järgi üldmenetluses Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav ENDEL PELSKA, isikukood: 36805294714; elukoht: XXX, viibib vahi all Vanglas (XXX); kodakondsus: EV; haridus: keskeriharidus; emakeel: eesti keel; töökoht: OÜ A ; kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: vahistamine alates 19.11.2011.a.; kahtlustatavana kinnipidamine: 19.11.2011.a. Kaitsja Argo Küünemäe RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Endel Pelska
järgi ja karistada teda vangistusega 8 (kaheksa) aastat.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Endel Pelska kinnipidamisest, s.o alates 19.11.2011.a. Endel Pelska’ suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Endel Pelska’lt riigituludesse: 1 - sundraha 2,5 palga alammääras – 800 eurot; määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 1344 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi eest 273 eurot; ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi eest 286,88 eurot, koopiakulud summas 0,45 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-12-4434, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. AK poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõista Endel Pelska’lt välja AK kasuks 752,80 eurot. Asitõendid ja salvestised:
II MENETLUSE KÄIK Käesolevas kriminaalasjas tunnistas süüdistatav Endel Pelska end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi osaliselt ja tema seletused süüdistuse kohta on kajastatud järgnevalt kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu: A K , tunnistajad: GN, NP, JA, ekspert JA ja süüdistatav Endel Pelska. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditeks ning kirjalikeks materjalideks olid: - Kannatanu AK hagiavaldus, kviitungid, arve /I kd tl 62-66; lk 143-147/ ja Sotsiaalkindlustusameti teatis /I kd tl 67-68/; Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos lisadega ja videosalvestisega /I kd tl 69-103, 179; lk 4-38/; Asitõendi vaatlusprotokoll /I kd tl 104-119; lk 41-56/; Surnu ekspertiisiakt koos õiendiga /I kd tl 120-151; lk 62-93/; Verejälje uuring /I kd tl 152-162; lk 96-106/; Asitõendi vaatlusprotokoll /I kd tl 163-171; lk 107-116/; Asitõendi vaatlusprotokoll koos helisalvestisega /I kd tl 172-177, 178; lk 119-124/; Asitõendi vaatlusprotokollid /I kd tl 180-184; lk 125-129 ja I kd tl 185-187; lk 130132/; Asitõendi vaatlusprotokoll /I kd tl 188-190; lk 135-137/; Kahtlustatava kinnipidamise protokoll /I kd tl 191-192; lk 175-176/; Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 57, 10.02.2012 /I kd tl 193-198; lk 199-204/; E. Pelska ja V. K iseloomustused tööandja poolt A OÜ-st /I kd tl 199; lk 207/; E. Pelska karistusregistris teatis /I kd tl 200; lk 208/; Asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akt /I kd tl 201-202; lk209-210/; 3 - A OÜ vastus /I kd tl 203; lk 215/; Riigi õigusabi osutamisega seotud dokumendid /I kd tl 204-205, 206, 207, 208, 209210, II kd tl 75-76; lk 188-189, 196/; Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määrus /I kd tl 211; lk 205/. Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid, milliste osas esines pooltel vastuväiteid või millised ei tulene süüdistusaktist. - kaitsja palus avaldada tunnistaja ülekuulamise protokollist ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lk 164 alt 3. rida, algab sõnaga „jaa“. Prokurör vaidles avaldamisele vastu, kuivõrd tunnistaja on öelnud, et see on kuuldus. Kohus jättis kaitsja taotluse avaldamiseks rahuldamata, kuna protokollis ja kohtuistungil tunnistaja poolt öeldus vastuolu ei sisaldunud. Kohtuistungil kuulati avaldatud helisalvestist vahetult. Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör leidis, et süüdistatav on erinevates menetlusetappides oma ütlusi muutnud ning neid ei saa pidada usaldusväärseteks. Prokuröri hinnangul pani E. Pelska tapmise toime otsese tahtlusega. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist
Samuti palus prokurör süüdistatavalt välja mõista tsiviilhagi ning tagastada süüdistatavale kaks mobiiltelefoni, haamer, võsanuga; ülejäänud asitõendid kuuluvad hävitamisele, CD-plaadid jätta materjalide juurde. Kaitsja leidis, et E. Pelska ei ole oma tegevusega täitnud
Kaitsja hinnangul tuleb kannatanupoolset agressiivset käitumist arvestades süütegu kvalifitseerida provotseeritud tapmisena
Samuti kaitsja hinnangul võib olla alust kvalifitseerida süüdistatava tegevus surma põhjustamisena ettevaatamatusest või raske tervisekahjustuse tekitamisena. Kaitsja leidis, et kütusemahutite puhastamise käigus sissehingatud kütuseaurud ja tarvitatud alkohol tekitasid süüdistataval seisundi, kus ta kõiki sündmusi ei mäleta. Kaitsja hinnangul ei olnud ka eksperdi käsutuses kõiki tähtsust omavaid materjale, statsionaarset kohtupsühhiaatriaekspertiisi pole läbi viidud, mistõttu ei ole eksperdi järeldused piisavad ja kohtupsühhiaatriaekspertiis tuleks tõendite hulgast kõrvale jätta. Lisaks osundas kaitsja, et teo toimepanemise vahendiks ei saanud olla asitõendiks olev sepavasar, kuna sellest tulenevad vigastused oleksid palju raskemad. Kaitsja palus sõltumata süüteo kvalifikatsioonist mõista süüdistatavale karistus vastava sanktsiooni alammäära lähedaselt, tapmise puhul pidas kaitsja ka 8-aastast karistusmäära liialt rangeks. Kaitsja nõustus, et tsiviilhagi kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Kannatanu AK kinnitas, et jääb esitatud tsiviilhagi juurde, selle lõplik summa on 752,80 eurot, kuivõrd riigi poolt on talle makstud hüvitist. Kannatanu ei soovinud V. K kuulunud esemete tagastamist. Süüdistatav E. Pelska tunnistas end kohtus osaliselt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, märkides, et tal puudus selleks tahtlus, ettekavatsetus. Süüdistatav oma viimases sõnas avaldas kahetsust toimunu osas ja vabandas juhtunu pärast. 4 III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Kohus esmalt peatub kaitsja poolt kohtulike vaidluste käigus esitatud arvamusel, et ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt (I kd tl 193-195) tuleks tõendite hulgast välja jätta. Hämmastav on asjaolu, et prokuröri poolt kohtuistungil esitatud taotlusele antud akti kohtus avaldamiseks ja lubatavaks tõendiks pidamisele kaitsja vastu ei vaielnud (I kd tl 59), sellele seisukohale jõudis kaitsja alles kohtulike vaidluste ajaks. Kaitsja kohtulike vaidluste ajal põhistas oma seisukohta sellega, et ekspertiisiakti vormistanud eksperdil ei olnud teada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Kohus ei nõustu kaitsja sellekohase seisukohaga. Kohus rahuldas süüdistatava ja kaitsja taotluse eksperdi kohtusse kustumiseks ja küsitlemiseks (I kd tl 11) ja ekspertiisiakti vormistanud eksperti kohtus ka küsitleti. Ekspert J. Ausmees, kes vormistas ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti nr. 57, kinnitas kohtus, et ta kasutas arvamuse andmisel kõiki selleks ajahetkeks olemasolevaid toimikumaterjale ning samuti vestles vahetult süüdistatavaga. Asjaolu, et ekspert kohtus algselt väitis, et ta ei mäleta hetkel, kas tal olid ekspertiisi ajal olemas andmed E. Pelskal esinenud alkoholijoobe olemasolust, ei anna alust eksperdi arvamuses kahtlemiseks. Ekspert ei mäletanud, kas antud andmed olid talle teada või mitte, mis on mõistetav, kuna antud akt vormistati 8 kuud enne kohtuistungit, kuid antud ekspertiisaktist nähtuvalt on ekspert antud andmetega enne ekspertarvamuse vormistamist olnud kursis, olnud nendest teadlik, kuna tulenevalt ekspertiisiaktist nähtub, et (I kd tl 195, eksperdiarvamus lk 3) E. Pelska rääkis ka eksperdile, et ta tarvitas eelnevalt koos tapetuga alkoholi, ka märgib ekspert aktis (I kd tl 195, akti lk 3), et „…alkoholijoove vähendab uuritaval võimet oma käitumist kontrollida,“ ka nähtub arvamuse p-st 1, et ekspert asus seisukohale, et isik oli alkoholijoobes, milline ei takistanud tal aru saamast oma teo keelatusest, seda juhtimast (I kd tl 195) – seega oli ekspert alkoholijoobe olemasolust teadlik ja arvestas sellega. Aktiga tutvumise järgselt kohtus ekspert antud asjaolu kohtus ka kinnitas (II kd tl 38). Ka nähtub ekspertiisiaktist (I kd tl 193, akt lk 2), et ekspert arvamuse andmisel on lähtunud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava endi ütlustest, ka kohtus ekspert kinnitas, et lähtus kõikidest materjalidest, mis olid toimikus olemas ning vestles ka süüdistatavaga. Kohus ei tuvastanud, et pärast ekspertiisiakti vormistamist oleks ilmnenud mingeid uusi ja olulisi asjaolusid, millised oleksid jäänud eksperdi poolt käsitlemata. Ka kinnitas ekspert kohtus vastusena kohtule, et ekspertiisi tegemisel ei tekkinud eksperdil mingeid kahtlusi uuritaval patoloogilise joobe või erilise psüühilise seisundi olemasolust ja ta on oma ekspertiisiaktis väljendatud arvamuses kindel (II kd tl 38). Kohus leiab, et ekspertiisiakt on vaieldamatult tõendiks käesolevas kriminaalasjas, see vastab tõendile esitatavatele nõuetele nii oma vormilt kui sisult. Puudub alus kahelda ekspertiisi algandmete puudulikkuses või eksperdi pädevuses. Prokurör taotles kohtulike vaidluste käigus mitte arvestada süüdistatava E. Pelska poolt antud ütlustega, mitte lugeda neid tõenditeks, kui ebausaldusväärseid. Kohtul on põhjus antud seisukohaga nõustuda. Kohtus süüdistatav tunnistas end küll osaliselt toimepandus süüdi, kuid väitis, et tal puudus ettekavatsetus, tahtlus ja samuti väitis ta, et tal esines uimane olek enne tapmist, tal võis esineda mingi katelde puhastamisest tekkinud joove ja ta oli imelikus seisundis. Ka väitis ta, et ta ei mäleta toimepandut. Ta avastas oma korterist tapetud V. K , kes oli tal enne külas. Ta mäletab, et enne, kui nad koos alkoholi tarbisid, solvas V. K teda. Karjus talle erinevaid 5 solvavaid väljendeid, ka väitis ta, et V. K kasutas tema suhtes vägivalda, teda lüües. Seega kasutab süüdistatav rohkelt erinevaid kaitseversioone. Kohus ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks ja neid tõendina ei arvesta ja seda mitmel põhjusel. Antud ütlused on vastuolus nii süüdistatava enda ütlustega kohtueesel uurimisel, ka esinesid vastuolud tema poolt kohtus väidetus, samuti esinevad vastuolud teiste kogutud ja usaldusväärsete ja omavahel riimuvate tõenditega. Nii väitis süüdistatav kohtueelsel uurimisel (kriminaaltoimik lk 179, kohtutoimik I kd tl 262), et ühel hetkel V K teatas talle, et tahab tema juurde magama jääda, alguses ei olnud E. Pelska sellega nõus, kuid hiljem nõustus ja nad jõid alkoholi edasi ja seejärel E. Pelska midagi ei mäleta. Seega kohtueelsel uurimisel ei mäletanud ta kogu tapmist puudutavast sündmusest mitte midagi. Samuti väitis süüdistatav eksperdile, et ta ei mäleta tapmisega seotud sündmusi ega ka seda, mida kannatanu talle enne seda sündmust ütles (I kd tl 195). Kohtus E. Pelska väitis, et V K olles tema pool külas sõimas teda, seejuures mäletab E. Pelska ka V. K öeldut sõna-sõnalt, ta väidab, et V. K ka oli ta vägivaldne, (I kd tl 226), siis hakkas V endale aset tegema ja E. Pelska soovis teda hirmutada, otsis suurt eset ja tõi sepavasara ja edasi ta ei mäleta. Seega esineb ilmne vastuolu kohtueelsel uurimisel ja kohtus väidetus. Süüdistatav selgitas kohtus, et nüüd on ta mälu värskenenud. Ekspert J. A on kohtus selgitanud, et alkoholi tarbimise järgselt võivad esineda inimesel mälulüngad, kuid välistatud ei ole ka simulatsioon (II kd tl 37). Kohus märgib, et asjaolu, et tapmise järgselt ning eksperdiga vestluse järgselt (milline toimus mitu kuud pärast tapmise sündmust) ei mäletanud E. Pelska enda ja V. K vestluse sisu ega V. K poolt öeldud fraase, kohtuistungil 24.08.2012.a., milline toimus 9 kuud pärast tapmist, mäletas ta neid detailselt ja sõna-sõnalt (I kd tl 226 ,228), milline asjaolu ei ole eluliselt usutav. On oluline märkida, et süüdistatava valikulise mälu kriteeriumiks on asjaolu, et ta mäletab vaid teda õigustavaid asjaolusid, millise asjaolu ei ole eluliselt usutav. Süüdistatav väidab, et tapmist ta ei mäleta, samas mäletab ta, et tapetu enne peksis teda jalaga puusa piirkonda, ka mäletab ta oma kohtus esitatud väite kohaselt detailselt tapetu poolt talle öeldud solvanguid (I kd tl 226, 228) jne. Asjaolu, et süüdistatava väited ei vasta faktilistele asjaoludele, on kohtus tõendamist leidnud teiste tõenditega: süüdistatava valikulise mälu puhul esitatud väide, et ta mäletab, et V. K lõi teda jalaga puusapiirkonda, on vastuolus kinnipidamise aktiga, millest tulenevalt E. Pelskal mingeid vigastusi ei täheldatud (I kd tl 176). Ka ei rääkinud süüdistatav selllest midagi tema kahtlustatavana kinnipidamisel ega ka mitte eksperdile. Ei ole eluliselt usutav, et isik ei kasuta kinnipidamisel võimalust end kaitsta ja ei esita tema jaoks olulisi ja teda kaitsvaid detaile ega tee seda ka mitte vestluses eksperdiga. Süüdistatava kohtus antud ütlused selle kohta, et ta kartis tapetut ning et ta ei tahtnud temaga koos alkoholi tarbida, on vastuolus tema enda kohtus väidetuga, ka ei ole see tuvastatud tehiolude pinnal eluliselt usutav. Süüdistatav ise kohtus vastates kaitsjale selgitas, et ta tundis V. K ammu, V. K oli isikuks, kes kutsus teda tööle, kes õpetas talle pottsepatöid, kellel ta ise käis abis elamist kohendamas (I kd tl 221). Ka selgitas E. Pelska kohtus, et sel päeval V. K helistas talle ja E. Pelska läks temaga autoga sõitma, ostsid koos alkoholi. Seega ei väljendunud E. Pelska hirm V. K ees mingilgi moel. Ilmselgelt oleks ta saanud keelduda temaga koos sõitmisest, alkoholi ostmisest, selle koos tarbimisest. Tuleb arvestada asjaolu, et V. K oli 62-aastane keskmise kehaehitusega meesterahvas (surnu ekspertiisiakt, tunnistaja J. A ütlused II kd tl 46), E. Pelska oli aga 43-aastane, seega ei omanud V. K mingit füüsilist üleolekut E. Pelska suhtes 6 ega oleks saanud teda sundida endaga koos sõitma, alkoholi ostma, seda tarbima. Kohtus tunnistajana ülekuulatud J. A küll väitis, et E. Pelska kartis V. K tööl, kuid kui kohtus täpsustas tunnistaja enda poolt kasutatud terminit „kartma“, ta selgitas, et ei ole ise näinud pealt mitte ühtegi füüsilist konflikti V. K ja E. Pelska vahel, ei ole kuulnud pealt V. K poolt E. Pelska ähvardamist, lihtsalt tööalaselt need isikud kokku ei sobinud, kuna V. K mängis ülemust (II kd tl 43). Tunnistaja N. P , kelle ütlustes puudub kohtul alus kahelda (I kd tl 54) kinnitas kohtus samuti, et ta ei tea süüdistatava ja V. K vastuoludest midagi, ka kinnitas ta, et nägi mõlemat tapmise päeval poes, E. Pelska ostis alkoholi ja pakkus seda ka talle ning (I kd tl 56) ta kuulis, et E. Pelska ja V. K pidid minema koos metalli viima ja E. Pelska kutsus ka teda enda poole (I kd tl 49-50), sellest nähtuvalt esineb vastuolu E. Pelska väitega selle kohta, et ta kartis V. K ning ei soovinud teda enda külaliseks. Ka kriminaaltoimikus asuvad ja kohtus avaldatud asitõendi vaatlusprotokollid mõlema isiku kõnede kohta kinnitavad nendevahelist suhtlust, asumist kontaktloendites ja suhtlust ka tapmise sündmuse päeval. Kohus rõhutab, et E. Pelska kohtus esitatud väited tema poolt V. K kartmise kohta on eeltoodud põhjustel ebausaldusväärsed ning pole ka eluliselt usutavad, enda juurde külla ei kutsuta isikut, keda kardetakse. Ka esines oluline vastuolu E. Pelska poolt kohtus antud ütluste endi vahel. Kui E. Pelska selgitas kohtus küsitlemise käigus kaitsjale, miks ta ei tahtnud, et V. K tema juurde ööbima jääks, seletas ta, et ta kartis, et kui nad õhtul joovad alkoholi ja lähevad seejärel autoga hommikul Paldiskisse metalli viima, on nad purjus ja selline autojuhtimine oleks olnud talle vastuvõetamatu (I kd tl 226). Samas selgitas ta kohtus, et tapmise õhtul poest alkoholi ostmise järgselt avasid nad koos V. K ga mõlemad autos kohe pudelid ja jõid alkoholi, sõites seejärel E. Pelska poole (I kd tl 249), seega oli selline tegevus E. Pelskale igati vastuvõetav. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus ei pea E. Pelska ütlus usaldusväärseks ja neid, kui mitteusaldusväärseid, tõendina ei arvesta. Prokurör tõi välja teatava vastuolu kannatanu A. K ja tunnistaja J. A ütlustes V. K kirjeldamise osas. Kannatanu, kes on tapetu tütar, selgitas kohtus, et tema isa ei olnud agressiivne, kuid tal esinesid meeleolukõikumised, ta tarvitas antidepressante, tarbis ka alkoholi, kuid kannatanule teadaolevalt ei olnud agressiivne. Tunnistaja J. A kinnitas, et V. K tarbis sageli alkoholi, nagu E. Pelskagi ja siis oli ka agressiivne, kuid seda sõnaliselt, ta ei ole näinud, et ta oleks kellelegi kallale läinud (II kd tl 44). Kohus leiab, et tegelikkuses ei esine siin vastuolu. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei elanud ta isaga koos, ta ei pruukinudki isa alkoholijoobes olemise seisundit tunda, teada ega seda kirjeldada, ka nähtus tema ütlustest, et isa seisund sõltus ka antidepressantide manustamisest. Samuti, inimene, olles koos lähedastega, ilmselt korrigeerib enam oma käitumist. Seega ei ole välistatud, et alkoholijoobes esines kannatanul kalduvusus keeleliseks agressiivsuseks, tema füüsilise agressiivsuse kohta aga kohtul tõendid puuduvad. Kohus leiab, et süüdistatava süü temale inkrimineeritavas leidis kohtus tõendamist ning tema tegevusele on antud ka õige juriidiline hinnang. Tulenevalt surnu ekspertiisiaktis esitaud eksperdiarvamusest (I kd tl 126-127) oli V. K surma põhjuseks massiivne aju-kolju kinnine tömp trauma hulgaliste koljuluude murdudega ning see on tekitatud korduvatest löökidest vasakule poole pea piirkonda kõvade tömpide piiratud pinnaga kõvade tömpide esemetega. Lisaks tuvastati tapetul roiete hulgimurdusid, pindmised põrutushaavad jne. Vigastused olid elupuhused ja osa neist (labakäel) viitavad kaitsele. 7 Kannatanu vigastuse temale tekitamise ajal lamas. Sama kinnitab tehniline uuring (I kd tl 153154). Seega ei ole tuvastamist leidnud, et süüdistataval oleks esinenud hädakaitsele viitavaid tunnuseid. Kannatanu oli vigastuse ajal lamavas asendis, tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollist oli ta end magama sättinud, kuna ta lamas osaliselt poroloonil (I kd tl 69), tema kõrval asusid tema jalanõud ja riided, ta oli endal püksid jalast võtnud, millest nähtuvalt oli ta ilmselgelt end magama asetanud (I kd tl 70). Ka ei tuvastatud E. Pelskal kinnipidamisel mingeid vägivallamärke, (I kd tl 191, 192). Seega puuduvad igasugused alused väita, et E. Pelska oleks viibinud hädakaitseseisundis. Kohtus ei ilmnenud ühtegi põhistust, mis oleksid õigustanud E. Pelska poolt vanema alkoholijoobes ja lamava meesterahva vastu kasutama löögiriisku või teda peksma. Süüdistatava süü on tõendamist leidnud lisaks eelanalüüsitud tõenditele ka sündmuskoha vaatlusprotokollis ja tehnilise uuringu protokollis fikseeritud asjaoluga selle kohta, et veretaoline aine esines E. Pelska jalanõudel (I kd tl 103), ka on E. Pelskalt kinnipidamisel äravõetud pükstel tuvastatud verepritsmeid (I kd tl 104) ning tulenevalt verejälje uuringu tulemustest, jõuti arvamusele, et verejälgede iseloomust tulenevalt oli E. Pelska vigastuste tekitamise ajal V. K vahetus läheduses ning asendis, kus tema sääred olid põranda suhtes vertikaalselt (püsti või kummargil) (I kd tl 97-98), teatavasti on eelanalüüsitult tõendamist leidnud, et kannatanu oli lamavas asendis. Seega on tõendamist leidnud, et tapmise ajal oli just E. Pelska V. K vahetus läheduses, seega tapmise toimepanijaks, puuduvad andmed, et antud ajal oleks korteris viibinud peale E. Pelska ja tapetu kõrvalisi isikuid. Ka tõendavad seda sepavasaraga seonduvad tehiolud. Kaitsja tõstatas probleemi sündmuskohalt leitud sepavasaraga seoses ja väitis, et sellise esemega ei saa selliseid vigastusi tekitada, need oleksid olnud ulatuslikumad. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistaja G. Nõgu, politseiametnik, kes sündmuskohale jõudis, kinnitas, et sepavasar leiti tapetu vahetust lähedusest (I kd tl 46), ka nähtub sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelitelt, et sepavasar oli verekahtlase punaka määrdumusega (I kd tl 88), samuti andis see asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl. 163) positiivse tulemi veretestil. Surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis on ekspert avaldanud arvamuse, et peatraumad võidi tekitada V. K kõvade tömpide esemetega, ka kandilise kujuga löögipinnaga esemega, milliseks antud haamer just on ja ekspert on avaldanud arvamust, et osa lööke võidi tekitada ka sepavasaraga (arvamuse p.6-7). Kohtul puudub alus selles arvamuses kahelda, kuna nii vasara vaatlusprotokoll kui teostatud veretest (positiivne tulem vere leidmisel) kinnitab seda arvamust. Kuna E. Pelska oli tegevuse ajal alkoholijoobes ning eksperdiarvamusest tulenevalt tekitas vaid osa löökidest selle esemega, ei pidanudki olema vägivald just nii tugev, kui kaitsja väidab (pea purustama). Kohus leiab, et E. Pelska on tegutsenud otsese tahtlusega. Kavatsetust kohus tuvastanud ei ole, isikud läksid korterisse sõbralikult, koos alkoholi tarbima ja puudub alus arvata, et E. Pelskal oleks olnud eelnev kavatsus V. K d tappa. Kohus leiab, et kuna tulenevalt surnu kohtu ekspertaktist löödi aga V. K elutähtsate organite piirkonda ja seejuures kasutati ka väga rasket metalleset, sepavasarat, siis ta pani korduvalt toime elu ohustavad teod – löögid pea piirkonda ja nii suurt vasarat löömisel või pähe kukutamisel kasutades pidi E. Pelska teadma, et tema tegevus kutsub esile isiku surma. Otsese tahtluse puhul ei oma tähtsust, kas E. Pelska seda soovis või möönis seda. Ta pidi teo toimepanemisel aru saama, et see on tema teo vältimatu tagajärg. Kohus leiab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes (vt RKKKo 3-1-1-128-06). Antud seisukoha järgi, saab välisele 8 teopildile tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Kohus leiab, et teist inimest sepavasaraga pähe lüües või vasarat pähe kukutades pidi E. Pelska taolise tegevusega kaasneda võivatest tagajärgedest, sh teadma ka seda, et sellise tegevuse tulemusel teine inimene sureb, s.o. paneb toime tapmise ning antud juhul on tõendamist leidnud, et isik ka soovis seda. Süüdistatav ja tema kaitsja viitasid kohtus asjaolule, et kuna tapetu E. Pelskat solvas, võis esineda füsioloogilise afekti seisund. Kohus ei saa sellega nõustuda. Nimelt, süüdistatav ise kohtus väitis, et pärast tema ja V. K vahelist sõnelust ja V. K poolt tema solvamist tarbiti alkoholi koos edasi, ka väitis ta, et siis hakkas V. K endale magamisaset tegema ja kuna E. Pelskale ei meeldinud, et ta ööbima jääb, läks ta otsima suurt eset, millega teda hirmutada (I kd tl 226). Ka väitis ta, et sepavasar ei asunud mitte toas, kus V. K oli, vaid koridoris, seega läks E. Pelska eset otsima ja tooma, tegutses teadlikult ja adekvaatselt. Eeltoodust nähtuvalt ei esinenud E. Pelskal mingit solvumise, kui ärrituse järgset kohest reaktsiooni, vaid tema enda sõnade kohaselt oli olukord rahunenud, koos tarbiti alkoholi edasi. Seega ei viibinud E. Pelska mingis erilises, hingelise erutuse, seisundis, vaid tavaseisundis, mis võimaldas rahulikult alkoholi tarbimist jätkata, teadlikult sepavasarat otsida, läbida erinevad ruumid selle otsimisel jne. E. Pelska seega tapmise eel ja ajal ei käitunud afektiseisundile iseloomulikult. Ta ei haaranud esimest ettejuhtuvat eset vägivalla kasutamisel, vaid tegutses selle otsimisel tahtlikult, otsides „suurt eset“. Ka nähtub tema kõnest polisteisse, millist kohus vahetult kohtus kuulas (I kd tl 172-177), et politseisse helistamisel ilmneb Pelskal samuti nn kaitsereaktsioon. Ta algselt väidab, et ta leidis oma korterist tundmatu isiku laiba, ta ei tea, kas see on mees või naine (I kd tl 174, 175), isikut ta ei tunne, hiljem ta väidab, et sama isikuga ta tarbis koos enne alkoholi (I kd tl 176), teatavasti oli isik talle ammu tuttav töökaaslane, seega E. Pelska tegutses teadlikult oma süü vähendamise eesmärgil. Ka oli E. Pelska võimeline kõnes nimetama oma aadressi, samuti kohtus ülekuulatud tunnistaja G. N , kes oli sündmuskohale saabunud politseitöötaja, kinnitas kohtus, et E. Pelska oli suhtlusvõimeline, ta lihtsalt ei tahtnud vastata (I kd tl 48), ka väitis ta, et ei tunne tapetut (I kd tl 46), et algselt ta väidab, et ta leidis tundmatu isiku oma korterist surnuna, kuid hiljem kinnitab, et ta tarbis temaga enne alkoholi, seega teadvalt moonutas fakte, ka suutis ta avada politseile ust, käitus adekvaatselt. Seega ka tema teojärgne käitumine ei anna alust eeldada füsioloogilise afekti esinemist. Teatavasti tuleb antud seisundi esinemise hindamisel arvestada tõendamist leidnud tehioludega (RKKKo 3-1-1-86-04). Käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, et tapetu oleks süüdistatavas kutsunud esile reaktsiooni, milline oleks tinginud tema tapmise. Sama seisukohta avaldas kohtus ekspert J. Ausmees, ka nähtub ambulatoorsest kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktist, et E. Pelska oli antud teo toimepanemise ajal alkoholijoobes, mis ei takistanud tal aru saama oma teo keelatusest ega seda juhtida (I kd tl 195). Kohus peab vajalikuks märkida, et asjakohane oli prokuröri märkus ka selles osas, et E. Pelska ise kohtus kinnitas, et V. K kippuski alkoholijoobes solvama, end ebatsensuurselt väljendama, E. Pelska teadis seda varasemalt, seega isegi, kui V. K eelnevalt oleks sõimelnud, ei saanud antud olukorras olla ka midagi E. Pelskale ootamatut. E. Pelska on kohtus kaitsetaktika rajanud ka väitele, et kuna ta puhastas keskküttekatlaid samal päeval, võis tal tekkida sellest mingi veider joobetaoline seisnud. Kohus peab vajalikuks märkida, et antud asjaolu ei ole kohtus tõendamist leidnud. Süüdistatav E. Pelska 9 ise väitis, et tegeles antud tööga, katelde puhastamisega ka varem ja kordagi ei ole ta pöördunud arsti poole kaebustega, et tal oleks esinenud töise tegevuse tulemina mingit joovet. Ka ei kurtnud ta seda teo järgselt temaga vestelnud ekspert J. Ausmehele, ka ei väitnud ta seda kohtueelsel uurimisel. Ka väitis tunnistaja J. A , kes on antud tegevusega, katelde puhastusega, kursis, teeb sama tööd, et selline joove isegi kui see tekib, läheb üle kohe värske õhu käes 10-20 min vältel (II kd tl 47). Tunnistaja N. Posti ütlustest nähtuvalt aga oli peale tööd E. Pelska isegi maganud, ka oli ta kl 17-18 ajal poe juures, seega oli isik viibinud värskes õhus, maganud ning pole alusta arvata, et tal oleksid esinenud mingi veidra seisundi tunnused, ta käitus N. Posti ütluste kohaselt poe juures adekvaatselt, tundus kaine ja kutsus enda poole „kräud panema“ (I kd tl 50). Ka selgitas tunnistaja J. A , et E. Pelska tegeles katelde puhastamisega ka selle päeva hommikul (II kd tl 41), mitte mahutite puhastamisega, kuid probleemid ja surmajuhtumised on esinenud vaid mahutite puhastamise nõuete eiramisel. Seega kohtus ei leidnud tuvastamist asjaolud, millised annaksid aluse arvata E. Pelskal mingi erilise toksikoloogilise joobe olemasolu kuriteo toimepanemise ajal. Süüdistatava süü on kohtus tõendamist leidnud kõigi eelanalüüsitud ja käsitletud tõenditega: tunnistajate J. A , N. P , G. N ütlustega, ekspert J. A ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabelitega, surnu ekspertiisiaktiga, fototabelitega, verejälje tehnilise uuringu, fototabelitega, eelpool käsitletud asitõendi vaatlusprotokollidega, E. Pelska kahtlustavana kinnipidamise protokolliga, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktiga. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü.
4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri poolt süüdistatavale nõutud karistusmäära on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Kaitsja seisukohad on samuti nimetatud kohtuotsuse alajaotuses käsitlemist leidnud. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuste mõistmisel ning millises osas ta menetlusosalistega nõustub, millises mitte. 10 Oluline on esmalt arvestada personaalselt iga süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, tema poolt toimepandud kuriteoepisoodide arvu, siis toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ja antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud karistusena ette ainsa karistusliigina vangistuse. Seega on seadusandja selgitanud, milline on riigi suhtumine antud kuriteosse. Süüdistatav on pannud toime otsese tahtlusega esimese astme kuriteo. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu
lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust aga ka kõiki teisi
§-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud ning kohus on eelnevalt selgitanud, et ka riik on väljendanud enda suhtumist sellelaadsetesse kuritegudesse, määratledes antud karistuse ainsa karistusliigina. Tuleb arvestada süü suurust, kuriteo tehiolusid – E. Pelska tappis V. K otsese tahtlusega, tekitades talle hulgaliselt vigastusi, seejuures kasutades sepavasarat peavigastuste tekitamisel. Tegemist oli isikuga, kes oli süüdistatavast oluliselt vanem), tugevas alkoholijoobes (4,14 ‰, I kd tl 79) ning kes vigastuste tekitamise ajal lamas. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja
mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RK 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Prokurör märkis oma kohtukõnes, et tuleb arvestada asjaolu, et V. K oli isik, kes kaldus alkoholijoobes keelelisele agressiivsusele ja kes ise läks E. Pelska juurde alkoholi tarbima ja sättis end E. Pelska poole magama, kuigi E. Pelska algselt ütles talle, et talle ei meeldiks, kui V. K sinna ööbima jääb. Ka märkis prokurör, et tuleb arvestada, et E. Pelska on varem karistamata isik, ta kahetseb juhtunut, väitis kohtus, et tal on kahju, et nii läks, mida võib arvestada vastutust kergendava asjaoluna ja prokurör pidas antud asjaolusid oluliseks põhistuseks kohaldamaks sanktsiooni keskmisest määrast madalamat karistusmäära. Prokurör nõudis E. Pelskale karistusena 8 aastat vangistust. Seadusandja on määratlenud
ettenähtud sanktsiooni keskmise määrana 10,5 vangistuse, prokuröri nõutud karistus on oluliselt alla keskmise karistusmäära ja prokurör on kohtu seisukoha kohaselt korrektselt põhistanud antud karistusmäära valikut. Kohus leiab, et prokuröri poolt taotletud karistusmäär on põhjendatud. Puudub igasugune alus ja põhjendus mõista prokuröri poolt taotletud karistusmäärast leebemat või raskemat karistust. Kohus märgib ka asjaolu, et E. Pelska töötas, tema iseloomustus töökohast oli positiivne, märgiti 11 vaid, et kaldus tarvitama alkoholi (I kd tl 199), isik kahetseb toimepandut, arvestada tuleb kannatanu käitumist.. Karistuse üldpreventiivset eesmärki silmas pidades peab märkima, et teise isiku tahtliku tapmise eest ei ole põhistatud ilmselgelt antud isiku süüd, tehiolusid, vaid üht kergendavat asjaolu arvestades leebema karistuse kohaldamine, teiselt isikult elu võtmine ei saa olla kuritegu, millise eest ei järgne riigilt põhistatud hukkamõistu. Karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades märgib kohus, et mõistetav karistusmäär peab olema piisava rangusega, et isik saaks kujundada ümber oma senised väärtushinnangud ja käitumise põhimõtted, mis tõid kaasa kuriteo toimepanemise, seda selliselt, et isik hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RK 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kohtupraktikast ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise aluseks olevate normide (
ja § 74) mõttest tulenevalt, peab tingimisi vabastatu katseaeg olema temale mõistetud vangistuse tähtajast pikem. Sellist seisukohta on väljendanud korduvalt ka Riigikohus (3-1-1-99-06 p 20; 3-1-1-59-07, p 13). Nimetatud seisukohast tulenevalt, kuivõrd
alusel saab katseaja pikkus olla kuni 5 aastat (
lg 3), ei ole käesolevas kriminaalasjas 8-aastast vangistust mõistes tingimusliku karistuse kohaldamine kohtupraktikat arvestades samuti võimalik. Antud juhul leiab kohus, et puuduvad igasugused alused, arvestatud eelkäsitletud tuvastatud tehiolusid, isiku süüd, tingimisi isiku reaalselt karistuse kandmisest vabastamiseks. Menetluskulud Vastavalt
Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kaitsjatasu, ekspertiisitasud ning koopiakulud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. KrMS § 179 lg 1, 3 lähtudes, tuleb E. Pelskalt välja mõista sundraha, mis kaasneb I 12 astme kuriteos süüdimõistmisega, s.o. 2,5-kordes palga alammääras (alates 01.01.2013.a. 320 eurot), seega summas 800 eurot. Süüdistatava kaitsja A. Küünemäe on esitanud kohtule taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks kohtumenetluses osalemise eest summas 1113,60 (sh käibemaks) eurot. Kaitsja taotleb üldmenetluseks ettevalmistamise tasu hüvitamist 12 pooltunni eest kokku 384 eurot (kohaldades erikoefitsienti 2,0), kohtuistungil esinemise eest 17 pooltunni ulatuses summas 544 eurot. Tulenevalt Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud kehtivast korrast (edaspidi Kord) riigi õigusabi arvestamise aluste ja maksmise kohta (p 5) leiab kohus, et kõrgendatud koefitsiendi rakendamine on õigustatud, süüdistus hõlmab I astme isikuvastast kuritegu. Kohus peab Korra p 16, 18, 19 alusel, et põhjendatud on hüvitada tasud kohtulikuks üldmenetluseks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest kaitsja poolt taotletud mahus. Varasemalt on kohtueelses menetluses kaitsjale hüvitatud riigi õigusabikulude eest 230,40 eurot (I kd tl 206, 209-210). KrMS §-dest 175, § 180 lähtudes tuleb E. Pelskalt välja mõista määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 1344 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi eest 273 eurot, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi eest 286,88 eurot, koopiakulud summas 0,45 eurot. Tsiviilhagi Kriminaalasjas on esitanud tsiviilhagi kannatanu A. K , tsiviilhagi summas 1200,80 eurot hõlmab matusekulusid, millest ei olnud hagi esitamise ajal maha arvatud riigi poolt hüvitatud matusetoetust. Kohus asub seisukohale, et A. K tsiviilhagi on korrektselt vormistatud ja tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega (tapetu V. K oli A. K isa) ning samuti tsiviilhagile lisatud arvete ja maksekorraldustega, mis kinnitavad matusekulusid. Kohtus süüdistatav E. Pelska kinnitas, et on nõus kannatanule tsiviilhagi hüvitama. Kohus leiab, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 28.10.2010.a kohtuotsuse nr 3-1-1-79-09 punktis 19 märgituga tuleb süüdistatava avaldust kohtuistungil käsitada tsiviilhagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Riigikohus on leidnud, et hagi õigeksvõtt on kohtule siduv. TsMS § 444 lg 3 vabastab kohtu hagi õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Seega on kohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud tsiviilhagi rahuldama. Kohus leiab, et E. Pelska on tsiviilhagi omaks võtnud kannatanu poolt 23.08.2012.a. kohtuistungil täpsustatud ulatuses, s.o 752,80 euro osas. Kuivõrd käesolevaks ajaks on riigi poolt hüvitatud kannatanule 448 eurot matusetoetust (I kd tl 67-68), siis kuulub A. K tsiviilhagi rahuldamisele osaliselt ning süüdistatavalt E. Pelskalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista 752,80 eurot. Asitõendid Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks: 2 CD-plaati salvestisega, sepavasar (vaadeldi kohtuistungil ja asub kriminaalasja materjalide juures), kogutud proovid; 3 pudelit; tuhatoos; suitsukonid, süüdistatava E. Pelska kasutuses olnud mobiiltelefonid NOKIA 6230 koos EMT SIM-kaardiga ja NOKIA 1616-2 koos Elisa SIM-kaardiga; haamer; võsanuga V. K kasutuses olnud mobiiltelefon NOKIA 1200 koos Tele2 SIM-kaardiga; sokid; V. K jope tooli seljatoelt, dressipüksid FILA, mustad kingad, prillid; suitsupakk; rahakott; süüdistatava E. Pelska püksid, püksirihm, sviiter, jope, aluspüksid, kingad, proovid riietelt. Kriminaalasja toimikus olevad CD-plaadid on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde. Kannatanu A. K ei soovinud V. K le 13 kuulunud esemete tagastamist ning seega kuuluvad need koos süüdistatava E. Pelska riietusesemete, kogutud proovide, 3 pudeli, tuhatoosi, suitsukonide ja sepavasaraga hävitamisele, kui väärtusetud esemed, lähtudes KrMS § 126 lg 3 p-st 4. E. Pelska kasutuses olnud mobiiltelefonid koos kõnekaartidega tuleb tagastada E. Pelskale, kuivõrd üks neist kuulub E. Pelskale ja teise puhul on omanik kinnitanud, et loobub telefonist E. Pelska kasuks (I kd tl 203). Samuti kuuluvad E. Pelskale tagastamisele temale kuuluvad haamer ja võsanuga, millised omavad kasutusväärtust ja milliste tagastamist süüdistatav soovis. Kohus juhindub KrMS § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1; § 306, § 311-313, § 315, § 318319, TsMS § 440 lg 1, § 444 lg 3. Merle Parts Kohtunik Tõnu Truumaa Rahvakohtunik Elle Topaasia Rahvakohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.