Obsah (6)

§ 208§ 180§ 385§ 207§ 30§ 187

1-13-4128 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-4128 Kohtukoosseis Mati Kartau Vaidlustatud lahend Riig

§ 208lg 5 jätta Riigiprokuratuuri 27.

veebruari 2013 määrus muutmata ning Vladimir Kotselaineni esindaja advokaat Kalju Kutsari kaebus rahuldamata. 2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga (Valga osakond) kaudu 108 eurot, sealhulgas käibemaks 18 eurot, advokaat Kalju Kutsarile tema poolt Vladimir Kotselainenile riigi õigusabi osutamise eest. 3.

§-de 175 lg 1 p 4 ja 187 lg 2 alusel välja mõista Vladimir Kotselainenilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Kalju Kutsari poolt osutatud õigusabi eest 108 eurot riigituludesse.

§ 180

lg 3 alusel määrata menetluskulude summa 108 eurot tasumine osade kaupa käeoleva määruse jõustumisest 3 kuu jooksul, s.o igakuiselt mitte vähem kui 36 eurot menetluskulude täieliku tasumine.

1. Vladimir Kotselainenil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Vladimir Kotselainen, 1-13-4128, menetluskulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord

§ 385p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

1. Ida Prefektuuri menetletavas kriminaalasjas esitati D.Z. kahtlustus KarS § 213 lg 1 järgi selles, et ta ajavahemikul 23.01-23.02.2009 tegi andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel V. Kotselaineni AS-s Swedbank arvelduskontolt nr XXX viimase nõusolekuta ülekandeid, millega tekitati V. Kotselainenile varalist kahju vähemalt XXX krooni; samuti KarS § 201 lg 1 järgi selles, et tema
2. aasta sügisel omastas talle usaldatud V. Kotselainenile kuuluva sõiduauto BMW reg nr XXX väärtusega XXX eurot (XXX krooni), mis seisnes selles, et saanud auto enda valdusesse, jättis selle tagastamata ning müüs edasi teisele isikule.
3. 12.02.2013 lõpetas Viru Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse

§-de 199 lg 1 p 1-200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades oma otsust järgmiselt. V. Kotselaineni ütluste kohaselt teostas ta hea tuttav D.Z. 2008.a. tema suvilas Tartus ehitusja remonditöid. V. Kotselainen usaldas oma internetipanga kaardi D.Z. kätte, et viimane saaks teostada vajalikke makseid seoses ehitustöödega. Lepiti kokku, et kontot kasutab D.Z. V. Kotselaineni huvides ja nõusolekul. 2009 novembris oma kontot kontrollides avastas V. Kotselainen, et ajavahemikul 23.01.-23.02.2009 on tema kontolt tehtud rahalisi ülekandeid A.M. ja A.Z. nimele eelnevalt tema luba selleks saamata. Kannatanu sõnul on nende ülekannetega temale tekitatud kahju XXX krooni. Samuti avaldas kannatanu, et 2008.a. sügis-talvel oma kontot kontrollides avastas ta, et tema Hansapanga kontolt on 08.06.2008 ja 09.06.2008 kummalgi päeval temale tundmatu isiku P.K. kontole kantud XXX krooni, kokku XXX krooni. Seoses selle vargusega pöördus kannatanu politseisse 2009 aprillis, varem ei olnud aega. Vastastamisel D.Z. ga on kannatanu väitnud, et pole kunagi lubanud oma kontolt raha kanda A.M. kontole ja üldse ei lubanud ta ilma oma nõusolekuta midagi üle kanda. Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt kohtusid nad D.Z. ga 2009.a. umbes pool aastat. D.Z. l oli oma arve arestitud ja ta palus enda nimele avada arve, et seda tööalaselt kasutada. D.Z. ütles, et sellele arvele hakkab laekuma raha mehelt, kelle juures ta töötas. D.Z. kasutas seda pangakaarti alati ise, kuidas ja mille peale ta kulutas, tunnistaja öelda ei oska. Tunnistaja P.K. ütles, et alates

1. aastast kasutab tema kontot nr XXX tema tuttav V.S. , kellele on selleks väljastatud vastav deebetkaart. Rahaülekanded V. Kotselainenilt 08.06 ja 09.06.2008 on seotud V.S. . Tunnistaja V.S. ütluste kohaselt kasutas ta ajavahemikul 26.10.2006 – 21.09.2008 ja 27.09.2008 – 11.07.2009 P.K. u arvelduskonto juurde väljastatud deebetkaarte, kuna tema enda arvelduskontod olid sel ajal arestitud tasumata trahvide tõttu. 08.06 ja 09.06.2008 V. Kotselaineni arvelt P.K. u arvele tehtud ülekanded kogusummas 10 000 krooni laekusid D.Z. jaoks viimase organiseerimisel. Nende rahasummade väljavõtmiseks andis ta P. K. . pangakaardi D.Z. kätte. Kahtlustatava D.Z. ütluste kohaselt kaotas V. Kotselainen oma pangakaardi ära ja „küsis minu käest, kas mul on keegi tuttav, kelle kontole oleks võimalik raha üle kanda, kuna tal oli vaja sularaha. Vastasin, et on võimalik kanda P.K kontole.
2. ja 09.06.2008 kandsime mõlemal korral üle 5000 krooni. Vladimir ise luges mulle pangakoodid ja -paroolid ette“. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Kotselaineni konto nr XXX kasutamiseks 23.01.2008 väljastatud pangakaart nr XXX suleti 09.06.2008 kadumise põhjusel. Samuti nähtub V. Kotselaineni konto väljavõttest (tlk 107-110), et viimati on V. Kotselaineni pangakaarti nr XXX kasutatud 08.06.
3. V. Kotselaineni internetipangas tehtud tehingute koha on prokurör arvamusel, et puuduvad tõendid selle kohta, et D.Z. oleks ebaseaduslikult või omavoliliselt teinud ülekandeid V. Kotselaineni pangakontolt internetipanga kaudu. Esmalt juhib prokurör tähelepanu asjaolule, et V. Kotselainen on oma rahaasjadesse suhtunud väga kergekäeliselt ja hoolimatult. Seda -2- näitab ilmekalt asjaolu, et olles avastanud 2008.a sügisel oma konto väljavõtet kontrollides, et tema arvelt on P.K. u nimele kantud 10 000 krooni, teeb ta selle kohta avalduse alles 2009 aprillis. D.Z. ütluste kohaselt oli V. Kotselainen sel hetkel, kui ta palus kellegi konto arvele tema jaoks internetis raha üle kanda, purjus. Samuti nähtub Swedpanga vastusest, et 09.06.2008 suleti V. Kotselaineni pangakaart nr XXX kadumise tõttu. Need tõendid kogumis kinnitavad asjaolu, et sel perioodil (2008-2009) olid V. Kotselainenil probleemid alkoholiga. Sama kinnitavad tunnistajad A. Zelenkiy ja V. Serebjakov. Seetõttu ei saa antud juhul lugeda usaldusväärseteks V. Kotselaineni ütlusi. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Kotselainen andis ise vabatahtlikult oma interneti paroolikaardi D.Z. kätte, kui viimane asus tema suvilas ehitustöid teostama. Tunnistaja V.S. ütluste kohaselt ostis D ehitusmaterjalid ja maksis ehitusel talle tehtud töö eest. Sellest võib järeldada, et ülekanded A.M. kontole on seotud eelpool nimetatud kulutustega ja ka D.Z. enda töötasuga, mida ta V. Kotselaineni suvilat ehitades teenis. Samuti nähtub A.Z. ütlusest, et ka tema paigaldas 4 päeva V. Kotselaineni juures elektrijuhtmeid. Seega on alust arvata, et D.Z. poolt tehtud ülekanded V. Kotselaineni pangakontolt on tehtud seoses viimase suvila ehitusega. Sõiduautosse BMW puutuvalt annab kannatanu D.Z. ga vastastamisel ütlusi, et ehitustööde tegemiseks oli vaja autot ning D.Z. valis välja, millist autot osta. Auto eest maksis D.Z. V. Kotselaineni rahaga. Auto ostis kannatanu enda jaoks oma raha eest, kuid ta ei mäleta, kuidas müüja välja nägi ja kuidas toimus raha üleandmine. Mäletab, et sõideti autoregistrikeskusesse ja BMW vormistati tema nimele. Kannatanu sõnul ei olnud mingit kokkulepet selle kohta, et auto ostetakse D.Z. le. Umbes poole aasta pärast sõitis D.Z. tema juurde punase Mercedesega ning ütles, et oli vahetanud BMW A.N. tema BMW vastu. Varem on kannatanu ülekuulamisel selgitanud, et ostis sõiduauto BMW XXX krooni eest. D.Z. ga oli kokkulepe, et V. Kotselainen ostab auto omast rahast ja D.Z. kasutab seda ning tasub auto eest järelmaksuga, sest XXX krooni auto ostmiseks D.Z. l kohe ei olnud. Lepiti kokku, et kui auto eest on V. Kotselainenile tasutud, minnakse ARKi ja vormistatakse auto D.Z. nimele. Vastastamisel selgitas D.Z. , et auto BMW sai ostetud V. Kotselaineni maja ehitamise ajal, kuna oli vaja palju teha asjaajamiste ja materjalide toomisega seotud sõite. Auto ostis ta isiklikult oma raha eest, mille sai töötasuna V. Kotselaineni maja ehitamise eest. Auto vormistati V. Kotselaineni nimele, kuna D.Z. l ei olnud juhilube ja ta ei saanud autot oma nimele osta. D.Z. isa A.Z. ütluste kohaselt töötas tema poeg 2008.a Tartus – ehitas maja ümber. 2008 juulis-augustis ütles D, et ta tahab osta autot BMW. D.Z. ütles, et ta tegi tööd (ehitas maja) ja teenis raha, kuid auto ostetakse V. Kotselaineni nimele (tema tööandja) ja tema hakkab autot üldvolikirja alusel kasutama. Auto maksis XXX krooni ja tunnistaja isiklikult nägi, et pojal oli see sularahas olemas. Protokolli kohaselt „septembris 2008 tulin ma Tartu ja paigaldasin Vladimiri majas neli päeva elektrijuhtmestikku. Minu juuresolekul ei räägitud sellest, kellele BMW kuulub. Sel ajal, kui ma Tartus Vladimiri juures tööl olin, jõi Vladimir iga päev, ta käitus imelikult ning ilmselgelt olid tal probleemid alkoholiga. Septembri lõpus palus D minu käest raha auto remontimiseks. Andsin talle 7000 krooni.“ Tunnistaja A.K. ütluste kohaselt töötas D.Z. 2008.a. Tartus ja palus teda mitu korda autojuhiks, kuna tal endal puudus juhtimisõigus. D.Z. l oli helebeež BMW. Ükskord ütles D.Z. , et BMW on ostetud tema tuttava nimele, sest politsei andmebaasis on andmed selle kohta, et tal pole juhtimisõigust ja ta ei tahtnud sõita autoga, mida võidakse iga hetk kontrollida. D sõnul ehitas ta Tartus ühte maja ümber ja autot oli vaja selleks, et tööle sõita ja ehitusmaterjale vedada. Mingil ajal D ütles, et soovib seda autot maha müüa ning on vaja vormistada ostu-müügileping. Enne Tartusse sõitmist käisid nad Jõhvi ARK büroos ja võtsid -3- tühja ostu-müügilepingu blanketi. Vladimiri kodus nägi tunnistaja, kuidas D täitis ostumüügilepingu BMW kohta, kus müüjaks oli Vladimir. Vladimir ütles talle oma isikukoodi ja isikuandmed. Kui leping oli täidetud, kirjutas Vladimir sellele ise alla. Antud episoodis nähtub kriminaalasja materjalidest, et V. Kotselaineni kontolt nr XXX on sõiduauto BMW ostule eelnenud päeval 01.09.2008 välja võetud 40 000 krooni sularaha. V. Kotselaineni ütluste kohaselt sularaha auto ostmiseks andis ta D.Z. kätte. D.Z. omakorda kinnitab, et raha auto ostmiseks sai ta V. Kotselaineni käest töötasuna ning A.Z. kinnitab, et nägi sularaha olemasolu oma pojal, mille eest ta plaanis endale auto osta. V. Kotselainen ei nõustu D.Z. väitega selle kohta, et XXX krooni sularaha oli D.Z. le antud kui töötasu, vaid et D.Z. pidi hakkama järelmaksuga auto eest temale raha tagasi maksma. Samuti kinnitab V. Kotselainen, et mingisugust kokkulepet tal D.Z. ga ehitustööde tasu eest üldse ei olnud. D.Z. ütluste kohaselt leppisid nad V. Kotselaineniga kokku, et ta maksab ehitustööde eest 50 000 krooni. Tuginedes ülaltoodule on prokurör antud episoodi osas seisukohal, et asjale karistusõiguslik hinnang anda, tuleb esmalt V. Kotselainenil ja D.Z. l omavahel selgitada, kas ja milline oli kokku lepitud konkreetne töötasu ehitustööde eest V. Kostelaineni suvilas 2008-2009 aastal ja kuidas seda maksti. Selleks on pooltel võimalik pöörduda tsiviilkohtusse, kui pooled ei saa selles küsimuses omavahel kokkuleppele. Olemaolevate tõendite põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada asjaolu, millise raha, kas laenu või töötasu eest, oli ostetud sõiduauto BMW XXX . Samuti ei ole enne eelpool nimetatud asjaolu kindlaks tegemist otstarbekas teha käekirjaekspertiisi 28.11.2008 sõlmitud ostu-müügilepingule, tuvastamaks, kas V. Kotselaineni allkiri on tema poolt kirjutatud või mitte. Samuti ei pruugi käekirjaekspertiis anda tõenduslikku tulemust, kuna D.Z. ütluste kohaselt oli V. Kotselainen allkirja andmise hetkel purjus. Samuti on märkimisväärne asjaolu see, et kannatanu ise ei mäleta täpsemalt auto ostmise asjaolusid, kus ja kelle käest auto osteti ning kuidas toimus auto eest maksmine.
4. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustu V. Kotselainen kriminaalmenetluse lõpetamisega ja taotleb menetluse jätkamist. Kaebaja ei nõustu kahtlustava ja tunnistajate ütlustega, samuti ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega tõendite hindamisel. Ühegi konkreetse täiendava menetlustoimingu teostamist kaebaja ei taotle. Riigiprokuratuuri määruse sisu
5. Riigiprokuratuur jättis 27.02.2013 määrusega V. Kotselaineni kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokurör nõustus eelneva kohtueelse menetleja põhistustega ega pidanud otstarbekaks neid enam üle korrata. Riigiprokurör märkis, et menetlusotsuse vastuvõtmisel tuleb juhinduda seadusest ja menetlusotsus peab tuginema kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendamisteabele. Menetlustaktika küsimused on menetleja ja uurimist juhtiva prokuröri otsustada. Nende hulka kuulub ka otsustamine, kas kogutud tõendid on isiku süüstamiseks piisavad. Kaebuse esitaja ei taotle täiendavate menetlustoimingute tegemist ning riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda. Seega kaebuse esitaja möönab, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. -4- Riigiprokurör leidis, et ringkonnaprokuratuur on kõiki kogutud tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud piisavalt D.Z. t süüstavaid tõendeid. Kaebuse esitaja pole esitanud veenvaid argumente, miks peaks tema ütlusi pidama sedavõrd palju usaldusväärsemaks, et need kaaluvad üles tunnistajate ja kahtlustatava ütlused. Pigem on eluliselt usutavamad ja kogumis hinnatuna loogilisemad kahtlustatavat õigustavad tõendid, seda eelkõige seetõttu, et kannatanu pole olnud oma ütlustes järjekindel ning on viivitanud õiguskaitseorganite poole pöördumisel. Väidetavad kuriteod on pandud toime aastatel 2008-
6. Kannatanu on põhjendamatult viivitanud kuriteoteadete esitamisega, võttes sellega võimaluse kriminaalasja operatiivselt menetleda. Üritada käesoleval ajal veelkord tuvastada, kes kellega mingil ajal koos oli, mida rääkis või tegi, on ilmselgelt mõttetu ja ka perspektiivitu. Ühe episoodi puhul läheneb aegumistähtaeg. Käekirjaekspertiis on ainus reaalne menetlustoiming, mille tegemata jätmist võiks senisele menetlusele ette heita, kuid enne kui see tehtud saaks, jõuaks kätte aegumistähtaeg ning võrreldava materjali vähesuse tõttu (üks allkiri) ei anna see kategoorilist arvamust, mis võiks menetlusotsust mõjutada. Kahtlustatav on käesoleval ajal asunud alaliselt elama Venemaale Moskva oblastisse, mistõttu tema osavõtu tagamine jätkuvast kriminaalmenetlusest, sh võrdlusmaterjali võtmine, saaks olema äärmiselt komplitseeritud kui mitte võimatu. Kuna D.Z. on olnud kahtlustatava staatuses juba kolm aastat (alates 17.03.2010), siis pole menetluse jätkamine põhjendatud ka

§-s 2052 sätestatud mõistliku menetlusaja põhimõttest lähtuvalt. Kaebuses esitatud taotluste sisu

1. V. Kotselaineni esindaja adv K. Kutsar esitas Riigiprokuratuuri 27.02.2013 määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et V. Kotselainen ja D. Z leppisid kokku, et viimane teeb V. Kotselainenile kuuluval kinnistul ehitus- ja remonditöid. Samas on jäetud kontrollimata, kas ja millises ulatuses D. Z tegelikult kokkulepitud töid tegi. See omakorda võimaldaks tuvastada, kas kahtlustatav võis ka tegelikult osta materjale ning tasuda tehtud tööde eest kolmandatele isikutele, s.o kas tema poolt tehtud kulutused olid ka tegelikult tehtud V. Kotselaineni huvides. Kannatanu kinnitusel ostis ta ise enamuse vajalikest materjalidest ning D. Z puudus vajadus taolisi kulutusi teha. Ehitustöödeks vajalike materjalide omandamise kohta on kannatanul võimalik esitada täiendavaid dokumente, samuti on kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendatav, millises mahus D. Z tegelikult töid tegi ja milline võis olla tasu tehtu eest. Eluliselt ei ole usutav D. Z väide, et kannatanu andis ise üle pangakonto kasutamiseks vajalikud koodid ja paroolid, kuna pangakaart oli kadunud ning V. Kotselainen vajas sularaha. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pöördus V. Kotselainen 09.06.2008 AS Swedbank poole ning teatas oma pangakaardi kadumisest. Samas on üldiselt teadaolev asjaolu, et kaardi kadumise korral saab pank väljastada ajutise dokumendi, mis võimaldab konto omanikul välja võtta sularaha. Seega on arusaamatu, miks pidanuks V. Kotselainen vajama kolmanda isiku pangakontot sularaha väljavõtmiseks või mingite maksete tegemiseks. V. Kotselainen on selgitanud, et ostis sõiduauto BMW reg nr XXX tõepoolest D. Z vajadusteks ning viimase ettepanekul. D. Z pidi tasuma kannatanule auto eest osade kaupa. D. Z on kinnitanud, et tasus auto eest rahaga, mille oli saanud V. Kotselainenilt tehtud tööde eest. Arvestades sõiduki väärtust (XXX krooni) pidanuks D. Z poolte tehtud tööde maht olema arvestatav. Nimetatud küsimuses saab selgitusi anda nii kannatanu ise kui ka tema poolt nimetatavad tunnistajad. -5- Eluliselt ei ole usutav kahtlustatava väide, et kuigi oli tegemist tema töötasu eest ostetud sõidukiga, vormistati see kannatanu nimele, kuna D. Z endal puudus juhtimisõigus. Sõiduki omandamise tingimuseks ei ole juhtimisõiguse olemasolu ning nimetatud asjaolu ei saanud olla teadmata ka D. Z. Kriminaalasjas nõuti välja sõiduki ostu-müügileping, millel on müüjaks märgitud V. Kotselainen. Kuigi kannatanu on korduvalt kinnitanud, et dokumendil ei ole tema allkiri, ei ole peetud vajalikuks nimetatud väidet kontrollida ning käekirjaekspertiisi määrata. Riigiprokurör möönab kaevatavas määruses eelnimetatud tegematajätmist, kuid asub seisukohale, et ekspertiisi määramine ei ole käesoleval ajal enam otstarbekas. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks ei olnud võimalik nimetatud ekspertiisi määrata õigeaegselt ning millised asjaolud takistavad ekspertiisi määramist käesoleval ajal. Kaebuse esitaja ei saa nõustuda prokuröri etteheitega nagu pöördunuks ta kuriteoteatega politseisse liiga hilja ning seega muutus kohtueelse menetluse läbiviimine raskendatuks. V. Kotselainen püüdis esmalt saada D. Z selgitust toimunud tehingute kohta ning viimane lubas kõik probleemid lahendada. Seetõttu viibis tõepoolest kuriteoteate esitamine, kuid prokurör on jätnud tähelepanuta, et V. Kotselainen pöördus politseisse juba 2009.a ning ta ei saa mingil viisil vastutada selle eest, et peaaegu 4 aasta jooksul ei ole tehtud kõiki vajalikke uurimistoiminguid. Samuti sai kannatanu sõiduki võõrandamisest teada hilinemisega, mistõttu ei olnud ka võimalik varem kuriteoteadet esitada. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole viited kahtlustatava Eestist lahkumisele ning möödunud ajavahemikule asjakohased, kuna seadus ei näe ette menetluse lõpetamist juhul, kui kahtlustatav Eesti Vabariigi territooriumilt lahkub. Tegemist võib olla menetlusest kõrvalehoidumisega, mis peatab ka aegumise kulgemise ning seetõttu on prokuröri seisukoht vastuoluline. V. Kotselainen on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud ennatlik. Enne süüdistuse esitamise või menetluse lõpetamise kohta seisukoha võtmist tuleks kannatanu uuesti üle kuulata ning selgitada välja, millised olid V. Kotselaineni ja D. Z vahelised kokkulepped ehitus- ja remonditööde eest tasumise osas, millises mahus tegi kahtlustatav tegelikult töid, kuidas soetati vajalikud materjalid ning millisel viisil nende eest tasuti. Nimetatud asjaolude kohta on võimalik üle kuulata ka täiendavaid tunnistajaid, kelle nimed ning aadressid saab edastada kannatanu. Samuti peab kannatanu vajalikuks käekirjaekspertiisi määramist, et selgitada välja, kes on kirjutanud müüja allkirja sõiduauto BMW võõrandamise lepingule. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja nr 09260105474 materjalidega, leiab, et V. Kotselaineni esindaja kaebus Riigiprokuratuuri 27.02.2013 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 208

lg 1 kohaselt kui

§ 207

lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus

§ 208

alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt

§ 30

lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

1. V. Kotselaineni kuriteoteate alusel alustati kriminaalmenetlust, mille käigus on kogutud mitmeid tõendeid, sealhulgas üle kuulatud kannatanu V. Kotselainen, kahtlustatav D.Z. , tunnistajad A. M, P.K. , A. Z, V. S ja A.K. , viidi läbi vastastamine V. Kotselaineni ja D.Z. vahel, samuti on kogutud mitmeid dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus soostub -6- Riigiprokuratuuriga, et hinnates kogutud tõendeid kogumis, ei ole võimalik üheselt sedastada, et toime on pandud kuriteotunnustega tegu. Kuigi V. Kotselaineni ütluste kohaselt on tema suhtes toime pandud KarS § 213 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, ei toeta kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid V. Kotselaineni versiooni toimunust.
2. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses märgituga, et sisuliselt ei heida kaebaja ette menetlejatele ühegi menetlustoimingu tegemata jätmist ega taotle menetlustoimingute tegemist, millega oleks võimalik selgitada täiendavaid tõendamiseseme asjaolusid, kui selleks mitte lugeda sõiduauto BMW võõrandamise lepingul müüja allkirja käekirjaekspertiisi määramist, vaid kaebaja ei nõustu menetlejate poolt juba kogutud tõenditele ning tõusetunud kahtlustusele antud hinnanguga. Kohus soostub Riigiprokuratuuriga, et puudub põhjendatud alus arvata, et seni tegemata menetlustoimingute läbiviimine võiks selgitada täiendavaid tõendamiseseme asjaolusid. Kaebaja peab vajalikuks kannatanu täiendavat ülekuulamist. Samas märgib ringkonnakohus, et kannatanut on kriminaalmenetluses juba üle kuulatud ning kaebuses pole esitatud põhjuseid, millest tulenevalt oleks alus arvata, et kannatanu võiks täiendaval ülekuulamisel sedastada asjaolusid, mida seni pole kriminaalmenetluses tuvastatud. Samuti on kaebuses viidatud abstraktselt täiendavatele tunnistajatele, keda pole nimeliselt nimetatud ega selgitatud, millist olulist informatsiooni võivad nad anda seoses senini kriminaalmenetluses kogutuga.
3. Kaebaja peab vajalikuks välja selgitada, millised olid D. Kotselaineni ja D. Z vahelised kokkulepped ehitus- ja remonditööde eest tasumise osas ning millises mahus tegi kahtlustatav tegelikult töid. Samas on ka uurimisasutused märkinud, et asjale karistusõigusliku hinnangu andmiseks tuleb esmalt selgitada, kas ja milline oli kokkulepitud konkreetne töötasu ehitustööde eest V. Kotselaineni suvilas 2008-2009 aastatel ja kuidas seda maksti. Kohus nõustub, et nimetatud asjaolud on käesolevas kriminaalasjas olulised, samas soostub Riigiprokuratuuriga, et nende väljaselgitamiseks on kriminaalmenetluslikud vahendid end ammendanud ning pole alust arvata, et kriminaalasja edasine menetlemine viib käesolevast teistsugusele tulemusele. Kriminaalasjas ülekuulatud isikute ütlused on töötasu suuruse ning maksmise viisi osas vastuolulised ning ka dokumentaalsetele tõenditele tuginedes pole võimalik nimetatud küsimust üheselt lahendada. Kaebuses taotletud teostatud tööde mahu hindamine ei anna tõsikindlat teavet, millised olid V. Kotselaineni ja D. Z vahelised kokkulepped töötasu suuruse ja maksmise viisi osas. Kuna aga nimetatud kokkulepete sisust sõltub, kas tegemist võis olla KarS § 213 ja § 201 sätestatud kuritegudega, ei ole käesoleval hetkel üheselt võimalik sedastada, et toime on pandud kuriteo tunnustega teod.
4. Seoses senises menetluses tegemata jäänud käekirjaekspertiisiga on riigiprokurör asjakohaselt märkinud, et võrreldava materjali vähesuse tõttu jääb võimalus, et ekspertiis ei anna ühest arvamust, mis võiks mõjutada menetlusotsustust. Samuti on tähelepanuväärne asjaolu, et lähenemas on kuriteo aegumistähtaeg, mistõttu ei ole käekirjaekspertiisi läbiviimine kriminaalmenetluses otstarbekas.
5. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus pole üheselt võimalik sedastada, et isiku tegevuses esinesid kõik kuriteo koosseisu elemendid, on kriminaalmenetluse lõpetamine õiguspärane. See on kooskõlas

§-ga 7 lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Käesolevaks ajaks on kriminaalasja menetlemine ringkonnakohtu hinnangul jõudnud seisu, kus tekkinud kahtlusi pole enam võimalik kõrvaldada, mistõttu menetlus on

§-de 199 lg 1 p 1 ja 200 alusel põhjendatult lõpetatud. 12. Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2013 määrusega määrati V. Kotselainenile riigi õigusabi Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks RÕS § 8 p 3 alusel kohustusega osamaksetena täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud

ettenähtud korras. -7-

§ 187

lg 2 kohaselt kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega peab V. Kotselainen hüvitama tekkinud menetluskulud, milleks on tema esindaja adv K. Kutsari kui riigi õigusabi osutaja poolt taotletud 108 eurot kliendi nõustamise ja kaebuse koostamise eest. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata menetluskulude, s.o 108 euro tasumine osade kaupa käesoleva määruse jõustumisest 3 kuu jooksul, s.o igakuiselt mitte vähem kui 36 eurot kuni summa 108 eurot täieliku tasumiseni. 13. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 27.02.2013 määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Mati Kartau Kohtunik -8-