4-13-1380/18

4-13-1380 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-1380 Kohtukoosseis eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi Kaur Kivimägi väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 04.04.2013 otsus Kaebuse esitaja Kaur Kivimägi (ik: 38508020229) RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 04.04.2013 otsus Kaur Kivimägi väärteoasjas nr 4-13-1380 jätta muutmata.
3. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida politseijaoskonna poolt on 04.02.2013 koostatud väärteoprotokoll AB 1335798 selle kohta, et Kaur Kivimägi 04.02.2013 kell 18.40 viibis Viimsi vallas, Orhidee tee 6 juures, olles eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus K. Kivimägi oma sellise tegevusega NPALS § 3 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Maakohtu otsus
7. Harju Maakohtu 04.04.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-1380 mõisteti K. Kivimägi süüdi NPALS § 151 järgi ja teda karistati 10 päeva pikkuse arestiga. Kohus luges karistuse kandmise alguseks K. Kivimägi poolt karistuse kandmisele ilmumise päeva ning kohustas teda ilmuma aresti kandmisele Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Arestimajja hiljemalt 01.05.
8. Tähtaegselt aresti kandmata jätmisel määras kohus kohaldada K. Kivimägi suhtes sundtoomist arestimajja. Ühtlasi mõistis kohus K. Kivimäelt välja ekspertiisitasu 119 eurot riigieelarve tuludesse. Kohus märkis, et menetlusalune isik tunnistas oma süüd ja andis ütlusi, et 04.02.2013 oli ta tarvitanud GHB-d. Kohus, hinnanud väärteoasjades kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leidis, et isiku süü on tõendamist leidnud väärteoprotokolliga (tl 1), tunnistaja M-L M ülekuulamise protokolliga (tl 4), joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga, mille kohaselt Kaur Kivimäel esines narkootiline joove amfetamiinist, metamfetamiinist, oksasepaamist, noidasepaamist ja GHB-st (tl 6). Kohus märkis, et K. Kivimäele karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalusest mõjutada K. Kivimägi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leidis kohus, et K. Kivimäge tuleb karistada lühiajalise arestiga, kuivõrd rahatrahvi tasumine on raskendatud, kuna eelnevad trahvid on isikul osaliselt tasumata. K. Kivimäge on varem väärteokorras karistatud 21 korral, s.h arestiga kui ka rahatrahvidega. Apellatsioon
9. Harju Maakohtu 04.04.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik K. Kivimägi, kes ei nõustu kohtuotsusega ja vaidlustab kohtuotsuse karistuse osas, paludes mõista talle karistuseks rahatrahv. Apellatsiooni motiivides märgib K. Kivimägi järgmist. Kohtuvälises menetluses apellant ennast süüdi ei tunnistanud, mida tõendab kohtutoimikus olev väärteoprotokoll. Kohus on märkinud otsuses, et kohtumenetluses apellant tunnistas oma süüd ja andis ka ütlusi, et 04.02.2013 oli tema tarvitanud GNB-d. Tegelikult, ja ka seda kinnitab oma ütlusega tunnistaja M-L M, 04.02.2013 kell 18.30 kinnipeetud isikul olid välised narkojoobe tunnused. Kohus, hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid ning analüüsides neid kogumis, leidis, et K. Kivimägi süü on tõendatud ja vastavalt toimepandule tuleb teda karistada NPALS § 151 järgi, kuna käesoleval juhtumil asjassepuutuv NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Eelnevast lähtuvalt peab NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise, kuid kohus seda ei teinud ei ole. Apellandi tahe 04.04.2013 kohtuistungil, kus ta kaitses ennast ise, oli, et istung lõppeks võimalikult kiiresti ja ta ütles kohtus, et on süüdi GHB tarvitamise eest, kuid mainimata kindlakstegemata ajast, kindlakstegemata kohast ja kindlakstegemata viisist. Kohus otsuse tegemisel asus seisukohale, et lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalusest mõjutada K. Kivimägi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb teda karistada lühiajalise arestiga, kuivõrd rahatrahvi tasumine on raskendatud, kuna eelnevad trahvid on isikul osaliselt tasumata. Apellant ei nõustu kohtu poolt talle mõistetud karistusega ja on arvamusel, et talle mõistetud karistus tuleb asendada rahatrahviga ning põhjendab seda alljärgnevalt. Kohus oma 04.04.2013 otsuses on viidanud, et menetlusalune isik on töötu. Tegelikult apellant ajavahemikul 27.
10. - 06.
11. 2013 on kandnud karistust (10 päeva aresti), mille tõttu kaotas oma töökoha Triplest Grupp OÜ-s (kus ta töötas alates 07.01.2013 kuni 27.03.2013, katseajaga 3 kuud), kuna tööandja ei olnud nõus töölt puudumisega. Apellant suurte raskustega leidis endale uue töökoha Autrem Auto OÜ-s ja 15.04.2013 juba asus oma töökohustuse täitmisele. Tööleping on tähtajaga kuni 09.04.
12. Kui apellant kannab uuesti karistusena aresti, siis on tal oht kaotada töökoht uuesti ja seega ka igakuine sissetulek. Kohtunik on oma otsuses viidanud, et apellant on eelnevad trahvid osaliselt tasunud. Seega apellant ei hoidnud kõrvale trahvi tasumise kohustusest ja tasus need esimesel võimalusel. Apellant on seisukohal, et tema nii moraalse kui materiaalse seisundi kohaselt on mõistlik määrata talle karistuseks rahatrahv, mitte aga arest, mille tagajärjed on töökoha ja sisetulekute kaotamine, eriti kui töö on kooskõlas apellandi oskuste valdkonnaga. Apellant leiab, et kohus on karistusena aresti mõistmisel eiranud karistuse tagasipööramatuid tagajärgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4.1 Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Oma apellatsioonis K. Kivimägi sisuliselt vaidlustab maakohtu otsust ka tema süüdimõistmises NPALS § 151 järgi. Nimelt leiab apellant, et karistades teda NPALS § 151 järgi, pidanuks kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise, kuid kohus seda teinud ei ole. Ringkonnakohus apellandi niisuguse väitega ei nõustu. Harju Maakohus luges K. Kivimägi süü NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises 04.02.2013 tõendatuks väärteoasjas kogutud tõenditega, sealhulgas menetlusaluse isiku enda poolt kohtuistungil antud tunnistusega eelnevalt narkootilise aine GHB tarvitamise kohta 04.02.2013 (tl 25), samuti tunnistaja M-L M ütlustega (tl 4), joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga, mille kohaselt K. Kivimägil tuvastati narkootiline joove amfetamiinist, metamfetamiinist, oksasepaamist, noidasepaamist ja GHB-st (tl 6). Samuti märgib K. Kivimägi oma apellatsioonis, et ta tunnistas end kohtus süüdi GHB tarvitamise eest, kuid mainimata kindlakstegemata ajast, kindlakstegemata kohast ja kindlakstegemata viisist. Seoses apellandi niisuguse väitega märgib aga ringkonnakohus järgmist. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-49-09 väljendatud seisukohale tuleb tarvitamise all mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Käesoleval juhul on menetlusaluse isiku poolt narkootilise aine tarvitamine, mille vältimatuks tulemiks oli narkojoove, leidnud tuvastamist joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvaga, mille kohaselt on K. Kivimäelt 04.02.2013 võetud uriiniproovis tuvastatud narkootilised ained amfetamiin, metamfetamiin, oksasepaam, noidasepaam ja GHB. Eeltoodu põhjal asus maakohus õigustatult seisukohale, et K. Kivimägi käitumises on tuvastamist leidnud NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu, s.o narkootilise aine tarvitamine, mille all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud NPALS § 151 grammatilise tõlgendamise korral kaotaks see säte oma mõtte, kuivõrd reaalselt ei ole üldjuhul võimalik konkreetselt tuvastada, millisel ajahetkel isik narkootilist ainet tarvitas. Ilmselgelt ei haakuks aga seadusandja tahtega ega seaduse mõttega olukord, kui isik, olles ilma arsti ettekirjutuseta tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet näiteks oma kodus, kõrvaliste isikute (seda enam õiguskaitseorganite ametnike) eest varjatult, võiks pärast narkootikumi manustamist minna avalikku kohta, kartmata vaatamata narkojoobes olekule karistust pelgalt seetõttu, et keegi tema poolt narkootikumi tarvitamise hetke pealt ei näinud ning seda hetke ei ole ka võimalik ajaliselt täpselt tuvastada. Ka Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-1-1-49-09 tuleneb, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline. Antud juhul ei ole eluliselt usutav, et K. Kivimäel, kes on ka varasemalt narkootiliste ainetega kokku puutunud ja nende tarvitamise eest karistatud, tekkinuks amfetamiinist, metamfetamiinist, oksasepaamist, noidasepaamist ja GHB-st tingitud joove muul moel, kui nende ainete tarvitamise tagajärjel. Juhindudes Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-87-09 väljendatud seisukohast ning arvestades menetlusaluse isiku käitumises avalduvat iseloomulikku käitumismustrit ja võttes arvesse seda, et Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on K. Kivimäge korduvalt NPALS § 151 alusel karistatud (tl 11-15), ei saa menetlusaluse isiku selline käitumine olla juhuslik, vaid iseloomustab just antud toimepanijat. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks K. Kivimäe süü NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises 04.02.2013 ning loeb alusetuks apellandi seisukoha, et maakohus ei ole tuvastanud NPALS § 151 objektiivse koosseisu ehk menetlusaluse isiku poolt narkootilise aine tarvitamise. 4.2 Oma apellatsioonis vaidlustab K. Kivimägi Harju Maakohtu 04.04.2013 kohtuotsust samuti karistuse osas, taotledes kohaldada karistuseks mitte aresti vaid rahatrahvi. Apellant märgib, et maakohus on 04.04.2013 otsuses viidanud, et menetlusalune isik on töötu, kuid apellant on leidnud endale uue töökoha Autrem Auto OÜ-s ja 15.04.2013 juba asus oma töökohustuse täitmisele. Seoses apellandi niisuguse väitega märgib ringkonnakohus, et maakohus ei olegi K. Kivimäele karistuseks aresti kohaldamist põhjendanud temal töökoha puudumisega, kohus on menetlusalusele isikule karistusena aresti mõistmist põhjendanud hoopiski sellega, et K. Kivimäe puhul on rahatrahvi tasumine raskendatud, kuna eelnevad trahvid on tal osaliselt tasumata. Samuti on maakohus arvestanud seda, et menetlusalust isikut on varem korduvalt väärteokorras karistatud, sh nii arestiga kui ka rahatrahvidega. Ringkonnakohus ka nõustub maakohtu niisuguse seisukohaga. Karistusregistri andmetest (tl 11-15) nähtub, et K. Kivimäge on varem korduvalt karistatud rahatrahvidega, samuti on teda karistatud ka arestidega, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused tema puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades K. Kivimäe sellelaadsete rikkumiste korduvust, on põhjendatud temale raskemaliigilisema karistuse – aresti – mõistmine. Kuivõrd K. Kivimäge on ka varem karistatud arestiga (seejuures viimati Harju Maakohtu 07.11.2012 otsusega väärteoasjas nr 412-2957 NPALS § 151 järgi arestiga 30 päeva), kuid varasem arest ei ole mõjutanud teda hoidumast samalaadsete väärtegude toimepanemisest, on maakohus õigesti kohaldanud K. Kivimäele aresti määras 10 päeva ning ka aresti määra vähendamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et K. Kivimäele mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodut ei lükka aga kuidagi ümber apellandi väide, et ta on eelnevad rahatrahvid osaliselt tasunud, ega ka väide temal töökoha olemasolu kohta. Karistuse eesmärk on mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki, kannab ka rahatrahv. Olukorras, kus varem karistuseks mõistetud rahatrahvid seda eesmärki ei ole täitnud, pole ka võimalik enam karistuseks rahatrahvi kohaldada. Seega on alusetu apellandi väide, et kohus on karistusena aresti mõistmisel eiranud karistuse tagasipööramatuid tagajärgi.
13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04.04.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-1380 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata Ivi Kesküla Meelika Aava Julia Katškovskaja