← Eesti

1-12-10991/21

Obsah (7)§ 200§ 184§ 74§ 65§ 68§ 56§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2013, Tallinn, Kriminaalasja number 1-12-10991 (12230110552) Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja U

§ 200lg 2 p 4 ja 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

jaanuari 2013 otsus lühimenetluses Kriminaalasja läbivaatamise viis Apellatsiooni esitaja Kirjalik menetlus Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav Dmitri Mandrik, isikukood 37906265221, elukoht XXXXXXXX XXX X-XX, EV kodakondsus, põhiharidus, emakeel-vene keel, töökoht puudub, varem kohtulikult karistatud 8-l korral, viimati Harju Maakohtu 03.10.2011 otsusega

§ 184

lg 2 p 1, 2, § 202 lg 1 järgi vangistusega 3 aastat,

§ 74

alusel koheseks kandmiseks 1 aasta vangistust, 2 aastat vangistust katseajaga 2 aastat; korduvalt karistatud väärteokorras, kahtlustatavana kinni peetud 03.08.2012, tõkend vahistamine alates 04.08.

  1. Leelo Viil Kaitsja Kaitsja adv Leelo Viil, süüdistatav Dmitri Mandrik RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. jaanuari 2013 otsus Dmitri Mandriku suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  4. Välja mõista Dmitri Mandrikult Eesti Vabariigi kasuks 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, s.h käibemaks 9 (üheksa) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr XXXXXXXXXXXXXX või Swedbankis nr XXXXXXXXXXXXXX. Maksekorraldusele märkida viitenumber XXXXXXXXXXXXXX ning selgitus: „Dmitri Mandrik“, 1-12-10991, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  5. aprillil 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. jaanuari 2013 otsusega tunnistati D. Mandrik lühimenetluses

§ 200lg 2 p 4 ja 8 järgi süüdi ning karistati vangistusega 5 aastat 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 3 aastat 8 kuud vangistust.

§ 65

lg 2, § 74 lg 5 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 03.10.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise alguseks 03.08.

  1. Menetluskuludena mõisteti D. Mandrikult riigituludesse välja sundraha 800 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 595.20 eurot, mis tulevad tasuda 12 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest.
  2. D. Mandrik tunnistati süüdi selles, et tema 03.08.2012 kella 17.30 ja 18.00 vahel Tallinnas Sadama 6 asuva klubi Arena 3 naiste tualettruumis võõra vallasasja äravõtmise ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, ähvardas noaga K.K-i ja jõudu kasutades tõmbas viimase kaelast ära hõbedast kaelaketi, käelt hõbedast käeketi, tekitades käeketi ära tõmbamisega kannatanule füüsilist valu. Kannatanu vasakut kätt randmest jõuga kinni hoides võttis tema vasaku käe sõrmest ära kuldset tooni hõbesõrmuse, seejärel haaras parema käe randmest ning võttis sõrmest hõbesõrmuse, ühte sõrmust ei saanud ta kätte. Samuti võttis kannatanu käe pealt ära käekella Amrin. Kuriteoga tekitas D. Mandrik kannatanule moraalset, füüsilist ja varalist kahju.
  3. Maakohus tuvastas, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald ja noaga ähvardamine oli otseselt suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele ja seotud kannatanu vara hõivamisega. D. Mandriku eesmärgiks oli saada varalist kasu võõraste vallasasjade omastamise näol. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga selles, et süüdistatava tegu tuleks kvalifitseerida avaliku vargusena. Käesolevas kriminaalasjas menetleva kuriteo pani süüdistatav toime kohtu poolt määratud katseajal. Arvestades seda, et süüdistatav pole varasematest karistustest järeldusi teinud, ta tarvitab narkootikume, leidis kohus, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Arvestades D. Mandriku isikulisi näitajaid, ei pidanud kohus võimalikuks kohaldada tema suhtes kergemat karistust.
  4. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja ja süüdistatav ise. Süüdistatava kaitsja, viidates mitmetele Riigikohtu lahenditele, leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Apellant palub otsus karistuse mõistmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista D. Mandrikule kergem karistus. Taotlust põhjendab järgmiselt: Kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendused, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista D. Mandrikule sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Käesoleval juhul on üheks peamiseks süüdistatava süü suuruse näitajaks asjaolu, et 2

(5)kannatanule ei ole tekitatud tervisekahjustusi. Vaidlustatavas otsuses ei ole märgitud kannatanu noaga ähvardamise osas süüdistatava otsesele tahtlusele viitavaid tõendeid. D. Mandrikule mõistetav karistus peaks olenema tema psüühilise suhtumise vormist teosse ning karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Süüdistatav on rõhutanud, et ta soovis toime panna varguse, mida kinnitab ka asjaolu, et ta kannatanut ei löönud ega sõnaliselt ei ähvardanud. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust kergendava asjaolu esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühemaajalise vangistuse mõistmist. D. Mandrik leiab enda apellatsioonis, et temale esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida vargusena, mis on toime pandud avalikult, kuid vägivalda kasutamata. Kannatanule kuuluvate esemete hõivamiseks ta kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud, kannatanut ei ähvardanud ega valu ei põhjustanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta vaidlustatud osas muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta D. Mandriku talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab, samuti seda, miks kohtu arvates ei ole D. Mandriku käitumine kvalifitseeritav avaliku varguse toimepanemisena. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kaitsja on apellatsioonis karistust kergendava asjaoluga puutuvalt korranud samu väiteid, mida ta esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
  3. Lühimenetluses kohaldatakse üldmenetluse KrMS § 293 sätteid vaid siis, kui toimub süüdistatava ülekuulamine (KrMS § 237 lg 5). Käesolevas asjas on tegemist lühimenetlusega, millega D. Mandrik nõustus ning enda ülekuulamist kohtus ei taotlenud (II kd, tl 10-11). Toimiku materjalidest nähtuvalt avaldati maakohtus kõik süüdistust

§ 200lg 2 p 4, 8 järgi tõendavad materjalid, m.h.

ka kannatanu K.K-i (II kd, tl 3-6) ja tunnistajate K.K-i, R.K, S.M-i, V.A-i, K.K ja M.K (II kd, tl 22-24, 25-27, 28-29, 30-32, 34-36, 37-38) poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Tulenevalt KrMS § 3051 lg 2 sätestatule, oli kohtul seega õigus hinnata kõiki kannatanu ja teiste menetlusosaliste poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi kogumis teiste kogutud tõenditega ja otsustada, milliseid ütlusi eelistada. Kohtul puudus alus kahelda kannatanu ütlustes, sest need haakuvad nii Sadama Marketi videosalvestuse kui tunnistajate ütlustega vaidlustatud episoodis. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-127- 3

(5)06 p-s 6 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-88-06 p 11). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta D. Mandriku röövimises süüdi tunnistab, pidades usaldusväärseteks kannatanu ütlusi, kelles D. Mandriku noaga ähvardamine tekitas hirmu ja kartuse enda elu pärast. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas süüdistatav jõudu tema kaelas olnud hõbedast keti, samuti kannatanu käeketi äratõmbamisel, mille tagajärjel kannatanu tundis valu. Vägivalda kasutades võttis D. Mandrik seejärel kannatanu vasaku käe sõrmest ära kuldset tooni hõbesõrmuse ja parema käe sõrmest hõbesõrmuse, samuti käe pealt ära käekella. Vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja ülemineku takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Põhjendatult märkis maakohus, et kannatanu poleks asju ära andnud, kui tema suhtes poleks psüühilist ja füüsilist vägivalda kasutatud. Kannatanu suhtes pani D. Mandrik seega kuriteo toime kavatsetult. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuse põhjendustega kannatanu suhtes süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. 8. D. Mandrikule mõistetud karistus on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud ja seaduslik. Maakohus on karistuse mõistnud

§ 56sätestatust lähtudes.

Kaitsja arusaam, et süüdistatava puhul tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, on siiski ekslik. Maakohus on põhjendatult suhtunud kohtuistungil väljendatud kahetsusse kriitiliselt, kuivõrd süü üksnes osaline tunnistamine ei ole käsitatav puhtsüdamliku kahetsusena. Kohtukolleegium osundab, et puhtsüdamlik kahetsus puudub, kui süüdistatav ei ole talle etteheidetavat tegu omaks võtnud ning on vaidlustanud süüteo toimepanemise. Samas on kohus põhjendatult leidnud, et D. Mandrik ei pannud isikuvastast süütegu toime esmakordselt, lisaks on teda varasemalt röövimise eest karistatud.

§ 200

lg 2 p 4, 8 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kolmest kuni viieteistkümne aastani. Sanktsiooni keskmine määr on seega 9 aastat. D. Mandrik on kriminaalkorras varem karistatud 8 korda, käesolevas kriminaalasjas menetletava röövimise pani ta toime katseajal. Süüdistatava käitumine näitab seega, et ta pole varasematest karistustest järeldusi teinud, mistõttu leidis kohus õigesti, et tema karistusest tingimisi vabastamine oleks vastuolus kohtupraktikaga. Põhjendatult on kohus leidnud sedagi, et süüdistatav, kes on narkomaan, ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada

§ 69sätteid.

Tulenevalt süüdistatava isikust, ei saa kohtukolleegiumi hinnangul erinevalt kaitsjast, süüdistatavale röövimise eest mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kergemat karistust pidada liialt karmiks. Võimaluse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, tagab üksnes reaalne vanglakaristus, mille pikkus ei saa olla varasemast lühem. Et süüdistatav on inkrimineeritud teo toime pannud kohtu poolt määratud katseajal, kuulub mõistetav karistus suurendamisele

§ 65lg 2 ja § 74 lg 5 sätete alusel eelmise karistuse ärakandmata osa võrra.

9. Lisaks süüdistatavale vaidlustas maakohtu otsuse ka D. Mandriku kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kohtukolleegium peab taotletavat tasumäära põhjendatuks, rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määrab kaitsjale välja maksta 57,60 eurot (s.h käibemaks 9,60 eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale 4

(5)makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et kohtukolleegium jätab kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud D. Mandriku kanda. 10. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 17. jaanuari 2013 otsus on täies ulatuses seaduslik ja põhjendatud, apellatsioonide põhjendused D. Mandriku süüditunnistamises ja karistamises

§ 200lg 2 p 4, 8 järgi selle osaliselt tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium vaidlustatud otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Julia Katškovskaja Sten Lind 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.