1-13-4448/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-4448 Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri 10.04.2013 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Gert–Erik Rudissaare (Rudissaar) esindaja advokaat Roman Levini (Levin) kaebus RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 jätta Gert–Erik Rudissaare esindaja advokaat Roman Levini kaebus Riigiprokuratuuri 10.04.2013 määrusele rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud
2. G.–E. Rudissaar esitas 20.03.2013 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks Tartu Vangla vastu. Kuriteoteate kohaselt seati vangla julgeolekuosakonna tegevusetuse tõttu reaalselt ohtu G.–E. Rudissaare elu ja tervis.
3. Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis oma 01.04.2013 teatega kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, asudes pärast kuriteoteate, selle lisa ning kaebusega seotud kriminaalasjade 12922900066 ja 12922900070 materjalidega tutvumist seisukohale, et pole tuvastatud Tartu Vangla ametiisikute poolt KarS § 123 ega ühegi teise KarS eriosa järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.
4. G.–E. Rudissaar esitas 07.04.2013 Riigiprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamiseks.
5. Riigiprokuratuur jättis 10.04.2013 määrusega G.–E. Rudissaare kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuuri määruse sisu
6. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on kriminaalmenetluse alustamata jätmine seaduslik ja põhjendatud. Erinevalt kaebajast leiab riigiprokurör, et eelnev menetleja on igati asjakohaselt ja põhjalikult kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendanud. Riigiprokurör nõustub sellega, lisades täiendavalt järgmist. 5.
7. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Vastavalt KrMS § 194 on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kõnealusel juhul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. 5.
8. Kaebaja pole jätkuvalt pidanud vajalikuks selgitada, milline konkreetne oht oli tema elule ja/või tervisele, samuti seda, mis annab alust väiteks, et vangla juhtkond pidi sellest teadlik olema. Kaebaja on ise nii kaebuses kui ülalviidatud kriminaalasjas sõnaselgelt öelnud, et ei pöördunud vangla administratsiooni poole pärast 11.11.2012 J.U. toimunud intsidenti. Riigiprokurör ei leidnud kriminaalasja materjalidest ega ka muudest kaebusega seonduvatest materjalidest kinnitust ka väitele nagu oleks J.U. teavitanud vangla juhtkonda ohust kaebaja elule ja tervisele. Pigem vastupidi, J.U. on avaldanud enda suhtes kuriteo toimepanemisest G.-E. Rudissaare poolt, mis tõi kaasa viimasele kuriteokahtluse esitamise. 5.
9. Kõnealusel juhul puudub vajadus analüüsida teisi, kaevatavas menetlusotsuses käsitlemist mitte leidnud KarS eriosa erinevaid süüteokoosseise, kuna materjalidest nähtuvalt ei ilme ühegi kaebajaga puutumust omanud vangla ametniku tegevuses midagi kuritegelikku. Kuna kaebus on sedavõrd sisutu, pole ka käesolevat määrust võimalik põhjalikumalt põhistada. Kaevatavat menetlusotsust ei muuda ebaseaduslikuks ka kaebaja rahulolematus sellega, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuris lahendas tema kaebust sama prokurör, kes väidetavalt on tema riiklikuks süüdistajaks kriminaalasjas
10. Kaebuste ja kuriteoteadete lahendamine nagu kogu prokuröride töö on reguleeritud ringkonnaprokuratuuri sisese tööjaotuskavaga, mis tähendab, et kõiki tema pöördumisi lahendabki üks konkreetne prokurör või tema asendaja. Kaebuses esitatud taotluste sisu
11. G.-E. Rudissaare esindaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks Tartu Vangla ametiisikute suhtes selgitamaks, kas nende tegevuses võib ilmneda KarS § 123 või teiste KarS eriosas sätestatud kuritegude tunnuseid. 6.
12. Kaebuse kohaselt on kannatanu esitanud nii kuriteoteates kui edasises kaebuses Riigiprokuratuurile toimunud sündmused ja väited selliselt, nagu tema neid mittejuristina tajus. Sellises olukorras on ebakorrektne heita kannatanule ette, et ta ei ole suutnud esitada oma väiteid prokuratuurile sobival kujul. Kannatanu on toonud selgelt välja asjaolud ja põhjused, miks ta tundis ennast Tartu vanglas J.U. poolt ohustatuna ning miks peab ta sellist olukorda Tartu vangla ametnike tegematajätmiseks. Kahetsusväärselt on nii Lõuna Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur kannatanu väidete sisulise analüüsi asemel piirdunud nentimisega, et kannatanu edastatud andmed ei võimalda kriminaalmenetlust alustada. 6.
13. Prokuratuurile teadaolevalt on alustatud kaks kriminaalasja seoses 19.11.2012 kannatanu ja J.U. vahel toimunud kehalise konfliktiga. Samuti on prokuratuurile teada, et kannatanu on korduvalt esitanud oma seisukoha, mille kohaselt algas konflikt tegelikkuses juba 11.11.2012, mil J.U. kutsus kannatanu oma kambrisse ning ähvardas talle seal pliiatsi kõrri lüüa. Edasised J.U. poolsed provokatsioonid viisid 19.11.2012 sündmuseni ning kehalise väärkohtlemise kahtlustuse esitamiseni kummagi isiku suhtes. Kaebuse esitaja märgib, et sellise -2- informatsiooni alusel tekivad igati põhjendatud küsimused – sh miks oli kannatanul võimalik viibida J.U. kambris, arvestades mh viimase poolt eelnevalt toime pandud kuritegude raskust ja tema konfliktsust; kas vanglaametnikud olid teadlikud 11.11.2012 alguse saanud konfliktist; mida vanglaametnikud sellises olukorras ette võtsid, et konflikti edasist süvenemist ära hoida. Ka juhul, kui kannatanu selliseid küsimusi otseselt oma kuriteoteates ei tõstatanud, pidanuks prokuratuurile olema selge, et vähemalt taolised küsimused peavad saama vastuse. Vaidlustatud määruse põhjal kaebuse esitaja ei näe, et Riigiprokuratuur oleks eelnevalt märgitud küsimustele oma sisulise hinnangu andnud, sh selgitanud, kas siin võib olla tegemist mõne KarS-s sätestatud kuriteo koosseisu täitva teoga. 6.
14. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu VangS § 66 lõikele 1, mille kohaselt on vangla kohustatud tagama kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas. Kaebuse esitaja hinnangul on kinnipeetaval muuhulgas õigus eeldada, et kinnipidamisasutuses viibides võib ta ennast tunda turvaliselt ning mitte sattuda kuriteo ohvriks. Ei ole mõistlik leida, et kannatanu peaks ise välja selgitama ning kuriteoteates nimetama konkreetsed isikud, kes pole oma kohustusi täitnud. Sellised võimalikud isikud tulebki välja selgitada kriminaalmenetluse käigus. Kaebuse esitaja rõhutab ka, et olukorras, kus rasketes isikuvastastes kuritegudes süüdimõistetud isik ähvardab kedagi tapmisega nii suuliselt kui ka pliiatsit käes hoides teise isiku kõri poole suunatud lööke tehes, on igati loogiline, et ähvardatav isik tunneb tõsist hirmu oma elu ja tervise pärast. Vangla üheks kohustuseks peaks VangS § 66 lõikest 1 tulenevalt olema luua sellised tingimused, kus kinnipeetav sellist hirmu tundma ei peaks. Juhul, kui seda ei tehta, on vangla/vanglaametnikud oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Vaidlustatavast määrusest nähtub, et Riigiprokuratuuri hinnangul pidanuks kannatanu pärast 11.11.2012 konflikti J.U. ga pöörduma ise Tartu vangla administratsiooni poole. Kaebuse esitaja märgib, et kannatanu poolt konfliktist teatamine või mitteteatamine ei saa võtta vanglalt ära kohustust tagada kinnipeetavate julgeolekut. Praegusel juhul on kaebuse esitaja hinnangul oluline välja selgitada, kas vanglatöötajad olid sellest konfliktist teadlikud ning kui jah, siis mida konflikti pingestumise vältimiseks ette võeti. Ebamõistlik on seisukoht, nagu J.U. isikuna, kes on kannatanut tapmisega ähvardanud, peaks pöörduma ise vangla juhtkonna poole omaenda ähvardusest teatama. Samas on kaebuse esitajale teadaolevalt J.U. vanglatöötajaid korduvalt teavitanud sellest, et pikema aja vältel on toiminud konflikt kannatanuga. 6.
15. Kaebuse esitaja märgib, et J.U. on 17.12.2012 kriminaalasjas nr 129229000070 toimunud ülekuulamisel kinnitanud, et tal oli juba nädalaid kestnud konflikt G.-E. Rudissaarega. Ülekuulamise protokollist ilmneb, et ta on konflikti olemust selgitanud kontaktisik Mariinale (perekonnanimi ütlustest ei nähtu), kes tema sõnu ignoreeris. Samuti on J.U. konfliktolukorrast teavitanud operatiivtöötaja Hurti, kes on öelnud, et ta ei ole selle sektsiooni operatiivtöötaja. Ütlustest nähtub ka, et J.U. on selgitanud, et „kirjutasin ise paberi operatiivosakonda, kus kõike selgitasin. Administratsioon oli minu pöördumistega kursis ja ignoreeris seda. See oli sündmuste loogiline jätk, mis juhtus 19.11.2012“ ning edasi „administratsioon jätab mind ummikusse, et ma lahendaksin seda situatsiooni ise“. Kaebuse esitaja hinnangul nähtub eelnevalt märgitud J.U. ütlustest selgelt, et konfliktsituatsioonist teatas ta korduvalt erinevatele vanglaametnikele. Jääb selgusetuks, miks ei järgnenud mingit reaktsiooni, mis võimaldanuks ära hoida 19.11.2012 sündmused. 6.
16. Kaebuse esitaja märgib ka, et 11.11.2012 intsidendist, kus J.U. ähvardas kannatanut tapmisega, on talle teadaolevalt olnud olemas ka videosalvestis. Ka nimetatud salvestise olemasolu kinnitab, et vanglatöötajad pidid olema teadlikud 11.11.2012 toimunud konfliktist. Kaebuse esitajale teatavakssaaanud andmetel pole kõnealust salvestist teadmata põhjusel vangla poolt säilitatud – sellisel juhul on tegemist äärmiselt kahetsusväärse käitumisega ning tuleks asuda salvestise mittesäilitamise põhjuste väljaselgitamisele. Eelnevast tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuril on olnud piisavalt andmeid selle kohta, et Tartu vangla ametnike tegevusetuse tulemusena sai tekkida olukord, kus J.U. ähvardas -3- 11.11.2012 Gert-Erik Rudissaart tappa ning J.U. l oli piisavalt alust seda ähvardust reaalseks pidada. Tegevusetus viis selleni, et järgneva nädala jooksul eskaleerunud konflikt lõppes 19.11.2012 toiminud kehalise konfliktiga ning kriminaalmenetluse alustamisega mõlema isiku suhtes. 6.
17. Seonduvalt võimaliku Tartu vangla ametiisikute kuriteo kvalifikatsiooniga märgib kaebuse esitaja, et vaidlustatavast Riigiprokuratuuri määrusest nähtub selgitus, kuidas tuleks sisustada KarS § 123 järgi kvalifitseeritava kuriteo – ohtu asetamine – objektiivset koosseisu. Kaebuse esitaja leiab esmalt, et tegemist on siiski ehtsa tegevusetusdeliktiga, mitte mitteehtsa tegevusetusdeliktiga, nagu selgitatud määruses. Tuleb ka märkida, et koosseisutüübilt on ohtu asetamine konkreetne ohudelikt, mitte tagajärjedelikt. Kaebuse esitaja hinnangul võib käesoleval juhul KarS § 123 objektiivne koosseis olla täidetud – võimaldades tekkida olukorral, kus üks kinnipeetav asub teist ähvardama tapmisega, lastes konfliktsituatsioonil päevade kaupa pingestuda olukorrani, kus konflikti kulminatsiooniks on mõlema poole vigastused ja järgnevad kriminaalmenetlused, on vangla käitumine hinnatav kui kannatanu ohtu asetamine ning ka kui ohtu jätmine. Asjaolu, et vanglatöötajad ei teinud midagi selleks, et J.U. ja G.-E. Rudissaare vahel tekkinud konflikti leevendada, on tõlgendatav kui ohu oluline suurendamine. Arvestades sellega, et tegemist on kinnipeetavaga, kellel endal on äärmiselt piiratud võimalused ohu tekkimist vältida või tekkinud ohtu kõrvaldada, tuleks kannatanu elule ja tervisele tekkinud oht lugeda reaalseks ohuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
18. Ringkonnakohus leiab, et G.-E. Rudissaare esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebuses esitatud seisukohad alust kriminaalmenetluse alustamiseks.
19. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, et G.-E. Rudissaare üldsõnalisest vangla vastu esitatud kuriteoteatest ei nähtu kuriteo tunnuseid. Lisaks ei kinnita ka kaebuses väljatoodud G.-E. Rudissaare ja J.U. vastu algatatud kriminaalasjades kogutud tõendusteave kaebaja väited, nagu oleks vangla G.-E. Rudissaare KarS § 123 mõttes tahtlikult ohtu asetanud. 8.
20. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et G.-E. Rudissaare ja J.U. vahel on konfliktid aset leidnud, kuid ringkonnakohtu hinnangul nähtub nii Riigiprokuratuuri 10.04.2013 kui ka 24.04.2013 määrusest, et tegemist ei ole olnud vangla poolt tahtlikult loodud olukorra, vaid G.-E. Rudissaare enda aktiivse ja sihiliku käitumisega, mis konfliktideni on viinud. Kaebuses on ette heidetud vangla poolt sellise olukorra võimaldamist, kus J.U. poolt on saanud võimalikuks G.-E. Rudissaare ähvardamine ja ohtliku olukorra tekkimine. Riigiprokuratuuri 24.04.2013 määrusest nähtuvalt on aga tunnistajate ütlustega tuvastatud, et just G.-E. Rudissaar provotseeris korduvalt J.U. t konfliktile, kutsudes teda muuhulgas 11.11.2012 „Van Dammeks“ ja „klouniks“. Sellele järgnevalt läks G.-E. Rudissaar ise J.U. kambrisse ning järgnenud J.U. poolne ähvardus on viinud kriminaalmenetluse alustamiseni KarS § 120 tunnustel. Ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses viidatud asjaolu, et J.U. , mitte G.-E. Rudissaar on kaevanud vangla ametnikele G.-E. Rudissaare peale, kinnitab seda, et G.E. Rudissaar on olnud ise aktiivne konflikti provotseerija, mitte vangla poolt tahtlikult tegevusetusega ohtu asetatud isik. 8.
21. Riigiprokuratuur on õigustatult viidanud sellele, et G.-E. Rudissaar ise ei ole vanglaametnikke võimalikust ohust oma elule teavitanud, jättes ametnike tähelepanu sellele juhtimata. G.-E. Rudissaar on esitanud vangla poolt oma elu ohtu seadmise väite alles siis, kui tema enda vastu algatati kriminaalmenetlus seoses G.-E. Rudissaare ja J.U. vahel toimunud kaklusega. -4- Arvestades seda, et kriminaalasjas nr 129229000070 on tunnistajate ütlustest nähtuvalt olnud kinnipeetavate vaheline konflikt tingitud G.-E. Rudissaar enda aktiivsest tegevusest, on ringkonnakohtu hinnangul arusaamatu kaebaja etteheide vanglaametnikele, kes oleks pidanud G.-E. Rudissaart takistama J.U. ga konflikti astumast ja seadsid seega G.-E. Rudissaare elu ohtu. Ühtlasi näitab ringkonnakohtu hinnangul kriminaalmenetluse algatamine nii G.-E. Rudissaare ja J.U. suhtes seda, et toimunud intsidente ei ole tähelepanuta jäetud ning konflikti põhjuste väljaselgitamise ja edaspidise ennetamisega on tegeletud. Vangla ametnike tegevuses ühegi kuriteo tunnuseid aga G.-E. Rudissaare ja tema kaitsja kaebustest ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu ning vaid kaebaja üldsõnaliselt vangla ametnikele tehtud etteheited menetluse algatamiseks alust ei anna. Kuna ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohtadega G.-E. Rudissaare kuriteoteate puudulikkuse osas ning analüüsitud materjalidest nähtuvalt puudub igasugune alus arvata, et vangla ametnikud on KarS § 123 järgi ohtu asetamise või mõne muu kuriteo toime pannud, ei tingi Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates esitatud analüüs, millest jääb arusaamatuks, kas prokuratuur on KarS §-i 123 käsitlenud ehtsa või mitteehtsa tegevusetusdeliktina.
22. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, Riigiprokuratuuri määrus tuleb jätta muutmata ja sellele esitatud kaebus rahuldamata. Paavo Randma kohtunik -5-