Obsah (5)

§ 113§ 54§ 55§ 56§ 68

1-12-4919 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 22. aprill 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-4919 (12260100377) Kohtukoosseis Mati Kartau, Ti

§ 113järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 26.

veebruari 2013 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Alexander Goryunovi kaitsja advokaat Arina Liskmann-Getsu Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Alexander Goryunov sündinud 19.02.1981; elukoht: XXX töökoht: XXX; varasem karistatus puudub; alates 28.01.2012 viibib vahi all. Kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu RESOLUTSIOON: 1. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 tühistada Tartu Maakohtu 26. veebruari 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-4919 osaliselt, see on Alexander Goryunovile

§ 113

järgi mõistetud karistuse osas ja talle

§ 54lg 1 alusel kohaldatud lisakaristuse osas.

2. Mõista Alexander Goryunovile

§ 113järgi karistuseks 7 aastat vangistust.

3. Mõista Alexander Goryunovile

§ 54

lg 1 alusel lisakaristuseks Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 7 aastaks.

§ 55

lg 2 kohaselt väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu tähtaega arvutatakse süüdimõistetu väljasaatmisest.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
3. aprillil
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. aprillist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. aprillist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 26.02.2013 otsusega tunnistati Alexander Goryunov süüdi

§ 113

järgi ja karistati vangistusega 9 aastat.

§ 54

lg 1 alusel mõisteti talle lisakaristuseks Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 9 aastaks. Süüdistuse sisu. A. Goryunovi süüdistatakse selles, et tema 28.01.2012 kella 02.30 paiku, olles alkoholijoobes, lõi XXX maantee piiripunkti territooriumil asuvas elektroonilises ooteparklas veoauto Mercedes-Benz Actros, registreerimismärgiga XXX kabiinis ühel korral tahtlikult noaga R.A. rindkeresse, põhjustades rindkere torke-lõikehaava paremal rinnaku kõrvaljoonel V roidevahemikus VI roide, roietevaheliste veresoonte, südamepauna, vahelihase ja maksavigastustega, haavakanali suunaga eest taha ülevalt alla vasakult veidi paremale ja ägeda verekaotuse, mille tagajärjel R.A. 28.01.2012 kell 04.53 suri. R.A. i surma põhjuseks on rindkere torke-lõikehaav südamepauna, vahelihase ja maksa vigastusega. A. Goryunov põhjustas tahtlikult R.A. i surma, tekitades R.A. ile tahtlikult rindkere torke-lõikehaava südamepauna, vahelihase ja maksa vigastusega. Toimepandu on kvalifitseeritud

§ 113järgi s.o teise inimese tapmine.

Süüdistatav A. Goryunov ei tunnista end temale esitatud süüdistuses süüdi. 2 Kohtu poolt uuritud tõendid ja nende alusel tuvastatud asjaolud. Kohus on kohtuistungil uurinud kõigepealt surnu ekspertiisiakte koos fototabelitega, kuulanud üle ekspertiisiaktide sisu selgitamiseks kohtuekspert I.D. , prokuratuuri poolt taotletud tunnistajad N.I. ja H.P. , kaitsja poolt taotletud tunnistaja A.I. ning süüdistatava A. Goryunovi, uurinud kirjalikke tõendeid, vaadelnud asitõendit ning kuulanud kõnesalvestist. Surnu ekspertiisiks on esitatud R.A. i surnukeha koos isikut tõendava dokumendi –passiga XXX ning asitõendi vaatlusprotokoll. Surnu ekspertiisiaktis nr 34 13.02.2012 (tl.77-83) on kirjeldatud eksperdiuuringuid, mille käigus on teostatud lahangul oleva meesisiku surnukeha välisvaatlus ja siseuuring ning täiendava uuringuna toksikoloogiauuring surnu veres, silma klaaskeha vedelikus ja uriinis etanooli ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete sisalduse kindlakstegemiseks. Ekspertiisi käigus on surnul seljas olnud musta värvi ülepeaaetav trikoosärk, mille esiosa on läbi imbunud punase verekahtlase ainega. Esitükil on teravate nurkade ja siledate servadega riidevigastus, pikkusega 3,1 cm, suunaga ülevalt alla paremalt veidi vasakule. Punase verekahtlase ainega on määrdunud ka mõlemad käed ja reied eespinnal. Vasakus küünarlohus veenikanüül. Välisvaatlusel on kindlaks tehtud, et rindkerel paremal pool rinnaku kõrvaljoonel asub siledate, üksteisele vabalt lähendatavate servadega haav pikkusega 2 cm, suunaga ülevalt alla. Haava alumine nurk on ümaram, ülemine nurk on terav ning ülemisest nurgast kulgeb pindmine lisalõige piki haavakulgu pikkusega 0,3 cm. Muid väliseid vigastusi ega iseärasusi ei ole täheldatud. Surnukeha siseuuringul on leitud paremal rinnaku kõrvaljoonel V roidevahemikus vertikaalse asetusega rindkereseina läbiv siledate servadega vigastus, pikkusega 2,2 cm. Vigastusepiirkonnas on rindkereseina lihastes verevalumid, rinnaõõnes ja kõhuõõnes on verd ja verehüübeid. VI roidel on rinnaku kõrvaljoonel kõhrelises osas roiete ülemist poolt läbiv siledate servadega vigastus. Südamepauna eesseinas, alumises parempoolses osas on katkendlik verevalum mõõtudega 6 x 3 cm ning samas 1,2 cm pikkune siledate servade ja teravate nurkadega südamepauna läbiv vigastus. Südamepaunas on veri ja verehüübed, südamel vigastusi ei esine. Südamepauna vigastusest 1,5 cm allpool on sarnane paralleelne vigastus pikkusega 1,3 cm. Maksa parema sagara ülemises sisemises osas on siledate servadega vigastus pikkusega 2,5 cm suunaga ülevalt alla paremalt vasakule. Vigastuse ülemine parempoolne nurk on ümaram, alumine vasakpoolne nurk on terav ning sellel kulgeb piki haava kulgu pindmine lisalõige pikkusega 0,5 cm. Haavakanali suunda on ekspertiisiaktis kirjeldatud ülevalt alla, eest taha, vasakult veidi paremale. Vahelihases keskjoonest vahetult paremal paikneb siledate servade ja teravate nurkadega haav pikkusega 2 cm, mille vasakpoolsest nurgast lähtub lisalõige nürinurga all suunaga taha, pikkusega 0,6 cm. Ekspertiisiaktist nähtub, et 30.01.2012 on välja antud arstlik surmateatis, milles on surmapõhjusena märgitud äge verekaotus, rindkere torke-lõikehaav südamepauna ja maksavigastusega ning rünne terava esemega. Täiendavate uuringute käigus on kindlaks tehtud, et surnu verest leiti 2,41 mg/g (promilli),uriinist 3,36 mg/g (promilli) ning silma klaaskeha vedelikust 2,74 mg/g (promilli) etanooli. Ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on R.A. i surma põhjuseks rindkere torkelõikehaav südamepauna, vahelihase ja maksa vigastusega, surm võis saabuda 28.01.

1. Surma põhjustanud vigastused paiknevad keha piirkonnas, kuhu ulatub oma käega ning vigastused võivad olla tekitatud asitõendiks tunnistatud noaga. R.A. i surnukehal ei esinenud võitlusele viitavaid või tüüpilisi enesekaitsevigastusi. Eksperdiarvamuse põhjenduste kohaselt 3 on vigastuste morfoloogilisi iseärasusi arvesse võttes võimalik väita, et need on tekitatud ühekordsest torkamisest ja lõikamisest teravaotsalise, ühepoolselt teritatud esemega. 15.02.2012 on koostatud surnu täiendekspertiisiakt (tl.85-86), vastamaks menetleja poolt esitatud täiendavatele küsimustele. Eksperdile on lähteandmetena esitatud kriminaalmenetluses kahtlustatava poolt antud ütlused ning esitatud küsimused vigastuse tekkimise viisi kohta ning kannatanu seisundi kohta pärast vigastuse tekkimist. Täiendekspertiisiakti lõpposas esitatud eksperdiarvamuse kohaselt ei saanud kannatanu tekitada endale vigastusi kahtlustatava poolt kirjeldatud viisil. Äärmiselt ebatõenäoline on vigastuste saamine kukkumise tagajärjel, löögi tugevus ei ole määratav. Kannatanu võis olla võimeline pärast vigastuste saamist iseseisvalt liikuma. Vastavalt eksperdiarvamuse põhjendusele ei ole haavakanali suuna puhul ülevalt allapoole selle tekkimine oma kasvu kõrguselt tõenäoline. Löögi tugevuse hindamine kujutab endast subjektiivset hinnangut ning ei saa olla seetõttu eksperdiarvamuse sisuks. Kohtuarst-ekspert I. D. on kohtuistungil andnud ütlusi ekspertiisiaktide sisu selgitamiseks. Ekspert on selgitanud, et vastates täiendekspertiisi aktis nr 3 küsimusele nr 2-s.o kas tuvastatud vigastuse võis kannatanu saada kukkumisel, võttis ta aluseks eelandmete põhjal, et tegemist sai olla kukkumisega oma kasvu kõrguselt. Sellisel juhul inimese keha langeb vertikaalasendis ning sel viisil ei ole võimalik haavakanali tekkimine ülevalt alla. Haavakanali suund tuvastatakse siseuuringu käigus, prepareerides haavakanali lahti kihtide viisi kogu ulatuses alustades nahast. Antud juhul lõppes haavakanal maksas. Haavakanali suuna tuvastamine on torke-lõikevigastuste puhul üks olulisemaid näitajaid teatud küsimustele vastamisel. Haavakanal on vigastus, mis tekib torke-lõikevahendi kehasse viimisel ja selle seina moodustavad antud juhul nahk, roided ja organid, mida torge läbib. Ekspertiisiakti uurimuslikus osas (tl.79) maksa parema sagara ülemises sisemises osas oleva vigastuse kirjeldus - pikkusega 2,5 cm, suunaga ülevalt alla, paremalt vasakule ja kohtuarstlik diagnoos (tl.80) – torke-lõikehaav haavakanali suunaga eest taha, ülevalt alla, vasakult veidi paremale, ei ole omavahel vastuolus, sest esimesel juhul on kirjeldatud ühe elundi – maksa vigastust, kus vigastuse suuna määratlemisel on aluseks võetud selle paiknemine maksal. Teisel juhul on kirjeldatud haavakanali suunda, aluseks võttes selle paiknemist inimese kehas ja antud juhul selle lõppemist maksa sisemuses. Ekspertiisiaktis nr 34 märgitud surma põhjus – rünne terava esemega – on antud lahangu leiu põhjal, kuna selline haavakanali suund tekib kõige tõenäolisemalt löögi tagajärjel. Terava eseme all on mõeldud nuga, mis oli asitõendina olemas. Eksperdi hinnangul ei ole ekspertiisiakti nr 34 arvamuse p 3 ning täiendekspertiisiakti nr 3 arvamuse p 1 ja 2 omavahel vastuolus, kuna vastused sõltuvad küsimuse formulatsioonist. Ekspert on selgitanud, et omakäeliselt tekitatud torke-lõikehaavad on morfoloogiliselt teistsugused, kui antud vigastus. Kui rindkere piirkonda, kus vigastus paikneb, ulatub oma käega, siis see ei tähenda, et vigastus on omakäeliselt tekitatud. Surnu täiendekspertiisiaktis nr 5 01.02.2013 (tl.166-170) on ekspert vastanud täiendavatele küsimustele ekspertiisiaktis nr 34 ja täiendekspertiisiaktis nr 3 esitatud arvamuste aluseks olevate uuringute ja metoodika kohta ning võimaluse kohta R.A. il vigastuse tekkimiseks süüdistatava poolt kohtuistungil kirjeldatud viisil. Ekspert on esitanud eksperdiarvamuse põhjenduses allikad, millele toetudes on antud varasemates ekspertiisiaktides arvamus, et R.A. il esinenud vigastused ei ole iseloomulikud omakäeliselt tekitatud vigastustele ning vigastuste tekkimine oma kasvu kõrguselt kukkumise tagajärjel on ebatõenäoline. Eksperdiarvamuse põhjenduse kohaselt ei ole R.A. il esinenud vigastus oma morfoloogiliste iseärasuste poolest iseloomulik omakäeliselt tekitatud vigastusele – haavakanal on sügav, 4 puuduvad omakäeliselt tekitatud vigastusele iseloomulikud pindmised proovilõiked ning vigastus paikneb riietega kaetud kehaosal. Erialakirjanduse andmetel on omakäeliselt tekitatud vigastustele iseloomulik paiknemine riidega katmata kehaosadel. Vigastuste tekkimine kukkumisel oma kasvu kõrguselt on ebatõenäoline seetõttu, et oma kasvu kõrguselt kukkumise ajal ei toimu keha pöördumist ümber oma horisontaaltelje nii, et keha kukuks pea ees. Sellest tulenevalt ei ole tõenäoline torke- lõikehaava tekkimine haavakanali suunaga ülevalt alla. Arstlikus surmateatises on surma välispõhjusena märgitud rünne terava esemega vastavalt „Rahvusvahelisele haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilisele klassifikatsioonile RHK-10“. Eelnimetatud välispõhjus on märgitud, kuna R.A. i surnukehal esinenud vigastused on oma morfoloogiliste tunnuste alusel iseloomulikud ründele terava esemega. Vigastuse tekitamise viisi all mõeldakse konkreetset tegu või sündmust, mille vahetuks tagajärjeks on vigastuse tekkimine, näiteks löök, torkamine, lõikamine, kukkumine. Kannatanu ei saanud tekitada endale vigastusi süüdistatava poolt kirjeldatud viisil – liikumisel nuga käes autokabiinis magamisasemelt 30 cm allpool olevale juhi kõrvalistmele, sest sellise tegevuse vahetuks tagajärjeks ei saa olla kohtuarstlikus diagnoosis kirjeldatud rinna- ja kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava tekkimine. Süüdistatava A. Goryunovi kohtuistungil antud ütluste kohaselt (tl.151-152) sõitsid nad koos R.A. iga kahe Mercedese marki veokiga 28.01.2012 Paldiskist Moskvasse, A. Goryunov juhtis veokit registrimärgiga XXX . Piirile jõuti kella ühe ja kahe vahel öösel ja jäädi elektroonilise järjekorra parklasse. Kuna R.A. i auto läks katki ja ta ei saanud edasi sõita, otsustas ka süüdistatav jääda koos R.A. iga hommikuni piirile. A. Goryunovi sõiduki kabiinis asuti valmistama toitu ja kuna autot remontides olid mõlemad külmetunud, hõõruti keha viinaga soojaks ja seejärel ka joodi viina. R.A. jõi rohkem kui A. Goryunov, sest viimane kavatses üle piiri sõita. Kõigepealt söödi ära Paldiskis järelejäänud toit, seejärel asus A. Goryunov nõusid pesema, milleks tal oli vaja kätte saada veekanister kõrvalistuja istme juurest. Nõusid oli vaja pesta, et asuda valmistama sooja toitu. A. Goryunov palus R.A. il minna juhi kõrvalistmelt esiistmete taga asuvale magamisasemele. Selle ees oli kast, millel R.A. asus tükeldama toiduaineid, kasutades selleks A. Goryunovi autos olnud nuga. Kui süüdistatav oli lõpetanud nõude pesemise, tuli ta juhiistmele ning palus kannatanul tulla tagasi juhi kõrvalistmele, kuna kavatses magamisasemele panna gaasipliidi, millel hakata toitu valmistama. Sel ajal kui A. Goryunov toimetas juhiistmel olles oma jalgade juures põrandal, ronis R.A. magamisasemelt üle selle ees oleva kasti juhi kõrvalistmele. Süüdistatav tema liikumist ei näinud, kuna oli tema poole seljaga ja allapoole kummardunult, kuid ta kuulis mingit müra, nagu kannatanu oleks kukkunud. Ta ei pööranud sellele tähelepanu, sest R.A. oli purjus ning purjus inimene võib ka kukkuda. Kui A. Goryunov üles vaatas, nägi ta kannatanut istumas juhi kõrvalistmel, nuga rinnus. R.A. i väitel koperdas ta noa otsa ning palus A. Goryunovil noa välja tõmmata. A. Gorynov tegi seda, vaatas haava ja nägi, et seal verd ei olnud. Kannatanu jõi seejärel ära järelejäänud viina ja ütles, et läheb ära magama, ta keeldus kiirabi kutsumisest ning ka süüdistatav ei pidanud haava selliseks, mille puhul peaks kiirabi kutsuma. Autost välja ronides R.A. kukkus, A. Goryunov aitas ta ülesse ja aitas ka kannatanu autosse, kuid kannatanu kukkus ka oma autost välja. Seejärel kutsus süüdistatav appi veel ühe parklas viibinud auto juhi ja koos aidati R.A. uuesti autosse. Mõne aja pärast otsustas A. Goryunov minna R.A. it vaatama ja nähes, et tema autos on palju verd, otsustas kutsuda kiirabi. Kohtuistungil on kuulatud Häirekeskuse kõnesalvestisi CD-plaadil (tl.110-112). Vastavalt Häirekeskuse vastusele päringule, mille käigus on salvestised esitatud, sisaldavad need 5 28.01.2012 kell 02:39:47 tehtud kõnet häirekeskusse, helistaja on olnud vene keelt kõnelev meesterahvas, kes ei osanud täpsemalt selgitada, mis on juhtunud. Tal on palutud minna kannatanu juurde ja helistada uuesti. Teine kõne häirekeskusse on kell 03:01:45, kus vene keelt kõnelev meesterahvas on teatanud, et XXX piiripunkti on vaja kiirabi, kuna meesterahvas on kukkunud noa otsa. Häirekeskus on vormistanud väljakutse kiirabile pärast kõne järeltöötlust kell 03:03:
2. Järgnevalt on helistatud samalt abonementnumbrilt kell 03:05:36, helistaja on ühendatud Häirekeskuse arstiga esmaabijuhiste andmiseks. Kohtule on esitatud ka eelnimetatud salvestiste venekeelsed väljakirjutised koos tõlkega eesti keelde (tl.114-123). Tunnistaja N.I. kohtuistungil antud ütluste kohaselt (tl.149 pöördel-150) helistas tema 28.01.2012 XXX piiripunktist kiirabisse, kuna A. Goryunov tuli tema auto juurde, koputas kõvasti, oli ärevuses ja palus kiirabi kutsuda, kuna inimene kukkus noa otsa. Kiirabi palus minna vaatama, kuidas kannatanu ennast tunneb ning tunnistaja nägi kannatanut autost, kaasreisija poole pealt välja ronimas. Sel hetkel kui tunnistaja auto juurde jõudis, lamas kannatanu auto kõrval maas. Tunnistaja aitas A. Goryunovil kannatanu autosse tõsta ning nägi viimasel paremal pool rinnas haava. A. Goryunov rääkis, et kannatanu oli purjus ja kukkus magamisasemelt noa otsa. N.I. soovitas A. Goryunovil auto käima panna ja kütte sisse lülitada, kuna väljas oli -20 kraadi külma ning valida telefonil kiirabi kutsumiseks
3. Kohtuistungil on tunnistajana ütlusi andnud H.P. (tl.150), kes on SA Tartu Kiirabi töötajana saanud 28.01.2012 väljakutse XXX piiripunkti. Kannatanu asus hallikat värvi veoauto kabiinis, tema süda ei löönud ja vereringe ei toiminud. Kiirabibrigaad alustas elustamisega, mis kestis poolteist tundi. Kella poole viie ajal fikseeriti surm. Lisaks kannatanule viibis sündmuskohal veel üks meesisik, kes oli ilmselt väljakutse tegija. Kiirabikaardil (tl.88 ) ja elustamiskaardil (tl.89) on fikseeritud kiirabi väljakutse XXX piiripunkti 28.01.2012 kell 03.08., kohale on saabutud kell 03.
4. Kannatanul ei olnud tunda pulssi ning on alustatud elustamist. Diagnoositud on rindkere torkehaav, verekaotus noahaavast. Elustamine on toimunud 1 tunni 20 minuti vältel – kuni 04.53, mil on diagnoositud ex letalis. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodel (tl.91-106) on näha kaks kõrvuti seisvat treilerveokit, registreerimismärkidega XXX ja XXX . Sõidukite juures, nende vahel, sõiduki registrimärgiga XXX kabiinis, magamisasemel, poritiival on fikseeritud verekahtlase määrdumised, nimetatud sõiduki juhiistme ees põrandal on verekahtlaselt määrdunud nuga, rooli küljes prügikotis on tühi Viru Valge pudel, verekahtlaselt määrdunud ajakiri ja rannajalats. Fotol nr 12 on fikseeritud veoauto, registrimärgiga XXX kabiinis oleva magamisaseme kõrgus – 300 mm. Veoautos, registrimärgiga XXX on verekahtlased määrdumised ukselingi all, magamisasemel tekil ja käterätikul, kõrvaistuja istmel dressipükstel. Sündmuskohal on fotografeeritud ka R.A. i surnukeha, millel on näha rindkeres olev torkehaav. Asitõendina on vaadeldud sündmuskoha vaatluse käigus leitud nuga, mille tera, pikkusega 105 mm, on määrdunud verekahtlase ainega (tl.107-109). Indikaatorvahendi kasutamise protokollidest (tl.126, 127) nähtub, et 28.01.2012 kell 05.20 on A. Goryunovil tuvastatud joove 0.48 mg/l, 28.01.2012 kell 13.50 temal joovet tuvastatud ei ole. Kohus on KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel võtnud asja juurde tõendina kannatanu V. A. ütlused (tl.39-41, tõlge tl.61-62). V. A. ütluste kohaselt töötas tema poeg R.A. viimased poolteist 6 aastat veoautojuhina. Sellega seoses oli ta kodust ära 5-6 nädalat, seejärel oli 1-2 nädalat kodus. Viimati läks R.A. sõitu
5. jaanuaril. Poeg on rääkinud, et tal oli paarimees A. Gorjunov. Poja surmast sai kannatanu teada J.A. , kes töötab samuti veoautojuhina. Toimunu asjaoludest kannatanu ei tea. Oma poega iseloomustab ta kinnise ja vaikse inimesena, kes konfliktsituatsioonidest üritas hoiduda. Ülalkirjeldatud ja kohtu poolt uuritud tõendite alusel saab tuvastatuks lugeda asjaolu, et 28.01.2012 suri XXX maanteepiiripunkti territooriumil R.A. . Tema surma põhjuse osas ei ole vaidlust – surm saabus ägeda verekaotuse tagajärjel, mis tekkis rindkere torke-lõikehaavast südamepauna ja maksa vigastusega. Vaidlust ei ole ka selles, et surma põhjustanud torkelõikehaav on tekitatud asitõendiks tunnistatud noaga. Parklas toimunu kohta, sealhulgas R.A. ile torke-lõikehaava tekkimise kohta on tõendiks eelkõige süüdistatava ütlused, mille usaldusväärsust tuleb kohtul järgnevalt hinnata teiste kohtu poolt uuritud tõendite- ekspertiisiaktide, sündmuskoha vaatluse käigus fikseeritu, asitõendi vaatluse, häirekeskusele tehtud kõnesalvestiste ning tunnistajate H.P. i ja N.I. ütluste alusel. Kohtu põhjendused. Süüdistatav on esitanud alibiversiooni, mille kohaselt tekkis kannatanule surma põhjustanud noahaav kannatanu kukkumise tagajärjel, kui kannatanu, olles veoauto magamisasemel toiduaineid lõikamas, hakkas liikuma juhi kõrvalistuja kohale. Süüdistatava ütluste kohaselt ei näinud ta küll vahetult kannatanu liikumist ja kukkumist, kuid järeldas seda, kuna eelnevalt oli kannatanu olnud magamisasemel ning seejärel nägi süüdistatav teda istumas juhi kõrvalistmel, nuga rinnus. Kohtu hinnangul ei ole A. Goryunovi ütlused usaldusväärsed eelkõige nende vastuolu tõttu surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktidega aga ka elulise ebausutavuse tõttu. Ekspert on kohtuistungil, andes ütlusi surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 34 ja täiendava ekspertiisiakti nr 3 selgitamiseks, samuti surnu täiendekspertiisiaktis 01.02.2013 piisava arusaadavusega esile toonud, miks ei ole võimalik kukkumisel konkreetse sündmuskoha olustikus kannatanul haavakanali tekkimine suunal ülevalt alla, nagu on kindlaks tehtud R.A. il. Kohus, hinnates surnu kohtuarstliku ekspertiisi akte, leiab, et need moodustavad ühtse tõendi, kuna täiendavad ekspertiisid on määratud eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks, mille kohta esialgse ekspertiisi määramisel ei olnud küsimusi esitatud, samuti eksperdi arvamuse kujunemise selgitamiseks. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas olevad ekspertiisiaktid vastavad KrMS § 107 nõuetele. Eksperdiuuringute kirjeldus – surnu sise- ja välisvaatlus on esitatud ekspertiisiaktis nr 34, samuti eksperdiarvamuse põhjendused. Täiendavate ekspertiiside puhul ei ole uusi uuringuid tehtud, eksperdiarvamus on kujunenud samadele uuringutele toetudes, kuid täiendekspertiisiaktis nr 5 on ekspert, vastates küsimusele kannatanul vigastuse tekkimise võimalikkuse kohta auto kabiinis kukkumisel, kasutanud täiendavalt süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi. Viimatiosundatud ekspertiisiaktis on eksperdiuuringute tulemuste hindamisel ja arvamuse põhjendamisel selgitatud, millele toetudes on ekspert järeldusteni jõudnud – on viidatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt kinnitatud juhenditele surnute kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks ning lahangu läbiviimiseks terava esemega tekitatud vigastuste korral, millised juhendid on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt, samuti erialakirjandusele ja kohtuarstlikule praktikale. Kohus on seisukohal, et ekspert ei pea ekspertiisiakti põhjendustes tsiteerima neid teaduslikke printsiipe, mis on eriteadmistel põhineva arvamuse kujunemise aluseks. 7 Ekspertiisi määramise eesmärk ongi eksperdil olemasolevate mitteõiguslike eriteadmiste kasutamine ning ei ole mõeldav, et see eriteadmiste kogum, mis sisaldab nii teoreetilisi teadmisi kui ekspertiisipraktikat, antaks edasi ekspertiisiaktis. Kui nõuda eksperdiarvamuse põhjenduselt sellist põhjalikkust, siis peaks näiteks liiklustehniliste ekspertiiside puhul, kus kasutatakse objektide liikumise põhjendusena matemaatilisi või füüsikalisi valemeid, olema selgitatud ka nende valemite kujunemise põhimõtted. Seega leiab kohus, et surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktid ning eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel on kohtukõlbulikud tõendid, millised tuleb aluseks võtta tõendamiseseme asjaolude tõendamisel. Süüdistatava ütlused on vastuolus ka sündmuskoha vaatluse käigus tehtud fotodega. Fotodel nr 14 ja 15 on näha, et A. Goryunovi sõiduki magamisasemel oleval tekil on verekahtlased määrdumised. Seega pidi kannatanu olema vigastatud juba enne sõiduki esiistmele asumist. Süüdistatava ütlused, et kannatanu haavast ei tulnud pärast noa eemaldamist verd, on vastuolus sündmuskoha vaatluse käigus tuvastatuga, kus verekahtlased määrdumised on kindlaks tehtud nii süüdistatava kui kannatanu sõidukites ja nende ümbruses. Eluliselt usutav ei ole ka süüdistatava poolt väidetu, et ta tegeles juhiistmel istudes ligi 10 minuti vältel millegagi oma jalgade juures ning seetõttu ei näinud, kuidas täpselt kannatanu liikus magamisasemelt ettepoole. Kui süüdistatav kuulis kukkumisele iseloomulikke helisid, siis ei pööranud ta sellele tähelepanu, kuna kannatanu oli purjus. Veoki kabiinist tehtud fotode põhjal jääb arusaamatuks, kuhu sai kannatanu seal üldse kukkuda. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et süüdistatava ütlused ei ole tervikuna usaldusväärsed, need on antud süüst vabanemise eesmärgil ja kohus ei saa nendega kui tõenditega arvestada. Kohus leiab, et R.A. i noaga löömine A. Goryunovi poolt, millega tekitati R.A. ile rindkere torke-lõikehaav südamepauna, vahelihase ja maksa vigastusega, mis põhjustasid kannatanu surma, on tõendatud kaudsete tõendite kogumiga. Selliste tõenditena käsitleb kohus lisaks eksperdiarvamusele ja sündmuskoha vaatlusprotokollile, millega on ümber lükatud A. Goryunovi ütlused kannatanu surma põhjustanud vigastuse tekkimise kohta kukkumise tagajärjel, tunnistaja N.I. ütlusi selle kohta, et A. Goryunov pöördus tema poole abi saamiseks vigastatud kannatanule kiirabi kutsumisel ja kannatanu tõstmisel sõiduki kabiini. Kaudseks tõendiks on asitõend- nuga, mis verekahtlaselt määrdununa võeti sündmuskoha vaatluse käigus ära A. Goryunovi auto kabiinist ning mille mõõdud sobivad ekspertiisiaktis kirjeldatud haavakanaliga. Kaudseks tõendiks on samuti kõnesalvestis A. Goryunovi kõnest häirekeskusse ja vestlusest kiirabiarstiga, millest nähtub süüdistatava ärevus selle suhtes, kas kiirabi ikka jõuab õigeaegselt kohale, kuna kannatanu seisund järjest halveneb, kiirabikaart ja elustamiskaart ning tunnistaja H.P. i ütlused. Kuna kohtule esitatud tõendite alusel saab lugeda tuvastatuks, et A. Goryunov oli ainus isik, kes viibis koos R.A. iga ajal, kui viimasele tekitati noaga surma põhjustanud torkelõikehaav, nimetatud vigastust ei olnud võimalik saada kukkumisel ning vigastuse morfoloogiliste tunnuste põhjal on välistatud ka selle tekitamine kannatanu enda poolt, siis saab teha järelduse, et 28.01.2012 öösel tekitas surma põhjustanud vigastused R.A. ile A. Goryunov. Toimepandu on õigesti kvalifitseeritud

§ 113järgi, s.o teise inimese tapmine.

Kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega, sest süüdistatav, lüües teist inimest noaga, mille tera pikkus on 10,5 cm, rindkere piirkonda, kus üldteadaolevalt asuvad elutähtsad organid, sealhulgas süda ja maks ning mille tagajärjel on saanud vigastada roie, roietevahelised veresooned, südamepaun, vahelihas ja maks, pidi lööja pidama võimalikuks ka surma saabumist ja möönma seda. Tõendid süüdistatava käitumise kohta kuriteo toimepanemise 8 järgselt, mis kinnitavad abi kutsumist ja muret kannatanu seisundi pärast ei lükka ümber kaudse tahtluse esinemist kuriteo toimepanemise ajal. Nende tõendite alusel saab välistada kavatsetuse ja otsese tahtluse esinemise kannatanu surma suhtes. Kohtu hinnangul asjaolu, et tõendatud ei ole süüdistatava käitumises motiivi esinemist kannatanu tapmiseks, ei välista tema käitumises tapmise süüteokoosseisu esinemist, sest

§ 113

järgi subsumeeritav kuritegu ei nõua lisaks tahtlusele muude subjektiivsete tunnuste esinemist. A. Goryunovi süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu põhjendused karistuse mõistmisel. Karistuse mõistmisel tuleb

§ 56

kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A. Goryunovile

§ 113

järgi karistuse mõistmisel tuleb arvestada tema süü suurust, mille puhul tuleb arvesse võtta, kas süüteo toimepanemisel on ilmnenud kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et A. Goryunovi puhul selliste asjaolude esinemist ei ole tuvastatud. Saabunud tagajärje põhjal tuleb tema süüd lugeda suureks. A. Goryunov ei ole varem kuritegusid toime pannud, mis on tõendatud karistusregistri väljavõttega (tl.130, 131). Tema iseloomustuses väliskaubandusorganisatsioonist XXX (tl.134) on esile toodud, et töötamise ajal alates 28.02.2011 on ta olnud keskpärane ja algatusvõimetu töötaja, lohakas suhtumine töösse ilmnes selles, et töötamise ajal esines korduvalt veoste vedamisel veose rikkumisi. Töödistsipliini ja liikluseeskirjade rikkumisi ei esinenud.

§ 113sanktsioon näeb karistusena ette kuue kuni viieteistkümne aastase vangistuse.

Kohus leiab, et A. Goryunovile tuleb mõista tema süü suurusele vastav karistus sanktsiooni keskmises määras, s.o vangistus üheksa aastat. Karistuse kandmise aega tuleb vastavalt

§ 68lg 1 arvestada A.

Goryunovi kahtlustatavana kinnipidamisest 28.01.2012 (tl.128-129).

§ 54

lg 1 sätestab, et mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdimõistetule mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. A. Goryunov on Vene Föderatsiooni kodanik ning tal ei ole Eesti Vabariigis perekonda. Kohus peab vajalikuks kohaldada A. Goryunovi suhtes lisakaristusena

§ 54

lg 1 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga üheksaks aastaks.

§ 55

lg 2 kohaselt arvutatakse väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu tähtaega süüdimõistetu väljasaatmisest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsusele on apellatsiooni esitanud A. Goryunovi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning A. Goryunovi õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Järgnevalt on kokkuvõtlikult toodud apellatsioonis esitatud väited. 9 Kaitsja leiab, et süüdimõistev kohtuotsus on alusetu ja põhjendamatu. Otsusest ei tulene, kuidas kohus jõudis järelduseni, et A. Goryunov on temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi. Samuti puuduvad kohtu põhjendused karistuse mõistmise osas. Vastavalt KrMS § 338 punktidele 1 ja 3 on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja on seisukohal, et antud kriminaalasja kohtulik uurimine oli kindlasti ühekülgne ja puudulik ning leidis aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuotsuses põhjenduse puudumise näol ja seda eelkõige järgmistel põhjustel.

1. Menetluse käigus R.A. i surnukeha ekspertiisidega saadud ekspertiisiakte ning eksperdi järeldusi ei saa tõenditena arvesse võtta kohtuotsuse tegemisel nende vastuolulisuse tõttu. Kuritegu minevikusündmusena ei saa olla uurimisobjektiks vahetult, vaid üksnes selle sündmuse kas materiaalsel (nt kurjategija sõrmejälg noal) või vaimsel (nt kuritegu pealt näinud inimese mälupilt) tasandil kinnistunud jälgede (peegelduste näol). Kuriteosündmuse kohta arusaama saamiseks tuleb esmalt leida olemasolevad kuriteojäljed. Seejärel jääb üle nendele tuginevalt ja loogikat ja erialateadmisi kasutades taasluua kuriteosündmusega võimalikult sarnane mõtteline mudel ning anda sellele mudelile karistusõiguslik hinnang. Kuriteo asjaolude tuvastamise eripära tavalise tunnetustegevusega võrreldes avaldub ka spetsiifilistes nõuetes tuvastatu põhjendamisele (KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt tingib põhjenduste puudumine automaatselt kohtuotsuse tühistamise) ja põhimõttelises võimaluses kontrollida tuvastatu (ja selle põhjenduste) õigsust mitu korda (eri kohtuastmetes). Vastavalt KrMS § 60 lg 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Sama sätte teise lõike kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu. Kohtuotsust lugedes on arusaadav, et kohtu hinnangul peamised tõendid, mille alusel kohus luges tuvastatuks A. Goryunovi süü R.A. i surmas, on ekspertiisiaktid. Kokku oli antud kriminaalasja menetlemisel teostatud kolm kannatanu surnukeha ekspertiisi: ekspertiisiakt nr 34 (
2. veebruar 2012), surnu täiendekspertiisiakt nr 3 (
3. veebruar 2012) ja surnu täiendekspertiisiakt nr 5 (
4. oktoober 2012). Kaitsja on seisukohal, et need ekspertiisid tuleb välja jätta tõendite hulgast tervikuna, kuna need ei ole kohtukõlblikud tõendid. Eksperdiarvamus ei tõenda seda, et just A. Goryunov sooritas tapmise ja tegi midagi, mis on viinud kannatanu surmani. Need kolm ekspertiisi on omavahel vastuolulised. Ekspertiisiakti nr 34 eksperdiarvamuse punkti 1 järgi R.A. i surma põhjuseks on rindkere torke-lõikehaav südamepauna, vahelihase ja maksa vigastusega. Punkti 3 kohaselt surma põhjustanud vigastused paiknevad kehapiirkonnas, kuhu ulatub oma käega. Juba järgmises ekspertiisiaktis avaldab ekspert vastupidist arvamust punktis 1, nimelt et kannatanu ei saanud tekitada endale vigastusi kahtlustatava poolt kirjeldatud viisil. Kohus on oma otsuses tuginenud eksperdi ütlustele selles osas, et vigastuse saamine kukkumise tagajärjel on äärmisel ebatõenäoline. Kaitsja vaidleb sellele seisukohale vastu. Ekspert seletab oma positsiooni niimoodi, et võttes arvesse haavakanali suunda ülevalt allapoole, ei ole selle tekkimine oma kasvu kõrguselt tõenäoline. Sellisel juhul inimese keha langeb vertikaalseisundis ning sel viisil ei ole võimalik haavakanali tekkimine ülevalt alla. Lisaks ekspert seletab, et R.A. il esinenud vigastus ei ole oma morfoloogiliste iseärasuste poolest iseloomulik omakäeliselt tekitatud vigastusele – haavakanal on sügav, puuduvad 10 omakäeliselt tekitatud vigastusele iseloomulikud pindmised proovilõiked ning vigastus paiknes riietega kaetud kehaosal. Viimasena nimetatud järeldusele jõudmisel tundub, et ekspert lähtus omakäelise vigastusena enesetapmise variandis. Kuid kohus ega ekspert ei arvestanud sellega, et tegemist oli äärmiselt purjus seisundis oleva isikuga. Ekspertiisi kohaselt kannatanu uriinist leiti 3,36 mg etanooli. Ekspert mitte kuskil ei näidanud ega maininud, et arvamuse koostamisel ta arvestab just purjus inimese kehaliikumiste ja koordinatsiooniga. Tegemist oli kannatanu näol ägedalt purjus inimesega kitsas autokabiini ruumis, kes ei pruugi üldse seista selle noale kukkumise momendil. Kuna ruum seal on niivõrd piiratud, on tõenäoline, et isik juba kallutus „peaga ette“ noa suunal. Järelikult eksperdi arvamus on ekslik, samuti kui kohtuotsus, mis sellele arvamusele tugineb. Vastates sisuliselt samale küsimusele kolmandas täiendekspertiisiaktis nr 5, kirjutab ekspert, mitte kategooriliselt (“/.../ kannatanu ei saa tekitada endale vigastusi /.../“) , vaid juba „/.../ esinenud vigastused ei ole iseloomulikud omakäeliselt tekitatud vigastusele“. Vaatamata kohtu nõudmisele kirjeldada uuringuid ja metoodikat, mille alusel ekspert jõudis järeldustele, et R.A. ei saanud tekitada neid vigastusi endale ise, ei vastanud ekspert sellele küsimusele korrektselt. Nimelt jätab ta nimetamata konkreetse metoodika. Üldiste fraaside põhjal pole võimalik aru saada, miks ekspert on jõudnud sellisele järeldusele. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-32-09 on öeldud, et vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 peab ekspertiisiakti põhiosas esitama uuringute kirjelduse, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjenduse. Eksperdiarvamuse aluseks on eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Seetõttu ei ole arvamust võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest. Uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku. Kaitsja jätkuvalt leiab, et selle alusel ei ole küll võimalik kontrollida arvamusele jõudmise käiku. Juhul, kui ekspert ei saa oma tööga hakkama, pidi ta ennast taandama, aga antud juhul eksperdi sellised arvamused võivad väga kalliks maksma nii riigile kui ka konkreetsele isikule. Näiteks, vastates kohtu poolt viimasele küsimusele täiendekspertiisiaktis nr 5, pidi ekspert vastama, et eelandmete põhjal ei ole võimalik sellele kohtu küsimusele vastata. Aga mida vastas meie ekspert? Ta vastas kategooriliselt, et kannatanu ei saanud iseendale tekitada vigastusi süüdistatava poolt kirjeldatud viisil. Samas väidab ekspert seda, et liikumist nuga käes hoides ei saa käsitleda konkreetse vigastuse tekitamise viisina ning seejärel ei saanud kannatanu iseendale tekitada neid vigastusi. Samuti kaitsja soovib pöörata ka tähelepanu sellele, et ekspert pole vastanud küsimusele, mis asendis oli kannatanu enne vigastuse saamist ja vigastuse saamise ajal, seega pole üldse võimalik arutada isegi teoorias seda küsimust, et kannatanu võiks oma kasvu kõrguselt kukkuda. Rääkimata sellest, kas ta võiks seda teha, olles niivõrd purjus, kui ta oligi. Kaitsjale on selge, et need ekspertiisiaktid ei vasta KrMS § 107 nõuetele ning seetõttu tuleb kõik ekspertiisiaktid tõendite hulgast välja jätta ning kohtuotsuse tegemisel arvestada muid toimikus leiduvaid tõendid. 11 Kaitsja leiab, et asja arutamisel teise astme kohtus tuleb määrata uus R.A. i surnukeha ekspertiis teise eksperdi juures.
5. Kohtuotsuses on alusetult jäetud tõendite hulgast välja A. Goryunovi ütlused. Kaitsja leiab, et A. Goryunovi ütlused on asjakohane tõend, kuna see kajastab kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo niivõrd palju olulisi aspekte, mis võimaldavad tõendamisesemesse kuuluvaid asjaolusid tuvastada ja mingisugune teine tõend nende kohta puudub, seega ütluste põhjendamatu kõrvalejätmine on lihtsalt lubamatu. A. Goryunov on algusest peale eitanud oma seost kannatanu tapmisega. Kohtus ja eeluurimisel andis ta detailseid ütlusi, kus väga põhjalikult seletas, kuidas tema nägi, mis juhtus kannatanuga. Kaitsja ei pea vajalikuks apellatsioonis korrata veel kord kõik süüdistatava poolt antud ütlusi, kuid rõhutab, et ka ütluste olustikuga seostamise menetlustoimingul langesid tema ütlused täpselt kokku sellega, mida ta on varem öelnud. Kohe pärast seda, kui A. Goryunov nägi nuga kannatanu kehas, pakkus ta temale kiirabi kutsuda. Kuid kannatanu keeldus. Ilmselt oli kannatanu liiga purjus olukorra adekvaatseks hindamiseks. Süüdistatav oli ka alkoholi tarvitanud ning usaldas kannatanu vastutusele enda enesetunde kohta. Kuid kohe pärast arusaamist, et R.A. iga on juhtunud tõeline häda, läks A. Goryunov abi otsima. Kuna ta ei ela Eestis ja ei tea kiirabi numbrit, palus ta teist isikut, N. I. t, aidata ja kiirabi kutsuda. N.I. ütlused langevad kokku süüdistatava ütlustega. Kuna A. Goryunov oli väga mures kannatanu seisundi tõttu, helistas ta juba ise kiirabisse ja seletas, mis oli juhtunud. Kiirabi tuli kohale N.I. helistamise järel poole tunni jooksul. Selle aja jooksul A. Goryunovi silmade all suri inimene vaatamata abile, mida ta temale osutas. A. Goryunovil pole meditsiinilist haridust ega teadmist sellest, mida tuleb antud olukorras teha. Ta tegi seda, mida temale valvearst ütles. Tuleb meenutada, et esimesest helistamisest kiirabisse, mida tegi N. I. , oli mööda läinud 30 minutit. A. Goryunov ei teadnud sellest, et Hädaabi keskuse töötaja ei edastanud kõnet kiirabisse ja auto ei väljunud kohe. Ja just siit tuleneb see „ärevus“, millele viitab kohus oma otsuses („süüdistatava ärevus selle suhtes“).
6. Puuduvad kuriteo objektiivset kui ka subjektiivset koosseisu kinnitavad tõendid ning karistuse mõistmise osas on kohtuotsus põhjendamata Kohus oma otsuses leiab, et kaudseks tõendiks on nuga. Kohus küll mainib, et see on nuga, mis verekahtlaselt määrdununa võeti sündmuskoha vaatluse käigus ära A. Goryunovi auto kabiinist ja mille mõõdud sobivad ekspertiisiaktis kirjeldatud haavakanaliga. Kuid kohus ei seleta, mida see asitõend tõendab või kinnitab A. Goryunovi süü üle temale inkrimineeritavas tapmises otsustamisel. Nuga on surmatoonud vigastuse saamise vahend ja mitte enam. Kuid selles vaidlust ei ole. See asitõend ei tuvasta vaidlusaluseid asjaolusid. Kohus ei pööranud tähelepanu ekspertiisiakti nr 34 eksperdiarvamuse punktile 5, mille kohaselt võitlusele viitavaid või tüüpilisi enesekaitsevigastusi R.A. i surnukehal ei esinenud. Kui tõenäoline on, et normaalne mees, kes näeb, et teda tahetakse rünnata noaga rindu, ei osuta ründajale vastupanu ja ei proovi ennast kaitsta? See on ebaloogiline. Prokuratuur ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis lükkaksid umber A. Goryunovi ütlused konflikti puudumise osas. Samuti puudus A. Goryunovil igasugune motiiv R.A. i tapmiseks, mida tunnistab ka kohus ise kohtuotsuses. 12 Lisaks sellele on karistuse mõistmise osas kohtuotsus põhjendamata. Pole seletatud, kuidas jõudis kohus järeldusele, et just üheksaaastane vangistus on antud juhul õiglane karistus. Kohtu veendumus selles, et just A. Goryunov on süüdi kannatanu tapmises, rajaneb ainult eksperdi arvamusel. Muid seda fakti kinnitavaid tõendeid ei ole. Ainuüksi asjaolu, et A. Goryunov viibis kannatanuga ühes autos, võttis noa välja tema kehast, seejärel kutsus kiirabi, ei anna veel alust kahtlustada teda tahtlikus tapmises. Uurimist on alust lugeda ühekülgseks ja puudulikuks, kui kohus on jätnud välja selgitamata kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud või ei ole veenvalt tõenditele tuginevalt kummutanud asjas tõstatatud kaitseversiooni. Just see on toimunud antud kriminaalasja uurimisel. Käesoleval juhul on tegemist isiku süüdi tunnistamisega väga raskes kuriteos – tapmises. Karistuseks on määratud 9 aastat. Kõik kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvad otsustused peavad otsuse põhiosas olema asjakohaselt motiveeritud ehk lahendist peavad nähtuma juriidilised argumendid, millele tuginevalt kohus igale üksikule järeldusele jõudis. Kokkuvõtlikult peab kohtuotsuse põhjendus edasi andma kohtuliku arutamise tulemuse ja võimaldama kohtuotsuse kontrolli. Kohtuotsuses on aga pigem leida tõendite loetelu, kui kohtulikku arutamist nende tõendamisulatuse üle. Tulenevalt sellest on kaitsja veendunud, et A. Goryunov ei ole käesolevat kuritegu toime pannud ja tema suhtes tuleks seega teha ainuõige juriidiliselt korrektne otsus – mõista õigeks. Prokuröri vastuväide apellatsioonile. Prokurör palub apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et kohtuotsusest ei tulene, kuidas kohus jõudis järeldusele, et A. Goryunov on talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi. Prokurör leiab, et kohtuotsus on motiveeritud, kohtu veendumuse kujunemine on lugejale selge ja jälgitav, kohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Kohtuotsus vastab sellekohastele nõuetele (RKKK lahendid nr 3-1-133-08, 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et ekspertiisiaktid ei ole lubatavad tõendid ja on vastuolulised. Kaitsja taotleb surnukeha osas uue ekspertiisi määramist, kuid ei ole näidanud põhjendusi, miks see vajalik on, samuti pole esitatud küsimusi, millele ekspert peaks vastama. Prokurör nõustub maakohtu järeldusega, et ekspertiisiaktid vastavad KrMS § 107 nõuetele. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et alusetult on tõendite hulgast välja jäetud süüdistatava A. Goryunovi ütlused. Kohus on näidanud, miks A. Goryunovi ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda eelkõige nende vastuolu tõttu surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktidega ja ütluste elulise ebausutavuse tõttu, samuti on tema ütlused vastuolus sündmuskoha vaatluse käigus tehtud fotodega. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et karistuse mõistmise osas on kohtuotsus põhjendamata. Kohus on lähtunud

§ 56nõuetest ja on põhjendanud karistuse mõistmist.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 13 Ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus, olles tutvunud apellatsiooniga ja sellele esitatud vastuväidetega, läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioonis esitatud taotlus – A. Goryunov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista - ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus A. Goryunovi süüditunnistamises

§ 113

järgi tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312 punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega A. Goryunovi süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses ja kohtuistungi protokollides kajastatut. KrMS § 309 lg 3 kohaselt saab süüdimõistva kohtuotsuse teha siis, kui kohtuliku arutamise tulemina on tõendatuks tunnistatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Ringkonnakohus, kontrollides maakohtus peetud kohtuistungite protokollides kajastatud tõendite uurimist (I kd lk 147-153, 176-178), sarnaselt maakohtule leiab, et uuritud tõendid kinnitavad süüdistatavale esitatud süüdistust. Kuna kohtuliku arutamise tulemina leidis tõendamist, et kuriteo on toime pannud A. Goryunov, siis on ta õigustatult süüdi mõistetud. Ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses ja lähtudes KrMS §-st 15 lg 2 p 2 saab ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ainult tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Käesoleval juhul saab selliseks avaldamiseks lugeda ülaltoodud viidet kohtuistungiprotokollidele. Ringkonnakohus märgib, et enne tõenditele hinnangu andmist tuleb käsitleda kaitsja väidet, kelle arvates on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 ning lg 2 (viide KrMS §-le 338 p 1) nõudeid. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi KrMS § 339 lg 1 ega lg 2 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule on alusetu ette heita kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust. Seda kinnitab nii uuritud tõendite maht (I kd lk 147-153) kui ka näiteks taotluste lahendamise korras täiendava kohtuarstliku ekspertiisi määramine (I kd lk 162-163). Asjaolu, et kaitsja pole nõus eksperdi järeldustega või sellega, et süüdistatava ütlused jäeti 14 nende vastuolulisuse tõttu tõendite hulgast välja, ei tähenda kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ega kohtuotsuses põhjenduste puudumist. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eeltoodud nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele. Samas on põhjendatud, miks ta ei loe usaldusväärseks A. Goryunovi ütlusi (otsuse lk 8-9). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlusele A. Goryunov õigeks mõista, sest nimetatud taotlus oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (I kd lk 177-177 pöördel). Sama taotlust korratakse apellatsioonis. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väidetega süü tõendamatuse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega A. Goryunovi süü tõendatuse kohta. Vastuseks apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist. Apellatsioonis taotletakse uuritud tõendite veelkordset hindamist ja selle tulemina A. Goryunovi eelpool märgitud süüdistuses tõendamatuse tõttu õigeksmõistmist. Esmalt ringkonnakohus käsitleb kaitsja väidet, et ekspertiisiaktid ei ole kohtukõlbulikud tõendid ja neis väidetavalt esinenud vastuolusid ei suutnud ekspert ekspertiisiaktide sisu selgitades kõrvaldada. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja leiab, et ekspertiisiaktid on koostatud KrMS § 107 nõuete kohaselt ja pole vastuolus kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-32-09 p 8.1-8.4 toodud seisukohtadega. Seejuures ringkonnakohus täielikult nõustub maakohtuga, kes on esmalt väga põhjalikult käsitlenud ekspertiisiakte ja kohtuarst-ekspert I. D. ütlusi ekspertiisiaktide sisu selgitamisel ning seejärel on toonud põhjendused, miks nimetatud aktid kinnitavad A. Goryunovile esitatud süüdistust (otsuse lk 3-5 ja 8-9). Ekspertiisiakti nr 34 kohaselt (I kd lk 80) on rindkere torke-lõikehaav paremal rinnaku kõrvaljoonel V roidevahemikus VI roide, roietevaheliste veresoonte, südamepauna, vahelihase ja maksa vigastusega haavakanali suunaga eest taha ülevalt alla vasakult veidi paremale. 15 Täiendekspertiisiakti nr 3 kohaselt (I kd lk 85-86) kannatanu ei saanud tekitada endale vigastusi A. Goryunovi poolt kirjeldatud viisil. Kohtuistungi protokolli kohaselt (I kd lk 148-149 pöördel) on kohtuarst-ekspert I. D. eeltoodud ekspertiisiaktide sisu selgitanud. Seejuures on ta selgitanud, et kannatanu ei saanud tekitada endale vigastusi A. Goryunovi poolt kirjeldatud viisil seetõttu, et omakäeliselt tekitatud torke-lõikehaava vigastused on tüüpiliselt morfoloogiliselt teistsugused. Selle juurde jäi ekspert ka kohtuistungi käigus määratud täiendava ekspertiisi küsimustele vastates (I kd lk 166-170). Kaitsja on apellatsioonis taotlenud määrata uus ekspertiis teise eksperdi juures. Ringkonnakohus seda taotlust ei rahuldanud, sest see oli esitatud juba maakohtus (I kd lk 153 pöördel ja 160-161) ning maakohus põhjendas (lk 162-163), miks kaitsja taotlus teise eksperdi määramiseks on alusetu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et ekspertiisiaktid on kohtukõlbulikud tõendid, neis ei esine vastuolusid ning neid saab tõendite kogumis seostatuna teiste asjas kogutud tõenditega lugeda A. Goryunovi süüd kinnitavateks tõenditeks. Järgnevalt ringkonnakohus käsitleb kaitsja väidet, et maakohus alusetult jättis tõendite hulgast välja süüdistatava A. Goryunovi ütlused. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle väitega, sest see pole kooskõlas tuvastatud asjaoludega. Maakohus on käsitlenud A. Goryunovi ütlusi ja seejärel põhjendanud (otsuse lk 5-6 ja 8-9), miks need ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need tulenevad A. Goryunovi poolt maakohtus antud ütlustest (I kd lk 151-153), milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et A. Goryunovi ütlused on vastuolus ekspertiisiaktidega ja sündmuskoha vaatluse käigus tehtud fotodega (I kd lk 97-104) ning seetõttu ei saa tema ütlusi tõendina arvestada. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et maakohtu otsuses puuduvad kuriteo nii objektiivset kui subjektiivset koosseisu kinnitavad tõendid. Ringkonnakohus märgib, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seejuures kohtuotsuse põhiosas esitatakse kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, aga samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Selliselt on maakohus ka toiminud (otsuse lk 8-9). Maakohus on näidanud, et süüdistus leidis tõendamist kaudsete tõendite kogumiga. Nendeks on ekspertiisiaktid, sündmuskoha vaatlusprotokoll, asitõendiks olev nuga, kõnesalvestis kõnest kiirabisse, kiirabikaart ja elustamiskaart, tunnistajate N.I. ja H.P. i ütlused. Mida mingi neist tõenditest tõendab ja milline on nende omavaheline seos, see on maakohtu otsuses jälgitav. Seega kuriteo objektiivne koosseis on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et uuritud tõendite alusel saab lugeda tuvastatuks, et A. Goryunov oli ainus isik, kes viibis koos R.A. iga ajal, kui viimasele tekitati noaga surma 16 põhjustanud torkelõikehaav, nimetatud vigastust ei olnud võimalik saada kukkumisel ning vigastuse morfoloogiliste tunnuste põhjal on välistatud ka selle tekitamine kannatanu enda poolt, siis saab välistamismeetodil teha järelduse, et surma põhjustanud vigastused R.A. ile tekitas A. Goryunov. Maakohus on tuvastanud (otsuse lk 9), et A. Goryunov pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Samuti on näidatud, et kuigi ei tuvastatud tapmise motiivi, ei välista see süüteokoosseisu esinemist, sest

§ 113

järgi ettenähtud kuritegu ei nõua lisaks tahtlusele muude subjektiivsete tunnuste esinemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et ka kuriteo subjektiivne koosseis on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei esine kõrvaldamata jäänud kahtlusi, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 mõttes tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus märgib, et kuigi apellatsioonis on ainult ühene taotlus - A. Goryunov õigeks mõista, on tehtud etteheiteid ka mõistetud karistuse põhjendamata jätmise ja karistuse suuruse ebaõigluse kohta. Ringkonnakohus leiab, et karistust kergendava asjaolu arvestamata jätmise osas on see väide asjakohane ja mõistetud karistust tuleb vähendada ning selles mõttes apellatsioon rahuldada. Maakohus on karistust mõistes (otsuse lk 10) viidanud

§ 56nõuetele ja leidnud, et saabunud tagajärje tõttu tuleb A.

Goryunovi süüd lugeda suureks. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Arvestades eeltoodut ja seda, et A. Goryunov pole varem kuritegusid toime pannud, leidis maakohus, et talle tuleb mõista karistus sanktsiooni keskmises määras ehk 9 aastat vangistust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud A. Goryunovi puhul tema karistust kergendava asjaoluna arvestamata

§-s 57 lg 1 p 1 märgitud abi andmise kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Selle asjaolu arvestamata jätmine aga toob endaga kaasa KrMS § 338 p 4 kohaselt kohtuotsuse tühistamise mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmise. Maakohus on tuvastanud (otsuse lk 9), et A. Goryunov pöördus tunnistaja N.I. poole abi saamiseks vigastatud kannatanule kiirabi kutsumisel ja kannatanu tõstmisel sõiduki kabiini. Seda on kinnitanud ka N. I. , kelle ütluste kohaselt A. Goryunov tuli tema auto juurde, koputas kõvasti, oli ärevuses ja palus kiirabi kutsuda, kuna inimene kukkus noa otsa. Tunnistaja läks vaatama ja nägi kannatanut autost välja ronimas. Kannatanu seejuures kukkus ja tunnistaja aitas A. Goryunovil kannatanu autosse tagasi tõsta ning märkas kannatanu rinnas haava (otsuse lk 6). A. Goryunovi aktiivset tegutsemist kannatanule kiirabi kutsumisel kinnitab ka Häirekeskuse kõnesalvestis (I kd lk 111-124). Maakohus on sellest järeldanud süüdistatava ärevuse selle suhtes, kas kiirabi ikka jõuab õigeaegselt kohale, kuna kannatanu seisund järjest halveneb (otsuse lk 9). Kaitsja on apellatsioonis ka märkinud, et kuigi kiirabisse oli helistatud ja kiirabi koheselt ei saabunud, siis selle ajavahemiku jooksul A. Goryunov püüdis kannatanule abi osutada. Kuna tal pole meditsiinilist haridust ega teadmisi, mida sellises olukorras teha, siis siit tulenebki see tema ärevus, millele kohus otsuses viitab. 17 Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et küllaldaselt on tõendatud A. Goryunovi puhul tema karistust kergendava asjaoluna

§-s 57 lg 1 p 1 märgitud abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Ringkonnakohus peab seda asjaolu kaalukaks ja arvestades, et A. Goryunovil karistust raskendavad asjaolud puuduvad ning ta on varem kohtulikult karistamata, siis on võimalik talle karistus mõista sanktsiooni alammäära lähedal - 7 aastat vangistust. Kuna maakohus kohaldas lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 9 aastaks, siis lähtudes uuest mõistetavast karistusest tuleb vastavalt vähendada ka lisakaristuse aega 7 aastani. Mati Kartau Maarika Kuusk 18 Tiit Lõhmus