lg 2 p 2, § 212 lg 1 - § 25 lg 2, § 385 lg 1 ja § 199 lg 2 p 6 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 18.10.2012.a. otsus Apellant kaitsja Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav Kristjan Metsniit (isikukood isikukood 37711234217, elukoht xxxxxxxxxxx , EV kodanik, keskharidus, emakeel eesti keel) Kaitsja Marko Tamman RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 18.10.2012. a otsus muutmata. Taotlus Kristjan Metsniidu huvides kantud menetluskulude hüvitamiseks Levinord OÜ-le jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1
lg 2 p 2, § 212 lg 1 § 25 lg 2, § 385 lg 1 ja § 199 lg 2 p 6 järgi ja talle mõisteti karistuseks vastavalt 1 aasta ja 6 kuud, 1 aasta, 4 kuud ja jällegi 1 aasta 6 kuud vangistust.
lg 1 järgi luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskemaga ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Kohus määras, et
Metsniit ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab
§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid.
Metsniit süüdi selles, et hoolimata sellekohasest kokkuleppest ei kasutanud K. Metsniit K. J-i ja K. J-i poolt tasutud XXXXXXX XXXXXXXX XXX X kinnistu ostu-müügisummat kinnistul asuva elamu lõpuni ehitamiseks, vaid kasutas oma tarbeks, tasudes oma kohustusi ja võlgnevusi ning raha endale jättes omastanud suures ulatuses.
Metsniit süüdi selles, et ta müüs V. K-le koos K. Metsniidule endale kuulunud palkmajaga XXXXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXX XXXXX XXXXXXXXXX kinnistul asuva palkmaja Jokiranta väärtusega 906 673.45 krooni (57946.99 eurot), kuigi oli hoone koos kinnistuga müünud eelnevalt K. K-le. V. K, arvates, et palkmajad kuuluvad K. Metsniidule, organiseeris ajavahemikul 15.05.2008 kuni 18.05.2008 nende lahtivõtmise ja äraveo Pärnu maakonda Halinga valda Loomse külla. Oma sellise tegevusega kasutas K. Metsniit V. K-t kui teist isikut vahendina ja valitses V. K-t kui ärakasutatavat isikut teadmisega, et XXXXXXXXXX kinnistu ega sellel asuv palkmaja tegelikult talle enam ei kuulu. Selliselt tegutses K. Metsniit teist isikut ära kasutades tahtlikult ning pani vahendliku täideviijana toime K. K-le kuuluva palkmaja varguse. Tegemist oli suures ulatuses toime pandud vargusega, kuna palkmaja Jokiranta väärtus ületas alates 01.01.2008 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alamäära (4350 krooni) enam kui sajakordselt. Vargusega tekitas K. Metsniit K. K-le 906 673,45 krooni (57946,99 euro) suuruse varalise kahju.
Metsniit süüdi selles, et olles kindlustusvõtjana 21.02.2008 sõlminud Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-iga kindlustuslepingu XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXX XXXXX asuva palkmaja Aileen kindlustamiseks pakettkindlustusena kindlustussummas 1 500 000 krooni, esitas ta 09.06.2008 kindlustusandjale koduvarakindlustuse kahjuavalduse palkmaja varguse kohta. Tegelikkuses vargust aset ei leidnud, kuna K. Metsniit müüs 2008.a maikuus kindlustatud esemeks oleva palkmaja V. K-le, kes organiseeris ajavahemikul 15.05.2008.a kuni 18.05.2008.a palkmaja lahtivõtmise ja transpordi Pärnu maakonda Halinga valda Loomse külla. Kohus leidis, et kindlustuskelmus jäi katsestaadiumi, kuna kindlustusandjal tekkisid kahtlused kindlustusjuhtumi osas ja seega ei õnnestunud K. Metsniidul luua kindlustusandjale kindlustusjuhtumist ebaõiget ettekujutust.
Metsniit süüdi selles, et ta jättis pankrotihalduri teavitamata sellest, et talle kuuluval kinnistul aadressiga XXXXXXXX, XXXXX XXXX, XXX XXXXX, XXXXXX (ehitusdokumentatsiooni kohaselt XXXXXXXXXX), mis kuulus pankrotivara hulka, asub vundamendile püstitatud palkmaja soetusväärtusega 819 253.85 krooni. Samuti jättis K. Metsniit pankrotihaldurile teatamata, et ta müüs peale pankroti väljakuulutamist 2008.a maikuus XXXXXXXXXX (tegelikult XXXXXX) kinnistul asunud palkmaja V. K-le.
järgi vaidlustab apellant põhjendusega, et Kristjan Metsniit ei saa kannatanute K. J-i ja K. J-i ees karistusõiguslikult
lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritud teo kohta märgib kaitsja, et varguse toimepanemisest saab rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtulikul uurimisel tuvastatud, et XXXXX XXXXXX, XXX XXXXX XXXXXXXXXX kinnistul asuv palkmaja „Jokiranta“ oleks alates
ehk varguse koosseisulisi tunnuseid mistahes toimepanemise, sh vahendliku täideviijana toimepanemise vormis. Kuigi käesolevas kriminaalasjas on väidetav vahetu täideviija tuvastatud, ei ole menetleja ega prokuratuur tuvastanud ning esitanud fakte, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend (V. K) tegutses tegu toime pannes (palkmaju ära viies) tema jaoks vältimatus eksimuses. Ka maakohus on kohtuotsuse kujundamisel sellest õiguslikust aspektist mööda vaadanud. Kaitsja leiab, et K. Metsniit ei ole pannud toime kindlustuskelmuse katset, sest Kristjan Metsniidu ja Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i vahel sõlmitud kindlustusleping ega koduvarakindlustuse tingimused ei katnud kahjustuse riski, mis tekib kindlustuse objektiks olnud vara vargusega. Koduvarakindlustuse tingimustes (p 3.2.1) räägitakse murdvargusest ja röövist. Teisiti öeldes ei näinud alates 1. aprillist 2004. a kehtivad koduvarakindlustuse tingimused ette, et kindlustusjuhtumiks oleks ka kindlustuse objektiks oleva vara vargus. Kaitsja märgib, et K. Metsniidu enda ütluste järgi ei olnud ta kindel, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning pealegi tulenes teatamiskohustus lepingust. Seega ei olnud teatamise taga soov saada kindlustushüvitist. Seoses K. Metsniidu süüdimõistmisega
Metsniidu tegu käsitledes sõna „eelkõige“. Taoline sõnakasutus viitab sellele, et kohtu arvates ei ammendu Kristjan Metsniidu
Millised on need muud või ülejäänud teod, kohtuotsusest aga ei selgu. Apellandi arvates tuleb sellist õigusemõistmist esmajoones karistusõiguse normide kohaldamisel taunida. Teiseks, tulenevalt
lg-st 1 moodustavad selle süüteokoosseisu objektiivse koosseisu vara varjamine või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamine. Kohtu kõnealuse tsitaadi valguses järeldab kaitsja, et kohus nägi
lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu täimist Kristjan Metsniidu tegude, mis eelkõige seisnes teabe andmise kohustuse rikkumises ning pankrotimenetluse ajal vara müümise ja sellest saadud raha varjamises. Apellant nendib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja § 13 lg-st 2, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 lg-st 1 tuleneva kuriteokoosseisu määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa) välistab mistahes süüteokoosseisudega (sh nende tunnustega) manipuleerimise mistahes riigi võimuharu poolt. Esmajoones tuleb sellist tegevust taunida kohtuvõimu poolt. Kaitsja leiab, et kuna Kristjan Metsniit loetles ajutisele haldurile kõik temale kuuluvad kinnistud ja hoone oli kinnistu oluline osa, siis ei ole K. Metsniit pankrotimenetluses oma varasid
S § 22 lg 2 p 1 kohaselt selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud. 3
lg 2 p 2 järgi märgib prokurör, et apellandi seisukoht, mille kohaselt ei saa arvelduskontol olevad rahalised vahendid olla K. Metsniidu valduses, on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga, mis arvelduskonto omaniku nõusolekul konto kasutamiseks üle antud paroolide usaldamisel loeb kontol oleva raha õigustamatut kasutamist omastamiseks
(RKKKo 3-1-1-83-07, p 15). Kohus jõudis põhjendatult järeldusele, et K. Metsniit kasutas K. K arveldusarvet ja tegi sellelt ülekandeid oma isiklike kulutuste tarbeks, kuigi arveldusarvel olevad rahalised vahendid olid temale usaldatud ainult konkreetsete kulutuste kandmiseks. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kohus on tuvastanud üheselt, et K. K arveldusarvele kantud raha oli süüdistatava jaoks võõras vara ning sellele juurdepääs oli temale usaldatud perekond J-de, K. K ja K. Metsniidu vahelise kokkuleppe alusel üksnes konkreetseks otstarbeks, millist kokkulepet süüdistatav rikkus. Seoses K. Metsniidu süüdimõistmisega
K XXXXXXXXXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kandmisest oli nimetatud kinnistu koos selles asuva palkmajaga K. Metsniidu jaoks võõras. Samuti leppisid kinnistu müüja ehk K. Metsniit ja K. K notariaalses lepingus kokku, et otsene valdus anti ostjale so K. K-le üle. Vaidlust ei ole käesolevas asjas asjaolus, et V. K eemaldas palkmaja K. K-le kuuluvalt kinnistult ja viis selle ära. Palkmaja eemaldamisega kinnistult muutus palkmaja vallasasjaks. Selle eemaldamisega kinnistult jäi palkmaja omanik K. K palkmajast ilma ehk tema suhtes pandi toime vargus. Kohus leidis otsuse lk 18 põhjendatult, et palkmaja kui vallasasja vargus on võimalik. Vallasasja müügil ei ole nõutav lepingu notariaalne tõestamine ja kinnistusraamatusse kandmine ning seetõttu ei ole apellandi seisukohad tehingu kohustuslikust notariaalsest vormist ja eksimuse välditavusest asjakohased. Kohus on ammendavalt analüüsinud tõendeid V. K-l esinenud eksimuse kohta ning leidnud teisi tõendeid, sh kinnisvara hindajategi eksimust arvestades, et V. K-u ütlused, mille kohaselt ta ei teadnud, et üks majadest ei kuulunud enam süüdistatavale, usutavad (otsuse lk 18-19). Kriminaalasja materjalidest selgub, et tegelikku ülevaadet kinnistutest ja nendel asuvatest majadest omas sisuliselt ainult süüdistatav. Ka juhul, kui leidnuks tõendamist, et V. K teadis palkmaja kuulumisest teisele isikule, ei vabanenuks K. Metsniit vastutusest vaid tulnuks kõne alla tema vastutus vargusest osavõtu eest. Puutuvalt etteheitesse, et K. Metsniit ei ole kuritegu toime pannud omakäeliselt ehk ei ole kehtestanud palkmajale võõrast valdust, märkis prokurör, et vahendliku täideviimise korral kehtestab võõra valduse vallasasjale vahend ehk V. K.
- § 25 lg1 järgi kvalifitseeritud teoga seoses märkis prokurör, et jääb arusaamatuks, miks ei ole kindlustusseltsi töötajate ütlused kindlustusjuhtumi hüvitamise kohustuse kohta usutavad ning apellandi hinnangul kindlustusjuhtum hüvitatav. Kohus leidis õigustatult, et K. Metsniidu tegevus oli kantud eesmärgist saada kindlustuselt rahalist hüvitist. Nimetatud eesmärgist kantuna laskis K. Metsniit V. K-l temale kuuluva palkmaja kinnistult eemaldada ning esitas seejärel kindlustusseltsile koduvarakindlustuse kahjuavalduse. Selleks, et teatada kindlustusandjale „oluliste 4
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud teo puhul otsuse lk 12 II lõik,
lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritud teo puhul otsuse lk 18 viimane lõik ja lk 19 jne). Ei kriminaalmenetluse seadustikust ega kohtupraktikast ei tulene nõuet, et iga otsuse kohaselt tõendatuks loetud faktilise asjaolu juures tuleb koheselt ära märkida, millise süüteokoosseisu tunnusega see seotud on. Taoline otsuse põhistuse ülesehitus võib just muuta otsuse raskemini jälgitavaks, kuna lugejal on raske luua tervikpilti sellest, millisel kujul sündmus kohtu arvates aset leidis. Tegevjuristid (kaitsja, prokurör, kõrgema astme kohtunikud) peaksid olema esitatud faktiliste asjaolude põhjal võimelised hindama, kas need asjaolud vastavad süüteokoosseisule ja kas tuvastamist on leidnud kõik süüteokoosseisu tunnused. Ka kohtumenetluse poolte jaoks, kellel ei pruugi olla juriidilist kõrgharidust (süüdistatav, kannatanu), peaks olema oluline eelkõige just see, kuidas menetluse esemeks olev sündmus kohtu arvates aset leidis. Ringkonnakohus nendib, et
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud episoodis on maakohus andnud ülevaate ka sellistest faktilistest asjaoludest, mis otseselt ei olegi süüteokoosseisuga seotud, vaid kujutavad endast omastamisteo toimepanemisele eelnenud käitumist. Samas tuleb tõdeda, et toimunu mõistmiseks on ülevaade teo toimepanemisele eelnenud käitumisest igati põhjendatud. 6. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium apellatsiooni argumente selle kohta, miks maakohtu otsus K. Metsniidu
lg 2 p 2, § 199 lg 2 p 6, § 212 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 385 lg 1 järgi süüdimõistmise osas tuleb tühistada. 6.1 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks K. Metsniidu
lg 1 käsitleb omastamise objektina lisaks isiku valduses olevale võõrale vallasasjale ka isikule usaldatud muud võõrast vara. Just teise isiku kontol oleva raha omistamisega seoses on Riigikohus selgitanud järgnevat: „Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid.“ (Riigikohtu 14.12.2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-12 p 8) K. K kontol olev raha oli K. Metsniidule usaldatud – K. K ütluste kohaselt võimaldas ta K. Metsniidule juurdepääsu oma kontole, andes talle kõik kontoga seotud dokumendid koos pinkalkulaatoriga (kohtutoimiku kd IV, tl 69). Oluline on see, et K. K kinnitas ütlusi andes korduvalt, et kontole kantud rahasummat pidi K. Metsniit kasutama K ja K. J-i maja lõpuni ehitamiseks (kd IV; tl 68, 69, 70). Seega ei olnud K. Metsniidul õigust kasutada kontol olevat raha vastavalt oma suvale. Osundatud otsuses on Riigikohus kirjeldanud kontol oleva raha omastamise tüüpnäitena järgmist olukorda: „Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks või keda paluti teha konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole või maksab sellega isiklikke arveid.“ Just sellise olukorraga on tegemist ka käesoleval juhul. See, et K. Metsniit omastas hoopis K. K vara, ei tähenda, et tema omastamises süüdimõistmisega väljuks kohus esitatud süüdistuse piirest. Süüdistusaktis on kirjeldatud seda, et K. Metsniit tegi ülekandeid K. K kontolt, ses osas midagi ei muutu. Ringkonnakohus leiab, oluline ei ole mitte see, kes on kannatanu, vaid see, et vara, mille K. Metsniit enda kasuks pööras, oli tema jaoks võõras, s.o kuulus kellelegi teisele. Ka on süüdistusaktis märgitud, et kokkulepe, mille kohaselt K. Metsniit pidi K. K kontol olevat raha kasutama ehitustöödeks, oli K. Metsniidul mitte ainult K ja K. J-i, vaid ka K. 6
Tõsi küll, kuivõrd V. K viidi eksitusse ja ta tegi varakäsutuse, ilma et tal oleks tekkinud õigust palkmajale, võiks tulla kõne alla K. Metsniidu täiendav kvalifitseerimine kelmusena, kuid kuna ses osas ei ole süüdistust esitatud ei ole, ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud küsimust põhjalikumalt käsitleda. 6.3 Kaitsja leiab, et K. Metsniit tuleb
- § 25 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna tema ja Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i vahel sõlmitud kindlustusleping ega koduvarakindlustuse tingimused ei hõlma kahjustuse riski, mis tekib kindlustuse objektiks olnud vara vargusega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kui kindlustusvõtja püüab kindlustushüvitise saamise eesmärgil luua kindlustusandjal ebaõiget ettekujutust kindlustusjuhtumi toimumise kohta, kuid see ei õnnestu põhjusel, et juhtum, mille kohta ebaõigeid andmeid esitatakse, ei ole kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgi üldse käsitatav kindlustusjuhtumina, on ikkagi käsitatav kindlustuskelmuse katsena, täpsemalt kõlbmatu süüteokatsega
Seega ei välistaks ka asjaolu, et hoone enda vargus ei olnud kindlustuslepingu järgsete kindlustusriskidega hõlmatud, automaatselt K. Metsniidu vastutust kindlustuskelmuse katse eest. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et hoone vargus polnud kindlustuslepingus määratletud kindlustusriskidega kaetud. Maakohus on asunud seisukohale, et realiseerunud kindlustusriskiks oli vargus. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et Koduvarakindlustuse tingimustes on 7
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Väljend „ei olnud kindel“ näitab, et K. Metsniit siiski arvestas võimalusega, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Märkimata ei saa jätta, et ringkonnakohus ei suuda näha ühtegi muud põhjust peale soovi saada kindlustushüvitist, sellele, miks K. Metsniit serveeris maja ära viimise vargusena. Kui K. Metsniit oleks lihtsalt soovinud teavitada kindlustusandjat sellest, et olulised asjaolud on muutunud – hoone on võõrandatud – ei oleks olnud vaja väita, et maja on varastatud. Samas on aga vargus vähemalt tavainimese silmis tüüpiline kindlustusrisk ja varguse puhul saab rääkida kindlustusjuhtumist. 6.4 Ringkonnakohus leiab, et K. Metsniidu õigeksmõistmiseks
Apellatsioonis leitakse, et maakohus on ebaselgeks jätnud selle, milles seisnes K. Metsniidu
Nimelt on maakohus märkinud: „Seega leiab kohus, et Kristjan Metsniit on oma tegevusega – eelkõige teabe andmise kohustuse rikkumise ning pankrotimenetluse ajal vara müümise ja sellest saadud raha varjamisega, täitnud
lg 1 süüteokoosseisu.“ Ringkonnakohus nendib, et nimetatud lause on sõnastatud ebaõnnestunult ja sõna „eelkõige“ kasutamine võib tõesti jätta mulje, et kohus võis pidada koosseisupäraseks käitumiseks ka muid, otsuses nimetamata tegevusi. Samas tuleb märkida, et kohus on küsimust, kas K. Metsniit on pannud toime
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka mainitud süüteokoosseisu laiendavalt tõlgendanud ega K. Metsniitu sätte piirest väljudes süüdi mõistnud. K. Metsniit on süüdi mõistetud selles, et ta esiteks vaikis maha, et ühel talle kuuluval kinnistul paikneb palkmaja, ning kui ta oli selle palkmaja pankrotimenetluse ajal maha müünud, vaikis ta maha vara struktuuris toimunud muutuse (palkmaja müügist tulenev kinnistu väärtuse muutumine ja saadud sularaha). Süüdistuses ja maakohtu otsuses palkmaja müümise äranimetamine ei tähenda, et müügitehingu sõlmimine – olgu see pankrotimenetluses õiguspärane või mitte - oleks
Palkmaja müük on aga oluline selle tulemusel toimunud muutuste tõttu K. Metsniidu varades, millest aga K. Metsniit samuti ei teavitanud. Mis puutub K. Metsniidu poolt toime pandud
lg 1 järgi kvalifitseeritud teosse, siis tuleb tõdeda küll seda, et nimetatud koosseisu ei täida veel ainuüksi see, et 14.04.2008 ajutisele pankrotihaldurile saadetud vara nimekirjas ei olnud ära toodud see, et ühel XXX XXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXXXX asuval kinnistul asub palkmaja. Ringkonnakohtule ei ole teada, kas ajutine pankrotihaldur oli K. Metsniidule eelnevalt selgitanud seda, millise täpsusega ta vara puudutavate andmete esitamist soovib. Oluline on aga maakohtu poolt märgitu, et pankrotihalduri aruandest nähtuvalt lähtus pankrotihaldur kinnistu väärtuse hindamisel ainult maatüki hinnast ning et pankrotihaldurile oli teadmata kinnistu väärtust tõstev palkmaja olemasolu XXXXXXXXXX (tegelikult aga XXXXXX) kinnistul. Pärnu Maakohtu 23.04.2008.a. kohtuotsusest ja 18.04.2008.a. kohtuistungi protokollist nähtub, et Kristjan Metsniit viibis kohtuistungil ajutise pankrotihalduri aruande ettekandmise ja pankrotiavalduse arutelu juures. K. Metsniit teadis ja sai aru, et pankrotihaldur on hinnanud tema vara ühel kinnistul asuvat ehitist arvestamata, kuid ta ei informeerinud pankrotihaldurit vara olemasolust. Seega, isegi kui K. Metsniit esialgu pidas piisavaks seda, et ta nimetab varana kinnistu ilma sellel olevat hoonet mainimata, on tuvastatud, et pankrotimenetluse käigus oli K. Metsniit teadlik sellest, et ajutisel pankrotihalduril olevad andmed ei ole piisavad tema tegeliku varalise seisundi kindlakstegemiseks, kuid sellest hoolimata ei teavitanud ta pankrotihaldurit. Veelgi enam, ta ei teavitanud pankrotihaldurit ka oma varades toimunud muutustest (palkmaja müügist ja selle eest saadud sularahast). Kaitsja seisukoha kohaselt oleks kinnistul oleva hoone olemasolu pidanud välja selgitama ajutine pankrotihaldur ise, kellel oli kinnistutest teadlik ja kellel oli vaba juurdepääs kinnistutele. Selle kohta, kuidas oleks pankrotihaldur pidanud saama teada sellest, et K. Metsniidu vara hulka kuulub pärast kahe palkmaja müügitehingut sularaha 500 000 krooni, apellatsioonis seisukohta esitatud ei ole. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et teabe andmise kohustus ei piirdu üksnes pankrotimenetluse algatamise staadiumiga vaid laieneb ka kogu pankrotimenetluse ajaks. PankrS § 22 lg 3 kohaselt on ajutisel pankrotihalduril õigus saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta. Nimetatud säte ei sea ajutise pankrotihalduri nimetatud õigusele mingeid ajalisi piiranguid ega näe ette, et sellele vastav kohustus piirdub võlgniku poolse ühekordse teabeandmisega. Seega on pankrotihalduril õigus saada teavet ja dokumente kogu menetluse vältel. Sama kehtib ka PankrS § 85 lg-s 1 sätestatud võlgniku kohustuse sõnastuse kohta. Lisada tuleb, et PankrS § 85 lg 1 teise lause ja § 35 lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga nimekirja temale kuuluvast varast, sealhulgas kohustustest, ka selle seisuga ei ole K. Metsniit teavitanud kinnistul asuvast majast või selle müümisest saadud sularahast (raha üleandmise täpne aeg ei ole teada, palkmaja viidi ära 16.-18.mail 2008.a., s.o pärast K. Metsniidu pankroti väljakuulutamist). 7. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud K. Metsniidule mõistetud karistust. Sellest hoolimata peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et maakohtu mõistetud liitkaristus ei vasta
See tähendab, et maakohus ei ole liitkaristust mõistes raskeimat karistust suurendanud, raskeima karistusega kaetuks lugeda võimaldab seadus aga vaid kergemaid karistusi. Seega mitme võrdselt raske karistuse puhul ei või kohus lugeda ühte karistust teisega kaetuks. On ka ilmne, et kui isikule on mõistetud mitu 1 aasta 6 kuu pikkust karistust, ei saa toimepanija süüd ja tema isikut arvestav liitkaristus olla samuti 1 aasta 6 kuud vangistust. Vastavalt KrMS § 340 lg-st 1 võib ringkonnakohus apellatsiooni piirest väljuda aga vaid süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti süüdistatava kasuks ning kuna prokurör maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitanud ei ole, ei ole ringkonnakohtul õigust kõnealust viga parandada. 8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS 337 lg-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.