lg 1 sätestab, et kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist või karistusjärgse kinnipidamise ajal jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi.
lg 11 kohtu määratavat psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse algselt statsionaarse ravina.
lg 12 sätestab, et psühhiaatrilist sundravi võidakse kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Eelviidatud sätte kohaselt on kohtul võimalik kohaldada isiku suhtes statsionaarse sundravi asemel ambulatoorset juhul, kui isik ei kujuta ohtu endale
Gaimi suhtes ei ole statsionaarse sundravi ambulatoorseks muutmise eeldused täidetud. Juhindudes
lg-st 1 märgib ringkonnakohus vastuseks määruskaebustele, et isiku ohtlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki ravialust iseloomustavaid asjaolusid, sh anda hinnang sellele, kas isik võib eelnevat käitumist ja olemasolevat psüühilist seisundit kogumis hinnates olla ka edaspidi ühiskonnale ohtlik. M. Gaimi suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi Tartu Maakohtu 05.04.2012 määrusega, kuna tal esineb püsikujuline psühhootiline seisund, mis avaldub muuhulgas suutmatuses ohjeldada viha- ja vägivallapuhanguid ning järgida ühiskondlikke norme. M. Gaim ei olnud 26.09.2011 kohtupsühhiaatria arvamuse ja Tartu Maakohtu 05.04.2012 määruse kohaselt võimeline
, § 274 lg 1, § 120 ja § 121 järgi kvalifitseeritavate õigusvastaste tegude toimepanemise ajal oma tegude tähendusest aru saama ja oma käitumist juhtima. Seega kohaldati M. Gaimi suhtes psühhiaatrilist sundravi tema tegude ja psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse tõttu. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele, et ravijärgimuse hindamisel ei saa tugineda vaid sundravil viibiva isiku enda kohtuistungil antud ütlustele ja tema lähedaste hinnangule. Erinevalt määruskaebuses esitatud väidetest ei ole maakohus M. Gaimi ohtlikkuse hindamisel tuginenud oletustele, vaid raviasutuse psühhiaatri arvamusele. Maakohus on põhjendatult tuginenud 10.04.2013 psühhiaatri hinnangule, mille kohaselt ei suuda M. Gaim oma -3- käitumishäirete tõttu ambulatoorse ravi nõudeid järgida. Raviasutuse 10.04.2013 arvamuse kohaselt on M. Gaimi verbaalne agressiivsus ja ärrituvus harvenenud, kuid tal esineb endiselt suhtumis- ja tähendusluule, impulsiivset käitumist, tema frustratsioonitaluvus ja agressiivsuse vallandumise lävi on madal ja tal puudub sooritatud kuritegude suhtes kriitika ning alles 08.04.2013 ähvardas ta personali tükkideks lõigata. Psühhiaater oli seisukohal, et M. Gaim ei ole võimeline järgima ambulatoorse ravi nõudeid, kuna ta ei suuda isiksushäirete tõttu oma käitumist juhtida. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et M. Gaimi ohtlikkus ei ole ära langenud ja tal puudub ravijärgimus, mistõttu ei ole statsionaarse sundravi ambulatoorseks muutmise eeltingimused täidetud. Ringkonnakohtule saadetud A. H ja M. Gaimi seisukohtades korduvalt märgitud asjaolu, kes tõi 08.04.2013 raviasutusse M. Gaimi külastajatest õlut, ei oma määruskaebuse sisulise lahendamise seisukohalt mingit tähendust ja on asjasse mittepuutuv.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.