüdistatavale täiendavate tingimusteta omistatav, selgitades selles osas järgmist. Maakohus põhjendas põhjusliku seose olemasolu ja KarS prg. 118 lg 1 p.3 järgi K.Hermelini süüdimõistmist alljärgnevalt : Eksperdiarvamuse kohaselt on R Tl ilmnev raske psüühikahäire põhjustatud 09.01.2012 tema suhtes toime pandud vägivaldsest teost (peksmisest). Seega on süüdistatava tegevus põhjuslikult seotud kannatanul tekkinud tagajärjega. Kausaalseos peksmise ja kannatanul tekkinud raske psüühikahäire vahel on olemas, kuivõrd pärast peksmist ei lubanud süüdistatav kannatanul kodust lahkuda. Kannatanu on ka ise kirjeldanud, kuidas ta tundis hirmu ning kartis süüdistatavat, ta ei tahtnud edasi elada. Leides sobiva momendi, mil süüdistatav lahkus kodust, võttis kannatanu tablette (rahusteid), sest tahtis end tappa. Raskest depressioonist tingituna sooritas kannatanu enesetapu katse. Erinevalt maakohtust asub kohtukolleegium seisukohale, et Kaspar Hermelinile ei saa karistusõiguslikult omistada KarS prg. 118 lg 3 ettenähtud tagajärge ja nimelt kannatanule tekitatud rasket psüühikahäiret. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb omistamise mõttes näha süüteo objektiivset külge mitmeetapilisena. K. Hermelini süüküsimuse lahendamisel on vaja vastata kõigepealt küsimusele, kas teatud käitumine on põhjuslikus seoses teatud tagajärjega. Ning juhul, kui põhjuslik seos puudub ei ole tegemist antud isiku poolt põhjustatud tagajärjega, mille eest ta peab vastutama. Isik vastutab tagajärje põhjustamise eest ainult sel juhul, kui tagajärg on talle omistatav. Tagajärje õiguslikuks omistamiseks tuleb läbida kaheastmeline kontroll:1)naturalistlik põhjuslikkus ehk vajaliku tingimuse teooria (conditio sine qua non) ehk ekvivalentsusteooria, 2) seejärel tuleb küsida, kas see tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Nagu eelnevalt märgitud, nõustub kohtukolleegium küll sellega, et K.Hermelini käitumise ja kannatanul esinenud raske psüühikahäire vahel esineb naturalistlik põhjuslik seos conditio- reegli tähenduses.. See ei tähenda aga, et süüteokoosseisu objektiivse külje võiks lugeda süüdistatava käitumises tingimusteta ning ilma edasise analüüsita täidetuks. Nimelt tuleb pidada silmas veel järgmist. Tagajärge ei omistata vaatamata naturalistliku kausaalsuse esinemisele isikule juhul, kui ta põhjustab tagajärje, mis on väljaspool normi kaitseala ning/või realiseerub risk, mis ei ole seostatav isiku eelneva käitumisega. Käesolevat kaasust silmas pidades tuleb sisuliselt küsida, et kas kannatanu kehalise väärkohtlemise tagajärjeks võib n.ö tavapärasel juhul olla ka raske psüühikahäire ehk teisisõnu - kas isiku kehalisel 9 väärkohtlemisel luuakse samaaegselt ka raske psüühikahäire kui tagajärje saabumise võimalus. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Kohtukolleegium leiab, et K.Hermelin ei loonud kannatanut pekstes riski raske psüühikahäire tekkimiseks, sest olukorda, kus vägivalla ohver langeb selle tagajärjel raskesse depressiooni ning neelab päev hiljem peale tema suhtes kasutatud vägivalda suures koguses rahusteid enesetapu eesmärgil, ei saa kindlasti mitte pidada tavapäraseks. Objektiivse süüksarvamise teooria seisukohalt ei realiseerunud käesolevas kaasuses vaatluse all olevas tagajärjes vägivalla kasutamisele iseloomulik oht/risk. Objektiivse omistamise kriteerium eeldab, et isik peab oma käitumisega tekitama olukorra, kus ka keskmise mõistliku vaatleja hinnangu kohaselt võib saabuda koosseisupärane tagajärg. Käesoleval juhtumil tuleb seda kindlalt eitada. Samuti puuduvad kriminaalasjas mingisugusedki andmed selle kohta, et kehalist väärkohtlemist toime pannes tegutses süüdistatav nn spetsiifilise eriteadmisega kannatanu vaimse tervise osas, s.o ta teadis, et viimane langeb tema teo tagajärjel kindla teadmisega külgneva tõenäosusega raskesse depressiooni ning manustab selle ajel enesetapu eesmärgil medikamente. Tegemist ei olnud täideviija poolt kontrollitud kausaalsusega ja kannatanu katkestas kausaalahela oma käitumisega – tablettide neelamisega. Seega tuleb juba sel põhjusel eitada süüdistatava võimalikku vastutust KarS § 118 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises. Samas leiab ringkonnakohus, et isegi kui eelnevaga mitte soostuda, siis ei saa süüdistatava vastutust jaatada subjektiivse külje minetuse tõttu. Nii ei ole kohtukolleegiumi seisukohast tuvastatud, et kannatanut pekstes oli süüdistataval tahtlus saabunud tagajärje tekitamiseks. Ajalisest aspektist tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Selline nõue tuleneb KarS prg. 17 esitatud koosseisueksimuse definitsioonist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kindlasti mitte rääkida sellest, et kehalise väärkohtlemise toimepanekul pidas süüdistatav kaudse tahtluse tähenduses silmas ning sisemiselt ka soostus sellega, et tema teo tulemusel langeb kannatanu depressiooni. Ka kaitsja poolt taotletava KarS prg. 119 järgi süüdistatavale tagajärje omistamiseks on vajalik tuvastada põhjuslik seos süüdistatava käitumise ja saabunud tagajärje vahel ning arvestada teo tagajärjel loodud riski realiseerumisega. Seejuures on nii tahtliku kui ka ettevaatamatu tagajärjedelikti objektiivsed küljed selles tähenduses identsed, s.o täiel määral kehtib eelpool märgitu. Arvestades ülaltoodud põhjendusi selline seos aga puudub ka KarS § 119 tähenduses ning süüdistatava vastutus on välistatud ka selle sätte alusel. Kohtukolleegium on seisukohal, et jaatades KarS prg. 119 objektiivset koosseisu, ei saa siiski hooletuse tasandil ette heita seda, et süüdistatav oleks pidanud kohusetundlikkuse ülesnäitamise korral ette nägema, et kannatanu langeb depressiooni. KarS prg. 119 ei ole objektiivne vastutus ning KarS prg. 18 lg 3 tähenduses tuleb tuvastada ka sellisel juhul etteheidetav käitumine. Seega tuleb kohtukolleegiumi seisukohast eitada vastutust KarS prg. 119 järgi ka sel põhjusel. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks osundada veel järgnevale. Isegi kui selline põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel esineb ja kui süüdistatavale saab ka omistada 10 saabunud tagajärje saabumist ning tuvastamist leiab ka süüteo subjektiivne külg minimaalselt kaudse tahtluse tähenduses, nagu seda leidis maakohus, siis jääb siiski arusaamatuks süüdistatava käitumisele maakohtu poolt antud karistusõiguslik hinnang e. tema tegevuse kvalifitseerimine kahe karistusseadustiku erineva paragrahvi järgi reaalkogumis – prg. 121 ja 118 lg 1 p.3 järgi. Selline kvalifikatsioon on kohtukolleegiumi seisukohast ebaõige ning sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida ainult KarS prg. 118 lg 1 p.3 järgi, milline näeb ette kriminaalvastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud raske psüühikahäire. KarS prg. 118 ei moodusta kogumit KarS prg. 120-122 karistatavate vägivallategudega. KarS prg. 118 hõlmab ka tervisekahjustuse tekitamise ja see on väljaloetav juba seaduse sõnastusest - tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud raske tagajärg. Sisuliselt süüdistatakse ju K. Hermelini vaid ühe teo toimepanemises, s.o kannatanu löömises, mis omakorda tõi kaasa mitu tagajärge – valu ja tervisekahjustuse KarS § 121 mõttes ning raske depressiooni KarS § 118 lg 1 p 3 mõttes. Õiguslikus mõttes oleks tegemist seega ideaalkogumiga. Kuid nagu eelnevast tuleneb, ei ole saabunud rasket tagajärge võimalik K. Hermelinile omistada ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Seetõttu tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida vaid KarS § 121 järgi. Süüdistatavale KarS prg. 121 järgi mõistetud karistuse osas nõustub kohtukolleegium maakohtu poolt mõistetud karistusega. Maakohus karistas süüdistatavat KarS prg. 121 järgi karistusega, mis jääb alla keskmise sanktsiooni vangistusmäärast. Karistust kohaldas maakohus tingimisi ja seda KarS prg. 73 alusel e. ilma käitumiskontrolli ja kohustusteta. Kergemaliigilise e. seaduses ettenähtud rahalise karistuse mõistmist kohtukolleegium võimalikuks ei pea. Esiteks on käesoleval juhul tegemist perevägivallaga, mis on ühiskonnas leidnud laia käsitlemist ja ühiskond on üheselt väljendanud suhtumist perevägivalla juhtudesse, tunnistades selle tõsidust. Teiseks, arvestada tuleb vägivalla tekitamise intensiivsust ja lokalisatsiooni. Tegemist ei olnud ühekordse löögiga, vaid süüdistatav peksis kannatanut rusikaga korduvalt näkku, kägistas, tiris juustest. Maakohtu poolt määratud katseaja pikkust, mis on alla KarS prg. 73 ettenähtud keskmäära, ei pea kohtukolleegium vajalikus lühendada. Seoses süüdistatava õigeksmõistmisega KarS prg. 118 lg 1 p.3 järgi, kuulub kohtuotsus tühistamisele ka liitkaristuse osas, sundraha suuruse osas ja kannatanu suhtes teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi maksumuse väljamõistmise osas. Samuti tuleb kohtukolleegiumi seisukohast vähendada tunduvalt kannatanu kasuks väljamõistetud summat esitatud tsiviilhagi katteks. Sundraha suuruseks teise astme kuriteos süüdimõistmisel on 480 eurot. Kuna kohtupsühhiaatriline ekspertiis kannatanu suhtes omab kvalifitseerivat tähtsust KarS prg. 118 lg 1 p.3 järgi süüküsimuse otsustamisel ja selles süüdistuses e. kannatanule raske psüühikahäire tekitamises mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega süüdistatava õigeks, siis jääb ekspertiisi maksumus riigi kanda. Maakohus on kannatanu R.T kasuks väljamõistetavaks mittevaralise kahju hüvitiseks lugenud kogu esitatud tsiviilhagist 220,23 eurot. Olenemata sellest, et kohtukolleegium käesoleva otsusega mõistab K.Hermelini õigeks KarS prg. 118 lg 1 p.3 järgi, on kannatanul õigus saada mittevaralise kahu hüvitist. Põhjendatud on maakohtu 11 seisukoht, milline tugineb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 3-2-1-19-08 , millises Riigikohus märgib, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS prg.130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud K.Hermelini süüline käitumine kannatanule kehavigastuse tekitamises. Apellatsioonis KarS prg. 121 järgi süüdistatava süüd vaidlustatud ei ole. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses või seoses kuritegeliku ründega sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Kannatanu kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju nõude summale , s.o. 220,23 eurot - hinnangu andmisel ja küsimuse otsustamisel tuleb kohtukolleegiumi arvates arvestada järgmiseid asjaolusid. Süüdistatava poolt KarS prg. 121 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustused on sellised, mis ei mõjuta kannatanu edasist elukvaliteeti. Maakohus on mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud kannatanule tekitatud tervisekahjustuse hulka ka raske psüühikahäire, milles käesoleva kohtuotsusega süüdistatav õigeks mõistetakse. Kohtukolleegium leiab, et arvestades eeltoodud põhjendusi on mõistlik rahasumma, milline kuulub kannatanule hüvitamisele 150 eurot. Tsiviilhagi varalise kahju osas on esitatud summas, millises jäi kannatanul saamata töötasu seoses töövõimetusega, milline oli tekkinud temal seoses raske psüühikahäirega. Kuna süüdistatav kuulub käesoleva kohtuotsusega selles osas õigeksmõistmisele, siis tuleb tsiviilhagi varalise kahju osas jätta rahuldamata. Süüdistatava K.Hermelini kaitsja adv. L.Viil taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 307,20 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja vestlusele õigusabi saajaga 0,5 tundi, apellatsiooni koostamisele 3 tundi, 0,5 tundi analüüsis kaitsja maakohtu otsust ja kohtuistungi protokolli. Kohaldamisele kuulub koefitsient 2 ja summale lisanduvaks käibemaksusummaks on 51,20 eurot. Kohtukolleegium ei nõustu täiel määral kaitsja taotlusega. Kohtukolleegium loeb käesoleval juhul põhjendatuks kulutatud aja vestlusele kaitsealusega e. 1 ajapunkti; apellatsiooni koostamisele kulunud põhjendatud ajaks peab kohtukolleegium apellatsiooni sisu arvestades 1 tund e. 2 ajapunkti, maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooni analüüsile kulutatud 1 ajapunkti peab samuti kohtukolleegium põhjendatuks. Seega on põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluse 12 ettevalmistamiseks 4 ajapunkti e. 64 eurot, millele kohandub koefitsient e e. 128 eurot ja lisandub käibemaks 25,60 eurot, s.o. kokku 153,60 eurot. Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse siis

prg. 185 lg 2 alusel jätab kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes

prg.185 lg 2; 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 2 p.2, 5, 6; 342; 343; 344; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb selles osas uue otsuse. Julia Katškovskaja Meelika Aava Pavel Gontšarov 13