Obsah (11)

§ 180§ 339§ 268§ 202§ 318§ 233§ 61§ 312§ 341§ 126§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 7. mai 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-1894 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kr

§ 180

lg 3 alusel määrata menetluskulude summas 997,38 eurot tasumine ositi ühe aasta jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Ühe osamakse suurus ei tohi olla väiksem kui 84 eurot. Menetluskulud tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank AS-is, nr 221023778606 Swedbank AS-is või nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049858, selgituseks märkida: „Marina Koltšina, 1-12-1894, menetluskulud 7.05.2013 kohtuotsuse alusel“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Marina Koltšinale ja Jevgeni Koltšinile kuuluv korteriomand aadressil XXX konfiskeerida 41 464 euro ulatuses kui tahtliku süüteoga saadud vara. Kannatanu C.G. tsiviilhagi summas 50 eurot jätta rahuldamata. Kriminaalmenetluse käigus äravõetud audio/video mängija „iPod 80 Gb”, (Serial No.: 8M638ZKNV9R), mobiiltelefon Nokia 6300 (IMEI: 358052016393653), mobiiltelefon Nokia N95 ’(IMEI: 356996012255732), mobiiltelefon Nokia 8800d IMEI: 352287/01/330116/0, mobiiltelefoni LG laadija seriaalnumber 070319DE00221, mobiiltelefon LG KG800 IMEI: 355424-01-296385-9, mobiiltelefon Nokia N70-1 IMEI: 353946/01/499392/4, mobiiltelefon „Sony Ericsson K800i”IMEI: 35570401-094383-3, mängukonsool Sony PlayStation Portable s/n: 00-27400021-0538160-PSP1004 ning

1. PlayStation`i mängu: „Brother in Arms: D-Day”; „Daxter”; „Grand Theft Auto: Vice City Stories” ja „Ace Combat X: Skies of Deception”; mobiiltelefon „Samsung SGH-D900B” IMEI-kood: 351800/01/386079/4, mobiiltelefon Nokia 6300 IMEI: 357670015054124, mobiiltelefon Nokia N70 IMEI-kood: 355521019580436, mobiiltelefon Nokia 5300 IMEI: 354564013440844, mobiiltelefon Samsung SGH-E900 IMEI – 356030/01/940754/0, mobiiltelefon Nokia N73-1 IMEI: 357651014393895, mobiiltelefon Nokia N73-1 IMEI: 355506/01/075241/5, mobiiltelefon Nokia N70-1 IMEI: 357968/00/468643/9, mobiiltelefon Nokia N70-1 IMEI: 357093/00/537310/9, audio-videomängija iPod nano 4GB Blue, Serial No. 5U650G6PV8W, audio-videomängija iPod 30GB Black, Serial No. 4U55060VTXK, mobiiltelefon „Samsung SGH-X820” IMEI-kood: 359308/00/048716/9, mobiiltelefon NOKIA 3310 (IMEI 350987203697176), mobiiltelefon Nokia 9500 (kleebisel - IMEI: 354305/00/522094/7), mobiiltelefon Nokia 7360 (kleebisel - IMEI: 358399/00/318991/1), mobiiltelefon Nokia N70 (kleebisel - IMEI: 351862/01/366335/4) ), mobiiltelefon Nokia N91 (kleebisel - IMEI: 358353/00/276031/3);, mobiiltelefon Samsung SGH-U600 (kleebisel - IMEI: 355998/01/590845/8), mobiiltelefon Sony Ericsson (kleebisel - 35399601-738567-7), mobiiltelefon Samsung SGH-D900 (kleebisel - IMEI: 354299/01/475325/5), mobiiltelefon Sony Ericsson K610i (kleebisel - IMEI: 35463801-687846-3), mobiiltelefon Nokia N90 (kleebisel - IMEI: 356634/00/082968/5), mobiiltelefon Nokia N80 (kleebisel - IMEI: 352764/01/181238/0), mobiiltelefon Nokia 5300 (kleebisel - IMEI: 356408/01/382294/0), mobiiltelefon Samsung SGH-E900 (kleebisel - IMEI: 356030/01/619997/5), mobiiltelefon Sony Ericsson W710i (kleebisel - IMEI: 35306601-454688-5), mis asuvad Politsei- ja 2 Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas aadressi Vabaduse 5, Narva, võõrandada tsiviilhagide katteks. Marina Koltšinale kuuluv sülearvuti Acer nr LXTAK0517254617327, Jevgeni Koltšinile kuuluv mobiiltelefon LG KE 970 ja Alla Koltšinale kuuluv arvuti süsteemploki Anfec tagastada omanikele. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Jevgeni Koltšin anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse sisu seisnes kokkuvõtlikult (süüdistuse terviktekst II kd, tl 25-27) selles, et J. Koltšin, tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil ning grupis koos J.L. ja tuvastamata isikutega, töötas välja krediitkaardikelmuste toimepanemise skeemi, ostes ajavahemikul vähemalt
3. aasta aprillist kuni oktoobrini 2007 eBay internetioksjoni kaudu kaupu Lääne-Euroopa ja USA elanikelt, kasutades tasumisel võõraid isikuandmeid ja võõraste krediitkaartide andmeid maksesüsteemis PayPal ning sooritas kauba ja postikulude eest makseid PayPal süsteemis, mis kutsuti hiljem tagasi kui ebaseaduslikult tehtud maksed. J. Koltšin lõi kannatanutes teadvalt ebaõige ettekujutuse müügihinna tasumise kavatsusest ning pettuse tagajärjel saatsid müüjad talle kauba. Vältimaks oma isiku tuvastamist, märkis J. Koltšin kauba saajateks Eestis Narva linnas J.L. i vahendusel tema kontrolli all olevad isikud ja nende aadressid. Sel moel laekus ajavahemikul 1.05.2006 kuni 10.10.2007 kauba saajate K. K. nimele ja aadressile 512 postisaadetist ning I. S. nimele ja aadressile 263 postisaadetist välisriikidest erinevatelt isikutelt põhiliselt mobiiltelefonide ja muude elektroonikaseadmetega. Laekunud postisaadetised andsid K. K. ja I. S. J.L. ile, kes omakorda edastas need J. Koltšinile. Kokku laekus J. Koltšini pangakontole varalise kasuna ajavahemikul
4. aasta aprillist kuni
5. aasta oktoobrini pettuse teel saadud mobiiltelefonide ja muu elektroonika müügist 648 777 krooni ehk 41 464 eurot. Veel süüdistati Jevgeni Koltšinit ja Marina Koltšinat KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi grupis ja suures ulatuses toime pandud rahapesus. Süüdistuse kohaselt selleks, et mitte avaldada ennast eelkirjeldatud kelmuse toimepanemise teel saadud vara omanikuna ning varjata asjade kuritegelikku päritolu, kaasas J. Koltšin J.L. i, kes tema palvel ja teatud tasu eest võttis pakid kaubaga variisikute I. S. ja K. K. käest vastu ning andis edasi J. Koltšinile. J. Koltšin, olles kuritegelikul teel saadud vara tegelik omanik, sai seadusliku võimaluse realiseerida Eestis legaliseeritud „pestud“ asju (mobiiltelefone ja elektroonikat) erinevate eraisikute, internetioksjonikeskkonna osta.ee ja kaupluste kaudu. Kohe pärast rahade laekumist võttis J. Koltšin, eesmärgiga varjata oma pangakontole laekuva raha kogusummat, valdava osa sellest sularahana välja või kandis XXX OÜ virtuaalraha kontole. Samuti on J. Koltšin pannud 30.09.2007 oma arvele sellise vara realiseerimise tulemusena saadud sularaha summas 33 000 krooni ehk 2109,08 eurot. Seejärel J. Koltšin koos M. Koltšinaga (tollal kandis perekonnanime S. ) ostsid vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku teistkordse varjamise eesmärgil 18.07.2007 aadressil 3 XXX asuva korteriomandi 850 000 krooni ehk 54 325 euro eest. 18.07.2007 notari lepingu nr 7620 p 4.2 kohaselt vormistati see omand J. Koltšini ja M. Koltšina vahel ½ võrdsetes osades nende kaasomandisse. M. Koltšina poolt korteriomandi maksumuse (850 000 krooni ehk 54 324,9 euro) tasumisel sissemakstud reaalne osa moodustas mitte rohkem kui 35 000 krooni ehk 2236,91 eurot. Korteri maksumuse põhiosa – vähemalt 815 000 krooni ehk 52 087,99 eurot tasus J. Koltšin sularahas, mille ta oli eelnevalt võtnud oma pangakontolt ja mis oli tema kasutuses tema poolt kelmuse toimepanemise tagajärjel saadud vara realiseerimisest. M. Koltšina, olles tehingu hetkel J. Koltšiniga lähedastes ja sõbralikes suhetes, teadis, et ostu eest tasumine toimub rahaga, mille J. Koltšin oli saanud ebaseaduslikult saadud vara realiseerimisest. Soovides varjata korteriomandi tegelikku omanikku ja rahaliste vahendite päritolu, vormistati pool eelnimetatud korteriomandist M. Koltšina nimele. Korteriomandi soetamisega vältisid M. Koltšina ja J. Koltšin viimase poolt kuritegelikul teel saadud raha lõpptarbimisse sattumist, tagades endale võimaluse tulevikus ostetud korteriomand müüa ning korteri müümise kaudu taaskord legaliseeritud raha vabalt oma äranägemist mööda kasutada. Seega panid J. Koltšin ja M. Koltšina ajavahemikul maist 2006 kuni oktoobrini 2007 kelmuse toimepanemise tagajärjel saadud vara tegeliku omaniku ja ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärgil toime vara legaliseerimise – vara muundamise, omandamise, tehingu sooritamise, valdamise ja kasutamise summas 815 000 krooni ehk 52 087,99 eurot, s.o rahapesu.
6. Viru Maakohtu 12.09.2012 otsusega mõisteti J. Koltšin ja M. Koltšina õigeks süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi. Süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi mõistis maakohus J. Koltšini süüdi. Maakohtu motiivid olid seejuures järgmised. 2.1 J.L. i ütlustega luges kohus tõendatuks, et ta osales vahendajana K. K ja I. S. ilt postisaadetiste saamises ja nende edasiandmises J. Koltšinile, samuti viimase palvel uute e-maili kontode registreerimises J. Koltšinilt saadud andmete põhjal anonüümsete IP-aadresside kaudu. Saitide aadressid, nimed ja paroolid andis ta ära J. Koltšinile, registreeritud aadressid salvestas faili ja jättis need J. Koltšini jaoks postkasti. J.L. tunnistas, et K. K. ja I. S. iga suhtlemiseks andis J. Koltšin talle mobiiltelefoni, mille ta pidi iga kord pärast postisaadetiste toomist J. Koltšinile tagastama. J.L. avaldas, et tutvumisel K. K. ga nimetas ta end J. Koltšini korraldusel Dimaks. J.L. i ütlused olid kooskõlas maakohtus avaldatud ja uuritud dokumentaalsete tõenditega (J.L. i kinnipidamisprotokoll, J. Koltšinilt ja M. S. lt ära võetud arvutite ja J. Koltšini mobiiltelefoni vaatlusprotokollid, äratundmiseks esitamise protokollid, postiasutuse dokumendid, digitaalsete dokumentide vaatlusprotokollid) ning samuti kannatanute ja K. K. ja I. S. ütlustega, mille kohaselt võttis K. K. ga ühendust keegi Dmitri ja pakkus talle saada raha eest enda aadressil kätte postisaadetisi. 2.2 Maakohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et J. Koltšin organiseeris kelmuse skeemi ja kaasas oma tegevusse J.L. i. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis J. Koltšin müüjaid, luues neis ebaõige ettekujutuse sellest, et ta kavatseb seaduslikult ja ausalt kaupa osta ja selle eest tasuda. Tegelikult tegutses ta müüjate petmise kavatsusega, kasutades võõraste pangakaartide andmeid, s.o kasutas tasumiseks võõrast raha. J. Koltšini korraldusel registreerus J.L. internetioksjonil, võitis oksjonil J. Koltšini kauba, registreerus maksesüsteemis, kasutas välismaised nimesid ja andmeid ja registreeris need läbi IP-aadresside. Samuti võttis ta andmed K. K. ja I. S. käest, kohtus nendega ja võttis nendelt postisaadetised, müüs telefone ja pani oma arvele suuri rahasummasid ning teostas elektroonilise „rahakoti” kaudu ostu-müügi tehinguid. J. Koltšin sai varalist kasu K. K. ja I. S. aadressile tulnud postipakkides oleva kauba soetamisest ja müügist. Kuriteo motiiviks oli omakasu ja eesmärgiks ebaseaduslik võõra vara saamine. Suure varalise kasu saamise luges kohus tõendatuks pangaandmete põhjal – isegi juhul, kui J. Koltšin müünuks iga K. K. ja I. S. käest saadud asja vähemalt 1500 krooni eest (oksjonitel müüdi esemeid 2000-3500 krooni eest), saanuks ta suures ulatuses kasu. Kohus leidis, et J. Koltšin pani kuriteo toime otsese tahtlusega. 4 2.3 Maakohtul puudus alus kahelda J.L. i, M. Koltšina, kannatanute ja tunnistajate K. K. , I. S. i, J. U. ja A.L. i ütluste usaldusväärsuses, sest need olid loogilised, järjepidevad ning kooskõlas nii omavahel kui ka teiste kriminaalasja materjalidega. J.L. selgitas kohtule, et esialgu püüdis ta oma süüd vähendada ja vastutusest kõrvale hiilida, kuid viimasel ülekuulamisel politseis rääkis ta praktiliselt kõik ära. Samas J. Koltšini ütlused lahknesid asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ja olid ebausaldusväärsed. Kohus leidis, et J. Koltšini kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel esinesid põhimõttelised vastuolud, mistõttu J. Koltšini ütlused tuli tõendite kogumist välja jätta. 2.4 J. Koltšini ja M. Koltšina süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi leidis maakohus, et tunnistajate M. A. , M. S. , T. S. ja A. K ütlustega leidsid kinnitust süüdistatavate ütlused sugulastelt raha saamise kohta. Tunnistate ütlustes puudusid vastuolud. Kriminaalasja materjalide hulgas on väljatrükid tunnistajate kontodest, mis kinnitavad, et nende arvetel olid suured rahasummad, mis võeti hiljem ka kontodelt välja. Fakti, et tunnistajatel oli hea majanduslik olukord, kinnitasid ka tõendid neile väljamakstavate rahaliste vahendite kohta. Süüdistatavad andsid nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus ütlusi selle kohta, et sugulased andsid neile korteri ostuks raha ning need ütlused olid kooskõlas tunnistajate ütlustega. Mõningaid lahknevusi süüdistatavate ja tunnistajate ütluste vahel ei pidanud maakohus põhimõttelisteks. Seega ei leidnud maakohus alust kahelda M. Koltšina ja tunnistajate M. A. , M. S. , T. S. ja A. K ütluste usaldusväärsuses – need olid loogilised, järjepidevad ning nii omavahel kui ka teiste kriminaalasja materjalidega kooskõlas. 2.5 Maakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et M. Koltšina olnuks põhjalikult teadlik kõikidest oma tulevase mehe tegevustest. Süüdistatav teadis, et J. Koltšin ostab ja müüb edasi mobiiltelefone, muud elektroonikat ja riideid, mille eest saab raha. Korteri kaasomanikuks sai M. Koltšina vaid põhjusel, et suurem osa korteriostu rahast saadi tema sugulastelt. Seega puudus M. Koltšina teos maakohtu hinnangul KarS § 394 lg 2 p-des 1, 3 sätestatud kuriteokoosseis. 2.6 Maakohus märkis, et KarS §-s 394 ettenähtud rahapesu puhul peab olema tuvastatud, et vara on saadud kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena. Samuti peab olema tõendatud vara muundamine, üleandmine või sellega õigustoimingute tegemine, mille eesmärk või tagajärg on vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. Samas ei piisa koosseisu realiseerimiseks üksnes vara päritolu varjamise eesmärgist, vaid üheaegselt peavad esinema nii vara ebaseadusliku päritolu kui ka selle tegeliku omaniku varjamine. Sisuliselt tähendab vara tegeliku omaniku varjamine seda, et isik, kes „raha peseb“, distantseerub sellest varast. See tähendab, et sellise isiku seotus nimetatud varaga ei ole dokumentaalselt jälgitav. Käesolevas asjas tuleneb juba esitatud süüdistusest ning ka tuvastatud tehioludest, et J. Koltšin muundas kuritegelikul teel saadud vara – ta müüs saadud tehnikat ja müügist saadud raha laekus tema arvele kui seaduslikult saadud, kuna ostu-müügi tehingud ise näisid küllaltki seaduslikena ja ausad ostjad teostasid omalt poolt täiesti seadusliku ostu ja maksid raha seaduslikult. Seetõttu leidis kohus, et J. Koltšin muundas vara, mis oli saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, kuid ei distantseerunud sellest (müügist saadud raha laekus tema arvele). 2.7 Samuti ei ole J. Koltšin telefonide müügist saadud tulusid varjanud. Kõik rahaülekanded nähtuvad tema pangaarve väljavõtetest. J. Koltšin omas OÜ-s XXX kaht elektroonilist „rahakotti” nr Z 510106725357 ja nr Z 299309754721 ning kandis sinna üle suuri rahasummasid. Tuvastatud on, et J. Koltšini arvele laekus alates 10.04.2006 kuni 28.09.2007 raha summas 615 774 krooni. Samuti pani J. Koltšin 30.09.2007 oma arvele veel 33 000 krooni. Kokku oli tema arvel 638 777 krooni, mis süüdistusakti kohaselt on saadud kauba ebaseaduslikust müügist. J. Koltšin võttis ajavahemikul 28.06.2006-11.10.2007 oma SEB pangas asuvalt pangakontolt nr 10010376422017 välja raha kokku summas 550 466,50 krooni ehk 35 181.22 eurot sularahana pangaautomaatidest, ülekannetena 16.03.2007 M. Koltšina pangakontole nr 221027860426 ja ülekannetena äriühingu XXX OÜ kaudu oma elektroonilisele kontole nr Z
7. J. Koltšin koos M. Koltšinaga ostis 18.07.2007 aadressil XXX 5 asuva korteriomandi 850 000 krooni ehk 54 325 euro eest. Raha 850 000 krooni suuruses summas kandis J. Koltšin 18.07.2007 sularahas Tartu notari M. Alliku pangadeposiidile selle järgnevaks üleandmiseks müüjale H. J. . 18.07.2007 notari lepingu nr 7620 p 4.2 kohaselt vormistati korter J. Koltšini ja M. Koltšina vahel ½ võrdsetes osades nende kaasomandisse. Maakohus leidis, et olukorras, kus enda nimel on sõlmitud korteriomandi müügileping, mille valdus on dokumentaalselt lepinguga kinnitatud ja ka tasutakse enda nimelt, ei distantseeru vara valdaja varast selliselt, et vara tegelikku omanikku (antud juhul korteri tegelikke valdajaid) ei oleks võimalik tuvastada. M. Koltšina oli tehingu hetkel J. Koltšiniga lähedastes suhetes, nad kavatsesid luua ühise perekonna ja abiellusid hiljem. See tõendab, et J. Koltšinil ei olnud tahtlust varjata vara tegelikku omanikku. 2.8 J. Koltšinile karistust mõistes juhindus maakohus KarS §-s 56 sätestatust. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohus võttis arvesse, et J. Koltšin ei ole varem kohtulikult karistatud. Süüdistusaktis märgitud sündmustest on möödunud enam kui viis aastat ja selle aja jooksul ei ole J. Koltšin uusi õigusrikkumisi toime pannud. Tal on perekond ja hea töö. Tööl iseloomustatakse teda positiivselt. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et otstarbekas on J. Koltšinile mõista karistuseks tingimisi vangistus. Karistusest tuleb maha arvestada eelvangistuses viibitud aeg. 2.9 Maakohus leidis, et süüdistatavatele kuuluvat korterit XXX ei saa konfiskeerida, kuna ei ole tõendatud, et see on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena ning soetatud täielikult kuritegelikul teel saadud vahenditest, ja vabastas korteriomandi aresti alt. Kohus rahuldas esitatud tsiviilhagid ja leidis, et need on tõendatud kannatanute hagiavaldustega. Hagid kuulusid rahuldamisele kui kuriteoga tekitatud otsene kahju.
8. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid vanemprokurör A. Pärt ja süüdistatavate kaitsja T. Golovanova. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus mõistis süüdistatavad neile KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks ning jättis konfiskeerimata süüdistatavatele kuuluva korteri XXX . Alternatiivselt taotleb prokurör KarS § 84 kohaldamist ja süüdistatavatelt konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele vastava summa väljamõistmist. Prokurör leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 ja p 8 mõttes – kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti puuduvad kohtuotsuses põhjendused. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1.1 Prokurör märgib, et ehkki kohus nõustus prokuratuuri seisukohaga, et J. Koltšin pani toime kelmuse suures ulatuses ja sai sel teel varalist kasu kokku 648 777 krooni ehk 41 464 eurot, pole maakohus põhjendanud, kuhu on nimetatud raha kadunud. Asudes seisukohale, et korteri ostu finantseerisid J. Koltšin ja M. Koltšina täies ulatuses sugulastelt saadud rahadest, pidanuks maakohus seda ka põhistama. Kohus märkis, et usaldab tunnistajate A.K. , M. S. , T. S. ja M. A. ütlusi raha andmise kohta nende kooskõla tõttu nii süüdistatavate ütluste kui ka kirjalike tõenditega. Samas pidas maakohus M. Koltšina ja J. Koltšini nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus antud ütlusi korteriostu finantseerimise osas usaldusväärseteks jällegi seetõttu, et nende tunnistused ühtisid isikute ütlustega, kes neile korteri ostuks raha andsid. Prokurör märgib, et J. Koltšin on alates kriminaalmenetluse algusest eitanud kõigi temale süüksarvatavate tegude, sh ka ulatusliku kelmuse toimepanemist, andes kohtus muude tõenditega vastuolulisi ütlusi, millised on kohus aga lugenud paljasõnalisteks ja ebausaldusväärseteks. Riigikohus on rõhutanud, et ebausaldusväärne on tõendiallikas tervikuna. Seega jääb prokurörile mõistetamatuks, mis põhjusel ei usu kohus J. Koltšini ja M. Koltšina ütlusi kelmuse süüdistuse tõendamisel, kuid lähtub nende ütlustest rahapesu episoodis. Sellest nähtub kohtu siseveendumuse hüppelisus ja jälgimatus. 6 3.1.2 Prokurör leiab, et kõigi esitatud tõendite, eeskätt süüdistatavate ja tunnistajate A.K. , M. S. , T. S. ja M. A. arvelduskontode analüüs, samuti M. Koltšina arvuti vaatlusprotokollis kajastatud J. Koltšini ja M. Koltšina omavaheline vestlus tõendavad kohtu järeldustele diametraalselt vastupidist. Nii M. A. kui ka A. A. i arvelduskontode väljavõtted kajastavad pikka ajavahemikku ning nendest ei nähtu, et nimetatud kontodelt oleks mingi ajaperioodi vältel sularahana välja võetud arvestatav summa. Seega on kohus tutvunud toimikutega pealiskaudselt, piirdudes kohtulikul uurimisel avaldatud tunnistajate ülekuulamise protokollidega. Teiseks pidanuks maakohus hindama ka ütluste elulist usutavust. Kohus ei ole põhjendanud, miks eelloetletud tunnistajate ja süüdistatavate ütlused on eluliselt usutavad, arvestades J. Koltšini ütlustes ilmnenud olulist vastuolu ning pangakontode väljavõtetest nähtuvat finantskäitumist. Kohus on piirdunud isikute ütluste omavahelise kooskõla sedastamisega. Maakohus on küll viidanud süüdistatavate poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuid on vaikimisi mööda läinud kohtus usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud J. Koltšini ütlustest, millised ta andis kriminaalmenetluse alguses ning mis on olulisel määral vastuolus tema hiljem antud ütlustega. J. Koltšin põhjendas siis, s.o kaks ja pool kuud pärast korteri ostmist, et sai selle ostuks raha M. Koltšinaga võrdsetes osades –425 000 krooni sai ta oma emalt ja teise samasuguse summa andsid M. Koltšina sugulased. J. Koltšin põhistas selliste ütluste andmist šokiseisundiga. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta ei võta süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse ütluste muutmise põhjust, eriti arvestades ülekuulamiste aega (esimene toimus vähem kui kolm kuud pärast korteri soetamist, järgmine aastaid hiljem). 3.1.3 Kohus pidanuks arvestama, et perekond A. ide pangakontode analüüs näitab, et nad hoiustasid pensioni ja töötasu, mida igapäevakulutusteks ei kasutanud, deposiithoiustel intresside teenimiseks. Sarnane käitumine on iseloomulik ka T. S. Seega on eluliselt mitteusutav, et ajal, mil suured rahasummad olid hoiustatud deposiithoiustel, hoiti kodus n-ö sukasääres raha veel samas suurusjärgus. Lisaks märgib prokurör, et arvestades A.K. , T. S. , M. S. ja M. A. kontode analüüsi, mille prokurör on apellatsioonis ka esitanud, ei ole eluliselt usutav, et nii M. A. l kui ka T. S. l oli pikema aja vältel mitmete sadade tuhandete ulatuses sularaha kodus n-ö sukasääres ega teeninud tulu deposiithoiustel. Põhilised väljaminekud ja suuremad ostud on teostatud kaardimaksete või ülekannetena ning pangakontode väljatrükk lubab väita, et nende tunnistajate puhul ei ole tegemist paaniliselt oma raha pangakontodel hoida kartvate isikutega. M. Koltšina arvelduskontolt nähtub, et ta on hoidnud M. A. lt saadud raha deposiidil ning vahetult enne korteri ostmist 16.07.2007 kogu summa sularahas välja võtnud. Samas on augusti ja septembri kestel M. Koltšina sularahana oma arvelduskontodele pannud 65 000 krooni. 3.1.4 Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et süüdistatavate sugulaste väited M. Koltšinale 700 000 krooni andmise kohta ei vasta tõele. Elulist ebausutavust lisab seegi, et korteriomand soetati võrdsetes osades kaasomandina, ehkki sellel ajal ei saanud süüdistatavatest rääkida ka kui vabaabielus elavatest inimestest. Ametlikku abiellu astusid nad oluliselt hiljem, mis muudab sugulastest tunnistajate versiooni selle kohta, et vaatamata Marina sugulastelt saadud oluliselt suuremale rahasummale, olid kõik nõus sellega, et korteriomand vormistatakse kaasomandisse võrdsetes osades, eluliselt ebausutavaks. Kohtu järelduse osas, et 2006-2007 vahetas A.K. raha summas 97 321,85 krooni, mis oli seega tema käsutuses, leiab prokurör, et kohus on ekslikult jätnud tähelepanuta, et A.K. esitatud valuutavahetusorderid tõendavad üksnes 11.03.2006 ja 5.06.2006 ligi 50 000 krooni suuruse sularaha vahetamist eurodeks summas 3170 eurot ja aasta hiljem 13.07.2007 seisuga ehk viis päeva enne korteri ostumüügilepingu sõlmimist on J. Koltšini ema vahetanud 3050 eurot tagasi kroonideks summas 47 473,50. Seega võib nende valuutavahetusorderite alusel teha järelduse, et A.K. käsutuses oli 13.07.2007 seisuga sularahana pisut alla 50 000 krooni, mitte aga üle 97 000 krooni. Prokurör ei kahtle samas, et A.K. andis pojale korteri ostmiseks selle summa. M. Koltšinalt äravõetud arvutist avastatud ICQ vestlustest tulenevalt ei olnud J. Koltšinil korteri ostuks kogu summat olemas, vaid mingi summa oli veel puudu. Seetõttu võis ja ilmselt kasutaski J. Koltšin korteri ostuhinna eest tasumisel ka M. Koltšina arvelduskontolt sularahana välja võetud 100 000 krooni, millest 65 000 7 krooni pandi augustis-septembris 2007 kontole tagasi (ja J. Koltšini kontolt on augustis suurtes summades sularahana väljavõetud just 65 000 krooni). 3.1.5 Rahapesu süüdistuse osas on kohus eiranud M. Koltšina arvuti vaatlusprotokolli. Prokurör taotleb nimetatud tõendi arvestamist ringkonnakohtus ja leiab, et nimetatud tõend kinnitab, miks oli ostuhinnaks minev rahasumma J. Koltšini käsutuses ja miks soetati korter kaasomandisse võrdsetes osades, samuti asjaolu, et M. Koltšina oli mitte lihtsalt teadlik J. Koltšini tegevusest ja selle ebaseaduslikkusest ning võimalikest ohtudest, vaid ta ka kasutas J. Koltšini tegevust endale riideesemete hankimiseks. M. Koltšina, teades, et J. Koltšin tegeles korteriostuks kelmuse teel raha hankimisega ning plaanides ka auto ostu, ei maininud üheski vestluses, et tema enda sugulased annavad korteri ostuks mingi rahasumma või oleks vaja kelleltki mingi summa küsida. Just arvuti vaatlusest tulenevalt ei saa pidada usaldusväärseteks ka tunnistaja M. S. ütlusi, kuna ülekuulamisel väitis ta, et ei tea midagi J. Koltšini tegevusest ning ei ole kunagi saanud ei vahetult Jevgeni käest ega oma tütre kaudu mobiiltelefone müümiseks. Samas vastas M. Koltšina kohtus ülekuulamisel, et isa oli aidanud müüa paar-kolm telefoni. Siinkohal ei nõustu prokurör maakohtuga, et tegemist ei ole põhimõttelise vastuoluga, leides, et tunnistaja ütluste lahknemine dokumentaalsetest tõenditest puudutab olulisel määral tõendamiseseme asjaolusid ning iseloomustab tunnistajat kui erapoolikut, kuna tegemist on ühe süüdistatava isa ja teise süüdistatava äiaga. Seetõttu taotleb prokurör jätkuvalt M. S. ütluste tõendite hulgast väljajätmist. 3.1.6 Prokurör juhib tähelepanu sellele, et 29.06.2007 kell 23:04 toimunud vestluse käigus mainib Marina, et lähitulevikus ostetav korter saab olema Jevgeni oma, viimane aga kordab nii sel korral kui ka hilisemalt, et korter saab olema nende mõlema oma. Sellest hoolimata nõustub Marina vormistama ½ korteriomandist enda nimele, varjates sellega vähemalt 425 000 krooni seost J. Koltšiniga. Seega vähemalt 425 000 kroonist on J. Koltšin distantseerunud 18.07.2007 notariaalse asjaõiguslepingu nr 7620 p 4.2 kohaselt ja see sai võimalikuks üksnes M. Koltšina nõusolekul ja tema tahtliku tegevuse läbi. 3.1.7 Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et J. Koltšin, kasutades mingi osa oma ebaseaduslikust tulust korteri soetamiseks, ei distantseerunud piisavalt sellest varast, mistõttu ei ole alust kvalifitseerida tema tegevust rahapesuna. Prokurör on seisukohal, et J. Koltšin distantseerus kõigest, mille kaudu teda oli võimalik ebaseadusliku tegevusega seostada. Rahapesu mõttes distantseerus J. Koltšin XXX asuvast ½ korteriomandist ehk korteri ostulepingu sõlmimise hetkel vähemalt ostusummast 425 000 krooni. Asjaolu, et notari deposiiti maksis kogu summa J. Koltšin, kinnitab, et seda raha käsutas just tema. Kuna kõnealune korteriomand soetati süüdistatavate kaasomandisse võrdsete osadena enne abielu sõlmimist ja tegemist on seega mõlema omaniku vallasvaraga, siis kehtiva õiguse kohaselt ei olnud siis ega ole ka praegu, hoolimata hilisemalt sõlmitud abielust, J. Koltšinil mingitki õiguslikku seost nimetatud korteriomandi selle osaga, mis kuulub M. Koltšinale. Ka ei ole selles korteris elamise või selle korteri oma registreeritud elukohana manifesteerimise fakt antud juhul relevantne, kuna suhe kinnisomandisse on määratletav üksnes kinnistusraamatu kandega. Antud olukorras ei ole ei abielu lahutamise korral, täitemenetluses ega muul juhul J. Koltšinit võimalik seostada selle ½ korteriomandiga ning sellist olukorda võib käsitleda maksimaalse distantseerumisena rahapesu objektiks olnud varast. 3.1.8 Juhul kui ringkonnakohus nõustub prokuröriga ja tuvastab, et J. Koltšin ja M. Koltšina soetasid eelviidatud korteriomandi kuritegelikul teel saadud raha eest, kuid leiab, et süüdistatavate tegudes puudub rahapesu koosseis, palub prokurör

§ 268lg 5, 6 alusel kaaluda M. Koltšina tegudes Kar

S § 202 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu tunnuste esinemist. 3.1.9 Prokuröri hinnangul esineb ka õiguslik alus kriminaalasjas arestitud korteriomandi konfiskeerimiseks. Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et J. Koltšin ja M. Koltšina soetasid kõnealuse korteri kuritegelikul teel saadud raha eest. Seega tuleb pidada põhjendatuks selle suhtes 8 konfiskeerimise kohaldamist kas KarS § 394 lg 6 ja § 83² alusel või KarS § 83¹ ja § 84 koostoimes, kuna õigusriigis ei saa olla tolereeritav rikastumine süülise tegevuse läbi. 3.2 Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust J. Koltšini süüdimõistmises KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi, temalt 2701,22 suuruse kahju väljamõistmise osas ning sülearvuti ACER LXTAK 0517254617327, mobiiltelefonide LG KE 970, Samsung SGH U600, Nokia N91, Nokia N95, Nokia 6300, LG KG 800 ja kahe Nokia N70 konfiskeerimise ja hävitamise osas. Kaitsja argumendid on järgnevad. 3.2.1 Kohtu järeldused, mille kohaselt oli J. Koltšin kelmuse organisaator, põhinevad ainult J.L. i vasturääkivatel ütlustel. Kohus nõustus asjaoluga, et koos J. Koltšiniga ja J.L. iga osales kauba ebaseaduslikus soetamises tuvastamata isik, kelle roll jäi tuvastamata. Seega puuduvad alused teha järeldusi J. Koltšini juhtivast rollist. Kaitsja hinnangul andis J. Koltšin istungil üksikasjalikke selgitusi nii kirjavahetuse kohta J. L. kui ka M. Koltšinaga ning vastas paljudele menetlusosaliste küsimustele. Ta tunnistas mh oma süüd selles, et soetas J.L. ilt asju, mis saabusid K. K. aadressile, asjade kogust ja väärtust J. Koltšin meenutada ei suutnud. Nimetatud ütlusi püüdis ümber lükata J.L. , kes mõistetavalt oli huvitatud asja positiivsest käigust enda suhtes, kuivõrd kohus lõpetas tema osas kriminaalmenetluse

§ 202alusel.

3.2.2 Kaitsja ei pea J. L. ütlusi usaldusväärseteks. Ta juhib tähelepanu sellele, et J.L. tunnistas 31.07.2012 kohtuistungil, et sai K. K. käest 100 kuni 150 postisaadetist. Mis nendes postisaadetistes oli ja asjade maksumust ei olnud kohtul võimalik tuvastada. Selgitusi ei osanud anda ka süüdistatav J.L. . Kohus usaldas täielikult süüdistatava J.L. i ütlusi, ehkki viimane ei rääkinud kohtule, kuidas ta kasutas ülejäänud postisaadetisi, mis K. K. ja I. S. sõnade kohaselt sai nende käest ainult tema. Nimelt on kriminaalasja materjalides olemas tõendid selle kohta, et 11 kuu jooksul alates 2006 kuni 2007, mil J. Koltšin viibis kaitseväeteenistuses, sai J.L. enda arvele raha summas 177 274 krooni. Sellel ajaperioodil, 3.07.2006 kuni 2.06.2007, pani J. Koltšin osta.ee oksjonil müüki kaupa ainult kuuel korral. Samuti ei ole kohtus tõendatud, et J.L. i pangakontole kandis raha J. Koltšin. Kaitsja arvates puudus J. Koltšinil võimalus sõjaväeteenistuses viibimise ajal suhelda isiklikult või sidevahendite kaudu J.L. iga. Viimane ei andnud kohtule kindlat ega eluliselt usutavat selgitust, kust tema pangakontole tekkis suur rahasumma, mistõttu tuleb tema ütlused kahtluse alla seada. 3.2.3 Kriminaalasja materjalides on postidokumendid K. K. ja I. S. nimele saabunud postisaadetiste kohta. Samas on tuvastamata, mis nendes postisaadetistes oli ja millises väärtuses. Süüdistusakti p 3 kohaselt on tuvastatud ainult 20 kannatanut. Samuti ei ole tõendatud, et raha summas 638 777 krooni, mis oli J. Koltšini pangakontol, oli saadud K. K. ja I. S. aadressile saadetud kauba müügist. Kohus ei ole tuvastanud, millise kauba koguse ja millises summas J. Koltšin soetas J.L. ilt. Järelikult pole tuvastatud fakt, et J. Koltšini tegudega tekitati suures ulatuses kahju. Süüdistusakti kohaselt oli K. K. lt ja I. S. ilt saadud ja neilt ära võetud kauba ning J. Koltšinilt saamata jäänud kauba maksumus 5199,94 eurot, mis ei ole KarSRS § 8 p 2 järgi suur kahju, kuivõrd

1. aastal oli Eestis kehtestatud kuupalga alammääraks 230 eurot. Kaitsja leiab, et kuritegelikul teel saadud asjade väärtuseks on usaldusväärselt kindlaks tehtud 5199,94 eurot. Ülejäänud kahju suurus antud kriminaalasjas ei ole tuvastatud ja järelikult ei saa rääkida suurest kahjust. 3.2.4 Kaitsja hinnangul ei saa jätta kõrvale J. Koltšini ütlusi selle kohta, et ta tegeles iseseisvalt pikka aega mobiiltelefonide ja tehnika ostu-müügiga ning sai seeläbi varalist kasu. Ta soetas asju sularaha eest ning sai kasumit, mida ta pole kunagi varjanud. Kriminaalasja materjalides on olemas ka andmed selle kohta, et J. Koltšin võttis 2006-2007 oma pangakontolt välja suuri rahasummasid. Seega ei ole kriminaalasja materjalidega ümber lükatud, et osa rahast kulus kauba soetamisele, mis oli hiljem J. Koltšini poolt edasi müüdud. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et J. Koltšini tegusid tuleb hinnata koos J.L. i tegudega kelmuse sooritamisele kaasaaitamisena tuvastamata isiku aktiivsel osalemisel. 9 3.2.5 Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et K. K. ja I. S. aadressile saabus 775 postisaadetist, mille hulgas on politsei poolt tuvastatud ja ära võetud vara üldsummas 5199,94 eurot. Seal hulgas on seitsme kannatanu poolt K. K. nimele saadetud asjad. Kohtuotsuse kohaselt kuuluvad need hävitamisele ja nende maksumus J. Koltšinilt väljamõistmisele. Kaitsja arvates tuleks nimetatud esemed tagastada tsiviilhagid esitanud kannatanutele. 3.2.6 Lisaks leiab kaitsja, et M. Koltšinale kuuluv sülearvuti ACER LXTAK tuleb tagastada, kuna M. Koltšina on maakohtu otsusega õigeks mõistetud. Samuti tuleb tagastada 6.10.2007 Narvas Tallinna mnt 34-63 korterist ära võetud arvuti süsteemplokk Anfec, mis kuulub A.K. le ning mida ei ole mainitud kohtuotsuses kui asitõendit. Tagastada tuleb ka J. Koltšini kinnipidamisel 6.10.2007 ära võetud mobiiltelefon LG KE
2. Antud telefon on üle vaadatud, pildistatud ja telefonis olev kirjavahetus fikseeritud kriminaalasja materjalides. Seega ei ole telefon ise enam asitõend. Lisaks kannatanutele, kellele tuleb nende asjad tagastada tsiviilhagi rahuldamise asemel, leiab kaitsja, et kolme kannatanu: N.A. (pleier iPOD maksumusega 185,77 eurot), D.T. (mobiiltelefon Nokia N 73 maksumusega 265,45 eurot), C.C. (mobiiltelefon Nokia N 70 maksumusega 50 eurot), vara ei ole leitud. Seoses sellega puudub alus J. Koltšinilt 501,22 euro väljamõistmiseks nende kahe mobiiltelefoni ja pleieri eest.
3. Tartu Ringkonnakohtu 6.02.2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 21.02.
4. 4.1 Kaitsja esitatud kirjalikus seisukohas taotletakse prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist J. Koltšini suhtes ning korteriomandi osas esitatud taotluse rahuldamata jätmist. 4.2 Kaitsja leiab, et

§ 318

lg 3 p 1 ja 2 kohaselt ei saa apellatsiooni esitada süüdistatav lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale ja prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. 12.09.2012 kohtuotsus on J. Koltšini suhtes süüdimõistev ja M. Koltšina suhtes õigeksmõistev. Antud juhul vaidlustab prokurör M. Koltšina ja J. Koltšini õigeksmõistmist ning viimasele karistuse mõistmist. Vastavalt

§ 318lg 3 p-le 2 prokuröril sellist õigust ei ole ning tal puudus J.

Koltšini suhtes kohtuotsuse edasikaebepädevus. 4.3 Kaitsja ei saa nõustuda prokuröri apellatsioonis märgituga, nagu ei oleks J. Koltšini ütlused kelmuse episoodis usaldusväärsed. Samuti sellega, et kohus andis M. Koltšina ja tunnistajate, st mõlema süüdistatava sugulaste ütlustele ebaõige hinnangu korteriostuks antud ja vastu võetud rahasummade osas. Kaitsja hinnangul on nimetatud ütlused loogilised ja järjepidevad ning ei ole vastuolulised. Ütlused on kooskõlas kriminaalasja materjalidega ning kohtu järeldused põhjendatud. 4.4 Väärad on prokuröri väited selle kohta, et ükski tunnistajatest (A. A. , M. A. , T. S. ja M. S. ) ei ole ajavahemikul 2005 kuni 2007 võtnud pangakontolt sularahana summat, mis nende sõnade kohaselt oli antud korteri ostmiseks. Kaitsja osundab kriminaalasja materjalidele, millest nähtub, et A. A. võttis üksnes ajavahemikul 16.03.2007 kuni 16.07.2007 oma kahelt kontolt välja raha summas 144 000 Eesti krooni. Samuti võttis M. A. pärast 5 617 500 Eesti krooni laekumist oma arvele 19.06.2006 mitmel korral kuni 18.07.2007, st enne korteri ostmist, oma kahelt kontolt välja suuri rahasummasid. Ka M. Koltšina ema T. S. võttis pärast 744 150 Eesti krooni arvele laekumist 19.06.2006 kuni tütre poolt korteri ostmise päevani mitmel korral oma kontolt välja suures ulatuses raha. Nimetatud tunnistaja elab koos M. S. ga ja nad käsutavad oma raha ühiselt, nii et neil oli võimalus anda korteri ostmiseks raha oma tütrele. Seega võeti tunnistajate kontodelt ajal, mil peeti läbirääkimisi J. Koltšinile ja M. Koltšinale korteri ostmiseks, välja raha ning see oli sularahana tunnistajatel olemas. M. A. ja A. A. il puuduvad lapsed ja nende hea majanduslik olukord võimaldab sugulasi toetada. M. A. kandis oma 10 vennatütrele M. Koltšinale üle 100 000 Eesti krooni. Tegemist on eluliselt usutava olukorraga, millele kohus on ka õige hinnangu andnud. 4.5 Kaitsja ei saa nõustuda prokuröriga selleski, et A.K. sissetulek oli umbes 3500 Eesti krooni. Prokurör jättis arvestamata, et tunnistaja täitis samal ajal individuaalõmbluste tellimusi, mille näol oli tegemist hea lisasissetulekuallikaga. A.K. kandis üksnes aastatel 2005-2007 6 kuu jooksul isiklikult üle oma pojale 31 700 Eesti krooni. Ainuüksi

1. aastal kolme kuu jooksul (8.04.2007, 13.07.2007 ja 28.07.2007) võttis ta oma arvelt välja 30 000 Eesti krooni. 11.03.2006, 5.06.2006 ja 13.07.2007 vahetas A.K. raha summas 97 321,85 Eesti krooni. Prokuröri väited selle kohta, et vahetati ainult 50 000 Eesti krooni, on paljasõnalised ja väited selle kohta, et 13.07.2007 tegi tunnistaja A.K. aasta varem vahetatud raha tagasivahetuse, on prokuröri oletus. Prokurör nõustus apellatsioonis sellega, et tunnistaja A.K. andis oma pojale J. Koltšinile korteri ostmiseks vahetuse tulemusena saadud rahasumma. Prokurör ei ole ümber lükanud fakti, et summa suurus moodustas 97 321,85 krooni. Lisaks võttis tunnistaja viimasel raha vahetamise päeval, s.o 13.07.2007 oma arvelt välja veel 10 000 krooni. Seega on dokumentaalselt tõendatud, et 13.07.2007, s.o viis päeva enne korteri ostmist, oli A.K. l raha 107 321,85 krooni. Samuti andis lapselapsele raha J. Koltšini vanaema. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Esmalt lahendab ringkonnakohus kaitsja poolt tõstatatud küsimuse prokuröri apellatsiooniõiguse piiratusest lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale (I), käsitleb seejärel apellatsioonides esitatud argumente süüdistatavate J. Koltšini ja M. Koltšina süü tõendatuse osas (II), võtab seejärel seisukoha maakohtu otsuses asitõendite suhtes võetud meetmete ning korteri aadressil XXX konfiskeerimise osas (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebused (IV). I
2. Ringkonnakohtule esitatud vastuväites prokuröri apellatsioonile on kaitsja asunud seisukohale, et prokurör, vaidlustades M. Koltšina ja J. Koltšini õigeksmõistmist ning viimasele karistuse mõistmist, on läinud vastuollu

§ 318

lg 3 p-ga 2, mille kohaselt ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses ja kiirmenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd maakohtu otsusega tunnistati J. Koltšin süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi, ei saa prokurör vaidlustada ka J. Koltšini ja M. Koltšina õigeksmõistmist KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi – M. Koltšina suhtes prokuröri apellatsiooni rahuldamise korral ja korteri konfiskeerimisel riivataks ka J. Koltšini varalisi õigusi, kelle suhtes ei saa maakohtu otsust vaidlustada. 5.1 Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on lühi- ja kiirmenetlusele seatud edasikaebeõiguse keeldude aluseid ning eesmärke käsitledes selgitanud, et lihtmenetlustes tehtud kohtulahendite materiaalsete kaebepiirangute kehtestamisel on lähtutud arusaamast, et esimese astme kohtus saavutatud menetlusökonoomia võib osutuda näiliseks, kui kohtuasjade lahendamine saaks piiranguteta ja üldises korras jätkuda edasikaebeinstantsides. Seega teenivad kõnealused apellatsiooniõiguse piirangud, nagu ka lihtmenetluste regulatsioon tervikuna, kohtuliku arutamise kiirendamise ja selleks määratud vahendite kokkuhoiu eesmärki.

§ 318

lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on

§ 233

lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluse poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Teiselt poolt on aga vaadeldavad apellatsiooniõiguse piirangud õigustatud asjaoluga, et edasikaebeõigus keelatakse vaid selle kohtumenetluse poole jaoks, kelle kasuks esimese astme kohtu otsus tehti. Seadusandja on siin lähtunud põhjendatud eeldusest, et kuivõrd esimese astme kohtumenetluse tulem on eelduslikult kooskõlas vastava menetlusosalise poolt kohtulikul 11 arutamisel taotletuga (süüdistatav – õigeksmõistmine, prokuratuur – süüdimõistmine), siis puudub neil tõenäoliselt ka vältimatu vajadus kohtuotsuse edasikaebamiseks. (vt RKKKo 3-1-181-12 p-d 13, 14). 5.2 Antud kriminaalasjas taotles prokurör maakohtus toimunud lühimenetluse käigus süüdistatava J. Koltšini süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ning süüdistatavate J. Koltšini ja M. Koltšina süüditunnistamist KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi. Maakohtu 12.09.2012 otsusega mõisteti J. Koltšin süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi küll süüdi, kuid süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi mõistis kohus süüdistatavad õigeks. Seega oli maakohtu otsus üksnes osaliselt kooskõlas prokuröri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga ning osas, milles maakohus süüdistatavad õigeks mõistis, oli prokurör

§ 318lg 3 p-st 1 lähtuvalt pädev otsust apellatsiooni korras vaidlustama.

Kaitsja vastupidine seisukoht jääb nii

§ 318

lg 3 p 2 grammatilise tõlgendamise kui ka Riigikohtu asjakohase praktika taustal ringkonnakohtule arusaamatuks. Siinkohal märgib kohus, et eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendis jaatas kohus prokuröri apellatsiooniõigust ka olukorras, kus süüdistatav oli antud lühimenetluses kohtu alla KarS § 215 lg 3 p 1 järgi, kuid maakohus tunnistas ta süüdi hoopis KarS § 121 järgi. Seega oli tegemist küll süüdimõistva kohtuotsusega, kuid sisuliselt sisaldas selline kohtupoolne karistusõiguslikku kvalifikatsiooni muutev süüdimõistmine ka süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 215 lg 3 p 1 järgi. Riigikohus leidis, et selliselt toimis kohus kriminaalmenetluse keskses küsimuses viisil, mis ei olnud kooskõlas prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga, mistõttu edasikaebeõiguse piirang ei olnud õigustatud. Lähtudes kohtupraktikas omaks võetud seisukohast, et apellatsiooniõiguse piirangud saavad puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust, s.o süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või tema õigeksmõistmist, ei laiene piirangud ka muudele küsimustele, mis peavad samuti olema kohtuotsuses kajastatud ja mille lahendamisega ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda (RKKKo 3-1-1-27-07 p 12, 3-1-1-99-07 p 9, 3-1-1-21-11 p 17). 5.3 Käesolevas apellatsioonimenetluses taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus mõistis süüdistatavad neile KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks ning jättis konfiskeerimata süüdistatavatele kuuluva korteri XXX . Lähtudes eeltoodud seisukohtadest

§ 318

lg 3 p-s 2 sätestatud edasikaebeõiguse piirangu tõlgendamise osas, leiab ringkonnakohus, et prokuröri apellatsioonis esitatud taotlused ei ole nimetatud piiranguga vastuolus ning kaitsja vastupidine seisukoht on alusetu. II 6. Kaitsja vaidlustab J. Koltšini süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi, leides, et maakohtu otsus tugineb nimetatud osas üksnes J.L. i vasturääkivatele ütlustele. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu, leides, et J. Koltšini süü on maakohtu otsuses veenvalt põhjendamist leidnud ning tema kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei lükka maakohtu järeldusi ümber. Sisuliselt taotleb kaitsja tõendite veelkordset hindamist ning nende pinnalt süüdistatava õigeksmõistmist. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu Riigikohtu praktikas kinnistunud seisukohale, mille kohaselt, kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima ning lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06). Käesoleval juhul ringkonnakohus maakohtu otsuses selliseid vigu tuvastanud ei ole. 6.1 Tulenevalt

§ 61lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

§ 312p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema 12 kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks (vt RKKKo 3-1-1-46-10 p 7.1). Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on eeltoodud otsuse põhistamisele esitatavate nõuetega kooskõlas. 6.2 Kaitsja põhiline etteheide maakohtule on see, et kohtuotsus on üles ehitatud ainult J.L. i vasturääkivatele ütlustele, kes J. Koltšini kaaskohtualusena oli huvitatud asja enda suhtes positiivsest lahenemisest. Sellega seoses peab ringkonnakohus enne tõenditele omapoolse hinnangu andmist vajalikuks täheldada, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud, et kohtuotsus tuginebki vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena (vt nt RKKKo 3-1-1-15-12 p 13). Kuivõrd kohtuotsuse tegemisel võivad aluseks olla ka kaassüüdistatava ütlused, ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka üksnes kaaskohtualuse ütluste alusel. Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Riigikohus on rõhutanud, et otsuse tegemisel kaassüüdistatava ütlustele tuginedes tuleb kohtul põhjendada, miks ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04 p 8, RKKKo 3-1-1-96-11 p 7.3). 6.3 Ehkki eelnevast lähtuvalt ei ole välistatud, et kohus tuginebki otsuse tegemisel üksnes kaassüüdistatava ütlustele, leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas sellise olukorraga tegemist ei ole. Maakohus on lisaks J.L. i ütlustele tuginenud otsuse tegemisel tervele reale dokumentaalsetele tõenditele (asitõendite vaatlusprotokollid, läbiotsimisprotokollid, I. S. ja K K. kahtlustatavatena antud ütlused, tunnistajate ütlused), milliste kogumis hindamise tulemusena jõudis kohus järeldusele, et J. Koltšini süü temale KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi etteheidetava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, leides, et maakohtu põhjendused on veenvad ning kohtu seisukoha kujunemine otsuses jälgitav. 6.4 Kaitsja on apellatsioonis seadnud kahtluse alla J.L. i ütluste usaldusväärsuse, leides, et J.L. oli ütluste andmisel huvitatud asja enda suhtes positiivsest lahenemisest ning vähendas ütlusi andes oma rolli kelmuse toimepanemises. Selle tulemusena lõpetati J.L. i suhtes kriminaalmenetlus

§ 202alusel.

Kohtukolleegium on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et J.L. i suhtes lõppes kriminaalmenetlus

§ 202kohaldamisega, ei anna veel alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses.

Riigikohus on leidnud, et kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata ütluste andja menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne (RKKKo 3-1-1-89-12 p 16). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib sama põhimõte ka olukorras, kus kriminaalmenetlus ühe süüdistatava suhtes lõpetatakse ning tema ütlusi arvestatakse teise süüdistatava suhtes kohtuotsuse tegemisel. Seega tuleb ka sellise kohtualuse ütlusi hinnata üldises korras koos teiste asjas kogutud tõenditega, mille põhjal kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse osas. 6.5 Maakohtu istungil andis J.L. süüdistatavana ütlusi, et hakkas J. Koltšiniga tihedamalt suhtlema

1. aasta kevadel, mil J. Koltšin tegi talle ettepaneku hakata vastu võtma saadetisi. J.L. osales vahendajana K. K. lt ja I. S. ilt postisaadetiste vastuvõtmises ja nende J. Koltšinile edasiandmises. Selle eest maksis J. Koltšin talle tasu 500 krooni. Tutvumisel K. K. ga nimetas J.L. end J. Koltšini korraldusel Dimaks, samuti telefoni, mida ta K. K. ga suhtlemisel kasutas, sai ta J. Koltšinilt ning pidi selle iga kord pärast postisaadetiste toomist J. Koltšinile tagastama. K. K. le tasus saadetiste vastuvõtmise eest samuti J. Koltšin, kuid tegi seda J.L. i vahendusel. Samuti kirjeldas J.L. kohtuistungil, kuidas ta registreeris J. Koltšini korraldusel kasutajakontosid internetioksjonitel eBay ja maksesüsteemis PayPal ning uued elektronpostiaadressid portaalis Yahhoo. Vajalikud andmed selleks jättis J. Koltšin talle e-posti. Selline tegevus kestis kuni
2. aasta sügiseni, mil J.L. kinni peeti. 13 6.6 Ringkonnakohtul sarnaselt maakohtuga puudub alus J.L. i eeltoodud ütlustes kahelda. J. Koltšini kaitsja apellatsioonis on küll püütud nende usaldusväärsust kahtluse alla seada, kuid seejuures pole kaitsja suutnud esitada tõsiseltvõetavaid argumente, mis tema seisukohta kinnitaksid. J.L. on kogu kriminaalmenetluse kestel, s.o alates tema kinnipidamisest 6.10.2007 kuni kriminaalasja arutamiseni maakohtus, andnud üldjoontes kokkulangevaid ütlusi. Juba esimesel kahtlustatavana ülekuulamisel rääkis J.L. , et kinnipidamise hetkel laadis ta takso pagasiruumist maha pakke, mille tõid talle Kristina ja Igor ning millised ta pidi edasi andma Jevgeni-nimelisele mehele. J.L. kirjeldas, kuidas Jevgeni pakkus talle tasu eest tööd kullerina ning kuidas toimus pakkide toimetamine Kristinalt ja Igorilt tema vahendusel Jevgenini. Järgneval ülekuulamisel kinnitas J.L. oma esialgseid ütlusi, lisades, et Jevgeni palvel postitas ta vahel ka pakke ning proovis avada kasutajakontot internetioksjonil eBay ja maksesüsteemis PayPal. Vajalikud korraldused selleks sai ta Jevgenilt elektronposti teel. Seega on J.L. kogu menetluse kestel kinnitanud, et tegutses K. K. lt ja I. S. ilt postisaadetisi vastu võttes ja neid J. Koltšinile toimetades viimase korraldusel ning sai sellise tegevuse eest tasu. J.L. i ütlused on loogilised ning järjepidevad, mistõttu kohtul pole alust neis kahelda. 6.7 J.L. i ütluste usaldusväärsust suurendab asjaolu, et need on lisaks omavaheliste oluliste vastuolude puudumisele kooskõlas ka kriminaalasjas kogutud muude tõenditega – asitõendite vaatlusprotokollide, äratundmiseks esitamise protokollide, kannatanute ja tunnistajate ütluste ning postiasutuse dokumentidega. Nii on K. K. ja I. S. ülekuulamisel kinnitanud, et K. K. ga võttis ühendust keegi Dmitri ja pakkus talle saada raha eest enda aadressil kätte postisaadetisi. Isiku äratundmiseks esitamisel tundsid K. K. ja I. S. isikuna, keda nemad nimetasid Dmitriks, ära J.L. i. Saabunud saadetised andsid K. K. ja I. S. üle J.L. ile, kes helistas neile, sõitis kohale, maksis raha, võttis postisaadetised kaasa ja sõitis minema. K. K. korteris läbi viidud läbiotsimise käigus avastati postisaadetised, postisaadetiste teatised Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt ja Saksamaalt ning kirjad petetud müüjatelt. Samuti J.L. i kinnipidamisel võeti tema käest ära 22 postisaadetist. J.L. i ja J. Koltšini mobiiltelefonide vaatlusprotokollid tõendavad isikutevahelist suhtlust 6.10.2007, s.o vahetult enne J.L. i politseiametnike poolt kinnipidamist. J. Koltšini telefonist avastati J.L. ile saadetud sõnumid ja temalt saadud vastused, mille sisuks oli põhiliselt kaartide ja akkide teemaline arutelu. Kriminaalasja raames on teostatud ka süüdistatavate arvutite vaatlused, milledes kajastuvad vestlused kinnitavad samuti süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid. 6.8 J. Koltšini süüd eitavad ütlused on seevastu ringkonnakohtu hinnangul ebausaldusväärsed ning vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu maakohus on need otsuse tegemisel põhjendatult tõendikogumist välja arvanud. Süüdistatav J. Koltšin andis maakohtus ütlusi, et tegeles pikka aega mobiiltelefonide ja muu tehnika ostu-müügiga, soetades asju sularaha eest ning müües kallimalt edasi. Ka 6.10.2007, mil J.L. postisaadetistega kinni peeti, soovis ta temalt tehnikat soetada. Samas tema esimesel kahtlustatavana ülekuulamisel andis J. Koltšin ütlusi, et sattus 6.10.2007 sündmuskohale juhuslikult. Sellest, et tal oli J.L. iga kohtumine kokku lepitud, J. Koltšin ei rääkinud. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et J. Koltšin andis esialgu ütlusi sooviga oma seotust mobiiltelefonide kelmuse teel soetamise ja edasimüümisega täielikult välistada. Mõistes, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis tema esialgse selgituse välistavad, mõtles aga välja uue versiooni, tunnistades J.L. ilt telefonide saamist, kuid eitades jätkuvalt kelmuse organiseerimist ja toimepanemist. J. Koltšini ütlused, mille kohaselt ta soetas sularaha eest tehnikat ning müüs seda kallimalt edasi, ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed ega eluliselt usutavad. Esmalt väärib tähelepanu, et muid tõendeid, mis süüdistatava sellekohaseid ütlusi kinnitaksid, kriminaalasjas kogutud ei ole. Teiseks nõustub ringkonnakohus prokuröri maakohtus avaldatud seisukohaga, mille kohaselt on väheusutav, et J. Koltšin lasi müüdud kauba eest tasuda pangaülekannetega, kuid ise maksis ostmisel eranditult sularahas. Seega on ka need süüdistatava ütlused ringkonnakohtu arvates antud sooviga selgitada J. Koltšinile tehtud pangaülekandeid ning välistada tema kuritegeliku tegevuse tuvastamist. 14 Veel andis J. Koltšin esimesel ülekuulamisel ütlusi, mis hiljem ebaõigeteks osutusid, selle kohta, et tal on vaid üks elektronposti aadress ning üks ICQ number. Kuivõrd kelmuse organiseerimine toimus erinevate sidepidamisvahendite (elektronpost, MSN, ICQ) kaudu, on usutav, et J. Koltšin soovis kahtlustatavana ülekuulamisel nende kasutajakontode seotust endaga varjata. 6.9 Kaitsja on apellatsioonis tuginenud ka sellele, et 11 kuu jooksul 2006–2007 viibis J. Koltšin kaitseväeteenistuses ning nimetatud ajal sai J.L. enda arvele raha summas 177 274 krooni. Kaitsja arvates puudus J. Koltšinil kaitseväeteenistuses viibimise ajal võimalus suhelda isiklikult või sidevahendite kaudu J.L. iga ning kohtus ei leidnud tõendamist, et J.L. i pangakontole kandnuks raha üle J. Koltšin. Esmalt on väär kaitsja väide, et kaitseväeteenistuses viibimise ajal olid J. Koltšini suhtlemisvõimalused niivõrd piiratud, et ta ei saanud ei isiklikult ega ka sidepidamisvahendite kaudu J.L. iga suhelda. Esmalt on kohtu hinnangul üldteada, et ajateenijatel on võimalik saada väljalube ning viibida lühiajalistel puhkustel. Samuti on neil kindlaksmääratud tingimustel võimalik kasutada mobiiltelefone ning arvuteid. Nii nähtub ka J.L. i ütlustest, et ajal, mil J. Koltšin viibis kaitseväeteenistuses, kohtusid nad puhkepäevadel ning suhtlesid telefoni ja interneti teel. Samuti nähtuvad J. Koltšini sülearvuti vaatlusprotokollidest arvukad vestlused, mis on toimunud muuhulgas ajal, mil süüdistatav oli kaitseväes. Seega ei välistanud kaitseväeteenistus J. Koltšinil oma ebaseadusliku tegevuse jätkamist, mida kinnitab ka vastuskiri osta.ee kliendihaldurilt – J. Koltšin jätkas ka kaitseväes viibides kauba oksjonitel väljapanemist ja seda märksa sagedamini kui kaitsja poolt täheldatud kuuel korral (kd V, tl 52-308). J.L. i arvele kantud rahasummade osas on J.L. i ütlustega tõendatud, et raha andis talle sularahas kas J. Koltšin või viimase ema, et J.L. kannaks selle edasi OÜ-le Klad. J.L. i ütlusi kinnitab tema pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on J.L. kandnud oma arvele suuri summasid, mis on vahetult pärast edasi kantud OÜ XXX arvele. Seega ei ole tõepoolest kohtus tõendamist leidnud, et J.L. i arvele kandis raha üle J. Koltšin, kuid seda ei ole keegi väitnudki – J.L. on tunnistanud, et pani ise raha oma arvele, kuid sai selle eelnevalt kas J. Koltšini või tema ema käest sularahas. Seega on ka need kaitsja väited kriminaalasja materjalidega veenvalt ümber lükatud ega sea J.L. i ütluste usaldusväärsust ja seeläbi J. Koltšini süü tõendatust kahtluse alla. 6.10 Veel on kaitsja apellatsioonis leitud, et süüdistusest on jäänud tõendamata kelmuse toimepanemise suur ulatus, s.o kvalifitseeriv tunnus KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. Kaitsja märgib, et K. K. ja I. S. nimele saadetud postisaadetiste väärtus ei ole kriminaalasja materjalidega kindlaks tehtud, mistõttu ei saa rääkida suurest kahjust. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle kaitsja seisukohaga. Nii nähtub J. Koltšinile esitatud süüdistuse tekstist, et süüdistus on kelmuse suure ulatuse osas üles ehitatud ajavahemikul
3. aasta aprillist kuni
4. aasta oktoobrini J. Koltšini pangakontole pettuse teel saadud mobiiltelefonide ja muu elektroonika müügist laekunud rahasummale. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et valdavalt toimus kuritegelikul teel saadud vara realiseerimine hulgiostjate A.L. i ja J. U. kaudu ja läbi internetioksjonikeskkonna osta.ee, kus ajavahemikul 25.03.2006 kuni 29.10.2007 pani J. Koltšin kasutajanime Jacpad all müüki 174 erinevat elektroonikaseadet, millest oksjonid toimusid 151 müüki pandud kauba suhtes. Kirjeldatud tehingutest laekus ajavahemikul 10.04.2006 kuni 28.09.2007 J. Koltšini pangakontole SEB Eesti Ühispangas A.L. ilt, J. U. ilt ja jaeostjailt, kes olid oma ülekannete selgitustesse märkinud ostetud kauba nimetuse (kaasa arvatud väljamaksed Consulidated Auctions AS konto kaudu) raha kokku 615 774 krooni ehk 39 355,13 eurot (kd VI, tl 169). Samuti on J. Koltšin 30.09.2007 pannud oma arvele kelmuse teel saadud vara realiseerimise tulemusena sularahas 33 000 krooni ehk 2109,08 eurot (samas). Seega kokku sai J. Koltšin kelmuse teel varalist kasu 41 464 eurot. Eeltoodust nähtub, et kelmuse ulatuse kindlakstegemisel on arvesse võetud ainult J. Koltšini poolt reaalselt maha müüdud kaupa ja selle eest laekunud tasu, mitte tühjalt saabunud postisaadetisi. Seetõttu on kaitsja argumendid, et pole teada, kui palju kaupa tegelikult saabus ja kui palju oli tühjalt saadetud pakke, asjakohatud. 15 KarSRS § 8 p 2 kohaselt suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Lähtudes
5. aastal kehtinud kuupalga alammäärast (230 eurot) ning J. Koltšini poolt kelmuse teel saadud vara müügist saadud summast 648 774 krooni ehk 41 464 eurot, leiab ringkonnakohus, et J. Koltšin pani kelmuse toime suures ulatuses ning maakohus on tema teo õigesti kvalifitseeritud ka KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.
6. Osas, milles maakohus mõistis süüdistatavad J. Koltšini ja M. Koltšina õigeks neile KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistuses, vaidlustab kohtuotsust prokurör, leides, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Prokurör taotleb süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist. 7.1 Enne prokuröri apellatsioonis esitatud tõendite hindamist puudutavate argumentide käsitlemist peab ringkonnakohus vajalikuks kummutada prokuröri etteheite, mille kohaselt on maakohus otsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 8 mõttes.

Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt selgitanud, millal on tegemist

§ 339

lg 1 p-s 8 kirjeldatud olukorraga, s.o juhtumiga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nii eeldab nimetatud rikkumine, et kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu (vt nt RKKKo 3-1-1-55-06, 3-1-1-3-07). Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosas asunud seisukohale, et süüdistatavate J. Koltšini ja M. Koltšina tegevuses ei esine rahapesu koosseisulisi tunnuseid, mistõttu kohus mõistis nad otsuse resolutiivosas õigeks. Seega on otsuse resolutiivosa järeldused loogilises vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega ning maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 8 mõttes rikkunud.

Samuti ei jaga kohtukolleegium prokuröri arvamust maakohtu otsuses põhjenduste puudumise kohta. Riigikohus on korduvalt märkinud ka seda, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (vt RKKKo 3-1-1-139-05 p 15 ja 3-1-1-57-99 p 6.1). Seega ei pruugi prokurör küll maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga nõustuda, kuid see ei anna alust järeldada maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumist. 7.2 Lisaks on prokuröri apellatsioon ringkonnakohtu hinnangul vastuoluline – kuigi prokurör tugineb maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele

§ 339

lg 1 p 7 ja 8 mõttes, ei taotle ta kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, vaid süüdistatavate süüditunnistamist. Selline taotlus on aga vastuolus

§ 341

lg-ga 2, mis näeb mõlema viidatud menetlusõiguse rikkumise tagajärjena ette maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kuna eelnevalt eitas ringkonnakohus maakohtu otsuses prokuröri poolt viidatud menetlusõiguse oluliste rikkumiste esinemist, mis tingiksid otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, võtab kohus järgnevalt seisukoha, kas prokuröri apellatsioonis esitatud asjaoludel on alust järeldada maakohtu poolt muude

§-s 338 loetletud rikkumiste toimepanemist, mis annaksid aluse otsuse osaliseks tühistamiseks ja süüdistatavate süüditunnistamiseks KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi. 7.3 Esmalt ei nõustu prokurör maakohtu järeldusega, mille kohaselt on kriminaalasjas ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et M. Koltšina ja J. Koltšin said korteriostuks oma sugulaste käest suure rahasumma. Maakohus on seejuures tuginenud kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate M. A. , M. S. , T. S. ja A.K. ning süüdistatava M. Koltšina ütlustele, mille usaldusväärsuses ei leidnud maakohus erinevalt prokurörist alust kahelda. Ringkonnakohus, hinnanud tunnistajate ja süüdistatava M. Koltšina ütlusi kogumis maakohtus uuritud ja avaldatud dokumentaalsete tõenditega, nõustub prokuröri arvamusega ning leiab samuti, et süüdistuse osa, mis puudutab korteri aadressil XXX eest tasumist suures osas kelmuse teel saadud vara arvel, on tõendamist leidnud. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 16 7.3.1

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Antud juhul on maakohus otsuses välja toonud küll tunnistajate ja süüdistatava M. Koltšina ütlused, millised kohus luges usaldusväärseteks ning võttis otsuse tegemisel aluseks, kuid dokumentaalsete tõendite osas on kohus piirdunud üksnes sedastusega, et „antud dokumendid kinnitavad seda, et nende /tunnistajate/ arvetel olid just suured rahasummas ja need rahasummad, mis olid hiljem ka arvelt maha võetud ning millistest nad ülekuulamise käigus olid rääkinud“. Ringkonnakohus nõustub prokuröri etteheitega, mille kohaselt on maakohus süüdistatava M. Koltšina ja tunnistajate M. A. , M. S. ja T. S. ütluste hindamisel jätnud need vajalikul määral teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvutamata, mistõttu kohtulik uurimine on jäänud ühekülgseks. Kohus on küll tunnistajate pangakontode väljavõtete alusel tuvastanud, et nende majanduslik olukord oli hea ja seega oli neil võimalik M. Koltšinat ja J. Koltšinit rahaliselt toetada. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et üksnes piisava sissetuleku olemasolu ning seega objektiivne võimalus korteriostu finantseerimiseks ei anna veel alust järeldada, et tunnistajad tõepoolest süüdistatavatele raha andsid. Sellise järelduse tegemiseks tulnuks maakohtul tunnistajate pangaarveid lähemalt analüüsida ning hinnata, kas need kinnitavad tunnistajate ütlusi raha väljavõtmise ning võimalike sularahasäästude kohta. 7.3.2 Tunnistaja M. A. ütlustest nähtub, et tema ise, tema mees A. A. ning T. S. olid OÜ Soldino Kaubandus osakute omanikud. Nimetatud osaühingu müügist sai M. A. 5 700 000 krooni, A. A. 1 400 000 krooni ja T. S. 700 000 krooni. Eeltoodud ütlused on kooskõlas tunnistajate pangakontode väljavõtetega, milledel kajastuvad nimetatud summade laekumised. Tunnistaja M. A. sõnul kinkis ta

1. aasta septembris oma vennatütrele M. Koltšinale 100 000 krooni, mille kandis tema pangaarvele. Ka need tunnistaja ütlused on kooskõlas pangakontode väljavõtetega. Lisaks on M. A. enda sõnul andnud venna M. S. palvel viimasele 500 000 krooni sularahas, mille M. S. andis koos 200 000 krooniga, mis oli kogutud tema ja ta naise palgast, üle M. Koltšinale. Tunnistaja T. S. kinnitas M. A. ja M. S. sellekohaseid ütlusi. Tunnistaja A.K. ütlustest tuleneb, et tema andis pojale korteri ostuks sularahas ligi 150 000 krooni. Seega nähtub tunnistajate ütlustest, et kokku andsid nad süüdistatavatele J. Koltšinile ja M. Koltšinale pangaülekandega ja sularahas ligi 950 000 krooni. 7.3.3 Tunnistajate M. A. ja A. A. i pangakontode väljavõtetest nähtub tõepoolest, et nimetatud isikud on saanud OÜ Soldino Kaubandus osakute müügist tulu nende poolt avaldatud summades. Samas on põhjendatud prokuröri märkus, et suurte rahasummade väljavõtmist, mille arvelt on nad väidetavalt andnud M. S. le 500 000 krooni, kontoväljavõtted ei kajasta. Tunnistajate pangakontode väljavõtted hõlmavad pikka ajavahemikku, s.o aastaid 1996 kuni
2. Tunnistaja M. A. on kuni 18.07.2007, s.o korteri ostmiseni, võtnud oma pangaarvetelt välja sularaha ligikaudu 16 000 krooni, tunnistaja A. A. ligikaudu 226 000 krooni. Seega on tunnistajate arveldusarvetelt tõepoolest pikema aja jooksul välja võetud suuri rahasummasid, kuid periood, mille jooksul raha on välja võetud, ning korraga välja võetud summad ei võimalda neid siduda M. Koltšinale korteri ostmiseks antud 500 000 krooniga. Samuti on väheusutav, et tunnistajatel oleks jätkuvalt alles kogu sularaha, mille nad on kümneaastase ajavahemiku jooksul arvelt välja võtnud. Seetõttu ei kinnita tunnistajate pangaarvete väljavõtted M. A. ütlusi 500 000 krooni päritolu kohta. Samuti pole M. A. täpsustanud, kust pärinesid tema ja tema abikaasa väidetavad sularahasäästud, mistõttu ringkonnakohtul puudub võimalus tema ütluste usaldusväärsuses veenduda. Küll aga võimaldavad A. A. i ja M. A. pangakontode väljavõtted väita, et nende erinevad sissetulekud on laekunud just pangaarvetele, mis muudab kaheldavaks, et mingi osa sissetulekutest kogunes tunnistajatele ka sularahas ning seda hoiti kodus. 7.3.4 Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ka selles, et tunnistaja A.K. pangakonto väljavõte ei kinnita tunnistajal sissetuleku olemasolu, mis võimaldanuks tal anda pojale korteri ostuks ligi 150 000 krooni sularahas. A.K. sõnul töötas ta alates 2003 kuni 2007 Kreenholmi manufaktuuris õmblejana. Tema pangakonto väljavõte, millel kajastuvad regulaarsed laekumised 17 Kreenholmi Valduse AS-ilt, kinnitavad A.K. ütlusi ning nendest nähtuvalt oli ta igakuine töötasu keskmiselt 3000 krooni. Samas on A.K. oma pangaarvelt kandnud võrdlemisi suuri summasid üle J. Koltšini pangaarvele, s.o kokku vaadeldaval perioodil 39 200 krooni. Sularahana on A.K. pangaarvelt välja võtnud 41 000 krooni, mida on märkimisväärselt vähem kui pojale väidetavalt antud 150 000 krooni. A.K. on pojale antud raha päritolu selgitamisel küll andnud ütlusi, et võttis ametliku töökoha kõrvalt vastu ka õmblustööde eritellimusi ning samal ajal sai tema ema pensioni 4350 krooni kuus, kuid konkreetseid summasid A.K. täpsustanud ei ole. Maakohus on tunnistajal 2006-2007 suurte rahasummade olemasolu kinnitavate tõenditena arvestanud kolme vahetusorderit, millest kohus järeldas, et A.K. oli ainult kolme kuu jooksul vahetanud sularaha summas 97 321,85 krooni ja seega oli tema käsutuses selline rahasumma. Samas on prokuröri apellatsioonis tõstatatud põhjendatud kahtlus, et tegelikult oli A.K. käsutuses 13.07.2007 seisuga sularaha üksnes 47 473,50 krooni. Nii tõendavad A.K. esitatud valuutavahetusorderid üksnes 11.03.2006 ja 5.06.2006 ligi 50 000 krooni sularaha vahetamist eurodeks summas
3. Aasta hiljem, s.o 13.07.2007 on A.K. vahetanud 3050 eurot tagasi kroonideks summas 47 473,
4. Eelneva põhjal jagab ringkonnakohus prokuröri seisukohta, et 13.07.2007 vahetas A.K. kroonideks tagasi sama raha, mille ta oli eelnevalt eurodeks vahetanud, ning seega oli tema käsutuses vahetult enne korteri ostmist sularaha pisut alla 50 000 krooni. 7.3.5 Samuti on prokurör põhjendatult seadnud kahtluse alla M. Koltšina vanemate M. S. ja T. S. poolt viimasele korteri eest tasumiseks 200 000 krooni sularaha andmise. Nii ei kajasta M. S. ja T. S. pangakontode väljavõtted arvestatavate sularahasummade väljavõtmist ajavahemikul 2005 kuni
5. Kahtlusi M. S. ütluste usaldusväärsuses tekitab ka asjaolu, et ehkki tunnistaja sõnul ei usaldanud ta pankasid, on ta igapäevaarveldusi teinud just pangakonto kaudu. Samuti on tema õelt M. A. lt saadud 200 000 krooni laekunud tunnistaja pangaarvele ning tunnistaja on teinud ka suuri sularahasissemakseid. Seega ei sarnane tunnistaja käitumine inimesega, kes kardaks oma raha pangas hoiustada. 7.3.6 Riigikohtu praktikas on leitud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo 3-1-1-74-05 p 15). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses on nimetatud nõuet eiratud, millele on oma apellatsioonis põhjendatult tuginenud ka prokurör. Prokuröri apellatsioonis on põhjalikult analüüsitud tunnistajate pangakontode väljavõtteid, mille põhjal tehtud järeldusi neile omase finantskäitumise kohta. Nii nähtub M. A. ja A. A. i pangaarvetest, et aastate vältel kogunes arvetele pension ja töötasu, mida tunnistajad igapäevakulutusteks ei kasutanud, ning suuremate summade kogunemisel/tekkimisel kasutati seda deposiithoiuste kaudu intresside teenimiseks. Sarnane käitumine oli üldjoontes omane ka T. S. le ning ka süüdistatav M. Koltšina hoidis tädilt M. A. lt saadud 100 000 krooni kuni korteri ostu-müügitehingu sõlmimiseni deposiidil. Sellistel asjaoludel nõustub kohtukolleegium prokuröri järeldusega ning leiab, et on eluliselt mitteusutav, et ajal, mil tunnistajad kandsid suuri rahasummasid deposiithoiustele, hoidsid nad samas suurusjärgus summasid veel ka sularahana kodus ega kasutanud võimalust ka nendelt väidetavatelt summadelt intresse teenida. Tunnistaja M. A. ütluste usaldusväärsuse seab elulise usutavuse aspektist kahtluse alla ka asjaolu, et varasemalt sugulasi rahaliselt toetades on M. A. teinud seda pangaülekannete kaudu. Nii nähtub tunnistaja pangakonto väljavõttest, et pärast kontole 5 700 000 krooni laekumist kandis M. A. 26.08.2006 700 000 krooni edasi sugulastele, sealhulgas 200 000 krooni M. S. le ja 100 000 krooni M. Koltšinale. Seega jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks M. Koltšinale korteri ostmiseks raha andmisel ei toiminud M. A. samamoodi, vaid tegi seda väidetavalt sularahas. 18 7.3.7 Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab Riigikohtu hinnangul näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud (RKKKo 3-1-1-89-12 p 14). Ringkonnakohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et kui tunnistaja suudab kindlalt meenutada üksnes tõendamiseseme seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid, samas kui muude asjaolude kohta annab hägusaid ütlusi või ei mäleta neid üldse, annab see aluse tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Antud juhul nähtuvad tunnistajate M. A. , M. S. , T. S. ning A.K. ütlustest summad, millised tunnistajad väidetavalt süüdistatavatele korteri ostmiseks andsid. Seejuures väärib tähelepanu, et tunnistajad annavad ütlusi ka selle kohta, milline oli teiste sugulaste panus korteri ostusumma kokkukogumisel. Tunnistajate ütlused sularaha päritolu kohta on juba märksa ebamäärasemad. Nii ei ole M. A. osanud täpsustada, kui suures summas oli sularahasääste ja millises summas oli raha kontolt välja võetud, samuti milline osa rahast oli kroonides ja milline dollarites. Ka tunnistaja T. S. ütlused raha päritolu kohta piirduvad üksnes väitega, et raha oli kogutud tema ja abikaasa palgast pika aja vältel. Seda, kui pikast ajast on jutt ning millistes summades raha korraga kõrvale pandi, tunnistaja ei kõnele. Seega ei ole tunnistajate ütlused sellise detailsuse astmega, mida võiks oodata isikutelt, kes on tõepoolest hoidnud kodus suuri sularahasummasid ja need siis edasi andnud. 7.3.8 Ringkonnakohtu hinnangul on prokurör tunnistajate M. A. , A. A. i, A.K. , M. S. ja T. S. ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuginenud põhjendatult ka M. Koltšina arvuti vaatlusprotokollis kajastuvatele M. Koltšina ja J. Koltšini vahelistele vestlustele. Otsene vastuolu esineb tunnistaja M. S. ütluste ja eelnimetatud dokumentaalse tõendi vahel selles, et ülekuulamisel andis M. S. ütlusi, milles eitas igasugust teadmist J. Koltšini tegevusest ning seotust mobiiltelefonide müümisega. M. S. kinnitas, et pole kunagi saanud J. Koltšinilt mingeid mobiiltelefone müügiks. Samas aga nähtub M. Koltšina arvuti vaatlusprotokollis kajastuvatest M. Koltšina ja J. Koltšini vahelistest vestlustest, et M. S. abistas korduvalt J. Koltšinit telefonide müümisel (kd IV, tl 88, 99, 176, 180, 184, 206, 220). Eelnevat kinnitas maakohtus ka M. Koltšina, kes andis ütlusi, et isa oli aidanud müüa paar-kolm telefoni. Erinevalt maakohtust asub ringkonnakohus seisukohal, et tunnistaja M. S. ütluste ja dokumentaalsete tõendite vahel esinevad olulised vastuolud. Kuna ringkonnakohtul puudub alus kahelda M. Koltšina ja J. Koltšini vahel toimunud vestluste salvestiste usaldusväärsuses, loeb kohus nendega vastuolus olevad M. S. ütlused ebausaldusväärseteks ning jätab need tõendikogumist välja. Ringkonnakohtu hinnangul lükkavad M. Koltšina arvuti vaatlusprotokoll ja selles kajastuvad vestlused tervikuna ümber ka teiste tunnistajate väited süüdistatavatele sularaha andmise kohta. Nii nähtub M. Koltšina ja J. Koltšini vahel peetud vestlustest, et J. Koltšin tegeles korteriostuks vajaliku raha hankimisega (kd IV, tl 94, 97). Sellest, et süüdistatavate sugulased andnuks neile kogu või osa vajaminevast rahasummast, J. Koltšin ja M. Koltšina omavaheliste vestluste käigus ei kõnelenud. Selle asemel on süüdistatav M. Koltšina vestluste käigus maininud, et ostetav korter saab olema J. Koltšini oma, millele J. Koltšin vastas, et nende ühine (kd IV, tl 121). Kui uskuda tunnistajate väiteid sularaha andmise kohta, pärines valdav osa korteri ostusummast just M. Koltšina sugulastelt, mille taustal jääb M. Koltšina eeltoodud avaldus ringkonnakohtule arusaamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab see hoopis süüdistuse versiooni sellest, et korteri ostmiseks raha kogumisega tegeles J. Koltšin, kes sai selle pettuse teel soetatud tehnika müügist. 7.3.9 Eeltoodud asjaoludel loeb ringkonnakohus erinevalt maakohtust ebausaldusväärseks ka süüdistatava M. Koltšina ütlused. M. Koltšina on kinnitanud tunnistajate ütlusi korteri ostuks suurte sularahasummade andmise kohta, mis on aga eelnevalt kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ümber lükatud. Samuti on M. Koltšina ütlused sellest, et tema J. Koltšini tegevuse üksikasjadest ei teadnud, ümber lükatud M. Koltšina arvutis olevate tema ja J. Koltšini vaheliste vestluste salvestistega. M. Koltšina ja J. Koltšin rääkisid omavahel pidevalt saadetiste tellimise ning neil järelkäimise, samuti telefonide „lahtimuukimise“ ning tehnika 19 edasimüümise, sh müügihindade teemadel. Samuti teadis M. Koltšina J.L. ist ning tema poolt J. Koltšinile osutatavatest teenustest (kontode loomisest, pakkidel järelkäimisest). M. Koltšina oli teadlik, et J.L. täidab J. Koltšini korraldusi ning saab selle eest tasu; J. Koltšin kurtis talle, et J.L. ei täitnud kõiki vajalikke ülesandeid ning J. Koltšinil oli raskusi temaga kontakti saamisel. Ühe samasisulise vestluse käigus avaldas J. Koltšin, et „temal /J.L. il/ kaob iroonia, kui istub menetleja kabinetis“, mispeale M. Koltšina vastas: „võib-olla inimene ei ole kursis, kui ohtlik see on“ (kd IV, tl 217). Samuti on M. Koltšina lohutanud J. Koltšinit sellega, et „peaasi on juba olemas ning võid puhata ja töömahtu ning sissetulekut vähendada“ (samas). Asjaolu, et viidatud vestlus toimus 22.07.2007, s.o vahetult pärast korteri ostumüügilepingu sõlmimist, võimaldab järeldada, et „peaasja“ all pidas M. Koltšina silmas just korterit, mille jaoks J. Koltšin eelnevalt kelmuse teel raha oli hankinud. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et M. Koltšina oli kursis J. Koltšini tegevuse üksikasjadega, mis lükkab tema maakohtus antud ning vastupidist väitvad ütlused ümber. 7.4 Ehkki ringkonnakohus jagab eeltoodu põhjal prokuröri seisukohta, mille kohaselt tasusid J. Koltšin ja M. Koltšina XXX asuva korteri eest J. Koltšini poolt kelmuse teel saadud rahaga, ei anna see kohtukolleegiumi arvates alust prokuröri apellatsiooni rahuldamiseks ja süüdistatavate süüditunnistamiseks KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi. Erinevalt prokurörist nõustub ringkonnakohus maakohtu käsitlusega rahapesukuriteo objektiivse koosseisu sisustamisest ning leiab, et maakohus on põhjendatult J. Koltšini ja M. Koltšina neile esitatud süüdistuses õigeks mõistnud. Maakohtu põhjendustele lisab ringkonnakohus järgmist. 7.4.1 Riigikohus on rahapesu koosseisu avades selgitanud, et kuritegelikul teel saadud vara kasutamine ei ole mitte alati käsitatav rahapesuna. Kuivõrd kuriteo toime pannud isiku poolt kuritegelikul teel saadud vara kasutamisega kaasneb üldjuhul juba olemuslikult eesmärk või tagajärg varjata selle vara ebaseaduslikku päritolu, peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n-ö vahetusse lõpptarbimisse (vt RKKKo 3-1-1-34-05 p 24, 25). 7.4.2 Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et korteri aadressil XXX eest tasusid süüdistatavad J. Koltšin ja M. Koltšina vähemalt 648 774 krooni ehk 41 464 euro ulatuses kelmuse teel saadud rahaga. Ringkonnakohtu hinnangul puudub aga alus väita, et süüdistatavatel oli seejuures ka eesmärk varjata raha ebaseaduslikku päritolu ja tegelikku omanikku. Süüdistuses on nimetatud eesmärki sisustatud sellega, et pool korteriomandist kirjutati M. Koltšina nimele, millega J. Koltšin varjas vähemalt 425 000 krooni kelmuse teel saadud vara, s.o poole ostusumma seotust endaga. Samas on kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et M. Koltšina oli korteri ostu-müügitehingu sõlmimise ajal J. Koltšiniga lähedastes suhetes ning nad kavatsesid luua ühise perekonna, millest annab tunnistust ka asjaolu, et käesolevaks ajaks on M. Koltšina ja J. Koltšin abiellunud. M. Koltšina arvuti vaatlusprotokollides kajastatud nendevahelistest vestlustest nähtub, et süüdistatavad otsisid aktiivselt korterit, kuhu kavatsesid koos elama asuda. Samuti oli juttu korteri sisustamisest. Süüdistatavate korteriostule järgnev käitumine kinnitab eeltoodut, kuivõrd käesoleval ajal on kõnealune korter nende elukohaks. Kirjeldatud asjaoludel ei jaga ringkonnakohus prokuröri arvamust, mille kohaselt oli poole korteriomandi M. Koltšina nimele kirjutamise eesmärgiks J. Koltšini distantseerumine kuritegelikust varast. Kohtukolleegiumi hinnangul on eluliselt usutav, et ostes korteri ühiseks elukohaks ning plaanides peatselt abielluda, kirjutasid süüdistatavad korteri võrdsetes osades mõlema nimele, sõltumata kummagi osapoole panusest ostusumma tasumisse. Liiati jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks süüdistatavad juhul, kui nende eesmärgiks oli varjata raha tegelikku omanikku ning selle ebaseaduslikku päritolu, ei kirjutanud kogu korterit M. Koltšina nimele, vaid piirdusid üksnes poolega sellest. Seega leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas tuvastatud 20 asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada, et kuritegelikul teel saadud rahaga korteri eest tasumisel olnuks keskne eesmärk varjata raha ebaseaduslikku päritolu. Samuti ei distantseerunud J. Koltšin end ostetud korteriomandist määral, mis muutnuks jälgimatuks vara ebaseadusliku päritolu ning selle tegeliku omaniku. 7.4.3 Iseäranis arusaamatuks jääb ringkonnakohtule J. Koltšinile ja M. Koltšinale esitatud rahapesusüüdistuses sisalduv lause, mille kohaselt „korteriomandi soetamisega vältisid Marina Koltšina ja Jevgeni Koltšin viimase poolt kuritegelikul teel saadud raha lõpptarbimisse sattumist, tagades endale võimaluse tulevikus ostetud korteriomand müüa ning korteri müümise kaudu taaskord legaliseeritud raha vabalt oma äranägemist mööda kasutada“. Ringkonnakohus möönab, et sellise stsenaariumi realiseerumisel oleks võinud tõepoolest olla alust rääkida süüdistatavate poolt rahapesu toimepanemisest, kuid antud juhul M. Koltšina ja J. Koltšin korterit edasi ei müünud, vaid asusid sinna elama. Samuti ei ole tuvastamist leidnud, et süüdistatavatel olnuks plaan korter edasi müüa ning see jäänuks nende tahtest sõltumatutel põhjustel lõpule viimata, mis võimaldaks rääkida rahapesu katsest. Sellistel asjaoludel jääb eeltoodud süüdistuses sisalduv märkus ringkonnakohtu jaoks ainetuks. Tegemist on abstraktse oletusega, mis ei saa olla aluseks süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. 7.5 Prokuröri apellatsioonis on

§ 268lg 5 ja 6 alusel esitatud ka alternatiivne taotlus.

Nimelt palub prokurör juhul, kui ringkonnakohus loeb tuvastatuks korteri soetamise kuritegelikul teel saadud vara eest, kuid süüdistatavate tegevuses puudub rahapesu koosseis, kaaluda M. Koltšina tegudes KarS § 202 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuliste tunnuste esinemist. Nimetatud säte näeb ette vastutuse süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda. 7.5.1 Prokuröri eeltoodud taotlus on kooskõlas Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukohaga, mille kohaselt paneb

§ 268lg 6 kohtule aktiivse rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

See tähendab, et juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Eelnevalt peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt RKKKo 3-1-1-55-09 p 22).

§ 268

lg 5 järgi ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

§ 268

lg 6 kohaselt võib kohus aga kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub küsimus kuriteo kvalifikatsiooni muutmise kohta või ilmnevad süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavad asjaolud või asjaolud, mis tingivad mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamise. 7.5.2 Viidatud sätete alusel süüdistatava teole süüdistusaktist erineva hinnangu andmisel on aga oluline tagada süüdistatava ärakuulamisõigus, st tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08 p-d 30-35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks. Juhul, kui kuriteo kvalifikatsiooni muutmist taotletakse apellatsioonis, on süüdistatava ärakuulamisõigus aga ka võistlev kohtumenetlus tagatud kohtumenetluse pooltele apellatsioonkaebuse edastamisega ning võimalusega esitada kaebusele, sh uuele võimalikule kuriteokvalifikatsioonile, vastuväiteid. Antud juhul on süüdistatavate 21 J. Koltšini ja M. Koltšina kaitsja T. Golovanova nimetatud õigust kasutanud, kuid prokuröri taotlusele tunnistada M. Koltšina süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi kaitsja vastanud ei ole. 7.5.3 Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et korteri aadressil XXX ostusumma 850 000 krooni ehk 54 325 eurot tasusid süüdistatavad J. Koltšin ja M. Koltšina vähemalt 648 774 krooni ehk 41 464 euro ulatuses kelmuse teel saadud raha arvel. Korter vormistati ½ võrdsete osadena J. Koltšini ja M. Koltšina kaasomandisse. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud tegevusega täitis M. Koltšina KarS § 202 lg-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu, s.o ta omandas süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara. Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara all mõeldakse asja, aga ka varalist õigust, mis on saadud süüteoga. Riigikohus on otsuses 3-1-1-19-12 leidnud, et KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu täidab ka eelteost pärineva raha eest omandatud asjade omandamine. Seega M. Koltšina, saades enda omandisse ½ korterist, mille eest tasuti suures osas J. Koltšini poolt KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise tulemusena saadud rahaga, omandas süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, pannes sellega toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Prokuröri apellatsioonis on leitud, et M. Koltšina teos esineb ka kvalifitseeriv tunnus sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 järgi, s.o tegu, mis on toime pandud vähemalt teist korda, kuid ringkonnakohtu hinnangul nimetatud asjaolu tuvastamist leidnud ei ole. Süüdistuses ei ole M. Koltšinale ette heidetud, et ta oleks lisaks ½ korterile omandanud kuritegelikul teel saadud raha arvel veel mingit vara. Seega on prokuröri viide KarS § 202 lg 2 p-le 2 asjakohatu. Samuti ei esine ringkonnakohtu hinnangul M. Koltšina teos muid nimetatud paragrahvi lõikes 2 sätestatud kvalifitseerivaid tunnuseid. Täpsustavalt märgib kohus, et ehkki J. Koltšini osas leidis tõendamist kelmuse toimepanemine suures ulatuses, omandas M. Koltšina vaid poole sellest (sai ½ korteriomandit), mistõttu tema teos suurt ulatust ei esine. 7.5.4 Subjektiivsest küljest eeldab KarS §-s 202 sätestatud süüteokoosseis vähemalt kaudset tahtlust, st piisab, kui omandaja, hoidja või turustaja peab võimalikuks vara süüteolist päritolu. Arvestades M. Koltšina teadlikkust J. Koltšini tegevusest korteri ostmiseks raha hankimisel (vt käesoleva otsuse p 7.3.9) leiab ringkonnakohus, et M. Koltšina pidi vähemalt võimalikuks pidama, et korteri eest tasuti kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara arvel. Kohtu järeldus tugineb taas suuresti M. Koltšina ja J. Koltšini vahelistele vestlustele, millest nähtub, et M. Koltšina mitte üksnes ei teadnud, millisel viisil J. Koltšin korteri ostmiseks raha hankis, vaid pidas võimalikuks selle kuritegelikku iseloomu. M. Koltšina avaldas korduvalt muret ja hirmu J. Koltšini tegevuse suhtes ning manitses teda ettevaatlikkusele (kd IV, tl 121, 145, 186, 197, 200, 217). Samuti rääkis M. Koltšina J. Koltšinile juhtumitest, kus vargusi toime pannud isikute vara arestiti, ning avaldas kartust, et J. Koltšiniga võib juhtuda sama (kd IV, tl 93). Vahetult enne notaris korteri ostumüügilepingu sõlmimist ning ostusumma tasumist kirjeldas M. Koltšina J. Koltšinile isalt kuuldud juhtumit, kus üks tuttav noormees ostis 150 000 krooni eest uue auto ning politseitöötajad hakkasid välja selgitama, kust ta raha sai, kuna noormees oli töötu (kd IV, tl 208). M. Koltšina oli kirjeldatud juhtumist ilmselgelt häiritud ning muretses notari juures tehingu vormistamise pärast. Ringkonnakohus leiab, et kui M. Koltšina pidanuks J. Koltšini tegevust ning sel teel saadud raha seaduslikuks, puudunuks tal vajadus muretseda politsei sekkumise ning varast ilmajäämise pärast – teadupärast sekkub politsei üksnes juhul, kui on alust arvata, et toime on pandud süütegu. Samuti ei arestita ega konfiskeerita vara, mis on omandatud õiguspärasel teel. Seega võimaldavad M. Koltšina avaldused järeldada, et ta pidas vähemalt võimalikuks, et korteri eest tasuti suures osas kuritegelikul teel saadud varaga. Omandades eelnevale vaatamata ½ korterist, pani M. Koltšina vähemalt kaudse tahtlusega toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 7.5.5 KarS § 202 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 22 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib sama paragrahvi lõike 2 kohaselt mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Süüdistatava süü suuruse hindamisel võtab ringkonnakohus arvesse, et M. Koltšina nimele kirjutati pool suures osas kelmuse teel saadud raha, s.o vähemalt 648 774 krooni ehk 41 464 eurot, arvel ostetud korterist. Samuti arvestab kohus, et tõenditest nähtuvalt toimus korteri pooles ulatuses M. Koltšina nimele kirjutamine J. Koltšini algatusel – M. Koltšina ise on vestluste käigus avaldanud, et korter saab olema J. Koltšini oma, millele viimane aga vastas, et nende ühine. Ringkonnakohus ei tuvastanud M. Koltšina teos tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Võttes arvesse, et M. Koltšinat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, leiab ringkonnakohus, et karistuse eesmärgid on saavutatavad süüdistatavale rahalise karistuse mõistmisega. Kohtu hinnangul on rahaline karistus piisav, hoidmaks ära M. Koltšina poolt uute kuritegude toimepanemist. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Ringkonnakohus peab eelnevast lähtudes põhjendatuks karistada M. Koltšinat sanktsiooni keskmises määras, s.o rahalise karistusega 265 päevamäära. M. Koltšinal puudus kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aastal sissetulek, mistõttu kohus võtab rahalise karistuse summa määramisel aluseks miinimumpäevamäära 3,20 eurot ning mõistab M. Koltšinale karistuseks 848 eurot. III

1. Prokurör taotleb oma apellatsioonis jätkuvalt J. Koltšini ja M. Koltšina kaasomandis oleva korteri aadressil XXX konfiskeerimist ja seda kas KarS § 394 lg 6 ja § 83² alusel või KarS § 83¹ ja § 84 alusel, leides, et õigusriigis ei saa olla tolereeritav rikastumine süüteo toimepanemise tulemusena. Kriminaalkolleegium jagab prokuröri eeltoodud seisukohta ning leiab, et süüdistatavatele kuuluva korteri konfiskeerimine on põhjendatud. Kuivõrd maakohus mõistis süüdistatavad neile esitatud rahapesusüüdistuses õigeks ning ringkonnakohus jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata, ei saa konfiskeerimise alusena tugineda KarS § 394 lg-le 6 ja §le 83². Küll aga on konfiskeerimine ringkonnakohtu hinnangul võimalik KarS § 831 lg 1 alusel. 8.1 KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Eelnevalt on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et J. Koltšin pani toime KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava süüteo, mille toimepanemise tulemusena sai ta varalist kasu vähemalt 648 774 krooni ehk 41 464 eurot. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud raha kasutati korteri aadressil XXX ostusumma 850 000 krooni ehk 54 325 euro tasumisel. Korter vormistati võrdsetes osades J. Koltšini ja M. Koltšina kaasomandisse, millise tegevusega pani M. Koltšina toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega on nii J. Koltšin kui ka M. Koltšina pannud toime süüteod, milliste tulemusena on nad saanud varalist kasu. Suures osas kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud korter, s.o süüteoga saadud vara, kuulub jätkuvalt J. Koltšinile ja M. Koltšinale. Seega on täidetud kõik KarS § 831 lg-s 1 toodud süüteoga saadud vara konfiskeerimise eeldused. 8.2 Võttes arvesse, et korteri ostumüügihind oli kõrgem, kui on kriminaalasjas tõendamist leidnud kuritegelik tulu ning osaliselt tasuti korteri eest seaduslikul teel saadud raha arvel, peab ringkonnakohus põhjendatuks konfiskeerida XXX asuva korteri 41 464 euro, s.o J. Koltšini poolt kelmuse teel saadud tulu ulatuses.
2. Kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus rahuldas tsiviilhagid ja mõistis J. Koltšinilt kuriteoga tekitatud kahju katteks välja 2701,25 eurot. Seejuures leiab kaitsja, et seitsmele hagi esitanud kannatanule tuleb nende vara tagastada ning kolme kannatanu osas pole leidnud tõendamist, et nende poolt märgitud vara saanuks J. Koltšin. 23 9.1 Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus tsiviilhagide rahuldamise asemel kannatanutele kahju hüvitamiseks asjade tagastamiseks on põhjendamatu. Kohus märgib, et VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud juhul tuleneb J. Koltšini kahju hüvitamise kohustus tema õigusvastasest teost, s.o kelmuse toimepanemisest kannatanute suhtes. Kui J. Koltšin ei oleks pettuslikku tegu toime pannud ning käitunud õiguspäraselt, oleksid kannatanud saanud mobiiltelefonide eest ostumüügilepingu sõlmimisel kokkulepitud hinna või neil olnuks võimalus telefonid teisele ostjale maha müüa. Käesoleval ajal, mil kelmuse toimepanemisest on möödunud enam kui kuus aastat, on mobiiltelefonide väärtuse kiiret vähenemist arvestades selge, et sama hinnaga kannatanutel neid maha müüa ei õnnestuks. Seega ei täidaks ka kannatanutele nende vara tagastamine kahju hüvitamise eesmärki. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse kannatanutele nende vara tagastamiseks rahuldamata. 9.2 Samuti ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega jätta kannatanute N.A. ja D.T. W tsiviilhagid rahuldamata, kuna nende poolt hagiavaldustes märgitud vara (mobiiltelefone ja pleierit) ei ole kriminaalmenetluse käigus leitud. Süüdistuse kohaselt müüs J. Koltšin kannatanutelt kelmuse teel saadud vara edasi ning seega on loogiline ning kriminaalasjas kogutud tõenditega igati kooskõlas, et kõiki kannatanutelt väljapetetud asju pole õnnestunud J. Koltšinilt või temaga koos tegutsenud isikutelt kätte saada. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanute ütlustes kauba saatmise ning neile tekitatud kahju kohta, kuna ütlused on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Kannatanud on kirjeldanud, kuidas nad panid internetioksjonil eBay kauba müüki ning saatsid selle ostjale Eestis, raha läbi PayPal süsteemi kannatanud aga ei saanud, kuna maksed kutsuti pärast kauba saatmist tagasi. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on põhjendatult kannatanute tsiviilhagid rahuldanud ja mõistnud J. Koltšinilt välja neile õigusvastaselt tekitatud kahju. 9.3 Kannatanu C.G. tsiviilhagi osas on kaitsjal jäänud tähelepanuta, et 50 eurot, mille hüvitamist kannatanu tsiviilhagi esitamisega taotleb, ei ole mitte temalt välja petetud telefoni väärtus, vaid kannatanule tekitatud moraalne kahju. Varaline kahju summas 250 eurot oli kannatanule hüvitatud PayPal’i poolt. Et aga kaitsja vaidlustab J. Koltšinilt kogu kuriteoga põhjustatud kahju väljamõistmist, tuleb ringkonnakohtul sellele vaatamata kannatanu hagi rahuldamise osas seisukoht võtta. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu hagi temale põhjustatud moraalse kahju hüvitamiseks on jäänud vajalikul määral põhjendamata. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt lasub hagejal nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Antud juhul ei ole kannatanu C.G. oma taotlust mittevaralise kahju hüvitamiseks millegagi põhjendanud, st puuduvad selgitused, milles seisnes kannatanule põhjustatud füüsiline või hingeline valu ja kannatused. Üksnes kannatanu poolt endale tekitatud moraalse kahju suuruse hindamine ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tsiviilhagi rahuldamiseks piisav. Seetõttu jätab ringkonnakohus kannatanu C.G. tsiviilhagi rahuldamata.
3. Ehkki ringkonnakohus jätab rahuldamata kaitsja taotluse kannatanutele neilt välja petetud tehnika tagastamiseks, leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendamatult määranud need kui asitõendid hävitamisele. Nii sätestab

§ 126

lg 3 p 6, et kuriteoga saadud vara, mille tagastamist seaduslik valdaja ei taotle, antakse riigi omandisse või võõrandatakse tsiviilhagi katteks. Nimetatud sättest juhindudes leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse käigus ära võetud mobiiltelefonid ja muu tehnika, millised on kannatanutelt kelmuse teel välja petetud, tuleb võõrandada tsiviilhagide katteks. Vastasel juhul seab maakohus süüdistatava J. Koltšini põhjendamatult ebasoodsasse olukorda, kus süüdistataval tuleb tasuda temalt kannatanute kasuks välja mõistetud tsiviilhagid, samas kui kannatanute vara, mida oleks võimalik maha müüa, hävitatakse. Kui tehnika müügist saadav summa peaks ületama kriminaalasjas esitatud tsiviilhagisid, tuleb hagide rahuldamisest ülejääv summa anda riigi omandisse. 24 11. Kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ka osas, milles maakohus määras konfiskeerimisele ja hävitamisele M. Koltšinale kuuluva sülearvuti Acer nr LXTAK0517254617327 ning J. Koltšinile kuuluva mobiiltelefoni LG KE 970. Kaitsja taotleb nimetatud asjade nagu ka A.K. le kuuluva arvuti süsteemploki Anfec tagastamist omanikele. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud taotlus kuulub rahuldamisele. Seejuures juhindub ringkonnakohus

§ 126

lg 3 p-st 2, mille kohaselt asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale. Antud juhul ei ole vaidlust, et eeltoodud sülearvuti, mobiiltelefon ja arvuti süsteemplokk kuuluvad süüdistatavatele ja A.K. le ning seega tuleb need nimetatud isikutele ka tagastada. IV 12. Eeltoodud asjaoludel ning juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2 ja § 340 lg 2 p-dest 5 ja 6 ning lg 4 p-st 2 tühistab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Ringkonnakohus rahuldab prokuröri alternatiivse taotluse ja tunnistab M. Koltšina süüdi KarS § 202 lg 1 järgi ning mõistab talle karistuseks rahalise karistuse 265 miinimumpäevamäära ehk 848 eurot. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata prokuröri taotluse J. Koltšinile ja M. Koltšinale kuuluva korteri aadressil XXX konfiskeerimiseks ning konfiskeerib nimetatud korteri KarS § 831 lg 1 alusel 41 464 euro ulatuses kui tahtliku süüteoga saadud vara. Veel rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse kannatanu C.G. tsiviilhagi summas 50 eurot rahuldamata jätmiseks ning M. Koltšinale kuuluva sülearvuti Acer nr LXTAK0517254617327, J. Koltšinile kuuluva mobiiltelefoni LG KE 970 ja A.K. le kuuluva arvuti süsteemploki Anfec omanikele tagastamiseks, juhindudes seejuures

§ 126lg 3 p-st 2.

Kriminaalmenetluse käigus ära võetud ning kelmuse objektiks olnud tehnika, mis määrati maakohtu otsusega konfiskeerimisele ja hävitamisele, osas leiab ringkonnakohus, et need kuuluvad

§ 126lg 3 p 6 alusel tsiviilhagide katteks võõrandamisele.

Tehnika müügist saadud raha arvel tsiviilhagide rahuldamisest ülejääv summa tuleb anda riigi omandisse. J. Koltšini süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja J. Koltšini ja M. Koltšina õigeksmõistmise osas KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja ja prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 25 Mati Kartau