) § 262 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 02.01.2013 otsus Kaebuse esitaja Peeter Pärna (ik: 37801102732) kaitsja vandeadvokaat Taimar Ehrlich RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 02.01.2013 otsus Peeter Pärna süüditunnistamises
Leides, et menetlusalust isikut tuleb karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks. 1 Maakohtu otsus ja selle põhjendused 2. Harju Maakohus tunnistas 02.01.2013 otsusega P. Pärna süüdi
järgi ja karistas teda 5 päeva pikkuse arestiga.
Pärna võib talle mõistetud aresti kanda ositi, sh nädalavahetustel. Kohus mõistis P. Pärnalt välja menetluskuluna Lukuabi OÜ tasu korteri ukse avamise eest aadressil XXXXXXXX, Tallinn 50 eurot. P. Pärna õigusabi tasu jättis kohus P. Pärna kanda. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist. VTMS § 69 lg 2 p 7 kohaselt märgitakse väärteoprotokollis muud tõendid ja andmed, mis on vajalikud väärteoasja lahendamiseks. Väärteoasja juurde oli võetud salvestus CD plaadil, mille tõendina arvestamisele vaidles kaitsja VtMS § 69 lg 2 p 7 järgi vastu. Kohtu hinnangul ei ole kaitsja seisukoht põhjendatud. Tunnistaja M.T kuulati üle 24.08.2012, tunnistaja ülekuulamise protokollile on lisatud sündmuskohal tehtud videosalvestused, mis on talletatud CD-plaadile. 01.10.2012 käis menetlusalune isik kohtus toimikuga tutvumas ning esitas taotluse väärteoasja materjalidest täielike koopiate saamiseks (tlk 33). 04.10.2012 edastas kohtuväline menetleja videosalvestuse kohtule ning taotles selle edastamist menetlusalusele isikule või tema kaitsjale (tlk 36). 09.10.2012 on menetlusaluse isiku kaitsja saanud CD-plaadi videosalvestusega isiklikult kätte (tlk 37). VTMS § 31 lg 1 järgi peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima KrMS vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis, sh videosalvestus. Käesolevas väärteoasjas on jälgitav, et videosalvestuse esitas selle teinud politseiametnik M.T oma ülekuulamisel; videosalvestis esitati P. Pärnale ja tema kaitsjale tutvumiseks. Seega oli tagatud menetlusaluse isiku kaitseõigus. Kohus märgib täiendavalt, et väärteoasja menetlemisel ei pruugi protokolli koostamise hetkeks tõendusteave olla täielik ning täiendavate tõendite lisamist VtMS iseenesest otsesõnu ei keela. Tõendite lisamisel tuleb hoolikalt jälgida, et menetlusaluse isiku kaitseõigust ei rikutaks – s.o menetlusalusel isikul peab olema võimalus esitada täiendavatele tõenditele omapoolseid vastuväiteid. Käesolevas asjas on menetlusaluse isiku kaitsja omapoolse vastulause esitanud 16.10.2012, s.o peale videosalvestusega tutvumist. P. Pärna on kohtuvälisele menetlejale omapoolse vastulause esitanud 08.09.2012 (tlk 20-25), oma vastulauses on P. Pärna osaliselt tuginenud ka tunnistajate ütlustele. Seega on mõistlik eeldada, et P. Pärna oli enne vastulause koostamist tutvunud asjas kogutud materjalidega, sh tunnistaja M.T ülekuulamise protokolliga, millest nähtus videosalvestuse olemasolu. Kohus jätab tõendite kogumist kõrvale 24.08.2012 Joobeseisundi kontrollimise protokolli; P. Pärna ei eita, et tarvitas ööl vastu 24.08.2012 alkoholi; joobeseisund ei ole samuti
teokoosseisu tõendamisesemeks.
näeb ette vastutuse avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest. Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 43 (25.08.2005) kinnitatud Tallinna linna avaliku korra eeskirja ja avaliku koosoleku korraldamise nõuete § 3 p 2 kohaselt on avaliku korra nõuete täitmise tagamiseks keelatud häirida öörahu kella 23.00-st kuni kella 07.00-ni, välja arvatud samas punktis kehtestatud erandjuhtudel. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust, et avaliku korra rikkumine võib toimuda ka isiku kodus, juhul kui toimunu häirib kaaskodanike rahu ja turvalisust. Kohtu arvates on käesolevas asjas oluline see, kas öörahu rikkumine korterelamus kolmandate isikute poolt on
Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-102-03 sedastanud, et väärteona on võimalik käsitleda vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid ning tegemist on teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teise isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Kohus leiab, et kuna alates kella 23.00-st on Tallinna linnas kehtestatud öörahu, mille ajal on selliste tajutavate mõjude tekitamine, mis häirivad naaberkorteri elanikke, nii ühiselureeglite vastu eksimine kui ka öörahu rikkumine. Seega saab selliseid juhtumeid teatud tingimuste esinemisel käsitleda avaliku korra rikkumisena
Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles, et tavapärastest toimetustest tingitud olmemüra tekitamise eest isiku 2 karistamine ei ole lubatav, kuid kohtu arvates on oluline hinnata tavapärase olmemüra mõistet. Kohtu arvates ei ole tavapärase olmemüra alla paigutatav näiteks öisel ajal korteris peo korraldamine, kõvahäälne muusika või teleriheli mis võib häirida samas elamus elavaid isikuid. P. Pärnale heidetakse ette XXXXXXXX asuvas korteris ajavahemikul 23.08.2012 kella 23.00 – 24.08.2012 kella 01.10 ja ajavahemikul 24.08.2012 kella 01.30 – 05.45 öörahu rikkumist; protokolli kohaselt häiris P. Pärna XXXXXXXX-XX korteris elavate isikute öörahu valju muusika kuulamisega. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad, P. Pärna majanaabrid M.Š ja S. S ütluste kohaselt ei kuulnud nad ööl vastu 24.08.2012 P. Pärna korterist midagi häirivat; tunnistaja S. S selgitas, et kuulis öösel tõstuki müra ja ukseluku puurimise heli. Tunnistaja M.Š i hinnangul levib majas müra ventilatsiooni kaudu, tunnistaja S. S sõnul kostab tema korterisse koridoris ja majast väljas leviv heli. Seega on tunnistajate M.Š i ja S. S ütlustega tõendatud, et neid P. Pärna poolne väidetav öörahu rikkumine ei häirinud; tunnistajad viitasid oma ütlustes kaudselt probleemidele maja heliisolatsiooniga – tunnistaja M.Š i hinnangul meenutab XXXXXXXX korterelamu kõlakoda. Samas on kohtu arvates eluliselt usutav, et korruselamus ei pruugi heliisolatsioon olla elamu piires ühtlane; segavate helide erinevale levipiirkonnale viitasid oma ütlustes nii tunnistaja M.Š kui tunnistaja S. S. Tunnistaja M.V ja J.V ütlustega on tõendatud, et P. Pärna korter asub nende korteri peal. Tunnistaja M.V selgitas, et P. Pärna korter asub viimasel korrusel. Mõlemad tunnistajad välistasid võimaluse, et nende korterisse kostnud heli võinuks tulla kusagilt mujalt. Tunnistajad M.V ja J.V andsid riimuvaid ütlusi selles, et P. Pärna korteris algas häiriv tegevus 23.08.2012 kella 22.00 paiku. Tunnistaja M.V selgituste kohaselt läks kella 24.00 muusika stabiilselt tugevamaks; tunnistaja J.V andis ütlusi selles, et kella 24.00 paiku ei olnud võimalik lärmi välja kannatada ning ta helistas politseisse – politsei reageeris väljakutsele, politsei tulekuks oli peo I etapp möödas; J.V arvates käis politseipatrull ka ülemise korteri ukse taga. Tunnistaja U.S kinnitas J.V ütlusi selles, et nad käisid südaöö paiku väljakutsel XXXXXXX tänaval seoses öörahu rikkumisega. Saabumise hetkel oli rahu – muusika oli vaiksemaks pandud; avaldajatelt ütluste võtmise ajal pandi üleval muusika valjemaks, ta käis üleval, koputas – ust ei avatud, kuid samas pandi muusika vaiksemaks. Tunnistajate M.V ja J.V ütlustega on tõendatud, et peale esimest väljakutset politseisse ülemises korteris pidu jätkus: tunnistaja M.V sõnul oli kella 02.00 paiku heli juba päris võimas, tunnistaja J.V andis ütlusi selle kohta, et peale politsei lahkumist läks pidu edasi – nad abikaasaga proovisid magama heita, kuid see ei õnnestunud; J.V helistas seetõttu uuesti politseisse. Mõlemad tunnistajad andsid riimuvaid ütlusi selles, et nende jaoks saabus vaikus kella 05.00 paiku hommikul. P. Pärna oli väärteoasja kohtuliku uurimise lõpuni seisukohal, et tema korterist kostnud helid ei saanud ülemisi naabreid segada määral, mis tingiks tema karistamise
Kohus menetlusaluse isikuga ei nõustu. Kohtus üle kuulatud tunnistajad J.V ja M.V selgitasid, et nad ei ole müratundlikud inimesed: tunnistaja M.V selgitas, et on eelnevalt elanud korrusmajas, kus on suurem helikostvus ning olmemüra (asjade nihutamine, sammud, väikese lapse jooksmine jne) on tema jaoks normaalne nähtus; tunnistaja J.V sõnul oli tema jaoks häiriv vali muusika, tegemist ei olnud inimeste elamisega kaasneva olmemüraga, mis teda ei häiri. Tunnistaja J.V märkis samuti, et tema jaoks on öörahu äärmiselt oluline – ta ärkab kella 05.30 ning seetõttu peab ta magama minema 23.00 paiku. Kohus märgib, et ei kahtle tunnistajate M.V ja J.V ütluste usaldusväärsuses selle kohta, et neid ei häiri tavapärane olmemüra, mille tekitamine ei ole kohtu arvates
Mõlema tunnistaja isikust ja olekust jäi kohtule mulje kui rahulikest, tasakaalukatest ja mõistlikest inimestest. Kohtu arvates ei saa M.V ja J.V puhul rääkida korruselamus elavatest kõrgendatud müratundlikkusega isikutest, kes teeksid politseisse väljakutseid pelgalt olmemüra tõttu. Tunnistajate M.V ja J.V ütlustega selle kohta, et enne vaidlusalust sündmust olid nad P. Pärnaga eelnevatest öörahu rikkumistest vestelnud, on ümber lükatud P. Pärna ütlused selle kohta, et korteritevaheline nõrk heliisolatsioon tuli talle üllatusena. 3 Tunnistaja M.T ütlustega on tõendatud, et 24.08.2012 öösel kella 03.00 paiku tuli korduv väljakutse XXXXXXXX seoses väidetava öörahu rikkumisega. Tunnistaja selgitas, et sündmuskohale jõudes oli ülemise korruse korterist kosta muusikat ja meeste kõva kõnet, lärmi. Tunnistaja E.P, kes oli tunnistaja M.T ga samas patrulltoimkonnas, kirjeldas kohtus samuti, et vali muusika oli läbi lahtiste akende kuulda juba maja ees. Tunnistaja E.P ütluste kohaselt olid nad P. Pärna korteri ukse taga mitu tundi, vahepeal pandi muusika vaiksemaks ning oli kuulda inimeste samme ja vestlust. Sündmuskohale kutsuti päästeteenistus, kuid korteris lasti ruloo alla ning akent nad ära lõhkuma ei hakanud. Tunnistaja M.T sõnul mindi tõstukiga akna taha kella 04.00 paiku, ta koputas aknapiidale, kuid sellele ei reageeritud. Tunnistaja M.T ütluste kohaselt tuli mingil hetkel P. Pärna välimusega mees ning lasi rulood alla – vajutas elektriruloo nuppe; nad loobusid pakettakna lõhkumisest. 24.08.2012 Järelevalve meetmete kohaldamise protokolli kohaselt avati korrarikkumise kõrvaldamiseks P. Pärna korteri XXXXXXXX uks ukseluku lõhkumise teel; isikut hoiatati enne meetmete rakendamist. Tunnistajate M.T i ja E.P ütlustega on tõendatud, et vaatamata korduvatele koputustele ja korraldustele ust ei avatud. Videosalvestus kinnitab tunnistajate ütlusi nii muusika kostvuse kui korralduste eiramise kohta; kohus jätab tähelepanuta P. Pärna ütlused videosalvestuse helitundlikkuse reguleerimise kohta – asjaolu, et P. Pärna korterist kostis kõva muusika, on kohtu hinnangul küllaldaselt tõendatud tunnistajate M.V, J.V, U.S, M.T ja E.P ütlustega. P. Pärna selgitas, et ärkas puurimise peale, siis ei näinud ta põhjust ukse avamiseks, sest puurimine juba käis. P. Pärnaga samas korteris viibinud tunnistajad R.K ja M.S ei mäletanud toimunust midagi – tunnistajad selgitasid, et uinusid varakult tarbitud alkoholi tõttu. Samuti märgib kohus, et alkoholijoobe tõttu magama jäänud isiku uni võib olla keskmisest sügavam ning seega tuleb jätta tähelepanuta P. Pärna väited selles, et muusika tugevus ei takistanud korteris viibinud R.K ja M.S und. Tunnistaja H.P selgitas, et muusika võis natukene valjem olla, kuid nad said õhtu jooksul rahulikult vestelda. Tunnistaja H.P ütluste kohaselt oli ta terve öö üleval, kuid nähes akna taga päästeametit, hakkas ta oma mõistuses kahtlema; politsei pidi ilmselt enne luku puurimist koputama, kuid koputust ta ei mäleta. Tunnistaja H.P sõnul tema P. Pärnat öö jooksul magamas ei näinud, ei näinud P. Pärnat samuti ruumist väljumas ega sisenemas, kuid see ei tähenda, et P. Pärna ei võinud ära käia. Tunnistaja E.P kinnitab tunnistajate R.K ja M.S ütlusi, selgitades et korterisse sisenemisel 2 korteris viibinud meesterahvast magas ning 2 olid üleval. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutavad P. Pärna väited selles, et ta ei kuulnud politsei koputamist ning korraldusi ukse avamiseks. Videosalvestusega on tõendatud, et politsei koputamine ja korraldused olid võrdlemisi intensiivsed; P. Pärna korteri uks oli puidust ning kohtu hinnangul pidanuks korteris viibivad inimesed politsei korraldusi kuulma, eriti olukorras, kus tunnistaja H.P ja P. Pärna ütluste kohaselt muusika tugevus nende vestlust ei häirinud. P. Pärna väitis, et ta magas, kuid tunnistaja H.P ütluste kohaselt tema P. Pärnat magamas ei näinud. P. Pärna väitel võinuks politsei talle enne ukse lõhkumist helistada. Tunnistaja M.T ütlustega on tõendatud, et tunnistaja sai korrapidajalt korteriga seotud isiku - P. Pärna – telefoninumbri, millele ta helistas; telefoni ei võetud vastu, kuid korterist kostus telefonihelin. Seega ei ole õiged P. Pärna etteheited selles, et politsei oleks võinud talle enne ukse lõhkumist helistada. Kohtu hinnangul on P. Pärna tegevus õigesti kvalifitseeritud
Pärna pidi olema teadlik, et tema korterist kostuv muusika võib häirida naabrite öörahu. Kohtu arvates pani P. Pärna väärteo toime kaudse tahtlusega. P. Pärna ja menetlusaluse isiku kaitsja esitasid taotluse väärteoasjas menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Menetlejal on reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest VTMS § 30 näeb ette erandid. Eeltoodust tuleneb seega, et süüteo toimepanemisel tuleb avalikku menetlushuvi ja menetluse läbiviimist ka 4 eeldada. Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS § 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku taotlusega väärteoasja lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. P. Pärna ning tunnistajad M.V ja J.V andsid riimuvaid ütlusi selles, et käesolevaks ajaks on P. Pärna poolsed öörahu rikkumised lõppenud ning pooled on omavahel P. Pärna algatusel korduvalt kohtunud ja probleeme arutanud. Kohus möönab, et olukorras, kus pooled on leppinud ning uusi rikkumisi ei ole järgnenud, on kohtul alust kaaluda väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Samas leiab kohus, et P. Pärna süü on suur: menetlusalune isik oma süüd ei tunnista, süüdistades tekkinud olukorras elamu nõrka heliisolatsiooni; samuti on väärteoasjas tõendatud, et rikkumise kõrvaldamine oli P. Pärna tahtliku passiivsuse tõttu erakordselt ressursimahukas – operatiivüksused (Päästeamet, politsei) olid mitu tundi hõivatud öörahu rikkumise lõpetamisega. Sellises olukorras on kohatu rääkida menetlusaluse isiku süü vähesusest ning avaliku huvi puudumisest. Märkimist väärib samuti, et tunnistaja M.V hinnangul peaks P. Pärna teole siiski järgnema karistus.
järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 100 trahviühikut või arest. Kohus arvestab P. Pärnale karistuse määramisel tema süü suurust: isikule väärteoprotokollis ette heidetud tegu on väärteoasjas uuritud tõenditega täielikult tõendatud. P. Pärna poolne öörahu rikkumine ei olnud lühiajaline – tunnistajad M.V ja J.V ütlustega on tõendatud, et ajavahemikul kella 23.00 – 05.00 oli tunnistajate öörahu häiritud; tunnistaja J.V selgitas, et pidi 24.08.2012 kella 05.45 tõusma. P. Pärna oma tegu ei tunnista ning endal toimunus süüd ei näe. Samuti ei reageerinud P. Pärna sündmuskohale saabunud politsei seaduslikele korraldustele adekvaatselt. P. Pärnat on eelnevalt
järgi karistatud rahatrahvidega, viimati 01.03.2012 otsuse alusel rahatrahviga 120 eurot. Kohtu hinnangul ei ole eelnevalt määratud rahatrahvid mõjutanud P. Pärnat väärtegude toimepanemisest hoiduma, samuti ei ole väärteoasjas tuvastatut ja P. Pärna süüd arvesse võttes mõeldav järjekordse rikkumise toimepanemise eest rahatrahvi määramine. Kohus nõustub menetlejaga selles, et P. Pärnat tuleks mõjutada arestiga. Samas nähtub P. Pärna karistusregistri õiendist fakt, et P. Pärnat ei ole eelnevalt arestiga karistatud, seega võib esmakordne arest kohtu hinnangul olla lühiajaline. Kohtu hinnangul tuleb P. Pärnat
24.08.2012 isiku kinnipidamise protokolli kohaselt oli P. Pärna kinni peetud 24.08.2012 kella 06.00 – 11.10.
lg 1 järgi arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka, 24 tunnile kinnipidamisele vastab 1 päev aresti. Otsuse tegemise ajal kehtiva kohtupraktika kohaselt ei arvata kinnipidamisaega karistusaja hulka juhul, kui kinnipidamisaeg jääb alla 24h. Seega tuleb P. Pärnal ära kanda arest 5 päeva. P. Pärna kaitsja esitas taotluse aresti asendamiseks üldkasuliku tööga; kohtuväline menetleja toetas kaitsja taotlust. P. Pärna vastas kohtu küsimusele üldkasuliku töö kohaldamise võimalikkuse kohta selgitusega, et on seda meelt, et talle tehakse kohtu juhtumiga liiga. P. Pärna ei avaldanud kohtule selgesõnaliselt oma nõusolekut üldkasuliku töö tegemiseks.
Kohtu hinnangul ei ole õige omistada kaitsja poolt esitatud nõusolekut P. Pärnale olukorras, kus isik ise ei ole üheselt mõista andnud, et peab võimalikuks üldkasuliku töö tegemist. Seega tuleb P. Pärna kaitsja taotlus aresti asendamises üldkasuliku tööga jätta rahuldamata. Arvestades asjaolu, et P. Pärnal on kindel töökoht, leiab kohus, et
Pärna talle määratud aresti kanda ositi, sh nädalavahetustel. Apellatsioon ja selle põhjendused 5
alusel vastutuse kohaldamiseks objektiivselt tuvastada normatiive ületava müra esinemine. Käesolevas väärteoasjas puudutatud juhul seda tuvastatud pole. Ainsad kolmandal isikul helitaset objektiivselt tajuda võimaldavad kogutud tõendid antud väärteoasjas saaksid olla kohtuvälise menetleja poolt esitatud videosalvestised, mis apellandi hinnangul apellatsioonkaebuse eelmises punktis esitatud põhjustel tõenditena kasutatavad pole. Juhuks, kui Ringkonnakohus asub aga vastupidisele seisukohale, märgib apellant, et ka need videosalvestised ei kinnita objektiivselt heli ülemäärast taset. Esimesel, väljaspool maja tehtud salvestusel on kujutatud avatud aken ning kostub muusika, mida ei saa 6 objektiivselt lugeda liiga valjuks – vihmasabin kaamera läheduses kõlab salvestisel oluliselt valjemini. Samuti on enesestmõistetav, et avatud aknast kostuvad tänavale helid, see ei viita kuidagi müra ülemäärasusele ega luba seda järeldada. Olukord võiks olla vastupidine, kui müra kostaks tänavale suletud aknast. Videosalvestisel, milles kaamera liigub alumiselt korruselt apellandi ukse taha, pole kogu teekonna kestel väidetavalt valju muusikat kosta ning kostavad üksnes sammud. Muusika kostab siis, kui kaamera surutakse otse ukseprakku ning seejuures on tulenevalt videosalvestise heliriba kõrgenenud taustamürast eeldatavasti mikrofoni helitugevus reguleeritud maksimaalseks, mille tõttu heli kostab tugevamini. Arusaamatu ja vastuoluline on seejuures maakohtu seisukoht apellandi vastava vastuväite mittearvestamise kohta, kuivõrd kohus selgitab helitugevuse reguleerimisega mittearvestamist sellega, et valju muusika kostumine on tõendatud tunnistajate ütlustega – kui valju muusika kostmine on tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud, puuduks vajadus viidata selle tõendatusele videosalvestusega, kuid ometigi on kohus seda teinud. Valju muusika kostmist korterist ei kostu ka järgnevatelt videosalvestistelt, sealhulgas videosalvestistelt, mis on tehtud tõstuki korvist korteri akna taga. Ometigi oli just väidetavalt valju müraga öörahu rikkumise kõrvaldamiseks vajalik nii tõstukiga korteri akna taha minek kui ka korterisse sisenemine. Samuti kinnitab seda, et müra polnud ülemäärane ka see, et kui politsei oli luku lõhkumisega korteri ukse avanud ja korterisse sisenenud, ei kosta videosalvestiselt vali muusika, samuti ei anna politseinikud korraldust muusika vaiksemaks reguleerimiseks ning seda keegi ka ei tee. Kui objektiivselt pole müra ülemäära vali, kuid mingisugusel põhjusel see kas kostub eriti hästi naaberkorterisse ja/või on naaber müra suhtes keskmisest tundlikum, ei tohiks see olla isiku
Kõik väärteoasjas puudutatud õhtul ning ööl apellandi korteris viibinud tunnistajad on andnud riimuvaid ütlusi selle kohta, et korteris mängiv muusika ei tekitanud vajadust suhtlemiseks häält tõsta ning mingisugust käratsemist ei toimunud. Sama on avaldanud ka apellant. Kuna korteris mängiv muusika ei olnud segavalt vali, ongi apellant selgitanud, et ta ei osanud arvata ega pidanud võimalikuks, et muusika võiks tema naabreid segada. Maakohus on leidnud, et kuivõrd perekond V ütluste kohaselt olid nad enne käesolevas väärteoasjas puudutatud juhtumit apellandiga eelnevatest öörahurikkumistest vestelnud, siis on ümber lükatud ütlused selle kohta, et korteritevaheline nõrk heliisolatsioon tuli talle üllatusena. Esiteks jääb arusaamatuks see, milliseid J või M V ütlusi maakohus silmas peab. Teiseks jätab Maakohus tähelepanuta, et helitasemed võivad olla ning ongi olnud erinevad. Kui on toimunud objektiivselt valju heliga naabrite öörahu rikkumine, ei saa selle põhjal kuidagi tekkida arusaama, et naabritele kostab läbi ka oluliselt vaiksem heli. Apellant on selgitanud, et käesoleval juhul mängis muusika korteris kordades ja kordades vaiksemalt, kui ühe varasema öörahu rikkumise juhtumi puhul, mistõttu ta ei osanud aimata, et see võib olla naabreid häiriv. Maakohus on viidanud, et nähtuvalt perekond V ütlustest ei ole nad häiritud olmemürast, millest Maakohus on järeldanud kõrgendatud müratundlikkuse puudumist. Apellant märgib, et M V on ütluste andmisel märkinud, et kuuleb apellandi korterist lapse toimetamist põrandal, täismehe samme ning mehe häält, samuti vahel telerit. Seega kuigi M V on kinnitanud, et ta ei pea olmemüra ennast häirivaks ning et ta pole kõrgendatud tundlikkusega müra suhtes, on ta siiski märkinud ära apellandi korterist kostuvad helid, mis ei saa objektiivselt olla eriti valjud. See kinnitab apellandi hinnangul nii seda, et vastupidiselt M V avaldusele on ta müra suhtes tundlik, kui ka seda, et korteris kostab läbi ka müra, mis ei ole ülemääraselt vali. Samuti rõhutab apellant, et ükski teine tema naabritest lisaks perekond V le pole väärteomenetluses puudutatud õhtul apellandi korterist kostuvast muusikast või mistahes muust mürast häiritud olnud. Seda kinnitasid nii maakohtu istungil ülekuulatud apellandi seinanaabrid S. S kui ka M.Š. Seega ei saanud müratase apellandi korteris olla ülemääraselt kõrge ja objektiivselt liiga vali. Maakohus on nende ütluste lahknevust perekond V ütlustest selgitanud sellega, et läbikostvus võib olla erinev. Maakohus jätab aga tähelepanuta selle, et M.Š i poolt antud ütluste kohaselt on ette 7 tulnud, et tal on olnud apellandile korterist tuleva müra valjuse suhtes pretensioone, kuid käesolevas väärteoasjas puudutatud õhtu ja öö osas neid polnud. See kinnitab, et kuigi apellandi juurest tulev müra kostab M.Š i korterisse läbi ei olnud see käesolevas väärteoasjas puudutatud õhtul sedavõrd vali. See kinnitab, et objektiivselt ei saanud müra olla selline, mille puhul apellant oleks pidanud eeldama, et see tema naabritele läbi kostab ning neid häirib. Apellant ei nõustu seetõttu kohtu seisukohaga, et ta pidi olema teadlik, et tema korterist kostuv muusika võib häirida naabrite öörahu. Maakohtu arvamuse kohaselt on apellant väärteo toime pannud kaudse tahtlusega. Maakohus ei ole oma seisukohta süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse kohta kuidagi põhjendanud. Maakohtu poolt ei ole otsuses mitte kuidagi käsitletud seda, millest tulenevalt tuleks asuda seisukohale, et apellant on
lg 4 mõistes tegutsenud kaudse tahtlusega, st pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja seda möönnud. Otse vastupidiselt on apellant selgitanud, et ta ei pidanud võimalikuks, et korterist kostab muusika naaberkorteritesse, sest see polnud vali ega seganud kuidagi korteris suhtlemist. Eespool esitatust tulenevalt on apellant seisukohal, et esineb alus väärteomenetluse lõpetamiseks väärteokoosseisu puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Apellant on seisukohal, et maakohus on apellandi poolt süüteo väidetava toimepanemise tuvastamisel eksinud ka KrMS § 7 lg 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte vastu, mille korral kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks. Maakohus on väärteomenetluse mittelõpetamisel väärteokoosseisu puudumise tõttu seega eksinud. 3.
lg 1 ja § 32 lg 1 tulenevalt üldse aluse isikule karistuse kohaldamiseks, kuna teo toimepanemise mittetõendatuse korral tuleks väärteomenetlus lõpetada. Seega ei saa teo toimepanemise väidetav tõendatus olla asjaolu, mis puudutab isiku süü raskust ja mõjutab teo eest kohaldatavat karistust. Küll aga peaks kohus karistuse kohaldamisel kaaluma teisi
Apellant on maakohtus avaldanud, et ta ei pidanud võimalikuks, et korteris mängiv muusika oleks objektiivselt saanud naabreid segada, sest see polnud ülemääraselt vali. Apellandi sellesisuline avaldus ei saa aga kuidagi olla asjaoluks, mis raskendab apellandi süüd. Väide politsei seaduslikele korraldustele adekvaatselt mittereageerimise kohta on põhjendamatu. Kui antud asjaolu saaks üldse omada tähtsust apellandi süü sisustamisel ning karistuse mõistmisel, siis eeldaks see, et apellant oleks politsei korraldusi kuulnud. Apellant ei ole seda möönnud, vastupidist pole tuvastatud ning seejuures pole ka ükski kohtuistungil ülekuulatud korteris viibinud tunnistajatest kinnitanud, et nad oleksid politseinike poolt korteri ukse taga olemisest teadlikud olnud või nende antud korraldusi kuulnud.
lg 2 kohaselt on kohtul võimalik karistuse kohaldamisel kergendava asjaoluna arvestada ka
lg 1 loetlemata asjaolusid, samas
Seega on
sätestatud loetelu raskendatavatest asjaoludest ammendav ning kohus ei saa seda karistuse mõistmisel laiendada, seda ka mitte süü käsitluses. Käesoleval juhul ei esine raskendavaid asjaolusid
Küll aga on apellant politsei poole pöördunud naabritega (J ja M V) leppinud ning seega esineb
lg 1 p 9 sätestatud kergendav asjaolu, mida maakohus pole otsuse tegemisel arvesse võtnud ega ka põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta. Samuti ei ole maakohus arvesse võtnud apellandi poolt abinõude tarvitusele võtmist oma korteri heliisolatsiooni suurendamiseks või põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta. Karistusena aresti kohaldamiseks puudub vajadus ning karistuse eesmärk – saavutada õiguskuulekas käitumine ning edasine hoidumine õigusrikkumise toimepanemisest – oleks täidetud ka karistusena rahatrahvi kohaldamisel. Apellant on
Arvestades, et kaebajat on varasemalt samalaadsete süütegude eest rahatrahvidega karistatud, kuid rahatrahvid ei ole isikule mõju avaldanud, hinnates toimepandud süüteo ohtlikkust ning karistuse kohaldamise aluseid ja eesmärke, on kohtuväline menetleja seisukohal, et määratud karistus arestina vastab toimepandud süüteo sisule ja kaebaja süüle. Kohtuväline menetleja nõustub Harju Maakohtu otsuses esitatud kohtuniku seisukohtadega. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et ei soovi ringkonnakohtus kohtuistungist osa võtta ja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus esitatud kaebuse vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Menetlusaluse isiku P. Pärna süü nimetatud väärteo toimepanemises on tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega, sealhulgas tunnistajate J ja M V ütlustega, tunnistaja E.P ütlustega ning tunnistaja M.T ütlustega ning nendele lisatud sündmuskohal tehtud videosalvestustega, mis on talletatud CD-plaadile. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et kuivõrd M.T juhtis politsei tööd käesolevas väärteoasjas ning otsustas selle käigus tehtavad menetlustoimingud (korterisse sisenemine, apellandi kinnipidamine), siis sellises olukorras ei saa olla tegemist tunnistajaga, vaid väärteomenetlejaga ning M.T i kirjalikke ja suulisi selgitusi ning tema poolt tehtud videosalvestisi ei saa tõenditena kasutada. Seoses apellandi eeltoodud väitega märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 09.09.2005 otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-69-05 märkinud, et „…kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda ning see on seotud kohtuvälise menetleja kohustusega koguda tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Seejuures on alusetud apellandi väiteid, et kuivõrd kõnealust videosalvestist ei identifitseeri protokollis mitte miski, siis seetõttu pole võimalik väita, et väärteotoimikus oleval CD-plaadil olevad videosalvestused on need, millele on viidanud tunnistaja M.T, ning et kuna toimikus oleva CD-plaadi näol ei ole tegemist videokaamera vahetu salvestisega, siis tõusetub küsimus nende autentsusest ning võimalikust videosalvestiste esitamisest üksnes väljavõtteliselt. Ringkonnakohtus leiab, et kõnealuse videosalvestuse autentsuse kahtluse alla seadmiseks puudub alus. Niisuguseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et väärteotoimikus oleval CD-plaadil olevad videosalvestused ei ole need samad, millele on viidanud tunnistaja M.T, apellatsioonis ka välja ei tooda. Samuti oli eelpoolnimetatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohta arvestades seaduslik ja põhjendatud kasutada tõendina kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku (E.P) tunnistajana antud ütlusi. 11 7. Kaebuses leitakse, et öörahu rikkumine ülemäärase müraga pole objektiivselt tõendatud ja apellant ei pidanud naabrite öörahu rikkumist ette nägema. Apellant leiab, et tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 25. augusti 2005 määrusega nr 43 kinnitatud Tallinna linna avaliku korra eeskirja § 3 p-st 2 saab öörahu rikkumine olla võimalik üksnes normatiive ületava müraga, mistõttu tuleb
alusel vastutuse kohaldamiseks objektiivselt tuvastada normatiive ületava müra esinemine, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi eeltoodud väitega. Harju Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuna alates kella 23.00-st on Tallinna linnas kehtestatud öörahu, mille ajal on selliste tajutavate mõjude tekitamine, mis häirivad naaberkorteri elanikke, nii ühiselureeglite vastu eksimine kui ka öörahu rikkumine, siis seega saab selliseid juhtumeid teatud tingimuste esinemisel käsitleda avaliku korra rikkumisena
Samuti on maakohus seejuures õigesti märkinud, et tavapärastest toimetustest tingitud olmemüra tekitamise eest isiku karistamine ei ole lubatav. Seepärast on kohus pidanud oluliseks hinnata tavapärase olmemüra mõistet. Seda on maakohus käesoleval juhul ka teinud ning asunud õigustatult seisukohale, et tavapärase olmemüra alla ei ole paigutatav näiteks öisel ajal korteris peo korraldamine, kõvahäälne muusika või teleriheli mis võib häirida samas elamus elavaid isikuid. Käesolevas asjas aga heidetaksegi menetlusalusele isikule ette teises korteris elavate isikute öörahu rikkumist valju muusika kuulamisega. Apellant on seisukohal, et tema korteris ei saanud müratase olla ülemääraselt kõrge ja objektiivselt liiga vali, kuivõrd ükski teine tema naabritest lisaks perekond V le pole väärteomenetluses puudutatud õhtul apellandi korterist kostuvast muusikast või mistahes muust mürast häiritud olnud. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi niisuguse seisukohaga. Arvestades seda, et hoone ehitustehniliste omaduste tõttu kostub korteris tekitatav müra erinevatele naabritele erineva tugevusega, pidi P. Pärna arvestama sellega, et juhul, kui ka tema korterist lähtuv müra ei häiri osasid naabreid, ei välista see seda, et sama tugevusega müra võib häirida naabritest kedagi teist. Seejuures tulebki eristada tavapärast olmemüra muust mürast, mis võib häirida samas elamus elavaid isikuid (nt öisel ajal korteris peo korraldamine, kõvahäälne muusika jms). Antud juhul häiriski naaberkorteris elavaid J.V t ja M.V t P. Pärna korterist kostuv müra, mille puhul ei olnud tegemist tavapärase olmemüraga. Ka on maakohus põhjendatult leidnud, et korteritevaheline nõrk heliisolatsioon ei saanud P. Pärnale tulla üllatusena, kuivõrd tunnistajate M.V ja J.V ütluste (tlk 87, 90) kohaselt olid nad enne vaidlusalust sündmust P. Pärnaga eelnevatest öörahu rikkumistest vestelnud. Seejuures on maakohus tuvastanud, et J.V ja M.V isikust ja olekust jäi kohtule mulje kui rahulikest, tasakaalukatest ja mõistlikest inimestest, kelle puhul ei saa rääkida korruselamus elavatest kõrgendatud müratundlikkusega isikutest, kes teeksid politseisse väljakutseid pelgalt olmemüra tõttu. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et P. Pärna pidi olema teadlik, et tema korterist kostuv muusika võib häirida naabrite öörahu. Seega on leidnud tõendamist
Pärna poolt.
järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise eest karistatud, viimati 01.03.2012 otsuse alusel rahatrahviga 120 eurot. Seega ei ole varasemad karistused mõjutanud P. Pärnat õiguskuulekalt käituma ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist. Samuti tuleb arvestada, et P. Pärna poolne öörahu rikkumine ei olnud lühiajaline – käesolevas asjas on tunnistajate M.V ja J.V ütlustega tõendatud, et ajavahemikul 23.08.2012 kella 23.00-st kuni 24.08.2012 kella 05.00-ni oli tunnistajate öörahu häiritud. Samuti ei reageerinud P. Pärna sündmuskohale saabunud politsei seaduslikele korraldustele adekvaatselt ning rikkumise kõrvaldamine oli P. Pärna tahtliku passiivsuse tõttu ka ressursimahukas, kuivõrd operatiivüksused (Päästeamet, politsei) olid mitu tundi hõivatud öörahu rikkumise lõpetamisega. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et antud juhul ei saa rääkida menetlusaluse isiku süü vähesusest ning avaliku huvi puudumisest. Lisaks on maakohus õigustatult arvestanud ka asjaolu, et tunnistaja M.V hinnangul peaks P. Pärna teole järgnema karistus. Nimelt on Harju Maakohtu 06.11.2012 kohtuistungi protokolli kohaselt M V tunnistajana antud ütlustes pidanud vajalikuks menetlusaluse isiku P. Pärna karistamist, öeldes, et „Leian, et karistama peaks“ (tlk 89). Eelnimetatut aga ei lükka kuidagi ümber apellandi väide, et J V pole P. Pärna karistamist vajalikuks pidanud. 9. Karistust raskendavaid asjaolusid
Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus ei ole
Pärna on naabritega (J ja M V) leppinud ning samuti ei ole maakohus arvesse võtnud apellandi poolt abinõude tarvitusele võtmist oma korteri heliisolatsiooni suurendamiseks või põhjendanud, miks ta sellega ei arvesta. Ringkonnakohus leiab, et ehkki maakohtu otsuses ei ole märgitud menetlusaluse isiku käitumises karistust kergendava asjaoluna
lg 1 p 9 järgi menetlusaluse isiku leppimist kannatanuga, ei anna see alust asuda seisukohale, et kohus ei oleks karistuse mõistmisel selle asjaoluga sisuliselt arvestanud, kuivõrd see asjaolu oli kohtule teada. Nimelt on Harju Maakohtu 06.11.2012 kohtuistungi protokollist nähtuvalt J V tunnistajana antud ütlustes öelnud, et „Me ei kanna Peetri peale mingisugust viha. Ei ole meie loomuses, et tahaksime kellelegi halba soovida“ (tlk 92). See, et menetlusaluse isiku P. Pärna leppimine oma naabrite M.V ga ja J.V ga oli maakohtule antud asjas teada, nähtub ka sellest, et kohtuotsuses maakohus märgib, et olukorras, kus pooled on leppinud ning uusi rikkumisi ei ole järgnenud, on kohtul alust kaaluda väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Eeltoodust järeldub, et menetlusaluse isiku leppimise kannatanuga on maakohus antud asjas tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et seda asjaolu on maakohus sisuliselt ka karistuse mõistmisel arvestanud, mis nähtub sellest, et arest on mõistetud lühiajalisena, sanktsiooni keskmisest oluliselt madalamas määras. P. Pärna poolt abinõude tarvitusele võtmine oma korteri heliisolatsiooni suurendamiseks aga ei ole ringkonnakohtu seisukohalt käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Ringkonnakohus peab täiesti loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, et isik võtab tarvitusele vajalikke meetmeid õigusrikkumiste vältimiseks tulevikus. 10. Põhjendatud on maakohtu seisukoht P. Pärnale karistusena aresti kohaldamise osas, kuivõrd eelnevate väärtegude eest karistusena mõistetud rahatrahvid ei ole mõjutanud P. Pärnat seadusekuulekalt käituma ega ole seega täitnud
lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – 13 mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades P. Pärnal sellelaadse rikkumise korduvust, on maakohus seega õigesti mõistnud talle karistuseks aresti. Arvesse võttes aga seda, et P. Pärnat ei ole varem arestiga karistatud, leidis kohus põhjendatult, et esmakordne arest võib olla lühiajaline, ning kohaldas aresti sanktsiooni madalamas määras, s.o 5 päeva. Apellatsioonis leitakse, et aresti kohaldamine P. Pärna suhtes on ebaproportsionaalselt ränk, sest avaldab negatiivset mõju apellandi alaealisele pojale, samuti on P. Pärnal pere ainsa ülalpidajana takistatud oma tööülesannete täitmine, seejuures tulenevalt äriühingu ainsaks juhatuse liikmeks olemisest halvab äriühingu töö ning seab ohtu ka äriühingu klientide huvid ning töötajate poolt töötasu saamise. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud ei anna alust lugeda maakohtu otsustust P. Pärna karistamises arestiga ebaseaduslikuks. Neid asjaolusid tulnuks P. Pärnal arvestada enne väärteo toimepanemist ja sellest tulenevalt väärteo toimepanemisest hoiduda. Pannes aga taas toime väärteo, mille eest teda on ka juba varem karistatud, ei ole need asjaolud aluseks tema vabastamisele selle süüteo eest mõistetud õiglasest karistusest. Samuti leiab ringkonnakohus, et viis päeva on suhteliselt lühike ajavahemik ning ei ole alust arvata, et P. Pärna eemalviibimine paneks eriliselt raskesse olukorda tema perekonna või äriühingu, mille juhatuse liikmeks ta on. Pealegi on P. Pärna tööalast olukorda kohus käesolevas asjas ka arvestanud, võimaldades tal
Ringkonnakohus leiab seega, et P. Pärnale mõistetud karistus on kooskõlas
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 11. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse põhjendustega ega pea VTMS § 153 lg 4 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks, märkides üksnes, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatu ei anna alust selle tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Harju Maakohtu 02.01.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-12-4677 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Pavel Gontšarov Sten Lind 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.