← Eesti

1-09-5861/95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasi nr 1- 09-5861 22.oktoober 2012.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Rahvakohtunikud Regina Rass ja Anne Järve Sekretär Thea Tikenb

§ 286

² lg 1 alusel) tunnistaja GM 08.04.2010 kohtuistungil antud ütlused (II kd, lk 109-115, 140-140 pö,

§ 286

² lg 1 alusel) Tunnistaja Juri Kozlov 08.04.2010 kohtuistungil antud ütlused (II kd, lk 109-110, 115-121, 138 pö- 140,

§ 286

² lg 1 alusel) Tunnistaja Voldemar Karkus 08.04.2010 kohtuistungil antud ütlused (II kd, d lk 109, 121-123,

§ 286

² lg 1 alusel) Tunnistaja Juri Flegantov 08.04.2010 kohtuistungil antud ütlused (II kd, lk 109, 123-125,

§ 286

² lg 1 alusel) Tunnistaja Peeter Ilau 08.04.2010 kohtuistungil antud ütlused (II kd, lk 109, 125- 128,

§ 286

² lg 1 alusel) Tunnistaja Horst Horn ütlused (II kd, lk 129-132, 137

§ 286

² lg 1 alusel) Harju Maakohtu 04.12.2008 määrus vara arestimise kohta (II k lk 192-194); - Kuriteo teade ja tead kriminaalmenetluse alustamise kohta (III k lk 1-2); Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) 26.04.2010 avaldus Politsei- ja Piirivalveametile (III kd lk 310); AS Swedbank 28.04.2010 vastus nr 200.10D-030/22371 koos lisadega (III kd lk 11-12); Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) 31.01.2011 avaldus koos lisamaterjaliga (III k lk 23-44); AS Swedbank sisejärelevalve juhi Eero Ergma esitatud materjalid (III k lk 44-46); Arnold Gutmani esitatud e-kirjade väljatrükid (III kd lk 47-84); Rein Lossi elukoha läbiotsimisprotokoll (III kd lk 85-88); Rein Lossi elukoha, Tallinn Liivamäe 3-5 läbiotsimisel äravõetud sülearvuti HP Pavilion dv4000 vaatlusprotokoll (III kd lk 89-106); AS Swedbank turvakaamera videosalvestuse vaatlusprotokoll 29.04.2010 (III k lk 111-118 ); Rein Lossi elukoha, Tallinn Liivamäe 3-5 läbiotsimisel leitud dokumentide vaatlusprotokoll 17.06.2010 (III kd, lk 107-110); 10.01.2011 jälitusprotokoll (III kd, lk 119-130); 31.01.2011 jälitusprotokoll (III kd lk 131- 136); Väljavõte Eesti Panga valuutakurssidest 23.04.2010 (III kd, lk 137); Väljavõte äriregistri teabesüsteemist C OÜ kohta (III kd lk 138-140); Harju Maakohtu 27.09.2011 kohtuotsus (III kd lk 151-155); Harju Maakohtu 08.09.2011 määrus (III kd lk 156-157). Kohus, kuulanud ära süüdistatava, ja tunnistaja ütlused ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis asub alljärgnevatele seisukohtadele. Kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise episood RCF I AS avalduse kohaselt sõlmiti 12.11.2004 AS RCF I ja OÜ Palisander vahel leping nr 1211/1 diislikütuse EURO (mark C) realiseerimise kohta mahus 59666 liitrit. Lepingu alusel viidi terminalist NCCjaPo kütust välja järgmiselt: 17.11.2004 17 000 liitrit auto reg. nr 758 ARB autojuht Vladimir Karlus 18.11.2004 15 300 liitrit auto reg. nr 790 AOU autojuht Juri Flegontov 5 17.11.2004 27366 liitrit auto reg. nr 790 AOÜ autojuht Juri Flegontov Äriühing esitas järgmised arved: 13.11.2004 nr 111301 summas 180 200 krooni 15.11.2004 nr 111501 summas 162 180 krooni 16.11.2004 nr 111601 summas 290 079 krooni Kokku summas 632 459 krooni. Arveid ei tasutud ja OÜ Palisander ei teadnud kütuse ostust midagi. Äriregistri 18.06.2004 kell 14.18 väljatrükki kohaselt olid OP Palisander juhatuse liikmed Jevgeni Kazakov, Peeter Ilau ja Kalle Kailas. Ostu-müügileping nr 1211/1 kinnitab, et RCF I AS, keda esindab GM, ja OÜ Palisander, keda esindab Peeter Ilau, on sõlminud 12.11.2004 lepingu diislikütuse EURO (mark C ) ostmiseks. 12.11.2004 välja antud volitus nr 48 59666 liitrit kinnitab, et see on väljastatud OÜ Palisander poolt tegevdirektor Horst Horn nimele diislikütuse saamiseks RCF I AS-st. Volitusele on allakirjutanud P.Ilau. OÜ Palisander garantiikirjast nähtuvalt palub Peeter Ilau müüa AS-l RCF I 59666 liitrit diislikütust ja tasu garanteeritakse. RCF I AS volitus nr 25 kinnitab, et Vlad.Karkus oli autojuht, kes veokiga 758 ARB vedas OÜle Palisander diislikütust 17 000 liitrit. Saateleht nr 5321, millel on autojuhi allkiri kütuse kättesaamise kohta, kinnitab kütuse väljastamist. Arve nr 111601 kinnitab, et müüdud kütuse kohta on väljastatud arve summas 180200.00 krooni. RCF I AS volitus nr 26 kinnitab, et Jura Flegantov oli autojuht, kes veokiga 790 AOU vedas OÜ-le Palisander diislikütust 15 300 liitrit. Saateleht nr 5349, millel on autojuhi allkiri kütuse kättesaamise kohta, kinnitab kütuse väljastamist. Arve nr 111501 kinnitab, et müüdud kütuse kohta on väljastatud arve summas 162180.00 krooni. RCF I AS volitus nr 27 kinnitab, et Jura Flegantov oli autojuht, kes veokiga 790 AOU ja 150 DC vedas OÜ-le Palisander diislikütust 27366 liitrit. Saateleht nr 5365, millel on autojuhi allkiri kütuse kättesaamise kohta, kinnitab kütuse väljastamist. Arve nr 111601 kinnitab, et müüdud kütuse kohta on väljastatud arve summas 290079.60 krooni. Eelnimetatud leping, volitused, saatelehed ja arved kinnitavad, et AS-i RCF I ja OÜ-d Palisander esindanud isiku vahel sõlmiti leping diislikütuse ostmiseks ning see kütus reaalselt ka väljastati autojuhtidele. Tunnistaja V.Karkus ütlustest nähtub, et ta läks 13.11.2004 NCC terminale, andis paberid, ootas, võttis kütuse peale, sai paberid ja viis Tartu mnt 37 kilomeetrile terminali. Vedu telliti telefoni teel, isik ei tutvustanud. Saatelehel on tema allkiri. Visuaalselt veendus, et kütus on paagis. Transportis 17000 liitrit kütust. Kütuse vastuvõtjad andsid ka allkirja, üks jäi neile teine tunnistajale. Üks teekonnaleht jäi kütuse vastuvõtjale teise viis töötellijale, kes tasus pärast 500 krooni sularahas veo eest. Kohtus tumeda masinaga sõitnud meesterahvaga parklas. Tunnistaja J.Flegantov ütlustest nähtub, et ta tunneb Karkust. 2004 novembris tegeles kütuse veoga. Saatelehtedel on tema allkiri. Kütus on võetud peale NCC terminalist. Direktor võttis veo tellimuse vastu ja tunnistaja täitis seda. Ei mäleta kuhu kütuse toimetas. Võis viia Tapale. Kui viib kliendile kütuse kirjutab klient alla ja saatelehed lähevad direktorile. Tangib ise oma autot ja siis näeb visuaalselt kütuse voolamist. Peeter Ilaud ei tunne. Kui mõnel dokumendil pole tema allkirja, siis ei ole ta neid näinud. Kui hoiab saatelehte, kirjutab alati alla. Tunnistaja V.Karkus ütlused kinnitavad vastuvaidlematult, et ta vedas vaidlusalust diislikütust. Tunnistaja J.Flegantov otseselt ei mäleta kõnealuse kütuse vedamist, kuid kuna ta kinnitab, et saatelehtedel on tema allkiri ja see saab olla seal ainult siis kui ta on saatelehte enda käes hoidnud, kinnitavad allkirjade olemasolud, et Felgantov tõepoolest vedas vaidlusaluse kütuse tuvastamata kohta. Seega kinnitavad autojuhtide ütlused ja veodokumendid, et AS-st RCF I veeti ostu-müügileping nr 1211/1 alusel välja 59666 liitrit diislikütust. Süüdistatav Valjuškin ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. 6 Süüdistatava Lossi viimases sõnas väidetu, et kütusemüügi dokumendid võidi sõlmida soovist varjata puudujääki, on ümberlükatud kütust vedanud autojuhtide ütlustega -kütuse reaalse vedamise kohta -, mis haakuvad saatelehtedega. P.Ilau kirjast G.Murtile nähtub, et 59 666 liitrit kütust ei ole OÜ Palisander ladudesse saabunud. Leping nr 1211/1 ja volikiri nr 28 on allkirjastatud isiku poolt, eks ei ole nende firmaga seotud. Tunnistaja P.Ilau ütlused kinnitavad, et OÜ Palisander ei ole teinud tehinguid RCF I iga. Horst Horni nime kuulis alles uurijalt. Volitusel ei ole tunnistaja allkiri. Volitusel olev Palisandri tempel on vana ja seda ei kasutatud enam alates

  1. Sellist Palisandri blanketti kasutasid 2002 aastani. Seal on vana pitsati jälg. Dokumendil on tundmatu telefoni number. Talle helistati ja küsiti millal kütuse eest maksab, siis ütles et pole midagi tellinud Tunnistaja H.Horn ütlustest nähtub, et nimed Olo, Valjuškin, Laidsaar, Ilau, Murt, Kozlov ja Loss on võõrad. On kaotanud Laki tn 10 töökohas firmas Sveep oma passi. Pass oli ülemuse Aivari kabinetis mitmed kuud. Kuupäeva ei mäleta. Uurija näitas talle passi koopiat, kus ei olnud tema pilt. Ei ole kütusega tegelenud firmas töötanud, ega RCF I ilt kütust ostnud. Nime Palisander on kuulnud, kuid seal firmas käinud ei ole. Volitustel ei ole tunnistaja allkirjad. Põhja PP Lõuna PO kiri, millest nähtub, et H.Horn on pöördunud nende poole avaldusega, et kontorist Laki 5 Tallinn on 12.10.2004 varastatud Hornile kuuluv pass, kinnitab H.Horni ütlusi passi varastamise kohta. Seega oli reaalselt kolmandatel isikutel võimalus kasutada H.Horni varastatud passi. Ekspertiisiaktist nr DK-0012-07/205 nähtub, et allkirjad Horst Horni eest ostu-müügilepingul nr 1211/1 tõenäoliselt ei ole kirjutatud H.Horni poolt. Ei ole võimalik öelda, kas allkirjad on kirjutatud I.Olo, R.Lossi või kellegi kolmanda isiku poolt. Allkiri Horst Horni eest volitusel nr 48 Horst Horni nimele tõenäoliselt ei ole kirjutatud H.Horni poolt. Ei ole võimalik öelda, kas allkiri on kirjutatud I.Olo, R.Lossi või kellegi kolmanda isiku poolt. Allkiri Peeter Ilau eest (lahtris Pearaamatupidaja) volitusel nr 48 H.Horni nimele ei ole kirjutatud Peeter Ilau poolt ja tõenäoliselt ei ole kirjutatud I.Olo ega R.Lossi poolt. Kirjalik tekst volitusel nr 48 H.Horni nimele tõenäoliselt ei ole kirjutatud R.Lossi poolt ja ei ole kirjutatud Peeter Ilau ega Ivo Olo poolt. Allkiri Peeter Ilau eest OÜ Palisander garantiikirjal ei ole kirjutatud Peeter Ilau poolt ja tõenäoliselt ei ole kirjutatud Ivo Olo ega Rein Loss poolt. Tunnistajate Horni ja Ilau omavahel haakuvad ütlused kinnitavad, et P.Ilau ei ole volitanud H.Horni ostma OÜ Palisander nimel kütust. Samuti ei ole H.Horn reaalselt isiklikult OÜ Palisander nimel diislikütuse ostu-müügi lepingut sõlminud. Ekspertiisiaktis toodud arvamus kinnitab, et ostu-müügilepingul nr 1211/1 ja volitusel nr 48 olevad allkirjad ei ole kirjutatud H.Horni poolt. Samuti kinnitab ekspertiisiakt, et volitusel nr 48 ja garantiikirjal olevad allkirjad ei ole kirjutatud P.Ilau. Seega kinnitab ekspertiisiaktis toodud arvamus tunnistajate Ilau ja Horni ütlusi, mistõttu on eelnimetatud tõenditega tõendamist leidnud, et OÜ Palisander juhatuse liikmed ei ole volitanud H.Hornit äriühingu nimel diislikütuse ostu-müügi lepingut sõlmima ning H.Horni ei ole seda ka teinud. Kuigi ostu-müügilepingul nr 1211/1 on märgitud sõlmimise kuupäevaks 12.11.2004, kinnitavad asjas kogutud tõendid, et leping sõlmiti 13.11.
  2. Tunnistajate Kozlovi ja Murti kokkulangevatest ütlustest nähtub, et Olo käis lepingut sõlmimas laupäevasel päeval ja kuna kalendrijärgi oli laupäev 13.11.2004, siis kinnitab see et ostu-müügi leping sõlmiti tegelikult 13.11.
  3. Süüdistatava I.Olo, kelle suhtes oli menetlus pärast kohtuistungil ütluste andmist eraldatud ja kes on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 24.10.2011 otsusega, ütlustest nähtub, et ta tundis ära Valjuškini ja Lossi. 2004 novembris tegi R.Loss ettepaneku raha teenimiseks ja küsis Olo passipildi. Viis oma passipildi Lossile ja Valjuškinile andes pildi Lossi kätte. Mõni päev hiljem kohtus Valjuškini ja Lossiga, kes tegid ettepaneku. Valjuškin ütles, et tuleb käia tema äia firmas. Väitsid et tahavad kütust osta. R.Loss esindas Palisanderit ja näitas selle firma pabereid. 7 Valjuškin ütles, et H.Horn tuleb toob lepingu. Valjuškin ja Loss näitasid passikoopiat. Olole pakuti raha 12000 krooni. Järgmine esmaspäev kohtusid ja räägiti jälle, e t on vaja kütuse firmas ära käia, et firmas teatakse et tuleb Horst Horn. Valjuškin ütles, et kõik on kokku lepitud. Käis siis 13.11.2004 kütusefirmas, kus rääkis, et esindab Palisanderit, et on vaja sõlmida leping kütuse ostmiseks. Valjuškin ja Loss andsid kaasa Ppitsati. Horni passi koopial oli Olo pilt. Firma tahtis ettemaksu. Esitas neile Pvolituse ja passi koopia. Andis neile Lossi antud telefoni Lossi numbriga ja I töötaja rääkis Lossiga. Allkirjastas Horst Horni nimel lepingu, mille andis Valjuškinile ja Lossile. Õhtu poole sai raha. Järgmine päev käis uuesti lepingut vormistamas, sest summa olevat valesti vormistatud. Andis lepingu ja volikirjad kütuse väljastamiseks Valjuškinile ja Lossile ning uuesti ei kohtunud. Ei tea kes ütles autojuhtide nimed. Ei tea mis kütusest sai. Tunnistaja GM ütlustest nähtub, et ta tunneb ära Olo, kes käis valepassiga RCF I ist kütust ostmas. Kozlov ütles, et tema väimees Valjuškin olevat leidnud firma, kes ostaks nende firmalt kütust. Kozlov väitis, et kontrollis firmat. Vaatasid internetist firma tausta, MTA-l pretensioone ei olnud. Laupäeval käis Olo, kellel olid originaaldokumendid äriühingu blanketil. Ta esines Horst Horni nime all. Palusid 50 tonni kütust. Tal oli ka volitus ja pitsat. Oli passi koopia. Ta rääkis palju ja detailselt millega firma tegeleb. Müüsid 17 tonni ja pidid tasuma 5 päevaga. Siis tuli härra uuesti ja palus veel kütust, et samal päeval tasuvad. Kozlov ütles, et tema väimees ja võib anda. Raha ei tulnud ja helistas Palisander direktorile, kes ütles et nad ei ole kütust võtnud. Kohtus Ilauga, kes eitas kütuse ostmist. Kozlov oli rääkinud ühe telefoninumbriga, mis enam ei töötanud. Ei tea kes transpordi tellis. Terminal vastutab, et autojuht kirjutaks volitusele alla. Kui terminal ütleb, et kogus välja antud, siis vormistavad arve. Tunnistaja kirjutab konkreetsele isikule volituse, mille saadab faksiga terminali. Saatelehed väljastab terminal. Arved väljastasid lepingu ja volikirja alusel. Ei tunnistajal ega firmal pole olnud Männiku 8 mahuteid. RCF I AS-le saadetud faksist nähtub, et on saadetud auto ja autojuhi Jura Fleganovi andmed ning kontaktnumbritena on antud P.Ilau ja H.Horni telefoninumbrid. Kozlovi ütlused kinnitavad, et ta kirjutas need omakäeliselt sinna talle öeldud andmete alusel. Tunnistaja J.Kozlov ütlustest nähtub, et I.Olo oli see isik, kes RCF I is Horst Horni nime all lepingu sõlmis. Novembris 2004 oli vaja kiiresti kütust müüa ja Valjuškin ütles, et Peeter on huvitatud ja andis telefoninumbri Peetrile, kes pidi helistama. 11.
  4. helistati ja küsiti hinda. Järgmine päev pidi tulema lepingut allkirjastama, kuid helistas, et läheb Rootsi ja tuleb mingi töötaja. Laupäeval tuli Olo, kes esitas volituse, passi koopia, blanketid ja pitsati. Esitati B-kaardi koopia. Allkirjastasid lepingu. Kontrollisid internetist firma tausta. Esmaspäeval küsiti abi seoses transpordiga ja andis terminali numbri. 2 tunni pärast helistati ja öeldi autojuhi nimi ja autonumber, et saaks volitusse sisse kanda. Palus ametlikku faksi andmetega ja tunni aja pärast saadeti postkontorist faks andmetega. Horni kätte volitust ei andnud vaid saatsid ühe faksiga terminali H.Horn ütles, et reedeti maksvad kõik ära. Kohtus ainult Ologa. Raha ei laekunud ja telefoninumbrid ei vastanud. Helistas autojuhile, kes ei öelnud kuhu kütuse viis. 5 minuti pärast tagasi helistades ütles, et viis kütuse Tapale. Kohtusid ka Peetriga, kes ütles et pitsat varastati 2 aastat tagasi ja kütusest ei tea midagi. Kütus väljastati terminalist volikirja alusel, kus on kirjas auto nr ja autojuhi nimi. Terminal peab sinna autojuhi allkirja võtma. Valjuškini poolt antud telefoninumbril ei vastanud see sama Peeter Ilau. Pole ise Lossiga kohtunud. Eeltsiteeritud I.Olo ja tunnistajate Kozlovi ja Murt kokkulangevad ütlused kinnitavad, et just I.Olo oli see isik, kes esines OÜ Palisander nimel diislikütuse ostu-müügi lepingut sõlmides H.Hornina. Samuti kinnitavad nimetatud tunnistajate ütlused, et I.Olo esitas lepingu sõlmimisel passi koopia, millel oli Olo pilt aga Horni nimi, ja mitte päris passi. Olo, Horni ja Ilau kokkulangevad ütlused kinnitavad, et tegelikkuses puudus Olol OÜ-ga Palisnader igasugune side, ta ei tundnud ei P.Ilaud ega H.Hornit. Seega kinnitavad eeltoodud tõendid, et AS-ilt RCF I läks Olo poolt sõlmitud lepingu alusel välja kütus ning kannatanule selle kütuse eest raha ei laekunud. 8 Süüdistatava R.Loss eitab enda süüd kelmuse toimepanemises ja tema ütluste kohaselt on aasta enne 2004 novembrit kokkupuutunud kannatanu firmaga. Nimetatud firma sai Lossilt raha kütuse eest ja hiljem see kütus kadus väidetavalt ära ja Lossile tekitati oluline majanduslik kahju. Kütus viidi ära I kütuselaost. Asjasse oli segatud GM ja Kozlovski-nimeline. Seal oli siis 35 tonni kütust ja umbes 10,60 krooni maksis liiter. Tegi politseile avalduse. Gennadi Valjuškin oli seotud selle kütuse üleandmisega. Tunneb Ivo Olo ämma ja tema abikaasalt ostis novembris 2010 kella. On Anžela Bõhhanovale helistanud. Süüdistuse perioodil suhtlesid 3-4 korda. Kuskil 2004 novembrikuus nägi Olot ja Valjušinit Lasnamäe turul, kasiinos ja hiljem nägi, kui Valjuškin edastas Olole mingi paketi, mille sisu ei tea. Peeter Ilauga olid sõbralikud suhted. On viibinud Ilau firma ruumides. Ei ole omastanud Ilau firmale kuuluvaid blankette. Ivo Ologa on kohtunud 3-4 korda. Viimast korda nägi teda
  5. novembris Lasnamäel. 2004 novembris ostis Olo abikaasalt kella. Tuli välja, et Olo ja Valjuškin olid tuttavad. Kohtusid Olympic Kasiinos, kus mängisid. Hiljem tahtis koju sõita koju ja siis Valjuškin või keegi oli nendest autuoga. Valjuškin oli roolis. Väljusid koos kasiinost. Paki üleandmine toimus autos või auto kõrval, siis kui Loss ära viidi. Ei tea kas on Ologa telefoni teel suhelnud. Juri Flegantov, Voldemar Karkus, Juri Petrovitš nimed olid enne seda asja tundmatud. Kozloviga novembris 2004 kokku ei puutunud. Süüdistatava G.Valjuškin ütluste kohaselt soovitas ta R.Lossil teha koostööd AS-ga RCF I , sest seal töötas tema äi Juri Kozlov. Kütuse ostmine toimus Valjuškini kaudu, sest Lossil ei olnud selle firma juhtkonna telefoninumbreid. 2004 novembris ütles R.Lossile, et AS-is RCF I on odav suvine diislikütus ja andis talle Kozlovi telefoninumbri. Mõne aja pärast kohtudes tutvustas Loss Valjuškinile I.Olot. Loss ütles, et Olo läheb AS-i RCF I . See oli vist koopia passist Horst Horni nimele kus oli I.Olo foto. Arvas, et Horn on Olo tegelik nimi, sest Loss ei tutvustanud nimeliselt. Mõne aja pärast sai teada, et Loss jättis kütuse eest tasumata. Kozlovilt sai teada, et kütus oli saadud võltsitud dokumentide alusel. Ütles Kozlovile, et kütuseostja nimi on Peeter. Ei teadnud, et R.Loss andis I.Olole võltsitud dokumendid. Tunnistaja P.Ilau ütlustest nähtub, et ta tunneb Lossis aastast
  6. Oli OÜ Palisander asutaja ja juhatuse liige. Vanad blanketid seisid riiulis ja vana tempel ka. Loss on käinud korduvalt Palisander kontoris koopiaid tegemas. Blanketid olid samas ruumis kus paljundusmasin. Lossil oli juurdepääs blankettidele ja pitsatile. Valjuškini nimi on võõras. Tänavalt inimene nende kontorisse ei saanud. Seega nähtub tunnistaja Ilau ütlustest, et R.Lossil oli reaalselt võimalik võtta ja kasutada OÜ Palisander vanu blankette ja pitsatit. Kuna võõrastel isikutel puudus juurdepääs OÜ Palisander vanadele blankettidele ja pitsatile on eluliselt usutav, et just R.Loss oli see, kes võttis ja kasutas vanu blankette ja pitsatit. I.Olo ütlused kinnitavad, et Valjuškin ja Loss olid koos, kui talle tehti ettepanek käia kütusefirmas H.Horni nime alllepingut sõlmimas. Olo ütlustest nähtub, et Valjuškin ütles, et tegemist on tema äia firmaga. Kuna nii Olo kui Valjuškini ütlustest nähtub, et nad eelnevalt üksteist ei tundnud ja neid tutvustas selle vahejuhtumi ajal R.Loss, kinnitavad Olo ütlused Valjuškini äia kohta, et Valjuškin osales aktiivselt kütuse väljapetmise skeemis. Tundmata eelnevalt Valjuškinit, ei saanud Olo ilma vastava selgituseta kuidagi teada, et Valjuškini äi (Kozlov) on selle kütusefirmaga seotud. OÜ Palisander vanade blankettide ja templite kasutamine, mida äriühing ise P.Ilau ütluste kohaselt enam ei kasutanud, kinnitab, et süüdistatavate eesmärk oli RCF I AS esindajates usalduse tekitamine. Kuivõrd OÜ Palisander kohta interneti vahendusel saadav informatsioon oli positiivne, siis oli ilmne, et süüdistatavad Valjuškin ja Loss soovisid, et Olot peetaks Palisander esindajateks, kuivõrd positiivse taustaga äriühinguga sõlmitakse lepingud ka nii, et kauba eest ei nõuta tingimata ettemaksu. Olo ütlustest nähtub, et kuigi ettepaneku raha teenimiseks tegi talle R.Loss, olid edaspidi temaga suhtlemise ajal Loss ja Valjuškin koos (seda nii passi pildi andmisel, kui passikoopia ning volituse ja pitsati saamisel). Valjuškini ja Olo ütlused haakuvad omavahel selles, et neid 9 tutvustas üksteisele Loss. Valjuškini väide, et Loss ütles, et Olo läheb AS-i RCF I on usutav, kuivõrd see haakub ka Olo ütlustega, et just Loss tegi talle ettepaneku raha teenida. Valjuškini ütlused selle kohta, kas ta teadis pettusest või mitte, on vastuolulised ja seetõttu ka ebausaldusväärsed. Valjuškin väidab, et ta ei teadnud, et Loss andis Olole võltsitud dokumendid, kuid samas võttis omaks, et ütles Kozlovile, et kütuseostjaks on Peeter (seda fakti kinnitasid ka Kozlovi ütlused). Valjuškini ja Lossi kokkulangevate ütluste kohaselt tundisid nad teineteist juba varasemast, seega teadis Valjuškin päris kindlasti, et Rein Lossi nimi ei ole Peeter. Samas pidi Valjuškin teadma, et registriandmetel on OÜ Palisander esindaja Peeter Ilau, sest muidu ta ei oleks saanud Kozlovile väita et kütust soovib osta Peetri nimeline isik. Asjaolu, et Valjuškin ise esitas Kozlovile valeandmeid selle kohta, kes on kütuseostja, kinnitab, et Valjuškin oli algusest peale teadlik, et kütus soovitakse äriühingust välja petta ja vastavalt omavahelisele töödejaotusele oli just Valjuškini rolliks teavitada AS-i RCF I esindajat Peetri nimelisest kütuse ostjast ja mitte Lossist. Kuigi Kozlovi ütlustest nähtub, et Valjuškin soovitas ettemaksu võtta, ei lükka see ümber tõsiasja, et Valjuškin teavitas Kozlovi Peetri nimelisest kütuseostjast ja mitte Lossist. Seega G.Valjuškini osalust kuriteos ja kuriteo etteplaanimist näitab juba asjaolu, et ta J.Kozlovile R.Lossi kui Peeter Ilaud esitles, mitte õige nimega. See näitab süüdistatavate tahtlust kannatanu algusest saadik eksimusse viia. Süüdistatav Loss on eitanud üldse oma seotust kütuse ostmisega 2011 novembris. Tema sellekohased ütlused on aga ümberlükatud kaassüüdistatavate Olo ja osaliselt ka Valjuškini ütlustega ning jälitusprotokollidega. Kohtul ei ole alust kahelda Olo ja Valjuškini omavahel haakuvates ütlustes. Valjuškini ütlustest nähtub, et Loss soovis osta kütust ja ta andis talle Kozlovil telefoninumbri. Valjuškini väide, et Loss ütles et Olo läheb AS-i RCF I haakub Olo ütlustega. Valjuškini ja Olo ütlused haakuvad ka selles, et Olo käis AS-is RCF I lepingut sõlmimas passikoopiaga, millel oli Horni nimi ja Olo pilt ning, et passikoopia üleandmise juures olid nii Loss kui Valjuškin. Seega nähtub, et kõik kolm süüdistatavat olid teadlikud, et Olo läheb lepingut sõlmima võltsitud passikoopiaga, mis kinnitab, et kõik 3 tegutsesid ühise eesmärgi nimel – Olo sõlmib Horni nime all OÜ Palisander nimel lepingu. Olo ja osaliselt Valjuškini ütlusi Lossi seotuse kohta kinnitavad ka jälitustoimingutega kogutud tõendid ja seda alljärgnevalt. 13.12.2006 Jälitusprotokolli kohaselt kasutas mobiiltelefoni, mille IMEI on 35147780227912 ajavahemiku 01.11.2004.a kuni 01.12.2004.a abonentnumbriga 55535970 Ivo Olo (ik 36503210252), omanik Anžela Bõhhanova (I.Olo elukaaslane). Abonentnumbri 55571022 omanik samuti on Ivo Olo. Abonentnumber 6331179 asub aadressil Tallinn, Pikri 2-27 omanik Anžela Bõhhanova (I.Olo elukaaslane). Abonentnumber 6463028 asub aadressil Tallinn, Tatari 37 ja on ametlik RCF I AS kontakttelefon. Abonentnumbrit 56630793 kasutas RCF I AS müügijuht Juri Kozlov. Abonentnumbrit 51979592 kasutas isik, kes esines Horn Horst nimel. Abonentnumbrit 51998275 kasutas isik, kes esines Peeter Ilau nimel. Abonentnumbrit 51933965 kasutas Rein Loss (ik 35612050210). Jälitustoimingutega kogutud tõendid kinnitavad (jälitusprotokoll kõneeristuste kohta), et
  7. ja
  8. novembril 2004 ning uuesti
  9. novembril s.o lepingu sõlmimisele eelneval päeval, on korduvalt helistatud abonentnumbrilt 55535970 abonentnumbrile 51933965 ja vastupidi. Abonentnumber 55535970 (IMEI on 35147780227912) omanik oli A.Bõhhanova, kes oli I.Olo elukaaslane ning I.Olo ütluste kohaselt kasutas seda numbrit tema. Sama kinnitab jälitusprotokolli lisa 1, milleks on väljavõte politsei andmebaasist POLIS. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et abonentnumbrit 51933965 kasutas R. Loss ( tema enda poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud kontakttelefon). Jälitusprotokollist nähtuvalt kasutas just abonent 55535970 mobiiltelefoni IMEI-numbriga
  10. Tähelepanu väärib aga asjaolu, et
  11. ja
  12. novembril 2004 kasutas selle IMEI-numbriga telefoni abonent 51979592, kes suhtles korduvalt abonendiga
  13. Neist esimene number kuulus AS RCF I i andmetel ja tunnistaja J.Kozlovi ütluste põhjal (kinnitab ka Kozlovi omakäeline numbrite üleskirjutus II k lk 48) nendega lepingu sõlminud Horst Hornile, teine aga Peeter Ilaule. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, sh I.Olo ütlusi kinnitavaks, et R. Loss ja I. Olo suhtlesid omavahel telefoni teel tihedalt
  14. a novembri 10 alguses, s.o ajal, kui R. Loss I. Olo sõnade kohaselt pakkus talle rahateenimisvõimalust, ning uuesti alates
  15. novembril, s.o päevadel kui I.Olo käis AS-i RCF I . 13.11.2004 on Olo kasutuses olnud telefonilt helistatud H.Horni numbrina antud numbrilt AS RCF I esindajale J.Kozlov. See kinnitab Olo ütlust, et ta andis telefoni Lossi antud numbriga AS RCF I esindaja kätte, kes rääkis Lossiga. Samuti nähtub 13.11.2004 Kozlovile antud Ilau ja Horni numbrite omavaheline suhtlemine. 15.11.2004 s.o teise kütuse koguse väljastamise päeval nähtub, et Olo kasutuses olnud telefonilt helistatakse nii Olo enda numbri alt Lossile kui pärast sim kaardi vahetust nn Horni numbri alt nn Ilaule. Simkaardi vahetus, telefoni ja kõnekaartide lühiajaline kasutus, samuti nende kasutusele võtt just tehingu sõlmimise ajaks kuni kütuse kättesaamiseni, kinnitab samuti süüdistatavate tahet algusest peale kannatanu eksimusse viia, sealjuures esinedes teise isikuna ja tehes kõnekaardi lühiajalise kasutamisega enda isiku tuvastamise kannatanu jaoks võimatuks. Kohus leiab, et ausate kavatsustega äri ajamisel puudub vajadus kasutada kõnekaarti, valenimesid ja võltsitud passikoopiaid ja dokumente. R. Lossi väide, et ta suhtles tegelikult I.Olo naisega kella ostmise eesmärgil on ümber lükatud teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega. Pidades usaldusväärseks I.Olo ütlusi, mis haakuvad teiste tõenditega, loeb kohus tõendatuks, et nimetatud numbrit kasutas I.Olo ja seega suhtles R.Loss I.Ologa. Märkimist väärib ka see, et jälitusprotokollist ei nähtu, et kajastatud ajaperioodil oleks omavahel telefoni teel suhelnud G. Valjuškin ja I.Olo, mis kinnitab kohtu hinnangul, et viimased teineteist eelnevalt ei tundnud, kinnitades sellega I.Olo ütlusi ja lükates ümber R.Lossi ütlused. Samuti ilmneb jälitusprotokollist, et I.Olol telefoni sim-kaart on
  16. novembril
  17. a vahetunud. Protokollist nähtub aga, et seda kaarti kasutati telefonis, milles oli enne abonendi 55535970 sim-kaart. Seega on ekslikud I. Olo ütlused selle kohta, et talle anti kaasa nii kaart kui telefon. Samas ei ole nimetatud eksimus selline, mis seaks kahtluse alla I. Olo ütlused tervikuna. Arvestades, et menetluse esemeks olev sündmus leidis aset
  18. aastal, on eksimused väiksemates detailides mõistetavad. Tuginedes kõikidele eeltoodu tõenditele ja kõrvutades neid I.Olo ütlustega, leiab kohus, et igasugune alus I.Olo ütlustes kahelda puudub, tema ütlused on usaldusväärsed ning langevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaitsjate seisukohaga, et I.Olo ütlusi kui ebausaldusväärseid ei saa arvestada. Ennastõigustavateks ja oma süüd vähendavateks peab kohus ka Valjuškini ütlusi, mis puudutavad tema osalust ja võltsitud dokumentide kasutamist. Kohus leiab, et tõepärased ja usaldusväärsed I.Olo ütlused, kuna need on järjepidevad, kattuvad kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning ei ole oma süüd- osalust vähendavad. Nimelt peab kohus I.Olo ütlustele tuginedes tõepäraseks, et Valjuškin ja Loss koos tegutsesid ja teda instrueerisid. Valjuškin on ise selgitanud oma seotust J.Kozloviga ja firma taustast rääkinud. Samadel põhjustel loeb kohus ebausaldusväärseks R.Lossi ütlused, leides, et neid ei ole võimalik olulisel määral tõendina kasutada. Kohus ei nõustu prokuröriga selles, et R.Lossi ütlused on ebausaldusväärsed seoses istungil avaldatud vastuoludega. Kohus leiab, et nimetatud eksimused ( kas helistas kolm või neli kuni viis korda; kas andis üle tänaval autos sees või väljas paki, kas käis kella ostmas Olo või viimase ämma juures) ei ole mitte asjasse puutuvad olulised vastuolud, vaid loomulikud mälueksimused seoses sellega, et teo toimepanemisest on möödas sedavõrd pikk aeg

(2004). Küll aga leiab kohus, et R.Lossi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need ei kattu teiste asjas kogutud tõenditega. Ümber on lükatud R.Lossi ütlused selle kohta, et tema suhtles I.Olo naisega, mitte I.Ologa. Nimetatud on ümber lükatud I.Olo ütluste ja jälitusprotokollidega. Samuti see, et I.Olo ja G.Valjuškin teineteist varem tundsid ja ilma temata muudel põhjustel kuriteo toimepanemise ajal kohtusid, mis on ümberlükatud I.Olo ja G.Valjuškini ütluste ning jälitusprotokollidega. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et peale J.Kozlovilt info saamist, et AS RCF I otsib diiselkütusele ostjaid (kinnitavad nii Kozlovi kui Valjuškini ütlused), rääkis G.Valjuškin sellest R.Lossile. Kuivõrd mõlemad on kinnitanud varasemalt ühise kütuseäritehingu olemasolu, on see ka eluliselt usutav. Et just R.Loss tegi I.Olole ettepaneku sõlmida Horni nime all leping kinnitab, et kogu kütuse väljapetmise idee initsiaatoriks oli R.Loss. Et just R.Loss sai Olo kurssi viia OÜ 11 Palisander taustast ja anda pitsati koos dokumentidega kinnitavad P.Ilau ütlused, mille kohaselt ta tunneb R.Lossi ja R.Loss on viibinud OÜ Palisander ruumides. Et Valjuškin osales Olo ja Lossi kohtumistel kinnitavad nii Olo kui ka Valjuškini enda ütlused, eriti aga asjaolu, et Valjuškin on rõhutanud Olole enda perekondlikku seotust Kozloviga. Kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt ja ümberlükkamatult tuvastatud, kes vormistas võltsitud passikoopia, garantiikirja ja volituse, kuid Olo ütlused kinnitavad, et ta sai need dokumendid Valjuškini ja Lossi käest ning Kozlovi ja Murti ütlused kinnitavad, et just nende dokumentide alusel sõlmiti diislikütuse ostumüügi leping. KarS § 209 lg 2 p 2 ja 3 järgi on kvalifitseeritav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine, kui see on toime pandud suures ulatuses ja grupi poolt. Kelmuse objektiivse koosseisu moodustab petmine, mille tulemusena teeb kannatanu varakäsutuse, saades seeläbi varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Petmise all mõistetakse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mis viib teise inimese eksimusse. Tegelikeks asjaoludeks peetakse objektiivselt tuvastatavaid asjaolusid (sündmused, olukorrad jms). Kaastäideviimise puhul on oluline, et kõik kaastäideviijad valitsevad tegu, kusjuures iga kaastäideviija ei pea ise vahetult kannatanut petma. Kohus jõudis eelpool järeldusele, et süüteo on toime pannud R.Loss, G.Valjuškin ja I.Olo. Nende isikute käitumises on täidetud nii kelmuse objektiivne kui subjektiivne koosseis. G.Valjuškin, esitledes R.Lossi Juri Kozlovile Peetrina, alustas Kozlovi ja seeläbi ka RCF I i eksimusse viimist, luues J.Kozlovile ebaõige ettekujutuse, et R.Loss on tegelikkuses Peeter Ilau, kes tegutseb OÜ Palisander kui potentsiaalse kliendi nimel. Nimetatud eksimust suurendas G.Valjuškini poolt J.Kozlovile ka R.Lossi kui Peetri telefoninumbri edastamine, millelt Kozlovile ka helistati. Oluline siinkohal on ka asjaolu, et kontrollides OÜ Palisander andmeid internetist, leidis J.Kozlov, et OÜ Palisander on tegutsev võlgu mitteomav ettevõte, kelle juhatuse liige on Peeter Ilau- kelleks tema pidas R.Lossi(kuna nii esitles teda G.Valjuškin, keda I.Kozlov isiklikel põhjustel usaldas). R.Loss ja G.Valjuškin jätkasid kannatanu RCF I eksimusse viimist kaasates kuriteotäideviimisesse I.Olo. I.Olo kutsus kuriteos osalema R.Loss ning saades Olo nõusoleku küsis R.Loss Ololt passipildi. Passipildist ja kohtus tuvastamata andmetel H.Horni passist või selle koopiast tehti valguskoopia H.Horni andmete ja I.Olo pildiga, millise koopia koos Palisander OÜ blanketi, võltsitud garantiikirja ja volituse ning tegelikkuses enam mittekehtiva pitsatiga edastasid G.Valjuškin ja R.Loss koos olles I.Olole. Kohus ei pea siinkohal teo kvalifitseerimise seisukohast oluliseks, kumb süüdistatavatest konkreetselt dokumendid Olole üle andis, kuivõrd I.Olo on selgitanud, et dokumendite üelandmise juures viibisid mõlemad. Ka Valjuškin on kinnitanud, et oli Olole dokumentide üleandmise juures. Rääkisid aktiivselt nii R.Loss kui G.Valjuškin. R.Loss ja G.Valjuškin koos juhendasid suuliselt I.Olot peale dokumentide kättesaamist, kuidas käituda RCF I is ja sõlmida leping, misjärel I.Olo pidi neile dokumendid tagasi tooma. R.Lossilt ja G.Valjuškinilt saadud juhiste ja viimaste poolt sõlmitud kokkuleppe kohaselt läks H.Hornina OÜ Palisander nimelt esinenud I.Olo RCF I kontorisse, kus jätkas kannatanu eksimusse viimist. Nimelt esines I.Olo kannatanu esindajatele J.Kozlov ja G.Murd kui OÜ Palisander esindaja H.Horn, esitledes viimastele teadvalt võltsitud passikoopia (tema pildi ja H.Horni andmetega) ja OÜ Palisander nimel koostatud dokumendid (volitus, garantiikiri). Kusjuures vaidlust ei ole selles, et I.Olo teadis, et ta ei ole H.Horn ja et tema passipilt on teise isiku dokumendist tehtud koopial, st tema passipildi juures on valeandmed. Sõlmides OÜ Palisander nimel H.Horni nime alt AS-ga RCF I lepingu lõi I.Olo vastavalt R.Lossi ja G.Valjuškini juhistele AS-is RCF I valemulje, mis seisnes selles, et tema on OÜ Palisander seaduslik esindaja ja OÜ Palisander kavatseb osta kütust. Tegelikkuses puudusid aga I.Olol, R.Lossil ja G.Valjuškinil ärilised sidemed OÜga Palisander, mis andnuks neile õiguse sellise tehingu teostamiseks. Nimetatu näitab, et süüdistatavatel oli eelnev kavatsus kannatanu eksimusse viia, mida ka tehti. Kasutades reaalselt tegutseva äriühingu nime, blanketti, pitsatit, oli väga lihtne jätta mulje, et tegemist ongi selle firma esindajatega. Sõlmitud lepingu alusel 12 väljastas AS RCF I kütuse, mille eest aga ei tasutud. Seega tegi kannatanu eksimusse viiduna varakäsutuse ja kannatas kahju. Kuivõrd on tuvastatud, et kütus viidi ära samuti OÜ Palisander nimelt, selle nimel tegutsenud nn esindajate poolt korraldatuna, OÜ Palisander ei ole kütust saanud, siis loeb kohus tõendatuks ka süüdistatavate poolt varalise kasu saamise. Ei ole tähtsust, kas süüdistatavad omastasid kütuse või selle müügist saadud raha. Mõlemad on käsitletavad varana- seega nii kütuse kui selle müügist saadud tulu näol on süüdistatavad saanud varalist kasu. Varakäsutuse tegi kannatanu ilmselgelt tänu sõlmitud müügilepingule ning kannatanu varakäsutuse tulemusena- volitus terminalile- edastati kütus. Kohus leiab, et Olo, Valjuškini ja Lossi teopanus on ühteviisi suur ja vajalik koosseisu täitmiseks ja eesmärgi saavutamiseks. Nimelt alustas G.Valjuškin info edastamisega kütuse ostjate otsimise kohta R.Lossile ja seejärel R.Lossi, kui Peetri ja OÜ Palisander esitlemist I.Kozlovile kannatanu eksimusse viimist. Seda jätkas ja suurendas R.Loss helistades I.Kozlovile Peetrina ja OÜ Palisander esindajana ning kinnitades lepingu sõlmimist ja I.Olo kui H.Horni ehk kui OÜ Palisander volitatud esindaja mängu toomist. G.Valjuškin ja R.Loss instrueerides I.Olot, andes viimasele võltsitud dokumendid ja passikoopia, aitasid kaasa I.Olo poolt kannatanu eksimusse viimise jätkamist, et viimane sai kannatanu esindajatega (I.Kozlov, G.Murt) kohtudes esineda OÜ Palisander nimelt H.Hornina. I.Olo kohtudes kannatanu esindajatega, esitledes ennast OÜ Palisander esindajana, sõlmides lepingu ning kinnitades tasumist, lõpetas kannatanu eksimusse viimise, s.t. kuriteo plaani, mille kohaselt kannatanu uskus, et on lepingu sõlminud OÜ-ga Palisander. Saades teo eest (OÜ Palisander esindajana esinemine, kannatanu eksimusse viimine) 12000 krooni, sai I.Olo ka varalist kasu. I.Olo edastas uuesti R.Lossile ja G.Valjuškinile sõlmitud lepingu ja dokumendid, millede alusel viimased said korraldada kütuse terminalist kättesaamise. I.Ololt saadud dokumentide alusel said R.Loss ja G.Valjuškin kätte kütuse, s.o varalise kasu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritud õigesti kui grupis toime pandud kuritegu. Seega loeb kohus täidetuks objektiivse koosseisu. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Kohus leiab, et süüdistatavad on teo toime pannud kavatsetuse vormis. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et R.Lossi, G.Valjuškini ja I.Olo eesmärk oli sõlmida leping AS-ga RCF I , et saada viimaselt üle 50 tonni kütust, kavatsemata kütuse eest tasuda. Selle saamiseks loodi kannatanus vale ettekujutus, st esineti vale firma nime ja isikute nimede all. Kauba eest ei tasutud. Seega tegutsesid kõik süüdistatavad ette valmismõeldud teoplaani kohaselt ning nende kavatused täitusid - kannatanu tegi varakäsutuse. Süüdistatavatel oli igasugune alus eeldada, et selline varakäsutus kannatanu poolt tehakse või vähemalt pidada võimalikuks seda, kuna nende poolt oli kõik võimalik kannatanu eksimusse viimiseks tehtud(valenimi, reaalselt toimiva äriühingu nime ja dokumentide kasutamine, garantiikiri, isiklik soovitus). Eeltoodu alusel loeb kohus, et süüdistatavad on teo toimepannud kavatsetult. Suure ulatuse määramisel tuleb võtta aluseks KarS rakendamise seaduses toodud suure kahju mõiste. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p2 kohaselt on suur kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2004 aastal oli kehtiv palga alammäär 2480 krooni. Seega oli 2004 aastal suur kahju 248000 krooni. Arvestades, et kelmuse tulemusena omandati kütust kogusummas 632459.60 krooni on tegemist kelmusega suures ulatuses, kuivõrd see summa ületab suurt ulatust mitme kordselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb G.Valjuškini ja R.Lossi tegevus kvalifitseerida KarS § 209 lg 2p 2 ja 3 järgi kui isikute grupis suures ulatuses varalise kasu saamine tegelikest asjaoludet teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. KarS § 345 lg 1 järgi on kvalifitseeritav võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Objektiivne külg seisneb võltsitud dokumendi kasutamises, s.o. dokumendi esitamist ehtsa pähe. Kasutamine on lõpuleviidud 13 võltsitud dokumendi esitamisega. Subjektiivne külg eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Tuvastada tuleb kavatsetus võltsitud dokumendi kasutamisel ning selle kasutamise eesmärk ehk õiguste omandamine või kohustustest vabanemine. Vaidlust ei ole selles, et I.Olo esitas OÜ Palisander nimelt võltsitud dokumendid kannatanule ehtsate pähe, esinedes sealjuures OÜ Palisander esindajana- eesmärgiks oli seejuures varjata enda, R.Lossi ja G.Valjuškini tegelikke isikuid, ning sõlmida OÜ Palisander nimel diiselkütuse ostu- müügileping. Kuivõrd vaidlust selles ei ole, et R.Lossil, G.Valjuškinil ja I.Olol puudus õigus OÜ Palisander nimel dokumente koostada ja esitada, siis on selge, et kõik süüdistatavad teadsid, et tegemist on võltsitud dokumentidega. Seda enam, et dokumentidel esines I.Olo H.Horni passiandmete ja nimega. Kohus loeb süüdistatav Valjuškini väited, et ta ei pööranud dokumentidele tähelepanu ega tea seetõttu, et need võltsitud olid, eluliselt ebausutavaks, kuivõrd süüdistatav Valjuškin ise alustas R.Lossi esitlemist P.Ilauna kui OÜ Palisander esindajana. R.Loss, kes küsis I.Ololt viimase passipildi ja tagastas koos G.Valjuškiniga OÜ Palisander dokumentidega H.Horni nimele väljastatud passikoopia I.Olo piltidega ja selgitades koos G.Valjuškiniga I.Olole mida ja kuidas rääkida ning OÜ Palisander esindajana H.Hornina esineda, teadis seega samuti, et tegemist on võltsitud dokumentidega, sh passikoopiaga. kriminaalasjas on tõendatud, et blankett ja pitsat OÜ Palisander nimelt olid mõlemad vanad ja ametlikult mittekasutusel olevad ning vaidlust selles, et süüdistatavatel nende kasutusõigus puudus, ei ole. Lepingu sõlmimiseks kasutati OÜ Palisander dokumente- OÜ Palisander blanketil koostatud garantiikirja, volitust, millised I.Olo edastas R.Lossilt ja G.Valjuškinilt saaduna nende juhiste kohaselt eesmärgiga omandada nende abil õigus sõlmida leping. Seeläbi oli eesmärgiks saada enda valdusesse diiselkütus ja vabaneda selle kütuse eest tasumise kohustusest- kuivõrd leping sõlmiti OÜ Palisander nimelt, mis oli reaalselt tegutsev äriühing ning lepingu sõlmimisel jäid tegelikud kütuse saajad- süüdistatavad- kannatanule teadmata. Nimetatud eesmärgid ka täideti. Võltsitud dokumentide kasutamise tulemusena sõlmis RCF I lepingu. Kohus leiab, et selliselt tegutsedes, panid süüdistatavad teo toime grupis. Nimelt nähtub kogutud tõenditest, et G.Valjuškin ja R.Loss koos esitasid võltsitud dokumendid I.Olole ja selgitasid viimasele, kuidas neid AS-s RCF I kasutada ja esitada. R.Loss küsis eelnevalt dokumentidele lisamiseks I.Olo pildi, mis tagastati H.Horni nime all passikoopiana. Ilma G.Valjuškinilt ja R.Lossilt nimetatud dokumentide saamist ei oleks I.Olo neid saanud OÜ Palisander nimel AS-is RCF I esitada. Sellest leiab kohus, et R.Loss ja G.Valjuškin, edastades I.Olole võltsitud dokumendid ja juhendades viimast üksikasjalikult kuidas ja kus dokumente kasutada, omades sealjuures eesmärki nende dokumentide alusel I.Olo poolt nende AS-le RCF I esitamisel sõlmida leping OÜ Palisander nimel kannatanuga ning saada enda valdusesse diiselkütus, on teo toime pannud grupis, vaatamata sellele, et R.Loss ja I.Olo ise vahetult ei esitanud nimetatud dokumente kannatanule. Selle osa koosseisust realiseeris vahetult I.Olo. Kuivõrd kõikide süüdistatavate eesmärk oli sama- lepingu sõlmimine (omandada õigus) ja seejärel diiselkütuse enda valdusesse saamine ilma selle eest maksmata (vabaneda kohustusest), nende kõikide tegevus oli dokumentide kasutamisel aktiivne ( R.Loss ja G.Valjuškin edastasid dokumendid ja juhendasid I.Olot neid kasutama, I.Olo vahetult esitas dokumendid viies sedasi teo lõpule) ning vajalik süüteokoosseisu realiseerimiseks- ilma Lossi ja Valjuškini poolselt dokumentide esitamata jätmist ja juhendamist ei oleks I.Olo neid esitanud - siis on tegu toime pandud grupis. Kohus leiab, et selliselt käitudes on süüdistatavad subjektiivsest küljest toime pannud kavatsetult. Nimelt seadsid nad eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadsid, et see saabub või vähemalt pidid seda võimalikuks pidama ( st teadsid, et I.Olo esitab, s.o kasutab kohtumisel vastavalt kokkuleppele võltsitud dokumente eesmärgiga sõlmida leping diiselkütuse omandamise õiguseks ja vabaneda kohustusest selle eest tasumiseks kuna leping sõlmiti OÜ Palisander nimelt). Eeltoodu alusel on süüdistatavad täitud KarS § 345 lg 1 koosseisu ning G.Valjuškini ja R.Lossi tegevus tuleb kvalifitseerida KarS 345 lg 1 järgi . Äriregistri teabesüsteemi väljavõte kinnitab, et 16.02.2005 seisuga oli RCF I AS juhatuse liige Reine Laidsaar. 14 Kannatanu esindajad on alates kuriteo teate esitamisest nõudnud kuriteo toimepannud isikutelt 632 459 krooni välja mõistmist Harju Maakohtu 24.10.2011 otsusega kriminaalasjas 1-11-9941 on Ivo Olo süüdi tunnistatud KarS § 209 lg 2p 1,2,3, ja § 344 ja § 345 järgi ja temalt on välja mõistetud kannatanu AS RCF I kasuks 40421.54 eurot. Kannatanu Reine Laidsaar ütluste kohaselt on Ivo Ololt varasema otsusega kannatanu kasuks tsiviilhagi välja mõistetud, kuid ühtegi summat laekunud ei ole. Nõude suurus on jätkuvalt 632 459,60 krooni. Arvetel olev kontonumber on õige. Esitatud tsiviilhagi summa 632 459 krooni, s.o. 40421.497 eurot, moodustub kelmusega väljapetetud kütuse maksumusest. Tõendid kütuse väärtuse kohta on kriminaalasjas olevad arved. Kohtul puudub alus kahelda nimetatud arvete ja tekitatud kahju suuruses. Süüdistatav R.Loss vaidles hagile vastu põhjusel, et tema ei ole kuritegu toime pannud. Kohus asus eespool seisukohale, et R.Lossi ja G.Valjuškini süü kelmuse toimepanemises ehk kannatanule varalise kahju tekitamises on tõendatud. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1p 5 kohasel on kahju tekitamine õigusvastne kui sellega rikuti kannatanu omandit. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 137 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Solidaarvõlgnike suhte võlausaldajaga (kriminaalmenetluses kannatanuga) määratleb VÕS § 65 lg 1 - kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuivõrd kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendatud, et süüdistatavad Rein Lossi, Gennadi Valjuškini (ja Ivo Olo) tekitasid kahju ühise kooskõlastatud käitumise tulemusena tuleb kannatanule tekitatud kahju Valjuškinit ja Lossilt kannatanu kasuks solidaarselt välja mõista. Tsiviilhagi tagamiseks on arestitud Harju Maakohtu 04.12.2008 kohtumääruse alusel Rein Lossile kuuluvad väärtpaberid. Arvestades, et käesoleval juhul on RCF I ile põhjustatud suur varaline kahju, mis on käesoleva ajani hüvitamata, et on tuvastatud süüdlaste, sh R.Lossi süü kahju põhjustamises, peab kohus põhjendatuks tsiviilhagi tagamiseks arestitud väärtpaberite realiseerimise. Rahapesu episood Rahapesu mõiste on sätestatud Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-s 4 lg 1, mille kohaselt on rahapesu
(1)kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara: 1) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamine või saladuses hoidmine; 2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
(2)Rahapesuga on tegemist ka juhul, kui kuritegelik tegevus, mille tulemusel saadi rahapesus kasutatav vara, toimus teise riigi territooriumil. Riigikohtu lahendi 3-1-1-41-11 punktis 23.2 väljendatud seisukohast nähtuvalt kujutab rahapesu endast varjamis- või moondamistegevust, millega puhastatakse eelkuriteost saadud rahapesu objekt - kriminaaltulu - kuritegelikust taustast ja suunatakse sellisel teel saadud vara legaalsesse käibesse, kasutamaks seda näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Teisisõnu varjatakse kõnealusel viisil rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel. Seejuures tuleb silmas pidada, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole välistatud isiku samaaegne 15 karistamine nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest. Samas on nõutav, et tuvastatud oleks eelkuriteona käsitatav kuriteosündmus. Rahapesu objektiivse koosseisu tuvastamiseks tuleb seega esmalt kindlaks teha, kas on toimunud eelkuriteona käsitatav kuriteosündmus, millest on saadud rahapesu objektiks olev vara. Eelkuriteo toimepanemist kinnitavad järgmised tõendid: FBI teade, mille kohaselt
  1. aprillil 2010 sai FBI Comerica Pangalt teavet hiljuti toimunud pettuslikest „Automatic Clearing House" (ACH) ülekannetest Comerica Panga kommertskontolt. Umbes
  2. aprillil 2010 tehti kuus pettuslikku raha telegraafiülekannet saajatele, kellede asukohaks on Hong Kong, Tallinn Eesti, Dubai Araabia Ühendemiraadid (UAE), Michigan ja Texas. Pettuslikud raha telegraafiülekanded avastati Scanscout-i töötajate poolt, kes seejärel alarmeerisid Comerica Panga pettuste uurijaid. Katsega tekitatud kahju Scanscout-ile on 1,403,461.41 USD-d. Kuuest tehingust kahe summad on kätte saadud, kokku summas 214,200 USD-d. Järelejäänud summa, mille kaotamise risk siiani eksisteerib, on 1,189,261.41 USD-d.
  3. aprillil 2010 küsitles FBI Scanscout-i töötajat, kes viimati külastas internetipanganduse veebilehte.
  4. aprilli 2010 hommikul oli nimetatud töötaja edukalt sisenenud panganduse veebilehele, kuid hiljem samal päeval ta ei saanud siseneda. Teine töötaja, kellel on ligipääs kontole, ei saanud samuti siseneda. Seejärel helistas Scanscout Comerica Panga abiliinile. Comerica Pank tuvastas ja lõpetas aktiivse internetipanga sessiooni, ning seejärel said Scanscout-i töötajad internetipanka siseneda. Sisenemisel avastas Scanscout pettuslikud ACH tehingud. Vastavalt Comerica Panga andmetele on kõigi kuue
  5. aprillil 2010 algatatud pettusliku ACH tehingu puhul kasutatud IP aadressi 69.113.174.37, mis osundab kaabli teel internetiteenuste osutajale New Yorgis. Üks ülekanne tehti
  6. aprill 2010 12:16:03 EDT, kahtlustatav IP: 69.113.174.37., C OÜ Swedbank kontole EE022200221040972621 summas 214 000 USD. Raha on tagasi saadud. C OÜ pangakonto väljavõttelt ei nähtu summa 214 000 laekumist äriühingu kontole. R.Lossi esitatud kliendi vara päritolu selgituse kohaselt pidi raha laekuma C OÜ kontole USA äriühingult Scanscout Inc vastavalt arvele nr TTPR
  7. Arve TTPR 823941 kohaselt on see väljastatud C OÜ poolt ScanScout Inc esindajale Ronalds J.Rappitile plakatite, reklaamikampaania, turu-uuringute ja transpordi jms eest. ScanScout nimel Ronalds J.Rappit esitatud avalduse kohaselt on ta palunud saata arve väliplakatite ja sellega seonduva eest. 20.04.2010 SWIFT teatise kohaselt ei ole Scanscout Inc auroriseerinud OÜ-le C tehtud makset. Tühistati ülekanne ja paluti tagastada summad. 16.04.2010 SWIFT teate kohaselt on C märgitud saajana võltsitud maksekorraldusel, mis on peatatud. FBI 31.01.2011 teade kinnitab, et nad on Keskkriminaalpolitseile edastanud C.Radagowski, L.Lipinsky, C.Davis ülekuulamised. C.Radagowski ütlustest nähtub, et RADAGOWSKI logis
  8. aprilli
  9. aastal kella 09:00 kuni 10:00 paiku hommikul sisse Comerica pangakontole. Järgnevalt ei saanud LYNNE LIPINSKY sisse logida. RADAGOWSKI proovis Comerica kontole sisse logida
  10. aprillil 2010 umbes kell 11:15 või 11:30 enne lõunat, kui LYNNE LIPINSKY’l ei õnnestunud sisse logida. RADAGOWSKI ja LIPINSKY võtsid ühendust Comerica panga klienditoega, et teatada probleemist. Comerica tühistas algse sessiooni ja RADAGOWSKI ning LIPINSKY said sisse logida. LIPINSKY tegi ära ülekande, mis tal oli vaja teha ning printis välja raporti. Siis avastati petturlikud tehingud ja teatati nendest Comerica pangale. 16 Hiljuti, viimase kuu jooksul, sai RADAGOWSKI e-kirja teel sõnumi QuickBooks'i uuenduste kohta. RADAGOWSKI ei avanud seda e-kirja ning ei taotlenud uuendusi. RADAGOWSKI’le meenus, et LIPINSKY oli taotlenud uuendusi oma süsteemile ning tehti kindlaks, et tegemist oli viirusega. L.Lipinsky ütlustest nähtub, et
  11. aprillil
  12. aastal tehti SCANSCOUT’i Comerica pangas asuvalt kontolt kuus petturlikku ülekannet. SCANSCOUT tegutseb koos Comerica pangaga nende rahade tagasisaamiseks. Comerica esitas SCANSCOUT’ile sissetungija poolt ülekannete aktiveerimiseks kasutatud IP aadressi, mille omanik on internetiteenuse pakkuja Brooklynis New Yorgis. SCANSCOUT’is on kaks isikut LYNNE LIPINSKY ja CECILIA RADAGOWSKI, kellel on juurdepääs internetipanga kontole, mida ohustati. Selleks, et sellele kontole juurde pääseda, peab kasutaja sisestama ettevõtte login'i ja siis rakendama turvalist ID riistvara luba ja pin-numbrit. Turvaline ID loa number muutub iga 60 sekundi järel. Petturlikud tehingud avastati
  13. aprillil
  14. aastal, kui LIPINSKY vaatas üle hommikust raportit, mis sisaldab eelmise päeva tehinguid. RADAGOWSKI oli viimati edukalt sisse loginud neljapäeval,
  15. aprillil
  16. Järgmisel päeval, reedel,
  17. aprillil 2010 püüdis RADAGOWSKI Comerica kontole sisse logida, kuid sai oma arvutis Internet Exploreri kaudu veateate viitega, et Comerica konto oli juba kasutuses või aktiivne, ning teda ei saanud sisse logida. Hiljem, pärast koostööd Comerica klienditoega, said RADAGOWSKI ja LIPINSKY sisse logida ning avastasid lubamatud tehingud ning teatasid nendest Comerica pangale. Kuuest ülekandest üks, mis läks C’ile Eestis, oli tagasi saadud. Petturlikud ülekanded kattusid selle ajaga, millal konto saldoseis on palkade maksmise ja tšekkide läbivoolu tõttu tavaliselt kõrge. SCANSCOUT’il ei ole ärisuhteid C’iga Eestis. RONALDS J RAPPIT ei ole ega ole kunagi olnud SCANSCOUT’i töötaja ning tal ei ole kunagi olnud mingit seost ega volitust SCANSCOUT’ilt. New York City aadressil: 450 Seventh Avenue, Ste 209, New York, NY 10011, USA, mis on märgitud petturlikul arvel, on vale indeks. C.Davis ütlustest nähtub, et SCANSCOUT’i pangakontode numbrid, mida 16.04.2010 sissetungiga mõjutati, on 1893954386 ja
  18. SCANSCOUTi kontolt tehti ülekanne 16.04.2010 kell 12:16:03 C kontole Swedbanki kontole EE022200221040972621 summas 214,000 USD. Summa on tagasi saadud. Eeltsiteeritud C.Radagowski, L.Lipinsky ütlused kinnitavad, et äriühingul Scanscout ei olnud mingeid sidemeid OÜ-ga C ning samuti ei ole väidetavalt Scanscout nimelt avalduse saatnud Ronalds J.Rappit mitte kunagi selle äriühinguga seotud olnud. Lisaks nähtub, et avaldusel esitatud indeks on vale, mis kinnitab, et see avaldus ei ole tõepoolest saadetud Scanscout äriühingu töötajate või mõne volitatud isiku poolt. C.Radagowski, L.Lipinsky ja C.Danise ütlused ja SWIFT teatised kinnitavad, et Scanscout arvelduskontolt tehti ülekanne C Swedbankis asuvale arvelduskontole, kuivõrd aga ebaseaduslikule ülekandele saadi kiiresti jälile, tühistati ülekanne ja äriühingul õnnestus see summa tagasi saada. FBI poolt saadetud C.Radagowski, L.Lipinsky ütlustest nähtub, et 16.04.2010, mil äriühingu töötajad ei pääsenud interneti kaudu äriühingu pangakontole, tehti kontolt mitmeid ebaseaduslikke ülekandeid. FBI edastatud andmete kohaselt on need ebaseaduslikud ülekanded tehtud arvuti vahendusel. Isikut, kes vaidlusaluse ülekande OÜ Citywork kontole tegi ei ole õnnestunud tuvastada. Seega on eelkuritegu, millise toimepanemisest saadud rahade käitlemine on inkrimineeritud süüdistatavatele rahapesuna, toime pandud tuvastamata isiku poolt Ameerika Ühendriikides. Tuvastamist leidnud eelkuritegu on Eesti seaduse kohaselt kvalifitseeritav KarS § 213 järgi kui arvutikelmus, mis seisneb varalise kasu saamises arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel. Vastavalt ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artikkel 23 lg 2 p.c (Eesti on nimetatud konventsiooniga vastava seaduse alusel ühinenud 27.05.2010 ja see jõustus Eesti suhtes 12.05.2010) hõlmavad eelkuriteod nii asjaomase konventsiooniosalise jurisdiktsiooni piires kui ka väljaspool seda toime pandud 17 kuritegusid. Väljaspool konventsiooniosalise jurisdiktsiooni toime pandud kuritegu kujutab endast eelkuritegu siiski üksnes juhul, kui see on kuritegu selle riigi õiguse kohaselt, kus see on toime pandud, ja oleks kuritegu selle riigi õiguse kohaselt, kes rakendab või kohaldab käesolevat artiklit, kui see oleks seal toime pandud. Kohustus arvutikelmuse kriminaliseerimiseks on juba sissekirjutatud Arvutikuritegevusvastase konventsiooni, millega on ühinenud nii Eesti Vabariik (ühines 23.11.2001 ja jõustus 01.07.2004) , kui ka Ameerika Ühendriigid (ühines 23.11.2001 ja jõustus 01.01.2007) . USA-s on sellealaste kuritegude eest karistamine reguleeritud Ameerika Ühendriikide Seadustiku
  19. jaotises, paragrahvid 1030(a)
(4), (a)
(5)(A)-(B), (b), (c)
(3)(A), (c)
(4)(A)(i)-(ii), c
(4)(B)(i)-(ii). Arvutiga seotud kelmus ja sellega seonduv tegevus. Sama seadustiku 18.jaotise 1343 paragrahvi alusel - Traatside teel toime pandud kelmus. 18.jaotises paragrahv 1030 ( mis reguleerib arvutiga seotud kelmust ja sellega seonduvat tegevust) on kuriteoks alates 5000 USD. Seega on eelkuritegu karistatav nii Eestis, kui ka USA-s. OÜ C äriregistri teabesüsteemi väljavõte kinnitab, et alates 22.10.2008 on äriühingu juhatuse liikmeks R.Loss ja alates 01.
  1. 2008 on osanikuks R.Loss. R.Loss kinnitas, et OÜ C oli tema äriühing. Seega on nii Lossi ütluste kui äriregistri andmetega tõendatud, et just R. Loss oli see isik, kes oli pädev tegema korraldusi, mis olid seotud OÜ C tegevusega. Süüdistatava Rein Loss eitas rahapesu katse toimepanemist ja tema ütluste kohaselt on teinud 4-5 aastat Gutmaniga koostööd. On Riias käies Konstantini käest ostnud või vahendanud umbes paari firma ostu müüki. Gutman pöördus seoses raha ülekandega tema poole ja seletas. Lepingutes oli metallplakatite valmistamine, tee äärde plakatid, raame, plekk käib peale, värvitakse ja tehakse ilusad pildid peale. Osa raha oleks pidanud sinna minema, osa tuli sularahas välja võtta. Käisid uurimas pangas, kas raha on arvele tulnud ja miks seda hoitakse kinni sularahakeskuses. Tegi eraldi järelepärimised Swedbanki, tekkis kahtlus. Ei olnud teadlik, et raha ei ole päris ausal teel saadud. Viis panka talle esitatud dokumendid. Ei mäleta kas Gutman andis dokumendid või tulid meiliga. Osad dokumendid olid originaaldokumendid. Raha oli Eestis sularahakeskus. Hiljem asju analüüsides tuli järeldusele, et asi ei ole puhas ja lõpetas pangaga suhtlemise. Raha pidi tulema Ameerika firmalt, mille esindajaga ise ei suhelnud. Algul arvas, et Gutmanil on otsekontakt Ameerikaga. Kontole pidi tulema 214 000 USD. Pöördus panka seose Ameerika lepinguga. Ajas neid asju, sõitis ringi. 214 000 on piisavalt suur summa, et valmistada metallkonstruktsioone, üürida laopinnad ja osa sularahas välja võtta. Gutman ei rääkinud metallkonstruktsioonide ehitamisest. Ise tegutses vastavalt lepingutele. Gutman rääkis, et on vaja üürida esindusruumid, laoruumina, et midagi tahavad saada seal ja osa raha tuleb anda sulas, sest kõik tahavad ju teenida. Konstantiniga suhtles siis kui raha oli kinni jäänud. Ta täpselt ei selgitatudki raha päritolu. Enne tehingut oli C seisev firma, mille internetipanga koodid oli Lossi enda käes. Internetipank ei näidanud raha, siis läks panka. Pidi saama ise tasu 5 % summast, mille oleks sularahas välja võtnud. Tunnistaja Arnold Gutman, kes on Harju Maakohtu 27.09.2011 otsuse kohaselt samas süüdistuses rahapesu katses süüdi tunnistatud, ütluste kohaselt soovitas ta aprillis 2010 Konstantinile Rein Lossi firmat. Teadis, et Lossil on firma, kes tegeleb raha vahetusega. Nägi lepinguid ja seda USAst saadetud raha päritolu kohta tõendavaid dokumente, aga ei mäleta mis seal peal täpselt kirjas oli. Konstantiniga suhtles telefoni teel. Kasutas e-posti aadressi mullike. Oli kindel, et Rein Loss saab selle raha täiesti seaduslikult sulatada, vahetada, siis nii selgitas. Teadis, et raha tuleb USAst tuleb. Võis suhelda raha saatjaga, sest mingi täiesti suvaliselt meili aadressilt tulid raha päritolu tõendavad dokumendid. Teadis, et Konstantinil on eelnevalt olnud ka palju rahavahetusega seotud firmasid ja ta on sellega tegelenud nii Riias ja Tallinnas. Ei tekkinud üldse küsimust selles, kuidas ta seotud on. Pidid Lossiga saama väikese tulu sealt ja kogu lugu. Ei oska öelda, mida Loss täpselt pidi laekunud rahaga tegema. Oletab, et pidi edasi antama kellelegi. Lossi firma osutas rahavahetusteenust. Öeldi, et nähtavasti tuleb raha välja võtta. Eeldas, et kui raha on laekunud, tuleb selle firma esindaja. Käisid Lossiga pangas kontrollimas, kas raha on laekunud, et kas saab selle välja võtta. Esitasid pangale seoses ülekandega 18 originaaldokumendid, mis saadeti ilmselt postiga. Need dokumendid tulid Rein Lossi firma nimele. Ei räägi hästi inglise keelt ja ei süvenenud dokumentidesse. Sai veel meili, mis ei olnud Konstantinilt, suhtles kellegagi, aga ei tea neid isikuid. Ajasid koos Reinuga asju, kuid ei töötanud Cis. R.Lossi 28.04.2010 Swedbankile esitatud avalduses palub Loss selgitust, miks ei ole 16.04.2010 C OÜ-le saadetud 214 000 USD arvele jõudnud. R.Lossi 23.04.2010 esitatud kliendi vara päritolu selgituse kohaselt pidi raha laekuma C OÜ kontole USA äriühingult Scanscout Inc vastavalt arvele nr TTPR
  2. 16.04.2010 arve TTPR 823941 kohaselt on see väljastatud C OÜ poolt ScanScout Inc esindajale Ronalds J.Rappitile plakatite, reklaamikampaania, turu-uuringute ja transpordi jms eest. Arvel puudub allkiri. ScanScout nimel Ronalds J.Rappit esitatud avalduse kohaselt on ta palunud lähtudes nendevahelisest eelnevast kokkuleppest ja kohtumiset Tallinnas saata arve väliplakatite ja sellega seonduva eest. R.Lossi väide, et raha pangakontole laekumise aluseks oli ameeriklastega sõlmitud leping on ümber lükatud tunnistaja Gutmani ütlsutega, mille kohaselt ta soovitas Konstantinile Lossi firmat kui rahavahetusega tegelevat firmat. Gutmani ütlustest nähtub, et raha pidi tulema Ameerikast ja nemad Lossiga pidid saama väikese tulu. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et Lossil oli sõlmitud USA äriühinguga Scanscout Inc mingi leping, mille alusel raha pidi laekuma. III k lk 14 oleval arvel puudub allkiri, mistõttu ei ole üldse tuvastatud kes selle arve väljastas. Nagu nähtub nii Gutmani kui Lossi omavahel haakuvatest ütlustest tulid dokumendid posti teel või meili teel kuskilt. Juhul kui Loss oleks tõepoolest sõlminud ameerika äriühinguga lepingu ja tal oleks olnud plaanis hakata neile reklaamindusega seotud teenust osutama, oleks ta omanud otsekontakte ameerika äriühingut esindavate isikutega ja ise oma äriühingu nimel neile arveid väljastanud. Ainukesed dokumendid, mis asjas peaksid süüdistatava Lossi sõnade kohaselt tõendama rahade seaduslikku päritolu on arve ja ametlik avaldus. Asjaolu, et need dokumendid laekusid Lossile Gutmani vahendusel alles pärast seda kui Loss püüdis pangas rahade päritolu selgitada, kinnitab, et Loss ei ole ise seda arvet OÜ C nimel väljastanud ja Lossi jutt metallkonstruktsioonide rajamisest on ennastõigustav ja mõeldud välja selleks, et välistada enda süüd. A.Ivanovilt 20.04.2010 A.Gutmanile saadetud e-kirjas on näha, et ei usuta, et raha ei ole laekunud, kuna kõikidesse kohtadesse jõudis inimestele ja tahetakse veenduda, e t keegi ei ole raha ära tõmmanud. FBI saadetud dokumetnidest nähtub, et 16.04.2010 tehti kuus ebaseaduslikku rahaülekannet ja kõik peale OÜ-le C tehtud ülekande, läksid kannatanu kontolt ära ja kannatanul ei õnnestunud raha tagasi saada. Seega kinnitab, et kirjas toodud, et kõik samal päeval teostatud ebaseaduslikud tehingud olid omavahel seotud ja ülejäänud neist õnnestusid. Kirjast nähtub, et kahtlustatatakse eesti osapooli raha endale võtmises. Nimetatud asjaolu kinnitab, et mitte mingit lepingud reklaamindusega seotud teenuste osutamiseks pole kunagi olnud. Vaid on olnud lihtsalt raha ülekanded. A.Ivanovilt 26.04.2010 A.Gutmanile saadetud e-kirjades tuntakse huvi kuidas tõestada et kaup tagasi läks ja mitte ei pistetud oma taskusse. On ilmne, et kauba all peetakse kirjas silmas raha ja ollakse mures selle pärast, et kellelegi tõestada, et raha läks saatja kontole tagasi ja mitte ei võtnud siinsed isikud seda endale. Nimetatud asjaolu kinnitab, et mitte mingit lepingud reklaamindusega seotud teenuste osutamiseks pole kunagi olnud. Vaid on olnud lihtsalt raha ülekanded. 20.04.210 On Stiv Ardi saatnud e-kirja mullike10@mail.com aadressile ja saatnud 214000 USD ülekande andmed. Antakse korraldus panka helistada ja uurida, kas raha on korrespondentarvelduskontol. Samuti soovitakse telefonipanka. Nimetatud e-kiri on edastatud R.Lossile. 19 Tunnistaja Gutman kinnitas, et tema kasutas e-posti aadressi mullike10@mail.com. Ka nimetatud e-kiri kinnitab, et rahasaajatel oli huvi saada ülekantud raha kätte ning teenuste vastu, mida justkui oleks tulnud raha eest vastutasuks osutada, ei tundnud keegi huvi. 16.06.2010 R.Lossi elukohast toimunud läbiotsimisprotokoll kinnitab, et Liivamäe 3-5 Tallinn leiti ja võeti ära sülearvuti, Swedbank info väljastamise päringu koopia OÜ C pangakonto kohta, OÜ C konto väljavõte, A4 formaadis paber telefoninumbri ja nimega. 23.11.2010 Sülearvuti asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud arvuti sisu ja on näha e-kirjad, mis Gutman saatis edasi R.Lossile 20.04.2010 26.03.2010, samuti on näha e-kirjad, mis R.Loss saatis Janis Banisele ja vastupidi. 17.06.2010 asitõendi vaatlusprotokollist on näha, et A4 valgel paberil on käsikirjas Kostja
  3. BITE LATVIJA kinnitab, et telefoninumber 37127532404 kuulub Konstantins Kostockinsile. Seega kinnitab Lossi elukohast Konstantins Kostockinsi telefoninumbri leidmine, et Loss suhtles ka ise Konstantins Kostockinsiga. Seda kinnitab ka jälitusprotokollis toodud info. AS Swebanki turvakaamera salvestus kinnitab, et Arnold Gutman ja Rein Loss käisid 26.04.2010 kell 10.04.15 kuni 10.23 Swebanki Kawe kontoris. Esitasid tellerile oma dokumendid ja räägivad temaga. Samuti käis R.Loss 16.04.2010 kell 14.39-14.44 Swedbank Liivalaia kontoris. Esitasi tellerile oma dokumendid ja rääkis temaga. Samuti käisid Arnold Gutman ja Rein Loss käisid 23.04.2010 kell 15.30.06 kuni 15.46 Swebanki Lilleküla kontoris. Esitasid tellerile oma dokumendid ja räägivad temaga ja täitsid mingid dokumendid. III k lk 13 olev kliendi vara päriolu selgitus koos lisadega lk 14-17 kinnitab, et R.Loss ei ole mitte ainult tundnud huvi kas kontole on raha laekunud vaid ka üritanud anda selgituse ja teha kõik, et see raha kontole laekuks. Lossi ja Gutmani kokkulangevad ütlused kinnitavad turvakaamerate salvestusi. Gutmani ütluste kohaselt käid pangas kontrollimas, kas raha on laekunud, et seda siis välja võtta. Lossi ütluste kohaselt käis ta pangas ainult kontrollimas kas raha on laekunud, sest internetipank ei näidanud raha laekumist. Kui Loss oleks käinud pangas ainult kontrollimas, kas raha on laekunud ei oleks tal olnud vaja täita 28.04.2010 avaldust, mille palub selgitust, miks ei ole OÜ C kontole jõudnud vastavalt lepingule 214 000 USD. Kuigi Loss viitab oma avalduses lepingule, puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis kinnitaksid sellise lepingu olemasolu. Seega kinnitavad Lossi poolt pangale esitatud dokumendid ja täidetud avaldused, et Lossi huvi oli suunatud sellele, et raha tõepoolest laekuks OÜ Citywork pangakontole. Kohus leiab, et R.Loss (ning endised kaassüüdistatavad A.Gutman ja K.Kostockins) teadsid, et 214 000 USA dollari näol on tegemist kuritegelikul teel saadud rahaga ning olid valmis ja soovisid seda legaalsesse käibesse suunata. Arnold Gutmanilt ja Rein Lossilt läbiotsimisel äravõetud e-kirjade väljatrükkidest nähtub isikute omavaheline suhtlus seoses 214 000 USA dollari ülekandega. E-kirjavahetus on käinud Gutmani ja kahe erineva e-kirja konto vahel. Lisaks on kirjad edasi saadetud ka Rein Lossile. Need e-kirjad näitavad, et nii Scanscouti kui Ci kontosid ja sellega seotud andmeid saadavad edasi Arnold Gutman ja teised. Scanscoutiga ei ole äritegevust, vaid asjasse puutumatud isikud vestlevad omavahel ja muretsevad, mida teha, kui raha pole arvele tulnud. Kasutatud väljendid, et „on vaja tõestada, et kaup läks tagasi mitte ei ole oma taskusse pistetud“ näitavad, et 214000 USA dollari suuruse ülekande teinud isik(ud) ei ole seotud Scanscout Inc-ga, sest raha tagastati viimasele. Seega, kui tegemist olnuks seadusliku rahaga, ei oleks vaja süüdistatavatel tõestada, et nad selle „oma taskusse“ panid. Samuti nähtub siit selgelt, et on antud juhised selgitamaks välja, mis ülekantud rahast sai. Seega huvi raha kättesaamise vastu läbi C OÜ konto. Saadetud e-kirju aitavad sisustada ja süüdistatavate rollide jaotust ja teadmisi vara päritolu kohta selgitada teostatud jälitustoimingutega saadud tõendid. 10.01.2011.a jälitusprotokollist ja selle 20 lisadest nähtub, et Arnold Gutmani, Rein Lossi ja Konstantins Kostočkinsi omavaheline suhtlemine telefoni vahendusel ajavahemikul 01.01.2010 kuni 28.04.2010 on leidnud tõendamist. Nimelt kõnedeeristustest on näha, et kõnede arv Arnold Gutmani, Rein Lossi ja Konstantins Kostočkins vahel kasvab järsult ajavahemikul 14.04.2010 kuni 26.04.2010, s.o perioodil kui kohtus tuvastatu põhjal C OÜ kontole laekus 214000 USA dollari ülekanne Scanscout INC arveldusarvelt. Kõnedeeristusest on näha, et Arnold Gutmani ja Konstantins Kostočkins vaheliste kõned sagedus hakkas hüppeliselt kasvama 12.04.2010 ja jõudis haripunkti ajavahemikul 16.04.2010 kuni 20.04.
  4. 16.04.2010 toimus 214 000 USD ülekanne Scanscout Inc. arvelduskontolt OÜ C arvelduskontole. Kohtus tuvastatu põhjal üritas nendel päevadel OÜ-d C esindanud Rein Loss võtta AS-st Swedbank välja USA firma Scanscout INC kontolt laekunud 214 000 USA dollarit. EMT info kinnitab, et telefoninumber 3725074331 kuulub Arnold Gutmanile. BITE LATVIJA kinnitab, et telefoninumber 37127532404 kuulub Konstantins Kostockinsile. 31.10.2011.a jälitusprotokollist nähtub kõne 04.05.2010 kell 09:36:32 kuni 09:40:20 Eero Ergma (Swedbank) ja Rein Lossi vahel. Eero Ergma helistab Rein Lossile seoses viimase poolt esitatud avaldusega AS Swedbank, et tal oleks mõningased täpsustavad küsimused, mille peale Rein Loss vastab, et sellega tegeleb tegevdirektor ja tema telefoninumber on tellerile antud. Rein Loss ütleb, et tegevdirektoriks on Arnold Gutman. Eero Ergma ütleb, et konto juures pangas on Rein Loss allkirjaõiguslik isik, seega on neil võimalik vaid Rein Lossiga isiklikult arutada. Rein Loss ütleb, et ta ei oska midagi kommenteerida, talle toodi kaks paberit, tähendab leping ja rohkem ei tea ta asjast midagi. Eero Ergma küsib, kas Rein Lossil oleks võimalik leping tuua, mille peale viimane vastab, et neil peaksid koopiad olemas olema. Eero Ergma tahab ikkagi lepingut Rein Loss ütleb, et tal oli inglise keelne leping ja siis mingid kaks paberit veel. Eero Ergma ütleb, et tahab siiski temaga kohtuda, et ta täna Liivalaia kontorist läbi tuleks. Rein Loss ütleb, et uurib esmalt, kuidas dokumendid kätte saab. Eero Ergma palub samale numbrile siis tagasi helistada. Nimetatud kõnele järgneb koheselt R.Lossi kõne A.Gutmanile. Nimelt 04.05.2010.a. kell 09:42:56 kuni 09:44:02 Rein Lossi ja Arnold Gutmani vahelisest kõnest selgub, et Loss helistab Arnold Gutmanile ja räägib talle kõnest Swedpangast ja sellest, et ta Liivalaia kontorisse kutsuti. Rein Loss küsib Arnold Gutmani käest, kas viimasele pole helistatud ja öeldud, et dokumente näha tahetakse, mille peale Arnold Gutman vastab, et „ei ole ja jumal tänatud et ei ole“. Gutman lubab paari tunni pärast midagi välja mõelda, et ta paar tundi kinni. Loss ütleb, et Gutman siis teada annaks ning et vaataks, et paberid kaasas. Kõne 04.05.2010 kell 12:33:00 kuni 12:33:43 Rein Lossi ja Arnold Gutmani vahel, milles Rein Loss helistab Arnold Gutmanile ja Arnold Gutman ütleb Rein Lossile, et homme tuleb mingi inimene, kes ütleb täpselt, kuidas on, et Rein Loss täna kuskile ei läheks. Rein Loss ütleb, et pangast on talle juba kolm korda helistatud. Gutman palub vabanduseks öelda pangale, et täna lihtsalt pabereid kätte ei õnnestu saada. Rein Loss ütleb, et kui järgmine kord helistatakse, siis ütleb, et pabereid pole toodud, et tuuakse homme, midagi tuli vahele. Kõne 05.05.2010 kell 12:51:58 kuni 12:54:27 Rein Lossi ja Arnold Gutmani vahel, milles Rein Loss helistab Arnold Gutmanile ning uurib, kas nende Riia poisse pole tulnud. Gutman vastab, et ei ole, ei ole mingit infot veel. Rein Loss räägib veel, et ei ole pangaga mingeid probleeme vaja. Gutman ütleb, et Rein võib panka ka ilma paberiteta minna. Rein Loss ütleb, et ütleb pangas, et neil on koopiad olemas, saatsite sularahakeskusesse, võtke sealt. Gutman ütleb, et ega nemad ei saa ise omavolitseda ja pabereid kuskilt kätte saada. Kõne 06.05.2010 kell 10:57:38 kuni 11:00:07 Rein Lossi ja Arnold Gutmani vahel, kus Rein Loss helistab Arnold Gutmanile, kes teatab, et Kostiku kohta veel uudiseid pole. Rein Loss ütleb, et ta ise torkima ei lähe, et kui jälle helistatakse, siis ütleb, et tegevdirektor jäi haigeks ja ei saa tulla. Eeltsiteeritud kõned R.Lossi ja A.Gutmani vahel tõendavad üheselt, et nii R.Loss kui A.Gutman teadsid, et 214000 USA dollarit, mis pidi laekuma C OÜ kontole oli ebaseaduslik raha ega omanud mingit puutuvust reaalselt Scanscout Inc äriühinguga. Samuti seda, et rahaülekandega oli seotud Konstantins Kostočkins, kes kogu seda ülekannet korraldas ja kelle poolt juhiseid edasiseks käitumiseks oodati. Kogu jutuajamine, mis puudutab pangale andmete edastamist 21 tõendab selgelt, et sellega sooviti viivitada, kuna teati, et tegemist on ebaseadusliku päritolu rahaga. Juhul kui R.Loss oleks sõlminud ameerika äriühinguga tema poolt väidetud kokkuleppe kas ise või Gutmani vahendusel, puudunuks vajadus oodata juhiseid kelleltki kolmandalt isikult (Kostočkinsilt). Lossi ja pangatöötaja vaheline vestlus kinnitab, et mingeid lepinguid ei ole Loss laekuma pidava ülekande kohta pangale esitanud. Seega on ümberlükkatud Lossi väide, et tema tegutses vastavalt lepingule, kuivõrd mingit lepingut üldse ei olnudki. Loss püüab telefonikõnes oma osalust vähendada, väites et asjaga tegeleb tegevdirektor Gutman. Tegelikult kinnitasid nii Gutman kui Loss kohtus mõlemad, et Gutmanil puudus OÜ-ga C ametlik suhe. Seega võib Lossi ja pangatöötaja telefonikõnest järeldada, et Loss üritas vältida selgituste andmist ja üritas aega võita. Nii Lossi ja pangatöötaja kui Lossi ja Gutmani vahelised teefonikõned kinitavad, et Loss ei ole see isik, kes kontrolliks tegelikult rahade OÜ C kontole ülekandmist ja nende edasist saatust. Telefonikõnedest on selgelt näha, et Loss annab pangale edasi üksnes sellist infot, milleks teda on läbi Gutmani volitatud. Et R.Loss tegutseb 214
  5. dollarilise pangaülekandega seoses üksnes vastavalt talle antavatele juhistele kinnitavad ka läbiotsimisel leitud e-kirjad. R.Lossi väide, et tal tekkis kahtlus raha „puhtuses“ hiljem ja siis ta enam pangaga ei suhelnud on ümber lükatud teiste tõenditega. Nagu nähtub e-kirjadest on R.Lossi algusest peale juhendatud, mida ta seoses laekuma pidava rahaga tegema peab (N 20.04.2010 helistage panka ja uurige asja, on vaja telefonipanka, et bilanssi näha). Samuti nähtub R.Lossi arvuti vaatlusest, et talle on edastatud juba märtisis 2010 Janis Banis meilikontolt infot, samuti nähtub, et tuntakse huvi Lossi otsekontatide vastu, kuna Arnodlit (Gutman) ei saada kätte. Need dokumendid kinnitavad, et R.Loss oli algusest peale teadlik, et tema roll on üksnes raha pangakontolt väljavõtmine ja selle vastavatele isikutele edastamine. Kohus usub, et R.Loss ei pruugi ise tegelikult teada, kes on need isikud, kes raha tema kontole saadavad ja kellele ta pärast selle edastab. Arvestades, et R.Loss peab end enda ütluste kohaselt ärimeheks ja oli äriühingu omanik ja juhatuse liige, ning arvestades ka tema elukogemust on eluliselt usutav, et ta sai alguset peale aru, et tegemist on ebaseaduslikult ülekantud raha läbi tema omanduses olnud äriühingu pangakonto seaduslikuks muutmisega. Kohus loeb usalduväärseks R.Lossi väidet, et rahavahetustehing jõudis temani läbi Gutmani, sest seda väidet kinnitavad ka nii Gutmani ütlused kui Gutmani poolt Lossile edastatud e-kirjad. A.Gutman ütlused kinnitavad, et tegelikkuses oli tehingu eesmärk rahavahetus, kuigi arve oli väljastatud reklaamplakatite trükkimiseks . Samas nähtub ka OÜ C tegevuse loetelust, et tegemist ei ole rahavahetusteenust osutava äriühinguga, vaid elamute ja mitteeluhoonete ehitusteenust pakkuva äriühinguga. See asjaolu tõendab kohtu hinnangul samuti seda, et tegemist oli algusest peale näilise tehinguga, mille tegelikku sisu teadis ka R.Loss. Kohtu hinnangul R.Loss, edastades Eestis Swedbankile teadlikult dokumendid näilise tehingu kohta, tahtis pangale jätta ekslikku muljet tehingute õiguspärasusest ja seeläbi ka laekunud raha seaduslikkusest, varjates selliselt raha ebaseaduslikku päritolu. Kohus leiab, et kuivõrd OÜ C nimel väljastatud arve ja eeluurimisel tuvastamata kolmanda isiku ( J.Rappiti) avalduse tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingu objektiks olev vara (214000 USA dollarit) on äriühingult Scanscout omastatud ebaseaduslikult, ning kuna vara, s.o. 214000 USA dollari üle oli faktiline kontroll juba tuvastamata kolmandal isikul (raha oli eemaldatud ebaseaduslikult Scanscout kontolt ja kantud C OÜ kontole) juba enne selle väljavõtmist Eestis C OÜ kontolt, siis vastab süüdistatava käitumine rahapesu koosseisul tunnustele. Kuivõrd on tuvastatud, et Scanscout Inc arvelt kanti raha ebaseaduslikult koheselt üle OÜ C kontole, siis on tegemist rahapesu objektiga. Seda tõendab ka asjaolu, et nimetatud ülekantud raha tuli vastavalt kokkuleppele sularahas välja võtta, tõendades enne seda raha „seaduslikku“ päritolu näilise tehingu kohta esitatud fiktiivsete dokumentidega, et seejärel raha suunata legaalsesse majandustegevusse. Kohus leiab, et raha suunamine legaalsesse majandustegevusse kui lõppeesmärk on tõendatud asjaoluga, et selle pangast kättesaamiseks koostati fiktiivsed dokumendid. Juhul, kui raha oleks jäänud ringlema mittelegaalsele turule, ei oleks olnud vajadust sellisteks tehinguteks. Raha väljavõtmisel esitatud dokumentide alusel oleks olnud võimalus see suunata legaalsesse majandustegevusse, kahjustades selliselt riigi majandus- ja finantssfääri. Seda eelkõige läbi usalduse kaotuse- s.o. 22 riik, mille majanduse osaks on ebaseaduslik raha ei ole usaldusväärne lepingupartner teistele riikidele ega seaduslikult tegutsevatele äriühingutele. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-34-05 märkinud, et rahapesu koosseisu aspektist ei ole oluline, kas varjatakse isikut, kelle tegeliku kontrolli all on rahapesu objektiks olnud vara pärast rahapesu, vaid see, kas varjatakse isikut, kes on kuritegelikul teel saadud vara tegelik omanik RpTS § 2 tähenduses enne selle vara muutmist rahapesu objektiks. Samuti on Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-41-11 selgitanud, et rahapesu kujutab endast varjamis- või moondamistegevust, millega puhastatakse eelkuriteost saadud rahapesu objekt kriminaaltulu - kuritegelikust taustast ja suunatakse sellisel teel saadud vara legaalsesse käibesse, kasutamaks seda näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Teisisõnu varjatakse kõnealusel viisil rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel. Rahapesu eesmärk on eelkuriteost saadud raha n.ö. „puhtaks pesemine“ ehk just läbi läbinähtavate ja pealtnäha läbipaistvate ja kontrollitavate tehingute, s.o pangaülekannete selle „väljailmumine“ kujul, mida saab kasutada juba pealtnäha legaalselt teenitud rahana ning selle pestud raha lõpliku omandaja ja näiteks eelkuriteo kannatanute aga ka eelkuriteo toime pannud ja rahasid enda kuritegeliku kontrolli all hoidva isiku vahel on otsene seos kadunud. Pangaülekanded on alati kontrollitavad ka tagantjärgi ning pangaülekanne ei saa olla selle tõenduseks, et toimetatakse avalikult ja midagi ei varjata. Pangaülekannete kaudu raha pesemine tähendab sisuliselt seda, et kriminaaltulule pannakse pealtnäha seaduslik kest ümber ja pangatehingu taha on varjatud ja seal liigub tegelikult kriminaaltulu. Arvestades eelkuriteo toimepanija lõppeesmärki – saada teenitud kriminaaltulu kätte läbipestuna ja suhteliselt riskivaba legaalse kasutusvõimalusega, on välistatud olukord, kus skeemi kaasatakse esmaste lülidena ehk veel jälgitava kriminaaltulu staadiumis füüsilisi isikuid, kes ei ole teadlikud tegelikest asjaoludest ja kelle puhul võib säilida risk, et raha kasutatakse enne enda huvides, kui see puhtana lõppkasutajaks määratud isikuni jõuab. Sellest tulenevalt on kohus veendunud, et Loss teadis algusest peale tema äriühingule laekuma pidava raha ebaseaduslikust päritolust. Loss üritas igati kohtus kinnitada, et rahaülekande aluseks oli leping ameerika äriühinguga. Sellist lepingut leitud ei ole ja muud eespool tsiteeritud tõendid kinnitavad, et Loss teadis koos Gutmani ja Kostockinsiga algusest peale rahaülekande eesmärki. Nad teadsid raha kuritegelikust päritolust ja soovisid selle rahaülekande kaudu raha teenida. Loss on ise möönnud, et soovis kontole laekuma pidanud raha sularahas välja võtta. Suure summa sularahas väljavõtmine on omane pigem rahapesule, kui väidetavate reklaamlepingust tulenevate kohustuste täitmisele. Äriühingul C pangakontolt nähtuvalt puudus äriühingul igasugune majandustegevus, mida kinnitas ka R.Loss väites et tegemist oli seisva firmaga ja töötajaid ei olnud. Seega puudusid äriühingul reaalselt töötajad töö tegemiseks. Juhul kui teenus oleks väljast sisse ostetud puudunuks vajadus võtta raha pangakontolt sularahas välja. Juhul kui üks nn riiulifirma oleks tõepoolest saanud suure tellimuse, oleks mõistlik eeldada, et juhatuse liige tegeleb selle tellimusega ise ja oskab ise pangatöötajate küsimustele vastata, mitte ei küsi instruktsioone kaasosalistelt (Gutmanilt). Asjaolu, et suures ulatuses rahaülekannet ja selle raha sularahas väljavõtmist tehakse kolmanda isiku vahendusel peaks tekitama igas mõistlikus isikus kahtlust raha päritolu seaduslikkuses. Samuti on eluliselt usutav, et R.Loss andes nõusoleku sellise summa ülekandmiseks tema omanduses olnud äriühingu pangakontole, ei pidanud läbirääkimisi tehingu üksikasjade osas. Eeltoodust tulenevalt on kohus veendunud, et R. Loss oli teadlik raha ebaseadusliksut päritolust ja tegutses raha oma äriühingu pangakontole kanda lubades ja seda sealt sularahas välja võtta üritades kavatsetult. R.Loss on käesoleva teo toime pannud isikute grupis, s.o. kaastäideviijatena A.Gutmani ja K.Kostočkinsiga, kes on ka mõlemad Harju Maakohtu 27.09.2011 otsusega rahapesu katses süüdi mõistetud. Kohtuliku uurimise käigus ei ole küll tuvastatud eelkuriteo toimepanejaid, kuid on tuvastatud, et rahapesu tehingu pakkus K.Kostočkins A.Gutmanile, kelle kaudu see omakord jõudis R.Lossini. Saades R.Lossi nõusoleku anda tehingu vahenduseks enda äriühingu C OÜ konto alustasid R.Loss, A.Gutman ja K.Kostočkins omavahelist suhtlemist, milles viimane 23 juhendas A.Gutmani ja tema kaudu ka R.Lossi. Samuti andis peale raha kinnipidamist panga poolt edasisteks tegutsemisteks juhiseid K.Kostočkins (kinnitavad e-kirjad), mida A.Gutman R.Lossile vahendas, kes nende järgi tegutses. Kohus leiab, et selline rollide jaotus on eelmärgitud tõenditega kinnitust leidnud ning selliselt on R.Loss koos A.Gutmani ja K.Kostočkinsiga tegutsenud ühtse tahtlusega rahapesuga. Kõikide teopanus on ühteviisi oluline, moodustades terviku ilma milleta kuritegu Eestis ei oleks saanud toime panna. Nimelt K.Kostočkins reaalselt juhtis rahapesu objektiks oleva raha jõudmist C OÜ kontole (Gutmani ütlus, et ilma Kostikuta ei otsusta midagi), vahendades R.Lossi ja A.Gutmanile nn klientide soove ning andes juhiseid tegutsemiseks. A.Gutman lõi seose R.Lossi ja K.Kostočkinsi vahel, võimaldades viimasel leida firma (OÜ C), mille kaudu raha pesta ning viies viimase kokku R.Lossiga. Samuti tegutses A.Gutman aktiivselt koos R.Lossiga panka dokumentide toimetamisel ja selgituste esitamisel. Ilma R.Lossi poolse nõusolekuta ja osalemiseta pangas, dokumentide esitamata jätmisega fiktiivse tehingu kohta ning hiljem raha väljavõtmine (mis ei õnnestunud), ei oleks saanud võimalikuks rahapesu, s.o. raha ülekandmine OÜ C kontole. Seega leiab kohus, et R.Lossi tegevus on õigesti kvalifitseeritud kui isikute grupis toimepandud kuritegu. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et raha väljavõtmine pangast ebaõnnestus, kuna raha väljastamine peatati panga poolt. Nimelt Ameerika Ühendriikides avastatud pettuse tulemusena teavitati Swedbanki ebaseaduslikust ülekandest summas 214000 USA dollarit ning kuna R.Loss ei suutnud tehingu seaduslikkust tõestada ja teine pool tõendas selle ebaseaduslikkuse, siis raha tagastati OÜ C kontolt panga kaudu Comercia Bank´ile. Kuivõrd peale raha väljastamise peatamist panga poolt R.Loss aktiivselt tegutses raha kättesaamiseks (s.o edastas pangale arve ja teatise, külastas koos A.Gutmaniga pangakontorit saamaks teada raha väljastamist takistavad põhjused), leiab kohus, et kuritegu ehk rahapesu jäi katse staadiumisse. Kuna raha tagastati Comercia Bank´ile tuvastatud ebaseadusliku tehingu, mitte R.Lossi käitumise tulemusena (loobumist ei ole tuvastatud) ning kuna viimase initsiatiiv ja tegevus oli suunatud raha kättesaamisele, siis on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 25 lg 2 järgi kui süüdlase tahtest sõltumata põhjustel lõpule viimata kuriteokatse. Suure ulatuse määramisel tuleb võtta aluseks KarS rakendamise seaduses toodud suure kahju mõiste. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p2 kohaselt on suur kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2010 aastal oli kehtiv palga alammäär 4350 krooni. Seega oli 2010 aastal suur kahju 435000 krooni s.o 27801.57 eurot. Arvestades, et rahapesu objektiks oli OÜ C kontole kantud summa 214000 USD ja Eesti Panga väljavõte kinnitab, et 23.04.2010 oli USD/EEK kurss 11,741 on tegemist rahapesu katsega suures ulatuses, kuivõrd see summa ületab suurt ulatust mitme kordselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb Rein Lossi tegevus kvalifitseerida KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi kui isikute grupis suures ulatuses rahapesu katse. 08.10.2012 kohtuistungil ja 15.10.2010 kohtuistungil kohtuvaidluste käigus esitas süüdistatava Gennadi Valjuškini kaitsja taotluse lõpetada kriminaalmenetlus G.Valjuškini suhtes seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Kaitsja esitas kohtule ka G.Valjuškini saadetud kirja, milles Valjuškin nõustus tema suhtes menetluse lõpetamisega mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu. Kaitsja põhjendas taotlust sellega, et kriminaalasja menetlus G.Valjuškini suhtes on kestnud ebamõistlikult pikka aega, isik ja tema kaitsja ise ei ole menetlust venitanud ega ole teada põhjus, miks Valjuškin on riigist lahkunud. Isik on olnud allutatud menetlustoimingutele alates 17.02.2005 ning on alust arvata, et kohtumenetlus ei lõpe käesolevas asjas esimese astme kohtulahendiga. Asi on keskmise keerukusastmega kriminaalasjaga, mistõttu menetluse aeg kokku kuus aastat on selles asjas ebamõistlik. R.Lossi kaitsja Leis toetab kaitsja M.Allikmäe seisukohta ja palub samadel alustel kriminaalasja menetlus ka Rein Lossi suhtes lõpetada. 24 Prokuratuur esindajad leiavad, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Kannatanu esindaja toetas prokuratuuri seisukohti. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt võib kohus süüdistatava nõusolekul KrMS § 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalasja lõpetada, kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguste rikkumist mõistliku menetlusaja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Kohus nõustub kaitsjatega selles, et tulenevalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus, sh lahendis nr 3-1-1-
  6. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei ole määratlenud kindlaid ajalisi piire, kuid on sisustanud mõistliku aja määratlemist läbi konkreetse kohtuasja tehioludest lähtudes. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Malkov v. Eesti, otsus
  7. veebruarist 2010, p 56.). Riigikohus asunud seisukohale, et EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks on kohtul, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, kõiki asjaolusid kaaludes võimalik kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 3-11-3-04, p 22;
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  12. detsembri
  13. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 23). Seega eeldab mõistliku menetlusaja minetuse tuvastamine kohtult andmeid selle kohta, millal on süüdistatavad menetlustoimingutele allutatud, millised on teostatud menetlustoimingud, nende edasilükkamiste põhjused ja menetlusekestvuse põhjused kuni käesoleva ajani. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-11-57 nähtub, et menetlusaja kulgemise käivitajana tuleb arvesse võtta ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus
  14. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus
  15. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus
  16. jaanuarist 2007, p 65). Käesoleval hetkel ei ole kohtule selliseid dokumente, mis kõiki märgitud andmeid kajastaksid esitatud. Nii ei ole dokumente, millest nähtuks, et G.Valjuškin ja R.Loss on allutatud menetlusele alates 2005 aastast. Eeltoodu põhjustel ei saa kohus menetluse mõistliku aja riive tuvastamise lugemist alustada kriminaalmenetluse alustamise kuupäevast, kuivõrd see ei ole seotud süüdistatavate 25 menetlustoimingutele allutamisega, vaid siis alles alustas politsei uurimist, selgitamaks välja, kes on kuriteo toime pannud. Mõistliku menetlusaja riive tuvastamiseks Valjuškini ja Lossi suhtes on aga oluline, millal nad menetlusele allutati, mitte see, millal kriminaalasja menetlust alustati. Kohtule esitatud tõenditest nähtub nt, et G.Valjuškin on kahtlustatavana üle kuulatud 20.02.2007.a. Varasemate ülekuulamiste kohta andmed puuduvad. Teistkordselt on G.Valjuškin kahtlustatavana üle kuulatud 30.05.2008.a. Rohkem andmeid kohtul ei ole. Kohtu käsutuses olevatele andmetele tuginedes on G.Valjuškini suhtes menetlus kestnud 5 aastat ja ning lähtudes inkrimineeritavast kuriteost ei pea kohus seda ebamõistlikult pikaks ajaks, mille heastamiseks tuleb kriminaalmenetlus G.Valjuškini suhtes lõpetada. Süüdistatav Rein Lossi menetlusele allutamise osas on kohtu käsutuses ainult 13.12.2006 R.Lossi kahtlustatavana ülekuulamise protokolli esimene leht (II k lk 59) . Täiendavaid andmeid, millest saaks järeldada menetlusekestvuse põhjuseid R.Lossi suhtes 2004 toimepandud kuriteo suhtes, ei ole esitatud. Samas juhib kohus tähelepanu, et käesoleva asjaga on ühendatud R.Lossi süüdistuses teine kriminaalasi, milles on inkrimineeritav tegu toime pandud aprill 2010.a. Seega rääkida mõistliku menetlusaja ületamisest viimases episoodis ei ole igal juhul alust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et 2004 aasta episoodi osas puuduvad kohtul küll kõik lähteandmed, kuid 2010 episoodis ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud. Käesolevas asjas puuduvad kohtul andmed selle kohta, et 2004 episoodis enne kahtlustatavana ülekuulamisi oleks süüdistatavate suhtes selliseid meetmeid või toiminguid tehtud, mis annaksid aluse nende suhtes menetluse kulgemist varasemast ajast lugeda. Kohus juhib kaitsjate tähelepanu, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, juhul, kui see tuvastatakse, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. märtsi
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1.). Kohus leiab, et käesolevas asjas rikkumise raskust vähendab ka see, et pettuse tulemusena on põhjustatud suur varaline kahju, s.o. kahju summas 632 459 krooni (s.o. 40 421.497 eurot). G.Valjuškini kaitsja väide, et G:Valjuškin kuulati 01.12.2005 üle tunnistajana, mistõttu on alust tema suhtes menetlusaja alguseks lugeda 01.12.2005, ei ole asjakohane, kuivõrd tunnistajana ütlust andmine ja tunnistaja staatus ei too isikule kaasa mitte mingisuguseid põhiõiguste piiranguid. Tunnistajale ei saa kohaldada tõkendit ja ta ei ole kohustatud teavitama menetlejat oma elukoha muutmisest. Seega jääb kohus enda varem avaldatud seisukoha juurde, et kohtul puuduvad andmed selle kohta, et uurimist oleks G.Valjuškini suhtes läbi viidud varem kui 20.02.2007, kui ta kahtlustatavana üle kuulati. Seega puuduvad kohtul igasugused tõendid selle kohta, et menetlust G.Valjuškini suhtes oleks läbi viima hakatud varem ning tema suhtes mõistliku aja riive tuvastamise aja alguse lugemise muutmiseks alus puudub. Samuti ei ole täiendavaid andmeid esitatud R.Lossi osas. Seega loeb kohus, et G.Valjuškini suhtes menetlus kestnud 5 aastat, millest 2 aastat on G.Valjuškin hoidnud menetlusest kõrvale ja R.Lossi suhtes alates 13.12.
  19. Lähtudes inkrimineeritavast kuriteost ei pea kohus seda jätkuvalt ebamõistlikult pikaks ajaks, mille heastamine oleks võimalik ainult läbi kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeks mõistmise G.Valjuškini ja R.Lossi suhtes. Kohus juhib tähelepanu, et käesoleva asjaga on ühendatud R.Lossi süüdistuses teine kriminaalasi, milles on inkrimineeritav tegu toime pandud aprill 2010.a. Seega rääkida mõistliku menetlusaja ületamisest viimases episoodis ei ole igal juhul alust. Samas tõdeb kohus, et tegemist on keskmise keerukusega kriminaalasjaga, kus juba aastatel 2006 ja 2007 olid teada kuriteo toimepannud isikud, arvestades veel seda, et tegemist on esimese astme kohtu kolmanda otsusega samas asjas, on alust rääkida võimalikust mõistliku menetlusaja riivest 2004 episoodis. Võttes arvesse teo toimepanemise asjaolusid, tekitatud kahju ja menetluse kestvust, et mõistliku menetlusaja võimalik riive ei ole sedavõrd intensiivne, et see annaks piisava aluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu süüdistatavad õigeks mõista või 26 nende suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, kuid kõiki asjaolusid arvesse võttes, on menetlusaja ülemäärase kestvuse riive võimalik heastada karistust kergendades. Nimetatud seisukoht on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt selleks, et süüdistatava EIÕK art 6 lg 1 esimesest lausest tulenev õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul ei muutuks pelgalt deklaratiivseks, vaid oleks tõhusalt kaitstud, peab kohtul olema pädevus kõnealuse õiguse rikkumine kõrvaldada ja/või see rikkumine heastada. Sellises olukorras on Riigikohus asunud seisukohale, et EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks on kohtul, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, kõiki asjaolusid kaaludes võimalik arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. veebruari
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 22;
  22. detsembri
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  24. detsembri
  25. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 23). Eeltoodu alusel arvestab kohus mõistliku menetlusaja riivet süüdistatavatele karistuse mõistmisel. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavaid karistada. Karistuse mõistmisel Rein Lossile ja Gennadi Valjuškinile peab arvestama kohaldatava karistuse üld- ja eripreventiivset mõju, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, samuti mõistliku menetlusaja riivet. Karistamise aluseks on isikute süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et kohtulikul uurimisel ei tuvastanud kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi näeb karistusseadustik ette ühe kuni viieaastase vangistuse; KarS § 345 lg 1 järgi rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse ning KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi kahe kuni kümne aastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Rein Loss varem kriminaalkorras karistatud, viimati 18.12.
  26. Varasemad karistused on katnud. R.Lossi poolt toimepandud kelmus
(2004)jääb enne 18.12.2006 Harju Maakohtu otsusega süüdimõistmise aega ja rahapesu katse
(2010)peale seda. Süüdistataval on töökoht (äriühingu juhatuse liige), mis on aga seotud kuriteo toimepanemisega. Kõik kuriteod on süüdistatav toime pannud grupis, tema panus on väljendunud aktiivses tegutsemises. Teod on R.Loss toime pannud kavatsetult. Kuriteoga on ühel juhul põhjustatud suur varaline kahju ja teisel juhul on tegemist suure kahju tekitamise katsega. Kahju jäi tekkimata R.Lossi tahtest olenematutel põhjustel. Karistuse mõistmisel KarS § 209 lg 2 p 2, 3 ja § 345 lg 1 järgi võtab kohus arvesse, et R.Loss on enne temale inkrimineeritavat tegu karistatud ühel korral kriminaalkorras, uued teod on R.Loss toime pannud lühikese aja jooksul peale vanglast vabanemist, mis näitab, et ta ei teinud temale varasemalt mõistetud karistusest mingeid järeldusi oma edaspidise käitumismustri muutmiseks. Kohus võtab siinkohal arvesse ka seda, et tegemist oli 2004 aastal suurele kahjule vastava tekitatud kahju suurusega ning see on kuni tänaseni hüvitamata. Samas arvestab kohus ka seda, et menetlus selles episoodis on kestnud sedavõrd kaua (6 aastat) ning teo toimepanemisest on möödunud pea kaheksa aastat. Kohus leiab, et KarS § 209 lg 2 p 2, 3 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod moodustavad antud juhul ideaalkonkurentsi, mistõttu tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista mõlemale süüteokoosseisule vastava teo eest üks karistus KarS § 209 lg 2 sanktsioonipiiridest lähtudes, vähendades mõistetavat karistust seoses mõistliku menetlusaja riivega, mõistes eeltoodu alusel karistuseks vangistuse üks
(1)aasta. KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kuritegu jäi katsestaadiumisse, sellele eelnevalt on süüdistatav karistatud kahel korral kohtulikult, mõlemad karistused on ärakantud. Samuti seda, et kuriteoga tekitatud kahju vastab suurele kahjule ning, et kuritegu jäi katsestaadiumisse süüdlase tahtest olenematutel põhjustel. Vaatamata varasemale karistusele, eriti võttes arvesse, et tegemist on kuriteokatsega, millega reaalselt varalist kahju ei põhjustatud, peab kohus võimalikuks karistada selle teo eest R.Lossi sanktsiooni miinimumis määratud karistusega. Võttes arvesse, et üks tegudest on toime pandud 2004 aastal ja teine 2010 aastal, mis jäi katsestaadiumisse, leiab kohus, et R.Lossi karistamine reaalse tähtajalise vangistusega ei ole proportsionaalne tema poolt toime pandud tegudega. 2004 27 aasta tegude eest, milles on riivatud ka mõistlikku menetlusaega, ei kanna karistuse eesmärki isiku kinnipidamisasutusse saatmine kaheksa aastat hiljem. Samuti ei pea kohus põhjendatuks isiku karistuse kohest tähtajalist kandmist kuriteokatse eest, kui isikul varasemad mõistetud karistused on kantud ning uue kuriteoga kahju ei ole põhjustatud. Eeltoodu alusel, arvestades siin eelkõige mõistliku menetlusaja riivet, leiab kohus, et vaatamata R.Lossi varasemale karistatusele on tema suhtes võimalik karistuse eesmärke täita ka rakendades karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist tema allutamisega käitumiskontrollile maksimumtähtajaga, s.o. kolmeks aastaks. Käesolevates kriminaalasjades R.Loss eelvangistuses viibinud ei ole ning tema suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tuleb tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Gennadi Valjuškin varem korduvalt kohtulikult karistatud, kusjuures viimati 02.10.2009 otsusega. Kuivõrd süüdistatava täpne asukoht ei ole teada, puuduvad andmed ka tema töökoha ja sissetulekute kohta. Kuriteod on süüdistatav toime pannud grupis, tema panus on väljendunud aktiivses tegutsemises. Teod on G.Valjuškin toime pannud kavatsetult. Kuriteoga on põhjustatud suur varaline kahju. G.Valjuškin on enne temale inkrimineeritavat tegu karistatud kahel korral kriminaalkorras, uued teod on G.Valjuškin toime pannud aasta peale vanglast vabanemist, mis näitab, et ta ei teinud temale varasemalt mõistetud karistusest mingeid järeldusi oma edaspidise käitumismustri muutmiseks. Kohus võtab siinkohal arvesse ka seda, et tegemist oli 2004 aastal suurele kahjule vastava tekitatud kahju suurusega ning see on kuni tänaseni hüvitamata. Samas arvestab kohus ka seda, et menetlus selles episoodis on kestnud sedavõrd kaua (5,5 aastat) ning teo toimepanemisest on möödunud pea kaheksa aastat. Kohus leiab, et KarS § 209 lg 2 p 2, 3 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod moodustavad ideaalkonkurentsi, mistõttu tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista mõlemale süüteokoosseisule vastava teo eest üks karistus KarS § 209 lg 2 sanktsioonipiiridest lähtudes, vähendades mõistetavat karistust seoses mõistliku menetlusaja riivega, mõistes eeltoodu alusel karistuseks vangistuse üks
(1)aasta. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G.Valjuškin karistatud Harju Maakohtu poolt 02.10.2009 tingimisi vangistusega 2 kuud katseajaga üks aasta ja kuus kuud. Katseaeg on lõppenud 01.04.2011.a. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-66-10 selgitanud, et“ /../Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. /../ Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.“ Kuivõrd G.Valjuškini katseaeg on käesoleva kohtuotsuse kuulutamise ajaks lõppenud, siis on G.Valjuškin esimese kohtuotsusega (02.10.2009) mõistetud põhikaristuse (vangistus 1 kuu ja 10 päeva) kandmisest lõplikult vabastatud. Võttes arvesse, et tegu on toime pandud 2004 aastal, leiab kohus, et G.Valjuškini karistamine tänasel päeval täies mahus reaalse tähtajalise vangistusega ei ole proportsionaalne tema poolt toime pandud tegudega ning arvestades, et antud juhul on riivatud ka mõistlikku menetlusaega, ei kanna pikaajaline reaalne vangistus karistuse eesmärki pea kaheksa aastat hiljem. Kohus leiab aga samas, et G.Valjuškini käitumine, nimelt tema mitmekordne karistamine peale toimepandud kuritegu ning kohtumenetlusest kõrvalehoidmine näitavad, et isik ei ole endale mingeid järeldusi seni mõistetud karistustest teinud, mistõttu on eripreventatiivset eesmärki silmas pidades tema suhtes põhjendatud karistuse osaline reaalne kandmine ja osa karistusaja suhtes on võimalik rakendada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist allutamisega käitumiskontrollile kaheks aastaks. Kuna G.Valjuškin on 2 aastat hoidnud eemale kohtumenetlusest, siis ei pea kohus võimalikuks tema suhtes rakendada miinimumajaga käitumiskontrolli. Gennadi Valjuškinil ja Rein Lossil on käesolevas kriminaalmenetluses kriminaalasja igakordsel arutamisel olnud kaitsjad määratud korras. Arvestades asjaolu, et süüdistataval on õiguspärane 28 ootus eeldada, et tema kriminaalasja arutatakse I astmes ühe korra ja kuigi Valjuškin on üritanud Venemaale siirdumisega takistada kriminaalasja menetlemist kohtus, tuleb määratud korras kaitsjale makstud tasud mõista süüdistatavatelt välja osaliselt Valjuškinilt summas 900 eurot ja Lossilt summas 1500 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus Valjuškini ja Lossi määratud kaitsetasu kulud riigi kanda. Kannatanu on esitanud 29.04.2010 taotluse menetluskulude hüvitamiseks süüdistatavatelt R.Lossilt, I.Ololt ja G.Valjuškinilt KrMS § 180 lg 1 alusel summas 57825 krooni, s.o. 3695. 691 eurot ning 05.10.2011 täiendavalt summas 1952.38 eurot R.Lossi ja G.Valjuškinilt väljamõistmiseks. Kohus leiab, et kannatanu on tasunud esindajale mõistliku suurusega tasu ning see kuulub süüdistatavatelt väljamõistmisele KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel alljärgnevalt: • 29.04.2010 taotluse alusel summa 3695.691 eurot võrdsetes osades R.Lossilt, G.Valjuškinilt ja I.Ololt, s.o. igaühelt summas 1231.897 eurot; • 05.10.2011 taotluse alusel summas 1952.38 eurot võrdsetes osades G.Valjuškinilt ja R.Lossilt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.