1-13-4719/1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 5. juuni 2013 Tartu (kirjalik menetlus) koht Kriminaalasja number 1-13-4719 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri 2. mai 2013 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse Viljo Vetiku esindaja vandeadvokaadi Martin Tälli kaebus liik RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ringkonnakohus määras: jätta Viljo Vetiku esindaja vandeadvokaat Martin Tälli kaebus Riigiprokuratuuri 2. mai 2013 määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud 1. 06.03.2013 esitas Viljo Vetik Lõuna Prefetkuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 137 ja § 214 tunnustel, kuna Ü.H. teatas talle teel Võrusse telefonitsi, et ta on salvestanud nende varasema omavahelise kohtumise ja ähvardas seda vestlust esitada kohtule kui V. Vetik oma kaebust Lai 5 ehitusloa kohta ei tühista. 14.03.2013 koostati Lõuna Prefektuuris teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises asuti seisukohale, et oma telefonivestluse salvestamine teist poolt sellest teavitamata ei ole eraviisiline jälitustegevus ning kuriteoavaldusest ei nähtu, et väljapressimise sisuks oleks varalise kasu saamise eesmärk. 2. 22.03.2013 esitas V. Vetik KrMS § 207 lg 1 alusel kaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuurile, milles palus tühistada Lõuna Prefektuuri kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ja palus alustada kriminaalmenetlust KarS § 137 tunnustel. 08.04.2013 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määrusega jäeti V. Vetiku kaebus rahuldamata. Määruses leitakse, et V. Vetiku kaebus on alusetu ja ning kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik. Määruses nõustutakse täielikult Lõuna Prefektuuri põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas ning märgitakse, et iseenda kellega tahes kohtumise audio- või visuaalne salvestamine kohtumisel teisi osalisi teavitamata seaduses sätestatud jälitustoimingute hulka ei kuulu, mistõttu puudub Ü.H. teos süüteokoosseisu objektiivne tunnus. 3. 18.04.2013 esitas V. Vetik Riigiprokuratuurile kaebuse, milles palub tühistada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 08.04.2013 määruse, millega jäeti tema kaebus rahuldamata ja kriminaalmenetlus alustamata ning palub alustada kriminaalmenetlus KarS § 137 ja § 214 tunnustel. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema tegevuse jälgimine ja lindistamine ilma tema teadmiseta ei ole õiguspärane ning selline tegevus vastab eraviisilise jälitustegevuse tunnustele. Ka on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vestluse salajase lindistuse avaldamisega ähvardamine, lootes seeläbi mõjutada kaebuse esitajat kohtuasjast loobuma, on käsitletav väljapressimisena. 4. Riigiprokuratuur jättis V. Vetiku kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuuri määruse sisu 5. Prokuröri abi tutvunud kaebuse ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisega ning asja materjalidega, leidis, et kaebus on alusetu ning kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. 5.1 KarS § 137 järgi on karistatav eraviisiline jälitustegevus, milleks on jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise inimese jälgimine tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Antud süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu teostamisega viidatud seaduste tähenduses, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine ebaseaduslikus korras jälitustoimingute teostamisega (RKKK lahend 3-1-1-158-05). Seaduseandja ei ole seni kehtestanud isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest (RKKK lahend 3-1-1-5-09 p 10). 5.2 KarS § 214 kohaselt moodustab väljapressimise objektiivse koosseisu varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Menetleja on õigesti kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises märkinud, et Ü.H. nõude sisus puudub varalise kasu nõudmine. Lisaks varalise kasu nõudmisele puudub antud teos ka ähvardus. -2- Ähvardus seisneb kas:

1. a)isiku vabaduse piiramises;
2. b)häbistavate andmete avaldamises või
3. c)vara rikkumises või hävitamises. Esitatud materjalidest ei nähtu, et Ü.H. oleks ähvardanud ühegi eelpool loetletud viisil. Kaebuses esitatud taotluste sisu 4. Kaebuse esitaja taotleb kaevatav määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri algatama kriminaalasja V. Vetiku 06.03.2013 avalduses esitatud asjaolude pinnalt. Kaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja rõhutab, et V. H. nõudis V. Vetikult halduskohtusse esitatud avaldusest (kinnistule väljastatud ehitusloa tühistamiseks) loobumist. Viidatud avaldusest loobumisest oli majanduslikult huvitatud Ü. H. . Seega oli tema tegevus suunatud varalise kasu saamisele. Selleks provotseeris ta V. Vetikut ning lindistas samaaegselt V. Vetiku kõnet, eesmärgiga koguda tema kohta häbistavaid andmeid. Salaja lindistamine isiku kohta häbistavate andmete kogumise eesmärgil ning seejärel varalist tähendust omavate nõudmiste esitamine vastab nii KarS § 137 kui ka § 214 tunnustele. Kaebust lahendades on jäetud analüüsimata kas V. Vetikule esitatud nõudmine võis tuleneda majandusliku kasu saamise soovist ja kas salaja kogutud andmed võisid provotseerivate küsimuste tõttu sisaldada V. Vetikut häbistavaid andmeid. Vaidlusaluse lindistuse stenogramm on Lõuna Ringkonnaprokuratuurile esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5. Ringkonnakohus leiab, et V. Vetiku esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda järgnevalt. Ringkonnakohus selgitab, et kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on kontrollida, kas olemasolevate tõendite põhjal esineb alus kellelegi süüdistuse esitamiseks. Selle käigus võib kohus leida, et vaja on koguda täiendavaid tõendeid. Kohus peab aga arvestama menetluse vaba kujundamise põhimõttega ja menetlustoimingutele kuluva ressursiga. Vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus saab juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnd asjaolu täiendavalt selgitada. Samuti on ringkonnakohus õigustatud hindama, kas uurimisasutus ja prokuratuur on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud asjassepuutuvaid õigusnorme. 6. Käesolevas asjas ei nõustu kaebuse esitaja KarS § 214 ja § 137 sisustamisega menetlejate poolt ja taotleb asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamist. Kaebuse esitaja leiab, et salaja lindistamine isiku kohta häbistavate andmete kogumise eesmärgil ning seejärel varalist tähendust omavate nõudmiste esitamine vastab nii KarS § 137 kui ka § 214 tunnustele. 6.1 Ringkonnakohus kaebuse esitaja käsitlusega KarS § 137 sisustamisest ei nõustu. Nii Riigiprokuratuur kui ka Lõuna prefektuur on õigesti sedastanud, et iseenda kellega tahes kohtumise audio- või visuaalne salvestamine kohtumisel teisi osalisi teavitamata seaduses sätestatud jälitustoimingute hulka ei kuulu. Riigikohus on märkinud, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei -3- vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise puhul küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses (3-1-1-5-09). Seega nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri selgitustega (vt p 5.1) õigusnormi tõlgendamisest ja ei pea vajalikuks täiendavalt midagi lisada. 6.2 Teiseks taotleb kaebuse esitaja analüüsida, kas V. Vetikule esitatud nõudmine võis tuleneda majandusliku kasu saamise soovist ja kas salaja kogutud andmed võisid provotseerivate küsimuste tõttu sisaldada V. Vetikut häbistavaid andmeid. 6.2.1 Ringkonnakohus märgib, et KarS § 214 objektiivse koosseisu elemendiks on varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Vara vastu suunatud süütegu seisneb kannatanu viimises varalise enesekahjustuseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa isiku õigust vaidlustada haldusorgani akti kuidagi pidada tema varaliseks õiguseks. 6.2.2 Õigusteoorias on asutud seisukohale, et ähvardus avaldada häbistavaid andmeid tähendab selliste teadete avaldamisega ähvardamist, mis peavad olema taunitavad nii objektiivselt kui ka subjektiivselt. Esimesel juhul oleksid need vastuolus moraalis ja õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega, teisel juhul on oluline, et teateid võtaks häbistavana ka isik, keda ähvardatakse. Ähvardamine võib kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Antud juhul ei nähtu kaebusest, mil viisil on V. Vetiku elu, tervis või vara ohustatud. Veelgi enam – V. Vetik taotleb uurimise alustamist peamiselt selleks, et teha kindlaks, kas kogutud andmed võisid provotseerivate küsimuste tõttu sisaldada V. Vetikut häbistavaid andmeid. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et V. Vetiku esindaja poolt kaebuses väljatoodud põhjendused ei tingi Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Maarika Kuusk kohtunik -4-