Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.10.2012.a otsus lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatava kaitsja adv Kristina Suvalova, kannatanu esindaja adv Kairi Tuulmägi Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav Aleksandr Zemtsov isikukood 35406290227, Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXX X-XX, XXXXXXXXX (XXXXXXXX XX XXXXX XXXX XXXX XXXXX XXXXXXXXX), pensionär, varem karistamata, viibis eelvangistuses 24.0213.03.2012.a. Kaitsja Adv Kristina Suvalova RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 25.oktoobri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Aleksandr Zemtsovilt riigieelarve tuludesse 537.60 eurot (viissada kolmkümmend seitse eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr XXXXXXXXXXXXXX või Swedbankis nr XXXXXXXXXXXXXX. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kannatanute kulutused õigusabile jäävad nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 25.10.2012.a otsusega tunnistati Aleksandr Zemtsov süüdi
järgi ja karistati 2-aastase vangistusega,
MS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 8 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud 19 päeva arvati karistusaja hulka, karistuse kandmise alguseks arvati karistuse kandmisele asumise päev. Aleksandr Zemtsov tunnistati süüdi
kella 05.0005.09 paiku XXXX XXXXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XX majas peale kannatanu M.S poolset solvangut enda ja oma lähedaste suhtes, äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis tulistas tulirelvast – vintpüssist – M.S-t, tekitades kannatanule rinnakorvi piirkonda läbiva laskehaava nahaaluse rasvkoe vigastusega ja peapiirkonda läbi laskehaava unearteri ja kägiveeni vigastusega ning ägeda verekaotusega, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel M.S suri.
lg 2 p 1 järgi tunnistati ta süüdi selles, et tema, orienteerivalt 1992.a Eesti Teaduste Akadeemia erikonstrueerimisbüroo ruumides, omamata vastavat luba, ebaseaduslikult valmistas õhupüssist padrunitega kaliiber 5,6 mm laetava vintpüssi, mis vastavalt ekspertiisiaktile nr 12ETB0037 on laskekõlbulik tulirelv – üheraudne vintpüss, mida ebaseaduslikult hoidis XXXXXXX asuvas majas, alates 1999. aastast aga XXXXXXX XX XXXXX XXXX XXXX XXXXX XXXXXXXX kuni relva äravõtmiseni politseitöötajate poolt 24.02.2012. Sellise tegevusega rikkus Aleksandr Zemtsov RelvS § 19 lg 3, § 21 lg 2, § 32 lg 1 ja 2, § 34 lg 2 sätteid.
lg 2 p 1 järgi (kuni 15.03.2007 kehtinud
Zemtsov süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, vähemalt teistkordselt, tuvastamata asjaoludel ja tuvastamata ajal, omamata vastavat luba, ebaseaduslikult omandas 47 padrunit kaliiber 5,6 mm, mis vastavalt ekspertiisiaktile nr 12ETB0037, 10.05.2012 on tulirelva laskekõlbulik laskemoon, mida ebaseaduslikult hoidis kuni 24.02.2012 oma majas XXXXXXX XX XXXXX XXXX XXXX XXXXX XXXXXXXX. Sellega rikkus A. Zemtsov RelvS § 19 lg 3, § 21 lg 2, § 32 lg 1 ja 2 ning § 34 lg 2 sätteid. APELLATSIOONIDE SISU 2 2. Aleksandr Zemtsovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune
Zemtsov süüdi tunnistada
järgi, vähendada mõistetud vangistuse määra ja jätta see tingimisi täitmisele pööramata. Peale selle taotleb kaitsja kannatanu kasuks väljamõistetud õigusabikulude summa vähendamist. Apellant leiab, et kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ning et reaalse vangistuse mõistmine ei ole põhjendatud. Apellatsiooni põhjendused on alljärgnevad. Kaitsja märgib, et
, s.o surma ettevaatamatu põhjustamise objektiivne koosseis kattub tapmise (
Subjektiivsest küljest iseloomustab seda koosseisu aga ettevaatamatus, s.o surma põhjustamine kas kergemeelsusest või hooletusest. Kaitsja refereerib karistusseadustiku kommentaare ja Riigikohtu lahendeid nr 31-1-57-10; 3-1-1-142-05 ning maakohtu otsuses esitatud järeldust, mille kohaselt kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et A. Zemtsov pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kaitsja leiab, et eelviidatud järeldus ei tugine asjas kogutud tõenditel. A. Zemtsovi ütlustest nähtub, et ajal kui ta läks trepist üles, karjus veel kannatanu toast, st ta ei maganud. A. Zemtsov on järjekindlalt öelnud ka seda, et ta ei soovinud kannatanu surma ega kahjustamist, eesmärk oli hirmutamine. Tulistamise hetkel värisesid A. Zemtsovi käed ja kogu keha. Ta tulistas oma teada sinna poole voodit, kus tavaliselt lamas tema ise, kannatanu ei pidanuks seal viibima. Sama kinnitas ta ka ütluste olustikuga seostamisel ning näitas, kuidas suunas relva voodi paremale poolele. Täpset tulistamise kohta aga ei mäleta. Numbrile 110 24.02.2012.a kell 05.09.56 A. Zemtsovilt laekunud kõne salvestusest nähtub, et A. Zemtsov palub kutsuda kiirabi, et äkki ta ei tapnud teda ära, kordab seda kaks korda. Samuti on kindlaks tehtud, et pärast laskmist hakkas A. Zemtsov helistama naabrile, politseisse, advokaadile, emale. Selline käitumine kinnitab samuti seda, et kannatanu surma põhjustamine oli tema jaoks ettearvamatu. Kaitsja viitab surnu ekspertiisiaktile ja leiab, et ka see kinnitab A. Zemtsovi ütlusi lasu suuna kohta, st et tema tulistas voodi serva, seda poolt, kus kannatanu ei peaks olema. Lasuvigastuse paiknemine kannatanu kehal annab tunnistust sellest, et lask oli suunatud seina ning kuul haaras kannatanut juhuslikult. Lähtudes süüdistatava ütlustest, tema käitumisest pärast toimunut ning lasuvigastuste paiknemisest, on apellant seisukohal, et A. Zemtsov põhjustas kannatanu surma ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuivõrd pimedas ruumis, kannatanu hirmutamise eesmärgil tulistamisel pidi tema tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral surma põhjustamist ette nägema, kuid ei ole millegagi tõendatud, et A. Zemtsov oleks saabunud tagajärje heaks kiitnud vaid lootis seda vähemalt vältida. Asjas puuduvad tõendid, et A. Zemtsovi käitumises esines kannatanu tapmise tahtlus mistahes vormis. Mõistetud karistusse puutuvalt leiab kaitsja, et kohus ei ole põhjendanud selle liiki ja määra. Kohus pole esitanud veenvaid argumente, miks sellises vanuses ja haige, varem karistamata isik, kes pani kannatanu poolt provotseeritud teise astme kuriteo toime, mida ta väga kahetseb (see on tõendatud muuhulgas dokumentidega tema enesetapukatse ja depressiooni kohta), kes ise kutsus kohale politsei ning kes elab koos pidevat kõrvalabi vajava eaka emaga, ei vääri 3 vangistusest tingimisi vabastamist. Kohus on üksnes märkinud, et puuduvad alused
Karistatus väärteokorras, millele kohus viitab, on kustunud. 2010.a eemaldati A. Zemtsovil kasvaja tõttu vasak neer. Pärast operatsiooni tekkisid tüsistused, ta on kaotanud 80% töövõimest. Peale selle on tal diagnoositud kõrgvererõhutõbi, ärevusdepressioon ja artroos, lülisamba osteokontroos. Talle on määratud taastusravi. Arstlik kontroll ja ravi kinnipidamisasutuses on üsna piiratud. Kaitsja leiab ka, et kannatanu esindaja poolt osutatud õigusabikulud on A. Zemtsovilt välja mõistetud liiga suures osas. Hüvitis õigusabikulude eest kuulub vähendamisele, kuna kannatanu esindaja astus menetlusse kohtueelse menetluse lõpus, tsiviilhagi on jäetud täies ulatuses rahuldamata, käesolev kriminaalasi ei ole keerukas ning on lahendatud lühimenetluses. 3. Kannatanute J ja J.S esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. Zemtsov
järgi süüdi tunnistati
lg 2 p 1 alusel karistus määrati ja tsiviilhagi nii varalise kui mittevaralise kahju nõudes rahuldamata jäeti. Uue otsusega taotletakse A. Zemtsovi süüditunnistamist
järgi,
Apellatsioonis ei nõustuta kohtu ja prokuröri seisukohaga, et tegemist oli provotseeritud tapmisega. Kriminaalasja materjalide pinnalt pole võimalik tuvastada, et A. Zemtsov olnuks tulistamise hetkel sellises hingelise erutuse seisundis, mis õigustaks tema süüdimõistmist
Süüdistava poolt väidetud erutusseisund ei saanud olla sedavõrd pikk kui väidab süüdistatav, tulistamise hetkeks oli see möödunud. Oluline on, et kannatanu rünne ja tapmine oleks vaadeldavad ühtse ja katkematu elulise sündmusena ning määravat tähtsust omab see, kas süüdistatav tegutses vahetult hingelise erutuse seisundis. Käesoleval juhul ei ole see tuvastamist leidnud. A. Zemtsov on väitnud, et relv asus peidikus. Seega pidi ta esmalt relva üles otsima, kokku panema ja laadima. Lisaks on tunnistaja Y.M avaldanud, et A. Zemtsov helistas talle kell 05.07 ja ütles rahuliku häälega „J, mul on laua peal püstol. Ta, elajas alandas mind. Ma ei tea mida teha“. See tähendab, et süüdistatav võttis endale veel täiendavalt aega. Eelnev viitab sellele, et tegemist ei saanud olla provotseeritud tapmisega, A. Zemtsovi käitumise kulg ei ole omane hingelise erutuse seisundis tegutsevale isikule, vaid isikule, kes on teadlik sellest, mida ja miks ta teeb. Ka ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et oleks esinenud kannatanu poolne tõsine isikuvastane rünne. Omavahelisi nägelemisi, mida ikka ette tuleb, ei saa kasutada oma naiselt elu võtmist õigustava asjaoluna. Peale eelneva on kohus jätnud tähelepanuta, et süüdistatav võis sellise kannatanupoolse solvamise oma tegevusega ise esile kutsuda. Tuvastatud on, et A. Zemtsov on viimased 15 aastat kuritarvitanud alkoholi ja joobeseisundis solvanud teisi pereliikmeid. Samuti tarvitas ta M.S suhtes vägivalda. Seda on kinnitanud nii J.S kui tunnistaja A.M. Tähelepanuta on jäetud tunnistaja A.O ütlused, millest tulenevalt avaldanud M.S talle, et A. Zemtsov oli ähvardanud M ära tappa. Sama on rääkinud ka O.B. 4 Kohus pole tunnistajate ütlustele tähelepanu pööranud ega pole ka analüüsinud, kas M.S tapmine võis olla ajendatud hoopis asjaolust, et viimane soovis temast lahku minna. Maakohus on näidanud M.S-t üksnes negatiivses valguses, st hinnanud tõendeid valikuliselt. Apellant viitab kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisiaktile ja rõhutab, et ekspertiisiga ei ole tuvastamist leidnud, et süüdistatav pani kindlasti kuriteo toime hingelise erutuse seisundis. Apellatsioonis leitakse seega, et kõiki tõendeid arvestades oleks maakohus pidanud kohaldama KrMS § 268 lg-t 6, muutma süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni ning mõistma A. Zemtsovi süüdi
Apellant rõhutab ka seda, et tõendite pinnalt ei saanud süüteo toimepanemise leida aset ettevaatamatusest. Apellant märgib, et prokurör ei teavitanud kannatanuid lühimenetluse kohaldamise ja kuriteo kvalifikatsiooni muutmise kavatsusest, seega ei olnud kannatanutel võimalik esitada oma põhjalikke vastuväiteid uue süüdistuse osas. Lisaks ei olnud apellantidel võimalik seadusest tulenevalt vaidlustada lühimenetluse kohaldamist. Apellandile jäi mulje, et nii prokuröri kui kohtu huvi oli asi kiiresti ära menetleda ilma tegelikesse asjaoludesse süüvimata. Selline lähenemine, samuti teise isiku surmamise eest üksnes 2 aasta pikkuse vanglakaristuse määramine on mitte üksnes kannatanute, vaid ka kogu ühiskonna õiglustunnet sügavalt riivav. Apellatsioonis ei esitata vastuväiteid süüdistatava süüditunnistamisele
lg 2 p 1 järgi, küll aga palutakse ringkonnakohtul suurendada süüdistatavale
Kohus on määranud nimetatud kuriteo eest süüdistatavale karistuseks 1 aasta vangistust, kuid ei ole vähimalgi määral selgitanud, millele tuginedes on ta karistusena nimetatud kuriteo eest määranud just sellise karistuse, mis jääb allapoole sättes nimetatud karistuse keskmist määra. Kuivõrd ei esine kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, oleks kohus pidanud määrama karistuse keskmises määras, s.o 1,5 - 2 aastat Apellant on seisukohal, et kannatanute tsiviilhagi on põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS §-i 129, tõlgendades seda sätet põhjendamatult kitsalt. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 129 lg 1 sätestab, et isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Kannatanu poolt tehtud kulutus lennukipiletitele kuulub VÕS § 129 lg 1 kaitsealasse. Nimetatud sätte kohaselt tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulu, milleks eelkõige, kuid mitte ainult on matusekulud. Seega nähtub eeltoodust üheselt, et lisaks matusekuludele võivad hüvitamisele kuuluda ka muud kulud, mis on otseselt seotud surma põhjustamisega. Antud juhul on lennukipiletid sellisteks surma põhjustamisest tekkinud kuludeks, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. Nagu tsiviilhagis märgitud, elab J.S juba pikemat aega XXXXXXX Vabariigis, mistõttu oli ta sunnitud sõitma seoses M.S surmaga ootamatult Eestisse. 5 Apellant viitab VÕS §-le 127 lg 1 ja 4, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile nr 3-2-1-16110 leiab, et käesolevas asjas on väljaspool kahtlust põhjusliku seose olemasolu A. Zemtsovi teo ning varalise kahju tekkimise vahel kannatanu J.S-le. Maakohus on otsuses märkinud, et esitatud arvetest jääb selgusetuks, millised lennud olid seotud matustega. Apellandid selgitavad siinkohal, et arvete selgitustest on üheselt näha, et J.S tuli koos oma poja D-ga Eestisse kuupäeval 27/02 ehk
Lähedaste kahjustamise soovi on kohtupraktikas peetud VÕS § 134 lg-e 3 tähenduses üheks võimalikuks erandlikuks asjaoluks (Riigikohtu
Zemtsov põhjustas kannatanu surma ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna niisugusel viisil, s.o pimedas ruumis, kannatanu hirmutamise eesmärgil tulistamisel, pidi tema tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral surma põhjustamist ette nägema, kuid ei ole millegagi tõendatud, et A. Zemtsov oleks saabunud tagajärje heaks kiitnud, vaid vähemalt lootis seda vältida. Kohtukolleegium märgib, et tegelikult apellatsioonist ei selgu, kas kaitsja peab silmas ettevaatamatust kergemeelsuse või hooletuse vormis.
Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kohtukolleegium osundab, et kergemeelsusega on tegemist juhul, kui toimepanija lootis konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginevalt, et tagajärg jääb saabumata. See tähendab, et kergemeelsuse puhul on isiku tahtluses tuvastatav intellektuaalne e teadmisaspekt, puudub aga voluntatiivne e tahtmisaspekt. Hooletusele on aga omane nii intellektuaalse kui ka voluntatiivse elemendi puudumine. Isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Reeglina pole isik hooletuse puhul üldse teadlik oma käitumise õigusvastasusest, isikul psüühiline side oma teo tehioludega. Käesolevas kriminaalasjas A. Zemtsovi puhul (küll pimedas toas, aga teades, et kannatanu on voodis, tulistas siiski voodi suunas) ei saa kuidagi väita, et ta poleks olnud teadlik oma käitumise õigusvastasusest, et tal oleks puudunud psüühiline side oma teo tehioludega. Seega hooletusest käesolevas süüdistusasjas kindlasti rääkida ei saa. Maakohus on subjektiivse külje tuvastamisel leidnud, et A. Zemtsov tulistas pimedas toas tulirelvast voodisse, teades kindlalt, et selles voodis magab kannatanu, kusjuures tulistamise ajal ta kannatanu täpset asukohta ei näinud. Oma elukogemuse pinnalt pidi süüdistatav teadma, et öö jooksul võis kannatanu oma asendit muuta ning asuda seega ka voodi sellel poolel, millel tavaliselt magas tema. Seetõttu pidi ta aru saama, et lask võib tabada kannatanut igasse keha piirkonda, muuhulgas ka elutähtsate organite piirkonda. Üldteada asjaolu on, et tulirelva lask, mis tabab kannatanut elutähtsatesse organitesse, võib põhjustada kannatanu surma. Seega, tulistades vintpüssist pimeduses kohta, kus temale teadaolevalt viibis kannatanu, pidas ta võimalikuks igasuguste tagajärgede, sh surma saabumist ja möönis seda, pannes kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-124-03, milles on selgitatud, et
§-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures 8 toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Seega tuleb ka käesolevas asjas kaaluda, kas A. Zemtsov võis kergemeelselt loota, et M.S surm jääb saabumata. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimativiidatud otsusest nr 3-1-1142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest
Tulistades relvast voodi suunas, kus A. Zemtsovile teadaolevalt lamas kannatanu, oli kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatavale selge enda käitumise objektiivne ohtlikkus, tema käitumine, sealjuures just tulistamise suund, ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu. Tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust väita, et A. Zemtsovil olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et M.S surm jääb saabumata, süüdistatava tegevus tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuse käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanu surma. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et A. Zemtsov pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Kaitsja poolt viidatud asjaolud – A. Zemtsovi käitumine pärast tulistamist, kohene helistamine politseile ja kiirabisse, ei anna alust maakohtu poolt kuriteo subjektiivsele küljele antud hinnangus kahelda. Kohtukolleegium ei nõustu ka kannatanu esindaja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada A. Zemtsovil tulistamise hetkel esinenud sellist hingelise erutuse seisundit, mis õigustaks tema süüdimõistmist
Esmalt märgib kohtukolleegium, et tapmise privilegeeritud koosseis ehk provotseeritud tapmine on tapmise põhikoosseisuga sisuliselt identne. Mõlema koosseisu puhul koosneb objektiivne teokoosseis teost (nt tapmistegu – noalöök südamesse); tagajärjest (isiku surm) ja põhjuslikust seosest nimetatud kahe tunnuse vahel. Ka subjektiivne teokoosseis on nii
kui § 115 puhul kokkulangev – koosseis on täidetud, kui isik tegutseb minimaalselt kaudse tahtlusega objektiivse teokoosseisu tunnuste suhtes. Ainuke erinevus nende kahe koosseisu vahel seisneb objektiivse külje erisubjektsuses – isik on teo toimepanemise ajal hingelise erutuse seisundis, mille on esile kutsunud kannatanu oma käitumisega. Kuigi kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisiakti kohaselt oli A. Zemtsov talle inkrimineeritava teo ajal ja vahetult enne seda vallandunud tugevas emotsionaalse erutuse seisundis, ei anna eksperdiarvamus iseenesest alust järelduseks, et A. Zemtsov on toime pannud
järgi kvalifitseeritava kuriteo, sest erutusseisundit
mõttes saab tuvastada kriminaalasjas kindlaks tehtud tehioludest lähtudes, kuivõrd see seisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste. 9
koosseisu seisukohalt peab isiku käitumine, kelle surm põhjustatakse, olema provokatiivne, kusjuures nõutav ei ole provokatsiooni ning sellele järgnenud afekti proportsionaalsus. Mõistagi ei ole see suhestumine piirideta. Emotsionaalses reaktsioonis ja sellele vastavas käitumises peab olema teatav arusaadavus – isiku käitumine saab ohvri eelnevat käitumist hinnates mõistetavamaks ja arusaadavamaks. Tegemist peab seega olema õiglase raevuga ning sellel peab olema arusaadav põhjus, aktsepteeritav ei ole ülemäärane emotsionaalne reaktsioon. Seega saab vägivalla ja solvamise olemust hinnata objektiivsete kriteeriumide alusel ning näiteks solvamise puhul ei ole esmatähtis see, kuidas seda solvangut võttis teo toimepanija, vaid solvangu tegelik olemus ja kaal. A. Zemtsovi sõnul karjunud M.S 24.02.2012.a varahommikul tema peale, nimetades teda kaabakaks, impotendiks, kes ei tööta, kes lõpetab rentslis, keda pole enam vaja, kes millekski ei kõlba ning et ta leidvat endale uue mehe. Sõim kestnud 5-10 minutit. A. Zemtsovi väitel solvanud need sõnad teda väga, tundis, et sees oleks otsekui miski lõhkenud. Solvangud elukaaslase poolt alanud pärast tema haigestumist, neeruoperatsiooni ja invaliidistumist paar aastat tagasi. Elukaaslane hakanud teda impotendiks sõimama /I kd tl 213/. Ka on A. Zemtsov kinnitanud, et M.S halvustas rängalt tema ema ja poega, karjudes „et su ema kärvaks“ /I kd tl 225/. Need A. Zemtsovi ütlused ei ole kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütlustega kummutamist leidnud. Vastupidi, A. Zemtsovi ja M.S naabrid Y.M ja L.Š on kinnitanud, et kuulsid M.S-lt, et A. Zemtsovil on vähk ja ta sureb varsti, et ta jääb noorelt leseks ja hakkab elama iseendale. Y.M kuulis, kuidas M.S A. Zemtsovi kitseks sõimas. L.Š väitel sõimanud M.S oma elukaaslast pidevalt kitseks, rääkis, et on noor lesk, rääkides A. Zemtsovist põlglikult ja jämedalt. Mõned aastad tagasi sõitnud nad naabritega koos autos ning kogu tee rääkis M.S A. Zemtsoviga väga alandavalt, pani jämedalt viimase suu kinni /I kd tl 143-147, 152-155/. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada, et Y.M-u ja L.Š ütluste objektiivsuses ei saa kahelda, nende näol ei ole tegemist ei süüdistatava ega kannatanuga sugulussuhtes olevate isikutega, nemad on A. Zemtsovi ja M.S suhteid kirjeldanud seega neutraalsel pinnal. Mis puutub kannatanu esindaja poolt viidatud tunnistajate A. Osnatši ja O. Bondarchuki poolt antud ütlusi, siis nende näol on tegemist nn vahendlike tunnistajatega, kes on edasi andnud M.S poolt kuuldut. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-76-11muuhulgas sedastanud, et KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ning seda, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamisasjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. Seda eeskätt põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaoludele. Riigikohtu poolt öeldut silmas pidades ei ole alust apellandi poolt viidatud tunnistajate ütlusi ületähtsustada, seda enam, et nad ei ole süüdistatava ja kannatanu suhtluse vahetuteks tunnistajateks olnud. Käesolevas asjas on vajalik tuvastada eelkõige seda, kas kannatanu on süüdistatavat solvanud ning milline on olnud nende solvangute tegelik olemus ja kaal. Tõendamiseseme asjaolude kohta ei anna otsest teavet ka kannatanute ütlused, seda inimlikult mõistetavalt. Küll aga tuleneb nii kannatanute kui tunnistajate ütlustest, et viimastel aastatel olid suhted kannatanu ja süüdistatava vahel teravad, just pärast seda kui süüdistatav neeruvähi tõttu invaliidistunud oli. Eelnevast johtuvalt leiab kohtukolleegium, et süüdistatava ja tema väiteid otseselt kinnitavate tunnistajate Y.M-u ning L.Š ütlustega on M.S solvangud süüdistava aadressil tõendatud, need 10 olid pikema aja vältel korduvad ning sisult inimväärikust alandavad. Maakohus on oma otsuse põhiosas põhjendatult viidanud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-86-04 sedastatule, millekohaselt võib provokatsioon olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona. Käesolevas asjas tuvastatu annab aluse väita, et ööl vastu 24.02.2012.a M.S poolt välja öeldud solvangud olid n.ö viimaseks piisaks, mis vallandas süüdistatavas sellise emotsionaalse reaktsiooni, mis on käsitatav õiglase raevuna, mis omakorda ajendas süüdistatavat relva haarama. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb A. Zemtsovi ütlustest, et kuriteo pani ta toime motivatoorses seoses temas esilekutsutud raevuga, st veel selle kestmise ajal. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult A. Zemtsovi
A. Zemtsovile mõistetud karistuse tühistamiseks ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust ei kaitsja ega kannatanute esindaja apellatsioonid. Süüdistatavale mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Maakohus on arvestanud kergendavate asjaoludega, kaalunud hoolikalt, kas A. Zemtsovi on võimalik karistusest tingimisi vabastada ja leidnud muuhulgas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mitmetes otsustes väljendatud seisukohtadele tuginedes, et
S § 49 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega on seadusest tulenevalt arstiabi A. Zemtsovile ka vanglatingimustes tagatud. Kannatanute esindaja arusaam, nagu peaks kergendavate ja raskendavate asjaolude mitteesinemisel olema karistusmäär võrdne sanktsiooni keskmise määraga, ei tulene seadusest ega tegelikult ka mitte väljakujunenud kohtupraktikast. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult kannatanu tsiviilhagid rahuldamata jätnud, kannatanute esindaja apellatsioon ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ka selles osas alust. Maakohus on väga põhjalikult analüüsinud mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ning kohtu järeldus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Mis puudutab kannatanu esindaja viidet Riigikohtu otsusele nr 3-11-57-10 ja sellest tulenevat seisukohta, et lähedaste kahjustamise soovi on kohtupraktikas peetud VÕS 134 lg 3 tähenduses üheks võimalikuks erandlikuks asjaoluks, siis kohtukolleegium osutab, et kriminaalasja menetluse raames ei ole kogutud tõendeid, mis viitaksid A. Zemtsovi soovile kahjustada kannatanu lähedasi. Apellatsioonis on maakohtule ette heidetud, et analüüsimata ja arvestamata on jäetud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 1-09-21700 avaldatud seisukohad. Kohtukolleegium leiab, et maakohtul puudus kohustus juhinduda nimetatud otsuses väljendatust. KrMS §-st 3421 mõttest tulenevalt on ringkonnakohtu lahendis väljendatud seisukohad kohustuslikud üksnes sama kriminaalasja raames, siis, kui maakohtu otsus on apellatsioonimenetluses kohtumäärusega tühistatud ja kriminaalasi saadetakse uueks arutamiseks samale kohtule. Küll on aga KrMS § 2 p 4 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikateks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on 11 tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega on maakohus põhjendatult juhindunud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsustes väljendatud seisukohtadest ega ole neid seisukohti valesti tõlgendanud. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on põhjendamatult jätnud J.S varalise kahju nõude rahuldamata, kohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et kuivõrd kannatanu J.S elab XXXXXXXl, siis tema poolt tehtud kulutus lennukipiletitele kuulub VÕS § 129 lg 1 kaitsealasse ning põhjuslik seos A. Zemtsovi teo ja varalise kahju tekkimise vahel J.S-le on olemas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga kannatanu nõude suurus millegagi tõendatud. Tsiviilhagi juurde lisatud kolm lehte võõrkeelse sisuga ei ole tõenditeks, mille alusel saaks kindlaks määrata, kui palju on J.S XXXXXXXX Tallinna ja tagasi lennu eest maksnud /I kd tl 129-131/. Kohtukolleegium osundab KrMS § 10 lg-le 3, mille kohaselt kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tsiviilhagi on kannatanute esindaja poolt esitatud 31.05.2012.a. 06.08.2012.a on koostatud kaitseakt, milles leitud, et J.S varalise kahju nõue on tõendamata. Esimene maakohtu eelistung on toimunud 09.08.2012.a, teine eelistung, mille käigus on arutatud võimalust kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, on toimunud 15.10.2012.a. Mõlemal eelistungil osales ka kannatanute esindaja. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tõenäoline, et lennupiletite arvete tõlkimine ei olnud rohkem kui nelja kuu jooksul võimalik. Teisalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kannatanul on õigus ja võimalus taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 (kohus teeb prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses) nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-105-10). Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kannatanu oleks sellesisulisi taotlusi esitanud /II kd tl 72-80/. Apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite esitamine on aga välistatud (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-2-10; 3-1-1-79-10, 3-1-1-105-10 jt). Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanute esindaja apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka tsiviilhagide rahuldamata jätmise osas. Kannatanute kulutused õigusabile on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus mõistlikus osas süüdistatavalt välja mõistnud. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on kohus õigustatud arvestama kriminaalasja mahtu, keerukust, varalise ja mittevaralise nõude esitamise tulemuslikkust. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.10.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. A. Zemtsovi kaitsja adv Kristina Suvalova esitas taotluse määrata tema poolt A. Zemtsovile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises ja apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Kristina Suvalova Advokaadibüroo OÜ-le makstavaks tasuks 537.60 eurot (sealhulgas käibemaks 89.60) ja taotleb selle hüvitamist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse 12 punktidest 5, 7, 16 ja 19 rahuldada. KrMS 185 lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad kannatanute õigusabi kulud nende endi kanda. Malle Preimer Ivi Kesküla 13 Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.