1-12-9884/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2013.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 9884 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi Andrei Rego süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Leelo Viil Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Anneli Lumiste, kannatanu Maris Korrol Süüdistatav Andrei Rego isikukood 37612172240, Eesti kodanik, elukoht XXXXX XXX XXX-X XXXXXXX, OÜ M G omanik, varem kriminaalkorras karistatud 28.02.1997 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 – 17 lg 6 järgi 07.09.2000 Tartu Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 – 17 lg 6 järgi 29.03.2001 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 188 järgi 14.11.2003 Ida-Viru Maakohtu poolt KarS § 202 lg 1 järgi. RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. detsembri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Andrei Regolt riigieelarve tuludesse 153.60 eurot (ükssada viiskümmend kolm eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr XXXXXXXXXXXXXX või Swedbankis nr XXXXXXXXXXXXXX. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
3. detsembri 2012.a otsusega tunnistati Andrei Rego süüdi KarS § 141 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 alusel jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta ja 6 kuulise katseajaga. A. Regolt mõisteti välja sundraha ja menetluskulud ning 63.50 eurot M. K kasuks. Andrei Rego tunnistati süüdi selles, et tema, osutades taksojuhina taksoteenust 12.11.2011.a ajavahemikul 06.30-07.30 Tallinnas Metsa tänava kandis, sõiduautos Opel Astra Caravan nr XXX XXX, mis oli tähistatud Sinu Takso embleemidega, pani oma kliendi M. K suhtes toime vägistamise. Saades aru, et kannatanul esines alkoholijoove ja kasutades ära, et samal ajal oli M. K alkoholijoobe tõttu magama jäänud ning ei olnud võimeline toimunust aru saama ega vastupanu osutama, astus A. Rego M. K-ga tema tahte vastaselt suguühendusse. Rünnates kannatanu seksuaalset vabadust kannatanu joobeseisundist tingitud une ajal, võttis A. Rego sõiduki tagaistmel magavalt kannatanult ära ühest jalast saapa, tõmbas maha retuusid ja aluspüksid ning seejärel liigutas oma kõvastunud sugutit kannatanu tupes korduvalt edasi tagasi kuni kannatanu ärkas ja nõudis A. Regolt sellise tegevuse lõpetamist. Maakohus tuvastas kõik süüdistuses kajastatud faktilised asjaolud ning leidis, et A. Rego pani toime vägistamise, kuigi füüsilist vägivalda ei tarvitatud. KarS §141 järgi on kvalifitseeritav ka isiku tahte vastane suguühendus, kui kasutati ära kannatanu seisundit, kus ta ei ole võimeline toimunust aru saama või vastupanu osutama. Kannatanu võib olla abitu ka oma tervisliku seisundi tõttu. Sellise seisundi alla kuulub ka joove. Asjas tõendatud asjaolud viitavad kannatanu joobeseisundile, mida saab käsitada olukorrana, milles isik oli abitu tervisliku seisundi tõttu KarS § 141 lg 1 tähenduses. Andrei Rego pidi olema teadlik kannatanu seisundist, mida tõendab asjaolu, et kannatanu ei tundnud, kui teda liigutati ning talt võeti poolenisti vasakust jalast ära aluspüksid, retuusid ja saabas. Kuna kannatanu ei vastanud mobiiltelefoni kõnedele, siis pidi Andrei Rego aru saama, et kannatanu on jäänud magama piisavalt sügavalt ning ei taju ümbritsevat ja ei suuda mõista ega takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Saades aru kannatanu abitusseisundist, otsustas Andrei Rego olukorda ära kasutada ning astus tahtlikult kannatanuga viimase tahte vastaselt sugulisse vahekorda. Tuvastatud on, et Andrei Regol ei olnud kannatanu nõusolekut suguühendusse astumiseks. Arvestades kannatanu eelnevat käitumist, ei saa vastupidist ka väita. Kuna kannatanu oli jäänud magama, siis tema seisund takistaski vastupanu osutamast. Seda kinnitab asjaolu, et kannatanu ärkas selle peale, kui Andrei Rego tema peal olles liigutas oma kõvastunud sugutit kannatanu tupes korduvalt edasi-tagasi. Ärgates üles nõudis kannatanu koheselt sellise tegevuse lõpetamist, lükkas süüdistatava enda pealt ära ning hüppas seejärel autost välja, pani poolenisti vasakust jalast ära võetud aluspüksid, retuusid ja saapa jalga ning jooksis kodu poole, mis jäi 150-200 meetri kaugusele. Andrei Rego ütlused jättis kohus neis esinevate vastuolude tõttu tõendite kogumist välja. 2 APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega A. Rego õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus kriminaalmenetlusõigust. Apellant leiab, et ka süüdistusversiooni asjaoludest nähtuvalt puudus käesoleval juhul objektiivselt kannatanu abitusseisund. Maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu otsuses on sedastatud, et abitusseisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Tuvastatud tehiolud ei viita kannatanu sellisele joobeseisundile, mida saaks käsitada olukorrana, milles isik oli kaitsetu või arusaamisvõimetu KarS § 141 lg 1 tähenduses. M. K on seletanud, millal ja millises koguses ta alkoholi tarbis. Joodud alkoholikogus ilmselt ei saanud põhjustada kannatanul abitusseisundit. Tunnistajad on kinnitanud, et M. K märgatavalt purjus ei olnud. Ka pole tuvastatud, et ta oleks mingeid ravimeid, uinuteid või muid aineid koos alkoholiga tarbinud. Kannatanu ei olnud kindlasti raskes joobes, sest ta kirjeldas kuriteole eelnenud sündmusi täpselt. Tunnistajate T. L ja G. S ütlustest nähtub, et kannatanu oli kogu taksosõidu vältel kuni nende väljumiseni ärkvel ja suhtles adekvaatselt, seega ei olnud ta arusaamisvõimetu ega oma tervislikust seisundist tingituna abitusseisundis. Kaitsja märgib, et kannatanul pidi olema seljas külmale ilmale vastavad riided, mille äravõtmisel oli vaja teda liigutada. Pole eluliselt usutav, et süüdistuses nimetatud riietusesemete äravõtmise peale kannatanu ei ärganud, midagi aru ei saanud ega olnud võimeline vastupanu osutama. M. K oli suuteline A. Regole selgeks tegema, et ei soovi temaga sugulist vahekorda. Kaitsja märgib, et on üldteada, et joobes isikud sageli ei kontrolli oma käitumist ja on enam valmis alustama seksuaalset suhtlemist. Seda asjaolu võis A. Rego ära kasutada, mis ei ole aga samastatav kannatanu abitusseisundi ärakasutamisega. Seksuaalvahekorda astumine kliendiga töö ajal kliendi joovet ja väsimust ära kasutades on kahtlemata moraalivastane, kuid ei ole õiguslikult hinnatav vägistamisena. Apellant on seisukohal, et tavalise uneseisundi käsitlemine abitusseisundina on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Veel leitakse apellatsioonis, et asjas ei ole tuvastatav süüdistatava tahtlus kannatanu seisundi ärakasutamiseks ja tema tahte vastaselt sugulisse vahekorda astumiseks. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-12-06, milles märgitakse, et juhul, kui ei ole tuvastatud, et süüdistatav, saades aru kannatanu abitusseisundist, otsustas olukorda ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda astuda, ei ole süütegu subjektiivsest küljest tõendamist leidnud. Käesolevas asjas polnud A. Regol põhjust arvata, et M. K viibib abitusseisundis, kuna kannatanu istus omal jõul tema taksosse, tegeles oma telefoniga ja reageeris kui teda kõnetati. Samas ei teinud A. Rego omalt poolt midagi, et viia M. K seisundisse, milles viimane ei olnud 3 võimeline vastupanu osutama. Kuivõrd kannatanu ei olnud teadvusetu, vaid üksnes magas, ei ole eluliselt usutav süüdistatava plaan M. K-ga suguühtes olla nii, et kannatanu ei ärka. M. K ei takistanud esialgu A. Regot, seega võib öelda, et seni kuni partner ei saa aru, et vastaspool ei soovi temaga vahekorda, pole alust rääkida ka kuriteost KarS § 141 mõttes. Tähelepanu väärib ka see, et A. Rego viis siiski M. K-i tema elukoha lähedale, mitte ei sõidutanud kuhugi teadmatusse kaugusesse, et abi oleks võimatu saada. Oluline on ka, et A. Rego katkestas oma tegevuse koheselt, kui sai aru M. K-i nõusoleku puudumisest. Samuti iseloomustab süüdistatava tahtlust tema M. K-le esitatud küsimus „miks sa ära lähed?“ Seega oli A. Regole kannatanu reaktsioon ootamatu. Kaitsja märgib veel, et teise osapoole seksuaalvahekorraks valmisolek või sellest keeldumine selgub sageli alles pärast seksuaalse suhtlemise alustamist. Üldteadaolevalt seksuaalsel suhtlemisel ei väljendata üsna tihti eelnevalt verbaalselt oma nõustumist teisega ning nõusolekut eeldatakse sel juhul sageli seni, kuni teine osapool ei anna märku vastupidisest. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et käesoleval juhul puudus objektiivselt kannatanu abitusseisund. Samuti ei ole tuvastatav süüdistatava tahtlus selle seisundi ärakasutamiseks ja kannatanuga tema tahet vastaselt sugulisse vahekorda astumiseks. Tõendamatuse tõttu tuleb A. Rego õigeks mõista. PROKURÖRI VASTUVÄITED APELLATSIOONILE Prokurör ei nõustu apellatsiooniga ning leiab, et kannatanu oli seisundis, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. A. Rego sai aru, et kannatanu on joobes ja jäänud magama, ta ei kuulnud isegi telefonihelinat. A. Rego sai aru, et kannatanu magab sügavalt ning sellist seisundit ta ka ära kasutas. Abitusseisund KarS § 141 tähenduses ei tähendagi, et kannatanu vastupanu osutamise võimalus on täielikult välistatud, piisab, kui süüdlane saab aru kannatanu seisundist ja selle tõttu osutub tal objektiivselt võimalikuks või on vähemalt kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele suguühendusele. Käesoleval juhul on selgelt tuvastatud, et A. Regol puudus kannatanu nõusolek, kannatanu ei käitunud viisil ega olnud A. Regoga sellises suhtes, mis võimaldanuks tal nõusolekut eeldada ja ta sai aru, et kannatanu magab sügavalt. Selline seisund ilmselgelt takistas tal vastupanu osutamast. Asjaolu, et kannatanu pöördus koheselt pärast sündmust vastavate arstide poole, et välistada võimalikke suguhaigusi, näitab seda, et M. K ei tolereeri sellist juhuslikku suguühendust ja tema soovimatus selleks on mõistetav. Asjaolu, et suguühendus oli juba alanud, kannatanu ei võtnud selle alustamisest osa, ei võtnud ise riideid seljast, kinnitab seda, et kannatanu ei tajunud sügava une tõttu temaga toimuvat ja oli seega abitusseisundis, mis oli süüdlasele selgelt märgatav. Suguühendus saigi võimalikuks seetõttu, et A. Rego taipas, et kannatanu seisund võimaldab tal takistamatult seksuaalsuhtesse astuda. Seega on olema põhjuslik seos suguühenduse ja abitusseisundi vahel. Tegu on lõpule viidud alates suguühendusse astumisest. Asjaolu, et A. Rego lõpetas oma tegevuse koheselt pärast kannatanu ärkamist ja keelamist, ei oma tähendust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioon alust ei anna. 4 Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsuses tõendite hindamist ja sellest tulenevaid faktilisi asjaolusid, vaid üksnes A. Rego tegevusele antud karistusõiguslikku hinnangut, leides, et tuvastatud tehiolud ei viita kannatanu sellisele joobeseisundile, mida saaks käsitada abitusseisundina KarS § 141 lg 1 mõttes ning teisalt on kaitsja seisukohal, et abitusseisundina ei ole käsitatav ka uneseisund, kuivõrd see on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et M. K-l esinenud alkoholijoove ei olnud KarS § 141 lg 1 mõttes abitusseisundina käsitatav. Riigikohtu praktika kohaselt võib seisundina, milles isik on arusaamisvõimetu, olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-111-10 ja 3-1-1-48-11). Apellant märgib põhjendatult, et kannatanu ja temaga enne kuriteosündmust koos viibinud tunnistajate T. L ja G. S kinnitusel oli kannatanu küll alkoholi tarbinud, kuid ei olnud sugugi raskes joobes. Tunnistajate sõnul olnud M. K kogu taksosõidu vältel kuni nende väljumiseni ärkvel ja suhtles adekvaatselt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole arusaamisvõimetust kaasa toov joove käesolevas asjas kannatanu M. K-l tuvastatav. Eelnevat arvestades ei nõustu kohtukolleegium ka maakohtu otsuses esitatuga selles, et asjas tõendatud asjaolud viitavad kannatanu joobeseisundile, mida saab käsitada olukorrana, milles isik oli abitu tervisliku seisundi tõttu KarS § 141 lg 1 tähenduses. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks osundada, et A. Regole esitatud süüdistusest ei tulenegi, nagu oleks A. Rego kannatanu joobeseisundit kui abitusseisundit seksuaalvahekorda astumiseks ära kasutanud. Süüdistuse kohaselt A. Rego, kasutades ära, et samal ajal M. K oli tal esineva alkoholijoobe tõttu jäänud magama ning ei olnud võimeline toimunust aru saama ega vastupanu osutama, astus A. Rego temaga tahte vastaselt suguühendusse. A. Rego ründas kannatanu seksuaalset vabadust kannatanu joobeseisundist tingitud une ajal. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb süüdistusest, et M. K ei olnud võimeline toimunust aru saama ega vastupanu osutama mitte seetõttu, et ta oli alkoholijoobes, vaid seetõttu, et ta magas. Apellandi seisukohaga aga, et tavaline uneseisund ei ole käsitatav abitusseisundina, kohtukolleegium ei nõustu. On ilmne, et magav inimene ei teadvusta enda ümber toimuvat ja ei saa seega ka võtta seisukohta, kas ta soovib astuda suguühendusse või mitte, enne kui ta on ärganud. M. K-i sõnul ärkas ta seepeale kui taksojuht tema peal olles tegi tupes oma sugutiga edasi-tagasi liigutusi. Kohe ärgates lükkas ta taksojuhi enda pealt ära, käskis lõpetada ning hüppas autost välja. Neis ütlustes ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust kahelda ning kaitsja väide, et kannatanu pidi ärkama kindlasti juba seepeale kui temalt riideid ära võeti, ei ole tõsiseltvõetav argument. Kannatanu sõnul oli temalt poolenisti vasakust jalast ära võetud aluspüksid, retuusid ja saabas, st võimalikult vähe riideid. Selge ja loogiline on see, et suguline vahekord ise tähendab intensiivsemat füüsilist kontakti kui sellele eelnevad tegevused. Seega on igati usutav, et kannatanu ärkas alles siis ja seetõttu, et taksojuht oli temaga sugulisse vahekorda astunud. Kohtuistungil leidis muuhulgas tõendamist, et tunnistaja T. L helistas pärast taksost lahkumist kannatanule korduvalt, et teada saada, kas kannatanuga on kõik korras /T. L ütlused tl 125/. Kannatanu helisevale telefonile ei vastanud. Seega sai A. Rego aru, et kannatanu magab väga sügavalt. Peale selle on vaieldamatult tuvastatud, et kannatanu M. K alustas üksi taksosõitu XXXXXXXX XXX XXX juurest XXXXXXX XXXXX tänavale kl 05.56 ning jõudis koju umbes 07.30 ajal. Vähegi Tallinna teadvale isikule on selge, et selle teekonna läbimiseks ei saa mitte mingil juhul kuluda rohkem kui 10-15 minutit. Seega tuleneb tuvastatud faktilistest 5 asjaoludest, et A. Rego veendus igati selles, et kannatanu uni on sügav ning kasutas kannatanu sügava une seisundit kui abitusseisundit, et tema tahte vastaselt suguühendusse astuda. Seega on ka tuvastatud põhjuslik seos suguühenduse ja abitusseisundi vahel ning A. Rego kavatsetus kannatanu abitusseisundi ärakasutamise suhtes. Apellatsioonis esitatud asjaolu, et A. Rego katkestas oma tegevuse koheselt, kui sai aru M. Ki nõusoleku puudumisest, ei oma tähendust, kuivõrd tegu on lõpule viidud alates suguühendusse astumisest, s.o alates hetkest kui A. Rego oma peenise kannatanu tuppe viis. Tähendust ei oma ka see, et A. Rego kannatanu siiski kodu lähedale viis. Samas aga see, et kannatanu koheselt pärast sündmust arstide poole pöördus, et välistada võimalikke suguhaigusi, näitab, et ta ei pea normaalseks sellist juhuslikku vahekorda ja on mõistetav tema soovimatus suguühenduseks juhusliku, täiesti võõra taksojuhiga. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on A. Rego põhjendatult KarS § 141 lg 1 järgi süüdi tunnistanud ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Andrei Rego kaitsja adv Leelo Viil esitas taotluse määrata tema poolt A. Regole apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises (apellatsiooni koostamine) osutatud õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstavaks tasuks 153.60 eurot (sealhulgas 25.60 eurot käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb A. Rego suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Malle Preimer Meelika Aava 6 Ivi Kesküla